3-14-64/10 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number 3-14-64 Otsuse tegemise aeg ja koht

17. aprill 2014, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi XXX kaebus Politseija Piirivalveameti vastu mittevaralise kahju summas 7000 euro hüvitamise nõudes seonduvalt inimväärikust alandavates tingimustes viibimisega Viljandi arestimajas Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja –XXX Vastustaja - Politseija Piirivalveamet (PPA) Resolutsioon

1. Rahuldada XXX kaebus osaliselt.

2. Mõista Politseija Piirivalveametilt XXX kasuks välja tekitatud mittevaralise kahju katteks 1043 eurot.

3. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib selle avalikult teatavakstegemisest 17. aprillist 2014 arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt 19. mail 2014 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XXX viibis Lõuna Prefektuuri Viljandi arestimajas 15.06.-21.12.2010, 04.02.-03.06.2011 ja 28.10.-25.11.2011.

2. 26.11.2013 esitas XXX PPA Lõuna prefektuurile kahjunõude summas 58 eurot selle eest, et ta ei saanud Viljandi arestimaja kambris viibides ajavahemikul 28.10.2011-25.11.2011 kasutada oma õigust viibida soovi korral üks tund päevas värskes õhus.

3. PPA Lõuna prefektuuri 30.12.2013 kirjaga nr 2.3-2/198744-2 jäeti XXX kahjunõue rahuldamata.

4. 19.01.2014 esitas XXX Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub Politseija Piirivalveametilt välja mõista mittevaraline kahju summas 7000 eurot selle eest, et kaebaja pidi viibima Lõuna prefektuuri Viljandi arestimajas inimväärikust alandavates tingimustes ajavahemikel 15.06.-21.12.2010, 04.02.-03.06.2011 ja 28.10.-25.11.2011.

5. Tartu Halduskohus võttis 23.01.2014 määrusega XXX kaebuse menetlusse ning küsis Politseija Piirivalveametilt vastust kaebusele.

6. Politseija Piirivalveamet oma 13.02.2014 vastuses kaebusele leidis, et kaebus Viljandi arestimaja kambri tingimuste osas ajavahemikul 15.06.-21.12.2010 on esitatud peale HKMS § 46 lg-s 4 ja RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kaebetähtaega ületades.

7. 20.02.2014 esitas XXX Tartu Halduskohtule taotluse kaebetähtaja ennistamiseks.

8. Tartu Halduskohus jättis 27.02.2014 määrusega XXX taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks kahjunõudes seonduvalt Viljandi arestimaja kambri tingimustega ajavahemikul 15.06.-21.12.2010 rahuldamata ja lõpetas selles osas haldusasja nr 3-14-64 menetluse. Kohtumäärus jõustus 18.03.2014 edasikaebamata.

KAEBAJA VÄITED

9.1. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja Viljandi arestimajas inimväärikust alandavates tingimustes perioodidel 04.02.-03.06.2011 ja 28.10.-25.11.2011 ja palub kohtul vastustajalt välja mõista mittevaralise kahju hüvitust summas 7000 eurot.

9.2. Viljandi arestimaja puudused olid kaebuse kohaselt: 1) riideid tuli pesta ja kuivatada samas elukambris, mistõttu oli seal pidevalt niiske ja rõske, samuti ei võimaldatud kaebajal tegelda kehakultuuriga, 2) kaebajal ei võimaldatud viibida värskes õhus ajavahemikul 28.10.-25.11.2011, so 29 päeva, vaatamata sellele, et ta oli selleks suuliselt korduvalt soovi avaldanud, 3) kambris asuv WC oli lahtine ja puudus eraldatus kambrist, 4) kambris oli niivõrd nõrk valgustus, et mõjus kaebaja silmadele kurnavalt ning võis halvendada nägemist, 5) ventilatsioonisüsteem oli amortiseerunud, 6) kambris puudusid laud ja tool, mistõttu pidi kaebaja sööma, jooma ja kirjutama voodi peal, 7) duši all võimaldati käia vaid ainult kord nädalas ja duširuum oli ebahügieeniline, 8) arestimajas ei võimaldatud lugeda päevalehti ja voodiriided olid halvas antisanitaarses seisukorras.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

10. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja vastuväidete kohaselt pole kaebuses toodud asjaolude pinnalt mingit alust väita, et kaebuse esitajat koheldi Viljandi arestimajas mingil erilisel viisil ning tema eluja olmetingimused oleks erinenud arestimajades kinnipidamisega tavapäraselt kaasnevast. XXX vahi all viibimise tingimused Lõuna prefektuuri Viljandi arestikambris 2011. aastal ei saanud põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad arestimajas kinnipidamisega, mingit tahtlikku õigusvastast ja intensiivselt inimväärikust alandavat kohtlemist ei ole toimunud ning kaebaja väärikust ei ole alandatud sellisel määral, et see vajaks rahalist hüvitust. Seega kaebuse esitaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks riigivastutuse seadusest tulenevalt alust ei ole.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

11. Kohus, tutvunud asja kõigi materjalidega, on seisukohal, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt.

12. Kaebaja soovib talle Lõuna prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Viljandi arestikambris ebainimlikes ja alandavates tingimustes viibitud aja eest mittevaralise kahju hüvitamist summas 7000 eurot. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis Viljandi arestikambris ajavahemikel 04.02.-03.06.2011 ja 28.10.-25.11.2011, kokku 149 päeva.

13. Arestimaja ehitustehnilised tingimused kehtestab vangistusseadus (VangS) ja perioodil 04.02.2011-03.06.2011 kehtis siseministri 08.01.2008 määrus nr 3 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ kehtivusajaga 25.01.2008-23.10.2011. Alates 24.10.2011 jõustus siseministri 29.09.2011 määrus nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (edaspidi ASkE). Lisaks kinnipidamise ajal kehtinud regulatsioonile tuleb arvestada ka asjaolu, et vangistusseaduses ja peamiselt vanglatingimusi reguleeriva akti alusel on antud täpsustavaid ja konkreetselt arestimajale ettenähtud nõudeid, mistõttu kaebaja viited üksnes vangistusseaduse sätetele arestikambrite kinnipidamistingimuste osas ei ole asjakohased.

14. Kohus käsitleb kõigepealt riiete pesemise ja kehakultuuriga mittevõimaldamise küsimust (I), seejärel värskes õhus viibimise õigust (II), kambris WC eraldatuse küsimust (III), kambri valgustuse küsimust (IV), ventilatsioonisüsteemi amortiseerumist (V), kambri tingimusi üldiselt (VI), duši all käimise ja duširuumiga seonduvat (VII), ajalehtede lugemise ja voodiriiete olukorda (VIII), seejärel kahju ja hüvitise küsimusi (IX).

I

15.1. Kaebaja väitel tuli riideid pesta ja kuivatada samas elukambris, mistõttu oli seal pidevalt niiske ja rõske. Kaebaja väitel ei võimaldatud tal tegelda kehakultuuriga.

15.2. Kohtu arvates ei ole arestimaja kambrid mõeldud pesu pesemiseks ja kuivatamiseks. Kohus peab usutavaks vastustaja väidet, et riideesemeid on võimaldatud kinnipeetutel omaste kaudu koju saata ja nende poolt puhtakspestuna tagasi tuua. Selle väite osas ei ole kaebajal ka vastuväiteid. Kohus leiab, et nii riiete pesemise ja kuivatamise kohta tehtud etteheide kui ka kehakultuuriga mittevõimaldamine ei kuulu tulenevalt siseministri 29.09.2011 määrusega nr 21 kinnitatud „Arestimaja sisekorraeeskiri“ ei kinnipeetu õiguste ega ka arestimaja kohustuste hulka. Seega ei ole kohtu arvates nende võimaluste puudumine vastustajale etteheidetav.

II

16.1. Kaebaja väitel ei võimaldatud tal ajavahemikul 28.10.-25.11.2011, so 29 päeva, viibida värskes õhus, vaatamata sellele, et ta oli selleks suuliselt soovi avaldanud.

16.2. Vastustaja võtab õigeks, et kinnipeetud ei saanud nimetatud ajavahemikul värskes õhus viibida, kuna ei olnud võimalik tagada ametnike ning kinnipeetud isikute julgeolekut. Samas kinnitab vastustaja, et Viljandi arestikambri vanema 13.02.2014 antud õiendi (tl 21) kohaselt oli selline olukord põhjustatud mitte arestimaja poolsest seaduste eiramisest, vaid ühe kinnipeetava põgenemisest Viljandi arestikambri jalutusboksist 2011. augustikuu lõpul. Kaebaja on ka ise seda olukorda oma kaebuses kirjeldanud. Arestikambri vanema kinnitusel hoiti sel perioodil Viljandi kambris üle ühe nädala ainult neid kinnipeetuid, kes ei soovinud värskes õhus viibida. Seega pole kohtu hinnangul kaebajal alust väita, et Viljandi arestikamber tahtlikult õigusvastase tegevusega tema õigusi rikkus ja temale sellega mittevaralise kahju põhjustas, kuigi värskes õhus kaebaja tõepoolest ei saanud viibida.

III

17.1. Kaebaja väidab, et kambris asuv WC oli lahtine ja puudus eraldatus kambrist ning nn „aasia tüüpi“ WC kasutamine oli koormav tema põlvedele.

17.2. Vastustaja arvates ei ole kaebaja selline etteheide tõsiseltvõetav, kuna kinnipeetavate endi julgeoleku ning järelevalve vajadusest tulenev poolavatud või avatud WC kambris ei piira kinnipeetava privaatsust rohkem, kui see on VangS § 90 lõikest 4 tulenevalt vajalik ja mõistlik. Riigikohtu halduskolleegium on osutanud sellele, et Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt leidnud, et vaheseinata tualeti kasutamine ei ole iseenesest kinnipeetava inimväärikust alandav. Tualettruumi avatust on Euroopa Inimõiguste Kohus võtnud arvesse ühe komponendina asjaolude kogumist, mille alusel on kohus hinnanud, kas kinnipidamise tingimused kambris ületavad minimaalse raskusastme, et tegemist oleks isiku väärikust alandava kohtlemisega (RKHKo 17.06.2010, 3-3-1-95-09, p 36).

17.3. Kohtu arvates kui WC on kambris olemas, siis selle kasutamine peaks toimuma privaatselt. Euroopa Vanglareeglistiku p 19.3 kohaselt peab vangidel olema vaba juurdepääs sanitaarsõlmedele, mis vastavad hügieeninõuetele ja võimaldavad omaette olla. Kohus leiab, et antud juhul ei olnud kaebajal võimalik WC-s omaette olla, järelikult Viljandi arestimajas rikuti kaebaja õigusi privaatsusele WC kasutamise ajal.

IV

18.1. Kaebaja väidete kohaselt oli kambris niivõrd nõrk valgustus, et mõjus kaebaja silmadele kurnavalt ning võis halvendada nägemist ning ei vasta VangS § 45 lg 1 sätestatud nõudele. Kambrite aknad olid klaasplokkidest, mis ei käinud lahti ja nendest ei näinud välja.

18.2. VangS § 90 lg 4 kohaselt peab vahistatu kamber vastama VangS § 45 lg-s 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse ja elektroonilise jälgimise. VangS § 45 lg 1 on kolmelauseline: kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetalu kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjades.

18.3. Riigikohtu halduskolleegium on seda normi tõlgendanud: „Kolleegium märgib, et VangS §

45 lg 1 reguleerib ammendavalt nõudeid arestimaja kambri aknale ja valgustusele ning selles osas ei ole kohaldatav Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ punkt 5. Sellisele järeldusele viitab ka vangistusseaduse alates 01. 02.2007 kehtiva § 45 lg 1 teine lause. VangS § 45 lg 1 sisustamisel saab siiski arvestada Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr REC(2006)2 kinnitatud „Euroopa vanglareeglistikuga“. Euroopa Vanglareeglistiku punkti 18.2 alapunkti a kohaselt peavad aknad kõigis kohtades, kus vangid elavad, töötavad või kogunevad, olema nii suured, et vangid saaksid normaaltingimustes ja loomuliku valgusega lugeda või töötada ning võimaldaksid värske õhu juurdepääsu, välja arvatud piisava konditsioneerimissüsteemi korral. Riigikohtu varasemas praktikas on leitud, et soovitusliku iseloomuga Euroopa Vanglareeglistiku normid ei ole küll õiguslikult siduvad, kuid neid tuleks käsitleda eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (…)“ (RKHKo 21.04.2010, 3-3-1-14-10, p 8).

18.4. Vaidlust ei ole selles, et Viljandi arestikambrites on klaasplokkidest aken, mis iseenesest laseb läbi loomulikku päevavalgustust. Vastustaja kinnitab, et kõikides Viljandi arestimaja kambrites on olemas piisav loomulik valgustus, samuti ka kinnipeetud isikuid arvestav kunstlik valgustus, seega on olemas piisav kombinatsioon loomulikust ja kunstlikust valgusest, millist seisukohta kinnitab ka Õiguskantsleri poolt kontrollkäikudel fikseeritu.

18.5. Kuna kaebaja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit selle kohta, mis kinnitaks, et kaebaja silmanägemine võis halveneda Viljandi arestikambris oldud ajal, siis kohus asub seisukohale, et kaebaja õiguste rikkumine puuduliku valgustuse osas on tõendamata.

V

19.1. Kaebaja arvates oli kambrite ventilatsioonisüsteem amortiseerunud, samuti oli temperatuur kambrites talvel liiga madal.

19.2. VangS § 45 lg 1 ja § 90 lg 4 kohaselt peab arestimaja tagama kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Vastustaja seletuse kohaselt on Viljandi arestimaja viimasel ajal kahel korral (28.06.2010 ja 19.03.2013) kontrollinud ka õiguskantsler. Mõlema kontrollkäigu kokkuvõttes on märgitud, et Viljandi arestimaja kambrite tingimused vastavad õigusaktides sätestatud nõuetele, on puhtad ja piisava õhuringlusega.

19.3. Kuna seadusega nõutav elutegevuseks vajalik temperatuur ja õhuringlus on Viljandi arestikambris tagatud ja arusaadavalt on igale kinnipeetavale sobiliku õhuringluse tekitamine arestimaja tingimustes raskendatud, samas ei ole kaebaja ka astronoomilisel talvel seal viibinud, siis kohtu arvates ei ole vastustaja kaebaja õigusi seoses madala kambritemperatuuriga ega väidetavalt amortiseerunud ventilatsioonisüsteemiga rikkunud.

VI

20.1. Kaebaja väitel puudusid kambris laud, tool ja kapp, mistõttu pidi ta sööma, jooma ja kirjutama ebainimlikus asendis.

20.2. Vastustaja võtab õigeks, et kuni 23.10.2011 kehtis ASkE redaktsioon, mille § 10 lg 1 kohaselt kuulusid kambri sisustuse kohustuslike elementide hulka ühevõi kahekordsed voodid (p1); laud (p2); istekoht igale kinnipeetavale (p3); riidenagi (p5). Mittekohustuslikena (võimaluse korral) kuulusid sisustuselementide hulka valjuhääldi (p4), pesemiskoht (p6) ja WC (p7). Seega ainuke puuduv kohustuslik kambri sisustuselement kuni 23.10.2011 oli laud. Tooli ja kappi sisustuselementidena ei nimetatud, istekohana saab vastustaja arvates kasutada ka voodit. Kohus seda õigeks ei pea. Ka Tartu Ringkonnakohus on oma lahendites asunud seisukohale, et istekohana igale kinnipeetavale ei saa käsitleda voodit, vaid selle all tuleb mõista kas tooli või taburetti. (Tartu Ringkonnakohtu 02.03.2012 otsus nr 3-11-627). Alates 24.10.2011 hakkas kehtima uus ASkE (siseministri 27.09.2011 määrus nr 21), mille § 13 lg 1 sätestab ainukese kohustusliku sisustuselemendina ühevõi kahekordse voodi. Ülejäänud sisustuse elemendid (laud, istekoht, valjuhääldi, riidenagi, pesemiskoht, WC, isiklike asjade hoiukoht) kuuluvad kambri sisustuse hulka võimaluse korral. Seega alates 24.10.2011 ei puudunud vastustaja väitel kambris ükski kohustuslik sisustuselement.

20.3. Kohus on seisukohal, et vaidlusalusel perioodil on Viljandi arestimajas rikutud nii käesoleval ajal kehtetu ASkE § 10 lg 1 punkte 2 ja 3, kui ka alates 24.10.2011 kehtivat ASkE §

13 lg 1 punkte 2 ja 3.

VII

21.1. Kaebaja väidete kohaselt oli duširuum ebahügieeniline ja seal võimaldati käia vaid kord nädalas.

21.2. ASkE § 26 lg 2 (varasema redaktsiooni § 27 lg 3) sätestab, et kinnipeetaval võimaldatakse kord nädalas kasutada sauna või dušši ja vahetada voodipesu. Mis puudutab duširuumi seisukorda, siis vastavalt arestimaja sisekorraeeskirjale on puhtuse hoidmine kambris ja arestimaja teistes ruumides üks kinnipeetute kohustustest. Seega sõltub duširuumi puhtus sellest, kui heaperemehelikult on arestimajas viibinud isikud üldkasutatavasse ruumi suhtunud ning millise hoolikusega on nad enda järelt koristanud. Ei saa eeldada, et arestimaja ametnikel lasub kohustus iga kinnipeetu pesemise järgselt üldkasutatavat ruumi koristada ja remontida. Kaebusest ei nähtu, et väidetavad probleemid duširuumi ebahügieenilisusega oleksid XXX pesemist sedavõrd takistanud, et võiks järeldada duširuumi laastavat mõju kaebaja inimväärikusele.

21.3. Kohus leiab, et etteheited duširuumi ebahügieenilisuse kohta on paljasõnalised, kuna arestimaja tööarvestuse raamatust ei nähtu ka seda, et kaebaja oleks arestimajas viibimise perioodil esitanud arestimaja ametnikele kaebusi või ettepanekuid seoses duši ning duširuumi seisukorra kohta. Samas on Õiguskantsler kontrollinud dušširuumi olukorda ja vastustajale ühtegi etteheidet selles osas ei tehtud, järelikult on kaebaja õiguste rikkumine tõendamata.

VIII

22.1. Kaebaja väitel ei võimaldatud talle lugeda üleriigilisi päevalehti ning et voodiriided olid halvas antisanitaarses (vanad, mustad, katkised ja tolmused) seisukorras.

22.2. Tulenevalt ASkE § 31 p-st 9 (vana redaktsioon, mis kehtis kuni 23.10.2011) on kinnipeetul õigus lugeda riigi päevalehti ja ajakirju paberkandjal. Kaebuse kohaselt sai kaebaja lugeda mitu kuud vanu ajalehti. Kuna vastustajal on tulenevalt kaebaja kinnipidamisest möödunud suhtelisest pikast ajavahemikust raske midagi täpsemalt kommenteerida, sest ühtegi varasemat kaebust nendel teemadel Viljandi arestikambri tööarvestuse raamatus kirjas ei ole, siis peab kohus usutavaks kaebaja väidet, et tal ei võimaldatud lugeda päevalehti. Seega on kaebaja suhtes õigusvastaselt käitutud, kuna pole täidetud nõuet tagada kinnipeetu õigust saada värsked ajalehed perioodil 04.02.-03.06.2011.

22.3. Mis puutub kaebaja väitesse voodiriiete kohta, siis leiab kohus, et kuna kaebaja ei ole arestimajas olles pretensiooni esitanud, siis on tagantjärele võimatu kindlaks teha, millises olukorras olid kaebajale kasutada antud vooditarbed. Seega ei saa seda asjaolu pidada niisugusteks tingimuste puudumiseks, mis tooks kaasa kaebaja õiguste rikkumise, mille tagajärjel oleks ohustatud isiku tervis või inimväärikus.

IX

23. Kaebaja taotleb kohtult mittevaralise kahju hüvitamist summas 7000 eurot. Vastavalt RVastS § 9 lõikele 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Hüvitise suuruse määramisel arvestatakse: 1) kahju tekkimise ettenägematust; 2) objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel; 3) õiguste rikkumise raskust; 4) eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel; 5) muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane (RVastS §

13 lg 1).

24. Riigikohus on tõlgendanud seda sätet selliselt, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (RKHKo 15.03.2010, 3-3-1-93-09, p 11).

25. Riigikohus asus haldusasjas nr. 3-3-1-38-13 10.10.2013. a tehtud otsuse p-s 21 seisukohale, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume. Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel. Haldusorganil lasub kohustus tagada kinni peetavatele isikutele kohased kinnipidamistingimused, sõltumata kinnipidamise kestusest. Hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus. Määratav hüvitis ei tohi olla võrrelduna Euroopa Inimõiguste Kohtu analoogsetes asjades määratud hüvitistega põhjendamatult madal. EIK on kohtupraktikas märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK-i poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiirsti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata (EIK 07.05.2013. a otsus vastuvõetavuse kohta asjas nr. 38967/10: Mets vs Eesti, p 31).

26. Käesolevas haldusasjas puuduvad tõendid selle kohta, et arestimajas viibimine oleks püsivalt mõjutanud kaebaja tervist. Küll aga loeb kohus haldusasja asjaolude pinnalt tõendatuks, et Viljandi arestikambri õigusvastased tingimused (laua puudumine kambris, WC kasutamise privaatsuse puudumine, värskete ajalehtede lugemise mittevõimaldamine perioodil 04.02.- 03.06.2011 ja värskes õhus jalutamise võimaluse puudumine perioodil 28.10.-25.11.2011) koosmõjus ületasid kaebajale kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme, mida saab pidada inimväärikust alandavaks. Kohus on seisukohal, et eelnevalt kirjeldatud Viljandi arestimaja tingimused ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme ning olid seetõttu oma kogumis õigusvastased ja kaebaja väärikust alandavad.

27. Kahjuhüvitise suuruse kindlakstegemisel võtab kohus Riigikohtu suuniseid järgides arvesse Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikat. Kohtuasjas Alver vs Eesti (kaebus nr. 64812/01) mõistis EIK isikule 08.11.2005. a otsusega Keskvanglas ja Jõgeva arestimajas inimväärikust alandavates tingimustes (kambri ülerahvastatus, ebapiisav valgustus ja ventilatsioon, halvad hügieenitingimused ja kambrite üldine halb seisukord kombineerituna kaebaja tervisliku seisundiga) viibitud 3 aasta ja 7 kuu pikkuse ajaperioodi eest välja kogumis mittevaralise kahju summas 3000 eurot.

28. Kohus lähtub kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel EIK viimatinimetatud Eesti Vabariigi suhtes tehtud otsusest, suurendades hüvitise suurust lähtuvalt asjaolust, et eelviidatud otsus on tehtud 8 aastat tagasi. Lähtudes EIK viidatud kohtulahendist ning võttes arvesse, et kaebaja viibis Viljandi arestimajas 04.02.-03.06.2011, so 120 päeva ja 28.10.-25.11.2011, so 29 päeva, kokku seega 149 päeva, tingimusi tuleb pidada kogumis inimväärikust alandavaks ja sellest pidi vastustaja olema teadlik juba oluliselt varem. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kaebajale tuleb käesoleval juhul hüvitada tekkinud mittevaraline kahju rahas. Kohus peab võimalikuks mõista kaebajale arestimajas viibitud perioodide eest välja 7 eurot päevas. Kohus peab põhjendatuks mõista Politseija Piirivalveametilt kaebuse esitaja kasuks välja 149 päeva x 7 eurot, seega kokku 1043 (üks tuhat nelikümmend kolm) eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maare Aloe kohtunik