3-13-186/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht

22. aprill 2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-13-186 Haldusasi O.V. kaebus Maksuja Tolliameti Lõuna maksuja tollikeskuse 26.10.2012 korralduse nr 12.2-3/9676-27 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebuse esitaja: O.V. Vastustaja: Maksuja Tolliamet Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon

1. Jätta O.V. kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksuja Tolliameti (MTA) Lõuna maksuja tollikeskus (LÕMTK) kohustas 26.10.2012 korraldusega nr 12.2-3/9676-27 O.V.t, kui kolmandat isikut, esitama teavet Rosneft Eesti OÜ ja RKO Platvorm OÜ vahel 01.06.2009 sõlmitud ostu-müügi lepinguga seotud asjaolude kohta.

2. O.V. esitas MTA-le vaide LÕMTK 26.10.2012 korralduse nr 12.2-3/9676-27 kehtetuks tunnistamiseks, mille MTA jättis 17.12.2012 vaideotsusega nr 6-1/1169-2 rahuldamata.

3. 28.01.2013 esitas O.V. Tallinna Halduskohtule kaebuse LÕMTK 26.10.2012 korralduse nr 12.2-3/9676-27 tühistamiseks.

4. 21.02.2013 võttis halduskohus enda määrusega kaebuse menetlusse. 18.12.2013 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ning määras menetlusosalistele lõplike seisukohtade esitamiseks tähtaja ning kohtuotsuse kuulutamise aja.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

5. Kaebaja on seisukohal, et LÕMTK 26.10.2012 korraldus nr 12.2-3/9676-27 tuleb tühistada allajärgnevatel põhjustel.

5.1. Kaebaja märgib, et kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 31 alusel on Maksuja Tolliametile antud lisaks maksumenetluse läbiviimisele uurimisasutuse pädevus. See tähendab kaebaja arvates, et maksuhaldur (MKS § 5 lg 1 kohaselt) on samaaegselt nii maksude tasumise õigsust kontrolliv revident kui ka uurimisosakonna töötaja. Selline konstruktsioon on aga nii maksukohustuslase kui ka kolmandad isikud asetanud väga keerulisse olukorda. Suheldes maksuhalduriga, suhtleb isik (nii juriidiline kui ka füüsiline) samaaegselt ka MTA uurimisosakonna töötajaga. Käesoleva kaebuse lahendamisel on määrava tähtsusega asjaolu, et korraldust väljastades 26.10.2012 oli Maksuja Tolliamet algatanud juba kriminaalmenetluse nr 12930000422. Just selle kriminaalmenetluse raames oli kahtlustus esitatud nii O.V. äiale, R. P.le, kes on isiku lähikondne, ja RKO Platvorm esindajale T. R.le. Korraldusega pöördus maksuhaldur just kaebaja, kui kolmanda isiku, poole põhjusel, et vaidlusaluse tehingu toimumise ajal oli kaebaja RKO Platvorm OÜ juhatuse liige. Seega allutas Maksuja Tolliamet, kes on samaaegselt ka uurimisasutus, kaebaja sunni alla, ähvardades isikut sunniraha korduva kohaldamisega korralduse täitmata jätmise korral.

5.2. Kaebaja leiab, et vähemtähtis ei ole seoses kaebusega asjaolu, et just revident Luule Šprenk esitas RKO Platvorm OÜ maksumenetluses saadud dokumente (sh käibedeklaratsioonid ja lepingud) MTA uurimisosakonnale, kes algatas seejärel kriminaalmenetluse äriühingu juhatuse liikme ja mitmete teiste isikute suhtes. Samas pöördus revident Šprenk vaidlusaluse korraldusega kaebaja, kui äriühingu RKO Platvorm endise juhatuse liikme poole. Maksuhaldur toonitas, et kaebaja oli kriminaalmenetluse aluseks oleva tehingu toimumise ajal veel äriühingu RKO Platvorm OÜ juhatuse liige.

5.3. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika (Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni tõlgendades) kohaselt, millele kaebaja siinkohal tugineb, kui PS § 123 alusel ülimuslikule õigusele, ei ole Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) rikkumise – st allakirjutanu põhiõiguste rikkumise - tuvastamiseks oluline mitte see, kas sunniviisiliselt saadud informatsiooni hilisemalt isiku vastu kriminaalmenetluses üldse kasutati või mitte (vt EIKi kohtuasi Heaney ja McGuinness vs. Iirimaa) ega isegi see, kas isiku vastu üldse kriminaalmenetlus algatati. Kohtuasja Shannon vs. Ühendkuningriik p-des 38 – 41 toimub EIKi praktika edasiarendus võrreldes kohtuasjaga Saunders vs. Ühendkuningriik. Kui Saunders’i kohtulahendis asus EIK seisukohale, et ainuüksi finantsinspektorilt küsimuste saamine ja nendele vastamine olukorras, kus isik ei saa välistada enda suhtes kriminaalmenetluse algatamist, tõstatab küsimuse konventsiooni artikli

6 lg-te 1 ja 2 riivest, siis Shannon’i kohtulahendis on toimunud kohtupraktika edasiarendus ning EIK on expressis verbis asunud seisukohale, et selline küsimus mitte ainult ei tõusetu, vaid tegemist on ka põhiõiguste riivega. Seega asub EIK expressis verbis seisukohale, et isiku allutamine sunni all menetlusele, mille tulemusena on võimalik isikule kriminaalõigusliku etteheite tegemine, on vastuolus EIÕK artiklis 6 kaitstud õiguslike garantiidega.

5.4. Samas on EIK kohtuasjas Serves vs. Prantsusmaa p-s 47 selgelt võtnud seisukoha, et kui isiku suhtes ei ole veel kriminaalmenetlust algatatud, kuid tal on alust „karta“ sellise menetluse alustamist tema vastu, siis on isikul õigus keelduda vastamast küsimustele.

5.5. Kaebaja palub lähtuda osundatud kohtulahendist põhjusel, et kohtulahendi kohaselt ei ole oluline see, kas sunniviisiliselt saadud informatsiooni hilisemalt isiku vastu kriminaalmenetluses üldse kasutati või mitte. Igal juhul on informatsiooni andmise kohustus maksuhaldurile põhiõiguste riive.

5.6. Määrav on kaebaja arvates aga see, et tsiteeritud kohtulahendi p-s 39 märgitakse võimalust informatsiooni koondamiseks kriminaalmenetluslikus tähenduses maksukohustuslase vastu siis, kui ta annab informatsiooni maksuhaldurile. Käesolevas asjas on maksuhaldur juba varasemalt algatanud kriminaalasja allakirjutanu lähikondsete suhtes ning hetkel on käimas maksuhalduri initsiatiivil kriminaalmenetlus äriühingu suhtes, mille juhataja kaebaja oli ajaperioodil, mis on kriminaalmenetluse uurimise aluseks objektiks. Seetõttu ei ole mitte hüpoteetiline ja kauge, vaid lähedane ja reaalne võimalus, et maksuhaldur kordab oma tegevusmustrit. Ka maksuhaldur ise väidab oma vaideotsuses, et seos korraldusega nõutud teabe ja süüteomenetluse vahel ei ole kauge ega hüpoteetiline. Isiku arvates on Shannon’i kohtulahendi korrektne tõlgendus see, et selles märgitud põhimõtted laienevad isikule ka siis, kui tema vastu ei ole samade asjaolud pinnalt alustatud paralleelset süüteomenetlust, kuid paralleelne süüteomenetlus on samaliigilises asjas (maksuasi) ning isiku kodust on MTA uurimisosakonna töötajad otsinud juba kriminaalasjaga seotud dokumente, samas nõutakse täpselt neid dokumente isikult sunniviisiliselt ka maksumenetluses.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

6.1. Vastustaja selgitab, et kaebaja poolt vaidlustatud korraldus nr 12.2-3/9676-27, millega kohustati kaebajat dokumentide esitamiseks ja teabe andmiseks hiljemalt 07.11.2012 kell 13:00, jäi kaebaja poolt täitmata korralduses määratud aja sobimatuse tõttu, millest kaebaja teavitas maksuhaldurit 06.11.2012 e-maili teel ning millega teatas maksuhaldurile uueks sobivaks ajaks 14.11.2012. Maksuhaldur tegi 08.11.2012 uue korralduse nr 12.2-3/9676-34, millega kohustati kaebajat täitma korraldus 7 päeva jooksul korralduse kättesaamisest arvates. 13.11.2012 edastas kaebaja maksuhaldurile e-maili teel dokumendi nimega „O.V. selgelt argumenteeritud väide 07.11.2012“, millega keeldus korralduste täitmisest tuginedes enese mittesüüstamise õigusele. 26.11.2012 esitas O.V. vaide korralduse nr 12.2-3/9676-27 kehtetuks tunnistamise nõudes. Maksuja Tolliameti 17.12.2012 vaideotsusega jäeti vaie rahuldamata.

Eeltoodust nähtub, et kuivõrd kaebajale esialgse korralduse täitmise tähtaeg ei sobinud, koostas maksuhaldur uue korralduse, millega määras korralduses nr 12.2-3/9676-27 küsitud teabe andmiseks ja dokumentide esitamiseks uue tähtaja, kusjuures uus korraldus erineb eelmisest vaid selle poolest, et selles toodi välja konkreetsed küsimused ning anti kaebajale võimalus korralduse täitmiseks kirjalikult. Seega korralduse nr 12.2-3/9676-27 täitmist maksuhaldur enam ei oodanud. Eelnimetatule viitab ka asjaolu, et maksuhaldur ei ole määranud kaebajale korralduse nr 12.2-3/9676-27 täitmata jätmise eest sunniraha ega nõudnud kaebajalt jätkuvalt korralduse täitmist.

Samuti on maksuhaldur kaebajale 17.12.2012 tehtud vaideotsuses nr 6-1/1169-2 märkinud, et MTA aktsepteerib konkreetses maksuasjas esinevaid asjaolusid arvesse võttes O.V. õigust tugineda enese mittesüüstamise privileegile. Seega oli ka kaebajale endale teada, et maksuhaldur ei oota enam kaebajalt vaidlustatud korralduse täitmist.

6.2. Halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 44 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Seega peab kaebuse aluseks olev haldusakt või toiming rikkuma kaebaja õigusi ning kaebaja peab kaebuses põhjendama, kuidas on haldusmenetluses tema õigusi rikutud ning milles selline rikkumine seisneb. Käeoleval juhul on kaebaja kaebuses keskendunud üksnes enese mittesüüstamise privileegi kasutamise õigusele ning on jätnud kaebuses esitamata põhjendused, kuidas rikub vaidlusalune korraldus kaebaja õigusi olukorras, kus maksuhaldur on aktsepteerinud kaebaja õigust tugineda enese mittesüüstamise privileegile ega ole pärast korralduse tähtaja saabumist ning korralduse täitmata jätmist nõudnud kaebajalt korralduse täitmist ega määranud korralduse täitmata jätmise eest sunniraha. Veelgi enam, vastustaja hinnangul ei saa haldusakt, mis on maksuhalduri poolt juba täidetuks loetud, kuidagi isiku õigusi rikkuda. Oluline on käesoleval juhul ka asjaolu, et kaebaja oli teadlik, et maksuhaldur ei oota kaebajalt korralduse täitmist ega kavatse selle täitmist ka tulevikus nõuda.

Eeltoodust tulenevalt on vastustaja seisukohal, et kaebajal puudub käesolevas asjas kaebeõigus, sest vaidlusalune haldusakt ei riku kaebaja õigusi ning kaebus tuleb HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebuse esitajale tagastada või kui kohus peab võimalikuks kaebust menetleda, siis jätta kaebus rahuldamata.

6.3. Vastustaja palub jätta kohtukulud kaebaja kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja nende seisukohti, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohti järgmiselt.

8. Käesolevas asjas on tuvastatud järgmised asjaolud:

8.1. Maksuja Tolliameti (MTA) Lõuna maksuja tollikeskus (LÕMTK) kohustas 26.10.2012 korraldusega nr 12.2-3/9676-27 O.V.t kui kolmandat isikut esitama teavet Rosneft Eesti OÜ ja RKO Platvorm OÜ vahel 01.06.2009 sõlmitud ostu-müügi lepinguga seotud asjaolude kohta 07.11.2010 kell 13:00 maksuhalduri ruumides. Korralduse kohaselt kontrollib LÕMTK RKO Platvorm OÜ käibemaksu arvestamise ja tasumise õigsust maksustamisperioodil 2009.a. juuni. Korralduses on viidatud, et teabe andmisest ja tõendite esitamisest on õigus keelduda üksnes MKS § 64 toodud alustel. Eelnimetatud õiguse kasutamisest ja selle konkreetsest alusest palutakse korralduses teavitada enne kohustuse täitmise tähtaega. Korralduses on tehtud sunnivahendi kasutamise hoiatus korralduse täitmata jätmise korraks. (vt tl 7-9)

8.2. O.V. teavitas e-posti teel maksuhaldurit 06.11.2012, et korralduses määratud aeg ei sobi (tl 30).

8.3. 09.11.2012 teavitas O.V. e-posti teel maksuhaldurit, et ta on juba eelnevalt öelnud, et on uurijale Ave Uržile kui MTA-le esitanud selgelt argumenteeritud väite seoses teabe andmisest keeldumise alusega (tl 29 pöördel).

8.4. 13.11.2010 edastas O.V. maksuhaldurile e-posti teel teate, et esitab oma seisukohad vaidlustades korraldused 08.11.2012 nr 12.2-3/9676-34 ja 26.10.2012 nr 12.2-3/9676-27 seaduses sätestatud korras. Oma peamise õigusliku argumendina toob O.V. välja põhiseaduse § 22, EIÕK art 6, Euroopa Liidu Põhiõiguste Harta art 47 ja MTA 03.10.2010 otsuse nr 6- 3/3161 (tl 29 ja 35-39 pöördel).

8.5. O.V. esitas 26.11.2012 MTA-le vaide LÕMTK 26.10.2012 korralduse nr 12.2-3/9676-27 kehtetuks tunnistamiseks (10-17).

8.6. MTA jättis O.V. vaide oma 17.12.2012 vaideotsusega nr 6-1/1169-2 rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt aktsepteerib MTA O.V. õigust tugineda enese mittesüüstamise privileegile ja tal on maksukorralduse seaduse (MKS) § 64 lg 1 p 5 alusel õigus keelduda selle teabe andmisest, mida nõutakse vaidlustatud korraldusega. See asjaolu ei tähenda, et vaidlustatud korraldus oleks õigusvastane. Õigusvastane oleks käesoleval juhul sunniraha määramine korralduse mittetäitmise eest. (tl 18-19)

9. Kuivõrd vastustaja on tõstatanud esmalt kaebeõiguse küsimuse ja leiab, et vaidlustatud haldusakt kaebaja õigusi ei riku või vähemalt ei ole selles osas kaebaja selgeid põhjendusi esitanud, siis tuleb kohtul kõigepealt lahendada küsimus, kas kaebajal on õigus LÕMTK

26.10.2012 korraldusele nr 12.2-3/9676-27 tühistamiskaebus esitada või tuleks kaebus kaebajale tagastada halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel.

10. Riigikohus on oma 23.10.2013 lahendis nr 3-3-1-29-13 märkinud, et kaebuse tagastamiseks HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel peab kaebeõiguse puudumine olema ilmselge, mille selgitamiseks tuleb üldjuhul kontrollida, kas kaebusega on võimalik kaitsta kaebaja õigusi (HKMS § 44 lg 1).

Riigikohtu 15.05.2008 lahendis nr 3-3-1-9-08 on Riigikohus selgitanud, et kohus võib kaebuse üldjuhul tagastada üksnes siis, kui kaevatav haldusakt või toiming ei saa ilmselgelt rikkuda kaebaja õigusi ega piirata tema vabadusi. Kui kohus möönab kaebaja õiguste rikkumise võimalikkust kaebuses toodud asjaoludel, siis on tal kohustus asja menetleda. Haldusakti või toimingu õiguspärasuse sisuline hindamine saab toimuda üksnes kohtuotsuses.

11. Kaebaja vaidlustas MTA korralduse, mille kohaselt oli pandud kaebajale kui kolmandale isikule kohustus anda teavet ning seda sunniraha määramise hoiatusega. Seega on tegemist otseselt kaebaja õigusi ja kohustusi puudutava haldusaktiga, mille suhtes on isikul kaebeõigus. Kohus leiab, et kaebaja kaebeõiguse puudumine ei ole antud juhul ilmselge, millest tulenevalt peab kohus vajalikuks lahendada kaebus kohtuotsusega. Samas tuleb ka kohtuotsuse tegemisel kohtul kontrollida, kas vaidlustatav haldusakt rikub kaebaja subjektiivseid õigusi või mitte ning kas korraldus oli selle andmise ajal õiguspärane või mitte (vt HKMS § 158 lg 2, mis sätestab, et kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga.). Samuti peab kohus antud vaidluse lahendamist kohtuotsusega oluliseks seoses õigusselguse printsiibi täitmise tagamisega, millises osas esitab kohus oma seisukohad allpool.

12. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kohtuotsuse tegemise aja seisuga ei saa vaidlustatud haldusakt, millega kohustati kaebajat esitama maksumenetluses kolmanda isikuna teavet Rosneft Eesti OÜ ja RKO Platvorm OÜ vahel 01.06.2009 sõlmitud ostu-müügi lepinguga seotud asjaolude kohta 07.11.2012 kell 13:00 maksuhalduri ametiruumides, kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuda.

Asja materjalidest tulenevalt esitas kaebaja 13.11.2012 maksuhaldurile dokumendi, millega keeldus vaidlusaluse korralduse täitmisest, tuginedes enese mittesüüstamise õigusele (vt tl 29 ja 35-39 pöördel). 26.11.2012 esitas kaebaja ka vaide vaidlusaluse korralduse kehtetuks tunnistamiseks.

13. Maksuhaldur on nii vaideotsuses kui ka vastuses kaebusele märkinud, et aktsepteerib konkreetses maksuasjas esinevaid asjaolusid arvestades kaebaja õigust tugineda enese mittesüüstamise privileegile ega oota kaebajalt vaidlustatud korralduse täitmist. Sellel põhjusel ei ole maksuhaldur määranud kaebajale sunniraha korralduse täitmata jätmise eest ega nõudnud kaebajalt korralduse täitmist. MTA on kinnitanud, et ei kavatse vaidlustatud korralduse täitmist ega selle mittetäitmisest tulenevalt sunniraha tasumist kaebajalt nõuda ka tulevikus, märkides veel, et selline tegevus oleks õigusvastane.

14. Kohus on käesoleva asja asjaolusid hinnates kõigepealt seisukohal, et kaebajalt ei saa vaidlustatud korralduse täitmist enam nõuda, kuna korralduse täitmise tähtaeg on möödunud. Täitmistähtaja täiendavaks pikendamiseks, millist võimalust MTA üks kord juba kasutas ning mille kaebaja samuti vaidlustas (haldusasi nr 3-13-189), tuleks haldusakti kehtivuse korral anda uus haldusakt, mida oleks vajadusel võimalik täiendavalt vaidlustada.

15. Haldusakti andja on nii kohtukui vaidemenetluses kinnitanud, et aktsepteerib kaebaja õigust tugineda enese mittesüüstamise privileegile ega oota seetõttu korralduse täitmist. Vastava õiguse kasutamise võimalust on kaebajale selgitatud ka kaevatavas korralduses, paludes põhjendatud keeldumine esitada enne korralduse täitmise tähtaja möödumist.

Olenemata asjaolust, et vastustaja ei ole seda haldusaktis selgelt väljendanud, on kohtu hinnangul maksuhaldur sidunud korralduse kehtivuse lõppemise põhjendatud keeldumise teatavakstegemisega koormava haldusakti adressaadi poolt, st et haldusakti kehtivus on lõppenud. Haldusmenetluse seadus (HMS) § 53 lg 1 p 1 kohaselt võib haldusakti kehtivusaeg olla piiratud tulevikus aset leida võivast sündmusest lähtudes. Kuna kaebaja keeldus korralduse täitmisest MKS § 64 toodud alusel ning vastustaja on kinnitanud, et aktsepteerib kohustuse puudumist, siis tuleb sellega haldusakti kehtivusaeg lugeda lõppenuks. Vastasel juhul tulnuks vastustajal endal tunnistada haldusakt edasiulatuvalt kehtetuks. Kui haldusakt on kehtiv, siis on adressaadil selle täitmise kohustus ning puudub igasugune kindlus, et tema suhtes sunnivahendeid ei kohaldata. Haldusorgani selgitus, et ta ei nõua haldusakti täitmist, ei anna haldusakti adressaadile mingit õiguslikku alust eeldada kohustuste puudumist. Lühikese kaebetähtaja tõttu on isik sellises olukorras sunnitud pöörduma kohtusse, et mitte minetada kaebuse esitamise tähtaega. Kuna kohus on seisukohal, et haldusakt enam ei kehti, ei saa kohus seda ka enam tühistada. Samuti ei saa kehtetu haldusakt rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi.

16. Kohus selgitab, et antud juhul ei olnud vajalik ka kohtumenetluse ajal soovitada kaebajale kaebuse nõude muutmist (vt HKMS § 49). Kuigi tühistamisnõude asemel saaks teoreetiliselt esitada tuvastusnõude (tuvastada vaidlustatud korralduse õigusvastasus), kui selleks esineb õiguskaitsevajadus, siis antud juhul ei oleks see põhjendatud. Nimelt HKMS § 45 näeb tuvastamiskaebuse esitamise eeldusena ette muu tõhusama õiguste kaitse vahendi puudumise. Kuna antud juhul kaebaja ei vaja kaitset kehtetu korralduse täitmise ega sunniraha nõudmise eest ning ei ole mõistlikku põhjust eeldada, et korralduse väljastamisega oleks kaebajale tekitatud hüvitamisele kuuluvat kahju, ja sellele ei ole ka kaebaja ise kaebuses viidanud, ei pea kohus võimalikuks nõude muutmist ega teinud seetõttu kaebajale ka vastavat ettepanekut.

17. Kohus peab siinkohal vajalikuks täiendavalt rõhutada, et kohtumenetluses hindab kohus haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga. Maksuhaldur ei saa enne korralduse andmist teada, kas korralduse adressaat soovib kasutada seadusest tulenevat õigust teabe andmisest ja tõendite esitamisest keeldumiseks või mitte. Seetõttu ongi korralduses viidatud

MKS §-st 64 tulenevatele teabe andmisest ja tõendite esitamisest keeldumise alustele ning palutud sellise õiguse kasutamisest ja selle konkreetsest alusest maksuhaldurit teavitada enne kohustuse täitmise kuupäeva. Seadusest tulenev sunniraha hoiatus sisaldub tavapäraselt igas maksuhalduri poolt tehtavas teabe nõudmise ja tõendite esitamiseks kohustavas korralduses. Käesoleval juhul ei nähtu kaebusest põhjendusi, mis võimaldaks kahelda korralduse õiguspärasuses selle andmise hetke seisuga.

Kuivõrd haldusakt on käesolevaks ajaks oma kehtivuse kaotanud, millest tulenevalt ei saa haldusakt rikkuda enam kaebaja subjektiivseid õigusi ning oli selle andmise hetkel õiguspärane, siis puudub vajadus analüüsida ka kaebaja kaebuses esitatud teisi väiteid ning seisukohti, mis seostuvad enese mittesüüstamise põhimõttega.

18. Kohus peab vajalikuks õigusselguse põhimõtte huvides märkida täiendavalt veel järgmist.

HMS § 65 lg 2 sätestab, et õiguspärase haldusakti võib edasiulatuvalt kehtetuks tunnistada isiku kasuks, välja arvatud juhul, kui sama sisuga haldusakt tuleks uuesti välja anda või kui kehtetuks tunnistamine oleks vastuolus seadusega. Käesoleval juhul on vastustaja jätnud kaebaja vaide haldusakti kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata, leides, et haldusakt oli selle andmise ajal õiguspärane, kuid sisuliselt aktsepteeris asjaolu, et kaebaja enam haldusakti täitma ei pea.

Kohus leiab, et õigusselguse seisukohast tulenevalt oleks sellises olukorras soovitatavam olnud, kui vastustaja oleks tunnistanud haldusakti edasiulatuvalt kehtetuks eelpool viidatud HMS § 65 lg 2 alusel. Sellisel juhul oleks kaebajale olnud üheselt selge, et tema avaldust teabe andmisest ja tõendite esitamisest keeldumiseks MKS § 64 alusel on aktsepteeritud ning haldusakti kehtivus on lõppenud.

Teine võimalus ebaselguse vältimiseks oleks korraldusse sisse kirjutada selge viide HMS § 53 lg 1 p 1, mille kohaselt võib haldusakti kehtivusaeg olla piiratud tulevikus aset leidva sündmusega, milleks võib olla näiteks antud juhul põhjendatud teabe andmisest ja tõendite esitamisest keeldumise teatavakstegemine MKS § 64 alusel koormava haldusakti adressaadi poolt ning vastustaja poolne vastava avalduse aktsepteerimine.

19. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise nõuet esitanud, siis jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv Kohtunik