3-14-290/12 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Raili Randlane

Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht

24. aprill 2014, Jõhvi

Kohtuasja number

3-14-290

Kohtuasi

kaebus Sotsiaalkindlustusameti

26.11.2013 otsuste nr 1042029 ja 1042035

ning 14.02.2014 vaideotsuse nr 1.1-11/172

tühistamiseks ja kohustavate ettekirjutuste

tegemiseks

Menetlusosalised ja esindajad

Kaebaja:

Vastustaja: Sotsiaalkindlustusamet, esindaja

Kaisa Laidvee

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 26.05.2014.

Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 30.09.2013 vormistas ekspertiisitaotluse (tl 45-53) puude raskusastme ja püsiva

töövõimetuse tuvastamiseks ning töövõime kaotuse protsendi määramiseks. 30.10.2013 koostas

tema perearst terviseseisundi kirjelduse (tl 73-75).

24.11.2013 andis ekspertarst Ljudmila Poklonskaja taotluse kohta ekspertarvamused (tl 82-83).

26.11.2013 koostati Sotsiaalkindlustusameti Rakvere büroos nende alusel otsused nr 1042029 ja

1042035 (tl 10-13), milledega tunnistati osaliselt töövõimetuks, määrati töövõime

kaotuse protsendiks 30 ja põhjuseks üldhaigestumine ning leiti, et lähtuvalt igapäevasest

tegutsemisest ja ühiskonnaelus osalemisest tal puuet ei esine ja lisakulusid ei tuvastata.

15.12.2013 esitas eelnimetatud 26.11.2013 otsuste nr 1042029 ja 1042035 peale vaie (tl

42). 13.01.2013 koostas ekspertarst Ants Tali täiendavad arvamused (tl 84-85) ja 14.02.2014

koostatud vaideotsusega nr 1.1-11/172 (tl 43-44) jäeti vaie rahuldamata.

Kohtutoimikusse on esitatud veel väljatrükid ambulatoorsetest epikriisidest (tl 20-32), 13.01.2014

koostatud terviseseisundi kirjeldus koos väljavõtetega digiloost (tl 54-58), puude raskusastme,

lisakulude ja püsiva töövõimetuse tuvastamise kohta 21.04.2010, 07.12.2010 ja 06.12.2011 tehtud

otsused (tl 59-63), 15.04.2010, 24.10.2011 ja 26.10.2010 koostatud terviseseisundi kirjeldused koos

väljavõtetega digiloost (tl 65-72) ning 24.12.2013 allkirjastatud dokument (tl 64), milles ekspertarst

Ljudmila Poklonskaja teatab, et ei muuda otsust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 13.03.2014 koostas kaebuse (tl 1-4), milles palus, et kohus tühistaks

Sotsiaalkindlustusameti 26.11.2013 otsused nr 1042029 ja 1042035, 14.02.2014 vaideotsuse nr 1.1-

11/172 ning kohustaks teostama täiendavad ekspertiisid töövõime kaotuse protsendi ja puude astme

tuvastamiseks. Kaebaja väitis, et käib regulaarselt läbivaatustel ja tarvitab igapäevaselt määratud

meditsiinilisi preparaate, kuid tervislik seisund pole paranenud, mistõttu jääb töövõimetuse

protsendi vähendamine arusaamatuks. Ta leidis, et otsuse vastuvõtmisel ei arvestatud kõiki

asjaolusid ning määratud töövõime kaotuse protsent ja puude mittetuvastamine pole kooskõlas tema

terviseseisundiga.

3. Sotsiaalkindlustusameti kirjalikus vastuses (tl 39-40) ei nõustutud kaebusega, paluti seda mitte

rahuldada ning kirjeldati kaebaja terviseseisundit, puude tuvastamise korda ja arvesse võetavaid

asjaolusid. Kaebaja püsiva töövõimetuse protsenti peeti diagnoositud haigustest, vaevustest,

objektiivse läbivaatuse ja uuringute tulemustest lähtuvalt õigesti tuvastatuks ning leiti, et varem oli

see üle hinnatud. Veel märgiti ära, et kuna kaebaja elab Jõhvis ja vajalikud teenindusasutused on

tema elukohale küllaltki lähedal, pole korrigeeritud ühtegi kompenseeritud funktsioonihäiret ning

lisati, et funktsioonihäire suurim arvväärtus oleks igal juhul jäänud väiksemaks kui 2.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas on kohtul vaja lahendada küsimus, kas on olemas õiguslikud alused, mis

võimaldanuks määrata kaebaja terviseseisundist lähtuvalt suurem töövõime kaotuse protsent ja

tuvastada puude olemasolu.

5. Püsiva töövõime kaotuse ulatuse määramine ning puude olemasolu ja raskusastme tuvastamine

on kaalutlusõiguse alusel langetatavad otsustused. Kohtu volitused on niisuguste otsuste puhul

piiratud. Ta saab halduskohtumenetluse seadustiku § 158 lg 3 tulenevalt hinnata vaid seda, kas

langetatud otsustuse õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piirid, eesmärk ja õiguse

üldtunnustatud põhimõtted järgitud, kuid tal ei ole võimalik hinnata otsuse sisulist otstarbekust ega

teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest.

Haldusakti õiguspärasuse eeldused sisalduvad haldusmenetluse seaduse §-s 54 ja nõuavad, et see

oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas,

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele.

6. Püsiva töövõimetusega seonduvat reguleerib riikliku pensionikindlustuse seadus, mille § 16 lg 9

ning § 17 lg 1 ja 3 kehtestatu kohaselt tuvastab püsiva töövõimetuse Sotsiaalkindlustusamet vastava

ekspertiisiga ning tulemuste kohta vormistatakse kirjalik otsus, milles näidatakse ära taotluse

esitamise aeg, püsiva töövõimetuse tekkimise aeg, põhjus, kestus, protsentides väljendatud

töövõime kaotus, korduvekspertiisi tähtaeg ja otsuse vaidlustamise kord.

Täpsemalt on töövõime kaotuse määramisega seonduv reguleeritud sotsiaalministri 03.01.2002

määruses nr 3 „Töövõime kaotuse protsendi määramise kord“ ning 23.09.2008 määruses nr 57

„Püsiva töövõimetuse, selle tekkimise aja, põhjuse ja kestuse tuvastamise tingimused ja kord“ ning

töövõimetuse põhjuste loetuelu“. Viimatinimetatu §-s 2 ning § 6 lg-tes 1 ja 2 on kehtestatud, et

püsiva töövõimetuse, selle tekkimise aja, põhjuse ja kestuse tuvastamisele kaasatakse ekspertarst,

kes annab ekspertiisitaotluse ja tervisekirjelduse põhjal arvamuse isikul püsiva töövõimetuse

tekkimise aja, põhjuse, kestuse ja töövõime kaotuse protsendi kohta.

Kaebaja poolt vaidlustatud 26.11.2013 otsus nr 1042029 rajaneb ekspertarsti poolt kaebaja taotluse

ja tema perearsti koostatud tervisekirjelduse alusel antud arvamusel ning vastab kõigile

eelnimetatud nõuetele. See on kooskõlas ka otsuses loetletud sotsiaalministri 23.09.2008 määruse nr

57 sätetega, millised reguleerivad töövõimetuse kindlakstegemise päeva, püsiva töövõimetuse

põhjust, kestust ning täpsemaid otsuse sisu- ja vorminõudeid.

7. Sotsiaalministri 03.01.2002 määruse nr 3 § 2 lg-d 2 ja 3 näevad ette, et töövõime kaotuse

protsendi suuruse määramisel võetakse arvesse kõiki isikul esinevaid haigusi, vigastusi ja nendest

põhjustatud funktsioonihäireid ning määratakse protsendiks 10-90, kui ta ei ole võimeline tegema

talle sobivat tööd tööaja üldisele riiklikule normile vastavas mahus. Täpsed töövõime kaotuse

protsendimäärad on kehtestatud sama korra teises peatükis. Selle § 4 lg 1 ja § 10 lg 1 ja 2 kohaselt

arvestatakse nägemisvõime häirete puhul korrektsiooniga nägemisteravust, hingamiselundite

haiguste puhul kasutatakse hindamisel spirograafi näitajaid ja töövõime vähenemise määra loetakse

vastavatest tabelitest või määratakse spirograafiliste uuringute võimatuse korral hingelduse

tekkimise alusel.

Kaebaja kohta toimikusse esitatud ekspertiisi alusdokumendid, kinnitavad, et tal on tuvastatud

astma ja allergiline nohu ning ka müoopia ehk lühinägevus. Teostatud on spirograafilised uuringud

ja saadud näitaja FEV1 119,4%, mis ei mahu eelnevalt viidatud tabeli näitudesse. Sinna ei mahu ka

kaebusele lisatud ekspertiisist hilisemas ambulatoorses epikriisis kajastatud spirograafi näidud.

Parema silma nägemisteravus kompenseeritult 1,0 ja vasak silm 0,9 ei mahu samuti vastava tabeli

näitarvudesse. Perearsti koostatud terviseseisundi kirjelduses on lisaks eelnevatele diagnoosidele ära

märgitud veel ka infantiilne idiopaatiline skolioos, kuid konkreetsele objektiivsele leiule pole

seejuures viidatud. Ühelegi sellest diagnoosist tulenevale vaevusele ei ole ka kaebaja ise oma vaides

ega kohtule esitatud kaebuses osundanud. Peale ekspertiisi on arst küll märkinud vastavad kaebused

ambulatoorsesse epikriisi, kuid see ei anna veel alust kaebuse rahuldamiseks, sest eelnevalt juba

viidatud sotsiaalministri 23.09.2008 määruse nr 57 § 6 lg-st 2 tulenevalt saab ekspertarst anda

arvamuse vaid nende dokumentide alusel, mis on ekspertiisi tegemise ajaks juba olemas ja talle

edastatud.

8. Puude mõiste ja raskusastme tuvastamisega seonduv üldine kord on sätestatud puuetega inimeste

sotsiaaltoetuste seaduses, mille § 22 lg-te 1 ja 2 kohaselt tuvastab puude raskusastme ja lisakulud

Sotsiaalkindlustusamet ekspertarsti kaasamise teel arvestades isiku terviseseisundit, tegevusvõimet,

elukeskkonda, kõrvalabi ja juhendamise vajadust ning puudest tingitud lisakulusid. Puude

raskusastme ja lisakulude tuvastamise täpsemat korda reguleerib sotsiaalministri 23.09.2008 määrus

nr 61. Selle § 2 näeb ette vastava taotluse esitamise ning loetleb võimed ja valdkonnad, millistele

tuleb anda oma hinnang. Sama korra § 5 lg-d 1, 2, 3 ja 4 näevad ette ekspertarsti kaasamise ning

loetlevad tema poolt hinnatavad funktsioonid ja hinnangute arvväärtused. Korra § 7 lg-tes 1, 2 ja 3

on kehtestatud, et puude raskusastme määramisel võetakse arvesse taotleja hinnangu ja ekspertarsti

arvamuse arvväärtused funktsioonide kõrvalkallete ulatusele kompenseeritud kujul, lähtutakse

arvväärtuste kaalutud keskmisest, milles ekspertarvamuse kaal on 80% ja taotleja hinnangu kaal

20% ning olenemata taotleja hinnangust ei tuvastata funktsioonihäiret, kui ekspertarsti arvamuse

arvväärtus funktsiooni kõrvalekaldele on null.

Kaebaja taotlusest nähtuvalt on tema hinnang nägemist puudutavatele küsimuste 2 ja 4 olnud

vastavalt 2 ja 3. Liikumisega seotud küsimustele on ta samuti märkinud vastuseks 2 ja 3 või ei ole

üldse hinnangut andnud. Ekspertarst pole funktsiooni kõrvalekaldeid üldse tuvastanud ning on

leidnud, et kaebajal pole raskusi igapäevases tegutsemises ega ühiskonnaelus osalemisel. Täiendava

ekspertiisi teostanud ekspertarst on samuti leidnud, et kaebaja tuleb oma igapäevase eluga toime ega

oma suuremaid lisakulutusi. Kohtutoimikusse pole esitatud midagi, mis annaks alust niisuguste

arvamuste õigsuses kahtlemiseks ning varasematest otsustest nähtuvalt on sisuliselt samasugused

otsustused puude suhtes langetatud ka siis, kui kaebaja töövõime kaotuse protsendiks oli määratud

40. 9. Lisaks töövõime kaotuse ja puude kohta tehtud otsustele on kaebaja vaidlustanud ka nende peale

esitatud vaide lahendamisel tehtud vaideotsuse ning palub selle tühistamist ja täiendava ekspertiisi

teostamist.

Püsiva töövõimetuse ekspertiisi otsuse vaidlustamise korda reguleerib riikliku pensionikindlustuse

seaduse § 40. Selle lõiked üks ja kaks näevad ette, nii vaide esitamise võimaluse kui selle, et

vastava otsusega mittenõustumise puhul võidakse vajaduse korral korraldada täiendav ekspertiis.

Käesolevas asjas kohtule esitatu kinnitab, et Sotsiaalkindlustuseamet on vaidemenetluse käigus

korraldanud täiendava ekspertiisi, kaasanud selleks ekspertarsti ja saanud temalt ka arvamused, kuid

kaebaja töövõime kaotuse ulatusele antud esialgset hinnangut ei ole need muutnud, tuvastatud pole

ka puuet ning just seetõttu jäi vaie rahuldamata. Kaebaja pole väitnud, et vaideotsus rikuks tema

õigusi muul viisil kui vaide rahuldamata jätmisega. Eelnevalt juba esitatud järelduste kohaselt pole

alust pidada vaideotsuses käsitletud otsuseid õigusvastaseks ega tühistada. Seega puudub alus ka

vaideotsuse tühistamiseks.

10. Eeltoodu kohaselt on kaebus alusetu ning Tartu Halduskohtul pole võimalik seda rahuldada.

Sotsiaalkindlustusamet oma menetluskulude kohta taotlust ja kuludokumente esitanud ei ole. Seega

jäävad poolte võimalikud kulutused halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 ja § 109 lg 1

kohaselt nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Raili Randlane