1-11-6425/26 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

KOHTUMÄÄRUS

Kohus Tartu Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht 16.aprillil 2014. a Tartu kohtumajas Kriminaalasja number 1-11-6425 Kohtukoosseis Kohtunik Peet Teidearu Kohtuistungi sekretär Heli Nurmoja Prokurör Alar Häidberg Kriminaalasi Süüdimõistetule J. Z. karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise otsustamine Süüdimõistetu

J. Z. isikukood: 38210092717; elukoht (vabanemisel): puudub; töökoht (vabanemisel): puudub Juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) §-st 4261 ja § 432 lg-test 3, 32 kohtunik määras:

Jätta karistusjärgne käitumiskontroll J. Z. suhtes kohaldamata.

Määrus saata Tartu Vanglale, Lõuna Ringkonnaprokuratuurile, J. Z.

Edasikaebamise kord Käesoleva kohtumääruse peale on kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve, õigus esitada Tartu Maakohtule kirjalik määruskaebus 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teda saama.

Menetluse käik ja asjaolud Tartu Maakohtu 05.03.2012. a kokkuleppemenetluse otsusega kriminaalasjas nr 1-11-6425 tunnistati J. Z. süüdi karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 200 lg 2 p 4, § 215 lg 2 p 1, § 184 lg 2 p 2 ning § 4181 lg 1 - § 25 lg 1, 3 järgi ja mõisteti temale KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 3 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati J. Z. poolt eelvangistuses viibitud aeg 11 kuud ja 28 päeva karistusaja hulka ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti temale 2 aastat ja 2 päeva vangistust alates 05.03.2012. a. Kohtuotsus jõustus 21.03.2012. a.

Tartu Maakohtu 11.12.2012. a kokkuleppemenetluse otsusega kriminaalasjas nr 1-12-10294 tunnistati J. Z. süüdi KarS § 199 lg 2 p 4, 8 järgi ja mõisteti temale karistuseks 10 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel loeti mõistetud karistus kaetuks J. Z. Tartu Maakohtu 05.03.2012. a kokkuleppemenetluse otsusega kriminaalasjas nr 1-11-6425 mõistetud karistusega ja mõisteti temale liitkaristuseks 2 aastat ja 2 päeva vangistust alates 05.03.2012. a. Kohtuotsus jõustus 28.12.2012. a.

Tartu Maakohtu 27.03.2013. a määrusega kriminaalasjas nr 1-12-10294 jäeti J. Z. temale mõistetud vangistuse kandmiselt KarS § 76 lg 2 p 2 alusel tingimisi enne tähtaega vabastamata. Kohtumäärus jõustus Tartu Ringkonnakohtu määrusega 27.04.2013. a.

Tartu Maakohtu 23.08.2013. a kokkuleppemenetluse otsusega kriminaalasjas nr 1-13-7481 tunnistati J. Z. süüdi KarS § 329 järgi ja mõisteti temale karistuseks 3 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust J. Z. Tartu Maakohtu 11.12.2012. a otsusega kriminaalasjas nr 1-12-10294 mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 6 kuu ja 14 päeva pikkuse vangistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti temale 9 kuud ja 14 päeva vangistust alates 23.08.2013. a. Kohtuotsus jõustus 10.09.2013. a.

J. Z. karistuse kandmise aeg lõpeb selle täielikul ärakandmisel 06.06.2014. a.

Kriminaalhooldaja ettekandest nähtub, et J. Z. toetavasse võrgutikku kuuluvad tema isa V.Z. ja õde K.Z.. V.Z. on igakuiselt käinud vanglas kohtumistel ning suheldnud pojaga tihti ka telefoni teel. Vabanedes J. Z. elukoht puudub. Soovi korral oleks tal võimalik minna elama oma isa V.Z. juurde, kes elab XXXX. Vabanedes puudub J. Z. ka kindel töökoht. Ehkki vangistuse kandmise ajal töötas ta 13.05.2013. a kuni 30.07.2013. a abitöölisena AS XXXX partnerettevõttes AS XXXX, ei ole ta teinud samme töökoha leidmiseks vabaduses. Madal haridustase ning vähene töökogemus ei toeta kinnipeetava võimalusi tööturul.

J. Z. on kuritegude toimepanemise eest karistatud kaheksal korral, peamiselt varavastaste kuritegude toimepanemise eest.

Kohtumenetluse poolte seisukohad Prokurör leiab, et ei ole otstarbekas J. Z. karistusjärgset käitumiskontrolli kohaldada. J. Z. soovi asuda pärast vanglast vabanemist elama ja töötama Soome Vabariiki tuleb tunnustada. Praktika on näidanud, et elukoha vahetus mõjub positiivselt.

Süüdimõistetu J. Z. seletas kohtus, et tal on XXXX Soome Vabariigis võimalik tööle saada, samuti saaks ka tööandjalt elamispinna kasutamise õiguse.

Kohtuniku seisukoht KarS § 871 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt võib kohus kohaldada isiku suhtes pärast vangistuse ärakandmist käitumiskontrolli vastavalt KarS §-s 75 sätestatule, kui: 1) isikut on karistatud tahtliku kuriteo eest vähemalt kaheaastase vangistusega ning ta on ära kandnud mõistetud vangistuse täies ulatuses;

2) teda on enne käesoleva lõike punktis 1 nimetatud kuriteo toimepanemist samuti karistatud tahtliku kuriteo eest vähemalt üheaastase vangistusega.

KarS § 871 lg 2 sätestab, et kui isikut on karistatud KarS 9. peatüki 1., 2., 6. ja 7. jaos, 11. peatüki

2. jaos või 22. peatüki 1. ja 4. jaos sätestatud tahtliku kuriteo eest või muus peatükis sätestatud tahtliku kuriteo eest, mille koosseisutunnus on vägivalla kasutamine, vähemalt kaheaastase vangistusega, ei eelda karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine KarS § 871 lg 1 p-s 2 sätestatud eelnevat karistatust.

Ülaltoodud kohtuotsustega mõisteti J. Z. süüdi tahtlikes kuritegudes, millest üheks oli röövimine, st võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud vägivallaga, ning teda karistati nende tegude eest enam kui kaheaastase reaalse vangistusega. Ta peaks vanglast vabanema 06.06.2014. a. Tartu Maakohtu 27.03.2013. a määrus, millega J. Z. jäeti temale mõistetud vangistuse kandmiselt KarS § 76 lg 2 p 2 alusel tingimisi enne tähtaega vabastamata, jõustus 27.04.2013. a. Vangistusseaduse § 76 lg-t 3, mille kohaselt kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmisel KarS § 76 lg 1 p 2 või lg 2 p 2 alusel edastab vanglateenistus ennetähtaegse vabastamise materjalid uuesti kohtule ühe aasta möödumisel tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise määruse jõustumisest, kui kohus ei ole sätestanud oma määruses materjalide uuesti esitamiseks pikemat või lühemat tähtaega, ja KarS § 76 lg-t 21, mis sätestab, et katseajaga tingimisi enne tähtaega ei vabastata süüdimõistetud isikut, keda on karistatud vähemalt kaheaastase vangistusega ja kellel on jäänud mõistetud karistusajast kanda vähem kui kaks kuud, arvesse võttes on selge, et tal ennetähtaegse vabastamise võimalust enam ei avane ja seega tuleb tal mõistetud vangistus ära kanda täies ulatuses. Seega on süüdimõistetu vabanemisel olemas KarS § 811 lg 1 p-s 1 toodud formaalsed alused tema suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamiseks.

Tulenevalt KarS § 871 lg 1 p-st 3 tuleb kohtul karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise otsustamisel materiaalsete alustena arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, tema varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine, ning nende alusel hinnata, kas süüdimõistetu võib toime panna uusi kuritegusid.

Kinnipeetav on väljendanud soovi käituda edaspidiselt seaduskuulekalt. Seda näib kinnitavat asjaolu, et ta on vanglas jätkanud põhikooliõpinguid, olles nüüdseks ajaks läbinud XXX. Käesoleval ajal õpib ta XXXX koolis XXX. Ta on osalenud ka karjäärinõustamisel ning läbinud sõltuvusainete tarvitajatele mõeldud programmi Eluviisitreening eesmärgiga vähendada sõltuvust tekitavate ainete tarvitamist või loobuda neist üldse. Ta on osalenud ka tööhõives, töötades 13.05.2013. a kuni 30.07.2013. a abitöölisena AS XXXX partnerettevõttes AS XXXX

Samas on J. Z. kriminaalkorras karistatud kokku kaheksal korral, peamiselt varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Reaalset vangistust kannab ta kolmandat korda. Ta on olnud ka katseajal, allutatuna seejuures kriminaalhooldusele. Varasematest kuritegudest ja nende eest mõistetud karistustest hoolimata on ta oma kuritegelikku käitumist jätkanud. Ta ei distsiplineerinud end ka katseajal olles, vaid rikkus kriminaalhoolduse nõudeid ja kohtu poolt määratud kohustusi ning pani toime uued kuriteod. Ka vangistuse kandmise aeg ei ole J. Z. möödunud probleemideta. Vangistuse esimeses pooles pani ta toime vangla kodukorra rikkumisi, mistõttu karistati teda kolmel korral distsiplinaarkorras. Praeguseks on need karistused kustunud. Samas on ta vanglas viibimise ajal pannud toime ka uue kuriteo - karistuse kandmisest kõrvalehoidumise -, kui ta 25.07.2013. a ei naasnud töökohalt õigeaegselt vanglasse. Eelnevast saab järeldada, et J. Z. ei ole karistamistest teinud vajalikke järeldusi. Seega on olemas risk, et kui J. Z. käesoleva vangistuse kandmiselt vabaneb, jätkab ta oma endist elustiili ja see võib tipneda uute kuritegude toimepanemisega.

Tulenevalt KarS § 871 lg 1 p-st 3 tuleb kohtul karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise otsustamisel arvestada mitte ainult isiku ohtlikkust, vaid ka neid tagajärgi, mida karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine võib süüdimõistetule kaasa tuua ning seda, kas karistusjärgne käitumiskontroll aitaks maandada kuriteo jätkuva toimepanemise riski. Kõige selle kõrval tuleb kaaluda sedagi, kas isik üldse sobib kriminaalhooldusele.

J. Z. varasema käitumise põhjal saab väita, et tema puhul on olulisemateks uue kuriteo toimepanemise riskifaktoriteks kindla töökoha puudumine ja narkootiliste ainete tarvitamine. Eelnevast tulenev majanduslik toimetulematus toob endaga kaasa vajaduse saada sissetulekut ebaseaduslikul teel. Kuna paljud J. Z. kuriteod olid toime pandud grupiviisiliselt, siis on kuritegude toimepanemise riski tõstvaks teguriks ka lävimine oma endise suhtlusringkonnaga, kellest paljudel on kriminaalne taust. Praegu süüdimõistetul vabanemise korral kindlat töökohta garanteeritud ei ole. Erialase hariduse puudumise ning vähese töökogemuse tõttu võib selle leidmine talle ka raskeks kujuneda. Lisaks on vabaduses teda ees ootamas endised tuttavad, kelle negatiivset mõju

J. Z. välistada ei saa. Samas on J. Z. väljendanud soovi minna elama ja tööle Soome Vabariiki. See lahendaks tema toimetulekuprobleemid. See võimaldaks tal eemalduda ka varasemast suhtlusringkonnast. Seega väheneks oluliselt uue kuriteo toimepanemise risk. Kuna kinnipeetava allutamine käitumiskontrollile eeldab siiski isiku viibimist põhiosas Eestis, siis võib nimetatud meede mitte soodustada J. Z. taasühiskonnastumist, vaid pigem hakata seda takistama.

J. Z. on varem kriminaalhooldusele allutatud, kuid see ei mõjutanud teda uute kuritegude toimepanemisest hoiduma. Samuti ei suutnud kinnipeetav täita ei kriminaalhoolduse nõudeid ega temale kohtu poolt määratud kohustusi. Seetõttu ei ole kohtunik veendunud, et J. Z. sobiv isik, kellele käitumiskontrolli kohaldada. KarS § 3314 näeb ette, et karistusjärgse käitumiskontrolli kontrollnõuete ja kohustuste kuritahtliku rikkumise eest süüdimõistmisel võib karistusjärgsele käitumiskontrollile allutatud isikut karistada rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Järelikult on risk, et J. Z. paneb toime KarS § 3314 sätestatud kuriteo ning selle asemel, et ühiskonnaga integreerida, võib käitumiskontrolli kohaldamine teda ühiskonnast hoopis välja tõrjuda.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohtunik, et J. Z. suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine ei ole põhjendatud . Prokuröri poolt avaldatud seisukoht J. Z. osas on põhjendatud. J. Z.ile tuleks anda võimalus asuma elama ja tööle Soome Vabariiki. See võimaldaks tal tasuda tsiviilhagisid ning olla eemal ka endistest tuttavatest, kes on temale negatiivselt mõjunud. Jätta karistusjärgne käitumiskontroll J. Z. suhtes kohaldamata.

Kohtunik