3-13-1959/31 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-13-1959

Otsuse kuupäev

29. aprill 2014

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

Zoja Koromnova kaebus Mustvee linnapea 17. juuli 2013

käskkirja nr 19.1-1.1/17 tühistamiseks, ametisse

ennistamiseks ning tasu teenistusest sunnitult puudutud aja

eest

Asja läbivaatamine

kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Resolutsioon

Kaebaja – Zoja Koromnova

Kaebaja esindaja – Rein Küttim

Vastustaja – Mustvee linn

1. Rahuldada kaebus.

2. Tühistada Mustvee linnapea 17. juuli 2013 käskkiri

nr 19.1-1.1/17.

3. Ennistada Zoja Koromnova teenistusse Mustvee

linna pearaamatupidajana.

4. Mõista Mustvee linnalt Zoja Koromnova kasuks

tasuna teenistusest sunnitult puudutud aja eest välja

neli tuhat kakssada kaheksakümmend kuus (4286)

eurot 25 senti.

5. Tunnistada otsus viivitamatult täidetavaks Zoja

Koromnova teenistusse ennistamise ja ühe tuhande

seitsmesaja (1700) euro väljamõistmise osas.

6. Mõista Mustvee linnalt Zoja Koromnova kasuks

menetluskulu katteks välja viissada neli (504) eurot,

mis tuleb kanda Zoja Koromnova arvelduskontole

nr EE902200221026264285.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 29. mail 2014. Apellatsioonkaebus võidakse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Mustvee linnapea 17. juuli 2013 käskkirjaga nr 19.1-1.1/17 vabastati Zoja Koromnova

teenistusest alates 22. juulist 2013 avaliku teenistuse seaduse § 92 lg 1 alusel.

2. Tartu Halduskohtusse saabus 19. septembril 2013 Z. Koromnova kaebus Mustvee linnapea 17.

juuli 2013 käskkirja nr 19.1-1.1/17 õigusvastasuse tuvastamiseks ja kolme kuu keskmise palga

ulatuses hüvitise maksmiseks. Kohus võttis 8. oktoobri 2013 määrusega Z. Koromnova 19.

septembri 2013 kaebuse menetlusse.

3. 9. detsembril 2013 esitas Z. Koromnova kaebuse muutmise taotluse, taotledes Mustvee linnapea

17. juuli 2013 käskkirja nr 19.1-/1.1/17 tühistamist, enda ametisse ennistamist ning tasu

teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Kohus rahuldas 7. jaanuaril 2014 Z. Koromonva kaebuse

muutmise taotluse.

Kaebuse põhjendused

4. Mustvee linnapea 17. juuli 2013 käskkiri nr 19.1-1.1/17 on õigusvastane, kuna selle andmisel

on rikutud põhjendamise kohustust ja kaebaja Põhiseaduse paragrahvist 30 tulenevaid õigusi.

Kaebaja on täitnud oma ülesandeid vastavalt ATS § 51 lg 1 nõuetele ega ole rikkunud ATS § 69

mõistes teenistuskohustusi.

5. Kaebaja hinnangul ei saa vaidlusaluses käskkirjas toodud põhjendused „ametnik ei näidanud

huvi oma ameti vastu, viibides haiguslehel mitu korda viimase 3 kuu jooksul, vigadega on

koostatud majandusaasta aruanne jne„ olla tema teenistusest vabastamise aluseks ettenägematute

asjaolude ilmnemise tõttu.

Kaebajale jääb arusaamatuks ja ta ei nõustu sellega, et haiguse tõttu töölt puudumist saab lugeda

huvi puudumiseks ameti vastu. Käskkirjas ei ole selgitatud, kuidas saab haigestumist lugeda

selliseks ettenägematuks asjaoluks, et kaebaja tervenemisel ei saa ta oma teenistusülesandeid

täita. Samuti ei selgu käskkirjast, millised vead esinesid majandusaastaaruande koostamisel, mis

tingisid kaebaja teenistusest vabastamise ettenägematute asjaolude ilmnemise tõttu.

Kaebaja osutab, et tema tähelepanu ei ole juhitud ühelegi veale majandusaasta aruande

koostamisel ning seega pole ka antud talle mõistlikku aega nende parandamiseks vastavalt ATS §

92 lg-le 4.

6. Kaebaja on seisukohal, et tulenevalt ATS § 101 lg-st 2 tulnuks teda teenistusest vabastamisest

teavitada vähemalt 15 kalendripäeva ette. Vastustaja teavitas tennistusest vabastamisest ette viis

päeva seega rikuti viidatud sätet. Seega pole kinni peetud ka ATS § 102 normist õige hüvitise

määramisel.

7. Kaebaja on seisukohal, et teavitas vahetut juhti enne enda teenistusest vabastamist alla

kolmeaastase lapse olemasolust.

Vastustaja vastuväited

8. Vastustaja ei pea esitatud kaebust põhjendatuks ja palub jätta kaebus rahuldamata.

Kaebaja teenistuse käigus selgus, et Z. Koromnova, vaatamata teenistusse võtmise eeldustele

vastamisele, ei tulnud oma ametiülesanne sisulise täitmisega toime.

Viide, et Z. Koromnova ei ole rikkunud ATS § 69 mõistes teenistuskohustusi., on asjakohatu, kuna

ametniku vabastamine ATS § 92 lõike 1 alusel ei eelda distsiplinaarsüüteo toimepanemist

Vastustaja osutab, et majandusaasta aruande koostamisel tekkisid kaebajal mitmed probleemid,

millest linn kaebajat ka teavitas, paludes need kõrvaldada. Vastusta on seisukohal, et kaebaja ei

näidanud üles huvi majandusaasta aruandes tekkinud vigade parandamiseks.

Vastustaja märgib, et ATS § 92 lg 4 tulenevat vestlust Z. Koromnovaga enne tema teenistusest

vabastamist läbi ei viidud, kuna isik keeludus vestluse pidamisest, märkides probleemide

ilmnemisel, et on haige.

9. ATS § 100 lg 2 kohaselt võib ATS § 100 lg 1 nimetatud ATS § 92 alusel teenistusest vabastamist

kohaldada üksnes juhul, kui ametnik on teavitanud vahetut juhti lapse olemasolust enne

teenistusest vabastamisest etteteatamist või 14 kalendripäeva jooksul pärast seda.

Kaebaja väide, et ta teavitas vahetut juhti alla kolmeaastase lapse olemasolust, on väär. Vastustaja

leiab, et kaebaja väidet ei tõenda Mustvee linnapea 29. mai 2013 käskkiri nr 19.1-1.2/16, kuivõrd

selle käskkirjaga lubati kaebaja lapsepuhkusele töölepingu seaduse (TLS) § 63 lõike 1 punkti 2 ja

kaebaja 29. mai 2013 avalduse alusel.

Vastustaja palub ATS § 105 lg 4 kohaldamisel arvestada järgnevate asjaolude:

- kaebaja on alates 2. jaanuar 2014 olnud Mustvee Linnavalitsuses hõivatud ning saanud ka

osutatud teenuste eest tasu;

- Mustvee Linnavalitsus sõlmis kaebajaga 2. jaanuaril 2014 käsunduslepingu, mille kohaselt

kaebaja osutab käsunditäitjana linnavalitsusele raamatupidamisteenuseid;

- järgmine käsundusleping sõlmiti 3. veebruaril 2014, mis kehtib kuni pearaamatupidaja konkursi

korras tööle nimetamiseni (tasuks 760 eurot kuus).

- kaebajale on jaanuari kuu eest tasutud 760 eurot.

- on õiglane ning poolte vahelisi suhteid arvestav vähendada teenistusest puudutud aja eest ATS §

105 lõike 4 alusel välja mõistetavat summat aja võrra, millal kaebaja oli Mustvee Linnavalitsuses

hõivatud käsunduslepingu alusel;

- korraldatud on avalik konkurss Mustvee Linnavalitsuse pearaamatupidaja ametikohale. Sellel

konkursil osaleb ka kaebaja.

Kohtu seisukoht

10. Z. Koromnova nimetati Mustvee Linnavalitsuse pearaamatupidaja kohusetäitjaks 1. novembri

2012 käskkirjaga nr 19 1-1.1/15 (tl 20). Ametist vabastamise käskkiri nr 19.1-1.1/17 anti 17. juulil

2013 (tl 21).

Kaebaja ametist vabastamist on vaidlustatud käskkirjas põhjendatud avaliku teenistuse seaduse

(ATS) § 92 lg-s 1 sätestatud aluse esinemisega, s.o asjaolu tõttu, millest nähtub ametniku

teadmiste ja oskuste vähesus teenistusülesannete täitmiseks kehtestatud nõuetele vastavas ulatuses

ning mis ei võimalda tal teenistussuhet jätkata ja mida ei saanud ette näha ametniku teenistusse

võtmisel ega katseaja kestel. Samuti on käskkirjas viidatud ATS § 92 lg-le 4, s.o võimalusele anda

ametnikule mõistlik tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks.

11. Vaidlustatud käskkirja andmise ajal kehtinud avaliku teenistuse seaduse redaktsioon jõustus 1.

aprillil 2013. Seaduse rakendussätetega on ette nähtud erisused mitmete seadusega kehtestatud

regulatsioonide kohaldamisele. ATS § 120 (Käesoleva seaduse § 92 rakendamise erisused) lg 1

näeb ette, et ametniku võib ettenägematute asjaolude ilmnemise tõttu vabastada mitte varem kui

aasta pärast avaliku teenistuse seaduse jõustumist. Siinjuures vastab kaebaja ATS § 120 lg-s 2

sätestatud tingimusele, s.t ta oli seaduse jõustumise ajal ametnikuna teenistuses ja jätkas teenistust

samal ametikohal. Seega ei olnud kaebaja teenistusest vabastamine käskkirjas nimetatud

õiguslikul alusel lubatud enne 1. aprilli 2014.

Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et ATS § 120 lg 1 keelu rikkumise tõttu on vaidlustatud

käskkiri õigusvastane.

12. Kohus osutab siiski veel, et vaidlustatud käskkirjas on teenistusest vabastamise aluseks olevaid

faktilisi asjaolusid kirjeldatud ühe lausega: „Ametnik ei näidanud huvi oma ameti vastu viibides

haiguslehel mitu korda viimase 3 kuu jooksul, vigadega on koostatud majandusaasta aruanne jne.“

Kohus märgib esmalt, et töövõimetuslehe alusel teenistusest korduv eemalviibimine iseenesest ei

ole asjaolu, mida saaks arvesse võtta ATS § 92 lg 1 alusel teenistussuhte lõpetamise otsustamisel.

Tulenevalt ATS § 83 lg 1 p 3 järgi on isiku volitused avaliku võimu teostamiseks peatunud ajutise

töövõimetuse ajaks ravikindlustuse seaduse tähenduses. Seega ei ole isikul ajutise töövõimetuse

ajal õigust ega kohustust teenistuskohustuste täitmiseks. Teenistusest eemalviibimine

töövõimetuslehe alusel on õiguspärane ega ole isikule etteheidetav.

Pikaajalise töövõimetuse korral, s.o kui ametnik ei saa oma teenistusülesandeid täita

töövõimetuslehe alusel üle nelja kuu järjest või üle viie kuu aasta jooksul, on siiski lubatud

kaaluda ametniku teenistusest vabastamist (ATS § 93 lg 1). Käesoleval juhul saab käskirjast

järeldada ATS § 93 lg-s 1 nimetatud alusel puudumist.

Teiseks selgitas kohus juba 30. oktoobri 2013 määruses (tl 39) vastustajale kohustust tõendada

neid asjaolusid, eelkõige kaebaja ametist vabastamise aluseks olnud faktilisi asjaolusid, millel

tema väited tuginevad. Sellele vaatamata ei ole vastustaja käesoleva ajani esitanud selgitust selle

kohta, millised olid need etteheited, mille alusel kujunes veendumus ametniku teadmiste ja

oskuste vähesuses teenistusülesannete täitmiseks kehtestatud nõuetele vastavas ulatuses ning miks

ei olnud võimalik teenistussuhte jätkamine, kuidas sellised asjaolud tuvastati ega esitanud neid

asjaolusid kinnitavaid tõendeid.

Seega on Mustvee linnapea 17. juuli 2013 käskkirja nr 19.1-1.1/17 andmisel oluliselt rikkunud

haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 56 sätestatud põhjendamiskohustust, eelkõige kohustust

märkida haldusakti andmise faktiline alus (HMS § 56 lg 2). Sel põhjusel ei ole võimalik

kontrollida käskkirjas esitatud otsustuse kujunemist ega hinnata, kas arvesse on võetud kõik olulist

tähendust omavad asjaolud. Seetõttu ei ole vaidlustatud käskkiri kohtulikult kontrollitav ning on

põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu õigusvastane sõltumata ATS § 120 lg-s 1 sätestatud keelu

rikkumisest.

13. 19. septembril 2013 esitatud esialgses kaebuses taotles Z. Koromnova vaidlustatud käskkirja

õigusvastasuse tuvastamist ja hüvitist kolme kuu keskmise palga ulatuses (tl 3 pöördel), s.o ATS §

105 lg-s 1 nimetatud õiguskaitsevahendi kohaldamist.

9. detsembril 2013 esitatud kaebuse täpsustusega soovis kaebaja kaebuse nõuet muuta ning taotleb

vaidlustatud käskkirja tühistamist, enda teenistusse ennistamist ja tasu teenistusest sunnitult

puudutud aja eest (tl 62 pöördel), s.o ATS § 105 lg-s 4 nimetatud õiguskaitsevahendi kohaldamist.

Kohus lubas kaebuse nõude muutmist ja luges kaebuse esitatuks muudetud kujul määrusega 7.

jaanuaril 2014.

Kaebaja selgitas, et kasvatab kahte last, kellest üks sai 2013. aasta septembris kolme aastaseks ja

teine 2013. juunis nelja aastaseks. Kuna vastustaja on 29. mai 2013 käskkirjaga lubanud kaebaja

lapsepuhkusele, siis on kaebaja täitnud ATS § 100 lg-s 2 sätestatud teatamiskohustuses.

14. Vastavalt ATS § 100 lg-le 1 ei tohi ATS § 90, 92 või 93 alusel, välja arvatud ametiasutuse

likvideerimise korral, teenistusest vabastada ametnikku, kes on rase, kellel on õigus rasedus- ja

sünnituspuhkusele või kes kasvatab alla kolmeaastast last.

Kohus nõustub kaebajaga selles, et Mustvee linnapea 29. mai 2013 käskkirjast nr 19.1-1.2/16 saab

järeldada, et kaebaja oli teavitanud vahetut juhti lapse olemasolust (ATS § 100 lg 2). Nimetatud

käskkirja õigusliku alusena on märgitud töölepingu seaduse (TLS) § 63 lg 1 p 2. Selle sätte

kohaselt on emal või isal õigus igal kalendriaastal saada lapsepuhkust, mille eest tasutakse

Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäära alusel kuus tööpäeva, kui tal on vähemalt kolm

alla 14-aastast last või vähemalt üks alla kolmeaastane laps.

Pidades silmas, et käskkiri on antud kaebaja avalduse alusel ning, et kaebajal ei ole kolme alla 14-

aastast last, on kohus seisukohal, et 29. mai 2013 käskkirja andmise ajaks oli kaebaja avaldanud

vastustajale, et kasvatab alla kolmeaastast last. Isegi juhul, kui vastustaja jättis selle faktilise

asjaolu kontrollimata ei tulene sellest, et kaebajale saaks ette heita teavitamiskohustuse täitmata

jätmist. Seega on Mustvee linnapea 17. juuli 2013 käskkiri 19.1-1.1/17 õigusvastane ka ATS § 100

lg-s 1 sätestatud keelu rikkumise tõttu.

15. Avaliku teenistuse seaduse § 105 lg 4 näeb ette, et ametnikul, kes oli teenistusest vabastamise

ajal rase, kellel on õigus rasedus- ja sünnituspuhkusele või kes kasvatab alla seitsmeaastast last, on

õigus õigusvastaselt teenistusest vabastamise korral hüvitise asemel nõuda vabastamise kohta

antud haldusakti tühistamist, enda teenistusse ennistamist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud

aja eest.

Asjas ei ole vaidlust, et kaebaja kasvatab kahte alla seitsmeaastast last (tl 63 pöördel, 64).

Kohus leiab, et asjaolud, mis tingivad vaidlustatud käskkirja õigusvastasuse ei ole vormilist laadi

(HMS § 58), vaid käskkiri on materiaalselt õigusvastane, mistõttu tuleb Mustvee Linnapea 17.

juuli 2013 käskkiri 19.1-1.1/17 tühistada ja ennistada Z. Koromnova teenistusse.

16. Kaebaja taotleb lisaks tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Tulenevalt ATS § 105 lg-st

5 nimetatud tasust võib tasust maha arvata: 1) hüvitise, mida õigusvastaselt vabastamise tõttu

ametnikule maksti; 2) teenistusest sunnitult puudutud aja eest saamata jäänud tasu ulatuses, mis

on tingitud ametniku süülisest käitumisest menetlusõiguse kuritarvitamisel, sealhulgas põhjusel, et

ametnik hoidus tema teenistusest vabastamise õigusvastasust puudutavast menetlusest kõrvale; 3)

teenistusest sunnitult puudutud ajal teiselt tööandjalt saadud tasu või ettevõtlusest teenitud tulu

ulatuses, milles selle saamine oli tingitud õigusvastaselt teenistusest vabastamisest.

17. Vastuseks kohtu järelepärimisele on menetlusosalised esitanud arvestuse sunnitult teenistusest

puudutud aja eest saamata jäänud tasu ja mahaarvamiste kohta (tl 101, 110). Kaebaja ja vastustaja

arvestused on põhisosas kokkulangevad. Erinevusena on kaebaja eksinud 2013. juulis sunnitult

töölt puudutud tööpäevade ja 2014. aprilli tööpäevade loendamisel. Seetõttu võtab kohus aluseks

vastustaja esitatud arvestuse (tl 101). Seega jäi kaebajal tasuna saamata teenistusest vabastamisest

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemiseni kokku 7905,05 eurot.

Vastavalt ATS § 105 lg 5 p-le 1 tuleb nimetatud summast maha arvata ühes lõpparvega makstud

hüvitis saamata jäänud puhkuse eest 578,80 eurot.

18. Samuti tuleb tasust maha arvata vastustajalt käesoleva aasta algusest käsunduslepingu järgi

saadud tasu 760 eurot kuus. Kuigi ATS § 105 lg 5 p 3 näeb ette võimaluse teiselt tööandjalt saadud

tasu mahaarvamiseks, siis on ilmne, et samalt tööandjalt saadud tasu mahaarvamise võimaluse

eitamine oleks ilmselges vastuolus sätte otstarbega. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et

kaebajale maksti tasu ülesannete täitmise eest, mis vähemalt osaliselt kattusid kaebaja

ülesannetega teenistuses viibimise ajal. Seega tooks selle tasu mahaarvamise õiguse eitamine

kaasa olukorra, kus kaebajal oleks õigus tasule sunnitult teenistusest puudutud aja eest ka selles

osas, milles ta tegelikkuses ülesandeid täitis ja tasu sai. Seetõttu on kohus seisukohal, et ATS § 105

lg 5 mõistet „teiselt tööandjalt“ tuleb mõista selliselt, et tasust mahaarvamisel on lubatud arvesse

võtta väljaspool vaidlusalust teenistussuhet saadud tasu, kuid sättest ei tulene keeldu samalt

tööandjalt saadud tasu arvesse võtmiseks.

Kohtule esitatud arvestusest nähtub, et ka kaebaja on pidanud põhjendatuks vastustajalt

käsunduslepingu järgi saadava tasuga arvestamist teenistusest sunnitult puudutud aja eest

määratavast tasust mahaarvamiste tegemisel ning peab põhjendatuks 760 euro mahaarvamist 2014.

aasta nelja esimese kuu eest (tl 101), kokku 3040 eurot.

19. Teenistusest sunnitult puudutud aja eest tuleb kaebaja kasuks tasuna välja mõista kokku

4286,25 eurot (7905,05-578,80-3040,00).

Kohus märgib siinjuures, et ei pea põhjendatuks tasu täiendavat vähendamist ATS § 105 lg 1 p 2

alusel. Kaebuse nõude muutmisega menetluse ajal on kaebaja küll põhjustanud kohtuotsuse

tegemise edasilükkumise, kuid kohtule ei ole teada asjaolusid, millest nähtuks, et kaebaja tegevus

on olnud tahtlik või raskelt hooletu viisil, et seda võiks pidada menetlusõiguse kuritarvitamiseks.

Lisaks ei ole kohtuotsuse teatavakstegemise edasilükkumine toonud kaasa tasu olulist

suurenemist, sest kaebaja on 2014. aastal saanud tasu käsunduslepingu alusel ja seda on tasu

vähendamisel juba arvesse võetud.

20. Kohus rahuldab kaebuse.

Vastavalt HKMS § 247 lg 2 p-dele 1 ja 2 kuulub viivitamata täitmisele kohtulahend, millega

ennistatakse ametnik teenistusse ja mõistetakse välja saamata jäänud töötasu, kuid mitte rohkem

kui kahe kuu ulatuses.

Seega on käesolev otsus viivitamata täidetav Z. Koromnova teenistusse ennistamise ja sunnitult

teenistusest puudutud tasuna 1700 euro väljamõistmise osas. Kuna selles ulatuses tuleneb otsuse

viivitamatult täidetavus vahetult seadusest, siis ei pea kohus põhjendatuks otsuse viivitamatult

täidetavaks tunnistamiseks eraldi määruse vormistamist.

Kohus selgitab, et otsuse viivitamatuks täitmiseks tuleb Z. Koromnoval ilmuda teenistuskohta

teenistusülesannete täitmiseks otsuse avalikult teatavaks tegemisele järgneval tööpäeval, s.o 30.

aprillil 2014 ametijuhendi ja Mustvee Linnavalitsuse sisekorraeeskirjaga ettenähtud ajal. Vastavalt

tuleb Mustvee Linnavalitsusel luua kaebajale võimalused teenistuskohustuste täitmise jätkamise

võimaldamiseks.

1700 eurot ületavas osas käesoleva otsusega kaebaja kasuks välja mõistetud tasu ja

menetluskulude hüvitamiseks tekib vastustajal kohustus otsuse jõustumisel.

21. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja on esitanud menetluskulude nimekirja ja kassa sissetuleku orderi õigusabi eest kantud

kulude väljamõistmiseks vastustajalt.

Kaebaja esindaja R. Küttimi allkirjastatud avaldusest menetluskulude kindlaksmääramiseks ja

väljamõistmiseks (tl 104) nähtub, et kaebaja taotleb 27 euro väljamõistmist. Menetluskulude

nimekirjast (tl 104), arvest (tl 106) ja kassa sissetuleku orderist (tl 106 pöördel) nähtub, et kaebaja

tegelikud kulud õigusabile on olnud 810 eurot, millele lisandus käibemaks, seega kokku 972 eurot.

Kuna R. Küttimi esitatud avaldusest ilmneb, et menetluskuluna peetakse silmas õigusabi eest

tasutud kogu summat, siis leiab kohus, et taotluses esineb ilmne ebatäpsus ning kaebaja taotleb

972 euro väljamõistmist vastustajalt.

Tulenevalt HKMS § 109 lg-st 6 mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kaebaja muu hulgas tasunud 120 eurot R.

Küttimi tõendite analüüsi ja seadusandlusega tutvumise eest; 140 eurot kaebuse koostamise eest ja

130 eurot menetluskulude kindlaksmääramise ja väljamõistmise avalduse koostamise eest.

Nimetatud summadele lisandus käibemaks.

Kohtu hinnangul pole loetletud kulud olnud vajalikud ja põhjendatud käesoleva asja lahendamisel.

Kohtul on kahtlus, et R. Küttim ei ole osutanud kaebajale õigusabi teenust kohasel tasemel, jättes

välja selgitamata kaebuse esitamisel olulist tähendust omavad asjaolud ning kaebaja käsutuses

olevad erinevad õiguskaitsevahendid, mis on kaasa toonud esialgse kaebuse nõude hilisema

muutmise. Arusaamatu on, milliseid tõendeid R. Küttim analüüsis, arvestades, et kaebuse lisadena

esitati kohtule vaidlustatud käskkirjale lisaks, käskkiri kaebaja ametisse nimetamise kohta,

volikiri, R. Küttimi diplom ja riigilõivu tasumist tõendav maksekorraldus ning R. Küttim ise oli

andnud juhised tõendite kogumiseks. Kohase õigusabiteenuse saamisel puudunuks kaebajal

vajadus loetletud kulu kandmiseks. Seetõttu pole kaebuse muutmisele eelnenud õigusabikulu

jätmine vastustaja kanda põhjendatud. Tsiviilkohtumenetluses omaks võetud põhimõtte kohaselt ei

tohi menetluskulude kindlaksmääramine kaasa tuua täiendavaid menetluskulusid. Otseselt on

selline põhimõte sätestatud TsMS § 178 lg-s 3. Kohtu hinnangul tuleb sama põhimõtet kohaldada

ka halduskohtumenetluses menetluskulude kindlaksmääramisel. Seetõttu ei pea kohus

põhjendatuks ja vajalikuks kuluks menetluskulude kindlaksmääramise ja väljamõistmise avalduse

koostamise kulu. Kohus teeb kaebajale ettepaneku kaaluda, kas võib esineda alus põhjendamatuks

ja mittevajalikuks loetud kulu tagasinõudmiseks Majanduskaiste Büroo OÜ-lt.

Ülejäänud osas loeb kohus kaebaja kulu õigusabile vajalikuks ja põhjendatuks. seega tuleb

vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 504 eurot (420 eurot + käibemaks 84 eurot).

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik