3-14-66/12 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse

teatavakstegemise

aeg ja koht

15. aprill 2014, Tallinn

Haldusasja number

3-14-66

Haldusasi

Keila Hariduse SA kaebus taotlustega tühistada

Tallinna Haridusameti 20. detsembri 2013 kirjas nr

3.-60/1872-1 sisalduv otsus ning kohustada Tallinna

linna

tasuma

kaebajale

eraüldhariduskooli

tegevuskulude katteks 17 487 eurot ning 683,75 eurot

viivist.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja: Keila Hariduse SA

Esindaja: v.adv Martin Triipan

Vastustaja: Tallinna linn

Esindaja: Nele Kilk

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Keila Hariduse SA kaebus osaliselt ning

tühistada Tallinna Haridusameti 20. detsembri 2013 kirjas nr

3.-60/1872-1 väljendatud otsus ja

kohustada Tallinna linna 21 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse

jõustumisest arvates tasuma Keila Hariduse SA-le 17 487 (seitseteist

tuhat nelisada kaheksakümmend seitse).

2. Jätta kaebus rahuldamata viivise tasumiseks kohustamise nõude osas.

3. Mõista Tallinna linnalt Keila Hariduse SA kasuks välja menetluskulu 1500

(üks tuhat viissada) eurot.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse

peale

on

menetlusosalistel

õigus

esitada

apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 15. mail

2014 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD

1. Keila Hariduse SA on eraüldhariduskooli Keila Kool pidaja. Kõnealuses

eraüldhariduskoolis õppis 2013. aastal teiste hulgas õpilasi, kelle rahvastikuregistrijärgne

elukoht oli Tallinnas. Keila Hariduse SA esitas Tallinna Haridusametile igakuiselt arved, et

Tallinna linn osaleks erakooli tegevuskulude katmises vastavalt erakooliseaduse (ErakS) §

222 lõikele 1. Käesoleva vaidluse seisukohast oluliste perioodide kohta esitatud arvete sisu

kajastub alltoodud tabelis:

periood

õp. arv1

hind per cap.

(€)

summa

(€)

ev. õp.

arv2

hind per.cap. (€)

summa

(€)

arve summa

kokku

aprill

2774

143,8

287,6 3 061,60 €

mai

2701

143,8

287,6 2 988,60 €

juuni

2774

143,8

287,6 3 061,60 €

juuli

2409

143,8

287,6 2 696,60 €

august

1533

143,8

431,4 1 964,40 €

sept.

1314

143,8

287,6 1 601,60 €

okt.

1314

143,8

287,6 1 601,60 €

nov.

1314

143,8

287,6 1 601,60 €

dets.

1314

143,8

287,6 1 601,60 €

arved perioodidel apr.-dets. KOKKU: 20 179,20 €

Eelnimetatud perioodide kohta esitatud arvetest on Tallinna linn Keila Hariduse SA-le

tasunud osaliselt vaid aprillikuu eest esitatud arve. Nimetatud arve on tasumata 369,40

euro ulatuses, ülejäänud arved on täielikult tasumata. Tasumata arvete kogusumma on

17 487 eurot.

2. Vastuseks Keila Hariduse SA 20. novembri 2013 pöördumisele (tl. 35) teatas Tallinna

Haridusamet oma 20. detsembri 2013 kirjas nr 3.-60/1872-1 (tl. 37), et tagastab taotluse

arvete tasumiseks, ent Tallinna linn on valmis arved tasuma, kui riik eraldab Tallinna linna

eraüldhariduskoolide tegevuskulude katmisega seotud rahalised vahendid.

KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

3. Keila Hariduse SA esitas 20. jaanuaril 2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles

taotleb Tallinna Haridusameti 20. detsembri 2013 kirjas nr 3.-60/1872-1 sisalduva otsuse

tühistamist ning Tallinna linna kohustamist tasuma 21 päeva jooksul kohtuotsuse

jõustumisest

arvates

perioodi

aprill-detsember

2013

eest

kaebaja

käitatava

eraüldhariduskooli tegevuskulude katteks 17 487 eurot ning 683,75 eurot viivist, millele

lisandub võlaõigusseaduse §-s 113 sätestatud määras viivis kaebuse esitamisest kuni arvete

täieliku tasumiseni.

4. Kaebaja on seisukohal, et Tallinna linnal on ErakS § 222 lõikest 1 tulenev kohustus

osaleda kaebaja käitatava eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises ning tasuda kaebaja

1 Keila Kooli tavaklassides õppivate Tallinna õpilaste arv

2 Keila Kooli erivajadustega õpilaste klassides/rühmades õppivate Tallinna õpilaste arv

poolt esitatud sellekohased arved. Kaebaja viitab selles osas ka varasemale

kohtupraktikale, täpsemalt haldusasjades nr 3-11-2703, 3-12-12 ja 3-12-2241 tehtud

kohtuotsustele. Kaebaja leiab, et ErakS § 222 lõikes 1 sätestatud kohustus ei ole

tingimuslik ega sõltu sellest, kas riik on kohalikule omavalitsusele selleks vahendid

eraldanud või mitte. Samuti leiab kaebaja, et sõltumata sellest, kas vastav kohustus on oma

olemuselt riiklik või omavalitsuslik, on vastustajal igal juhul seadusest tulenev kohustus

vastavad kaebaja arved tasuda.

5. Kaebaja rõhutab, et on esitanud Tallinna linnale kõik ErakS § 222 lõikes 1 sätestatud

kohustuse täitmiseks vajalikud andmed, samas kui linnal ei ole voli sisuliselt hinnata

eraüldhariduskooli tegevuskulude põhjendatust, vaid on kohustus põhikooli- ja

gümnaasiumiseaduse (PGS) § 83 lõikes 6 sätestatud korras esitatud arved tasuda. Kaebaja

selgitab, et nõuab Tallinna linnalt tegevuskulude katmist Vabariigi Valitsuse 14. veebruari

2013 määruse nr 28 „Õppekoha tegevuskulu piirmäär ühe kuu kohta 2013. aastal“ § 1 sätestatud

piirmääras, välja arvatud õpilaste puhul, kes õppisid haridusliku erivajadusega õpilaste

klassides, kus kaebaja õppekoha tegevuskulu arvestuslik maksumus õpilase kohta on

143,80 eurot kuus.

6. Kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohaga, nagu oleks ErakS § 222 põhiseadusega

vastuolus. Kaebaja hinnangul ei saa selle normi põhiseadusvastasus kuidagi tuleneda

sellest, et kohalikul omavalitsusel on PS §-st 37 tulenevalt kohutus tagada tasuta hariduse

andmine. Samuti on kaebaja seisukohal, et eraüldhariduskoolide tegevuskulude kandmises

osalemise regulatsioon ei kuulu PS § 113 kaitsealasse ega saa seetõttu olla sellega

vastuolus. Kaebaja selgitab, et ErakS § 222 sätestatud kohustuse näol ei ole tegemist

maksu, muu avalik-õigusliku kohustuse, riikliku koormise, lõivu, trahvi ega

sundkindlustuse maksega. Kaebaja märgib täienevalt, et tema hinnangul reguleerib PS §

113 vaid üksikisiku ja avaliku võimu vahelisi suhteid, mitte suhteid erinevate avaliku

võimu kandjate vahel.

7. Kaebaja taotleb vastustajalt kohustuse täitmisega viivitamise eest viivise väljamõistmist

võlaõigusseaduse (VÕS) § 94 ja § 113 alusel, tuues välja, et perioodil 14. aprillist 2013 kuni

30. juuni 2013 oli neist sätetest tulenevalt kohaldatavaks määraks 8,75% aastas, perioodil

1. juulist 2013 kuni 31. detsember 2013 8,5% aastas ning 1. jaanuarist 2014 kuni 20.

jaanuarini 2014 (st. kaebuse esitamiseni) 8,25% aastas. Lisaks kaebuse esitamise aja

seisuga välja arvutatud 683,75 euro suurusele viivisesummale taotleb kaebaja välja mõista

viivis VÕS §-s 113 sätestatud määras alates kaebuse esitamisest kuni arvete täieliku

tasumiseni. Alternatiivselt leiab kaebaja, et kui VÕS § 113 alusel viivise väljamõistmine

võimalik ei peaks olema, tuleb viivist arvutada riigivastutuse seaduse (RVastS) § 23 p 1

alusel. Kaebaja viitab siinkohal Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-81-13 ja leiab, et

RVastS § 23 punktile 1 tuginemist ei välista intressi tasumise kohustust sätestava erisätte

puudumine valdkondlikes õigusaktides.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

8. Tallinna linn peab kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastustaja on seisukohal, et eraõiguslikule juriidilisele isikule kuuluva kooli tegevuse

toetamine ei ole olemuselt omavalitsuslik ülesanne, vaid riiklik kohustus, millega seotud

kulud tuleb PS § 154 lõikest 2 tulenevalt katta riigieelarvest. Vastustaja selgitab, et on

täitnud talle põhiseadusest tuleneva õppeasutuste ülalpidamise ja tasuta hariduse andmise

kohustuse selle kaudu, et on taganud õpilastele munitsipaalkoolis õppimise võimaluse.

Vastustaja toob välja, et kohalikul omavalitsusel puudub igasugune pädevus otsustada ja

korraldada erakoolide asutamist ja nende tegevust oma haldusterritooriumil, mistõttu ei

saa omavalitsuslikuks ülesandeks olla ka selliste erakoolide tegevuse rahastamine.

Vastustaja hinnangul võiks kohalikul omavalitsusel selline kohustus olla juhul, kui ta ei

täidaks kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lõikes 2 ning PGS § 1

lõikes 2, § 7 lõigetes 1, 2 ja 5, §-s 71 ja §-s 10 sätestatud tasuta üldhariduse andmise

kohustust ning lapsevanem peaks olema sunnitud panema lapse koolikohustuse täitmiseks

ja hariduse omandamiseks erakooli. Vastustaja selgitab, et Tallinna linn on taganud

õppimisvõimalused kõikidele Tallinna koolikohustuslikele õpilastele.

9. Vastustaja on veendunud, et kohaliku omavalitsuse ülesanne ei ole tagada hariduse

kättesaadavus lähtudes lapsevanemate majanduslikust seisundist ning kohalik omavalitsus

ei ole kohustatud moodustama ja pidama erakoole erinevate majanduslike võimalustega

vanematele, ehk nende nn klassiseisust lähtuvalt, vaid üksnes koole, mis on kvaliteetsed ja

kättesaadavad kõigile ning võrdsetel alustel. Seetõttu leiab vastustaja, et erakoolide

rahastamine ei täida kohaliku omavalitsuse territooriumil elavatele koolikohustuslikele

õpilastele kohustusliku tasuta hariduse kättesaadavuse tagamise eesmärki, ent kui riik on

otsustanud, et soovib eraüldhariduskoole toetada, siis on tegu vabatahtlikult võetud

kohustusega, mis on oma olemuselt riiklik.

10. Vastustaja on seisukohal, et ErakS § 222 on vastuolus PS §-st 37 tuleneva kohaliku

omavalitsuse kohustusega pakkuda tasuta õpet. Samuti on ErakS § 222, PGS § 83 lg 7 ja

Vabariigi Valitsuse 28. novembri 2013 määrus nr 165 „Õppekoha tegevuskulu piirmäär

ühe kuu kohta 2014. aastal“ vastustaja hinnangul vastuolus PS § 3 lõikega 1 ning §-ga 113,

kuna sel sätestatakse avalik-õiguslik kohustus, ent seadusega ei ole erakoolidele makstavat

tegevuskulude suurust kehtestatud.

11. Vastustaja peab põhjendamatuks viiviste nõuet, kuna vaidlusalust avalik-õiguslikku

suhet reguleerivad normid ei näe ette sellise viivise tasumise kohustust. Vastustaja märgib,

et kaebaja viidatud kohtuotsuses haldusasjas nr 3-3-1-83-10 pidas Riigikohus võimalikuks

võlaõigusliku viivise instituudi kohaldamist avalik-õiguslikes kahju hüvitamise suhetes, ent

sellest ei saa järeldada, et VÕS § 113 oleks kohaldatav mistahes rahasumma tasumises

seisneva avalik-õigusliku kohutuse täitmisega viivitamise korral. Vastustaja leiab, et viivise

tasumise kohustus peaks tulenema riigivastutuse seadusest või konkreetset avalik-

õiguslikku suhet reguleerivast eriseadusest.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

12. Tutvunud poolte seisukohtade ja nende kinnituseks esitatud tõenditega kogumis ning

vastastikuses seoses, leian, et Keila Hariduse SA kaebus on põhjendatud ning tuleb

rahuldada osaliselt ning kohustada Tallinna linna osalema kaebaja käitatava erakooli

tegevuskulude katmises, tasudes kaebuses nõutud summa. Põhjendamatu on kaebus aga

viiviste tasumiseks kohustamise nõude osas.

13. Halduskohtule esitatud kohustamiskaebuse rahuldamiseks on kolm eeldust, mis

peavad üheaegselt täidetud olema. Esiteks peab avaliku võimu kandjal, kelle vastu kaebus

esitatud on, olema seadusest, muust õigustloovast aktist, haldusaktist või lepingust tulenev

kohustus vastav haldusakt anda või toiming sooritada. Teiseks on oluline, et avaliku

võimu kandja ei ole, vaatamata kaebaja taotlusele, seda toimingut veel sooritanud ning

kolmandaks ei esine muid põhjendatud vastuväiteid, millest tulenevalt võiks õigus

toimingule olla ära langenud. Sellistena on kohustamiskaebuse rahuldamise eeldused

sõnastanud Riigikohus haldusasjades 3-3-1-2-01, 3-3-1-77-09 ja 3-3-1-5-09 tehtud

lahendites.

14. ErakS § 222 lõikes 1 sätestatakse, et vald või linn osaleb eraüldhariduskooli

tegevuskulude katmises proportsionaalselt selles koolis õppivate õpilaste arvuga, kelle

rahvastikuregistri järgne elukoht asub selle valla või linna haldusterritooriumil. Sama

paragrahvi 3. lõike kohaselt lähtutakse tegevuskulude katmisel põhikooli- ja

gümnaasiumiseaduse (edaspidi PGS) §-s 83 sätestatud munitsipaalkooli tegevuskulude

katmises osalemise tingimustest ja korrast. Koostoimes ErakS §-iga 222 tuleneb PGS § 83

lõigetest 3 ja 4, et tegevuskuludena mõistetakse tegevuskulu raamatupidamise seaduse

tähenduses, kusjuures tegevuskulude hulka ei arvata õppega ja õpilase huvitegevusega

seotud kulusid, mille katab õpilane või vanem, riigieelarveliste eraldiste arvelt kaetavaid

kulusid, eraõiguslikelt juriidilistelt isikutelt saadud laekumiste, annetuste ning kooli

põhimääruses sätestatud kooli õppekavavälisest tegevusest saadud tulude arvelt tehtavaid

kulusid, õppekavaväliste tegevustega seotud kulusid, kooli hoonetega seotud kasutusrendi

kulusid, põhivara amortisatsiooni ja ümberhindlust ning põhivara soetamisega seotud

käibemaksu kulu. ErakS §-st 222 ning PGS § 83 lõikest 6 tuleneb, et tegevuskulude

katmisel lähtutakse kooli, kus õpilane õpib, õppekoha tegevuskulu maksumusest, mis

saadakse kooli eelarves määratud tegevuskulude summa jagamisel kooli õpilaste arvuga

selle kuu 10. kuupäeva seisuga. Arved tegevuskulude katmises osalemise eest esitatakse

igakuiselt 1/12 õppekoha tegevuskulu maksumuse osas. Kui 1/12 õppekoha tegevuskulu

maksumus on suurem kui viidatud paragrahvi lõike 7 alusel kehtestatud õppekoha

tegevuskulu piirmäär ühe kuu kohta, lähtutakse tegevuskulude katmisel õppekoha

tegevuskulude piirmäärast ühe kuu kohta, välja arvatud õpilaste puhul, kes õpivad PGS

§ 51 lõike 1 punktides 5–12 sätestatud haridusliku erivajadusega õpilaste klassides.

15. Antud juhul pole poolte vahel vaidlust selle üle, et Keila Kool on eraüldhariduskool.

Vaidlust pole ka selle üle, et selles eraüldhariduskoolis õppis igal kuul kaebaja poolt

vastustajale esitatud arvetel (tl. 10-15) nimetatud arv õpilasi, kelle rahvastikuregistri järgne

elukoht on Tallinna linn (vahemikus 63-66 õpilast). Eelviidatud arvete kohaselt on

taotletud tegevuskulude maksumuseks ühe õpilase kohta 73 eurot kuus. PGS § 83 lg 7

alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 14. veebruari 2013 määruse nr 28 „Õppekoha

tegevuskulu piirmäär ühe kuu kohta 2013. aastal“ § 1 kohaselt on ühe õppekoha tegevuskulu

piirmäär 73 eurot ühe kuu kohta. Niisiis ei ületa kaebaja nõue PGS § 83 lõikes 7

nimetatud piirmäära. Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et Tallinna linnal EraKS §-s

222 lõike 1 kohaselt kohustus osaleda Keila Kooli tegevuskulude katmises.

16. Täidetud on ka kohustamiskaebuse rahuldamise teine eeldus. Vastustaja ei vaidle vastu

veel sellele, et kaebaja on talle esitanud igakuiselt arveid eraüldhariduskooli tegevuskulude

katmiseks proportsionaalselt koolis õppivate õpilaste arvuiga, kelle elukohaks on

rahvastikuregistri andmetel Tallinna linn. Maksetähtaega sisaldavate arvete esitamine

kujutab endast taotlust tasuda arvel näidatud rahasumma mingiks konkreetseks ajaks.

Sellised arved on kaebaja vastustajale esitanud ning seega taotlenud erakooli

tegevuskulude katmises osalemist.

17. Põhjendamatu on vastustaja seisukoht, nagu võiks ErakS §-s 222 sätestatud kohustuse

mittetäitmist õigustada sellega, et riik ei ole Tallinna linnale eraldanud PGS-ist ja ErakS-ist

tulenevate,

väidetavalt

riikliku

iseloomuga

kohustuste

täitmiseks

vajalikke

eelarvevahendeid. See, kas erakooli tegevuskulude kandmises osalemine on loomuldasa

riikliku või kohaliku omavalitsuse iseloomuga ülesanne, ei ole käesoleval juhul üldse

oluline. Seaduses on kulude kandmises osalemise kohustus pandud sõnaselgelt linnale või

vallale. Tegemist ei ole tingimusliku kohustusega, mida tuleks täita üksnes juhul kui riik

linnale selleks raha eraldab. Kohaliku omavalitsuse kohustus seadust täita ning sellele

kohustusele korrespodeeruva õiguse kandjaks oleva isiku õigus nõuda kohalikult

omavalitsuselt kohustuse täitmist ei sõltu riigi ja kohaliku omavalitsuse vahelistest

suhetest. Oma õiguste kaitseks on kohalikul omavalitsusel võimalik esitada

vastavasisulised nõuded riigi vastu, vastustaja seletusest nähtuvalt on Tallinna linn seda

antud juhul ka teinud. Isegi juhul kui leiab tuvastamist, et riigil on kohustus Tallinna

linnale eraldada täiendavaid vahendeid, ei tähenda see, et Tallinna linn saaks õigustada

enda kohustuste täitmata jätmist või täitmisega viivitamist kaebaja ees. Juhul kui Tallinna

linna nõue riigi vastu peaks aga lõpuks rahuldamata jääma, ei lõpeta see samuti ErakS §-st

222 tulenevat kohustust kaebaja ees. Asjaolu, et kohustatud poolel pole rahalise kohustuse

täitmiseks vajalikke vahendeid, ei muuda kohustust olematuks ega lõpeta seda.

Eraüldhariduskooli pidaja EraKS §-le 222 tugineva nõudeõiguse olemasolu kohaliku

omavalitsuse üksuse vastu osaleda seaduses sätestatud ulatuses taotleja poolt peetava

eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises ei sõltu kohaliku omavalitsuse üksuse

rahalisest seisundist ega sellest, millisel määral vastava kohustuse täitmist riigieelarvest

toetatakse. Tegemist on erinevate õigussuhetega ning kohaliku omavalitsuse üksus ei saa

EraKS §-st 222 tuleneva kohustuse eraüldhariduskooli pidaja ees täitmata jätmist õigustada

viitega riigi võimalikele tegematajätmistele või rikkumistele nendevahelises õigussuhtes.

18. Nõustuda ei saa vastustaja seisukohaga, et vaidlusalust kohustust puudutavad normid

on

vastuolus

põhiseadusega.

PS

§-st

tulenev

kohaliku

omavalitsuse

enesekorraldusõigus ei välista seadusega kohalikule omavalitsusele ülesannete panemist

ega anna kohalikule omavalitsusele ühelgi juhul õigust keelduda seadusega pandud

kohustuse täitmisest isikute ees. Tallinna Ringkonnakohus selgitas haldusasjas 3-12-1007

tehtud lahendis, et PS § 154 kaitseb kohaliku omavalitsuse üksust riigi eest ning seadusega

kohaliku omavalitsuse finantsilist sõltumatust ülemääraselt piiravate kohustuste panemise

korral ei ole kohane mitte vastava kohustuse põhiseadusevastaseks tunnistamine, vaid

rahaliste

vahendite

eraldamata

jätmise

õigusvastaseks

tunnistamine.

Kohaliku

omavalitsuse põhiseaduslik garantii ei tähenda, et omavalitsusüksusele seadusega

kohustuse panemine oleks põhiseadusevastane ning õigustatud isik ei saaks kohaliku

omavalitsuse üksuselt nõuda kohustuse täitmist. See seisukoht on asjakohane ka

käesoleval juhul. Ka asjaolust, et kohalikul omavalitsusel on PS §-st 37 tulenevalt kohustus

pidada ülal piisav hulk õppeasutusi ning tagada tasuta koolihariduse andmine ei tulene

kuidagi õigust keelduda eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises osalemisest ega muuda

vastavat seadusega pandud kohustus olematuks või põhiseadusega vastuolus olevaks.

Samuti leiab kaebaja ekslikult, nagu oleks vaidlusaluse kohustuse näol tegemist PS § 113

kohaldamisalasse

kuuluva

avalik-õigusliku

rahalise

kohustusega.

PS

§

kohaldamisalasse kuuluvad põhimõtteliselt rahalised kohustused avaliku võimu kandja ees.

ErakS § 222 lõikes 2 näol on tegemist avaliku võimu kohustusega eraisiku (erakooli pidaja

ees) ning juba seetõttu ei saa see PS § 113 kohaldamisalasse kuuluda.

19. Põhjendamatu on aga kaebaja nõue mõista vastustajalt välja viivised ErakS § 222

sätestatud kohustuse täitmisega viivitamise eest. Leian, et vaidlusalust avalik-õiguslikku

suhet reguleerivad normid ei näe vastustajale ette sellise viivise tasumise kohustust. Sellist

kohustust ei ole võimalik tuletada otse VÕS §-st 113, kuna viidatud õigusakt reguleerib

eraõigusliku iseloomuga võlasuhteid. Eraüldhariduskooli ja kohaliku omavalitsuse vaheline

õigussuhe, mille sisuks on kohaliku omavalitsuse kohustus osaleda erakooli tegevuskulude

katmises, on aga avalik-õigusliku iseloomuga. VÕS § 113 kohaldamine oleks võimalik, kui

see tuleneks mõnest avalik-õiguslikku suhet reguleerivast normist, selline norm peaks

sisalduma kas avalik-õigusliku iseloomuga kohustuste täitmist reguleerivas riigivastutuse

seaduses või mõnd konkreetset avalik-õiguslikku suhet reguleerivas eriseaduses. Nii

näiteks on Riigikohus kohtuasjas nr 3-3-1-83-10 tehtud otsuses pidanud riigivastutuse

seaduse § 7 lõikele 4 tuginedes võimalikuks võlaõigusliku viivise instituudi kohaldamist

avalik-õiguslikes kahju hüvitamise suhetes. Riigivastutuse seaduse § 7 lõikes 4 viidatakse

aga sõnaselgelt võimalusele kohaldada eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Sellest ei saa aga

järeldada, et VÕS § 113 oleks kohaldatav mistahes rahasumma tasumises seisneva avalik-

õigusliku kohutuse täitmisega viivitamise korral. Käesoleval juhul ei ole vaidluse all

vastustaja poolt kaebajale kahju tekitamine, kaebaja ei ole kohtule esitanud

hüvitamiskaebust, vaid kohustamiskaebuse. Riigivastutuse seaduse § 6, mis reguleerib

avaliku võimu kandja vastu haldusakti andmise või sooritamise nõude esitamist, ei viita

võimalusele nõuda viivitusintressi tasumist. Viivise tasumise kohustus peaks tulenema aga

just riigivastutuse seadusest või konkreetset avalik-õiguslikku suhet reguleerivast

eriseadusest. Vastustaja viitab selles osas asjakohaselt näiteks avaliku teenistuse seadusele,

mille § 43 lõikes 4 sätestatakse sõnaselgelt, et puhkusetasu maksmisega viivitamise korral

maksab ametiasutus viivist iga viivitatud päeva eest vastavalt võlaõigusseaduse §-le 113.

Samuti on ravikindlustusseaduse § 53 lõikes 6, mille kohaselt makstakse viivist ajutise

töövõimetuse

hüvitise

väljamaksmisega

viivitamise

korral.

Põhimõtteliselt

on

viivitusintressiga

sarnaseks

avalik-õiguslikuks

intressiks

ka

maksuhalduri

poolt

maksukohustuslasele maksukorralduse seaduse § 116 alusel makstav intress. Küll aga ei

näe intressi maksmise kohustust ette ErakS ega PGS, mis antud juhul vaidluse all olevat

õigussuhet reguleerivad, neis ei viidata ka VÕS-is sätestatud viivise tasumise kohustusele.

Leian, et viivise nõue ei ole õigustatud ka RvastS § 23 alusel, kuna see norm puudutab

õigust intressile alusetu rikastumise korral, millega antud juhul tegemist ei ole.

20. HkMS §-st 108 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks

otsus tehti ning kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskuud

proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osaga. Kaebaja on taotlenud menetluskulude

väljamõistmist vastustajalt. Menetluskuluks on 15 euro suurune riigilõiv ning 3510 euro

suurune õigusabikulu. Riigilõivu tasumine on tõendatud kaebusega koos esitatud

maksekorraldusega

(tl.

38),

õigusabikulu

kohta

on

esitatud

arved

koos

spetsifikatsioonidega ja nende tasumist kinnitavad pangakonto väljavõtted. HkMS § 109 lg

6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes põhjendatud ja vajalikud menetluskulud.

Arvestades vaidluse faktilist ja õiguslikku keerukust, samuti seda, et sedalaadi vaidluste

osas on juba väljakujunenud kohtupraktika ning arvestades tõendamist vajanud asjaolude

hulka ja iseloomu ning vastaspoole esitatud menetlusdokumentide mahtu, samuti kaebuse

rahuldamist vaid põhinõude osas, tuleb kaebaja kasuks välja mõista 1500 eurot.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik