3-14-69/11 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS

Kohtuasja number 3-14-69 Otsuse kuupäev 24.aprill 2014 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Valeri Issakovi kaebus Tartu Vangla poolt eraldihoidmise printsiibi rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamiseks. Menetlusosalised Kaebaja – Aleksei Issakov Vastustaja – Tartu Vangla

Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 26.mai 2014. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud

1. Valeri Issakov esitas 01.11.2013 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, soovides hüvitist 100 eurot päevas alates 01.08.2013, kuna teda kui endist ametnikku paigutati õigusvastaselt S7 eluosakonnast ümber S8 eluosakonda. Tartu Vangla jättis 15.01.2014 otsusega V.Issakovi kahju hüvitamise taotluse rahuldamata põhjendusega, et vangla tegevus taotleja ümberpaigutamisel ühest eluosakonnast teise ei ole olnud õigusvastane.

2. 20.01.2014 esitas Valeri Issakov kaebuse Tartu Halduskohtusse, taotledes Tartu Vanglalt alates 01.08.2013 100 eurot iga 8.sektoris viibitud päeva eest välja mõistmist.

Kaebaja taotlus, põhjendused

3. Kaebaja leiab, et teda kui endist politseiametnikku tuleb Vangistusseaduse § 12 lg 1 p 4 alusel hoida teistest kinnipeetavatest eraldi. Seda oli vangla ka kuni 2012 augustikuuni teinud, paigutades teda 7.sektorisse, kus hoiti ka teisi endisi ametnikke. Kuid 2012 viidi ootamatult 8.sektorist 7.sektorisse üle umbes pool sektori jagu mitteametnikest kinnipeetavaid ja viidi 7.sektorist üle 8.sektorisse sama arv ametnikest kinnipeetavaid. Kaebaja märgib, et üleviimine ohustab tema turvalisust. Üleviimise tagajärjel võib ta olla ohustatud nende poolt, kes tema endisest politseiametnikutööst tulenevalt võivad talle kätte maksta. Seetõttu on kestev kartus ja ohutunne muutunud igapäevaseks. Ei ole võimalik teada, kust suunast ja kelle poolt kaebaja suhtes vaenulikult häälestatud ja kaasvange pidevalt provotseerivate kinnipeetavate hulgast võib mingi oht ähvardada. Konkreetselt kedagi, kes teda võiksid ohustada või rünnata, ta ei oska öelda. Lisaks märgib kaebaja, et vanglal ei ole kasutada mitte ühtegi usaldusväärsest mõõdupuud, mille abil ta suudaks kinnipeetavaid kvalifitseerida kas vähem või rohkem ohtlikemaks. Seetõttu tulebki järgida VangS § 12 eraldihoidmise nõudeid. Kui vangla soovib mingit kategooriat kinnipeetavaid hoida eraldi teistest tavalistest kinnipeetavatest, siis tuleb nad paigutada eraldi nii tavalistest kinnipeetavatest kui ka endistest ametnikest kinnipeetavatest. Kaebaja leiab, et vangla on tema suhtes käitunud õigusvastaselt ja tekitanud talle kahju 100 eurot iga 8.sektoris viibitud päeva eest.

Vastustaja seisukoht

4. Vastustaja märgib, et jääb vangla direktori 15.01.2014 otsuses väljendatud seisukohtade juurde. Lisaks märgib vastustaja, et Tartu Vanglas ei hoita täielikult eraldi neid kinnipeetavaid, keda nende ametialase tegevuse tõttu võib abstraktselt ähvardada kättemaksuoht. Isikute eraldihoidmist korraldatakse julgeolekuinformatsioonist lähtuvalt ning iga üksikjuhtumit analüüsides. VangS § 12 lg 1 p 4 ei konkretiseeri, millised ametialased tegevused konkreetselt normi alla liigituvad ja seega hinnatakse igal juhul individuaalselt, kas konkreetse isiku endise ametialase tegevuse tõttu ähvardab teda vanglas kättemaksuoht. Ka Õiguskantsleri hinnangul ei välista kehtiv õigus, et VangS § 12 lg 1 p 4 nimetatud isikuid tuleb kindlasti hoida eraldi teistest kinnipeetavatest. Sellele, et nimetatud printsiip ei ole absoluutne ning et sellest on lubatud kõrvale kalduda, viitab ka VangS § 12 lg 5, mille kohaselt võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eraldihoidmise printsiipidest teha erandeid, kui see on vajalik seoses õppimise, töötamise või muu tegevusega. Kuna vastustaja ei ole kaebaja paigutamisel ühte eluosakonda koos teiste kinnipeetavatega õigusvastaselt käitunud, siis on täitmata riigivastutuse seaduse alusel mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldusena nõutav õigusvastane tegevus ning seega puudub alus kahju hüvitamise rahuldamiseks.

Kohtu põhjendused

5. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega olnud võimaik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil. Mittevaralise kahju hüvitamist saab isik nõuda süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral (RVastS § 9 lg 1 ).

6. Vaidlus on antud asjas selles, kas Tartu Vangla on õigusvastase ja süülise tegevusega rikkunud kaebaja mõnda eelnimetatud põhiõigust. Samas kaebaja ise ei ole kaebuses otseselt välja toonud, millist RVastS § 9 lõikes 1 märgitud põhiõigust on vangla tegevusega rikutud. Kaebaja on märkinud, et tavakinnipeetavatega ühes sektsioonis viibimine toob kaasa pideva hirmu ja kättemaksukartuse.

7. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on alates 01.08.2013 üle viidud S7 eluosakonnast S8 eluosakonda. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja on endine politseiametnik. VangS § 12 lg 1 p 4 näeb ette, et vanglas hoitakse eraldi isikuid, keda nende endise ametialase tegevuse tõttu ähvardab kättemaksuoht. Vastustaja on märkinud, et Tartu Vanglas ei hoita täielikult teistest eraldi neid kinnipeetavaid, keda nende endise ametialase tegevuse tõttu võib abstraktselt ähvardada kättemaksuoht. Vastustaja senise praktika kohaselt on endisi ametnikke koos muude vähemohtlike kinnipeetavatega paigutatud S7 osakonda, käesoleval ajal kasutatakse selleks nii S7 kui S8 osakonda. Seega nähtub Tartu Vangla vastusest ja vangla 15.01.2014 otsusest, et ka varasemalt viibisid endised ametnikud ühes osakonnas koos teiste tavakinnipeetavatega, ehk kinnipeetavatega, kes ei olnud endised ametnikud. Kui varasemalt olid endised ametnikud paigutatud ainult ühte eluosakonda (S7), siis käesoleval ajal ka eluosakonda S8. Seega ei saa väita, et vastustaja ei ole alates 01.08.2013 kaebaja suhtes üldse VangS § 12 sätestatud eraldihoidmise printsiipi kohaldanud. Ka varasemalt ei olnud Tartu Vanglas osakonda, kuhu oleks paigutatud ainult endised ametnikud. Seda ei näe ette ka VangS § 12 lg 1 p 4.

8. VangS § 12 lg 1 p-s 4 toodud normi tuleb hinnata koosmõjus VangS § 66 lg-ga 1, mis sätestab, et kinnipeetavate järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Mõlemad normid sisaldavad vanglateenistuse kohustuse tagada kord ja julgeolek vanglas, mis tähendab ühtlasi ka kinnipeetavate põhiõiguste kaitset. Eraldihoidmise printsiibil ei ole iseseisvat eesmärki, vaid ta on üks vahend julgeoleku tagamiseks. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et eraldihoidmise printsiibi rakendamine ei tähenda mitte isiku paigutamist kindlasse osakonda, vaid isiku paigutamist vanglas viisil, mis välistab kättemaksuohu. Vastustaja väitel ei ole ohtu V. Issakovi julgeolekule täheldatud. Ka kaebaja ise on märkinud, et ta ei oska nimetada ühtegi isikut, kelle poolt võiks teda ähvardada kättemaksuoht. Samas ei pea kohus kaebaja endisest tegevusest politseinikuna ähvardavat ohtu tõenäoliseks, kuna nähtuvalt Tartu Vangla vahendusel Politseija Piirivalveametilt saadud teabele on Valeri Issakov olnud ametnikuna tegev Narva Politseiprefektuuris kordnikuna ajavahemikul 25.10.1991 kuni 21.08.1992 ehk ainult 10 kuud (tlk.34). Kaebaja töötamisest ametnikuna on möödunud juba rohkem kui 10 aastat, mis peaks minimaliseerima igasuguse kättemaksuohu. Lisaks märgib kohus, et nähtuvalt kohtuinfosüsteemi andmete järgi, on kaebajat eelnevalt karistatud mitmel korral nii kriminaalkorras, kui väärtegude eest. Nende asjaolude pinnalt ei saa olla kuidagi usutav, et kaebajat ähvardaks tema endise ametnikuna töötamise tõttu reaalne kättemaksuoht.

9. Õiguskantsleri Kantselei ametnikud on külastanud Tartu Vanglat 17.05.2013 ja 20.05.2013-21.05.2013, mille käigus on keskendutud ka VangS § 12 lg 1 p 4 alusel teistest kinni peetavatest isikutest eraldi hoitavate isikute olukorrale, eelkõige eraldihoidmise printsiibi järgimisele. Kontrollkäigu tulemusena koostatud aruandes on märgitud, et eluosakondade S7 ja S8 puhul on tegemist kahe osakonnaga, kus viibivad ka isikud, keda hoitakse vanglas eraldi VangS § 12 lg 1 p 4 kohaselt ning et vangla töökorra järgi hoitakse nimetatud isikuid eluhoone 7.ja 8. osakonnas koos teiste vangidega. Õiguskantsleri hinnangul on kehtiva õiguse alusel võimalik paigutada enne vanglakaristuse kandmist teatud ameteid pidanud isikud igal juhul ja konkreetseid julgeolekuohte hindamata teistest n-ö tavakinnipeetavatest eraldi. Teise lahenduse järgi, nii nagu on teinud Tartu Vangla, on võimalik isikute paigutamisel lähtuda isikute suhetest ja nendest lähtuvast ohust. Õiguskantsler on ka märkinud, et esimene võimalus on kahtlemata vanglateenistusele lihtsam, samas ei pruugi see olla isikute põhiõiguste mõttes kõige tõhusam.

Euroopa Inimõiguste Kohus on lahendis 09.11.2006 nr 26260/02 Golubev vs Venemaa, millele on põhjendatult viidanud nii Õiguskantsler kui vastustaja, endise ametialase tegevuse tõttu ohustatud isikute paigutamise osas nentinud, et selliste isikute väärkohtlemisena ei saa võtta pelgalt asjaolu, et isikuid hoitakse koos n-ö tavakinnipeetavatega või et neil on endal abstraktne hirm väärkohtlemise ees.

10. Eelnevast lähtudes on kohus seisukohal, et Tartu Vangla ei ole kaebajat 01.08.2013 üle viies eluosakonna S7-st sektsioonist S8 sektsiooni, rikkunud VangS § 12 lg 1 p-st 4 tulenevat eraldihoidmise printsiibi nõudeid. Nähtuvalt vangla vastusest ja õiguskantsleri aruandest, ei ole Tartu Vanglas ka varasemalt paigutatud endiseid ametnikke teistest kinnipeetavatest täiesti eraldi. Kui varasemalt paigutati endised ametnikud ainult eluhoone S7 osakonda, siis käesoleval ajal paigutatakse need isikud nii S7 kui S8 osakonda koos teiste vähemohtlike kinni peetavatega. Nähtuvalt Õiguskantsleri aruandest on selline paigutamine toimunud juba enne 01.08.2013. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kuna VangS § 12 lg 1 p 4 ei konkretiseeri, millised ametialased tegevused konkreetselt normi alla liigituvad, siis võib normi rakendada ka nii, et isiku paigutamisel hinnatakse igal konkreetsel juhul individuaalselt, kas konkreetse isiku endise ametialase tegevuse tõttu ähvardab teda vanglas kättemaksuoht või on hoopis tema poolt kellelegi kättemaksuoht. Kaebaja puhul ei ole vastustajale teada, et teda oleks ohustatud või tal võiks kättemaksuoht tema endisest tegevusest tuleneda. Ühestki intsidendist kaebaja vastustajat teavitanud ei ole. Kohus on sellest tulenevalt seisukohal, et kaebaja julgeolek on Tartu Vanglas ka tema paigutamisel eluhoone S8 osakonda, tagatud, seega ei ole Tartu Vangla tegevus ka õigusvastane. Kuna kohus ei tunnista vastustaja tegevust õigusvastaseks, puudub vajadus ka kahju väljamõistmise eelduseks olevate asjaolude – kahju tekkimise, põhjusliku seose vastustaja tegevuse ning kahju tekkimise vahel ning vastustaja süü olemasolu, hindamiseks.

Arvestades eeltoodut jätab kohus V.Issakovi kaebuse rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Eda Muts kohtunik