Legislator Case Law & Legislation
3-14-50427/4 AI generated

3-14-50427/4 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

Case Number 3-14-50427/4
Court / Authority
Jurisdiction Estonia (EE)
Decision Date

Legislator summary

AI generated

3. aprillil 2014 saabus Tartu Halduskohtusse Guntars Kaziksi kaebus, milles ta nõuab Tartu sätteid, hoides teda ebainimlikes ja alandavates tingimustes. Kaebaja selgitab, et Euroopa

Legislator headnote

AI generated

3-14-50427/4 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja: 3. aprillil 2014 saabus Tartu Halduskohtusse Guntars Kaziksi kaebus, milles ta nõuab Tartu sätteid, hoides teda ebainimlikes ja alandavates tingimustes. Kaebaja selgitab, et Euroopa

Keywords

AI generated
annual travel expenses vat fraud investigation valuation threshold value single-family housing case of extreme hardship market value of property
AI generated

Need to analyze how this precedent applies to your matter?

Cross-reference this judgment against statutes, commentaries, and subsequent citing case law inside Legislator AI.

Open in Legislator →

Full text

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-14-50427

Määruse kuupäev

17. aprill 2014

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

Guntars Kaziksi kaebus Tartu Vanglalt kahju hüvitamise nõudes

summas 7998 eurot seoses kinnipidamistingimustega perioodidel

28.08.2007 – 03.10.2007, 05.10.2007 – 12.10.2007 ja 17.10.2007 –

07.01.2009

Resolutsioon

1. Tagastada Guntars Kaziksi kaebus.

2. Määruse ärakiri saata kaebajale.

Edasikaebamise kord

Määruse p 1 peale võib esitada määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul

arvates määruse kättesaamisest.

Asjaolud

1. 3. aprillil 2014 saabus Tartu Halduskohtusse Guntars Kaziksi kaebus, milles ta nõuab Tartu

Vanglalt hüvitist 7998 eurot, kuna tema viibimise ajal Tartu Vanglas perioodidel 28.08.2007 –

03.10.2007, 05.10.2007 – 12.10.2007 ja 17.10.2007 – 07.01.2009 rikuti tema suhtes

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 ning põhiseaduse § 18

sätteid, hoides teda ebainimlikes ja alandavates tingimustes. Kaebaja selgitab, et Euroopa

Inimõiguste Kohtu (EIK) poolt on kehtestatud kompensatsiooniks juhul, kui kinnipeetaval on

personaalset elamispinda vähem kui 3 m2, 516 eurot kuu eest.

2. Kaebaja märgib, et 1. aprilli 2014 otsusega nr 1-13/116-2 jättis Tartu Vangla tema kahju

hüvitamise taotluse rahuldamata, eirates sellega EIK lahendeid. Ta selgitab, et Tartu Vanglas

on kambri üldpinnaks 10 m2, millest tuleb maha arvata 2 m2, mis jääb tualettruumi alla.

Allesjäänud 8 m2-st tuleb aga maha arvata põrandapind, mis jääb laua, pinkide, kappide ja

nari alla ja seda pinda on kokku umbes 3 m2. Seega jääb kahele kinnipeetavale kokku umbes 5

m2, mis teeb ühe kinnipeetava kohta 2,5 m2 isiklikku ruumi. EIK otsuses Tunis vs Eesti on aga

leitud, et alla 3 m2 suurune isiklik ruum on EIÕK artikli 3 rikkumine.

3. G. Kaziks selgitab ka, et oma õiguste rikkumisest sai ta teada 2013. aastal EIK lahendeid

uurides

Kohtu seisukoht

4. Kuivõrd G. Kaziks on ka käesoleval ajal kinnipeetav, peab ta hüvitamisnõudega vangla

vastu kohtusse pöördumiseks esmalt vangistusseaduse § 11 lg 8 kohaselt läbima kohustusliku

kohtueelse menetluse. Tõepoolest nähtub G. Kaziksi esitatud Tartu Vangla 1. aprilli 2014

otsusest nr 1-13/116-2, et G. Kaziks on 30. jaanuaril 2014 esitanud kahju hüvitamise taotluse

seoses liiga vähese isikliku ruumiga ning 1. aprillil 2014 on Tartu Vangla jätnud selle

rahuldamata. Samas tuleb silmas pidada, et G. Kaziks nõuab hüvitist perioodi eest, mis lõppes

7. jaanuaril 2009.

5. Riigikohus on oma otsuse nr 3-3-1-93-13 punktis 14 selgitanud, et jätkuva

haldustoiminguga tekitatud mittevaralise kahju puhul on kahjust teadasaamise hetkeks

üldjuhul hetk, mil lõppes kaebajale jätkuva toiminguga kahju tekitamine, kuid erandina võib

tähtaeg hakata kulgema ka enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi

saama kahju lõplikust ulatusest teada varem. Sõltumata sellest, kas G. Kaziks sai või pidi

saama talle väidetavalt tekkinud kahjust aru juba Tartu Vanglas viibimise kestel, pidi ta

eeltoodust tulenevalt saama sellest teada hiljemalt 7. jaanuaril 2009. Siinkohal ei ole oluline

see, millal kaebaja sai teada EIK seisukohtadest, kuna see puudutab üksnes võimalikku

õiguslikku hinnangut, mitte aga väidetava kahju tekkimise fakti kui sellist.

6. Kohtu hinnangul on selge, et Tartu Vangla on 30. jaanuaril 2014 esitatud kahju hüvitamise

taotluse läbi vaadanud ekslikult, kuna riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lõikest 3 tulenev

tähtaeg lõppes 7. jaanuaril 2012. RVastS § 17 lg 3 on imperatiivne normi. Sellest tulenevalt

tuleb isikul hüvitise saamise õiguse maksmapanemiseks teha vajalikud toimingud etteantud

tähtaja jooksul. Teisalt tuleneb RVastS § 17 lg-st 3 koostoimes seaduslikkuse ja võrdse

kohtlemise põhimõttega, et haldusorganil ei ole õigust sisuliselt läbi vaadata ega rahuldada

taotlusi kahju hüvitamiseks, mis on esitatud pärast RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaja

möödumist. Avaliku ressursi jagamine ei tohi olla sõltuvuses sellest, kas haldusorgan on

taotluse läbivaatamisel piisavalt tähelepanelik või mitte. Seetõttu on kohus seisukohal, et

kahju hüvitamise kaebuse esitamisel allub kohtulikule kontrollile ka haldusorgani tegevus

taotluse lubatavuse, s.h tähtaegsuse hindamisel.

Käesoleval juhul poleks enam võimalik olnud ka tähtaja ennistamine Haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 34 lõike 3 kohaselt, kuna 30. jaanuaril 2014 oli möödunud menetlustähtaja

lõpust rohkem kui aasta. Asja materjalidest nähtuvalt ei esine kaebajal ka mõjuvat põhjust

tähtaja möödalaskmiseks. Kaebaja on põhjendanud nõude hilinenult esitamist EIÕK

õiguslikust seisukohast teadasaamisega. Kuna see ei saa olla tähtaja möödalaskmise mõjuvaks

põhjuseks, siis ei tõusetu ka küsimus sellest, kas HMS § 34 lg-s 3 sätestatud üheaastane

tähtaega möödalastud menetlustähtaja ennistamisele võiks kaebaja õigusi

ebaproportsionaalselt piirata.

7. Vastavalt HKMS § 47 lg-le 1 võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette

kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Kinnipeetava isiku

kahju hüvitamise taotluse esitamisel tuleneb kohustusliku kohtueelse menetluse nõue

vangistusseaduse § 11 lg-st 8. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on

pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses,

milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud (HKMS § 47 lg 1 ls 2).

Olukorras, kus kaebaja esitas Tartu Vanglale taotluse kahju hüvitamiseks tähtaja rikkumisega

ning tähtaja ennistamine ei ole võimalik, ei saa lugeda kaebajat kohustuslikku kohtueelset

menetlust läbinuks vaatamata sellele, Tartu Vangla taotluse sisuliselt lahendas.

8. Seega ei ole kaebaja pidanud tegelikkuses kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks

ettenähtud korrast, mistõttu ei ole tal tulenevalt HKMS § 47 lõikest 1 kaebeõigust. Sel

põhjusel tuleb kaebus HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel tagastada.

9. HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse.

Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik