3-12-664/82 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

Haldusasi 3-12-664

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Indrek Paukštys Otsuse tegemise aeg ja koht 28.04.2014, Tallinn Haldusasja number 3-12-664 Haldusasi R.K.i kaebus Maksuja Tolliameti Põhja maksuja tollikeskuse 16.01.2012.a maksuotsuse nr 12.2-3/1672-37 ning Maksuja Tolliameti 28.02.2012.a vaideotsuse nr 6- 1/704-2 tühistamiseks. Asja läbivaatamine Istung 18.10.2013.a ja 17.01.2014 Menetlusosalised Kaebaja R.K., esindaja vandeadvokaat Jaak Siim Vastustaja Maksuja Tolliamet, esindajad Aiki Meister ja Kaire Vacker RESOLUTSIOON Jätta R.K.i kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksuja Tolliameti (MTA) Põhja maksuja tollikeskuse (PMTK) 16.01.2012.a maksuotsusega nr 12.2-3/1672-37 määrati R.K.ile tasumisele kuuluva tulumaksu vara võõrandamiselt summas 1 691 427,64 eurot (26 465 092 krooni) ja kohustati selle tasuma MTA pangakontole 30 päeva jooksul maksuotsuse kättesaamise päevale järgnevast päevast alates.

2. R.K. esitas 15.02.2012.a PMTK 16.01.2012.a maksuotsusele nr 12.2-3/1672-37 vaide, mis jäeti MTA 28.02.2012.a vaideotsusega nr 6-1/704-2 rahuldamata.

3. R.K. esitas 29.03.2012.a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles tunnistada PMTK 16.01.2012.a maksuotsus nr 12.2-3/1672-37 ja MTA 28.02.2012.a vaideotsus nr 6-1/704-2 kehtetuks. Kohus võttis kaebuse 05.04.2012.a menetlusse ja tunnistas vastustajaks MTA. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Kaebuse põhjendus.

4.1 PMTK 16.01.2012.a maksuotsuse nr 12.2-3/1672-37 ja MTA 28.02.2012.a vaideotsuse nr 6-1/704-2 tegemisel on rikutud järgmisi põhiseadusest (PS) tulenevaid kaebaja subjektiivseid õigusi ja vabadusi: 1) üldist võrdsuspõhimõtet sellest tuleneva ühetaolise maksustamise põhimõte rikkumise kaudu (PS § 12); 2) igaühe õigust heale haldusele, õiguspärasele menetlusele ning õigusnormide järgmisele täidesaatva võimu poolt (PS § 14); 3) üldist maksupõhiõigust maksuobjekti sisustamisel seadusest mittetulenevate koosseisuväliste asjaoludega (PS § 113).

4.2 Maksuhaldur on nõustunud kaebaja seisukohaga, et vara ostmise tõttu tekkinud võlaõigusliku suhte lõppemise tingis võlgniku ja võlausaldaja isiku kokkulangemine kaebaja isikus. Võlausaldaja ja võlgniku isik võib kokku langeda muuhulgas juhul, kui võlgnik pärib võlausaldaja järelt ka nõude iseenda vastu. Just sellise situatsiooniga ongi antud juhul tegemist. Õigustatud huvi puudumise tõttu tuleb lugeda võlasuhtest tulenevad kohustused täidetuks ja võlasuhe lõppenuks poolte kokkulangemise tõttu.

4.3 Vastustaja on jätnud tähelepanuta käesoleva kaasuse erandlikud asjaolud, mida arvestades oleks maksukohustuslaselt ebamõistlik eeldada ostetud kinnistute eest ostuhinna reaalset tasumist. Esiteks ei olnud kaebajal objektiivselt võimalik tasuda soetatud kinnistute eest kaebajale lepingujärgseid summasid, kuna viimane suri kõigest kaks päeva pärast notariaalsete müügija asjaõiguslepingute sõlmimist. Teiseks ei oleks mõistlik eeldada, et kaebajal pidanuks säilima õigustatud huvi võlaõigussuhte edasikestmise vastu vaatamata asjaolule, et õigussuhte poolte kokkulangemise tõttu tema isikus tulnuks tal täita müügilepingutest tulenevad võlgniku rahalised kohustused iseendale. Kinnistute võõrandamise puhul tuleb ülaltoodust lähtudes konkreetsel juhul vara soetamismaksumuse määramisel aluseks võtta M.K.i ja kaebaja vahel 07.10.2004.a notariaalselt sõlmitud kinnistute müügilepingutes näidatud lepingute esemete müügihinnad ning seda vaatamata asjaolule, et neid koheselt faktiliselt müüjale ei tasutud. Kokkulangemise tõttu võlasuhte lõppemisest tulenevalt tuleb kaebaja 07.10.2004.a kinnistute müügilepingutest tulenevad rahalised kohustused lepingute esemete müügihinna tasumise näol täidetuks lugeda ja sellest tulenevalt vara müügihinnad soetamismaksumuse hulka arvestada.

4.4 Maksuhaldur ei ole nõuetekohaselt tuvastanud, et maksukohustuslane jättis tulumaksusummad tasumata tahtlikult. Ainuüksi asjaolu, et maksukohustuslane oli teadlik M.K.ilt soetatud kinnistute eest mittetasumise faktist, ei viita veel tema tahtlusele tulumaksusummade tasumata jätmisel. Maksukohustuslase tahtluse esinemist ei saa motiveerida pelgalt oletuste pinnalt tehtud järeldustele tuginedes, vaid tahtluse esinemisele hinnangu andmisel tuleb tugineda konkreetsetele tõenditele (vt RKHKo nr 3-3-1-54-11, p 14). Lisaks ei ole maksukohustuslase tahtlust põhjust tuletada pelgalt asjaolust, et viimane pidi olema kursis asjakohaste maksuõigusnormidega, sest nt võimalik asjatundmatus või laiskus ei tähenda veel kohtu hinnangul õigusaktidest tulenevate kohustuste tahtlikku täitmata jätmist või nende kohustuste täitmata jätmisega kaasneva õigusvastase tagajärje soovimist. Vaidlustatavast maksuotsusest ega vaideotsusest ei nähtu, et maksuhaldur oleks kaebaja tahtluse hindamisel kogunud selliseid tõendeid või tuvastanud objektiivsed asjaolud, millele tuginedes oleks võimalik jõuda veendumusele, et maksukohustuslase sooviks oli tulumaksu tasumata jätmine ning et kaebaja oli teadlik õigusvastase maksuõigusliku tagajärje saabumisest või vähemalt nõustus sellega. Eeltoodut arvestades on PMTK vaidlustatavat maksuotsust tehes kaebaja tahtluse tuvastamisel rikkunud maksumenetluses kehtivat uurimispõhimõtet, millest tulenevalt tulnuks maksukohustuslaselt nõuda oma väidete põhistamist ja tõendite esitamist.

5. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja esitab sellele järgmised vastuväited.

5.1 Tulumaksuseaduse (TuMS) § 38 lg-st 1 tuleneb, et soetamismaksumuse hulka saab lugeda üksnes kulud, mis on dokumentaalselt tõendatud. Kulu tähendab seda, et tegemist on isiku poolt tehtud väljaminekuga, millega kaasneb isiku vara vähenemine või tema kohustuste suurenemine. Lepinguline raha maksmise kohustus ei ole iseenesest kulu, vaid kujutab endast õigustatud isiku kasuks tulevikus täitmisele kuuluvat tegu. Seega soetamismaksumuse hulka saab arvestada üksnes tegelikult tehtud kulud, mida on isikul võimalik dokumentaalselt tõendada. Kuna kaebaja ei ole kinnistute eest reaalselt midagi tasunud, siis ei saa rääkida müügilepingus kokkulepitud ostuhinnast kui maksuõiguslikust soetamismaksumusest. Seega tuleb kinnistute soetamismaksumuseks lugeda üksnes kaebaja poolt tasutud notaritasud ja riigilõivud.

5.2 Võlaõigusseaduse (VÕS) § 206 lg 1 kohaselt lõppeb võlasuhe võlgniku ja võlausaldaja kokkulangemisega ühes isikus, v.a kui isikul on võlasuhte jätkumiseks õigustatud huvi. Seega, kokkulangemise korral lakkavad rahalised kohustused eksisteerimast ilma, et neid oleks tegelikult täidetud. Antud juhul ongi tegemist eelnevas lõigus nimetatud spetsiifilise võlasuhte lõppemise viisiga ehk kokkulangemisega. Kuna kaebaja ei ole kinnistute müügilepingus märgitud hinda tasunud, siis puudub alus lugeda kaebaja müügihinna tasumise kohustus täidetuks. Järelikult langes kaebajal kohustus tasuda kinnistute eest müügihind, ära, mitte ta ei täitnud seda. Seega, asjaolust, et VÕS § 206 kohaselt leidis aset võlgniku ja võlausaldaja kokkulangemine ning sellest tulenevalt võlasuhe lõppes, ei anna alust lugeda kinnistute müügilepingus fikseeritud rahalised kohustused täidetuks ning arvestada müügihinda soetamismaksumuse hulka.

5.3 Kaebaja poolt väljatoodud väidetav erandlik asjaolu ei oma tulumaksu määramise seisukohast tähtsust. Samuti ei ole oluline see, et kaebaja ei saanud kinnistute eest reaalselt tasuda, kuna M.K. suri kõigest paar päeva pärast müügilepingu sõlmimist. Antud juhul omab tähtsust üksnes fakt, kas kaebaja on kinnistute eest reaalselt tasunud ehk kas tal on tekkinud kulu, mille tulemusel tema vara vähenes või mitte. Kuna kaebaja ei ole seoses kinnistute soetamisega M.K.ilt kulu kandnud ja omandas kinnistud tasuta, siis ei saa müügilepingus fikseeritud ostuhinda arvestada soetamismaksumuse hulka.

5.4 Maksuhaldur on maksuotsuses piisavalt põhjendanud oma seisukohta, miks ta leiab, et kaebaja on maksud tahtlikult tasumata jätnud. Maksuhalduri seisukoht on kujunenud faktiliste asjaolude pinnalt ja tugineb maksumenetluses kogutud tõenditel. 18.02.2012.a selgitasid kaebaja esindajad maksuhaldurile, et kõikide edasimüüdud kinnistute puhul kaebaja poolt M.K.ile müügilepingu järgi tasumisele kuulunud summad olid kõrgemad kui nende hilisemad müügihinnad. Samas eriarvamuses asus kaebaja seisukohale, et kinnistute edasimüümisel ei ole ta üldjuhul kasu saanud. 27.12.2012.a andis kaebaja maksuhaldurile teada, et tema lähtus tuludeklaratsioonide esitamata jätmisel arusaamast, et ta ei ole teeninud vara võõrandamisest tulumaksuga maksustatavat kasu. Samas on maksumenetluses välja selgitatud, et viie kinnistu (Pärniku tee 2, Toomiku tee 18, Merivälja tee 80e ning Pirita tee 26f mitteeluruum 76 ja 77) edasimüügi hinnad olid suuremad kui müügilepingu järgsed hinnad. Seega isegi juhul, kui maksukohustuslane oleks lähtunud tuludeklaratsioonide esitamise tähtajal ekslikult eeldusest, et soetamismaksumusena saab käsitada müügilepingus märgitud hinda, olenemata selle tegelikust tasumisest või tasumise kohustuse olemasolust, siis oleks kaebaja pidanud kõnealuste kinnistute müügist saadud kasu kohta siiski tuludeklaratsiooni esitama ja tulumaksu tasuma. Asjaolu, et kaebaja seda ei teinud, kinnitab veenvalt, et kaebaja jättis tuludeklaratsioonid esitamata tahtlikult, et vältida tulumaksukohustust. Lisaks jättis kaebaja kinnistute võõrandamise korral korduvalt müügist saadud kasu deklareerimata ja tulumaksu maksmata. KOHTU PÕHJENDUSED

6. Kohus kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjendustel.

7. PMTK 16.01.2012.a maksuotsus nr 12.2-3/1672-37, millega määrati R.K.ile tasumisele kuuluva tulumaksu vara võõrandamiselt summas 1 691 427,64 eurot on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Kohus nõustub nimetatud otsuse ja MTA 28.02.2012.a vaideotsuse nr 6-1/704-2 põhjendustega ega pea vajalikuks neid käesolevas otsuses korrata (halduskohtumenetluse seadustiku § 165 lg 2).

8. Täiendavalt märgib kohus järgmist. TuMS § 38 lg-st tulenevalt juhindutakse vara soetamismaksumuse määramisel üldjuhul vara omandamiseks tehtud tegelikest kuludest, v.a sama paragrahvi lg-s 4 sätestatud juhul, kus omistatakse soetamismaksumus tasuta saadud varale (vt Lehis, Lasse. Tulumaksuseadus. Kommenteeritud väljaanne. 2000, Tartu, OÜ Casus, lk 681-682). Asjas puudub vaidlus, et kaebaja ei ole vaidlusaluste kinnistute ostuhinda tasunud ja tasumise kohustus on lõppenud. Seega ei ole kaebaja seoses kinnistute soetamisega kulusid kandnud, v.a müügija asjaõiguslepingu sõlmimisel tasutud notaritasud ja riigilõivud. Seejuures ei oma tähtsust kaebaja esiletoodud asjaolu, et lepingujärgsete summade tasumine polnud M.K.i surma tõttu objektiivselt võimalik. Tähtsust omab aga see, et kaebaja, olles teadlik omandatud kinnistute eest ostuhinna mittetasumisest, jättis seejuures kinnistute võõrandamisel korduvalt müügist saadud kasu deklareerimata ja sellelt tulumaksu maksmata. Kohus nõustub vastustajaga, et nimetatud asjaolud viitavad tahtlusele: kaebaja oli teadlik õigusvastase maksuõigusliku tagajärje saabumisest ja soovis seda. Kaebaja vastupidised väited on paljasõnalised; tema viide RKHKo-le nr 3-3-1-54-11 aga asjakohatu, sest vastustaja ei ole hinnanud tahtluse esinemist oletuste pinnalt, vaid tuginenud maksuotsuses kirjeldatud maksumenetluses tuvastatud faktilistele asjaoludele (vt maksuotsus, lk 2-4, 7-12, 15-16). Maksuotsus on piisavalt motiveeritud ja kontrollitav ning selle järeldused on õiged.

9. Menetluskuludest. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja pole menetluskulude väljamõistmist taotlenud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Paukštys