3-14-47/20 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 17. aprill 2014, Jõhvi Kohtuasja number 3-14-47 Kohtuasi A.P. kaebus Viru Vangla 04.10.2013 käskkirja nr 6-3/1378-D ja 15.01.2014 vaideotsuse nr 6- 12/280- 10 tühistamiseks ning 540 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: A.P. Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Eve Kangro Asja läbivaatamine

Kohtuistung 03.04.2014

RESOLUTSIOON Jätta A.P. kaebus täies ulatuses rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 19.05.2014. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 05.09.2013 koostas Viru Vangla V üksuse vanemvalvur S.N. ettekande (tl 105) selle kohta, et andis samal päeval kella 18.10 paiku kinnipeetav A.P.le korduvalt korralduse võtta oma asjad ja minna P2 osakonda, kuid kinnipeetav keeldus väites, et need on tema haige jala jaoks liiga rasked ega täitnud ka korraldust võtta kaasa hügieenitarbed. 06.09.2014 teatati kinnipeetavale distsiplinaarmenetluse alustamisest (tl 104). 11.09.2013 kirjutas ta toimunu kohta seletuskirja (tl 103), millesse märkis, et ei saa haige jala tõttu raskusi tõsta ning väitis, et ametnikud jätsid tähelepanuta tema palved saada asjade vedamiseks käru ja kutsuda arst.

30.09.2013 vormistati distsiplinaarmenetluse protokoll (tl 93-94). Samal kuupäeval ja 01.10.2013 on koostatud kokku viis protokolli ettekandes kirjeldatud asjaolude selgitamiseks ja videosalvestise vaatamise tulemuste fikseerimiseks (tl 98-102). 04.10.2013 koostati Viru Vangla käskkiri nr 6-3/1378-D (tl 3-6), millega karistati kinnipeetav A.P.t vangistusseaduse § 67 p 1 alusel viieks ööpäevaks kartserisse paigutamisega selle eest, et ta ei allunud 05.09.2013 kella 18.10 paiku vanglateenistuse ametniku korraldusele võtta oma asjad ja minna P2 osakonda. 12.12.2013 koostatud vaideotsusega nr 6-12/280-6 (tl 13) jäeti käskkirja kehtetuks tunnistamiseks esitatud vaie (tl 10-12) rahuldamata. 15.01.2014 otsusega nr 6-12/280-10 (tl 49-51) jäeti rahuldamata ka selles sisalduv kokku 540 euro suurune kahjunõue (tl 108-110 ja 115-116). Veel on toimikusse esitatud: SA Ida-Viru Keskhaiglas 31.08.2010 koostatud ambulatoorne epikriis (tl 15), Viru Vangla meditsiiniosakonnas koostatud tõendid (tl 15-18 ja 187-189) ning tervisekaardi väljavõtted (tl 19- 28, 64-66, 95 ja 170-186), milledest nähtuvad muuhulgas kaebused põlve valu üle, määratud ravi ning soovitused tööks vältida pikaaegset seismist ja raskuste tõstmist. Viru Vangla 06.09.2013 käskkiri nr 6-1/1269-KP (tl 156-157), millega kohaldati kinnipeetav A.P. suhtes täiendava julgeoleku abinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist tagasiulatuvalt alates 05.09.2013. Kinnipeetava liikumisi kajastav kaart (tl 96), millest nähtub A.P. paigutamine 05.09.2013 P2 hoone lukustatud kambrisse. Kinnipeetava distsiplinaarkaristuste loetelu (tl 106) ja allkirjaleht õigusaktidega tutvumise kohta (tl 107).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 11.01.2014 koostas A.P. kaebuse (tl 1-2) ning palus, et tema distsiplinaarkorras karistamise käskkiri, selle peale esitatud vaie-kahjunõude kohta tehtud otsus ja vanglaametnike I. M., S. N. ja

M. P. tegevus tunnistataks õigusvastasteks ja mõistetaks tekitatud mittevaralise kahju eest välja kokku 540 euro suurune hüvitis. Kaebaja kirjeldas oma seisukohti meditsiiniosakonnast väljastatud tõendite suhtes ning väitis, et on kõik ülejäänud põhjendused välja toonud oma 11.09.2013 seletuskirjas ja 22.10.2013 vaie-kahjunõudes. Ta leidis, et vangla on õigusvastase tegevusega kahjustanud tema tervist ja inimväärikust ning tekitanud kahju, mille suuruseks hindab ta kokku 540 eurot. 13.02.2014 koostatud täienduses (58-60) väitis kaebaja, et nõudis 05.09.2013 vanglaametnikult tervishoiutöötaja kutsumist ning selgitas, et temalt nõuti alguses raske koti mööda treppi teisele korrusele kandmist, öeldi siis, et ta ei saa üldse mingit käru ning kästi teha teisele kinnipeetavale ebaseaduslik ettepanek asjade kandmiseks. Vaie-kahjunõude kohta tehtud otsuste osas leidis ta, et need on tehtud hilinemisega ning lisaks on valesti on märgitud ka tema nõude kuupäev. 23.03.2014 täienduses (tl 142) märkis ta lisaks, et vanglaametnikud ignoreerisid tema palveid kutsuda arst spetsiaalselt ja arstile pääses ta alles nädal peale trauma saamist.

3. Viru Vangla vastuses (tl 88-90) paluti kaebust mitte rahuldada ja leiti, et kaebajat on karistatud õiguspäraselt ning vangla pole talle kahju tekitanud. Seejuures märgiti, et kaebaja on kinnitanud tutvumist Viru Vangla kodukorraga, mis näeb ette kohustuse võtta kartserikaristust kandma minnes kaasa isiklikud asjad ning leiti, et 06.08.2013 arstitõend ei oma tähtsust, sest peale väidet, et ta ei saa tõsta raskeid esemeid, pakuti talle erinevaid võimalusi ja kästi kaasa võtta vaid hügieenitarbed, kuid ta ei täitnud ka seda korraldust ega ole soovinud arstile saamist. Kahjunõude osas väideti, et jäädakse vastavas otsuses toodu juurde ning märgiti täiendavalt ära üksnes, et selle lahendamise tähtaega ei ole rikutud, kuna kaebaja võõrkeelne täiendus saabus tõlkimiselt 19.12.2013.

4. Kohtuistungil jäid kaebaja ja vastustaja esindaja kirjalikult esitatu juurde (tl 160-163).

Kaebaja väitis, et on käskkirja ja vaideotsuse osas silmas pidanud tühistamisnõudeid ning lisas, et vangla pole kahjunõuet tähtaegselt lahendanud ega tõlgi oma otsuseid. Kahjunõude väitis ta tulenevat tervisele ja inimväärikusele tekitatud kahjust ning selgitas, et soovib saada 40 eurot käru mittevõimaldamise ja 500 eurot viie kartseris viibitud päeva eest, sest madratsit ei võimaldatud, ta pidi haige jalaga külmal põrandal istuma ja valuvaigistavaid süste saama. Vangla esindaja möönis, et kaebaja ei või raskusi tõsta, kuid rõhutas, et anti talle võimalus kotte lohistada või kaasa võtta vaid hügieenitarbed, tema aga keeldus ka siis korralduse täitmisest. Tunnistaja S.T. ütles, et algul lubati kaebajale käru, pärast tuli aga teine ametnik ja ütles, et käru ei saa. Ta kinnitas nii kaebaja poolset arsti nõudmist kui seda, et ametnik tegi ettepanekud, et kaebaja lohistaks kotti või, et tema seda kannaks. Tunnistaja S.N. väitis, et andis kaebajale korralduse võtta asjad ja minna teise majja, kuid tema keeldus mõlemast öeldes, et jalg valutab. Samuti keeldus ta pakkumistest lohistada asjad liftini või võtta ainult hügieenitarbed väites, et asjad on pakitud ja tema ei hakka neid lahti võtma. Veel selgitas tunnistaja, et arst kutsutakse vastava soovi avaldamise korral, kaebaja seda ei tahtnud ning lisas, et oli teadlik probleemist jalaga, kuid piirangutest raskuste kandmisel mitte.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Käesolevas asjas vajavad lahendust küsimused, kas kaebaja tegevust oma asjadega toimimisel on võimalik tõlgendada vanglateenistuse ametniku korralduse eiramisena ning kui jah, siis kas määratud karistus on vastavuses rikkumise asjaolude, raskuse ja kaebaja isikuga, kas kohtueelne menetlus oli õiguspärane ning kas kaebaja tervisele ja väärikusele on käru mittevõimaldamise ja kartseri tingimustega tekitatud rahas hüvitatavat mittevaralist kahju.

6. Vangistusseaduse § 67 p-de 1 ja 2 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vanglas kehtivaid sisekorraeeskirju, alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele ning mitte takistama neid kohustuste täitmisel. Mitteallumine saab olla õigustatud ainult juhul, kui kinnipeetavale antud korraldus vastab ilmselgelt haldusmenetluse seaduse § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele või on tema suhtes sooritatav toiming ilmselgelt vastuolus kehtivate õigusaktidega. Kinnipeetava teistsugune arusaam oma kohustustest ja sellega seotud arvamus korralduse või toimingu õiguspärasusest ei anna talle õigust keelduda vanglateenistuse ametniku korraldust täitmast ega takistada tema seaduslikku tegevust. Niisugust seisukohta on ühemõtteliselt väljendanud Riigikohtu halduskolleegium oma lahendites nr 3-3-1-103-06 ja 3-3-1-44-12 ja see on kohaldatav ka vaidlustatud käskkirja põhjustanud korralduse puhul. Kaebaja pole eitanud seda, et 05.09.2013 taheti ta teises hoones asuvasse P2 osakonda ümber paigutada, anti sellega seoses korraldus võtta kaasa oma isiklikud ja vangla poolt väljastatud asjad ning tema neid kaasa ei võtnud. Vanglasisese paigutamisega seonduvat reguleerib vangistusseadus ja justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskiri“. Ehkki seejuures on kehtestatud üksnes üldised põhimõtted ega ole määratletud, kuidas täpselt tuleb toimida kinnipeetava ühest vangla osakonnast või hoonest teise paigutamisel tema juures kambris olevate asjadega, saab siiski järeldada üheselt vaid seda, et tal tuleb need ise kokku panna ja endaga kaasa võtta. Seega on vastav korraldus igati seaduslik ning kinnipeetaval tuleb see ilma vastu vaidlemata ära täita. Antud juhtumi puhul kaebaja seda ei teinud. Kuna talle pakuti peale terviseprobleemile viitamist erinevaid võimalusi, mis oleks lubanud asjad ilma haiget jalga koormamata siiski kas terves ulatuses või osaliselt kaasa võtta, ei oma asjade kaal, tema tervise tegelik seisund ega arsti kutsumise soov tähendust ning toimunu tuleb lugeda temapoolseks vanglateenistuse ametniku seadusliku korralduse täitmata jätmiseks.

7. Kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mille puhul on haldusorganil õigus kaaluda selle üle, kas üldse karistada distsipliinirikkumise toime pannud isikut ning milline konkreetne karistus valida. Kohtu volitused on niisuguste otsuste puhul piiratud. Ta saab halduskohtumenetluse seadustiku § 158 lg 3 tulenevalt hinnata vaid seda, kas langetatud otsustuse õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piirid, eesmärk ja õiguse üldtunnustatud põhimõtted järgitud, kuid tal ei ole võimalik hinnata otsuse sisulist otstarbekust ega teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest. Haldusakti õiguspärasuse eeldused sisalduvad haldusmenetluse seaduse §-s 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. Kohtutoimikusse esitatud distsiplinaarmenetluste materjalidest nähtuvalt on kaebaja puhul järgitud kõik vangistusseaduse § 64 lg 1, 2, 3, 4 tulenevad nõuded. Teda on teavitatud menetluse algatamisest ning antud võimalus selle ajal ennast seletuste abil kaitsta. Menetluste käik on protokollitud justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ §

97 lg 2 kehtestatud nõuete kohaselt. Karistus on määratud sama sisekorraeeskirja § 17 sätestatud pädevuse ja seaduses ettenähtud tähtaja piires. Seejuures on vastavas käskkirjas piisava ulatusega käsitletud nii süüteo asjaolusid, selle toime pannud kinnipeetava seisukohti kui seda, miks üldse on vaja teda karistada ning millest on karistuse valikul lähtutud. Põhjalikult on kirjeldatud menetluse käigus täiendavalt kogutud tõendeid ja välja on toodud asjaolud, milledest lähtuvalt pole olnud alust ettekande õigsuses kahtlemiseks. Vastav tõsiselt võetav alus puudub ka kohtul. Kaebaja kinnitas kohtuistungil ise, et talle anti oma asjadega toimimiseks mitu erinevat võimalust ning lubati lõpuks kaasa võtta ka ainult hügieenitarbed, kuid ta ei soovinud ühtegi neist kasutada ja läks teise hoonesse ilma asjadeta. Tema sõnade põhisisu kinnitasid ka mõlemad kohtus üle kuulatud tunnistajad. Kuna vangistusseaduse § 63 lg 1 p 4 lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise puhul kohaldada kuni neljakümne viie ööpäeva pikkust kartserisse paigutamist, saab kaebajale mõistetud viie ööpäevane karistus arvestada nii tema varasemat just vanglaametniku seadusliku korralduse eiramises seisnevat karistatust, vastava rikkumise olulist tähendust vangla julgeolekule kui asjaolusid, milles ta selle toime pani. Tegemist pole ülemääraselt raske ega ebaproportsionaalse karistusega ning miski kohtule esitatust ei tõenda ka seda, et distsiplinaarmenetluse käigus oleks rikutud otsustust mõjutada võinud menetlusnõudeid, õiguse üldisi põhimõtteid või kaebaja põhiseadusest tulenevaid õigusi ja vabadusi.

8. Lisaks distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjale on kaebaja vaidlustanud ka selle peale esitatud vaie-kahjunõude kohta 15.01.2014 tehtud otsuse ja on põhjusena nimetanud veendumuse, et selle koostamisel rikuti seaduses kehtestatud menetlustähtaega. Seejuures pole ta aga arvestanud riigivastutuse seaduse § 18 lg-s 1 kehtestatuga, mille kohaselt arvestatakse kahju hüvitamise nõude kohtuväliseks lahendamiseks ettenähtud kahe kuulist menetlustähtaega taotluse nõuetekohasest esitamisest. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 49’ lg 1 ja 6 kohustavad saatma kõik kinnipeetava poolt esitatud võõrkeelsed vaided ja kahju hüvitamise taotlused enne menetlusse võtmist tõlkijale, kellega on sõlmitud vastav leping ning näevad ette, et menetluse tähtaegu arvestatakse eestikeelse dokumendi saabumisest alates. Kaebaja poolt 22.10.2013 ja 06.11.2013 koostatud venekeelsete vaie-kahjunõuete tõlked saabusid OÜ-st Ad Rem Tõlkebüroo Viru Vanglasse vastavalt 13.11.2013 ja peale 17.12.2013. Seega on nii 12.12.2013 kui 15.01.2014 koostatud otsused tähtaegsed. Lisaks omab siinkohal tähendust ka haldusmenetluse seaduse § 58, milles sätestatu ei luba üldse nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes seetõttu, et selle andmisel rikuti menetlusvõi vorminõudeid.

9. Veel on kaebaja esitanud 540 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamise nõude. 40 eurot soovib ta saada selle eest, et käru võimaldamisest keeldumisega kahjustati tema väärikust ja tervist ning

500 eurot ehk 100 eurot iga kartseris viibitud päeva eest on tema väidetel seotud tervisele tekkinud kahjuga, sest madratsi puudumise tõttu tuli istuda põrandal ja saada valuvaigistavaid süste. Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused sisalduvad riigivastutuse seaduse § 7 lg 1, milles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil.

Mittevaralise kahju hüvitamise alused on käsitletud sama seaduse § 9 lg 1. Nende kohaselt on väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise korral küll võimalik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist, kuid vastava nõude rahuldamise eelduseks on, et eelnevalt tuvastataks nii kahju tekkimine, avaliku võimu kandja õigusvastane süüline tegevus kui põhjuslik seos nende vahel. Käesoleval juhul pole seda aga kuidagi võimalik teha. Käru võimaldamisest keeldumine võis kaebajale küll ebameeldiv olla, kuid kindlasti ei saanud see tema väärikust alandada.

Tegemist pole ka vanglateenistuse ametniku süülise õigusvastase tegevusega, sest üheski õigusaktis pole ette nähtud kinnipeetava õigust nõuda asjade ühest hoonest teise viimiseks käru ega vanglale kohustust see talle võimaldada. Üldse arusaamatu on kaebaja väide, et käru puudumise tõttu oli ta sunnitud raskust tõstma ja see kahjustas tema tervist. Teise hoonesse läks ta ju ilma asjadeta ja miski kohtule esitatust ei tõenda, et ta oleks neid peale käru võimaldamisest keeldumist veel tõstma või muul viisil puutuma pidanud. Eelnevalt on kohus juba leidnud, et kaebajale määratud distsiplinaarkaristus rajaneb õiguslikel alustel ja õigusvastane pole ka madratsi puudumine kartserikambris.

Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 7 lg-s 4 toodud loetelu esimese punkti kohaselt kuuluvad kartseri sisustusse muuhulgas päevaks üles tõstetavad ja seina külge kinnitatavad või põrandal asuvad kõvad lavatsid. Sätestatu ei sisalda küll otseselt midagi madratsi või muu voodivarustusega seonduvat, kuid sellest saab siiski üheselt järeldada, et päevasel ajal ei tohi kartseris olla kasutatavat magamisaset. Kartseri eesmärk on mõjutada distsipliinirikkumise toime pannud kinnipeetavat õiguskuulekalt käituma ning uute rikkumiste toimepanemist ja edaspidist kartserisse sattumist vältima.

Seepärast ei saa kartser olla samasuguste tingimustega, kui igapäevane eluruum. Juhul, kui kinnipeetaval oleks võimalik määratud karistus mööda saata päevasel ajal magades, voodis raamatut lugedes või seal lihtsalt lebades, kaotaks kartserisse paigutamine oma mõju. Voodivarustuse kasutamise piiramine on niisuguse olukorra vältimiseks igati kohane ja õiguspärane mõjutusvahend. Seda, et vaidlusaluse karistuse kandmise ajal oli olemas arsti otsus, mis võimaldanuks kasutada madratsit ka päevasel ajal, pole kaebaja kohtule väitnud ega tõendanud.

10. Kaebaja väidab, et soovis 05.09.2013 kahel korral arsti kutsumist, kuid sai vastuvõtule alles nädal hiljem. Kuigi kaebuse nõuete hulgas ei ole ühtegi arstiabi mittevõimaldamisega seotud nõuet, peab kohus vajalikuks ära märkida, et vangistusseaduse § 52 lg 1 ja § 53 lg 1 kohaselt on kinnipeetavale ööpäevaringselt tagatud vaid vältimatu abi kättesaadavus, muid tervishoiuteenuseid osutatakse vastavalt tervishoiuteenuse korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Seega kehtivad ka vanglas ravijärjekorrad, kinnipeetavatel puudub õigus nõuda kohest arstile pääsemist ning tegemist on halduskohtu pädevusse mittekuuluva eraõigusliku suhtega, mida reguleerivad võlaõigusseadus ja vastavad valdkonnaseadused. Kaebusele lisatud ambulatoorne epikriis kinnitab, et valu põlves on kaebajal olnud juba vähemalt alates 16.07.2010. Tervisekaardi kannetest nähtuvalt viibis ta 05.09.2013 kahe arsti vastuvõtul, kuid selle probleemiga seotud ravi talle ei määratud ning miski ei tõenda ka seda, et peale vastuvõttu tekkis olukord, mis nõudnuks tervishoiutöötajate vältimatut sekkumist. Seda ei nähtu ka kannetest, millised tehti 09.09.2013 ja 12.09.2013 toimunud arsti vastuvõtu kohta. Kaebaja poolt esitatud teiste kinnipeetavate avaldused ja seletused, milles kirjeldatakse oma kogemusi vanglateenistuse ametnike ja tervishoiutöötajatega suhtlemisel, pole siin kohased tõendid ega oma seetõttu asja lahendamisele tähendust.

11. Eeltoodud järeldustel jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata. Viru Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust ei esitanud. Seega jäävad tema võimalikud kulud halduskohtumenetluse seadustiku § 109 lg 1 kohaselt hüvitamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane