3-12-1737/54 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-12-1737 Otsuse kuupäev 24.aprill 2014, Jõhvi Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi

A. J ’i kaebus Eesti Vabariigilt tekitatud kahju õiglaseks hüvitamiseks kohtu äranägemisel.

Menetlusvorm

Menetlusosalised

Resolutsioon Kohtuistung 12.09.2013, kirjalik menetlus

Kaebaja A. J , nõustajad V. V ja A. L Vastustajad: Prokuratuuri esindaja Jaan Naaber Politsei-ja Piirivalveameti esindaja Agne Niido Justiitsministeeriumi esindaja Tanel Kalmet

1. Välja mõista Eesti Vabariigilt (vastustajate kaudu)

A. J i kasuks hüvitis summas 3445, 62 € (kolm tuhat nelisada nelikümmend viis eurot ja 62 senti s.o mittevaralise kahju eest 1800 € ning varalise kahju eest 1645, 62 €), muus osas jätta kaebus rahuldamata.

2. Mõista välja Eesti Vabariigilt A. J i kasuks menetluskuluna kantud riigilõiv 250 €, ülejäänud menetluskulu jätta poolte endi kandi.

Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada kohtuotsusele apellatsioon vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavaks tegemisest ehk hiljemalt 26.05.2014. Kui apellant ei taotle kaebuse lahendamist istungil, võib ringkonnakohus apellatsiooni lahendada kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK, KAEBAJA PÕHJENDUSED JA TAOTLUS, VASTUSTAJATE VASTUVÄITED

1. 16.08.2012. a esitas kriminaalasjas õigeks mõistetud A. J Tartu Halduskohtule kaebuse Eesti Vabariigi tekitatud varalise kahju hüvitamise nõudes 82 500 eurot, mittevaralise kahju nõudes 30 000 €, lisaks välja mõista karistav kahjuhüvitis 20 000 € kaebaja kasuks (tl jj).

2. 20.11.2012 võttis halduskohus kaebuse menetlusse A. J i hüvitamiskaebuses Eesti Vabariigi poolt tekitatud kahju õiglaseks hüvitamiseks kohtu äranägemisel. Lisaks sellele taotles kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist ebamõistlikult pika menetlusaja eest mõistlikus summas kohtu äranägemisel (tl 102 jj). Kaebuse kohaselt tekitati kaebajale kahju kriminaalasjas nr 1-08-11446 21.12.2006 kohaldatud tõkendiga (PPA Ida Politseiprefektuuri menetleja kohaldas kaebaja suhtes elukohast lahkumise keeldu), Viru Maakohus 24.01.2007 peatas A. J töösuhte ja kõrvaldas kriminaalmenetluse ajaks Põlevkivi Kaevandamise AS Narva Karjääri puurja lõhketööde jaoskonna juhataja ametist, mille tõttu jäi kaebajal saamata töötasu. Kaebaja leiab, et kriminaalmenetluse alustamisest kuni viimase kohtuotsuse jõustumiseks möödus rohkem kui 5 aastat, mis on kaebaja meelest ebamõistlikult pikk kohtueelne ja kohtu menetlusaeg (viide EIK otsusele 13.2008 , kaebus 10597/03, p.75). Kaebaja leiab, et viieaastane menetluse käik on ehe näide ausa ja õiglase kohtueelse ja kohtumenetluse põhimõtete rikkumistest Eesti Vabariigis. Kaebaja nõuab riigilt talle kriminaalasja nr 1-08-11446 (06740000190) menetlemisel, s.h 21.12.2006. a kohaldatud tõkendiga - elukohast lahkumise keeld, 27.12.2006. a ja 31.01.2007. a - ametist kõrvaldamisega kohtumääruse alusel, samuti ebamõistlikult pika kohtueelse ja kohtu menetluse aja tõttu varalist ja mittevaralist kahju kohtu äranägemisel. Kaebaja A. J i maksustatav brutokuusissetulek ametist kõrvaldamise perioodil oli 500,84 eurot ning vahe enne ametist kõrvaldamise aastat saadud keskmise töötasuga on seega 822,81 eurot (kuu kohta). Kriminaalmenetluse vältel vähenes A. J i maksustatav brutosissetulek kokku ligikaudu 46 900 eurot. A. J i töösuhte lõpu määratlemine tööandjaga, kelle juurest ta ametist kõrvaldati toimus lõplikult 14.06.2010. a Riigikohtu poolt kassatsiooni menetlusse võtmisest keeldumisega. A. J i tööõiguslik staatus oli 01.04.2007. a - 14.06.2010. a õiguslikult ebaselge. Selleks ajaks oli A. J olnud ametist kõrvaldatud ligikaudu 40,5 kuud.

3. Käesolevas asjas andis kohus 12.09.2013 toimunud kohtuistungil pooltele aega kompromissettepanekuks haldusasjas kohtuvälise kokkuleppe sõlmimiseks. Pooled kompromissi ega kohtuvälist kokkulepet ei ole saavutanud.

4. Kohtule on esitatud Politseija Piirivalveameti (PPA) kirjalik vastus ( tl 112 jj), Prokuratuuri kirjalik vastus (tl 119) ning Justiitsministeeriumi kirjalik vastus ( tl 124 jj), milles vastustajad on leidnud, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustajad leidsid ka, et varaline hüvitis kogu A. J i ametist kõrvaldamise perioodil vähenenud brutosissetuleku ulatuses ei ole põhjendatud. Sarnastel juhtumitel on arvestatud ametist kõrvaldatud isiku suhtes laienenud kõrvaltegevuse keeldusid (nt kohtunike või politseinike korral) ning isiku kohustust taluda teatud ulatuses tema suhtes läbiviidavat kriminaalmenetlust koos sellest tulenevate piirangutega. A. J asus juba 01.04.2007. a, peaaegu vahetult peale ametist kõrvaldamist, uuele töökohale, ta loeti nimetatud kuupäeval omal soovil töölt lahkunuks ning A. J i tööandja suhted A. J iga olid sellised, et edasitöötamine ei oleks olnud kuigi tõenäoline. Vastustajatel ei ole võimalik võtta vastutust tööandja tegevuse eest. Seepärast on pakutav hüvitis ligikaudu 1/3 A. J i saamata töötasust alates ametist kõrvaldamisest kuni tema töösuhte lõpu lõpliku määratlemiseni. Vastustajad Justiitsministeerium ja prokuratuur leidsid kompromissi läbirääkimiste käigus, et nad tasuvad A. J ile kriminaalmenetluses ametist kõrvaldamisega tekitatud varalise kahju hüvitisena 11 111 €.

5. Kaebaja leidis, et ülalmärgitud pakkumine ei kajasta A. J tekitatud mittevaralist ja otsest varalist kahju. Kaebaja on kaebuses ja selle täienduses leidnud: Viru Maakohtu määrusega asjas nr 1-06-16424 anti luba A. J kõrvaldamiseks kriminaalmenetluse ajaks Põlevkivi Kaevandamise AS Narva Karjääri puurja lõhketööde jaoskonna juhataja ametikohalt. 31.01.2007. a kõrvaldati A. J töölt kriminaalmenetluse ajaks. 20.05.2011. a Viru Maakohus leidis, et A. J süü esitatud süüdistuses ei ole tõendatud ja oma otsusega mõisteti

A. J süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 1 ja 3 järgi õigeks. (kohtuotsus 1-08-11249) 25.10.2011. a Tartu Ringkonnakohtu otsusega jäeti esimese astme kohtu otsus muutmata ning prokuröri apellatsioon rahuldamata. Kohtuotsus jõustus 02.11.2011. a. A. J i tööõiguslik staatus oli 31.01.2007. a - 02.11.2011. a õiguslikult ebaselge. Ametist kõrvaldamisest kuni õigeksmõistmiseni kulgenud aeg kriminaalmenetluse ajal on olnud ligikaudu 57 kuud, seega on kaebaja maksustatav brutokuusissetulek sellel perioodil olnud 500,84 eurot. Vahe enne ametist kõrvaldamise aastast saadud keskmise töötasuga on seega 822,81 eurot. Seega saab leida, et kohtueelse ja kohtumenetluse perioodil vähenes kaebaja maksustatav brutosissetulek kokku ligikaudu 46 900 eurot. Vastavalt tööseaduse § 54 lg 1 töölepingu peatumine tähendab töötaja ajutist vabanemist kohustusest teha tööd ja tööandja ajutist vabanemist kohustusest kindlustada töötaja tööga. Töölepingu peatumine ei too kaasa töölepingu lõppemist. Vastavalt § 55 p 11 tööleping peatub ajaks, mil töötaja oli seadusega selleks volitatud riigiorgani või ametiisiku poolt töölt kõrvaldatud. Tööle ennistamine ning sunnitud töölt puudumise aja eest on keskmise palga saamise õigus, TLS § 117 lg 1, ja tööle ennistamisest loobumisel kuni kuue kuu keskmise palga ulatuses hüvitise saamise õigus, TLS § 117 lg 2 on töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel iseseisvad ja erinevad õiguskaitsevahendid. Peale Tartu Ringkonnakohtu 25.10.2011. a õigeksmõistva kohtuotsuse jõustumist 02.11.2011. a, peab kaebaja ennistama endisele ametikohale ja talle välja maksta keskmine palk sunnitud puudutud aja eest. Seda peab maksma mitte AS Eesti Põlevkivi, vaid vastustaja riigiasutus, kelle tegevuse peale on kaebus esitatud. A. J oli vallandatud käskkirja alusel usalduse kaotuse ja distsipliini rikkumise tõttu. Kahel korral töövaidluskomisjon ennistas ta tööle tagasi. Teda kõrvaldati kahel korral töölt ning teisel korral jõustus ka sellekohane kohtuotsus, millega

A. J kõrvaldati töölt kuni kriminaalmenetluse lõpuni. Kusjuures Põlevkivi Kaevandamise AS käskkirjas (nr 204 ja 330-p) ja mõlema kohtuotsuse (Viru Maakohus 03.12.2008. a ja Tartu Ringkonnakohtu 26.03.2010.

a) põhjendustes ja Viru Ringkonnaprokuratuuri süüdistuse põhjendustes on kasutatud just neid järeldusi ja asjaolusid, mis kriminaalkohtus (Viru Maakohtu 20.05.2011. a ja Tartu Ringkonnakohtu 25.10.2011.

a) olid tunnistatud põhjendamatuteks ning A. J mõisteti selles osas süütuks. Kaebaja vaidleb vastu vastustajate väitele, et neil ei ole võimalik võtta vastutust tööandja tegevuse eest. Nagu nähtub 07.07.2006. a distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast nr 204, on A. J suhtes kriminaalmenetluse algatamine tööalaste probleemide tekkimise põhjus ja selle tagajärg. Tööandja soovis oma töötajast lahti saada ja kasutas selleks riiki, peale seda kui kahel korral oli töövaidluskomisjon teinud otsuse A. J kasuks. Kaebaja arvates oli tema kriminaalvastutusele võtmine ja tõkendi ning töötamiskeelu kohaldamine, samuti nii kohtueelnekui kohtumenetlus tervikuna seadusevastane ja selle eest vastutavad vastustajad.

Esimese ja teise astme kohtud tunnistasid, et A. J suhtes puudus alus kriminaalmenetluse alustamiseks tema tööandja esitatud süüdistuse ja tema tööandja poolt esitatud tõendite alusel. Selliselt on tõendatud, et tema vallandamine ja töölt kõrvaldamine olid ebaseaduslikud, mis omakorda põhjendab A. J nõuet kompensatsiooni saamiseks. Kaebaja on seisukohal, et kohtueelne ja kohtu kriminaalmenetlus A. J suhtes ületas mõistlikku menetlusaega. Sellega tekitas riik A. J õigusvastaselt kahju pikaajalise kriminaalmenetlusega, mille vältel kohaldati ka tõkendit allkiri elukohast mittelahkumise kohta ning kõrvaldati teda ametist.

Riigikohus on oma otsuses 3-3-1-85-09 p 93 märkinud, et süüdistatava menetlusliku seisundiga kohtueelses menetluses kaasnevad paratamatud kannatused ja ebamugavused ning sellega tekitatud mittevaraline kahju ei vaja eraldi tõendamist. Juhtumeil, kus menetlus on lõpetatud või isik õigeks mõistetud alles pärast mõistliku menetlusaja lõppu, on ainsaks õiglaseks vahendiks isikule tekitatud mittemateriaalse kahju hüvitamisel õiglane rahaline hüvitis (vt nt Ommer vs. Saksamaa, otsus 13. novembrist 2008. a, kaebus nr 10597/03, p 75). Vastavalt Võlaõigusseaduse paragrahv 127 lg 1 sätetele kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

Võlaõigusseaduse paragrahv 128 lg 1 sätestab hüvitatava kahju liigid – varaline või mittevaraline. Nimetatud seadusesätte lg 2 kohaselt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Samuti otsese varalise kahju määratlemisel ja saamata jäänud tulu arvestamisel ei tohi arvestada sellega, et inflatsiooni kasv antud perioodil oli 6,5 % ja asjaolu, et töötasu Põlevkivi Kaevandamise AS Narva karjääris puurja lõhketööde jaoskonna juhatajal, kus töötas A. J iga aasta suurenes. Võlaõigusseaduse paragrahvis 134 on põhjalikult sätestatud mittevaralise kahju hüvitamise erisused, seetõttu toon nimetatud paragrahvi lg (2) tervikuna:

Vabaduse võtmisest, samuti muude isikuõiguste rikkumisest, eelkõige isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse korral tuleb kahjustatud isikule mittevaraline kahju hüvitada üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab. Lähtuvalt sellest õigusnormist A. J on õigus mitte ainult varalise kahju hüvitamisele kuid ka mittevaralise kahju hüvitamisele. Kaebaja leiab, et isiku õigus nõuda enda kohtuasja menetlemist mõistliku aja jooksul tuleneb Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) 6. artikli lg 1 esimesest lausest.

Samuti lähtuvalt seadustest on A. J õigus õigusabikulude ja kohtumenetluskulude hüvitisele. Kaebaja nõuab vastutajatelt õigusabi tasu hüvitamist kaebuse koostamise ja kohtus esindamise kohta summas 1520 eurot (kv nr 36 26.09.2012, tl 54) ja 150 eurot ( kv nr 19 09.04.2013, tl 164 jj). Kaebaja on kaebuse esitamise eest vastavalt RLS § 57 lg 3 tasutud riigilõivu summas 250 eurot (tl 70). A. J leiab, et need summad peavad temale hüvitama vastutajad. A. J leiab ka, et talle tuleb vastustajate poolt hüvitada varaline ja mittevaraline kahju summas 50 000 euro selle eest, et kaebaja oli kohtueelses menetluses ametikohalt kõrvaldatud õigusvastaselt, mille tõttu jäi tal saamata töötasu, sellega tekitas riik A.

J õigusvastaselt kahju pikaajalise kriminaalmenetlusega, mille vältel kohaldati ka tõkendit allkiri elukohast mittelahkumise kohta.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. A. J on esitanud kaebuse Eesti Vabariigi poolt tekitatud kahju hüvitamiseks. Halduskohus menetleb tema hüvitamiskaebust Eesti Vabariigi poolt tekitatud kahju õiglaseks hüvitamiseks kohtu äranägemisel.

7. Kaebaja suhtes alustati kriminaalmenetlust nr 06740000190 KarS § 201 lg 2 p 1 ja 3 tunnustel 14.11.2006 (tl 15). 21.12.2006 kohaldas menetleja kaebaja suhtes elukohast lahkumise keeldu (Ida Politseiprefektuuri määrus, tl 20 jj). 24.01.2007 kõrvaldas Viru Maakohus prokuratuuri taotlusel kaebaja kriminaalmenetluse ajaks ametist (määrus 1-06- 16424, tl 22 jj). 30.05.2007 ja 18.10.2007 koostas kohtueelne menetleja kriminaalasjas kohtueelse menetluse kokkuvõtted (tl 24 jj) ning 29.08.2008 ja 09.05.2011 koostas Viru Ringkonnaprokuratuur süüdistusaktid (tl 29 jj). Kaebaja mõisteti 20.05.2011 Viru Maakohtu poolt talle esitatud süüdistuses õigeks (tl 45 jj) ning Tartu Ringkonnakohus jättis 25.10.2011 maakohtu otsuse muutmata ( tl 37 jj).

8. Halduskohus lahendab kõigepealt varalise ja seejärel mittevaralise kahju ning menetluskulu nõuded.

Varaline kahju

9. 21.12.2006 kohaldas menetleja kaebaja suhtes elukohast lahkumise keeldu (Ida Politseiprefektuuri määrus, tl 20 jj). Halduskohus märgib, et elukohast lahkumise keelu puhul on tegemist kriminaalmenetluse tagamise vahendiga, mille kohaldamise alused ja kord on ette nähtud kriminaalmenetluse seadustikus. Kriminaalmenetluse tagamise vahendi eesmärk on võimaldada seadusliku kriminaalmenetluse läbiviimist üldistes huvides ja isik on kohustatud selliste vahendite kohaldamist tema suhtes ka taluma. Seega oli kaebaja suhtes 21.12.2006 kohaldatud elukohast lahkumise keeld õiguspärane.

10. Halduskohus märgib, et kaebaja ametist kõrvaldamine ei toimunud ka õigusvastaselt. Viru Maakohtu 24.01.2007 määrus, millega anti luba kaebaja kõrvaldamiseks kriminaalmenetluse ajaks Põlevkivi Kaevandamise AS Narva karjääri puurja lõhketööde jaoskonna juhataja ametikohalt, oli seaduslik ning põhjendatud. Seda kinnitab asjaolu, et Viru Ringkonnakohus on oma 28.02.2007 määrusega 1-06-16424 lõplikult määruse jõusse jätnud, kui kriminaalmenetluse eesmärkidega põhjendatud meetme (tl 71 jj). Seega oli tegemist õiguspäraste, mitte õigusvastaste meetmetega, mille proportsionaalsuses ei ole küsimust. Põhiseaduse § 25 kohaselt tuleb hüvitada üksnes õigusvastaselt tekitatud kahju.

11. Halduskohus leiab, et kirjeldatu alusel oli kaebaja suhtes läbiviidud kriminaalmenetlus seaduslik. Ka olid seaduslikud kriminaalmenetluse tagamise vahendid, nii tõkend elukohast lahkumise kohta, kui ka ametist kõrvaldamine kriminaalmenetluse ajaks Põlevkivi Kaevandamise AS Narva karjääri puurja lõhketööde jaoskonna juhataja ametikohalt. Kriminaalmenetlejatel ja kohtutel on seaduslik kohustus kriminaalmenetlust läbi viia ning asjaolu, et kaebaja suhtes esitatud süüdistus (tl 29 jj) osutus menetluses selgitatud asjaoludel alusetuks, ei muuda kaebaja suhtes läbi viidud kriminaalmenetlust ebaseaduslikuks. Kohtu poolt isiku õigeksmõistmist või kriminaalasja lõpetamist ei saa tõlgendada kriminaalmenetluse ebaseaduslikkuse tõendina, kuna see räägiks vastu nii kriminaalmenetluse loogikale kui ka seaduslikule kohustusele alustada kriminaalmenetlust kuriteo tunnuste olemasolul ( tl 14).

12. Kohtupraktikas on leitud, et olukorras, kus isiku kriminaalmenetlusele allutamisega tekitatud kannatused ja kahju riivavad isiku põhiõigusi ebavõrdselt ja ebaproportsionaalselt, on isikul õigus saada õiglast hüvitist õiguspärase kahju eest. Olukorras, kus seadus sellist hüvitist ette ei näe, tuleb isikule tekkinud kahju hüvitada õiglases ulatuses põhiseaduse alusel. Riigikohtu seisukohtadest tuleneb samuti, et kuna kriminaalmenetlus teenib üldisi huve, siis on üksikisikul teatud ulatuses kohustus taluda enda suhtes toimuvat kriminaalmenetlust, samuti sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid. Põhiseaduse §-dest 12 ja 32 koostoimes tuleneb riigi kohustus hüvitada õiguspärase kriminaalmenetlust tagava vahendiga põhjustatud kahju ja saamata jäänud tulu, tagamaks põhiõiguste riive proportsionaalsuse. Samas kriminaalmenetlust tagava vahendiga põhjustatud varalise kaotuse puhul ei tule seda hüvitada täielikult, vaid üksnes õiglases ulatuses. Kusjuures õiglane hüvitis on tegeliku varalise kaotuse ja talumiskohustuse vahe.

13. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja A. J i kriminaalmenetluse ajal saadud maksustatud tulude summa on 28 548.18 €. Kaebaja ametist kõrvaldamisest kuni tema õigeksmõistmiseni kulgenud aeg kriminaalmenetluse ajal on olnud ligikaudu 57 kuud, seega on kaebaja maksustatav brutokuusissetulek sellel perioodil olnud 500,84 €. Vahe enne ametist kõrvaldamise aastat saadud keskmise töötasuga on seega 822,81 €. Kaebaja suhtes toimetati kohtueelset kriminaalmenetlust ligikaudu 21 ja pool kuud, sealhulgas toimus kaebaja ametist kõrvaldamine kaks ja pool kuud pärast kriminaalmenetluse alustamist ja kohtueelse menetluse perioodi jääb seega 19 kuud ametist kõrvaldamisest arvates. Kaebaja suhtes toimus kohtumenetlus ligikaudu 38 kuud. Kohtule esitatud andmete põhjal saab väita, et kohtueelse kriminaalmenetluse vältel vähenes kaebaja maksustatav brutosissetulek kokku 15 633,39 € ja kohtumenetluse perioodil 31 266,78 €, kokku ligikaudu 46900 € ( tl 28, 57 jj). Oluline on märkida, et kaebaja kõrvaldati ametikohalt 31.01.2007 Viru Maakohtu 24.01.2007 määrusega, milline jõustus Viru Ringkonnakohtu 28.02.2007 määrusega 1-06-16424 ning juba 01.04.2007 asus kaebaja tööle teise tööandja juurde (tl 149). Kaebaja oli veebruaris ja märtsis 2007 töölt kõrvaldatud, seega kokku 2 kuud ning selle eest saaks taotleda hüvitise määramist, kuna siin esineb põhjuslik seos kriminaalmenetluse tagamise vahendi ja tekkinud kahju vahel.

14. Halduskohus nõustub vastustaja Justiitsministeeriumiga selles, et tuleb arvestada asjaolu, et kaebaja ametist kõrvaldamine ei võtnud kaebajalt õigust töötada üldiselt, saada tulu ega ka mitte jätkata töötamist sama tööandja juures muul töökohal; ametikohalt kõrvaldamise määrus on selles osas konkreetne: kaebaja kõrvaldati konkreetselt jaoskonna juhataja ametikohalt, mille alluvuses olid tunnistajad kriminaalasjas ja millel töötamise jätkamine oleks võinud kahjustada kriminaalmenetlust. Teadaolevalt lõppes kaebaja töösuhe Põlevkivi Kaevandamise AS-ga lõplikult 01.04.2007, mida ametikohalt kõrvaldamise määrus ette ei näinud. Nähtuvalt kaebaja esitatud tööraamatu väljavõttest (tl 79 jj) on 30.01.2007 töölepingu lõpetamise aluseks 26.04.2010 kohtuotsus 2-06-31784 ( tl 148 jj) ning seda ei ole võimalik põhjendada kriminaalmenetluse või ametist kõrvaldamise määrusega kriminaalmenetluses. Pärast töösuhte lõppemist ametikohalt kõrvaldamise määrusel ei olnud õiguslikku mõju kaebaja tegevusele või temale tekkinud võimalikule kahjule. Nagu nähtub maksuameti tõendist (tl 57 jj), sai kaebaja edaspidigi tulu töö eest seoses kaevandamise valdkonnaga, st tema karjäär sellel elualal ei katkenud kriminaalmenetluse tõttu. Kriminaalmenetlusega tekkinud varaline kahju kaebajale on seega minimaalne või olematu. Kahekuulist perioodi ei saa kuidagi pidada pikaajaliseks.

15. Seega tuleb asuda seisukohale, et kui rääkida kriminaalmenetluses ametist kõrvaldamisega tekitatud varalisest kahjust, siis on see põhjendatud üksnes kahe kuu ulatuses kohtueelse kriminaalmenetluse ajal ja perioodil veebruar ja märts 2007, kuid mitte suuremas väärtuses kui 2 x 822, 81 € , seega kokku 1645,62 eurot välja mõistmine vastustajatelt. Kui kaebajale tekkis varaline kahju, siis ei toimunud see mitte alusetult, vaid seaduslikul alusel (talumiskohustus, avalik huvi) ning halduskohtu hinnangul on põhjendatud hüvitise määra vähendamine. Riigikohus on jätnud muutmata madalamate kohtute lahendid kriminaalmenetluses ametist õiguspärase või õigusvastase kõrvaldamisega kahju tekitamise juhtumitel, kus kohus on pidanud põhjendatuks kahju hüvitamist taotletust arvestatavalt vähem (vt lahendeid nr 3-3-1-15-10 ja ,nr 3-3-1-35-10 254087).

16. Kirjeldatu alusel rahuldab kohus varalise kahju hüvitamise nõude osaliselt ning mõistab kaebaja kasuks vastustajatelt välja 1645, 62 €. Ülejäänud osas jääb varalise kahju hüvitamise nõue rahuldamata, kuna kaebaja põhiõigust omandile ei ole vastustajad rikkunud. Mittevaraline kahju

17. Riigikohus on leidnud, et kohtueelses kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamisel ei tule kohaldada RVastS § 15 lg-t 1, mis reguleerib kohtumenetluses tekitatud kahju hüvitamist. Ka ei ole kohtueelses kriminaalmenetluses antud aktid ja toimingud haldusaktid ja haldustoimingud RVastS § 16 lg 1 tähenduses (RKÜK 30.08.2011. a otsus asjas nr. 3-3-1-15-10, p-d 53, 55). Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riigil on isiku põhiõiguste riive proportsionaalsuse tagamiseks kohustus hüvitada ka õiguspärase vahistamisega tekkinud kahju (viidatud juhtumil saamata jäänud tulu) ning regulatsioon, mis selle välistab, on põhiseadusega vastuolus (RKÜK 31.03.2011. a otsus asjas nr. 3-3-1-69-09, p 84). Ühtlasi on Riigikohtu üldkogu 22.03.2011. a otsuses haldusasjas nr. 3-3-1-85-09 tunnistanud riigivastutuse seaduse põhiseadusega vastuolus olevaks osas, mis ei näe ette ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Seega on kehtiva RVastS sätted kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamise osas puudulikud. 22.märtsi 2011 otsuses Oleg Osmjorkini (Osmjorkin) kohtuasjas 3-3-1-85-09 tunnistas Riigikohus riigivastutuse seaduse põhiseadusega vastuolus olevaks osas, mis ei näe ette ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist, ning mõistis kaebajale välja rahasumma. Lisaks leidis Riigikohus, et tuleb kehtestada eeskätt PS §-des 14 ja 15 ning §-s 25 sätestatud põhiõiguste kaitseks kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks eriregulatsioon. Vt otsust Raudsepp vs Eesti nr 54191/07 p-d 38-42, 8.11.2011.

18. Mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramine on kohtu kaalutlusotsus, Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise. Seetõttu ei saa halduskohtu hinnangul määravat tähendust omistada asjaolule, kui suures ulatuses on kohus teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud. Kohus võtab arvesse hüvitise suuruse kindlaksmääramisel ka EIK praktikat ning seda, millal EIK konkreetse hüvitise välja mõistis. Riigikohus on leidnud, et kohtul ei ole keelatud kõrvale kalduda EIK-i praktikas väljamõistetud hüvitiste suurustest, sest mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb ka EIK sarnaselt kohtule individuaalse otsuse. Riigikohus on oma varasemas praktikas märkinud, et mittevaralise kahju suurust ei saa tõendada, kuna valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Üldjuhul on piisav tõendada asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise.

19. Kaebaja leiab, et kriminaalmenetluse alustamisest kuni viimase kohtuotsuse jõustumiseni möödus 5 aastat, mis on kaebaja meelest ebamõistlikult pikk menetlusaeg. Kriminaalmenetlus kestis 14.11.2006 kuni 25.10.2011 (kaebaja arvestuse kohaselt 5 a ja

11 p, arvestades ka ringkonnakohtu otsuse jõustumise aega). Kaebaja meelest langeb peamine süü nii pika menetluse eest Ida Politseiprefektuurile ja Viru Ringkonnaprokuratuurile. Menetlus tekitas kaebajas hingelisi kannatusi, mis väljendusid alanduse, solvatuse, hirmu ja mure tunnetes. See tõi kaasa suurt moraalset kahju, mis tuleb põhiseaduse § 25 alusel hüvitada. Viidates Riigikohtu otsusele 3-3-1-85-09, p 93, viitab kaebaja, et süüdistatava menetlusliku seisundiga kohtueelses menetluses kaasnevad paratamatud kannatused ja ebamugavused ning sellega tekitatud mittevaraline kahju ei vaja eraldi tõendamist. Kaebaja viitab mitmetele EIK ja Riigikohtu praktika näidetele, kus ebamõistliku menetlusaja tõttu tekitatud kahju on hüvitatud. Ebamõistliku menetlusaja tõttu ning elukohast lahkumise keelu kohaldamisega on riivatud kaebaja mitmeid põhiõigusi, nagu isikuvabadus, hea nime kaitse, eraelu puutumatus, õigus valida tegevusala, liikumisvabadus ja õigus riigist lahkuda.

20. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist nii kohtueelse kui kohtumenetluse eest summat märkimata.

21. Usutav on, et kriminaalmenetlusega kaasneb vältimatult kannatusi ja mittevaralist kahju, mida saab osaliselt eeldada. Selline kahju on aga tekitatud õiguspäraste menetluslike meetmetega, mistõttu viited õigusvastase kahju hüvitamise õiguslikele alustele (sh PS § 25) ei ole asjakohased, nagu ka viited erinevate asutuste või ametnike süüle. Halduskohtul puuduvad igasugused andmed selle kohta, nagu oleks kriminaalmenetluses esinenud kuritarvitusi. Isikul on teatud ulatuses kohustus taluda tema suhtes kohaldatud õiguspäraseid meetmeid ning nendega kaasnevaid ebameeldivusi ja kannatusi. Seega ei tähenda kahju olemasolu või eeldamine automaatselt selle hüvitamise nõuet. Selles osas, milles isiku põhiõigusi on riivatud ebaproportsionaalselt, sealhulgas juhul, kui õiguspärane menetlus on kaebajast või tema kaitsjast mitteolenevatel põhjustel põhjendamatult veninud, on isikul õigus nõuda kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Kriminaalmenetluses kohaldatud tõkendallkiri elukohast mittelahkumise kohtariivas kaebaja põhiseadusest tulenevaid õigusi vabalt liikuda ja elukohta valida vastavalt põhiseaduse §-le 34 ja õigust riigist lahkuda vastavalt põhiseaduse §-le 35. Kohus arvestab riive ajalist kestust, mistõttu ei saa olla eelnimetatud põhiõiguste suhtes tegemist lubatava ja proportsionaalse riivega.

22. Halduskohus nõustub prokuratuuri ja politseija piirivalveameti seisukohtadega (tl 114- 121), et kaebaja kahtlustatavana ülekuulamist 21.12.2006 ( tl 73 jj) tuleb lugeda hetkeks, millal kaebajale esitati süüdistus EIÕK art 6 lg 1 tähenduses ja alustati tema suhtes kriminaalmenetlust. Seega kestis kaebaja suhtes kriminaalmenetlus alates 21.12.2006 kuni 2.11.2011, so 4 aastat 10 kuud ja 12 päeva. Seepärast ei nõustu kohus kaebajaga, et kohtueelne ja kohtumenetlus kestis üle 5 aasta.

23. Isegi üle nelja aasta pikkune kohtueelne ja kohtumenetluse aeg on ebamõistlikult pikk menetlusaeg (PS § 14) ning selle aja jooksul kohaldatud tõkendiga tekitatud mittevaraline kahju tuleb hüvitada põhiseaduse § 25 alusel, kusjuures mittevaralise kahju tekkimist tuleb eeldada. Õiglase hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada kohtul

Justiitsministeeriumi ( tl 124 jj) poolt osundatud praktikast (sh Riigikohtu otsus 3-3-1-85- 09) analoogsetes asjades, kus on loetud põhjendatuks mittevaralise kahju hüvitamist suurusjärgus 1000-2000 eurot. Halduskohus pole tuvastanud ja kaebaja ise pole esile toonud mingeid erakorralisi kannatusi. EIK on 07.05.2013 lahendi nr 38967/10 ( Jüri Mets vs Eesti) p-s 30 leidnud, et kas väljamõistetav hüvitis oli sobiv ja piisav, sõltub eelkõige väljamõistetavast summast. Summa sõltub eelkõige riigisisese õiguskaitsevahendi olemusest ja tõhususest. Halduskohus saab lähtuda Eestis kujunenud siseriiklikust kohtupraktikast arvestades ühiskonna jõukust, kusjuures ka EIK on aktsepteerinud võimalust, et siseriiklikud meetmed kahju hüvitamiseks ei küüni EIK poolt määratavate hüvitiste tasemele. Oluline on, et mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitiseks määratud summa oleks kohane hüvitis siseriiklikke olusid arvestades. RVastS § 12 lg 4 sätestab, et kui kahju on kohustatud hüvitama mitu avaliku võimu kandjat, vastutavad nad kannatanu ees solidaarselt. Seadusandja on selle sättega näinud ette osavastutuse asemel (VÕS § 138 lg-d 1 ja 3) solidaarvastutuse kohaldamise avalikõiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamisel. Kirjeldatu alusel ja asjaolusid kogumis hinnates peab kohus kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest kohaseks rahaliseks hüvitiseks 1800 € ning varalise kahju hüvitamise nõude osas on kohaseks rahaliseks hüvitiseks 1645, 62 €, seega kokku on hüvitise kogusumma 3445,62 €. Eeltoodud põhjustel mõistab halduskohus Eesti Vabariigilt (vastustajate kaudu) A. J kasuks välja kahju hüvitise kogusummas 3445,62 eurot. Menetluskulu

24. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja nõuab vastutajatelt õigusabi tasu hüvitamist kaebuse koostamise ja kohtus esindamise kohta summas 1520 eurot koos käibemaksuga (kv nr 36 26.09.2012, tl 54) ja

150 eurot ( kv nr 19 09.04.2013, tl164 jj), seega kokku 1670 €. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 21. märtsi 2012. a otsuses asjas nr 3-3-1-5-12, et TsMS § 228 lg-d 2 ja 3 sätestavad nõustaja pädevuse kohtumenetluses. Nõustaja võib esineda kohtuistungil koos menetlusosalisega ja anda selgitusi ning nõustaja kohtuistungil esitatu loetakse menetlusosalise esitatuks, kui menetlusosaline seda kohe tagasi ei võta või ei paranda. Nõustaja ei saa aga teha menetlustoiminguid ega esitada taotlusi. Nõustaja pädevus piirdub üksnes koos menetlusosalisega kohtuistungil osalemisega ja seal selgituste andmisega. Kirjalikus menetluses nõustaja kasutamise võimalust seadustikud ette ei näe (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 3. märtsi 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-93- 08, p 16; 22. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-92-09, p 50).

25. Kohtule esitatud menetluskulu kandmist tõendavad kviitungid (kv nr 36 26.09.2012, tl 54 ja kv nr 19 09.04.2013, tl 164 jj) on õigusbüroo „VV“ Vladimir Vastšjonok reg kood 10177124 poolt välja antud. Kohus kontrollis äriregistrist, et sellist õigusbürood „VV““ numbri 10177124 all ei leidu. Õigusbüroo „VV“ ei ole ka käibemaksukohustuslane. Eeltoodust tulenevalt ei ole õigusbüroo „VV“ Vladimir Vastšjonok reg kood 10177124 kviitungite alusel kantud kulu menetluskulu HKMS § 103 lg 1 p 1 mõttes. Seetõttu ei saa nimetatud kulusid kohtumenetluses vastustajatelt ka välja mõista ning need menetluskulud jäävad kaebaja enda kanda.

26. Toimiku materjalidest nähtuvalt on kaebuselt 14.11.2012 tasutud riigilõiv summas 250 eurot (tl 70), see menetluskulu tuleb Eesti Vabariigilt vastustajate kaudu kaebaja A. J i kasuks välja mõista. Vastustajad ei ole kohtule esitanud menetluskulu nõuet, mistõttu nende menetluskulu jääb nende endi kanda. (digitaalselt allkirjastatud) Ülle Polluks

kohtunik Jõustus osaliselt Tartu Ringkonnakohtu 10.09.2015 kohtuotsusega nr 3-12-1737 (jõustus 19.11.2015), millega otsustati:

1. Võtta asja materjalide juurde A. J poolt esitatud apellatsioonkaebuse lisad.

2. A. J apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt, Politseija Piirivalveameti apellatsioonkaebus rahuldada.

3. Tühistada Tartu Halduskohtu 24.04.2014. a otsus osaliselt, so Politseija Piirivalveametilt A. J kasuks kahju hüvitise väljamõistmise osas ja A. J kasuks õigusabikulude välja mõistmata jätmise osas.

4. Jätta A. J kaebus Politseija Piirivalveametilt tema kasuks kahju hüvitise väljamõistmiseks rahuldamata.

5. Välja mõista Eesti Vabariigilt 66,80 eurot A. J kasuks halduskohtus kantud õigusabikulude katteks. Muus osas jätta õigusabikulud tema enda kanda.

6. Jätta A. J poolt ringkonnakohtus kantud menetluskulud tema enda kanda.