3-13-1119/36 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. aprill 2014, Tallinn

Haldusasja number

3-13-1119

Haldusasi

M.K.i

kaebus

Tallinna

Vangla

tegevuse

õigusvastasuse tuvastamise ning sellega tekitatud

89 400 euro suuruse mittevaralise ning 5 612 931,80

euro suuruse varalise kahju nõuetes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 26. märtsil 2014

Menetlusosalised

Kaebaja: M.K.

Vastustaja: Tallinna Vangla

Esindaja: Merje Joll

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada M.K.i kaebus osaliselt. Tuvastada, et Tallinna Vangla tegevus, mis

seisnes M.K.i paigutamises kambritesse, mille põrandapindala (sh. kambri sisutuse

ja

WC

alla

jääv

põrandapind)

oli

väiksem

kui

3 m2 iga vastavas kambris kinni peetud isiku kohta, oli vastuolus põhiseaduse §-st 18

ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklist 3 tuleneva

inimväärikust alandava kohtlemise keeluga ning seeläbi õigusvastane.

2. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

3. Mõista Tallinna Vanglalt M.K.i kasuks välja menetluskulud 250 (kakssada

viiskümmend) eurot.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalistel

on

õigus

kohtuotsuse

peale

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

hiljemalt

16. mail 2014 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD

1. 13. novembrist 2012 kuni 17. aprillini 2013 viibis M.K. viibis vahistatuna Tallinna Vanglas,

kus teda peeti kinni järgmistes kambrites:

algus

lõpp

kambri nr

päevade

arv1

vahistatute

arv kambris

13.nov

19.nov

19.nov

27.nov

27.nov

3.dets

3.dets

4.dets

5.dets

9.dets

10.dets

13.dets

14.dets

7.jaan

8.jaan

8.jaan

9.jaan

14.märts

15.märts 17.märts

18.märts 23.märts

23.märts 26.märts

26.märts 26.märts

27.märts 27.märts

28.märts 2.apr

2.apr

10.apr

11.apr

15.apr

16.apr

17.apr

KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

2. M.K. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mida täpsustas hiljem menetluse käigus

esitatud menetlusdokumentides ning milles taotleb Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse

tuvastamist ning sellega tekitatud 89 400 euro suuruse mittevaralise kahju ja 5 612 931,80

euro suuruse varalise kahju hüvitamist.

3. Kaebaja on seisukohal, et Tallinna Vangla kambrites, kus teda hoiti, oli seal viibivate isikute

arvu arvestades sedavõrd vähe ruumi, et sellistes tingimustes vahistatu kinnipidamine oli

inimväärikust alandav ning rikkus kaebajale põhiseaduse (PS) §-st 18, vangistusseaduse

(VangS) §-st 41 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EÕIK)

artiklist 3 tulenevaid õigusi. Kaebaja märgib, et isegi kui lähtuda kambrite suuruse osas

Tallinna Vangla poolt kaebajale saadetud vastuskirjades esitatud andmetest, mille

usaldusväärsuse kaebaja siiski kahtluse alla seab, jäänuks tema isikliku ruumi suurus erinevates

kambrites vahemikku 1,44 kuni 2,67 m2, mis ei ole inimväärikuse austamise nõudega

1 kui kaebaja paigutati ühest kambrist teise päeva keskel (st. tabelis on tähistab ühe perioodi lõppu ja järgmise algust sama

kuupäev), on kambris viibitud päevade arvestamisel lihtsustamise eesmärgil, ilma, et see asja lahendamise seisukohast

sisulist tähendust omaks, siinkohal loetud, et pooliku päeva viibis kaebaja järgmises kambris.

kooskõlas. Siinkohal viitab kaebaja Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusel kohtuasjas 24378/04:

Ciolan vs. Rumeenia, kus leiti, et olukorda, kus kinni peetava isiku isikliku ruumi suurus on

alla 3m2, tuleb käsitada ebainimliku kohtlemisena. Veel viitab kaebaja Euroopa Inimõiguste

Kohtu sarnasele seisukohale kohtuasjas 7910/10 tehtud otsuses.

4. Siiski ei pea kaebaja vastustaja poolt esitatud andmeid kambrite suuruse kohta

usaldusväärseks. Kaebaja selgitab, et joonlauaga mõõtes sai ta kambri nr 324 pindalaks 14,56

m2, kusjuures selle pindala sisse jäi tualettruum ning põranda külge kinnitatud mööbliesemed,

s.o kolm nari (mõõtudega à 1,87x0,79 m), kuue panipaigaga kapp (1,1x0,55 m), kraanikauss

(0,5x0,5 m) ning laud ja toolid (1,36x1,3 m). Samuti toob kaebaja välja, et pöördus

teabenõudega Tallinna Vangla poole kambrite suuruse ja seal viibinud isikute arvu

teadasaamiseks, ent Tallinna Vangla vastuskirjades esitatud andmed erinevad nii kaebaja enda

mõõtmistulemustest kui ka vangla poolt kohtumenetluses esitatud andmetest. Kaebaja viitab

internetiportaalis Delfi avaldatud artikli juures esitatud fotodele ning märgib, et sealt nähtuvat

mööbli suurust ja paigutust arvestades ei ole ka eluliselt usutav vastustaja väide nagu oleks

kambri pikkus keskmiselt 6 meetrit. Kaebaja hinnangul on vastustaja näidanud kambreid

umbes 1 meetri võrra tegelikust pikematena. Samuti on kaebaja seisukohal, et

kinnipidamistingimusi tuleb hinnata kogumis ning kambri suuruse osas lähtuda

majutusasutustele esitatud nõuetest. Siinkohal viitab kaebaja Tallinna Ringkonnakohtu

otsusele kohtuasjas 2-12-34494, kus leiti, et kinnipeetavate kambrid on võrreldavad

hotellitubadega. Kaebaja märgib, et majandusministri 13. novembri 1998 määruse nr 37

„Majutusettevõttele esitatavate kohustuslike nõuete kinnitamine“ kohaselt peab minimaalne

pindala kahekohalise toa puhul olema 12 m2 ja ühekohalise toa puhul 9 m2. Kaebaja on ka

seisukohal, et kambri nõutava pindala hulka ei saa arvestada tualettruumi pindala ning toob

välja, et kui kambri nr 324 pindalast (14,56 m2) lahutada WC pind (1,43m2) jääb kambri

pindalaks 13,13m2, mis teeb ühe isiku kohta 2,19 m2 jäädes ka märkimisväärselt allapoole

vastustaja poolt viidatud 2,5 m2-st. Kaebaja hinnangul tuleb kambri pinna vaatlemisel

arvestada veel kambri sisustuse paigutust ning seda, et sisustus on kinnitatud põranda ja/või

seina külge, mis tähendab, et kambri kasulik pindala väheneb veelgi märkimisväärselt. Pidades

Tallinna Vangla poolt esitatud andmeid kambrite suuruste kohta ebausaldusväärseteks, taotles

kaebaja kohtult ekspertiisi teostamist kambrite ja sealse mööbli suuruse ning paigutuse

kindlakstegemiseks.

5. Kaebaja selgitab, et ajal, mil ta Tallinna Vanglas vahi all viibis, olid käimas mitu väga olulist

kriminaal- ja haldusmenetlust, mille negatiivsed lahendid on väga suuresti mõjutatud

asjaolust, et kaebaja ei saanud Tallinna Vangla ebainimlikes tingimustes tegeleda piisavalt

menetluse ettevalmistamisega. Kaebaja heidab Tallinna Vanglale ette sedagi, et tal ei

võimaldatud vanglas viibides tutvuda jälitustoimikuga ega võimaldatud soovitud ulatuses

tutvuda õigusaktide andmebaasidega.

6. Mittevaralise kahju eest nõutava hüvitise osas viitab kaebaja sellele, et 2010. aastal oli tema

töötasudena saadud tulu 60 185,34 eurot, mis teeb keskmiseks päevasissetulekuks 236,95

eurot ning kuivõrd kaebaja viibis Tallinna Vanglas 155 päeva, siis tuleb vanglas viibitud aja

rahaliseks ekvivalendiks 155x236,95=36 757,25 eurot. Kaebaja viitab siinkohal Tallinna

Ringkonnakohtu otsusele kohtuasjas 1-09-18627, kus leiti, et karistuse määramisel tuleb

arvestada isiku tegelikku rahalist seisu. Kaebaja leiab, et lähtudes tema juhitud ettevõtete

finantsressurssidest on põhjendatud talle tekitatud mittevaralise kahju eest välja mõista 89 400

euro suurune hüvitis, mis vastab 576,77 eurole ühe päeva eest.

7. Varalise kahju tekkimist selgitab kaebaja esiteks sellega, et esitas Tallinna Vangla

ebainimlikes tingimustes viibimise tõttu 7. jaanuaril 2013 OÜ KingOil pankrotiavalduse,

millega seoses vähenes tema vara 500 000 euro võrra ning 5 112 931,80 euro võrra on kaebaja

vara vähenenud seetõttu, et Tallinna Vangla ei võimaldanud kaebajal kasutada õigusaktide

andmebaase, mistõttu ei olnud kaebajal võimalik tõhusalt kaitsta on huve ja õigusi tsiviilasja

nr 2-12-2284 kohtumenetluses. Kaebaja selgitab, et ta oli Tallinna Vanglas viibimise ajal OÜ

Pakavi Partners ja OÜ Nunne Kinnisvara juhatuse liige ning ÄS § 187 lg 2 kohaselt peab

tema hüvitama oma kohustuste rikkumisega tekitatud kahju. Oma juhatuse liikme kohustusi

ei saanud ta aga täita, kuna pidi viibima ebainimlikes tingimustes Tallinna Vanglas. Kaebaja

selgitab, et OÜ-l Pakavi Partners on 5 877 783 euro suurune nõudeõigus OÜ Lloyd

Investments vastu, millega seoses oli kaebaja vanglas viibimise ajal pooleli kohtumenetlus

tsiviilasjas nr 2-12-22848. Samuti selgitab kaebaja, et OÜ-l Nunne Kinnisvara on 500 000

euro suurune nõudeõigus OÜ KingOil vastu, mis on tsiviilasja nr 2-13-865 esemeks.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

8. Tallinna Vangla vaidleb M.K.i kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastustaja selgitab, et justiitsministri 30. novembri 2000 määruse nr 72 „Vangla

sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lg 6 kohaselt tuli vaidlusalusel ajal kaebajale tagada kambris

vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, mis oli ka kogu kaebaja kinnipidamise perioodi vältel tagatud.

Vastustaja on seisukohal, et kambri põrandapindala hulka tuleb arvata kogu kambri uksest

sissepoole jääva ruumi pindala, sh. tualettruumi pindala ning mööbli alla jääv põrandapind.

Vastustaja toob välja, et kõigis kambrites, kus kaebaja viibis, oli VSkE § 7 lõikes 1 nimetatud

sisustus, kaebajaga koos viibis kambrites mõistlik hulk inimesi ning seal olid olemas

igapäevaeluks minimaalselt vajalikud esemed.

9. Vastustaja selgitab, et kõnealuste kambrite pindalad olid järgmised:

kambri nr põrandapind

(m2)

sh. WC

pind (m2)

16,4

1,73

16,6

1,5

18,5

1,5

15,8

1,43

17,4

1,5

16,4

1,43

18,8

1,5

Eeltoodud andmete põhjal väidab vastustaja, et kambris 314 oli ühe isiku kohta põrandapinda

2,73 m2, kambris 447 4,15m2, kambris 433 3,08 m2, kambris 324 olenevalt seal viibinud

isikute arvust kas 2,63 m2 või 3,16 m2, kambris 417 2,9 m2, kambris 314 olenevalt seal

viibinud isikute arvust kas 2,73 m2 või 3,28 m2, kambris 446 olenevalt seal viibinud isikute

arvust kas 3,13 m2 või 3,76 m2.

10. Vastustaja leiab, et väärikust alandavaks saab lugeda üksnes sellist toimingut, mis

kahjustab isiku olukorda ebaproportsionaalselt võrreldes taotletava legitiimse eesmärgiga või

mis toob kaasa isiku põhiõiguste moonutamise, ent käesoleval juhul sellise olukorraga

tegemist ei olnud. Vastustaja viitab ka Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-3-1-63-09 ning

Euroopa Inimõiguste Kohtu otsustele kohtuasjades 25803/94: Selmouni vs. Prantsusmaa ja

leiab, et vaidlusalusel juhul polnud kindlasti tegemist kaebaja piinamisega.

11. Vastustaja hinnangul ei saa Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast teha järeldust, et

olukord, kus kambri pindala ühe inimese kohta on alla 3m2, oleks igal juhul inimväärikust

alandav ning enamikes kohtulahendites, kus isiku kasuks on välja mõistetud rahaline hüvitis,

on lisaks põrandapinna nappusele esinenud ka muud isiku heaolule negatiivset mõju

avaldanud tegurid. Vastustaja leiab, et arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud

need inimväärikust alandavad: kambrites oli osaliselt avatav aken, mis tagas ventilatsiooni ja

loomuliku valgustatuse, lisaks elektrilambid, nõutava temperatuuri taganud keskküttesüsteem,

kambris oli magamisruumist eraldatud ja veega tualett ning kraanikauss, samuti võimaldati

kinnipeetavatel duši kasutamist, voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Vastustaja

selgitab, et kaebajale oli tagatud infovajaduse rahuldamine ning ligemale iga kahe nädala

tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla

vahistatutele ajalehti, loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid

meelelahutusliku iseloomuga esemeid, sisseoste võimaldati vahistatutel sooritada reeglina kaks

korda kuus, usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla

kaplaniga, vahistatute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning

meditsiinipersonal, vahistatutele oli tagatud toitlustamise kolm korda päevas, samuti

võimaldati vahistatutel iga päev värskes õhus jalutamist.

12. Vastustaja on seisukohal, et vaidluse lahendamisel ei saa tugineda üksnes Euroopa

Inimõiguste Kohtu praktikale sarnastes asjades, kuna seisukohad põhiõiguste osas on olnud

ajas muutuvad ning Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta,

mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise

tuvastamisel. Vastustaja märgib, et kinnipeetavatele tagatava põrandapinna suuruse osas tuleb

arvestada riigi tegevust Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika selginedes ja arvestada

kasutusele võetud meetmeid. Vastustaja selgitab, et Eesti on kinnipidamisasutuste

ülerahvastatuse vältimiseks astunud mitmeid samme, ehitatud on uusi vanglaid, vähendatud

kinnipeetavate arvu, samuti on alates 1. jaanuarist 2014 nõutav vähemalt 3m2 põrandapinna

olemasolu kinnipeetava kohta. Vastustaja viitab Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-76-

11, kus rõhutati vajadust hinnata ka seda, kas faktilised asjaolud jätsid haldusorganile tegeliku

valikuvõimaluse ehk arvestada sellega, et reaalselt ei olnud Tallinna Vanglal võimalik

suuremat ruumi kinnipeetavatele tagada, sest arvestada tuli ka muude kinnipeetavate

paigutamise põhimõtetega (nt. VangS §-st 12 tulenev eraldihoidmise põhimõte).

13. Viimaks leiab vastustaja, viidates RVastS § 9 lg 1, VÕS § 104 lõigetele 2-5 ja Riigikohtu

otsustele kohtuasjades nr 3-3-1-80-12, 3-3-1-43-11 ja 3-3-1-27-02, et mittevaraline kahju

hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

Vastustaja märgib, et lähtus kaebaja paigutamisel tol ajal kehtinud õigusest ning seega ei

olnud vastustaja tegevus õigusvastane ja puudub alus mittevaralise kahju hüvitamiseks.

14. Vastustaja peab põhjendamatuks varalise kahju hüvitamise nõuet ning selgitab, et kaebaja

sai võimaluse internetis õigusaktidega tutvuda, kui ta selleks soovi avaldas. Vastustaja toob

välja, et 16. detsembril 2012 esitas kaebaja taotluse ning internetti sai ta kasutada 21.

detsembril 2012 kell 14.15 – 15.15; 26. detsembri 2012 taotluse alusel sai ta internetti

kasutada 31. detsembril 2012 kell 08.45 – 09.50; 6. jaanuari 2013 taotluse alusel 11. jaanuaril

2013 kell 08.10 – 09.30; 13. jaanuari 2013 taotluse alusel 23. jaanuaril 2013 kell 12.35 – 13.55;

28. jaanuari 2013 taotluse alusel 29. jaanuaril 2013 kell 10.40 – 11.40; 3. veebruari 2013

taotluse alusel 5. veebruaril 2013 kell 10.00 – 11.00; 10. märtsil 2013 esitatud taotluse alusel

13. märtsil 2013 kell 10.20 – 11.20; 20.märtsil, 24. märtsil, 25. märtsil ja 26. märtsil esitatud

taotluste alusel 27. märtsil 2013 kell 10.00 – 11.00 ning 2., 4. ja 7. aprillil 2013 esitatud

taotluste alusel 9. aprillil 2013 kell 10.00 – 11.00 ning 17. aprillil 2013 kell 08.40 – 09.40.

Vastustaja selgitab, et seda, millise aja jooksul vangla peab tagama interneti kasutamise

võimaluse, kusagil fikseeritud ei ole ning selgitab, et vangla on kohandanud kinnipeetavatele

kasutamiseks kaks arvutit ning soovijatest moodustatakse järjekord, mille alusel nende

kasutamist võimaldatakse.

15. Mis puudutab kaebaja etteheidet, et tal ei olnud vanglas võimalik tutvuda jälitustoimikuga,

siis selgitab vastustaja, et Vabariigi Valitusse 3. jaanuari 2013 määruse nr 4 „Jälitustoimingust

teavitamise ja jälitustoimiku tutvustamise kord“ kohaselt on jälitustoimikuga võimalik tutvuda

üksnes jälitustoimingu teinud jälitusasutuse või jälitustoimingu tegemist taotlenud

uurimisasutuse ametiruumides, ent kuna Tallinna Vangla ei ole kaebuse esitaja suhtes

jälitustoimingut läbiviinud asutus ega ka jälitustoimingu tellija, siis ei saanud kaebajal olla

võimalust tutvuda jälitustoimikuga Tallinna Vanglas.

16. Viimaks leiab vastustaja, et põhjendamatu on ka kaebaja taotlus Tallinna Vangla

toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks, kuna sellise tuvastusnõude esitamiseks puudub

kaebajal põhjendatud huvi. Vastustaja viitab siinkohal Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-3-1-

78-08 ning leiab, et kuivõrd kaebaja ei viibi enam Tallinna Vanglas, on tuvastamisnõue

esitatud teiste isikute mitte kaebuse esitaja enda õiguste kaitseks.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

17. Hinnanud poolte väiteid ja põhjendusi ning esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses

seoses, leian, et M.K.i kaebus tuleb rahuldada üksnes osaliselt. Täielikult tuleb rahuldamata

jätta kaebaja poolt esitatud varalise kahju hüvitamise nõue, kuna kaebaja ei ole tõendanud

sellise kahju tekkimist. Mis puudutab mittevaralise kahju hüvitamise nõuet, siis leian, et

kaebaja hoidmine vahistatuna Tallinna Vangla kambrites, mille pindala ei olnud vähemalt 3

m2 iga kambrisse paigutatud isiku kohta, oli õigusvastane, ent arvestades kõnealuste kambrite

tegelikku suurust ja muid kinnipidamistingumusi Tallinna Vanglas, samuti kaebaja

kinnipidamise ajalist kestust, ei saanud eelnimetatud rikkumine põhjustada kaebajale selliseid

üleelamisi, mis õigustaksid rahalise hüvitise välja mõistmist. Kaebajale inimväärikuse

alandamisega tekitatud mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks on antud juhul kahju

rahas kompenseerimise asemel kohtuotsusega kahju põhjustanud toimingu õigusvastasuse

tuvastamine.

18. Riigivastutuse seaduse (RVS) § 7 lg 1 kohaselt on isikul, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, õigus nõuda talle tekitatud

kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama

seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVS § 8 lõikes 1

sätestatakse, et varaline kahju hüvitatakse rahas ning hüvitisega tuleb luua varaline olukord,

milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Niisiis on avalik-õiguslikus suhtes

tekkinud kahju hüvitamise eeldusteks kahju tekkimine, avaliku võimu kandja õigusvastane

tegevus, nendevaheline põhjuslik seos ning kahju hüvitamist välistavate asjaolude puudumine.

Isikule tekkinud varaline kahju saab seisneda tema vara vähenemises, varaliste kohustuste

suurenemises või õigustatult loodetud tulu saamata jäämises. Varalise kahju tekkimise, kahju

suuruse peab tõendama kahju hüvitamise nõude esitada. Käesoleval juhul ei ole kaebaja,

vaatamata sellele, et kohtumenetluse käigus on korduvalt tähelepanu juhitud vajadusele

esitatud varalise kahju hüvitamise nõuet täpsustada, selgitada ja tõendada, isegi mõistlikult

põhjendanud, milles väidetav varaline kahju seisnes, rääkimata selle kahju tõendamisest.

19. Sellest, et kaebaja juhitud äriühingutel oli mingisuguseid nõudeid teiste äriühingute vastu,

mille sissenõudmine on käesolevaks ajaks mingisugustel põhjustel (nt. pankroti

väljakuulutamise tõttu) reaalselt võimatuks osutunud, ei saa teha loogilist järeldust kaebajale

kahju tekkimise kohta. Kaebuses nimetatud äriühingute näol on tegemist eraldiseisvate

juriidiliste isikutega, mis on iseseisvalt oma õiguste ja kohustuste kandjateks. Isegi kui kaebaja

oli nende äriühingute ainus osanik või aktsionär, ei saa nende äriühingute vara vähenemist

(isegi kui see oleks tõendatud) käsitada kaebajale kahju tekkimisena. Asjaolu, et kaebaja oli

OÜ Pakavi Partners ja OÜ Nunne Kinnisvara juhatuse liige, ei anna talle õigust esitada

nõudeid oma nimel nende juriidiliste isikute huvides. Kaebaja poolt kaebuses viidatud

tsiviilasjad 2-12-22848, 2-13-865 ja 2-14-900 puudutavad kõik erinevate äriühingute

omavahelisi suhteid ega seondu kuidagi kaebaja isiklike varaliste õiguste ega kohustustega.

20. Isegi kui jätta kõrvale see, et kaebaja juhitud äriühingute vara vähenemist ei saa käsitada

kaebaja vara vähenemisena, tuleb märkida, et kaebaja ei ole esitanud mistahes tõendeid, mis

kinnitaks, et tema juhitud äriühingutele on tekkinud kaebuses väidetud varaline kahju.

Kaebaja väiteid, et OÜ-l Pakavi Partners on 5 877 783 euro suurune nõudeõigus käesolevaks

ajaks registrist kustutatud OÜ LLoyd Investments vastu või et OÜ-l Nunne Kinnisvara on

500 000 euro suurune nõudeõigus OÜ KingOil (pankrotis) vastu, on tõendamata. Oma

nõude tõendamiseks esitas kaebaja 6. novembril 2013 hunniku maksekorraldusi, mis

kajastasid ülekannete tegemine OÜ LLoyd Investments ning OÜ Pakavi Partners vahel.

Vastavalt käesolevas asjas 10. veebruaril 2014 tehtud määrusele ei ole neid tõendeid

toimikusse võetud, kuna ei nende esitamisel ei suutnud kaebaja põhistada nende puutumust

tema poolt esitatud kahju hüvitamise nõudega. Asjaolu, et üks äriühing on teisele aja jooksul

üle kandnud rohkem raha kui teine tagasi talle tagasi kandnud, ei tõenda iseenesest

mingisuguse kahju tekkimist, veel vähem aga seda, et mingisugune kahju oleks tekkinud

kaebajale.

21. Kaebaja viide sellele, et äriühingu juhatuse liige peab hüvitama äriühingule tekitatud kahju,

ei ole asjakohane, kuna kaebaja pole esitanud mistahes tõendeid, mis kinnitaks, et talle oleks

reaalselt äriseadustiku § 187 lg 2 alusel varalisi kohustusi tekkinud või täitnud. Eeltoodust

tulenevalt on täitmata varalise kahju hüvitamise esimene eeldus – pole tuvastatav kahju

tekkimine ning seega tuleb selline kahju hüvitamise nõue rahuldamata jätta. Seetõttu pole

põhjust analüüsida ka seda, kas toimingud, millega seoses väidetav varaline kahju tekkis, olid

õigusvastased või mitte.

22. RVS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise korral. Erinevalt varalisest kahjust, mille tekkimise ja suuruse

peab nõude esitaja tõendama, ei saa mittevaralise kahju tõendamist nõuda. Mittevaralise kahju

hüvitamise nõude puhul vajavad tõendamist nõude aluseks olevad asjaolud ning nende

pinnalt tuleb kaalutlusõiguse alusel hinnata isiku õiguste rikkumise intensiivsust ja otsustada

selle põhjal, kas või kui suures ulatuses kuulub tekitatud kahju hüvitamisele. Mistahes

põhiõiguste rikkumine, mis võis eelduslikult põhjustada isikule ebamugavusi ja mittevaralist

kahju, ei õigusta tingimata sellise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmist. Ka Riigikohus on

korduvalt leidnud, et põhiõiguste rikkumine ei pruugi endaga alati kaasa tuua kahju

hüvitamist rahas. Haldusasjas nr 3-3-1-43-11 tehtud otsuses selgitas Riigikohus, et rahas

hüvitamine oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka

kohtu hinnangust riive intensiivsusele ning mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks

võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud

haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine.

23. Leian, et Tallinna Vanglas hoiti kaebajat valdava osa tema vahi all pidamise ajast

kambrites, kus oli seal viibinud isikute hulka arvestades liiga vähe ruumi. Sellisena olid kaebaja

kinnipidamistingimused inimväärikust alandavad. Samas ei olnud ruumi niivõrd vähe, et see

oleks saanud põhjustada sedavõrd suuri kannatusi, et oleks õigustatud nende eest rahalise

hüvitise välja mõistmine.

24. Poolte vahel ei ole vaidlust käesoleva kohtuotsuse kirjeldava osa punktis 1 esitatud tabelis

toodud andmete õigsuses, st. selles, millistes kambrites kaebajat kinni peeti, kui kaua ta

mingisuguses kambris viibis ega selles, kui palju oli igas kambris inimesi koos kaebajaga.

Vaidlus on poolte vahel aga esiteks selles, kui palju oleks pidanud kambris olema ruumi

selleks, et kaebaja kinnipidamistingimused oleksid olnud inimväärikust austavad ning teiseks

selles, kui suured tegelikult need kambrid olid, kus kaebajat hoiti.

25. Ajal, mil kaebaja Tallinna Vanglas vahi all viibis, oli justiitsministri 30. novembri 2000

määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 1 lõikest 2 ja § 6 lõike 6 tulenevalt vahistatule

kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Euroopa Inimõiguste Kohus on

korduvalt leidnud, et isiku kinnipidamine kambris, kus ruumi on vähem kui 3m2 iga kambris

viibiva isiku kohta, kujutab endast inimväärikust alandavat kohtlemist ning on vastuolus

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 3. Faktiliste

kinnipidamistingimuste poolest käesoleva juhtumiga väga sarnane oli olukord, mida Euroopa

Inimõiguste Kohus käsitles kohtuasjas 429/12: Tunis vs. Eesti. Ka viidatud lahendis käsitletud

juhtumi puhul oli tegemist olukorraga kus isik viibis Tallinna Vanglas kambrites, kus oli

temaga koos üldjuhul veel 5 kinnipeetavat. Võib eeldada, et muud kinnipidamistingimused

olid üldjoontes samasugused, mis kaebaja puhulgi (nt. jalutamisvõimalus tunni aja jooksul

ööpäevas jalutushoovis). Eelviidatud kohtuotsuses leidis Euroopa Inimõiguste Kohus, et

isiku kinnipidamine kambris, mille põrandapindala ühe kambris viibiva inimese kohta on alla

3 m2, kujutab endast inimväärikust alandavat kohtlemist.

26. Nii viidatud kohtuotsuses kui oma varasemateski lahendites on Euroopa Inimõiguste

Kohus leidnud, et inimväärikuse seisukohast soovitavaks tuleb pidada kambreid, mille suurus

on 4m2 inimese kohta, ent ebainimliku kohtlemisega on igal juhul tegemist, kui ruumi on alla

3 m2 inimese kohta. Väiksemas kambris isiku kinnipidamist on peetud lubatavaks vaid

lühiajaliselt. Põhiõiguste iseloomu ja ulatuse määratlemise seisukohast on Euroopa

Inimõiguste Kohus kahtluseta autoriteetne rahvusvaheline kohtuorgan ning selle

asjassepuutuvaid seisukohti arvestades ei ole põhjust inimväärsete kinnipidamistingimuste

määratlemise osas asuda teistsugusele seisukohale. Niisiis nõustun Euroopa Inimõiguste

Kohtu poolt väljendatud seisukohaga, et Tallinna Vanglas isiku hoidmine kambris, mille

pindala oli väiksem kui 3m2 iga seal hoitud isiku kohta, ei olnud kooskõlas inimväärikuse

austamise nõudega.

27. Vastustajal on iseenesest õigus, väites, et vaidlusalusel ajal kehtinud VSkE kohaselt tuli

tagada vaid 2,5 m2 suurune põrandapind iga kinnipeetava kohta. See aga ei tähenda seda, et

kinnipidamistingimused olid igal juhul inimväärsed ning isiku kinnipidamine sellistes

tingimustes õiguspärane, kui 2,5 m2 nõue oli täidetud. Esiteks sätestati VSkE § 6 lõikes 6

pindala miinimumnõue. Nii Riigikohus kui Euroopa Inimõiguste Kohus on oma lahendites

märkinud, et kinnipidamistingimuste inimväärsust tuleb hinnata kogumis. Arvestades

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas kindlalt kujundatud seisukohta, et kinni peetava isiku

eluruumis võiks olla põrandapinda 4m2 isiku kohta ning see peaks olema igal juhul enam kui

3m2 isiku kohta, tuleb VSkE § 6 lõikes 6 sätestatud 2,5 m2 nõuet mõista selliselt, vahemikku

2,5 kuni 3 m2 inimese võinuks kambri suurus jääda juhul, kui väikest ruumi oleksid

inimväärikuse

seisukohast

kompenseerinud

mingisugused

muud

positiivsed

kinnipidamistingimused. Käesoleval juhul ei saa väita, et oleks esinenud selliseid tingimusi,

mis annaksid alust väita, et ka vähem kui 3m2 suurune põrandapind ühe kambris viibinud

isiku kohta olnuks inimväärne.

28. Eelnimetatud kohtuasjas Tunis vs Eesti tehtud kohtuotsust käsitlesin juba 10. veebruaril

2014 tehtud kohtumääruses. Vastustaja ei ole väitnud, et kaebaja kinnipidamistingimused

oleksid Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendis käsitletutest oluliselt erinenud. Eeltoodu tõttu

tuleb käesoleva vaidluse lahendamisel lähtuda Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt eelviidatud

lahendis kinnipidamistingimuste inimväärsuse osas võetud seiskohast. PS §-st 18 ning EIÕK

artiklist 3 tuleneb isikule vahetu õigus nõuda avalikult võimult, et teda koheldaks inimväärselt

ning

konkreetse

kohtlemise

inimväärsuse

hindamiseks

ei

ole

seetõttu

vajalik

põhiseaduslikkuse järelevalve korras asuda hindama seda, kas põhiseadusest alamalseisva

õigusaktiga kehtestatud teatud kohtlemise miinimumstandard vastab inimväärse kohtlemise

nõudele või mitte. Seetõttu ei ole vaja algatada selle vaidluse lahendamiseks põhiseaduslikkuse

järelevalve menetlust ega oodata VSkE § 6 lg 6 suhtes juba Tartu Halduskohtu poolt

haldusasjas nr 3-13-1885 algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse tulemusi.

29. Mis puudutab seda, kas VSkE § 6 lõikes 6 või ka Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendis on

peetud silmas kambri vaba põrandapinda või arvestatud ka pinda, millel asuvad kambri

sisustuselemendid, siis leian, et kummagi puhul ei ole peetud silmas seda, et kambris peaks

olema vastavalt kas 2,5 või vähemalt 3 ning soovitavalt 4 ruutmeetrit vaba põrandapinda iga

seal viibiva isiku kohta. Seega oleks inimväärse kinnipidamise miinimumnõue Tallinna

Vanglas Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohast tulenevalt tagatud, kui kambri kogupindala

oleks selline, et selle jagamisel kambris viibivate isikute arvuga oleks tulemuseks 3 või

rohkem. Selle pinna hulka saab arvestada ka kambris asetseva, ent seinaga/uksega eraldatud

ning üksnes selles kambris viibivatele isikutele kasutamiseks ette nähtud tualettruumi pindala.

Vastupidist ei saa järeldada ei VSkE-st, mille § 7 lg 1 8 kohaselt loetakse WC kambri

sisustuselemendiks ega ka eelviidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusest.

30. Eeltoodust tulenevalt tuleb kontrollida, kas kambrites, kus kaebaja viibis, oli vähemalt

3m2 põrandapinda (sh. põrandapind, mis jäi mööbli alla ning WC pindala) iga seal viibiva

isiku kohta. Vastustaja Tallinna kõnealuste kambrite suuruse kohta esitanud mõnevõrra

erinevad andmed kaebaja teabenõuetele saadetud vastustes (tl. 6 ja 10) ning kohtule esitatud

kirjalikus seletuses (tl. 51 pöördel). Alltoodud tabelis on esitatud vastustaja poolt kambrite

suuruse kohta esitatud andmed:

* vahe teabenõudele esitatud vastuses näidatud kambri pindala ning kohtule esitatud seletuses näidatud

kambri (ilma WC-ta) pindala vahel;

lahtrid per cap 4/per cap 5/ per cap 6 – vastustaja poolt kohtule esitatud seletuses näidatud kambri

kogupindala (sh. WC) jagatuna kambris olnud inimeste arvuga (4, 5 või 6 inimest kambris).

31. Kaebaja viibis vahi all kokku 156 päeva, teda peeti kinni erinevates kambrites, kus oli

erinevatel aegadel erinev arv inimesi. Vastustaja kirjalikus seletuses esitatud andmetest

nähtuvalt viibis kaebaja 116 päeva sellistes kambrites, kus ei olnud 3m2 põrandapinda ühe

inimese kohta isegi siis kui lähtuda vastustaja poolt kohtule esitatud pindalaväärtustest ning

kui kambri põrandapinna hulka arvata WC pindala. Ülejäänud ajast 27 päeva puhul viibis

kambri nr

S (m2) - vastuses

teabenõudele

S (m2) seletuses kohtule

kamber

kokku

wc

kamber

ilma wc-ta

vahe* (m2)

per cap 4

per cap 5

per cap 6

14,62

16,4

1,73

14,67

0,05

2,73

15,12

16,6

1,5

15,1

-0,02

4,15

17,07

18,5

1,5

-0,07

3,08

14,36

15,8

1,43

14,37

0,01

3,16

2,63

15,5

17,4

1,5

15,9

0,4

2,90

14,5

16,4

1,43

14,97

0,47

3,28

2,73

16,7

18,8

1,5

17,3

0,6

3,76

3,13

kaebaja kambrites, mille pindala inimese kohta oli vähem kui 3,3 m2 (lähtudes vastustaja poolt

kohtule esitatud pindalaväärtustest ning lugedes wc pindala kambri pindala hulka). Valdava

enamuse ajast (kokku 110 päeva) viibis kaebaja seejuures kambris nr 324. Kaebaja enda

mõõtmise tulemuse kohaselt oli selle kambri pindalaks koos WC-ga 14,56 m2. Selle

pindalaväärtuse õigsuse korral oleks kambris viie inimese viibimisel põrandapinda 2,91 m2

inimese kohta ning kuue inimese kambris viibimisel vastavalt 2,43 m2. Seega valdava osa ajast

hoiti kaebajat igal juhul kambrites, kus Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt määratletud

inimväärse ruumi miinimumnõue ei olnud täidetud.

32. Inimväärikuse alandamisega tekkinud kahju suurust ei ole võimalik objektiivselt ega

täpselt mõõta. Seetõttu ei ole käesoleva vaidluse seisukohast ka oluline tuvastada vaidlusaluste

kambrite täpseid suurusi. Võrreldes vastustaja poolt esitatud andmeid kaebaja enda

mõõtmistulemustega ning arvestades, et kaebaja mõõtis üle kambri, milles ta viibis kõige

kauem, on vaidlusaluste kambrite suurus käesoleva vaidluse lahendamiseks piisaval määral

selge. Käesoleva kohtuotsuse resolutiivosa jääks samaks sõltumata sellest, kas kambrite

tegelik suurus oli selline nagu väidab kohtule esitatud kirjalikus seletuses vastustaja või selline

nagu see oli kaebaja kirjelduse kohaselt. Vahed poolte väidete vahel on sedavõrd väikesed, et

vaidluse lahendust need ei mõjutaks. Kordan ka käesolevas asjas 10. veebruaril 2014 tehtud

määruses võetud seisukohta, et kaebaja taotletud ekspertiisi tegemine olnuks selle kulukuse

tõttu ebaotstarbekas. Vaatamata sellele, et kaebaja nõustus ekspertiisikulu täies ulatuses ette

tasumisega, ei olnuks ekspertiisi määramine põhjendatud. Arvestades kaebaja poolt esitatud

varalise kahju hüvitamise nõude ilmselget põhjendamatust ning seda, kui suuri rahalisi hüvitisi

on sarnastes inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest isikutele välja

mõistnud Euroopa Inimõiguste Kohus, oleks lõppkokkuvõttes igal juhul välistatud võimalus,

et kaebaja kasuks kohtuotsusega välja mõistetud hüvitise ning menetluskulude summa ületaks

kaebaja poolt kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu ja vastava ekspertiisikulu summa. Sellises

olukorras kaebaja taotlusel ekspertiisi määramine ja kaebajalt selle eest tasumise nõudmine

olnud kaebaja suhtes eksitav ja ebaaus.

33. Nõustudes küll kaebaja seisukohaga, et kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas ei olnud

kooskõlas inimväärikuse austamise põhimõttega, ei saa siiski põhjendatuks pidada kaebaja

poolt taotletud rahalise hüvitise välja mõistmist. Leian, et kaebajale inimväärikuse

alandamisega põhjustatud kannatused ei olnud sedavõrd suured. Kambrid, kus kaebajat kinni

peeti, olid tõepoolest väikesed ning ruumi oli neis üldjuhul vähem kui inimväärikus

nõudnuks. Samas pole vaidlust selles, et kambris oli elementaarne eluks vajalik sisustus – igal

kinnipeetaval oli oma voodi, kambris oli laud ja toolid, laekad kinnipeetava isiklike esemete

jaoks. Kambrite kõrgus oli piisav, kambrites oli aken ning elektrivalgustus, kambreid köeti.

Ka juhul kui kambrites oleks olnud tagatud eelnimetatud 3m2 suurune pindalamiinimum, ei

oleks neis kambrites olnud inimesel võimalik teha märkimisväärselt midagi sellist, mida ei

olnud võimalik teha väiksemates kambrites, ent mille tegemine oleks heaolu või elukvaliteeti

oluliselt parandanud. Samuti ei saa väita, et 3m2 suuruse miinimumi täitmisel oleks olnud

privaatsust oluliselt rohkem kui seda kaebajal oli. See tähendab seda, et kaebaja heaolu

kõnealustes kambrites ei oleks saanud olla eelnimetatud 3m2 suuruse miinimumnõude

täitmise korral oluliselt suurem. See omakorda tähendab, et kaebajale tekkinud mittevaraline

kahju ei saa olla märkimisväärne.

34. Lisaks tuleb arvestada RVastS §-s 13 sätestatud vastuse piirangutega, samuti tuleb

mittevaralise kahju hüvitamisel arvestada kahju põhjustaja süü vormiga. Antud juhul on

ilmne, et kaebaja hoidmine vaidlusalustes kambrites ei olnud kantud vanglateenistuse soovist

põhjustada kaebajale kannatusi või rohkem ebameeldivusi kui on vahi all viibimise

paratamatuks ja loomulikuks osaks. On usutav, et kambrite ülerahvastatus on tingitud

vanglate üldisest ruumikitsikusest. Tegemist on üldteada probleemiga, mille lahendamine ei

ole väga operatiivsete vahenditega võimalik, ent milleks siiski on Eesti haldusvõimud

asjakohaseid samme astunud, olles juba ehitanud ja ehitades veelgi uusi, tänapäevastele

nõuetele vastavaid vanglaid. On usutav, et kaebaja kinnipidamine sellistes tingimustes, nagu

teda Tallinna Vanglas kinni peeti, oli tingitud objektiivsest paratamatusest ning selle vältimine

ei olnud vangla võimuses.

35. Isiku vahistamine on kriminaalmenetluse tagamiseks võetav kõige karmim tõkend, mille

kohaldamine on võimalik vaid kohtu loal, samuti näeb kriminaalmenetluse seadustik ette vahi

all pidamise jätkuva põhjendatuse kontrollimise. Isiku vahi all hoidmine on avalikes huvides

ning selle eesmärk on vältida kas kuriteos kahtlustatava isiku pakkuminemist, tema poolt

kriminaalasjas tõe tuvastamise takistamist või uute kuritegude toime panemist. Eeltoodut

silmas pidades leian, et olukorras, kus vahi all pidamise tingimused ei ole päris nõuetekohased

ega täielises kooskõlas inimväärikuse austamise põhimõttega, ent samas ei saanud neist

ebakohastest tingimustest tekkida isikule mingisuguseid olulisi või raskeid kannatusi, ei ole

sellest tuleneva inimväärikuse alandamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamine rahas

põhjendatud. Nõustun vastustajaga, et minimaalsest vajalikust suuremad ebameeldivused ei

olnud antud juhul vastuolus kaebajale seatud piirangute legitiimse eesmärgiga ega

moonutanud põhiõiguste iseloomu. Rahaline hüvitis oleks õigustatud eeskätt juhul, kui saaks

eeldada, et inimväärikust tagavate miinimumnõuete täitmine taganuks isiku selgelt parema

heaolu võrreldes sellega, mis talle tegelikult osaks sai. Käesoleval juhul see nii ei ole. Ei ole

põhjust arvata, et kaebaja heaolu olnuks kvalitatiivselt märkimisväärselt parem, kui igas

kambris, kus ta viibis, olnuks ruumi vähemalt 3m2 iga seal viibiva isiku kohta.

36. Asjaolu, et Euroopa Inimõiguste Kohus on sarnastes asjades pidanud vajalikuks rahalise

hüvitise väljamõistmist, ei ole käesoleval juhul määrav ning eeltoodud põhjusi arvestades ei

saa Euroopa Inimõiguste Kohtu sellekohase praktikaga nõustuda. Leian, et sarnase vaidluse

lahendamisel tuleb eristada küsimust sellest, millised kinnipidamistingimused on inimväärsed

ja millised mitte. Inimväärikus on universaalne kategooria, mis ei saa sõltuda sellest, kes on

see inimene, kelle kohtlemise inimväärsust parasjagu hinnatakse või kus ta asub. Küll aga

tuleb laiemat konteksti arvestada otsustades, kas inimväärikust alandava kohtlemisega

tekkinud mittevaraline kahju väärib rahas hüvitamist. Leian, et isegi Euroopa Inimõiguste

Kohtu poolt kohtuasjas Tunis vs Eesti määratud hüvitis (ligi 10 eurot inimväärikust alandavates

tingimustes veedetud päeva kohta) annaks kaebajale vahi all pidamisega seotud

vabadusõiguste kitsenduste kontekstis suurema heaolu, kui oleks andnud see, kui ta oleks

saanud viibida sellistes kambrites, kus oleks olnud tagatud 3m2 miinimumnõue.

37. Eeltoodu tõttu leian, et kaebaja kasuks mittevaralise kahju eesti hüvitamise välja

mõistmine ei ole põhjendatud. Küll aga tuleb kohtuotsuse resolutiivosas tuvastada Tallinna

Vangla tegevuse õigusvastasus. Siinkohal ei ole vaja hinnata kaebaja põhjendatud huvi

toimingu õigusvastasuse tuvastamise vastu (HkMS § 45 lg 2). Toimingu õigusvastasuse

tuvastamine kohtuotsuse resolutiivosas on vajalik kaebajale rikutud õiguste heastamiseks

kohase alternatiivina rahalise hüvitise väljamõistmise asemel.

38. HkMS § 108 lg 2 kohaselt tuleb kaebuse osalisel rahuldamise korral menetluskulud jagada

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Käesoleval juhul taotles kaebaja varalise ja

mittevaralise kahju eest kokku umbes 5,7 miljoni euro suuruse hüvitise väljamõistmist,

mittevaralise kahju eest taotletav hüvitis moodustas sellest 0,89 miljonit eurot (ligi 15%),

ülejäänud nõude summa seondus varalise kahjuga. Varalise kahju osas jäi kaebus täielikult

rahuldamata, mittevaralise kahju osas piirdub kohtuotsus vangla toimingu õigusvastasuse

tuvastamisega. Kaebaja menetluskuluks on kaebuse esitamisel tasutud 750 euro suurune

riigilõiv. Pean kaebuse asjaolusid ja lahendust arvestades mõistlikuks 250 euro suurust

menetluskulu. See vastab RLS § 571 lõikes 3 sätestatud riigilõivumäärale, mis oleks tulnud

tasuda, kui kaebaja oleks taotlenud mittevaralise kahju eest õiglast hüvitist kohtu

äranägemisel. Selline nõue tuleks käesoleva otsusega rahuldatuks lugeda, sõltutama sellest, et

rahalist hüvitist kaebaja kasuks välja ei mõisteta.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik