3-14-72/19 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-72 Otsuse tegemise kuupäev ja koht 21.04.2014, Tartus

Kohtunik Mare Priks Kohtuasi T.B. kaebus Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri vastu mittevaralise kahju 2500 euro nõudes seoses arestimaja kinnipidamistingimuste nõuetele mittevastavusega Tartu arestimajas Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja T.B.; Politseija Piirivalveamet;

Resolutsioon

1. Jätta T.B. kaebus haldusasjas 3-14-72 rahuldamata.

2. Saata T.B. koos kohtulahendiga vastustaja täiendav (27.03.2014) kirjalik vastus Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega apellatsioonikaebuse esitamise viimaseks kuupäevaks on 21.05.2014. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil Asjaolude kirjeldus

T.B. on viibinud Tartu arestimajas kahel korral ajavahemikel 10.05.2013-24.05.2013 ja 07.08.2013-14.08.2013. T.B. ei ole esitanud Politseija Piirivalveametile kahju hüvitamise taotlust, vaid on pöördunud 22.01.2014 Tartu Halduskohtu poole kaebusega mittevaralise kahju hüvitamise nõudes 2500 eurot seonduvalt mittenõuetekohaste arestimaja tingimustega Politseija Piirivalveameti Lõuna prefektuuri arestimaja Tartu kambris.

Kaebaja põhjendused ja taotlused

Kaebaja on märkinud kaebuses, et ta on viibinud kahel perioodil 10.05.2013-24.05.2013 ja 07.08.2013-14.08.2013 Tartu arestimajas inimväärikust alandavates tingimustes. Kaebaja on märkinud, et tema kinnipidamisega Tartu arestimajas on rikutud Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 3, mille kohaselt ei tohi kedagi piinata ega ebainimlikult kohelda. Kaebaja arvates ei vasta Tartu arestimaja tingimused nõuetele, millega on kaasnenud kaebaja kannatused ja piinad ning tervise halvenemine ning inimväärikuse alandamine. Kaebaja on viidanud Euroopa vanglareeglistiku sätetele punktidele 18.1 ja 4 ja Põhiseaduse § -le 18.

Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist 2500 eurot seonduvalt Tartu arestimaja kambris esinevate puudustega. Kaebaja on märkinud, et Tartu arestimaja, kus kaebaja viibis, puudusid koristusvahendid kambri korrashoiuks, kraanikauss oli räämas ja must ning kambrites ei viidud läbi desinfitseerimist; WC-d sai kasutada ajal, mil teine kinnipeetav magas, kuna kaebaja pidas alandavaks käia oma loomulikke vajadusi rahuldamas teise isiku silmade all, kuna WC-l puudusid vaheseinad, mis oleks eraldanud WC-d kambri eluruumist, seega puudus privaatsus. Kaebaja on märkinud, et kui ta saabus arestimajast tagasi vanglasse, oli ta nakatunud sügelistesse ebahügieeniliste tingimuste tõttu, mistõttu kaebaja isoleeriti teistest mõneks päevaks.

Vastustaja seisukohad ja taotlused

Vastustaja ei tunnista kaebust ning on esitanud vastuväited ja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja leiab, et kaebaja väited on paljasõnalised ja tõendamata.

Vastustaja viitab Arestimaja sisekorraeeskirja (ASkE)§ 13 lg 1, mis loetleb kambri ja kartseri sisustuse , kus ei ole märgitud sisustuselementidena koristusvahendeid. Vastustaja on märkinud, et tulenevalt ASkE § 32 lg 1 p. 5 kohaselt on kinnipeetul kohustus hoolitseda isikliku hügieeni eest ja hoidma puhtust kambris. Vastustaja on märkinud, et puhtuse hoidmiseks kambris on väljastatud kinnipeetutele vajalikud vahendid. Lisaks tegeleb kambrite koristamisega sanitarkoristaja, kes tegeleb voodipesude vahetamisega ja vabanenud kambrite koristamisega. Desinfektsiooni teostatakse vajadusel.

Vastustaja on viidanud vangistusseaduse (VangS) § 90 lg 4, mille kohaselt peab olema pidev vahistatu visuaalne või elektrooniline jälgimine, mis on sätestatud eelkõige vahistatu enda julgeoleku tagamiseks ning seetõttu puuduvadki võimalikud vaheseinad eluruumi ja WC vahel. Vastustaja viitab sellele, et kambrikaaslastel on võimalik omavahel kokku leppida WC kasutamise korras.

Vastustaja peab väheusutavaks asjaolu, et kaebaja sai arestimaja kambris viibimise ajal sügelised, kuna kaebaja Tartu Vanglasse toimetamisel oleks haiguspuhangust Tartu Vangla ka arestimaja teavitanud. Sellest, et kaebaja sai arestimajast sügelised, sai vastustaja teada alles käesoleva kaebuse esitamise raames. Vastustaja märgib vastuse täienduses, et sügelised on nahahaigus, mis saadakse kokkupuutel teise haigega, mitte ei ole tingitud kaebaja poolt väidetavatest ebahügieenilistest tingimustest. Vastustaja on märkinud, et kaebaja suhtes on kohaldunud arestimaja sisekorraeeskirjas sätestatud kinnipidamise režiim ning mingeid eriõigusi või soodustusi kaebajal arestimajas viibimise ajal tulenevalt varasemast süüdimõistetu seisundist ei ole.

Kohtu seisukohad, põhjendused ja otsustus

Kohus, tutvunud asja materjalidega , asub seisukohale, et kaebus ei kuulu rahuldamisele ning seda alljärgnevatel asjaoludel: Kohus on kaebuse menetlusse võtnud kohtumäärusega 07.02.2014.

1.Põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele.

Kahju hüvitamise kaebust lahendades tuvastab kohus peale kahju olemasolu kas avalikõiguslikus suhtes antud haldusakt või toiming (sealhulgas tegevusetus) , millega kahju tekitati, on õigusvastane ning kas tekitatud kahju ja õigusvastase haldusakti või toimingu vahel on põhjuslik seos. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju nõue rahuldamisele. Mittevaralise kahju hüvitamine kaitseb mitmeid põhiseaduslikke väärtusi: kõige laiemas mõttes inimväärikust, selle komponente, au ja head nime, aga ka põhiõigusi, mis inimväärikusel rajanevad, nagu eraja perekonnaelu puutumatus, tervis ning isikuvabadus. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega on kannatanul võimalus nõuda mittevaralise kahju rahas hüvitamist üksnes selles normis ammendavalt loetletud õigushüvede rikkumise korral. Võlaõigusseaduse § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.

Kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimiseks peavad esinema järgmised elemendid: seadusega kaitstud õigushüve rikkumise tõttu peab olema kannatanul tekkinud kahju (s.t õigusvastase haldusakti või toiminguga peab olema põhjustatud hingelisi või füüsilisi kannatusi, mis on käsitletavad mittevaralise kahjuna); kahju tekkimine peab olema põhjuslikus seoses kahjutekitaja tegevusega; kahju peab olema tekitatud õigusvastaselt.

2.Asja materjalide kohaselt on kaebaja viibinud Politseija Piirivalveameti Lõuna prefektuuri arestimaja Tartu kambris 10.05.2013-24.05.2013 ja 07.08.2013-14.08.2013.

3.Koristusvahendite puudumisest, räämas kraanikausist ja puhtuse pidamisest ja ruumide desinfitseerimisest Tartu arestikambris. Kaebaja väidete kohaselt puudusid kambris koristusvahendid, kraanikauss oli räämas ja must, kambrit ei puhastatud ning ei desinfitseeritud. Tulenevalt siseministri 27.09.2011 määrusega nr 21 kinnitatud „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (ASkE) § 13 lg 1 kohaselt on loetletud esemed, mis kuuluvad kambri sisustusse. Vastustaja seisukohalt tuuakse koristusvahendid kambrisse vajadusel ning püsivalt neid kambris ei hoita. Vastustaja on märkinud, et puuduvad andmed selle kohta, et T. B. oleks ise koristusvahendeid küsinud ning ei ole märkmeid ka selle kohta, et talle oleks neid keelatud andmast. Vastustaja on märkinud, et arestimajal on koristaja, kes hoolitseb kambri puhtuse eest pärast kambri vabanemist, seega kui uued vahistatud kambrisse paigutatakse, on kamber puhas ja koristatud. Tulenevalt ASkE § 32 on toodud kinnipeetu kohustused, milleks on kohustus hoolitseda oma isikliku hügieeni eest ja hoidma kambris ja teistes arestiruumides puhtust (ASkE § 32 lg 1 p 5). Kohus märgib, et kuna koristusvahendid (hari ja mopp) asuvad konkreetse kambritebloki valvuri käsutuses, oleks T. B. saanud koristusvahendeid küsida ja neid kasutada. Kuna kaebaja ei ole seda teinud, ei saanud ta ka koristada ja puhtust pidada. Samuti oleks vastustaja poolt märgitu kohaselt kaebaja saanud kraanikausi puhastamiseks vahendit küsida. Mis puudutab kambri ruumide desinfitseerimist, on vastustaja märkinud, et seda tehakse vajaduse ilmnemisel lähtuvalt ASkE § 26 lg 4.

Eeltoodud kaebaja väidetest tulenevalt ei saa märkida, et arestimaja süül oleks alandatud kaebaja inimäärikust ning tekitatud talle süülise käitumise läbi hingelisi ja füüsilisi kannatusi, tervisekahjustusi, millega kaasneks kahju hüvitamine.

4. Arestikambris WC kasutamisel privaatsuse puudumisest. Kaebaja väidete kohaselt puudusid arestikambris eluruumi ja tualeti vahel vaheseinad ning tualetis käimine ei olnud privaatne. ASkE § 13 lg 1 p 7 kohaselt peab olema kambris võimaluse korral WC, mis antud juhul ka olemas oli. Kohus on seisukohal, et kaebaja poolt kambris teiste kaaskinnipeetavatega ühes kambris viibimisel oma loomulike vajaduste rahuldamine võis tekitada tunde, et tema väärikust on alandatud, kuid vangistusseaduse (VangS) § 90 lg 4 kohaselt peab olema tagatud vahistatu pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine julgeolekukaalutlustel ning kamber peab vastama VangS § 45 lg 1 nõuetele. Nõue tagada vahistatu pidev visuaalne ja elektrooniline jälgimine, on sätestatud eelkõige vahistatu enda julgeoleku tagamiseks. Hügieeninurk oli siiski kambris olemas ning kui üheaegselt viibis kambris mitu kinnipeetavat, on võimalik ka omavahel kokku leppida, et võimalikke intiimtoiminguid saab teha nii, et see teistele nähtav ei ole ning seda saaks teha omaette olles. Euroopa Vanglareeglistiku p. 19.3 alusel peab olema vangidel vaba juurdepääs sanitaarsõlmedele, mis vastavad hügieeninõuetele ja võimaldavad omaette olla, kuid vanglareeglistiku normid ei ole õiguslikult siduvad, kuid neid tuleb käsitada eesmärkidena, mille poole püüelda. Riigikohtu halduskolleegium on Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele viidates leidnud, et iseenesest avatud tualeti kasutamine ei ole inimväärikust alandav ning ringkonnakohus on kohtulahendis 3-11-108 asunud seisukohale, et eraldivõetuna ei saa sanitaarsõlme olukorda pidada õigusvastaseks. Eeltoodud kaebaja väitest tulenevalt ei saa märkida, et arestimaja süül oleks alandatud kaebaja inimäärikust ning tekitatud talle süülise käitumise läbi hingelisi ja füüsilisi kannatusi ja tervisekahjustusi, millega kaasneks kahju hüvitamine.

5. Kaebaja väidete kohaselt on ta saanud arestimajast sügelised. Vastustaja on märkinud, et sellekohane informatsioon on jõudnud vastustajani alles kaebuse esitamisel. Vastustaja on märkinud, et kui Tartu Vanglas oleks avastatud, et kaebajal on sügelised, oleks haiguspuhangust ka arestimaja informeeritud, mistõttu on väheusutav, et kaebaja on arestimajas sügelised saanud.

Kohus tegi Tartu Vanglale päringu selle kohta, kas kaebaja on pöördunud 2013. aasta mais või augustis vangla meditsiiniosakonna poole seonduvalt sügelistega . Tartu Vangla on kohtule vastanud, et 15.08.2013 on kaebajal diagnoositud nahal peeneteraline lööve (sügelised) ning alustatud on raviga. Kohus ei pea usutavaks, et kaebaja on saanud nahahaiguse just tänu arestimaja tingimustele. Vastustaja on õigesti juhtinud tähelepanu, et sügelised on nahahaigus, mille nakkusallikaks on haigust põdev teine inimene ning pole teada, et kaebaja oleks viibinud kambris koos teise isikuga, kellel oleks diagnoositud sügelisi. Euroopa Inimõiguste Kohus on oma kohtulahendis 26073/09 13.03.2014 märkinud, et EIK on korduvalt selgitanud, et haigestumine kinnipidamisasutuses ei ole iseenesest Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 3 rikkumine (piinamise keelamine, ebasobivad kinnipidamistingimused). Määrav on see, kas isikule tagatakse asjakohane ravi. Kaebaja ei ole kaebust esitanud, et teda ei ole ravitud, seega ei esine ka artikkel 3 rikkumist. Eeltoodud kaebaja väitest tulenevalt ei saa märkida, et arestimaja süül oleks kaebaja haigestunud sügelistesse ning seetõttu oleks alandatud kaebaja inimäärikust ning tekitatud talle süülise käitumise läbi hingelisi ja füüsilisi kannatusi ja tervisekahjustusi, millega kaasneks kahju hüvitamine.

6. Kaebaja on viidanud täiendavalt Põhiseaduse § 18, mille kohaselt ei või kedagi piinata või väärikust alandavalt kohelda. Samuti on viide vanglareeglistiku punktile 18.1 , mis puudutab vangide paigutamisel meditsiinija hügieeninõuete ja inimväärikuse austuse järgimist ja punktile 4, mille kohaselt rahaliste vahendite puudumine ei õigusta selliseid vanglatingimusi, millega rikutakse kinnipeetava inimõigusi. Nagu juba eelpool kohus märkis, et vanglareeglistiku sätted ei ole õiguslikult siduvad ning samas ei ole kohus tuvastanud, et eelnimetatud sätete rikkumine arestimaja poolt oleks aset leidnud.

7.Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Kohus on seisukohal, et ebainimlikes tingimustes arestimaja kambris viibimine on alandav kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud või kannatused, mis ei ole vajalikud kinnipidamise režiimi jälgides. Antud asjas ei ole kohus tuvastanud, et kaebaja pidi viibima arestimajas ebainimlikes tingimustes, mis tõid kaasa inimväärikuse alandamise , oleks halvendanud oluliselt kaebaja elukvaliteeti ning tekitanud tervisehäireid või piinu, millega oleks kaasnenud paratamatult suured kannatused ja ebamugavused. Eeltoodu alusel jätab kohus kaebuse rahuldamata ning mittevaralise kahju välja mõistmata. Reeglina peab kahju tekitaja kahju hüvitama juhul, kui ta on kahju tekitamises süüdi. Antud juhul on mittevaralise kahju nõue põhjendamatu, kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud.

Menetluskuludest:

Tulenevalt HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, jääb kaebuselt tasutud riigilõiv kaebaja kanda. Vastustaja ei ole omapoolselt menetluskulude väljamõistmist taotlenud.

/allkirjastatud digitaalselt/

Mare Priks kohtunik