3-14-5/12 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-5 Otsuse kuupäev 28.04.2014 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Indrek Jatsõšõni kaebus Tartu Vangla toimingutega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 000 eurot Asja läbivaatamise kuupäev 26.03.2014 Menetlusosalised Kaebaja Indrek Jatsõšõn Vastustaja Tartu Vangla Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 28.05.2014. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. 14.10.2013. a esitas kinni peetav isik Indrek Jatsõsõn Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles soovis hüvitist 10 000 eurot, kuna Tartu Vangla on viimase kolme aasta jooksul rikkunud tema suhtes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikleid 3, 8 ja 14 ning Eesti Vabariigi põhiseaduse §-e 12 ja 18. I. Jatsõšõn leidis, et tema täielike läbiotsimistega, pidevate ümberpaigutamistega, diskrimineerimisega ning kambri igakuiste läbiotsimistega on alandatud tema inimväärikust ja teotatud kodu puutumatust.

Tartu Vangla 17.12.2013. a otsusega nr 1-13/179-2 jäeti I. Jatsõšõni kahju hüvitamise taotlus rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole Tartu Vangla I. Jatsõšõnile teostatud täielike läbiotsimistega tema väärikust alandanud, kuna läbiotsmine on toimunud seaduslikul alusel ja seda ei ole tehtud põhjendamatult ning rutiinselt, nagu väidab taotluse esitaja vaid eesmärgiga avastada kinnipeetavale vanglas keelatud esemeid ja aineid. Läbiotsimist ei muuda õigusvastaseks, et taotleja läbiotsimisel keelatud asju ja aineid ei leitud. I. Jatsõšõni võrdlus kambri läbiotsimise ja eluruumi läbiotsimise vahel ei ole asjakohane. Vanglal on kinnipeetavate elukambrite perioodilise läbiotsmise kohustus ja see tuleneb justiitsministri 05.09.2011. a määrusega nr 44 kehtestatud „Järelevalve korraldus vanglas“ § 33 lg–st 1. Kambri läbiotsimiseks ei pea olema kohtu luba. Taotlejat ei ole põhjendamatult palju ühest kambrist teise ümberpaigutatud. Viidatud 12-st paigutusest on 8 seotud I. Jatsõšõni kartserisse paigutamise või täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega. Kuna I. Jatsõšõni suhtes tema õiguste rikkumine tõendamist ei leidnud puudub alus kahju hüvitamise taotluse rahuldamiseks.

2. 03.01.2014. a saabus Tartu Halduskohtusse I. Jatsõšõni kaebus Tartu Vangla toimingutega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 000 eurot. 17.02.2014. a kohtumäärusega võeti kaebus menetlusse.

Kaebuse põhjendused

3. Kaebaja leiab, et Tartu Vangla on perioodil 2010. a – 2013. a rikkunud tema suhtes EIÕK artikleid 3, 8 ja 14 ning PS § 12 ja 18. Vangla rikkumine seisneb selles, et vangla ametnikud alandavad kaebajat oma tegevusega. Tema suhtes teostatakse pidevalt kehalisi läbiotsimisi (ühe kuu jooksul 17 korda), teda paigutatakse pidevalt ümber, diskrimineeritakse (osadele kinnipeetavatele antakse võimalus valida kambrikaaslast, aga temale mitte) ning teostatakse igakuiselt kambri läbiotsimisi. Selliste ebameeldivuste/kannatuste tekitamine ei tulene otseselt kinnipidamisest vanglas ning neid oleks võimalik vältida.

4. EIÕK artiklit 3 on vangla rikkunud sellega, et on viimase kolme aasta jooksul viinud kaebaja suhtes läbi pidevaid kehalisi läbiotsimisi (ühes kuus kuni 17-l korral). Lisaks on olnud kordi, kus läbiotsimist teostatakse ühe päeva jooksul kaks korda.

Kinnipeetava isiku keha läbiotsimine ei ole iseenesest vastuolus konventsiooni nõuetega, kuid see ei tohi olla rutiinne meede ning selle teostamise viis ei tohi anda kinnipeetavat vanglaametniku meelevalda (Ciuprescu vs Rumeenia, 15.06.2010l. a otsus asjas 35555/03). Tartu Vanglas puuduvad selged reeglid kinnipeetava keha täielikuks läbiotsimiseks. Peale pidevale alasti võtmisele sunnitakse kaebajat alasti olles tegema kükke, tõstma genitaale ja ajama laiali tuharaid ning seisma ühel ajal. Selline ametnike tegevus ei ole vastuvõetav Euroopa Liidu liikmesriigis. Isiku kohtlemine võib olla vastuolus artikliga 3 ka siis, kui sellega kaasneb alanduse ja abituse tunne, mis võib murda isiku moraalse ja füüsilise vastupanuvõime (EIK 05.02.2013. a otsus asjas 41828/10). EIK pidas lahendis Savic vs Läti (27.11.2012. a otsus asjas 17892/03) artikkel 3 rikkumise puhul keha läbiotsimise minimaalseks raskusastmeks seda, kui keha otsitakse läbi kahel korral kuus.

Vastustaja väide, et kaebajat võidakse kaaskinnipeetavate poolt sundida tubakatooteid eluosakonda viima ei ole asjakohane, kuna vangla on teadlik kaebaja staatusest kinnipeetavate seas. Selline sündmus ei saaks kaebaja puhul toimuda. Ametnikel on võimalik teda läbi otsida ka muul viisil, mitte keha paljaks võtmise läbi. Enamus kinnipeetavate puhul nii tehaksegi, kuid kaebaja suhtes toimitakse pahatahtlikult, sest ta kaebab vangla õigusvastaste tegevuste peale.

5. Lisaks on kaebaja seisukohal, et Tartu Vangla üritab oma tegevusega, paigutades kaebajat pidevalt ühest eluosakonnast teise, murda tema moraalset ja füüsilist vastupanuvõimet. Vangla selline tegevus (eluosakonna ja kambrite vahetus) muutus eriti julmaks 2013. a, kui kaebajat on ümber paigutatud 12-l korral.

Tartu Vanglas antakse paljudele kinnipeetavatele võimalus valida endale sobiv kambrikaaslane probleemide vältimiseks, kaebajale seda ei võimaldata. Seega on vangla rikkunud PS § 12 ja EIÕK artiklit 14 ja on teda diskrimineerinud.

Rikutud on ka EIÕK artiklit 8, sest kaebaja kambri läbiotsimisi on teostatud ilma seadusliku aluseta. Kaebaja leiab, et kinnipidamiskeskuse kamber on tema eluruum, mis on võrreldav olukorraga vabaduses, kui isikule antakse kasutamiseks sotsiaalpind. Kaebaja kamber on tema eluruum ehk „kodu“ ja selle läbiotsimiseks on vaja kohtu luba, seda aga vanglal ei ole. Lisaks on tema kambrit läbi otsitud süstemaatiliselt, 2013. a 11 korral. Läbiotsimised fikseeritakse vaid juhul, kui kambrist midagi leitakse. Seega on pooled kambri läbiotsimised fikseerimata. Kaebaja kambris toimub läbiotsimisi tihti, kuus umbes kahel korral.

6. Kaebaja leiab, et Tartu Vangla ei ole tema kinnipidamisel arvestanud tema õiguste ja vabadustega (PS § 19). Indrek Jatsõšõn palub Tartu Vanglalt välja mõista kahjuhüvitise summas 10 000 eurot.

Vastustaja vastuväited

7. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja õigusi Tartu Vanglas rikutud ei ole, tema kahju hüvitamise nõue on põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja jääb Tartu Vangla direktori 17.12.2013. a otsuses nr 1-13/179-2 toodud seisukohtade ning põhjenduste juurde. Halduskohutusse esitatud kaebuse kohta märgib vastustaja järgmist.

8. Kaebaja möönab ise, et iseenesest ei ole kinnipeetava isiku keha läbiotsimine EIÕK art 3 rikkumine, kuid selle teostamise viis ei tohi kinnipeetavat anda vanglaametniku meelevalda. Kaebaja peab rikkumiseks seda, et läbiotsimisi on teostatud regulaarselt ning selleks puudusid julgeolekukaalutlused. Vastustaja on selgitanud, et kaebaja täielikud läbiotsimised toimusid pärast tema jalutuskäigult tulekut ning põhjuseks oli kinnipeetavale keelatud tubakatoodete avastamine.

Riigikohus on oma 28.02.2014. a otsuses 3-3-1-6-14 leidnud, et vangla ei saa piirduda vaid suitsetamiskeelu kehtestamisega, vaid peab ka tagama sellest keelust kinnipidamise. Keelust kinnipidamist tuleb rangelt kontrollida ja tagada, et oleks täielikult välistatud suitsetamine neis ruumides, kus teised isikud on sunnitud viibima enda tahte vastaselt. Suitsetamine tuleb välistada vangla enda initsiatiivil, seega sõltumata kaebaja või muude kinnipeetavate kaebustest.

Keelatud esemete ja ainete avastamiseks on vanglaametnikel õigus teostada kinnipeetava ning tema isiklike asjade läbiotsimist. Kuna kinnipeetavad on hakanud massiliselt peitma tubakatooteid alusriietesse ning enda kehaõõnsustesse, siis nende avastamiseks ning leidmiseks ei olegi vanglal muud võimalust, kui teostada jalutuskäigult saabunud kinnipeetava läbiotsimine nii, et kinnipeetav peab lahti riietuma ning oma kehaõõnsusi näitama. Siinkohal peab vastustaja vajalikuks viidata Tartu Ringkonnakohtu 10.03.2009. a otsuses nr 3-08-1858 toodud seisukohale, et korraldus teha kükke ei olnud õigusvastane ning on isiku õigusi kõige vähem riivav viis teha kindlaks, et kinnipeetav ei ole peitnud keelatud aineid oma kehaõõnsustesse või tuharate vahele.

Arvestades, et kinnipeetavad arenevad ajaga ning mõtlevad välja uusi võimalusi, kuidas oma keha kasutada keelatud ainete peitmiseks, siis peab ka vangla leidma mooduseid, et neid kohti avastada ning peab kinnipeetava läbiotsimist tõhustama.

Vangistusseaduse § 41 lg 1 kohaselt tuleb kinnipeetavat kohelda vanglas viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab ,et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Kuna jalutuskäigult saabuvate kinnipeetavate läbiotsimise eesmärgiks on vangla julgeoleku tagamine ning mittesuitsetavate isikute tervise kaitse, selline võimalus on ette nähtud seaduses ning läbiotsimine teostati kaebaja suhtes vähem isiku õigusi riivavat läbiotsimisviisi kasutades, siis ei ole alust asuda seisukohale, et selline tegevus võis kahjustada kinnipeetava inimväärikust.

9. Kaebaja leiab, et tema kambri läbiotsimine on võrdsustatud kodu läbiotsimisega ning selleks peab olema kohtu luba, mida vanglal tema kambrit läbi otsides ei olnud. Mis kaebaja sellisele seisukohale aluse annab, kaebusest ei selgu.

Põhiseaduse § 33 sätestab, et kodu on puutumatu. Ei tohi tungida kellegi eluruumi, valdusse ega töökohta ega neid läbi otsida, välja arvatud seadusega sätestatud juhtudel ja korras avaliku korra, tervise või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks, kurjategija tabamiseks või tõe väljaselgitamiseks kriminaalmenetluses. Kohtu luba läbiotsmise teostamiseks on vajalik juhul, kui läbiotsmine teostatakse kriminaalmenetluses. Vanglaametnikele tuleneb kinnipeetava kambri läbiotsmise õigus vangistusseadusest, nagu see on lubatud ka PS § 33. VangS § 68 lg 1 annab vanglateenistuse ametnikule õiguse teostada kinnipeetava läbiotsimist, tema isiklike asjade, eluja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks.

Ka Riigikohus on oma 06.09.2007. a otsuses 3-31-40-07 märkinud, et kinnipeetavad peavad vangla julgeoleku huvides taluma nii eesmärgipäraseid läbiotsimisi kui ka nende tavapäraseid tagajärgi. Märkimist vajab asjaolu, et kuigi kaebaja on nõudnud vanglalt kahju hüvitamist nii väärikuse alandamise kui kodu puutumatuse teostamise eest, ei ole kaebaja eraldi määratlenud, millise summa ulatuses on tema väärikust alandatud ning milline summa on kodu puutumatuse teotamise eest.

10. Kuna kaebaja ei ole vastu vaielnud, et tema vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses välja toodud 12–st ümberpaigutusest 8 olid teostatud seetõttu, et kaebaja paigutati kartserisse kandma temale määratud kartserikaristust ja tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisest, siis on ta nõustunud vastustaja väitega ning on põhjendamatu rääkida kaebaja rohkest vanglasisest ümberpaigutusest, kuna enamuse nende paigutuste põhjuse on andnud kaebaja ise.

Siinkohal vajab märkimist, et vanglasisese ümber paigutamisega ei muudeta kinnipeetava isiku õiguste ja kohustuste mahtu ning paigutamine ei ole suunatud kinnipeetava isiku õiguste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Sõltumata kinnipeetava vanglasisest paiknemisest on vangla kohustatud tagama kinnipeetavale temale vangistusseadusest ja muudest õigusaktidest tulenevate õiguste kasutamise tegelikult ja seaduses ettenähud mahus. Kuna kaebaja ei ole avaldanud, milles seisneb tema ümberpaigutamisega kaasnenud väärikust alandav kohtlemine, siis on kaebaja kaebus paljasõnaline ning selle rahuldamiseks puudub alus.

Eeltoodule tuginedes palub vastustaja jätta Indrek Jatsõšõni kaebuse rahuldamata.

Kohtu seisukoht

11. Käesolevas asjas on Indrek Jatsõšõn esitanud kohtule HKMS § 37 lg 2 p 4 kohaselt hüvitamiskaebuse, taotledes Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitist summas 10 000 eurot seoses tema inimväärikuse alandamise ja kodu puutumatuse rikkumisega.

12. Kaebaja väidab, et vastustaja rikkus tema õigusi (alandatud tema inimväärikust ja teotatud kodu puutumatust): 1) tema täielike läbiotsimistega, 2) kambri igakuiste läbiotsimistega, 3) pidevate ümberpaigutamistega ja seega diskrimineerimisega. Sellega on temale tekitatud mittevaraline kahju, mida ta hindab summas 10 000 eurot ja taotleb selle hüvitamist. Lähtudes ülaltoodust, kohus peab tuvastama, kas kaebaja õigusi on rikutud ja kas tuleb kahju hüvitada. Tutvunud toimiku materjalidega ja menetlusosaliste seisukohaga kohus leiab, et kaebuse rahuldamiseks ei ole alust järgnevatel põhjustel.

13.Riigivastutuse seaduse (RVasS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega rikkunud, nõuda temale tekitatud kahju hüvitamist. RVastS § 9 lg 1 kohaselt saab isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja hinnangul on alandatud tema väärikust ning rikutud kodu puutumatust. Järelikult tuleks kahju hüvitamise taotluse rahuldamiseks tuvastada nimetatud tagajärgede õigusvastane ja süüline tekitamine kaebajale Tartu Vangla poolt.

14. Kaebaja täielik läbiotsimine. Vangistusseaduse (VangS) § 68 lg 1 annab vanglateenistuse ametnikule õiguse teostada kinnipeetava läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Justiitsministri 05.09.2011 määruse nr.44 „järelevalve korraldus vanglas“ § 32 p 5 kohustab vanglateenistust kinnipeetavat läbi otsima muuhulgas vanglasisesel saatmisel. Nimetatud sätted ja muu kehtiv õigus ei selgita, millisel juhul tuleb kinnipeetav läbi otsida lahtiriietamisega (nn täielik läbiotsimine). Sellest teeb kohus järelduse, et otsuse täieliku läbiotsimise kohta võib langetada julgeolekuolukorrast lähtuvalt vanglateenistus. Samuti seadus ei reguleeri, mitu korda kuus on lubatud täielikku läbiotsimist teostada. Kohtu arvates peavad vanglal selleks olema julgeoleku kaalutlused. Toimiku materjalidega on tõendatud, et kaebaja läbiotsimised leiavad aset pärast jalutuskäiku, kus ta suhtleb 40-50 kinnipeetavaga, kelle seas on suitsetajaid ja massiliselt praktiseeritakse jalutuskäigult salajast sigarettide eluosakonda kaasa toomist. Sigarettide süütamiseks kasutatakse isevalmistatud elektriseadmeid, suitsetamisel kahjustatakse mittesuitsetajate tervist ning julgeoleku tagamiseks, kohtu arvates, on õigustatud vanglateenistuse kaalutlustel teostada kinnipeetava täielik läbiotsimine. Vastustaja ei tea arvu, mitu korda on kaebaja lahtiriietamisega läbi otsitud, kuid 2. üksuse peaspetsialist-üksuse juhi P. Peemot`i hinnangul, on ebatõenäoline, et ühel kuul seda tehakse 17 korda, või ühel päeval mitu korda ( tl 30 pöördel). Ta ei välista, et see toimub tihedamini kui 2 korda kuus, mida kaebaja peab, viidates EIK otsustele, tema õiguste rikkumiseks. Viidatud otsustes leiti lubamatuks iganädalasi rutiinseid lahtiriietamisega teostatud läbiotsimisi, mis toimusid ka siis, kui kinnipeetaval ei olnud teiste isikutega kontakti. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kinnipeetavate teatava regulaarsusega täielik läbiotsimine jalutuskäigult eluosakonda sisenedes on hädavajalik vangla julgeoleku seisukohalt ja kinnipeetavad peavad tajuma selle toimumise võimalust reaalsena. Nimetatud põhjusel ei riku vastustaja EIÕK artiklit 3 ega alanda kaebaja väärikust RVastS §9 lg 1 mõttes ning kaebaja täielik läbiotsimine vanglateenistuse poolt ei ole õigusvastane ja seega kaebus selles osas ei kuulu rahuldamisele.

15. Kambri igakuine läbiotsimine. Kinnipeetava kambri läbiotsimise õigus tuleneb VangS § 68 lg 1 ja seaduseandja on andnud vanglateenistuse ametnikule selge volituse teostada kinnipeetava kambri läbiotsimisi ning seadus ei nõua selleks kohtu luba. Seega seaduseandja on eristanud kinnipeetava kambrit ning vabaduses viibiva isiku eluruumi. Kohtu arvates kaebaja võrdlus kinnipeetava kambri ning väljaspool vanglat eluruumi vahel ei ole asjakohane. Põhiseaduse § 33 sätestab, et kodu on puutumatu ja ei tohi tungida kellegi eluruumi, välja arvatud seadusega sätestatud juhtudel ning avaliku korra, tervise või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks, kurjategija tabamiseks või tõe väljaselgitamiseks kriminaalmenetluses. Vanglaametnikel tuleneb kinnipeetava kambri läbiotsimise õigus vangistusseadusest (§68 lg 1) ja PS § 33. Justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 33 lg 1 kohustab vanglat korraldama vähemalt korra kvartalis kõikide nende ruumide ja territooriumite läbiotsimise, kus tavapäraselt viibivad või mida läbivad kinnipeetavad. Aastal 2013 kaebaja kamber otsiti läbi 7 korda ja ainult 1 kord ei leitud tema kambrist keelatud esemeid. Kohtu arvates, kambri läbiotsimine peaaegu ühe aasta jooksul 7 korral, ei saa pidada kinnipeetava õigusi ebaproportsionaalselt riivavaks, eriti kui võtta arvesse, et seitsmest korral kuuest on kambrist leitud keelatud esemeid. Seega ei ole kahtlust, et tegemist on vajaliku meetmega vangla julgeoleku tagamiseks. Kambri läbiotsimine ei ole iga kord seotud kaebajaga. Kambrite läbiotsimine võib olla tingitud sektsioonist kõikide kambrite läbiotsimisega üleüldise julgeoleku kaalutlustel või teise kambrikaaslasega seoses. Kohtu hinnangul, kaebajale ei olnud põhjustatud rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Kohus ei ole tuvastanud, et kaebaja suhtes oleks väärikust alandatud või kodu puutumatust rikutud ja seega oleks tema õigusi rikutud. Vastustaja toimingud olid õiguspärased ja kaebus kahju hüvitamise kohta selles osas ei kuulu rahuldamisele.

16. Pidevad vanglasisesed ümberpaigutamised. VangS §11 lg 2 kohaselt paigutatakse kinnipeetav kambrisse või tuppa. Tartu Vangla kodukorra p3.6 kohaselt määrab ja otsustab vanglateenistuse ametnik kinnipeetava vanglasisese paigutuse. Kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust valida endale kambrikaaslast ja selline seisukoht tuleneb ka Tartu Vangla kodukorra p 3.6 seletuskirjast. On tuvastatud, et 2013 aastal kaebaja oli ümber paigutatud Tartu Vanglas 12 korda. Nendest 6 korral paigutused olid tingitud, kas kartserikambrisse paigutamisest või sealt vabastamisest. Samuti 2 korral oli paigutus tingitud eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisest ning sealt vabastamisest. Seega 8 paigutust 12-st on olnud hädavajalikud seoses distsiplinaarkaristuse täideviimise või täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega. Kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda terve karistuse täideviimist ühes kambris või osakonnas ning 4 korral kaebaja ümberpaigutamist aastas ei saa lugeda ebaproportsionaalseks. Kaebaja ei ole avaldanud, milles seisneb tema ümberpaigutamisega kaasnenud väärikust alandav kohtlemine, kaebaja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit oma väidete kinnitamiseks ja seega kaebus on paljasõnaline ja tõendamatu. Järelikult ei ole sellega rikutud kaebaja õigusi, vastustaja toiming ei ole seadusevastane ning seega kaebus selles osas ei kuulu rahuldamisele.

17. Lähtuvalt eeltoodust, kohus ei ole tuvastanud, et vastustaja oleks rikkunud kaebaja õigusi, sealhulgas EIÕK ja põhiseadusega tagatud õigusi. Kaebajale ei ole vangla poolt põhjustatud ühtegi RVastS §9 lg 1 loetletud tagajärge. Seega puuduvad käesolevas asjas kõik mittevaralise kahju hüvitamise eeldused ning kahju hüvitamise taotluse jätab kohus rahuldamata.

18. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega ole esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumente. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Tamara Hristoforova kohtunik