3-13-1336/36 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

Kohus Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Lea Kuuse

Otsuse tegemise aeg ja koht

16.aprillil 2014 Tallinn

Haldusasja number

3-13-1336

Haldusasi

OÜ KXM EST (pankrotis) kaebus Justiitsministeeriumi kohustamiseks viia läbi järelevalve halduri tegevuse üle

Menetlusosalised ja nende esindajad

Kaebaja – OÜ KXM EST (pankrotis), volitatud esindaja Marina Simhes-Kazakova Vastustaja – Justiitsministeerium, volitatud esindaja Gunnar Vaikmaa

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Menetlusosaliste menetluskulud jätta nende endi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1). Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 16.05.2014.a. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

I ASJAOLUD JA EELNEV MENETLUS

1.N.L. pöördus 26.03.2013 Justiitsministeeriumi, Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu esimeeste poole kaebusega Harju Maakohtu kohtuniku Fred Fiskeri ja pankrotihaldur Aivar Leismanni tegevuse peale KXM EST OÜ pankrotimenetluse läbiviimisel, samuti kohtuniku taandamise taotlusega. Pankrotihalduri tegevusse puutuvalt leidis kaebaja, et haldur esitas kohtule valeandmeid võlgniku varalise seisundi kohta ning venitab alusetult pankrotimenetlusega olukorras, kus kõikide võlausaldajate nõuded on rahuldatud.

2.Justiitsministeerium asus 20.05.2013 vastuses kaebusele seisukohale, et Justiitsministeeriumi järelevalve ulatus haldurite tegevuse üle on piiratud. Justiitsministeeriumi järelevalve pädevust reguleerib pankrotiseaduse (PankrS) § 70, mille kohaselt on halduri tegevuse üle järelevalve teostamisel õigus kontrollida halduri tegevuse nõuetekohasust ja pankrotimenetluse läbiviimise seaduslikkust. Järelevalve ei hõlma hinnangute andmist halduri poolt langetatud õiguslikele otsustustele. Riiklik järelevalvemenetlus ei ole mõeldud menetlusosaliste subjektiivsete õiguste ja huvide kaitsmiseks, sest selle menetluse käigus ei ole riigil võimalik ennistada rikutud subjektiivseid õigusi. Puudusi halduri tegevuses ei ole tuvastatud.Olukorras, kus ei ole alust arvata, et haldur on oma kohustusi rikkunud, on halduri suhtes järelevalvemenetluse läbiviimine pankrotiseaduse (PankrS) § 70 lg 2 tulenevalt välistatud.

3.18.06.2013 esitas N.L. Tallinna Halduskohtule

kaebuse Justiitsministeeriumi kohustamiseks viia läbi järelevalve halduri tegevuse üle.

4.15.08.2013 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Justiitsministeeriumi ning kohustas vastustajat esitama kaebuse kohta kirjalik seletus ja haldusmenetluses kogutud dokumendid 30 päeva jooksul kohtumääruse kättesaamisele järgnevast päevast arvates. Vastuses kaebusele ( 16.09.2013 ) leidis vastustaja, et kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus, mistõttu on alust jätta HKMS § 151 lg 2 p 1 ja HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebus läbi vaatamata. Kaebuse läbivaatamisel aga jätta kaebus rahuldamata . 14.10.2013 määrusega andis kohus kaebajale tähtaja kaebuse läbi vaatamata jätmise taotluse kohta oma seisukoha esitamiseks. Kaebaja esitas seisukoha 29.10.2013.milles peab taotlust alusetuks, palub jätta selle rahuldamata ning esitatud kaebust arutada. 27.12.2013 määrusega jättis kohus Justiitsministeeriumi taotluse kaebuse läbivaatamata jätmiseks rahuldamata. Sama määruse resolutsiooni p.2 määras kohus asja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtaja ja tegi teatavaks kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.

5.Täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks määratud ajaks esitatud seisukohtades 22.01.2014 märgib vastustaja, et ta teostab N.L.i 23.08.2013 kaebuse alusel pankrotihalduri tegevuse üle järelevalvet ja selgitab, et pankrotihalduri tegevuse üle ei teosta vastustaja järelevalvet mitte üksnes kohtule PankrS nimetatud ettekannete esitamise küsimuses, vaid on järelevalve käigus võtnud uurimise alla mitmed pankrotimenetluse läbiviimist puudutavad sisulised ja olulised asjaolud ( nt menetluse lõpetamisega seonduv, kulutused pankrotimenetluses, tehtud väljamaksed, pankrotivara realiseerimine, täiendavate nõuete esitamine, lõpparuande esitamine kohtule, küsimus võlgniku poolt toimikuga tutvumisest). Eeltoodust tulenevalt leiab vastustaja, et kaebaja kaebuse eesmärk, milleks oli kohustada vastustajat pankrotihalduri suhtes järelevalvemenetlust läbi viima, on täidetud ning HKMS

152 lg 1 p 4 alusel tuleks asjas menetlus lõpetada.

23.01.2014 määrusega andis kohus kaebajale tähtaja menetluse lõpetamise taotluse kohta seisukoha esitamiseks.

Kaebaja esitas seisukoha 05.02.2014, taotledes menetluse lõpetamise taotluse rahuldamata jätmist ja kaebuse rahuldamist

6.20.02.2014 määrusega ( resolutsiooni p.1) lõpetas kohus haldusasja nr 3-13-1336 menetluse Justiitsministeeriumi kohustamise nõudes viia läbi järelevalve halduri tegevuse üle OÜ KXM EST (pankrotis) pankrotimenetluses seoses pankrotimenetluse lõpetamisega ning pankrotivara realiseerimisega.Sama määruse resolutsiooni p-ga 2 jättis kohus rahuldamata vastustaja taotluse menetluse lõpetamiseks haldusasjas nr 3-13-1336 Justiitsministeeriumi kohustamise nõudes viia läbi järelevalve halduri tegevuse üle seoses pankrotihalduri poolt enne pankroti väljakuulutamist kohtule võlgniku varalise seisundi kohta õigete andmete esitamise kohustuse rikkumisega.

Kohus teavitas menetlusosalisi, et kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise uue aja määrab kohus pärast kohtumäärusele edasikaebetähtaja möödumist või määruskaebuse lahendamist. Kohtumäärust ( p.1 osas) ei vaidlustatud , 19.03.2014 määrusega tegi kohus teatavaks kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise uue aja.

II KAEBUSE MOTIIVID

7.Kaebaja leiab, et pankrotihaldur Aivar Leismann on OÜ KXM EST pankrotimenetluse läbiviimisel esitanud kohtule võlgniku varalise seisundi kohta valeandmeid. Olulisemateks nendest andmetest on kohtule esitatud teade tegelikult olematu AS-i SEB Pank „tingimusliku nõude“ kohta kaebaja vastu summas 377 078,31 eurot ning võlgniku vabade rahaliste vahendite arvutamine aritmeetiliste vigadega vahendite vähendamise poole ja osa nõudest arvestamine topelt. Andmeid kontrollimata ühines pankrotihalduri arvamusega võlgniku maksejõuetuse kohta ka kohus. Vastava järelduse alusetus on tõendatud jaotusettepanekuga, mille kohaselt osutus võlgniku vara piisavaks nii kõikide võlausaldajate nõuete rahuldamiseks kui ka pankrotimenetluse kulude katteks, pärast mida jäi ka äriühingu majandustegevuse jätkamiseks piisavalt vara

8. Kaebaja hinnangul on vastustaja järelvalvemenetluse läbiviimisest keeldunud alusetult. Kaebuse peamiseks sisuks on pankrotihalduri poolt kohtule õigete andmete võlgniku varalise seisundi kohta esitamise kohustuse rikkumine enne pankroti väljakuulutamist, milliste andmete alusel kohus otsustabki võlgniku maksejõulisuse või maksejõuetuse. Vastustaja ei pea end pädevaks teostama järelevalvet halduri tegevuse üle sel alal, s.o. halduri poolt kohtu eksitamise alal valeandmete esitamisega. Vastustaja keeldub põhjendamatult halduri tegevuse seaduslikkuse kontrollimisest enne pankrotimenetluse väljakuulutamist.

III VASTUSTAJA VASTUVÄITED

9. Vastustaja kaebust põhjendatuks ei pea ja vaidleb sellele vastu. Riigivastutuse seaduse ( RVastS) § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda järelevalvemenetluse läbiviimist ning vastustaja keeldumine järelevalvemenetluse teostamisest on seaduslik ja põhjendatud.

10.Kaebaja leiab ekslikult, justkui igasugune kaebus pankrotihalduri tegevuse ebaseaduslikkuse ning nõuetekohatuse peale annab aluse järelevalvemenetluse läbiviimiseks PankrS § 70 kohaselt. PankrS § 70 lg 2 tulenevalt teostab Justiitsministeerium järelevalvet halduri tegevuse üle halduri peale esitatud kaebuse või muude andmete alusel vaid juhul, kui on alust arvata, et haldur on oma kohustusi rikkunud. Käesoleval juhul tutvus järelevalveametnik N.L.i 26.03.2013 kaebuse materjalidega, pankrotihalduri 23.04.2013 selgitustega ja lisamaterjalidega (pankrotitoimkonna esimehe 22.04.2013 seisukohaga, I.

Š. 18.04.2013 selgitustega, Harju Maakohtu esinaise Helve Särgava 23.04.2013 vastusega ja Tallinna Ringkonnakohtu esimehe Urmas Reinola 18.04.2013 vastusega) ning asus seisukohale, et ei ole tuvastanud halduri tegevuses puudusi. Olukorras, kus ei ole alust arvata, et haldur on oma kohustusi rikkunud, on halduri suhtes riikliku järelevalvemenetluse läbiviimine PankrS § lg tulenevalt välistatud. Haldusmenetluses kehtib menetlusökonoomia ja otstarbekuse põhimõte ning olukorras, kus sama kaebus on üheaegselt esitatud erinevatele järelevalveorganitele, ei ole põhjendatud eri järelevalveorganite poolt kaebuse paralleelne lahendamine ning sellega järelevalvefunktsiooni dubleerimine.

Pankrotiasja menetlev kohus on käesoleval juhul teostanud PankrS § 69 lg 1 korras järelevalvet KXM EST OÜ (pankrotis) pankrotimenetluse üle, kuid ei tuvastanud pankrotihalduri tegevuses rikkumisi. Kohtu järelevalvefunktsiooni nõuetekohasust on N.L.i 26.03.2013 kaebuse alusel kontrollinud nii Harju Maakohtu esimees kui ka Tallinna Ringkonnakohtu esimees ning on pidanud seda nõuetekohaseks. Vastustajal puudub pädevus teostada järelevalvet kohtu PankrS § 69 tuleneva järelevalvefunktsiooni teostamise nõuetekohasuse üle. Riiklik järelevalve ei pea konkureerima kohtuliku järelevalvega, vaid toimima pigem pankrotikohtu abistajana.

Samuti on kaheldav, kas Riigikohtu halduskolleegiumi 08.02.2011 lahendi nr 3-2-1-144-10 valguses on vastustajal üleüldse võimalik 26.03.2013 kaebuses märgitud küsimustes (nt ajutise halduri poolt ajutise halduri aruandes esitatud võlgniku varade ja kohustuste väärtuse hindamine, pankrotimenetluse toimingute põhjendatus) järelevalvemenetlust PankrS § 70 alusel läbi viia. Kaebaja etteheited väljuvad ilmselgelt halduri kutsetegevuse „töökorralduslike ja tehniliste küsimuste“ raamest, millesse riikliku järelevalve teostaja viidatud Riigikohtu lahendist nähtuvalt notarite ja kohtutäiturite puhul sekkuda ei saa.

IV KOHTU PÕHJENDUSED

11. Kohus asus 27.12.2013 määruses käesolevas haldusasjas ( tl 90- 95) seisukohale, et haldurit ja võlgnikku saab käsitleda PankrS § 67 tähenduses iseseisvalt, kohus jääb selle järelduse kohtumääruses toodud põhjenduste juurde, neid siinkohal kordamata. Samuti märkis kohus sama kohtumääruse p-s 7: “ Käesoleval juhul on kaebuse esitanud isik, kes oli äriregistri andmetel KXM EST OÜ (pankrotis) pankroti väljakuulutamise hetkel äriühingu likvideerija ning enne seda juhatuse liige. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 34 lg 1 kohaselt loetakse juriidilise isiku juhatus või seda asendav organ suhetes teiste isikutega juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et on põhjendatud ja lubatav, et PankrS §-is 67 sätestatud kaebuse esitab võlgniku juhatuse liige või likvideerija võlgniku nimel. Kohtu hinnangul ei saa PankrS §-i 67 tõlgendada nii kitsalt nagu on seda teinud vastustaja ning leiab, et kaebajal oli KXM EST OÜ (pankrotis) nimel õigus selle sätte alusel Justiitsministeeriumile kaebust esitada.”.

12. 20.02.2014 määrusega lõpetas kohus osaliselt käesoleva haldusasja menetluse HKMS §

152 lg 1 p 4 alusel Justiitsministeeriumi kohustamise nõudes viia läbi järelevalve halduri tegevuse üle OÜ KXM EST ( pankrotis) pankrotimenetluses seoses pankrotimenetluse lõpetamisega ja pankrotivara realiseerimisega. Kohtumäärus on käesolevaks ajaks jõustunud.

Kaebuse esitaja taotleb Justiitsministeeriumi kohustamist viia läbi järelevalve halduri tegevuse üle seoses pankrotihalduri poolt enne pankroti väljakuulutamist kohtule võlgniku varalise seisundi kohta õigete andmete esitamise kohustuse rikkumisega. Nagu nähtub nii Justiitsministeeriumile esitatud kaebusest kui ka vastusest 23.01.2014 kohtumäärusele on 26.03.2013 kaebuse peamiseks sisuks , et pankrotihalduri poolt kohtule võlgniku varalise seisundi kohta esitatud andmed, mille alusel kohus otsustab võlgniku maksejõulisuse või maksejõuetuse, on olnud ebaõiged.

Kaebuse esitaja taotleb Justiitsministeeriumi kohustamist viia läbi järelevalve halduri tegevuse üle seoses pankrotihalduri poolt enne pankroti väljakuulutamist kohtule võlgniku varalise seisundi kohta õigete andmete esitamise kohustuse rikkumisega. 13.PankrS § 70 lg 1 kohaselt teostab haldurite tegevuse üle seaduses sätestatud ulatuses järelevalvet Justiitsministeerium. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et Justiitsministeerium teostab järelevalvet halduri tegevuse üle halduri peale esitatud kaebuse või muude andmete alusel, mis annavad alust arvata, et haldur on oma kohustusi rikkunud.

PankrS § 70 lg 3 kohaselt on Justiitsministeeriumil halduri tegevuse üle järelevalve teostamisel õigus kontrollida halduri kutsetegevuse nõuetekohasust ja seaduslikkust. Justiitsministeerium võib järelevalve teostamisse kaasata audiitori ja koja. PankrS § 54 tulenevalt on pankrotihalduri kutsetegevuseks pankrotimenetluste läbiviimine, tegutsemine juriidilise isiku sundlõpetamise korral kohtu poolt määratud likvideerijana ja saneerimisnõustajana ning õigusaktidega pandud teiste ülesannete täitmine. Siiski ei saa riikliku järelevalve korras pankrotihalduri kutsetegevuse nõuetekohasuse ja seaduslikkuse kontrollimiseks Justiitsministeeriumile antud pädevust mõista selliselt, et sellega on hõlmatud ka käesoleval juhul kaebaja huviks olev kontrolli selle üle kas ajutise halduri poolt ajutise halduri esitatud võlgniku varade ja kohustuste väärtust on õigesti hinnatud , pankrotimenetluse toimingute põhjendatust või otstarbekust. 14.Pankrotihaldur tegutseb pankrotimenetluses oma õiguslikust staatusest tulenevalt enda nimel ja vastutusel, sealjuures vastutades isiklikult oma varaga süüliselt tekitatud kahju eest.

Kohus nõustub vastustajaga selles, et samadest põhimõtetest riikliku järelevalve teostamisel nagu on selgitatud Riigikohtu lahendites seonduvalt notarite ja kohtutäituritega, tuleb lähtuda ka halduri staatust ja sõltumatust arvestades haldurite tegevuse üle riikliku järelevalve teostamisel ning vastustaja viited Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohtadele kohtuasjas 3- 2-1-144-10 ( p.10 ja p.11) on igati asjakohased: „ KTS § 31 lg-test 1 ja 2 järeldub, et justiitsministri järelevalve õigus ulatus kohtutäituri ametitegevusele vaid selles osas, mis puudutab ametitegevuse töökorralduslikke ja tehnilisi küsimusi.

Justiitsministril ei olnud õigust sekkuda kohtutäituri ametitegevuse üle järelevalvet tehes kohtutäituri otsustusmenetluse sisulistesse küsimustesse. Kohtutäituri karistamine selle eest, et ta ei lõpetanud täitemenetlust ja arestis võlgniku vara pärast seda, kui ta oleks pidanud olema olnud lõpetanud täitemenetluse, kujutab kolleegiumi arvates sekkumist kohtutäituri ametitegevuse sõltumatusse. Praeguse juhtumiga sarnases olukorras ei oleks justiitsministril kehtiva KTS § 54 lg 4 järgi õigust anda kohtutäiturile juhist lõpetada täitemenetlus, hoiduda võlgniku vara arestimisest või vabastada võlgniku vara aresti alt.

Nendes küsimustes oli enne

1. jaanuari 2010 ja on praegusel ajal kohtutäituri tegevus kontrollitav TMS §-des 217 ja 218 sätestatud kaebemenetluse kaudu. Samuti võib täitemenetluse osaline TMS § 223 järgi esitada hagi maakohtule ja nõuda täitemenetluses tehtud enampakkumise kehtetuks tunnistamist ja kahju hüvitamist kohtutäiturilt, kui viimane on rikkunud enampakkumise olulisi tingimusi.

Kolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et Riigikohtu halduskolleegium on 7. detsembril 2004 haldusasjas nr 3-3-1-70-04 tehtud kohtuotsuses notarile määratud distsiplinaarkaristust analüüsides notari ametitegevuse sõltumatuse põhimõttest lähtudes leidnud järgmist: "Justiitsministril ega ühelgi riigiorganil ei ole õigust anda notarile kui avaliku halduse kandjale kohustuslikke juhendeid konkreetse notariaaltoimingu tegemisel ega muul moel sekkuda notariaaltoimingute tegemisse. Samuti puuduvad täitevvõimul volitused teostada järelevalvet notari ametialase tegevuse otstarbekuse üle." 11. detsembril 2009 haldusasjas nr 3-3-1-76-09tehtud otsuses on Riigikohtu halduskolleegium leidnud, et halduskolleegiumi varasem praktika notaritele distsiplinaarvastutuse kohaldamise põhimõtete osas kehtib ka kohtutäituri kui samasuguse vabade elukutsete esindaja korral.

Kolleegium nõustub nende seisukohtadega. /../Riigikohus on eespool viidatud haldusasjas nr 3-3-1-70-04 notari distsiplinaarvastutust analüüsides asunud järgmisele seisukohale: "Üksnes siis, kui notar on seaduse rakendamisel eksinud selgelt sätestatud ja üheselt mõistetava õigusnormi vastu, on tegemist ametikohustuse süülise täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega, mis võib kaasa tuua distsiplinaarmenetluse." Sellest seisukohast ei saa kolleegiumi arvates järeldada justiitsministri õigust sekkuda kohtutäituri ametikohustuste täitmisse küsimustes, mis tuleb lahendada kas kaebe-(TMS §-d 217 ja 218) või hagimenetluses (TMS § 223).” 26.03.2014 kaebuses nimetatud asjaolud, mille osas kaebaja soovis järelevalvemenetluse läbiviimist, ei ole käsitletavad halduri kutsetegevust reguleerivatest õigusaktidest tulenevate kohustuste töökorralduslike ja tehniliste küsimustena.

Siinkohal peab kohus vajalikuks viidata 23.08.2013 kaebuses Justiitsministrile toodud kaebaja seisukohale:“/../Küll annan endale aru, et küsimuse arutamine ühingu maksejõuetuse tuvastamise põhjendatavuse kohta pankrotihalduri poolt esitatud valede andmete alusel on väljaspool teostatava kontrolli raamidest /../ ( tl 117), mis kinnitab, et kaebuse esitaja on tegelikult mõistnud Justiitsministeeriumi poolt PankrS § 70 alusel teostatava järelevalve piire. Juba üksnes eeltoodud põhjendustel on Justiitsministeeriumi keeldumine järelevalve teostamisest pankrotihalduri tegevuse üle seoses pankrotihalduri poolt enne pankroti väljakuulutamist kohtule võlgniku varalise seisundi kohta ebaõigete andmete esitamisega olnud seaduslik ja põhjendatud.

15.Riigikohus on kohtuasjas nr 3-3-1-44-10 (p-s 15) selgitanud, et isikul puudub subjektiivne õigus nõuda järelevalvemenetluse algatamist või konkreetse meetme rakendamist kolmanda isiku suhtes, kui pädevusja volitusnorm näevad järelevalveorganile ette kaalutlusõiguse nii järelevalvemenetluse algatamiseks kui ka järelevalvemeetme rakendamiseks. Riigikohtu ülalviidatud seisukohast tuleneb, et isik ei saa haldusorganilt nõuda konkreetsel viisil käitumist või konkreetse sisuga haldusotsustust, kui haldusorganile on antud õigus otsustada see küsimus kaalutlusõiguse alusel. Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus selles, et Justiitsministeeriumil on kaalutlusõigus järelevalvemenetluse algatamiseks. Samas kohtuasjas (p-s 15) on Riigikohus selgitanud, et puudutatud isik (isik, kelle õigusi võib kolmanda isiku õigusvastane tegevus rikkuda) võib nõuda, et järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme rakendamise küsimuse kaalutlusvigadeta, kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole.

16. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulu väljamõistmist kaebuse esitajalt, mistõttu jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Lea Kuuse kohtunik