3-13-2265/17 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-13-2265

Otsuse kuupäev

21.04.2014

Kohtunik

Tamara Hristoforova

Kohtuasi

Artur Boiko kaebus Justiitsministeeriumi vastu varalise kahju

hüvitamise nõudes summas 3456,25 eurot

Asja läbivaatamise kuupäev

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja Artur Boiko

Vastustaja Justiitsministeerium

Resolutsioon

1.Rahuldada kaebus osaliselt.

2.Välja mõista Justiitsministeeriumilt Artur Boiko kasuks 1700

eurot.

3.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane

päev on 21.05.2014. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada

kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist

istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Harju Maakohus menetles Ljubov Boiko hagi Artur Boiko, AS-i Starman ja Eesti Vabariigi

(Justiitsministeeriumi kaudu) vastu kinnistu lahusvaraks tunnistamiseks, sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks, keelumärke kustutamiseks ja ebaõige omanikukande kustutamiseks (tsiviilasi nr 2-10-

56868). Hagi puudutas kinnistut asukohaga Trummi 38G Tallinn (registriosa nr 17868501). 23.12.2011.

a kohtuotsusega hagi rahuldati.

Hagi esitamine oli tingitud sellest, et L. Boiko ja A. Boiko vahel oli 22.11.2004. a sõlmitud

abieluvaraleping ja asjaõigusleping, mille kohaselt eeltoodud kinnistu jäi hageja lahusvaraks, kuid

kinnistu omanikuna oli hiljem kinnistusraamatusse kantud A. Boiko. Abieluvaraleping kanti 06.12.2004.

a kandeotsusega abieluvararegistrisse. Kuna abieluvaralepingu sõlmimise ajaks ei olnud

kinnitusregistriosa 17868501 avatud, oli abieluvaralepingu täitmiseks vajalik hilisemalt veelkordselt

esitada kinnitusametile avaldus asjaõigusliku kokkuleppe alusel omandikande muutmiseks. Uus

kinnistamisavaldus jäi esitamata. Registriosa avati 22.12.2004. a ja kinnistu omanikuna kanti

kinnistusraamatusse A. Boiko. Kande tegemisel lähtus kinnistusosakond algsest 20.05.1998. a esitatud

kinnistamisavaldusest. Kriminaalasjas nr 1-09-3576 mõisteti süüdistatavalt Artur Boikolt välja kuriteoga

tekitatud kahju ning kannatanu poolt kriminaalasja menetlemisega seoses kantud kulud. Kohtutäitur

arestis tema vara 09.11.2010. a.

2. 24.01.2013. a kohtumäärusega määrati kindlaks tsiviilasja nr 2-10-56868 menetluskulud. A. Boikolt

mõisteti L. Boiko kasuks välja menetluskulud summas 3456,25 eurot.

28.10.2013. a saabus Tartu Halduskohtusse Artur Boiko kaebus Justiitsministeeriumilt varalise kahju

hüvitamise nõudes summas 3456,25 eurot. Kaebaja leidis, et kahju on tekkinud kinnistusosakonna

tegevusetuse tõttu.

03.02.2014. a kohtumäärusega võeti kaebus menetlusse.

Kaebuse põhjendused

3. Kaebaja märgib, et sai Harju Maakohtu 24.01.2013. a kohtumäärusest tsiviilasjas 2-10-56868 teada,

et on kohustatud tasuma L. Boikole 3456,25 eurot tema kohtukulude hüvitisena. Antud asjas rahuldas

kohus L. Boiko hagi Tallinnas, Trummi 38G asuva kinnisvara omanikku puudutava vigase kirje

parandamiseks kinnitusraamatus. Viga seisnes selles, et pärast abieluvaralepingu sõlmimist, mille järgi

see vara läks üle L. Boiko ainuvaldusesse, ei muutnud kohtu kinnistusosakond kirjet kinnistusraamatus,

s.t abieluvararegister registreeris lepingu, aga kinnistusraamatusse jäi vara vana omanik.

Tsiviilasja 2-10-56866 materjalides on abieluvaralepingu ärakiri, millel on kinnistusosakonna märge

selle vastuvõtmise ja kinnistusosakonnas olevasse toimikus lisamise kohta. Pärast abieluvaralepingu

ärakirja saamist oli kohtu kinnistusosakond kohustatud teavitama kaebajat, kui vara omanikku sellest, et

selle vara suhtes peab teostama toimingu.

Kuigi maakohus parandas asjas nr 2-10-56868 vea kinnistusregistris, tekkis kaebajale kahju, sest eksis

kohtunikuabi, kes tegi otsuse abieluvararegistris kande avamise kohta. Ta rikkus AVRS § 24 lg 2 p 8 või

p 6. L. Boiko ei olnud vara omanik, nagu see oli märgitud lepingus otsuse tegemise hetkel (kandeotsus).

Sellises olukorras oleks pidanud kohaldama AVRS § 23 ja andma võimaluse vigade parandamiseks.

Pärast seda oleks registri ametnik kindlasti teatanud kas notarile või kaebajale puuduste kõrvaldamise

vajadusest, s.t vajadusest vormistada kinnisvara ümber L. Boiko nimele.

4. Kaebaja märgib, et nad pöördusid 2004. a notari poole abieluvaralepingu vormistamiseks ja uskusid,

et notar teeb kõik ära nende osaluseta. Kaebaja ei saanud aru, et tema avalduseta kinnisvara L. Boiko

nimele ümber ei vormistata. Kui kohtunikuabi oleks käitunud seaduse kohaselt, siis notar või kaebaja

oleks endale selgeks teinud, et alguses peab ta vormistama ümber kinnisvara, aga pärast registreerima

lepingu.

Kaebaja leiab, et kohtunikuabi rikkus AVRS § 24 lg 1 p 6. Vastustaja leiab, et kohtunikuabi tegutses

vastavalt KS § 144 lg 2. Asjaolu, et AVRS kehtib alates 2006. a, ei muuda kaebaja positsiooni, sest 2004.

a kehtis justiitsministri 28.08.2002. a määrus nr 55, mille § 161 lg 2 on AVRS § 24 lg 1 analoogne. Kuna

vastustaja kaebaja teesi ei vaidlusta, siis leiab kaebaja, et ta on sellega nõus, et kohtunikuabi tegutses

vastavalt KS § 144 lg 2 ja rikkus justiitsministri määruse § 161 lg 2 p 6.

Vastustaja heidab kaebajale ette esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist. Kaebaja leiab, et

selleks, et probleemi parandada, on vaja enne seda teada, aga asjaolud välistasid tema võimaluse teada

sellest, et varanduslikud õigused, mis on kirjas abieluregistris, ei vasta reaalsetele õigustele.

Vastavalt justiitsministri määruse § 161 lg 2 p 6 oli kohtunikuabi kohustatud kontrollima avalduses

taotletava kande õiguslikku alust. Vastavalt § 161 lg 2 p 4 on kande õigusliku aluse puudumine aluseks

keeldumisele. Lepingu punktis 3.2 väidetakse, et L. Boiko on maatüki, millel asub ehitis aadressil

Tallinn Trummi 38G ainuisikuline omanik. Kande avamise hetkel 06.12.2004. a ei olnud L. Boiko

nimetatud kinnisvara ainuvaldaja. Järelikult ei olnud õiguslikku alust selleks, et pidada kandes

väidetavat õigust tõeseks (reaalseks). Seega täitis kohtunikuabi oma kohustusi vääral moel, rikkus

määruse § 161 lg 2 p 6 ja tegutses õigusvastaselt.

Seda, et kinnistusosakonda tuleb veelkord esitada avaldus, notar ei selgitanud ja seda lepingusse ei

kirjutatud. Oma varalistest õigustest teadsid nad seda, mida selgitas notar ja seda, mis on lepingus kirjas.

Mitte mingeid probleeme kuni 14.10.2008. a ei olnud teada. Ei olnud põhjust kahelda ja notarit mitte

usaldada, s.o kontrollida registrite sisu. Need asjaolud välistavad etteheite, et kaebaja ise võimaldas

kahjul tekkida.

Notar tekitas asjaolud, mis nõudsid kohtunikuabilt, kes vaatas läbi avaldust abieluregistrisse kande

tegemiseks, kõrgendatud tähelepanu. Kui eeltoodut poleks juhtunud, siis ei oleks L. Boikol olnud

vajadust kohtusse pöörduda ja kaebaja ei oleks pidanud tasuma kohtukulusid. Ülaltoodust nähtub, et

kahju tekkis vastustaja süül.

Kaebaja palub kohtul Justiitsiministeeriumilt välja mõista varalise kahju hüvitise summas 3456,25 eurot.

Vastustaja vastuväited

5. Vastustaja on seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus

Notar edastas 23.11.2004. a tolleaegsele Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonnale kaebaja ja tema

abikaasa vahel sõlmitud abieluvaralepingu ja asjaõiguslepingu. Lepingu punkt 3 on pealkirjastatud

„Avaldus kande tegemiseks abieluvararegistrisse“. Lepingu punkti 3.1 kohaselt on abikaasad kokku

leppinud kanda abieluvaraleping abieluvararegistrisse ja paluvad abieluvararegistrisse sisse kanda

lepingust tulenevad abikaasade varalised õigused ja kohustused erinevalt perekonnaseaduse 3. peatüki 3.

jaos sätestatust vastavalt 22.11.2004. a sõlmitud abieluvaralepingule. Lepingu punkti 3.2 kohaselt on

abikaasad kokku leppinud kinnisomandi ülekandmises naisele. Pooled avaldavad soovi ja lubavad kanda

kinnisomandi, mis moodustatakse 22.11.2004. a lepingu lisa punktis 1.1.4 nimetatud ehitise baasil,

ainuomanikuna kinnistusraamatusse Ljubov Boiko.

Kohtunikuabi tõlgendas esitatud lepingu punkti 3 tervikuna abieluvararegistri kandetaotlusena ning

rahuldas kandetaotluse 06.12.2004. a, avades abikaasadele abieluvararegistri registrikaardi numbriga

1018. Registrikaardile tehti järgneva sisuga kanne: „Abikaasade varalised õigused ja kohustused

erinevad perekonnaseaduse 3 peatükis 3 jaos sätestatust vastavalt 22.11.2004. a lepingule alljärgmiselt:

1. abikaasad on kokku leppinud kinnisomandi ülekandmises Ljubov Boiko’le. Osapooled avaldavad

soovi kanda kinnisomand, mis on näidatud käesoleva lepingu lisa punktis üks üks neli (1.1.4)

ainuomanikuna Ljubov Boiko.“

Kandeotsusest teatati mõlemale abikaasale 07.12.2004. a kirja teel ja kande üldine sisu avaldati

Ametlikes Teadaannetes 09.12.2004. a. Kandeotsuses oli kirjas ka vastulause esitamise kord. Vastavalt

sel ajal kehtinud abieluvararegistri seaduse §-le 40 (01.09.1996 kuni 01.01.2006 kehtinud redaktsioonis)

võis kohtunikuabi otsuse peale esitada vastulause ühe kuu jooksul arvates otsuse ärakirja saamisest.

Vastulauset esitatud ei ole.

6. Lepingu esitamise ajal ei olnud Tallinnas Trummi 38G asuva maatüki kohta kinnisasja registriosa

avatud. Esmakinnistamise avaldus oli kinnistusosakonnale esitatud 26.10.2004. a ning maatüki kohta

avati 22.12.2004. a kinnistusregistriosa numbriga 17868501, st peale abieluvararegistri registrikaardi

avamist.

Lepingu esitamise ajal kehtinud kinnistusraamatuseaduse (KRS, 25.03.2004 kuni 31.12.2005 kehtinud

redaktsioonis) § 34 lõike 6 teise lause kohaselt peavad kinnistamisavalduses olema näidatud kinnistu

registriosa number, millesse taotletakse kande tegemist (välja arvatud kande taotlemisel avatavasse

registriossa), ning taotletava asjaõiguse sisu. Seega peab kinnistamisavaldus olema selgelt välja toodud

(eristatav lepingus) ning taotletav kandesisu üheselt mõistetavalt sõnastatud.

Vastustaja hinnangul ei ole lepingu punkt 3.2 üheselt arusaadav, et punkt 3.2 on olemuselt

kinnistamisavaldus, mille alusel soovitakse teha kinnistusraamatusse kannet. Lepingu punkt 3 on

pealkirjastatud kui avaldus kande tegemiseks abieluvararegistrisse. Puudub pealkiri või alajaotus

kinnistamisavalduse kohta. KRS § 35 lõike 1 punkti 1 kohaselt tuleb kinnistamiseks esitada

kinnistamisavaldus ja vormikohane käsutustehing. Nii tõlgendas punkti 3.2 ka kohtunikuabi, kandes

selle abieluvararegistri kande sisuks. Kohtute seaduse § 114 lõike 2 kohaselt on kohtunikuabi oma

ülesannete täitmisel sõltumatu, kuid peab seaduses ettenähtud ulatuses järgima kohtuniku juhiseid.

7. Vastustaja juhib tähelepanu RVastS § 7 lõikele 1, mille kohaselt saab nõuda kahju hüvitamist, kui

kahju ei olnud võimalik vältida ja seda pole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 või 6 sätestatud viisil

õiguste kaitsmise või taastamisega.

Vastustaja hinnangul ei olnud kaebaja piisavalt hoolas oma esialgsete õiguskaitsevahendite kasutamisel.

Kaebajat teavitati 07.12.2004. a kirja teel abieluvararegistri ning 23.12.2004. a kinnistusraamatu kande

tegemisest. Kumbki kannetest ei vastanud tema tegelikule tahtele. Harju Maakohtu 23.12.2011. a

kohtuotsuse (tsiviilasjas nr 2-10-56868) põhjenduste osas on kohus märkinud, et kuna abieluvaralepingu

sõlmimise ajaks ei olnud kinnistusregistriosa nr 17868501 avatud, oli abieluvaralepingu täitmiseks

vajalik hilisemalt veelkordselt esitada kinnistusametile avaldus asjaõigusliku kokkuleppe alusel

omandikande muutmiseks. Samas kohtulahendis on hageja tunnistanud, et uus kinnistamisavaldus jäi

kinnistusosakonda esitamata poolte asjatundmatusest.

Vastavalt asjaõigusseaduse §-le 55 on kinnistusraamat avalik. Igaühel on õigus tutvuda kinnistusraamatu

andmetega ja saada sellest väljavõtteid seaduses sätestatud korras. Keegi ei või end vabandada

kinnistusraamatu andmete mitteteadmisega. Kaebaja oleks tolleaegset menetluskorda järgides saanud

esitada vastulause abieluvararegistri kandeotsusele, millega tõlgendati avaldust tervenisti

abieluvararegistri kandeavaldusena. Samuti ei võtnud kaebaja midagi ette, et mittesoovitud

kinnistusraamatu kannet muuta. Kinnistusraamatu kannet oleks saanud muuta enne 14.10.2008. a, peale

mida esitati kinnistamisavaldus kinnisasjale käsutamise keelumärke seadmiseks. Seega oli

kinnistusraamat vale ligi neli aastat. See on piisavalt pikk aeg, mille jooksul kaebajale oleks pidanud

selguma tema tahtele mittevastav kinnistusraamatu seis. Samuti oleks nelja aasta jooksul olnud võimalik

kinnistusraamat viia vastavusse abikaasade vahel sõlmitud asjaõigusleppega ehk esitada nõuetekohane

kinnistamisavaldus.

8. Vastustaja ei nõustu kaebaja arvamusega, et kuna vastustaja kaebaja teesi ei vaidlusta, siis on

vastustaja nõus sellega, et kohtunikuabi tegutses vastavalt KS § 144 lg 2 ja rikkus justiitsministri

28.08.2002. a määruse nr 55 § 161 lõike 2 punktis 6 sätestatud kohustust. Vastustaja hinnangul ei ole

alust arvata, et kohtunikuabi rikkus eelpool toodud menetlusreegleid, kuna ta tõlgendas tulenevalt oma

sõltumatuse printsiibist (KS § 144 lg 2) 22.11.2004. a abieluvaralepingu punkti 3 tervenisti

abieluvararegistri kandetaotlusena.

Kaebaja leiab, et lepingu punktis 3.2 väidetakse, et L. Boiko on maatüki, millel asub ehitis aadressil

Tallinn Trummi tn 38G ainuomanik ja seetõttu oleks kohtunikuabi pidanud kontrollima omandiõiguse

olemasolu. Vastustaja hinnangul ei väida lepingu punkt 3.2, et L. Boiko on kõnesoleva kinnisasja

omanik. Lepingu punktis 3.2 on abikaasad kokku leppinud tulevikus kinnistusraamatusse kantava

kinnisasja üleandmises. Abieluvaralepingu sõlmimise ajaks ei olnud veel Trummi tn 38G asuv maatükk

kinnistusraamatusse kantud ning kohtunikuabi käsitles lepingu punkti 3.2 abieluvararegistri

kandesisuna. Seetõttu ei oma asjaolu, et L. Boiko ei olnud sel hetkel aadressil Tallinn Trummi tn 38G

asuva kinnistu omanik, abieluvararegistri kaardi avamisel tähendust. Kohtunikuabi leidis, et taotlus

vastab nõuetele ning tegi 06.12.2004. a kandeotsuse, millega kandis lepingu punktis 3.2 toodud

kokkuleppe abieluvararegistri kandesisuks. Kandeotsus sisaldas edasikaebamise korda. Kohtunikuabi

otsuse peale võis esitada vastulause ühe kuu jooksul arvates otsuse ärakirja saamisest. Kandeotsusest

teatati mõlemale abikaasale 07.12.2004. a kirja teel ja kande üldine sisu avaldati Ametlikes

Teadaannetes 09.12.2004. a. Vastulauset ei esitatud.

Seega on vastustaja seisukohal, et põhjuslik seos abieluvararegistri kandeotsusel ja kahju tekkimisel

puudub, mistõttu kaebusel puudub alus ning see tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja palub jätta

menetluskulud kaebaja kanda.

Kohtu seisukoht

9. Käesolevas asjas on Artur Boiko esitanud kohtule HKMS § 37 lg 2 p 4 kohaselt hüvitamiskaebuse,

taotledes Justiitsministeeriumilt varalise kahju hüvitamist summas 3456,25 eurot.

10. RVastS § 17 lg 1 kohaselt kahju hüvitamiseks võib esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganile

või kaebuse halduskohtule. Taotlus kohtu poolt tekitatud kahju hüvitamiseks esitatakse

Justiitsministeeriumile. Kohus teeb järelduse, et nimetatud säte ei sisalda kohustusliku kohtueelse

menetluse nõuet. Kujunenud kohtupraktika kohaselt ei tagastata kaebust kohustusliku kohtueelse

menetluse läbimata jätmise tõttu, kui kaebaja pöördub otse kohtusse, mitte Justiitsministeeriumi poole.

Kohus leiab, et RVastS § 17 lg 1 teine lause määratleb üksnes kahju hüvitamise taotluse läbivaatamiseks

pädeva haldusorgani, kuid ei näe ette kohustuslikku kohtueelset menetlust, mistõttu kohus ei saa

kaebust, milles taotletakse kohtu poolt tekitatud kahju hüvitamist, tagastada. Riigikohtu

Halduskolleegium 04.06.2013 kohtumääruses 3-3-1-86-12 ei asunud seisukohale, et kahju hüvitamiseks

tuleb läbida kohustuslik kohtueelne menetlust ja pöörduda enne kohut Justiitsministeeriumi poole.

Samas lahendis punktis 12 Riigikohus selgitas, et kohtute seaduse § 15 lg-st 1 tulenevalt on

kinnistuosakond maakohtu struktuuriüksus. Kinnistuosakonna poolt tekitatud kahju on käsitatav kohtu

poolt tekitatud kahjuna. Sellest lähtudes on kaebus lubatav.

11. Käesolevas asjas vastutuse aluseks on RVastS § 7 lg 1, mitte sama seaduse § 15, sest

kinnistuosakond täidab tehnilisi funktsioone mis ei ole seotud õigusemõistmisega ja on loodud kohtute

juures sõltumatuse garanteerimiseks (PS § 146). Üldjuhul kuulub avalik-õiguslikus suhtes tekitatud

kahju hüvitamisele üksnes juhul, kui kahju tekkis avaliku võimu kandja õigusvastase teo tagajärjel. Ka

põhiseaduse §-s 25 sätestatud õigus kahju hüvitamisele hõlmab üksnes õigusvastaselt tekitatud kahju.

Õigusvastase haldustegevusega tekitatud varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad RVastS

§ 7 lg 1 kohaselt olema täidetud järgmised tingimused: haldusülesandeid täitva võimu kandja

õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; isiku subjektiivse õiguse rikkumine; kahju tekitamine;

põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekitamise vahel; esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus.

Käesolevas asjas tuleb tuvastada isiku subjektiivse õiguse rikkumine mitte riigivastutusnormide, vaid

muude materiaalõiguse normide alusel.

12. Käesolevas asjas leiab kaebaja, et talle on kahju põhjustanud kohtu kinnistuosakond, kuna pärast

abieluvaralepingu sõlmimist, mille järgi Tallinnas, Trummi 38G asuv kinnisvara läks kaebaja abikaasa

L. Boiko ainuvaldusse, jäeti kinnisturaamatu kanne muutmata. L. Boiko esitas maakohtule hagi Artur

Boiko (kaebaja), AS-i Starman ja Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) vastu kinnistu

lahusvaraks tunnistamiseks, sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, keelumärke kustutamiseks ja

ebaõige omanikukande kustutamiseks ja 23.12.2011 hagi rahuldati. 24.01.2013 a kohtumääruse kohaselt

tuleb kaebajal kanda hageja menetluskulud summas 3456,25 eurot.

13. 22.11.2004.a abieluvaralepingu p. 2.1 kohaselt abikaasad Artur Boiko (kaebaja) ja Ljubov Boiko

leppisid kokku lepingu lisas nimetatud vara jagamises selliselt, et lepingu lisa punktis 1 nimetatud vara

jääb L. Boiko lahusvaraks ja seega on tõendatud abikaasade kokkulepe, et kinnistu asukohaga Trummi

tn 38G jääb L. Boiko´le. Notar edastas 23.11.2004 tolleaegsele Tallinna Linnakohtu kinnistuosakonnale

kaebaja ja L. Boiko vahel sõlmitud abieluvaralepingu ja asjaõiguslepingu. Lepingu punkt 3 on

pealkirjastatud „Avaldus kande tegemiseks abieluvararegistrisse“. Abieluvaralepingu p 3.2 kohaselt on

abikaasad kokku leppinud ja avaldavad soovi kanda kinnisomandi, mis moodustatakse

abieluvaralepingu lisa punktis 1.1.4 nimetatud ehitise baasil ainuomanikuna kinnisturaamatusse L.

Boiko .

14. Vastustaja tunnistas, et kohtunikuabi tõlgendas esitatud lepingu punkti 3 tervikuna abieluvararegistri

kandetaotlusena ning rahuldas selle 06.12.2004.a, avades abikaasadele abieluvararegistri registrikaardi

numbriga 1018. Registrikaardile tehti järgneva sisuga kanne: „Abikaasade varalised õigused ja

kohustused erinevalt perekonnaseaduse 3 peatükis 3 jaos sätestatust vastavalt 22.11.2004 lepingule

alljärgmiselt: 1. Abikaasad on kokku leppinud kinnisomandi ülekandmises Ljubov Boikole. Osapooled

avaldavad soovi kanda kinnisomand, mis on näidatud käesoleva lepingu lisa punktis üks neli (1.1.4)

ainuomanikuna Ljubov Boiko.“ Kandeotsusest teatati mõlemale abikaasale 07.12.2004 kirja teel ja

kande üldine sisu avaldati Ametlikes Teadaannetes 09.12.2004.

15. Abieluvaralepingu sõlmimise ajaks ja lepingu esitamise ajal ei olnud Tallinnas Trummi 38G asuva

maatüki kohta kinnisasja registriosa avatud. Esmakinnitamise avaldus oli kinnistuosakonnale esitatud

26.10.2004 ning maatüki kohta avati 22.12.2004 kinnisturegistriosa numbriga 17868501 juba peale

abieluvararegistri registrikaardi avamist. KRS § 46 lg 1 kohaselt kinnistamisavalduse läbivaatamisel

selgitab kinnistamiseks pädev isik välja, kas on esitatud nõutavad dokumendid (§ 35), mis vastavad

nõutavale vormile.

16. Lepingu esitamise ajal kehtinud kinnisturaamatuseaduse § 34 lg 6 teise lause kohaselt peavad

kinnistamisavalduses olema näidatud kinnistu registriosa number, millesse taotletakse kande tegemist

(välja arvatud kande taotlemisel avatavasse registriossa), ning taotletava asjaõiguse sisu. Kande

taotlemisel avatavasse registriossa märgitakse kinnistamisavalduses registriosa numbri asemel

katastritunnus. On tuvastatud toimiku materjalidega, et kaebaja, olles abielus L. Boikoga, 20.05.1998

ostu-müügilepingu alusel, ostis maaüksuse aadressil Trummi tn 38G Tallinnas ja ta avaldas soovi kanda

nimetatud maaüksus katastritunnusega 78404409: 0590, kinnisturaamatusse (ostu-müügilepingu p 7.1,

7.2 ja 7.2.1). Ostu-müügileping Tallinna Linnakohtu kinnistuosakonda Tallinna Kinnistuosakonda on

registreeritud 26.10.2004 esmakinnitamiseks. Ostu-müügilepingu esitamisel ei olnud esitatud eraldi

kinnitamisavaldust, kuid seda aktsepteeriti kinnistamisavaldusena. KRS § 46 lg 2 kohaselt teeb

kinnistamiseks pädev isik kolme kuu jooksul avalduse vastuvõtmise päevast arvates kandemääruse so

kuni 26.12.2004. Sellest kohus teeb järelduse, et enne 22.12.2004 olid kinnistusosakonnas kõik

vajalikud dokumendid õige kande tegemiseks ja kohtunikuabi pidi nõudma kinnistamisavalduse ja

määrama tähtaja puuduste kõrvaldamiseks KRS § 46 lg 3 kohaselt. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt, kui

puudusi määratud tähtajaks ei kõrvaldata, teeb kinnistamiseks pädev isik määruse avalduse rahuldamata

jätmise kohta. Seega rikkus kohtunikuabi KRS § 46 lg 3, mis tõi kaasa kande tegemise, mis ei vastanud

esitatud dokumentidele ja seega rikkus kaebaja õigusi.

17. Abikaasad sõlmisid lepingu notari juures ja notar edastas kinnistusosakonnale vastava ja

nõuetekohase avalduse. Kaebajal ei olnud alust kahelda notari toimingute õigsuses. Vastustaja leiab, et

lepingu punkt 3.2 ei ole üheselt arusaadav, et see on olemuselt kinnistamisavaldus, mille alusel

soovitakse teha kinnisturaamatusse kannet. Vastustaja leiab, et lepingu punkt 3 on pealkirjastatud kui

avaldus kande tegemiseks abieluvararegistrisse; et puudub pealkiri või alajaotus kinnistamisavalduse

kohta; tuli kinnistamiseks esitada kinnistamisavaldus ja vormikohane käsutustehing. Vastustaja väitel

kohtunikuabi tõlgendas lepingu punkti 3.2 selliselt, et kanda see abieluvararegistri kande sisuks. ( tl 40).

18. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga. Lepingu p 2.1 sätestab: „Abikaasad on kokku leppinud

lepingu lisas nimetatud vara jagamises selliselt, et käesoleva lepingu lisa punktis üks nimetatud vara

jääb Ljubov Boiko lahusvaraks.“ P 3.2 sätestab: „Abikaasad on kokku leppinud kinnisomandi

ülekandmises Ljubov Boikole. Ljubov Boiko ja Artur Boiko lubavad ja avaldavad soovi kanda

kinnisomandi, mis moodustatakse käesoleva lepingu lisa punktis üks neli (1.1.4) nimetatud ehitise baasil

ainuomanikuna kinnisturaamatusse Ljubov Boiko, isikukood 45810120378.“ Kohtu arvates on nendest

punktidest arusaadav avaldajate tahe kande tegemiseks kinnistusraamatusse, et L. Boiko on lisa punktis

1.1.4 nimetatud ehitise baasil ainuomanik. Kohus märgib, et seisuga 22.11.2004 (abikaasade avalduse

esitamine ja notari poolt selle edastamine kinnistuosakonda) ja seisuga 06.12.2004 (abieluvararegistris

kandeotsuse tegemise kuupäev), oli veel tegemata kanne avatavasse registriossa maatükki

kinnistamiseks. Kinnistuosakonnas olid kõik dokumendid seisuga 22.12.2004 selleks, et kanda

kinnisomand, mis oli moodustatud abieluvaralepingu lisa punktis 1.1.4 nimetatud ehitise baasil,

ainuomanikuna kinnisturaamatusse Ljubov Boiko nimele. Vaatamata sellele avas kohtunikuabi

22.12.2004 kinnistusregistriosa numbriga 17868501 esitatud ostu-müügilepingu alusel Artur Boiko

nimele ( endise omandi alusel) ja ignoreeris 22.11.2004 notariaalselt kinnitatud avaldust, kus oli selgelt

punktis 3.2 märgitud, et avaldatud soov ainuomanikuna kinnisturaamatusse kanda Ljubov Boiko.

19. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et kuna abieluvaralepingu sõlmimise ajaks ei olnud

kinnisturegistriosa nr 17868501 avatud, oli abieluvaralepingu täitmiseks vajalik hilisemalt veelkordselt

esitada kinnistusametile avaldus asjaõigusliku kokkuleppe alusel omandikande muutmiseks. Kohtu

arvates ei oma tähtsust selles asjas see, et L. Boiko tunnistas, et uus kinnistamisavaldus jäi

kinnistuosakonda esitamata A. Boiko ja L. Boiko asjatundmatusest. Sellest vastustaja teeb järelduse, et

kaebajal oli võimalik vältida saabunud kahju ja seega tal ei ole õigust sellel põhjusel kahju nõuda.

Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, sest nagu oli märgitud kohtuotsuse punktis 18, tõlgendas

kohtunikuabi valesti A. Boiko ja L. Boiko 22.11.2004 avaldust ja 22.12.2004 kande tegemisel oli

võetud aluseks 26.10.2004 esitatud 20.05.1998 ostu-müügileping, mitte kinnistamisavaldus. Kui

kohtunikuabi oleks nõudnud vormikohast avaldust ja andnud aega puuduste kõrvaldamiseks, oleks

saanud vältida kaebaja õigusi rikkumist.

20. Käesolevas asjas, tuleb kohtu arvates kohaldada RVastS § 13 lg 1 p 4 ning võlaõigusseaduse § 139

lg 2 ja hüvitise suuruse määramisel võtta arvesse kaebaja kahju ennetamisel. Hoolimata

asjatundmatusest tuleb jaatada isiku hoolsuskohustust enda asjade ajamisel ning seda eriti juhul, kui

tegemist on niivõrd olulise küsimusega nagu kinnisasja omandisuhe. Kui kaebaja oleks süvenenud

tehtud kannetesse või kontrollinud varem kinnistusraamatu kannet, oleks tal olnud võimalik kahju

tekkimine ära hoida või saavutada vigade parandamine tunduvalt väiksemate kuludega. Seejuures oli tal

selleks võimalus perioodil detsembrist 2004 kuni oktoobrini 2008. Kohus leiab seetõttu, et õiglaseks

kahju hüvitamise suuruseks on 1700 eurot ja seega rahuldatakse kaebus osaliselt.

21. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Pooled ei ole

esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega ole esitanud menetluskulude

nimekirja ja kuludokumente. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid

välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Tamara Hristoforova

kohtunik