1-13-5735/46 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.aprillil 2014.a. , Tallinn, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-

-5735

Kohtukoosseis

Julia Katškovskaja, Urmas Reinola, Pavel Gontšarov

Kriminaalasi

U.H süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 2, § 384 lg 1, §

2172 lg 1

järgi üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu otsus 9.jaanuarist

4.a.

Apellatsiooni esitaja

U.H kaitsja adv. Hannes Toodu

Süüdistatav

U.H (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses)

Kaitsja

Prokurör

Advokaat Hannes Toodu

Katrin Mikenberg

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu otsus 9.jaanuarist 2014.a. U.H

suhtes jätta muutmata.

Esitatud

apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist

tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul

alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest.

Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse

poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda.

Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist

kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale

võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul

alates kohtuotsuse kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 9.jaanuari 2014.a.

U.H

otsusega süüdi tunnistada

KarS § 201 lg 2 p 2 järgi ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõista talle karistuseks vangistus 2 (kaks) aastat. Süüdi tunnistada U.H KarS § 384 lg 1 järgi ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõista talle karistuseks vangistus 1 (üks) aasta. Süüdi tunnistada U.H KarS § 2172 järgi ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõista talle karistuseks vangistus 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud. KarS § 64 lg 1 alusel mõista U.H-le liitkaristus, lugedes kergem karistus kaetuks raskemaga ning lõplikuks karistuseks mõista talle vangistus 2 (kaks) aastat. KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel jätta U.H-le mõistetud vangistus 2 (kaks) aastat tingimisi täielikult täitmisele pööramata, kui süüdimõistetu ei pane 3 (kolme) aastase katseaja jooksul tahtlikult toime uut kuritegu. KarS § 78 lg 1 alusel arvestada U.H-le määratud 3 (kolme) aastase katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 09.01.2014.a.

U.H mõisteti

järgi süüdi järgmistes episoodides:

KarS § 201 lg 2 p 2

-

selles, et tema, olles OÜ RDT Invest (äriregistri kood 10777586, asukoht Lepiku 7-3, Tartu; kustutatud 30.10.2012.a) tegevdirektor, kellele oli 18.06.2010.a. OÜ RDT Invest juhatuse liikme AT poolt notariaalse volikirja alusel usaldatud OÜ RDT Invest vara ja antud õigus OÜ RDT Invest varaga toimingute tegemiseks, organiseeris äriühingu uueks juhatuse liikmeks alates 17.01.2011 variisiku VM.

Seejärel korraldas U.H OÜ RDT Invest juhatuse liikme VM nimel

äriühingu põhivara kogumaksumusega 1 136 858,80 krooni ehk 72 658,52 eurot võõrandamise OÜ le Westhead alla turuhinna. 17.01.2011.a võõrandas - VM OÜ RDT Invest esindajana U.H korralduste ja vormistatud dokumentide alusel RDT Invest OÜ le kuuluvad alljärgnevad varad OÜ - -le Westhead:

• sadulveok MAN 18.410 FLS r/m 777RDT keskmise turuväärtusega 179 200 krooni ehk 11452,97 eurot;

• sadulveok MAN 26.463 FPLS r/m 166 MNJ keskmise turuväärtusega 281 658,

80 krooni ehk 18 001,28 eurot;

• külmik

ZB keskmise turuväärtusega 300 000

-haagis KRONE SDR 27 r/m 554

krooni ehk 19 173,49 eurot;

• külmik haagis KRONE SDR 27 r/m 989 GI keskmise turuväärtusega 313500 - krooni ehk 20036,30;

• sõiduauto Audi V8 r/m 988 TFF keskmise turuväärtusega 62 500 krooni ehk 3994,48 eurot. OÜ Westhead tasus müügilepingute alusel sularahas U.H-le vähemalt

45 000 eurot, mida U.H RDT Invest OÜ kassasse ei kandnud, vaid

omastas selle täpselt tuvastamata asukohas. Sularaha endale jätmisega ja sõidukite alla turuväärtuse müügiga tekitas U.H RDT Invest OÜ-le varalist kahju vähemalt sõidukite keskmises turuväärtuses s.o. 1 136 858,80 krooni ehk 72 658,52 eurot.

-

selles, et ta, tegutsedes alates 03.12.2008.a KülmTarne OÜ (pankrotis, reg nr 10571057, endise nimega OÜ Arktik) juhatuse liikmena, kellele on ÄS § 187 lg

1 järgi pandud ülesanne täita oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega, pani toime omastamise ning seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise õiguse ebaseadusliku ärakasutamise, millega tekitas ettevõttele suure varalise kahju ning sellisel viisil ettevõtte vara raisates põhjustas ettevõtte maksevõime olulise vähenemise. Nimelt U.H , tegutsedes alates 03.12.2008.a. OÜ Arktik (pankrotis, reg nr 10571057, alates 16.04.2009.a. nimega OÜ KülmTarne) juhatuse liikmena, kellele on ÄS § 187 lg 1 järgi pandud ülesanne täita oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega, sõlmis 08.12.2008.a. OÜ le Arktik ilmselgelt kahjuliku ja ebamõistliku Saaremaa Kala - OÜ osade võlaõigusliku müügilepingu, millega OÜ Centrale Invest (reg nr 11097451) müüs ja OÜ Arktik ostis Saaremaa Kala OÜ (reg nr 11000032) osa hinnaga 6 000 000 krooni. Lepingu punkt 2.5.1. kohaselt kohustus OÜ Arktik tasuma osa eest 5 000 000 krooni 10 tööpäeva jooksul peale lepingu allkirjastamist, st hiljemalt 19.detsembril 2008. Lepingu punkt 2.5.2. kohaselt kohustus OÜ Arktik 1 000 000 krooni tasuma osa üleandmisel, kuid mitte hiljem kui 17.märtsil 2009. Lepingu punkt 4.5 sisaldas ebamõistlikku ja OÜ -le Arktik kahjulikku sätet, mis andis õiguse müüjale lepingust ühepoolselt taganeda ja jätta ostjalt saadu endale, kui ostja pole oma tasu maksmise kohustust täielikult ära täitnud. 16.12.2008.a. tasus OÜ Arktik 3 000 000 krooni oma SEB Pank AS kontolt nr 10220031501018 OÜ Centrale Invest AS Swedbank kontole nr 221027093031 ja 17.12.2008.a. tasus veel 2 000 000 krooni. Seejärel jättis OÜ Arktik määratud tähtajaks, s.o nii 17.märtsiks 2009 kui ka OÜ Centrale Invest poolt antud täiendava tähtajana antud 25.märtsiks 1 000 000 krooni (1/6 tasumisele kuulunud kogusummast) tasumata, mistõttu OÜ Centrale Invest, viidates lepingu p 4.5 sätestatud võimalusele, jättis OÜ-lt Arktik saadud 5 000

000 krooni endale ega andnud vastu lepingu objektiks olnud Saaremaa Kala OÜ osa või üldse midagi. Manifesteerimaks nimetatud summa jätmist OÜ -le Centrale Invest, sõlmisid U.H OÜ Arktik nimel ja OÜ Centrale Invest TK nimel vahekohtu kokkuleppe ja lasid selle vahekohtul kinnitada ilma sisulise vaidluseta ning seejärel lasid vahekohtu otsuse kinnitada ka Harju Maakohtus. KarS prg. 217-2 lg 2 p.1 järgi on U.H mõistetud süüdi selles, et olles KülmTarne OÜ (pankrotis, reg nr 10571057, endise nimega OÜ Arktik) juhatuse liige alates 09.12.1008.a, tema sõlmis 12.12.2008.a OÜ Arktik nimel OÜ ga Kükita - Arenduse (reg nr 1 - 1281410) kinnistute müügi ja hüpoteegiga koormamise lepingu, mille kohaselt OÜ Arktik ostis OÜ lt Kükita Arendus kaks kinnistut aadressil Harjumaa, - Rae vald, Krati tee 2 ja 4, kohustudes tasuma kokku 16 520 000 krooni tähtajaga 11.01.2009.a ning sellesama ostuhinna tagamiseks seati sama lepinguga müüja kasuks neile kinnistutele hüpoteek summas 12 000 000 krooni. Notariaalse lepingu p 3.4. kohaselt oli ostuhinnast 5 000 000 krooni OÜ Arktik poolt juba lepingu sõlmimise ajaks hoiustatud notar Evelyn Roots’i notarikontole edasikandmiseks notari poolt Eesti Krediidipangale Kükita Arenduse OÜ laenulepingu nr 17947 osaliseks tagastamiseks. Ostuhinnast 11 520 000 krooni pidi OÜ Arktik tasuma Kükita Arenduse OÜ le 30 päeva jooksul lepingu sõlmimisest, st hiljemalt - 11.01.2009. OÜ Arktik on ajavahemikus 12.12.2008 – 23.02.2009 kandnud Kükita Arenduse OÜ le üle raha 10 895 000 krooni, kuid et kohe pärast esimest ülekannet - summas 3 995 000 krooni Kükita Arenduse OÜ le kanti see kolme päeva pärast OÜ - Arktik arvele tagas -le, i ja seejärel taas OÜ Arktik tegi ülekandeid Kükita Arenduse OÜ siis on OÜ Arktik kinnistute eest Kükita Arenduse OÜ-le maksnud koos lepingueelse deposiitmaksega kokku vähemalt 11 900 000 krooni.

25.02.2009 sõlmis U.H OÜ Arktik nimel Kükita Arenduse OÜ-ga

lisakokkuleppe, millega OÜ Arktik võttis endale täiendava kohustuse tasuda leppetrahvi 500 000 krooni tähtajaga 27.02.2009 ning kinnistute ostuhinna tasumise jäägi 1 120 000 krooni (lisakokkuleppe p 1.2.1.9 tasumise tähtaega pikendati kuni 27.08.2009. Leppetrahvi tasumise päeval, s.o 27.02.2009, ei maksnud OÜ Arktik 500

000 krooni Kükita Arenduse OÜ le, vaid sel päeval U.H sõlmis OÜ Arktik nimel - kinnistute müügilepingu, müües need 5 000 000 krooni eest OÜ-le Krati Invest, reg nr 11592096 (juhatuse liige U.H alates 19.02.2009.a), nõustudes seejuures müügihinna tasumisega kuue kuu pärast. OÜ Arktik, U.H isikus, ei täitnud oma leppetrahvi tasumise kohustust ning seetõttu algatati OÜ Kükita Arenduse avalduse alusel täitemenetlus ja kõnealused kinnistud realiseeriti oksjoni korras maksumusega kokku 1 490 000 krooni. Nimetatud tehingute tulemusena tasuti kinnistute maksumus täies mahus Kükita Arendus OÜ-le, kuid vastu ei saanud OÜ Arktik midagi.

Vastavalt KarS RS §

punktile 2 on tegemist suure kahjuga siis, kui see ületab

-le 8

kehtivat palga alammäära ühes kuus sajakordselt. 2008 ja 2009.a oli kehtiva palga alammäär ühe kuu kohta 4350 krooni. Seega oli tegemist suure kahjuga siis, kui see ületas 435 000 krooni. Antud juhul pandi kuritegu toime aastatel 2008 ja 2009 ning kannatanule tekitati kuriteoga kahju kokku summas vähemalt 11 900 000 krooni, mis ületab KarS RS §-i 8 punkti 2 kohaselt 2008.a ja 2009.a kehtinud suure kahju piirmäära.

Vastavalt ÄS §

U.H ’l kui KülmTarne OÜ juhatuse liikmel

-le 187 lg-le 1 oli

kohustus täita oma juhatuse liikme kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega. 12.12.2008.a. OÜ Arktik nimel OÜ ga Kükita Arenduse sõlmitud kinnistute müügi -

- ja

hüpoteegiga koormamise lepinguga omandas OÜ Arktik kaks kinnistut ja maksis nende eest vähemalt 11 900 000 krooni, kuid et hiljem OÜ Arktik võõrandas need kinnistud 5 000 000 krooni eest OÜ-le Krati Invest ehk soetamisel makstud kogusummast üle kahe korra väiksema hinnaga ja seejärel algatatud täitemenetluses läbiviidud enampakkumisel müüdi need samad kinnistud kokku 1 490 000 krooni eest ehk kinnistute OÜ le Arktik soetamisel makstud vähemalt 11 900 000 kroonist üle - seitsme korra väiksema summa eest, mis ei katnud isegi OÜ Arktik võlgnevust OÜ Kükita Arenduse ees. Kinnistute soetamisega ja edasimüümisega ning selle käigus võetud kohustuste ja nende täitmiseks tehtud rahaülekannetega tekitas U.H OÜ-le Arktik suure varalise kahju väärtuses vähemalt 11 900 000 krooni.

KarS prg. 384 lg 1

järgi mõisteti U.H süüdi selles,

-

et tema tegutsedes alates 03.12.2008.a. OÜ Arktik (pankrotis, reg nr 10571057, alates 16.04.2009.a. nimega OÜ KülmTarne) juhatuse liikmena, kellele on ÄS § 187 lg 1 järgi pandud ülesanne täita oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega, tema sõlmis 08.12.2008.a. OÜ-le Arktik ilmselgelt kahjuliku osade võlaõigusliku müügilepingu, millega OÜ Centrale Invest (reg nr 11097451) müüs ja OÜ Arktik ostis Saaremaa Kala OÜ (reg nr 11000032) osa hinnaga 6

000 000 krooni. Lepingu punkt 2.5.1. kohaselt kohustus OÜ Arktik tasuma osa eest 5 000 000 krooni 10 tööpäeva jooksul peale lepingu allkirjastamist, st hiljemalt 19.detsembril 2008. Lepingu punkt 2.5.2. kohaselt kohustus OÜ Arktik

1 000 000 krooni tasuma osa üleandmisel, kuid mitte hiljem kui 17.märtsil 2009. Lepingu punkt 4.5 sisaldas ebamõistlikku ja OÜ le Arktik kahjulikku sätet, mis - andis õiguse müüjale lepingust ühepoolselt taganeda ja jätta ostjalt saadu endale, kui ostja pole oma tasu maksmise kohustust täielikult ära täitnud. 16.12.2008.a. tasus OÜ Arktik 3 000 000 krooni oma SEB Pank AS kontolt nr 10220031501018 OÜ Centrale Invest AS Swedbank kontole nr 221027093031 ja 17.12.2008.a. tasus veel 2 000 000 krooni. Seejärel jättis OÜ Arktik määratud tähtajaks, s.o nii 17.märtsiks 2009 kui ka OÜ Centrale Invest poolt antud täiendava tähtajana antud 25.märtsiks 1 000 000 krooni tasumata, mistõttu OÜ Centrale Invest kasutas lepingu p 4.5 sätestatud võimalust ja jättis OÜ-lt Arktik saadud 5 000 000 krooni endale ega andnud üle lepingu objektiks olnud Saaremaa Kala OÜ osa. Sellise tehinguga andis U.H OÜ Arktik poolt OÜ-le Centrale Invest põhjendamatu soodustuse summas 5 000 000 krooni (319 558,24 €). Harju Maakohtu 25.05.2009. a määrusega kuulutati välja OÜ KülmTarne (endise nimega OÜ Arktik) pankrot. Harju Maakohtu 27.01.2011 määruses tsiviilasjas nr 2- -

09 5353 on resolutiivosa p 9 märgitud, et rahuldamata tunnustatud nõudeid pankrotimenetluse II ja III järgus oli kokku summas 11 869 285,63 krooni (758 585,61 €). Tehes 08.12.2008.a OÜ ga Centrale Invest ebamõistliku tingimusega kahjuliku - Saaremaa Kala OÜ osade võlaõigusliku müügitehingu, millega andis tehingu teisele poolele põhjendamatu soodustusena võimaluse jätta endale tehinguga saadud 5 000 000 krooni (319 558,24 €) ehk 5/6 tehingu koguväärtusest, ilma kohustuseta midagi vastu anda, põhjustas U.H sellega OÜ Arktik maksevõime olulise vähenemise.

-

et olles KülmTarne OÜ (pankrotis, reg nr 10571057, endise nimega OÜ Arktik) juhatuse liige alates 09.12.1008.a, tema sõlmis 12.12.2008.a OÜ Arktik nimel OÜ-ga Kükita Arenduse (reg nr 11281410) kinnistute müügi ja hüpoteegiga - koormamise lepingu, mille kohaselt OÜ Arktik ostis OÜ lt Kükita Arendus kaks - kinnistut aadressil Harjumaa, Rae vald, Krati tee 2 ja 4, kohustudes tasuma kokku 16 520 000 krooni tähtajaga 11.01.2009.a ning sellesama ostuhinna tagamiseks seati sama lepinguga müüja kasuks neile kinnistutele hüpoteek summas 12 000 000 krooni. Notariaalse lepingu p 3.4. kohaselt oli ostuhinnast 5 000 000 krooni OÜ Arktik poolt juba lepingu sõlmimise ajaks hoiustatud notar Evelyn Roots’i notarikontole edasikandmiseks notari poolt Eesti Krediidipangale Kükita Arenduse OÜ laenulepingu nr 17947 osaliseks tagastamiseks. Ostuhinnast 11 520 000 krooni pidi OÜ Arktik tasuma Kükita Arenduse OÜ le 30 päeva jooksul lepingu - sõlmimisest, st hiljemalt 11.01.2009. OÜ Arktik on ajavahemikus 12.12.2008 – 23.02.2009 kandnud Kükita Arenduse OÜ le üle raha 10 895 000 krooni, kuid - et kohe pärast esimest ülekannet summas 3 995 000 krooni Kükita Arenduse OÜ-le kanti see kolme päeva pärast OÜ Arktik arvele tagasi ja seejärel taas OÜ Arktik tegi ülekandeid Kükita Arenduse OÜ le, siis on OÜ Arktik kinnistute eest - Kükita Arenduse OÜ-le maksnud koos lepingueelse deposiitmaksega kokku vähemalt 11 900 000 krooni.

25.02.2009 sõlmis U.H OÜ Arktik nimel Kükita Arenduse OÜ-ga

lisakokkuleppe, millega OÜ Arktik võttis endale täiendava kohustuse tasuda leppetrahvi 500 000 krooni tähtajaga 27.02.2009 ning kinnistute ostuhinna tasumise jäägi 1 120 000 krooni (lisakokkuleppe p 1.2.1.9 tasumise tähtaega pikendati kuni 27.08.2009. Leppetrahvi tasumise päeval, s.o 27.02.2009, ei maksnud OÜ Arktik 500 000 krooni Kükita Arenduse OÜ le, vaid sel päeval U.H - sõlmis OÜ Arktik nimel kinnistute müügilepingu, müües need 5 000 000 krooni eest OÜ-le Krati Invest, reg nr 11592096 (juhatuse liige U.H alates 19.02.2009.a), nõustudes seejuures müügihinna tasumisega kuue kuu pärast. OÜ Arktik, U.H isikus, ei täitnud oma leppetrahvi tasumise kohustust ning seetõttu algatati OÜ Kükita Arenduse avalduse alusel täitemenetlus ja kõnealused kinnistud realiseeriti oksjoni korras maksumusega kokku 1 490 000 krooni. Nimetatud tehingute tulemusena tasuti kinnistute maksumus täies mahus Kükita Arendus OÜ le, kuid vastu ei saanud OÜ Arktik midagi.

-

Vastavalt KarS RS §-le 8 punktile 2 on tegemist suure kahjuga siis, kui see ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus sajakordselt. 2008 ja 2009.a oli kehtiva palga alammäär ühe kuu kohta 4350 krooni. Seega oli tegemist suure kahjuga siis, kui see ületas 435 000 krooni. Antud juhul pandi kuritegu toime aastatel 2008 ja 2009 ning kannatanule tekitati kuriteoga kahju kokku summas vähemalt 11 900 000 krooni, mis ületab KarS RS §-i 8 punkti 2 kohaselt 2008.a ja 2009.a kehtinud suure kahju piirmäära. Vastavalt ÄS §-le 187 lg-le 1 oli U.H kui KülmTarne OÜ juhatuse liikmel kohustus täita oma juhatuse liikme kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega.

12.12.2008.a. OÜ Arktik nimel OÜ ga Kükita Arenduse sõl

-

mitud kinnistute

müügi

ja hüpoteegiga koormamise lepinguga omandas OÜ Arktik kaks

-

kinnistut ja maksis nende eest vähemalt 11 900 000 krooni, kuid et hiljem OÜ Arktik võõrandas need kinnistud 5 000 000 krooni eest OÜ-le Krati Invest ehk soetamisel makstud kogusummast üle kahe korra väiksema hinnaga ja seejärel algatatud täitemenetluses läbiviidud enampakkumisel müüdi need samad kinnistud kokku 1 490 000 krooni eest ehk kinnistute OÜ-le Arktik soetamisel makstud vähemalt 11 900 000 kroonist üle seitsme korra väiksema summa eest, mis ei katnud isegi OÜ Arktik võlgnevust OÜ Kükita Arenduse ees. Kinnistute soetamisega ja edasimüümisega ning selle käigus võetud kohustuste ja nende täitmiseks tehtud rahaülekannetega tekitas U.H OÜ-le Arktik suure varalis e kahju väärtuses vähemalt 11 900 000 krooni APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Esitatud apellatsioonis taotleb

ellant

-

ap

kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 274 2

ja § 205

üüdistuses seoses Arktik OÜ

-2 alusel s

-ga (pankrotis, alates 16.04.2009

KülmTarne OÜ) KarS § 201 lg 2 p 2, § 384 lg 1 ja § 2172 lg 1 järgi . Etteheidetavad teod on osalt pandud toime üle 5 aasta tagasi ning osalt täitub 5 aastat käesoleva aasta veebruaris. Kriminaalmenetlus on selles asjas kestnud alates 08.09.2009.a., mis on apellandi arvates lubamatult pikk menetlusaeg ja U.H õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada, kui menetlus lõpetada. Ülejäänud osas taotleb ap tühista ellant maakohtu otsuse mist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus seoses krimi misega. Samuti taotleb apellant maakohtus naalmenetlusõiguse olulise rikku esitamata tõendite juurde võtmist ning valitud kaitsjale makstud tasu väljamõistmist süüdistatava kasuks riigilt. Isiku õigus nõuda enda kohtuasja menetlemist mõistliku aja jooksul tuleneb Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg 1 esimesest lausest ja Eesti - ja olemus ja selle piirid on Vabariigi põhiseaduse § st 14. Mõistliku menetlusa sisustatud kohtupraktikaga. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) väljakujunenud praktika kohaselt hinnatakse menetlusaja mõistlikkust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul. Mõistlik aeg seejuures ei alga mitte kohtumenetlusest vaid arvesse võetakse ka kohtueelne menetlus ning arvestada tuleb asja keerukusega.

Apellant on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole tegemist ei

õiguslikult keeruka ega mahuka kriminaalasjaga. Asjas on 7 köidet ning prokuratuur taotles istungil kokku 16 tunnistaja ülekuulamist, kellest osadest prokurör hiljem kohtuistungil loobus. Samuti on asja mahtu hinnates oluline, et dokumentaalsed tõendid korduvad toimiku köidetes, näiteks I köites, lk 63 66 ning III köites, lk 9 - -13 on samad tõendid. Riigikohus on analüüsides kriminaalasja keerukust ja ma hukust leidnud, et tegemist ei ole keeruka ega eriti mahuka kriminaalasjaga, kus kohtusse saadeti 15 köidet tõendeid ning prokuratuur taotles 53 tunnistaja ülekuulamist. Menetletav kuritegu ei ole ka raske, sest see kuulub teise astme kuritegude hulka. Apellant on seisukohal, et menetluse venimine on tingitud vaid menetlejate käitumisest ning süüdistatavale ei saa süüks panna kriminaalmenetluse ebamõistlikku pikkust. Süüdistatav ei ole jätnud menetlejate kutsel ilmumata ega ole temast olnud tingitud asja arutamise kestvus maakohtus. Apellant on seisukohal, et etteheiteid menetluse kestusele tuleb teha pigem uurimisasutustele kriminaalasja eeluurimisel, milline kestis ebamõistlikult pikka aega. Maakohus pidi ühel korral tagastama süüdistusakti prokuratuuri 0 5.06.2013 määrusega, kuna see ei vastanud KrMS § 154 sätestatud nõuetele. Eeltoodust tulenevalt on apellant seisukohal, et arvestades kriminaalasja väikest mahtu ja keerukust toimus menetluse põhjendamatu venimine peamiselt kohtueelsel uurimisel ning sel a jal oli märkimisväärseid tegevusetuse perioode. Ka prokuratuur on karistuse taotlemisel selgitanud, et tegude toimepanemisest on möödunud pikk aeg. Riigikohus on leidnud, et riigivõimu käitumisel on oluline rõhk ebamõistliku ikkumise kõrvaldamise üle otsustamisel.

menetlusaja tuvastamisel ning r

Seega tuleb kriminaalmenetlus kestuse hindamisel arvestada asjaoluga, et see ei ole põhjustatud süüdistatava käitumisest vaid menetlejate tegevusest. Kuni kohtuotsuse tegemiseni 4 ja poole aasta jooksul pidi U.H olema teadmatuses sellest, kas ta mõistetakse kriminaalkorras süüdi ning milline on karistus. Samuti oli U.H-le eeluurimise ajal kohaldatud tõkendina elukohast lahkumise keeldu. EIÕK art 6 lg 1 eesmärk kriminaalasjades on vältida seda, et süüdistatav peaks oma saatuse osas liiga kauaks ebakind Riigikohus leidnud, et arvestada tuleb ka seda, kas lasse olukorda jääma.

on

isikule on kohaldatud menetluse ajal tõkendit –

süvendab

- elukohast lahkumise keeld

arvestatavalt ka riivet isiku õigusele asja menetlemisele mõistliku aja jooksul. Riigikohus on asunud seisukohale isikule on koormavaks teadmatus sellest, kas ta tunnistatakse süüdi ning kaitsja arvates lisaks ka see, milline karistus võidaks isikule määrata. Seega on süüdistatav pidanud üle 4 ja poole aasta jooksul olema teadmatuses sellest, kas ta mõistetakse süüdi ning milline karistus talle määratakse.

Lisaks on süüdistatav pidanud taluma tõkendina elukohast lahkumise keeldu. Samuti on apellant seisukohal, et kui asuda seisukohale, et käesoleval ajal ei veel mõistlik menetlusaeg ületatud, siis juhtub see tulevikus paratamatult. Riigikohus on asunud seisukohale, et olukorras, kus on tuvastatud, et süüdistatavate õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, peab kolleegium, otsustamaks, kas asja edasine menetlemine on põhjendatud, hindama ka seda, millise aja jooksul on selles asjas tõenäoliselt võimalik jõustunud kohtuotsuseni jõuda.

Juhul kui eksisteerib arvestatav tõenäosus, et kriminaalasja lahendamine lähiajal ei ole võimalik, tuleb kriminaalmenetlus lõpetada, vältimaks olukorda, kus süüdistatava õiguste juba alanud rikkumine jätkub veel pikka aega. Seejuures tuleb silmas pidada, et kõneksoleva õiguse rikkumise intensiivsus on ajas süvenev. Samuti on apellant seisukohal, et arvestada tuleb asjaoluga, et Riigikogu menetluses on karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (554 SE), kus muuhulgas plaanitakse muuta KarS § lõiget 1.

Eelnõu on kavandatud seadusena jõustuma -i 384 2015. aasta 1. jaanuaril. Seega on tõenäoline, et enne kui kriminaalasjas jõutakse jõustunud kohtulahendini, muutub materiaalõigus. Eeltoodut tuleb arvesse võtta ka edasise menetluse põhjendatuse hindamisel. Kui on alust arvata, et kriminaalasja lahendamiseni ei jõuta enne, kui kr lõpetamine KrMS § 274 iminaalmenetluse -2 lg 1 alusel muutub möödapääsmatuks, tuleb kriminaalmenetlus lõpetada vaatamata sellele, et menetluse lõpetamise ajal oleks süüdistatava õiguste rikkumine heastatav ka muul viisil.

Apellant on seisukohal, et tulenevalt maakohtu menetluses toimunud menetlusõiguse olulistele rikkumistele, tuleks asi saata tagasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. See tähendaks paratamatult, et isegi kui täna ei ole mõistlik menetlusaeg ületatud, siis see juhtub tulevik käesoleval us. See annab ka juhul ringkonnakohtule võimaluse reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele kriminaalmenetluse lõpetamisega süüdistatava suhtes. Apellant on seisukohal, et käesoleval juhul ei takista menetlus lõpetamist ka asjas esitatud tsiviilhagi, kuna kohus jättis selle otsusega läbivaatamata.

Seega ei muutuks menetluse lõpetamisel ka kannatanu olukord olenevalt sellest kas menetlus lõpetatakse või mitte. Kanntanule on kohus selgitanud otsuses mida kohtul tsiviilkorras kohtusse pöördumise võimalust. tuleb ebamõistlikule menetlusajale reageerimisel arvesse võtta. Arvestades menetluse pikkust, asja keerukust ja mahukust, süüdistatava ja uurimisasutuse käitumist, kuriteo raskust ja avalikku huvi, menetluse edasist kulgemist ning tsiviilhagi puudumist apellatsioonimenetluses, on põhjendatud käesoleva kriminaalmenetluse -2 lg 1 alusel.

lõpetamine KrMS § 274

Apellant on seisukohal, et maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõiguse norme ning hinnanud ebaõigesti tõendeid. Maakohus on valikuliselt tuginenud tunnistajate ja süüdistatava ütlustele, milline on menetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes ning toob kaasa kohtuotsuse tühistamise. Samuti on maakohus jätnud rahuldamata kaitsja taotluse tunnistaja eeluurimisel antud ütlu ste avaldamiseks ning jätnud andmata hinnagu tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kohta. Kohtuotsuses on tuginetud süüdistatava ütlustele, mis ei kajastu selliselt protokollides ja salvestisel. Kohtuotsus sisaldab peamiselt tõendite loetelu jättes sidumata iga konkreetse tõendi elulise asjaoluga, milline peaks täitma süüteokoosseisu. Süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 2 järgi, mis puudutab OÜ RDT Invest sõidukite võõrandamist ja hinda on mitteõiguslikku laadi eriteadmisi vajav asjaolu tuvastatud selleks kõlbmatute tõenditega.

Tartu episood

Kohtuotsuses on avaldatud vaid tõendite loetelu ning valikuliselt viidatud üksikutele avaldatud tõenditele. Kohtuotsuse kohaselt on selles episoodis peamiseks küsimuseks, kelle organiseerimisel ja korraldamisel müüdi RDT Invest OÜ vara ning kes omandas tulu (otsus lk 15). Selle küsimuse lahendamisel on maakohus peamiselt tuginenud tunnistaja VM ütlustele. VM on andis kohtus ütlusi, millised olid vastuolus tunnistaja kohtueelsel esitas istungil taotluse uurimisel antud ütlustega. Kaitsja varasemate ütluste avaldamiseks kuid see jäi maakohtu istungiprotokollist nähtuvalt arusaamatutel põhjustel rahuldamata.

andis kohtus muuhulgas ütlusi selle kohta,

VM

et ta on kuskilt alla kukkunud ning

seetõttu ei mäleta sündmusi – „Hea kui tean kui

vana ma olen“. Tunnistajana olid

antud ütlused umbmäärased ja mittedetailsed

VM

ning vastuolus süüdistatava antud ütlusega. Tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab eeskätt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uur itava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada. Tunnistaja ütluste kui isikulise tõendiallika puhul sõltub nende usaldusväärsus muu hulgas ka tunnistaja isikuomadustest ja tajumise asjaoludest. Tunnistaja ütluste usaldusväärsust kinnitab näiteks ka see, kui ta suudab üksikasjalikult osutada näiteks aset leidnud kohtumiste asjaoludele; suudab reprodutseerida detailirohkelt aset leidnud vestlusi; samuti, kui ta ei kajasta mitte üksnes vestluste ning asjaolude põhisisu, vaid ka nn kaasuvaid detaile, mis ei olegi kuriteoga iseenesest seotud.

tunnistaja

Samuti on kohus jätnud

VM ütlusi

hinnates tähelepanuta asjaolu, et

’l võib olla huvi

VM

anda asjas valeütlusi, kuna sellest

oleneb tema vastu võimalik nõue ning KarS § 201 lg 2 p 2 süüdistus.

Samuti on apellant seisukohal, et tunnistaja

VM on andnud kohtus valeütlusi.

Kohtuistungi protokolli kohaselt vastas

VM: „Prokuröri küsimustele: Kas te olete olnud

kunagi ettevõtte juhatuse liige, OÜ juhatuse liige? Ei, kui välja arvatud see, mis minu nimele kirjutati, varem ei ole olnud.“ Peale kohtuotsuse kuulutamist on U.H-le saanud teatavaks, et Farore VM oli seotud veel mitme äriühinguga. VM on olnud OÜ juhatuse liige alates 2 0.01.2011 (lisa 1) ning OÜ Forest Club Invest osanik alates 13.01.2011 (lisa 2). Kuna asjaolu on süüdistatavale ja apellandile saanud teatavaks ja seetõttu tõendid kättesaadavaks peale esimese astme kohtu otsuse kuulutamist, siis on apellandi arvates põhjust ringkonnakohtul need vastu võtta.

Lisatud tõendid tõendavad asjaolu, et tunnistaja, kelle ütlustele on rajatud omastamise kahtlustus „Tartu episoodis“ on andnud kohtus valeütlusi. Tunnistaja on öelnud kohtus, et ta ei ole olnud ühegi teise ettevõtte juhatuse liige. Samas nähtub äriregistri andmetest, et tunnistaja on olnud juba enne RDT Invest OÜ d teise äriühingu juhatuse liige ning hiljem ka osanik. Eeltoodud - uute asjaolude ja tõendite valguses tuleb anda ka hinnang tunnistaja VM ütluste usaldusväärsusele tervikuna. Riigikohus on asunud seisukohale, et ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele tuginemine otsuses on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, mis toob k aasa kohtuotsuse tühistamise.

Maakohus on rikkunud oluliselt menetlusõigust seeläbi, et on hinnanud valikuliselt süüdistatava enda antud ütlusi. Osaliselt on maakohus kasutanud süüdistava ütluseid kui tõendit teda süüstavate asjaolude suhtes ning teisalt jälle leidnud, et süüdistava ütlused ei ole usaldusväärsed ning on ennastõigusta vad. Riigikohus on mitmetes lahendites asunud seisukohale, et valikuline isikulisele tõendiele tuginemine on oluline menetlusõiguse Kohus ei saa isikulise tõendiallika ütlustele tugineda rikkumine. valikuliselt, vaid peab andma hinnangu tõendiallika usaldusväärsusele tervikuna.

Olukorras, kus maakohus leidis, et süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed, ei oleks tohtinud neid enam käsitleda ka süüdistuses toodud asjaolusid tõendava tõendina vaid kohus oleks pidanud neile tervikuna hinnangu andma. Kuna valikuline isikulise tõendiallika ütlustele tuginemine on oluline menetlusõiguse rikkumine, milline toob kaasa kohtuotsuse tühistamise, siis asja uuel arutamisel peaks kohus andma muuhulgas hinnangu süüdistatava ütlustele tervikuna ning lugema need siis kas usaldusväärseks või tervikuna kõrvale jätma kui ebausaldusväärsed.

Maakohus on ebaõigesti tuvastanud kahju. Maakohus on otsuses märkinud, et RDT Invest OÜ sõidukite turuväärtused on tõendatud e-kirjavahetusest (VI kd lk 119-124), kus on . Samuti hinnasoovitused (VI pakkunud sõidukite võimalikke turuväärtuseid AP kd 125-126), ajutise halduri aruanne (VI kd lk 133-223). Kokku on maakohus saanud summa 1 136 858,80 krooni ehk 72 658,52 eurot. Eeltoodust jääb aga arusaamatuks, millistest konkreetsetest tõenditest lähtuvalt loeb kohus tuvastatud sõidukite keskmise turuväärtuse kogusummas 72 658,52 eurot.

Kohtuotsuses viidatud tõendites on sõidukitel erinev hind. Näiteks toimikus VI kd lk 165 on toodud sõidukitele järgmised hinnad: 777 RDT – 120 000 krooni; 166 MNJ – 150 000 krooni; 554ZB - 180 000 krooni; 989GI 200 000 krooni. Maakohus on aga valinud kohtule prokuratuuri poolt esitatud – tõenditest need, kus on sõidukitel kõige kõrgem hind. Hinnaerinevus on kohati üle 100

000 krooni ühe sõiduki puhul. Maakohus on jätnud otsuses põhjendamata, millest tulenevalt kohus võtab hinna tuvastamisel aluseks ühe tõendi ning jätab teised tähelepanuta. Apellant on seisukohal, et suured hinnakõikumised tõendites näitavad selgelt, et sõiduki turuväärtuse leidmine on eriteadmisi nõudev asjaolu. Ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel.12 Apellant on seisukohal, et sõiduki väärtuse ja väidetava tekitatud kahju te usaldusväärseks tõendamiseks oleks vajalik ekspertiis sõidukite turuväärtuste leidmiseks. Ekspert saab anda vastuse konkreetse sõiduki turuhinnast konkreetsel ajahetkel minevikus. Ekspertiisiaktist on jälgitav ka see kuidas ekspert tulemusi jõuab. Käesoleval juhul on maakohtus esitatud vastuolulisi tõendeid, kus hinnaerinevus kõigub eri tõendites üle 100 000 krooni sõiduki kohta. Maakohus on jätnud põhjendamata, miks on aluseks võetud võimalikest kõige korgem hind. Apellant on seisukohal, et seeläbi on maakohus rikkunud oluliselt menetlusõigust, mis tingib kohtuotsuse tühistamise.

Tallinna episood

Maakohus on leidnud, et U.H tegi OÜ-le Arktik ilmselgelt kahjulikud tehingud ning nende eesmärk oli algusest peale raha ettevõttest väljaviimine varasemate otsustajateni. Maakohus on lugenud süüdistatava ütlused paljasõnaliseks ning ennastõigustavaks. Samuti on maakohus märkinud, et antud episoodis on peamiseks vaidlusaluseks teemaks teo subjektiivne külg. Süüd atav andis kohtus ütlusi, et ist tegemist oli ebaõnnestunud äriprojektiga ning halbade asjaolude,sh ülemaailmse majanduslanguse, kokkusattumisega. Maakohus on süüdistatava ütlusi analüüsides jätnud tähelepanuta asjaolu, et süüdistatava elukohas toimunud läbiotsimise käigus võeti muuhulgas ära äriplaan (II kd lk 173), mis puudutas konkreetselt logistikakeskuse rajamist. KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt. Tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg

2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. Maakohus on jätnud süüdistatava ütuste ja teo subjektiivse külje hindamisel tähelepanuta tõendina asjas esitatud äriplaani, milline leiti süüdistatava juurest läbiotsimisel. Tegemist on tõendiga, milline kinnitab süüdistatava kavatsusi ning ärilisi eesmärke. Kohtuotsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on kõiki asjaolusid, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, ka arvestanud. Käesoleval juhul ei ole maakohus otsuses arvestanud ega hinnanud asjas tõendina esitatud äriplaani. Jättes tõendid lubamatuks või ebausaldusväärseks tunnistamata või muul moel hindamata, käsitleb kohus tõendeid selektiivselt. Selline tõendite valikuline ja osaline hindamine on ühelt poolt põhistamiskohustuse rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 ja viitab teisalt ühekülgsele kohtuliku uurimisele KrMS § 338 p 1 tähenduses. Need minetused on käsitletavad iminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 kr mõttes. Tallinna Ringkonnakohtu 19.veebruari 2014.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtad 2014.

e esitamiseks aega 10.märtsini

Määratud tähtajaks esitas oma seisukohad prokurör. Prokurör leiab, et kohtuotsus on õige ja seaduslik ning kohtu mõistetud karistus on kohtuotsuses õigesti ja piisavalt motiveeritud, vastates U.H poolt toime pandud kuritegudele ja tema süüle. Apellatsioonis esitatud taotluste, väidete ja põhjenduste osas on prokuröri seisukoht kokkuvõtvalt selline, et need on alusetud ega anna põhjust tühistada Harju Maakohtu 09.01.2014 otsust või saata seda tagasi maakohtule uueks arutamiseks. Seda järgmistel põhjustel.

1. Käesoleval ajal on rohkem kui ennatlik rääkida mõistliku menetlustähtaja möödumisest ja selle alusel kriminaalmenetluse lõpetamisest.

1.1. Kriminaalasja nr 09730000467 alustati 08.09.2009, kuid see ei tähenda, et sellest ajast alates on toimetatud kriminaalmenetlust süüdistatav U.H suhtes ja kes seetõttu oleks nagu olnud sellest ajast alates püsivas ebakindluse olukorras küsimuses, kas ta tunnistatakse kriminaalkorras süüdi või mitte. Tegelikult saab U.H suhtes kriminaalmenetlusest rääkida alates talle kahtlustuse esmakordsest esitamisest, mida tehti 19.10.2010 ja millest seega on käesolevaks ajaks möödunud veidi üle kolme aasta, mitte üle nelja ja poole aasta. Kriminaalasjas nr 11760000060 alustati menetlust 29.03.2011.a, kuid kahtlustus esitati U.H-le 11.03.2013, millest käesolevaks ajaks on möödumas üks aasta. Seega ei saa rääkida ülemääraselt või muul põhjusel ebatavaliselt pikast menetlusajast.

1.2. Kriminaalasjade nr 09730000467 ja nr 11760000060 mahud nii episoodide, materjalide kui isikute arvult olid kohtueelses menetluses suuremad kui kohtumenetluses. Kui süüdistus esitati lõpuks ainult U.H ja TK vastu, siis kohtueelses menetluse eri staadiumites oli kahtlustusi esitatud lisaks neile veel kuuele isikule, episoode oli 11 ning lisaks kahele kannatanule kokku 25 tunnistajat. Kohtumenetluses loobus prokuratuur osadest tunnistajatest, kelledel tekkis raskusi osaleda varasemalt planeeritud kohtuistungil ning seega oli loobumine suunatud just kohtumenetluse venimajäämise vältimisele, mitte menetluse pikendamisele. Nimetatud kriminaalasjade esemeks olid majanduskuriteod, mis olemuslikult ongi raskemad ja aeganõudvamad peitkuriteod, kuivõrd neid pannakse toime teadlikult ette mõeldes ka kuriteo varjamisele ja selle vastamise taotluslikule raskendamisele.

2. Kaitsja argumendid kriminaalasja maakohtule tagasisaatmise taotlemisel ei kinnita väidet kriminaalmenetlusõiguse normide olulist rikkumisest. Harju Maakohtu kohtuotsus 09.01.2014 on põhjendatud ja seaduslik ning kriminaalmenetluse normide olulist rikkumist ei ole esinenud.

2.1. Kaitsja väited tunnistaja

poolt kohtus antud ütluste ja üldse tunnistaja

VM

usaldusväärsuses kahtlemise ning VM poolt lausa valeütluste andmise kohta on otsitud ega ole kooskõlas tegelike asjaoludega. Nii ei saa nõustuda kaitsja esitatud väitega huvist anda valeütlusi põhjusel, et muidu võidakse tema vastu süüdistusi VM esitada. Kriminaalasja nr 11760000060 kohtueelses menetluses oli juba -le VM esitatud samade faktiliste asjaolude pinnalt kahtlustus KarS § 384 lg 1 , 3851 ja 3811 lg 1 järgi, kuid kriminaalmenetlus tema suhtes oli juba 28.01.2013 lõpetatud KrMS §

199 lg 1 p 1 alusel.

2.2. Tunnistaja

oli kasutatud kuriteo toimepanemisel variisikuna ehk nn tankistina.

VM

Sellise „ameti“ või ülesande võtavad isikud teavad algusest peale peamiselt ainult seda, et neid üksnes kasutatakse ära kellegi ja millegi varjamiseks, mitte näiteks reaalse juhatuse liikmena tegutsemiseks vms ning seetõttu ei nemad ise ega nende palkajad või kasutajad ei annagi neile kübetki rohkem informatsiooni kui on minimaalselt vaja variisiku ülesannete teostamiseks. Seda nii kuriteo ja selles osalejate paremaks varjamiseks kui ka vajaduse puudumise tõttu, kuivõrd valdavalt puuduvad variisikutena kasutatavatel isikutel valdkonnast isegi algteadmised ja neil puudub selleks ka igasugune huvi ning samal põhjusel on neil edaspidi raskusi variisikuna tehtu meelespidamise või selgitamisega. Esineb küll ka juhtumeid, kui variisikutena kasutatakse paremate teadmiste ja oskustega isikuid, kes on sattunud raskustesse või mingil põhjusel oma „palkajast“ sõltuvusse või on riskialtimalt valmis teatud summa eest tagajärgi teise eest enda peale võtma, kuid sellised isikud on pigem erandiks kui reegliks. variisikuna kindlasti ei kuulunud nende erandite hulka.

VM

2.3. Kaitsja apellatsiooni p 4.2. nimetatud väide vastuoludest

kohtus antud ütluste

VM

ja kohtueelses menetluses antud ütluste osas on apellatsioonis konkretiseerimata, kuid sellega võidakse silmas pidada juhtu, kui U.H kaitsja kohtus taotles III- kd lk.226 ühe lause avaldamist (03.12.2013 istungi protokolli lk 7) ning mille sisuks oli küsimus, et kas mäletas või ei mäletanud või millises ulatuses mäletas seda, kas VM ta oli internetist firma kohta midagi vaadanud või mitte. Kõnealuse asjaolu mäletamine oli tõendamiseseme seisukohalt tühine ja kohtus kaitsja ei üritanudki näidata sellel mingitki seost tõendamiseseme asjaoludega, vaid selle asemel esitas meelevaldse järelduse, et isiku puhul, kes kukkumisega raskeid vigastusi saanud ja ta mingit asjaolu ei mäleta, siis ta ei ole usaldusväärne ja tema ütlusi ei saa üldse kasutada selles asjas. Prokuröri vastuväidete järgselt aga jätkas kaitsja tunnistaja ristküsitlemist ja selle kaudu ka tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimist, esitades küsimusi nii tunnistaja kukkumise ja selle tagajärgede kui ka mäletamiste ja tõendamiseseme asjaolude kohta. KrMS § 60 lg 2 sätestab põhimõtte, et kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. KrMS § 15 lg 1 sätestab, et Maakohtu kohtulahend võib tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamiseks on seadustikus sätestatud alused ja tingimused on iseloomult erandlikud ning nende kasutamine peab olema mõtestatud. Taotlus avaldada kohtus tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi ei olnud põhjendatud ega vajalik ning selle mittetoimumine käesoleval juhul ei ole käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena ega rikkunud õiglase kohtumõistmise põhimõtet.

2.4. Ekslik on kaitsja apellatsioonis esitatud järeldus, et tunnistaja VM olla kohtus andnud valeütlusi selle kohta, kas ta lisaks RDT Invest OÜ le oli veel olnud mõne - ettevõtte juhatuse liige. Nimelt sai RDT Invest OÜ juhatuse liikmeks 17.01.2011, VM Farore OÜ juhatuse liikmeks aga alates 20.01.2011 ja Forest Club Invest OÜ juhatuse liikmeks pole VM üldse olnudki. Küsimusele, kas ta on olnud ettevõtte või OÜ juhatuse liige, vastas VM, et VAREM ei ole olnud ja äriregistri andmed täpselt seda näitavadki.

Seega ei ole

VM valeütlusi andnud.

2.5. Harju Maakohus mõistis U.H muu hulgas süüdi RDT Investi ehk Tartu episoodis KarS § 201 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Kohtuasjas tsiviilhagi ei olnud esitatud, mistõttu kohtu ülesandeks jäi tuvastada kahju lähtudes süüdistusest. KarS § 201 lg 2 p 2 kohaselt on omastamise kvalifitseerivaks tunnuseks suur ulatus. KarS rakendamise seaduse § 8 p 1 alusel on kuriteoga tekitatud kahju suur, kui see ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus sajakordselt. Vabariigi Valitsuse 23.08.2010.a määruse nr 11 kohaselt oli 2011.aastal kehtestatud palga alammäär 278,02 eurot. Kohtuotsuse kohaselt tekitas U.H RDT Invest OÜ le varalist kahju vähemalt - sõidukite keskmises turuväärtuses s.o. 1 136 858,80 krooni ehk 72 658,52 eurot. See summa ilmselgelt ületab kaugelt suure ulatuse piirsumma.

2.6. Seejuures puudub kohustus või vääramatu vajadus teha kõnealuses episoodi esemeks oleva kuriteoga tekitatud kahju suurust kindlaks üksnes ja ainult ekspertiisiga. RDT Investile kuulunud sõidukite maksumused, mille alusel on tuvastatud U.H poolt kuriteoga tekitatud kahju suurus, on hinnangulised ja need on välja arvestatud ajutise pankrotihalduri Reet Relivku poolt spetsialistidelt küsitud võrdlushindade kaudu. Andmete kujunemine on kajastatud mitmes dokumendis, sh ajutise halduri R.Relviku 10.01.2011 Tartu Maakohtule koostatud aruandes RDT Invest OÜ pankrotiasjas ning puudub alust kahelda selle õigsuses või asjakohasuses. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. novembri 2012 otsuse nr 3-1-1- -12 p-s 8 kolleegium nendib, et Riigikohtu praktikas on kinnistunud seisukoht, et kuigi narkootilise aine mõju tuvastamiseks on vaieldamatult tarvilik eriteadmiste rakendamine, ei eelda kriminaalasja menetlemisel narkootilise aine suure koguse tuvastamine tingimata ekspertiisi määramist, kui eelnevalt on tuvastatud narkootilise aine koostis. Samal põhimõttel, s.o hinnangute võrdluse teel, tehakse kindlaks paljude asjade võimalikke ehk hinnangulisi turuväärtusi, kuivõrd asja tegeliku väärtuse saab siiski otsustada ainult reaalne müügitehing ja ka siis mitte alati ja tingimata (nt varade kantimistehingud). Seega on Harju Maakohus õigesti tuvastanud, et isiku süüdimõistmiseks KarS § 201 lg 2 p 2 järgi täidab kuriteoga tekitatud kahju, mille suurus on tuvastatud hinnanguliselt, seaduses sätestatud suure ulatuse kriteeriumi.

2.7. Kuna RDT Investile kuulunud sõidukitega on apellatsioonis tõstatatud väide, justkui olnuks kohus kasutanud kahju suuruse määramisel sõidukite suhtes liiga kõrgeid hindu, siis peab prokurör vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et süüdistatav ise on ajutise halduri koostatud hindade võrdlustabeli kohaselt hinnanud neid samu sõidukeid veelgi kõrgemalt ja seda mõnel juhul madalaimast võrdlushinnast rohkem kui kahe korra kõrgemalt. Siiski oleks suure ulatuse kriteerium täidetud ka juhul, kui aluseks oleks võetud madalaimad hinnad. Süüdistusaktis esitatud kahju suurust või selle määramise viisi süüdistatav ega tema kaitsja Harju Maakohtus ei vaidlustanud.

3. Tallinna episoodide osas on kaitsja apellatsioonis välja toodud, et süüdistatava elukohast leitud äriplaani on maakohus jätnud tähelepanuta.

3.1. Süüdistatava elukohast läbiotsimisel leitud äriplaan jätab võimaluse, et süüdistatav või keegi kolmas isik võiski omada plaani luua Harjumaale logistikakeskust, kuid see dokument ega asjaolu iseenesest ei ole kumbki otseselt tõendiks kuritegude osas, milles U.H süüdistati ja milles ta süüdi mõisteti. U.H mõisteti süüdi ebaseaduslikes tehingutes tema poolt juhitava äriühingu varaga, mille tulemusena viidi äriühingust välja vara suures ulatuses ja põhjustati äriühingu maksevõime oluline vähenemine, aga kuriteoga saadud vara edasine kasutamine jääb tõendamiseseme asjaoludest väljapoole. Otsustavaks ega ammugi õigustavaks ei saa pidada süüdistatava võimalikku kavatsust alustada uut äritegevust rahaga, mis on kuriteoga teiselt äriühingult ära võetud.

3.2. Süüdistatava elukohast leitud äriplaan võiski kunagi olla loodud logistikakeskuse rajamise idee raames, kuid on välistatud, et kõnealuste kuritegude toimepanemine olnuks suunatud selle äriplaani õiguspärasele teostamisele. Kõnealune äriplaan kandis aastaarvu 2008 ja sisaldas juba terve 2009. aasta sissetuleku prognoosi, sh planeeritavaks ärikasumiks 6,2 mln krooni, samas kui süüdistatav asus äriühingu juhatuse liikmeks alles 2008.aasta lõpus ja tema enda kinnitusel võtnuks logistikakeskuse rajamine aega vähemalt 7 8 kuud. Võlausaldajate - pankrotiavaldustest OÜ Arktik pankrotimenetluse algatamiseks ja pankroti väljakuulutamiseks nähtus aga, et suuremates summades võlgnevused hakkasid äriühingul tekkima juba enne detsembrit 2008, oktoobris-novembris tekkisid juba raskused maksmisega

– vahetult enne süüdistatava ettevõtte osanikuks ja juhiks

asumist. Harjumaale logistikakeskuse rajamise äriplaani väitega on vastuolus süüdistatava tegelik tegevus äriühingu juhtimisel, kuivõrd soetati osak äriühingust, mis asus Saaremaal ja kust ei saanud ka seadmeid ära tuua ja lisaks sellele registreeriti ettevõtte asukohaks hoopis Viljandi, mis on sageli iseloomulikuks ettevõtete hääbumisele ebaseaduslike meetoditega, nagu on märkinud ka pankrotihaldur A.Tootsman. Seega pidi kõnealune äriplaan olema koostatud tunduvalt varem ja enne äriühingu majandusliku olukorra halvenemist või oligi selle eesmärgiks ebaseaduslikult ühe äriühingu varaga teise äriühingu tegevuse alustamine.

Kokkuvõtvalt leiab prokurör, et Harju Maakohtu otsus on õige ja seaduslik ning palub ringkonnakohtul jätta süüdistatava kaitsja apellatsioonis esitatud taotlused rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud esitatud apellatsiooniga, kriminaaltoimiku materjalidega ja prokuröri poolt esitatud kirjalike seisukohtadega leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ning seaduslik ja apellatsioonis esitatud väited ei anna alust selle tühistamiseks. Esiteks märgib kohtukolleegium seda, et apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja läbivaatamine apellatsiooni piirides. Kohtul on õigus väljuda apellatsiooni piiridest e. teha uus otsus sõltumata apellatsioonis esitatud taotlusest vaid siis, kui tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetluse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab. Käesoleval juhul on apellatsioonis esitatud taotlus kohtuotsuse tühistamiseks ja kriminaalasja tagastamiseks maakohtusse uueks arutamiseks. Sellise otsuse tegemiseks on apellatsioonikohtul seaduslik alus vaid kahel juhul :

esiteks,

kui

tuvastab

KrMS

prg.

lg-1

loeltetud

kriminaalmenetlusõiguse rikkumise fakti ja teiseks, kui tunnistab oluliseks kriminaalm e en tlusõiguse rikkumiseks sellise rikkumise, mida ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses kohtuistungil (KrMS prg. 341 lg 1,2). Arutataval juhul on apellatsiooni piirid selgelt paika pandud apellatsioonis esitatud taotlusega, millega taotletakse pärast kohtuotsuse tühistamist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu kriminaalasi maakohtule tagastada uueks arutamiseks Apellatsiooni . põhiosas ei ole esitatud ühtegi põhjendust ega väidet selle kohta, et maakohus oleks ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ega taotleta ka tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt ja maakohtu otsusele vastupidise e. õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Väidetakse, et maakohtu poolt on tõendeid hinnatud puudulikult ning ühekülgselt ja leitakse, et tegemist on sellise kriminaalmenetlusõiguse rikkumisega, milline tuleks kvalifitseerida KrMS prg. 339 lg 2 alla ning mis peaks kaasa tooma kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja maakohtule tagastamise uueks arutamiseks. Arvestades eeltoodut ja seda, et apellatsioonikohus ei pea omal initsiatiivil hakkama püstitama kaitseväiteid ja neid siis ise ka ümber lükkama käimasoleva , on apellatsioonimenetluse esemeks kaks küsimust – kas esineb alus kriminaalmenetluse osaliseks lõpetamiseks mõistliku aja möödumise tõttu ning kas esinevad sellised kriminaalmenetlusõiguse rikkumised, mis tingivad kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja tagastamise maakohtule uueks arutamiseks. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni väidetega osas, mis puudutavad mõistliku menetlusaja möödumist 2008.a. kuriteoepisoodides. Esiteks on kaitsja võtnud mõistliku menetlusaja pikkuse arvutamisel aluseks ebaõige alguskuupäeva ning saanud seetõttu ka tunduvalt pikema aja, millise jooksul on U.H suhtes kriminaalmenetlus toimunud vaidlusalustes kuriteoepisoodides. Riigikohus on selgitanud, et Õigus on prokuröril, kes väidab, et tegelikult saab U.H suhtes kriminaalmenetlusest rääkida alates talle kahtlustuse esmakordsest esitamisest, mida tehti 19.10.2010 ja millest seega on käesolevaks ajaks möödunud veidi üle kolme aasta, mitte üle nelja ja poole aasta ning et käesoleval ajal on rohkem kui ennatlik rääkida mõistliku menetlustähtaja möödumisest ja selle alusel kriminaalmenetluse lõpetamisest.

Käesolevaks

ajaks

on

menetlus

vaidlusalustes kuriteoepisoodides kestnud 3 ja pool aastat ning kohtukolleegium on seisukohal, et sellist menetlusaja pikkust ei saa käesoleval juhul kindlasti lugeda ebamõistlikuks. Tegemist on peitkuritegudega, milliste hulka äriühingutega seotud kuriteod kuuluvad ning milliste puhul ei pruugi inimesed selle tagajärgi vahetult tajuda. Kui kuriteos on olemas kannatanu, võimaldab see tõendeid koguda ka tema ütluste abil, samas kui ilma füüsilisest isikust kannatanuta on tõendite kogumine paratamatult raskendatud ning selliste kuritegude .

Ka ei ole alust uurimine võtabki kauem aega käesolevas menetluses heita ette riigile tegevusetust ja sellest tulenevalt menetlusega venitamist. Riigikohtu praktikas on tunnistatud mõistliku menetlusaja möödumist tunduvalt kauemkestvate kriminaalmenetluste puhul ja juhtudel, kui kõrgema astme kohtud on alama astme kohtute otsuseid korduvalt tühistanud ja asja tagasisaatmisel uuele arutamisele võib aktualiseeruda kuriteo aegumine (3-1-1-138-13). Praeguse kriminaalasja esemeks olevad kuriteod aeguvad KarS § 81 lg 6 teise lause ja lg 1 p 2 alusel 2018.a. detsembris.

Kaitsja poolt apellatsioonis viidatud Riigikohtu lahendid ei ole kohtukolleegiumi arvates käesolevas menetluses menetlusaja mõistlikkuse hindamisel asjakohased. Nii viitab kaitsja Riigikohtu otsusele 3-1-1- -11 p.10, kus Riigikohus selgitab, Veel viitab apellant Riigikohtu otsuse 3-1-1- -13 p.-le 18, milles Riigikohus selgitab, et Kohtukolleegium ei ole tuvastanud ei apellatsiooni piirides ega ka apellatsiooni piiridest väljaspool selliseid rikkumisi maakohtu poolt, millised tingiks 2008.a. kuriteoepisoodides maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks maakohtule.

See, et apellant viitab 2011.a. kuriteo episoodis süüdistatava süüdimõistmisel olulistele menetlusõiguse rikkumistele ning taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja tagastamist uueks arutamiseks ei tähenda aga kindlasti seda, et selliste rikkumiste tuvastamisel oleks apellatsioonikohus kohustatud tühistama maakohtu otsuse täies ulatuses ja saatma kogu süüdistuse ulatuses kriminaalasja tagasi maakohtule ja seda veel ka uueks arutamiseks. Apellatsioonis esitatu kohaselt on kõneallolevates kuriteoepisoodides juba apellandi arvates möödunud mõistlik menetluse aeg ja kohtukolleegium esitas selles osas oma seisukoha eelnevalt, mis on apellandi seisukohale vastupidine.

Samas ei ole apellatsioonis esitatud ühtegi asjakohast väidet ega põhjendust selle kohta, et 2008.a. kuriteoepisooides on maakohus rikkunud menetlusõigust oluliselt, mis teatavasti on ainukeseks aluseks kriminaalasja tagastamiseks maakohtule ja teatud seaduses ettenähtud juhtudel tõesti kaasneks ka sellise rikkumisega uus kohtulik arutamine. 2008.a. kuriteoepisoodide osas on apellatsioonis maakohtule etteheidetud peale kriminaalmenetluse lõpetamise vajaduse mõistliku menetlusaja möödumise tõttu vaid seda, et maakohus ei ole süüküsimuse otsustamisel arvestanud süüdistatava ütlusi selle kohta, ning halbade asjaolude, sh.

et tegemist oli ebaõnnestunud äriprojektiga

ü

n täielikult asjaolu,

lemaailmse majanduslanguse , kokkusattumisega. Arvestamata o

et läbiotsimise käigus leiti süüdistatava elukohast äriplaan, mis puduutas konkreetset logistikakeskuse rajamist. Kaitsja tuleb apellatsioonis välja väitega, et selline tõendi hindamata jätmine maakohtu poolt kujutab endast KrMS prg. 339 lg 1 p.7 sätestatud olulist menetlusõiguse rikkumist ja samas ka ühekülgset kohtuliku uurimist KrMS prg.

338 p.1 tähenduses. Seejuures viitab kaitsja veel Riigikohtu otsusele 3-1-1- -11. Paraku peab kohtukolleegium nentima, et apellandi seisukoht on meelevaldne ning ei tugine kriminaalmenetluse seadusele, samuti ei ole asjakohaselt tõlgendatud viidatud Riigikohtu lahendis väljaöeldud seisukohta – tekst, millise esitusel apellant teeb viite Riigikohtu otsusele on otsuse kontekstist lihtsalt välja rebitud ilma Riigikohtu otsusesse süüvimata. Andmaks hinnangut kaitsja poolt apellatsioonis esitatud eelnimetatud seisukohtad peab kohtukolleegium vajalikuks ele menetlusõiguse rikkumise osas selgitada järgnevat. Esiteks, ringkonnakohtu ja Riigikohtu volitused uue otsuse tegemisel on oluliselt erinevad ja seejuures on ringkonnakohtu volitused kordades laiemad.

tuvastada faktilisi asjaolusid, ringkonnakohtul selline

Nii ei või Riigikohus

võimalus on ja ringkonnakohus saab ning maakohtu otsuses tõendite hindamisel tehtud vigade tuvastamisel isegi peab tõendeid ümber hindama ning võib sellisel juhul teha maakohtu otsusega diametraalselt vastupidise otsuse. Kõik eeltoodud seisukohad on Riigikohtu kestvas praktikas korduvalt kajastamist leidnud ning need on väljaloetavad paljudest Riigikohtu otsustest. Samamoodi on Riigikohus korduvalt esitanud oma seisukoha küsimuses, mida tähendab KrMS prg. 339 lg 1 p.7 mõttes motiveerimata esimese astme kohtuotsus. Nii on Riigikohus selgitanud, et motiveerimata on selline maakohtu otsus, milles üldse motiivid e. tõendite analüüs puudub (3-1-1- -

46 07 p.6.2). Motiveerimata kohtuotsusest ei ole aga alust rääkida siis, kui maakohus on oma põhjendused esitanud ja järeldused vastavad esitatud motiividele, kuid apellant ei nõustu maakohtu seisukohtadega e. maakohtu seisukohtadega mittenõustumine ei tähenda veel otsuses motiivide puudumist (3-1-1- 79-01;3-1-1-139-05). Veel selgitab kohtukolleegium, et ringkonnakohtul on tõesti õigus tunnistada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks ka muid menetlusnormide rikkumisi, mis jäävad väljaspoole KrMS prg. 339 lg 1 kataloogi, kuid seejuures õigus kriminaalasja tagastamiseks tuvastatud menetlusnormi rikkumise tõttu on ringkonnakohtul vaid ja ainult siis, kui ringkonnakohus ei saa ise seda rikkumist kõrvaldada. Kui rikkumine on kõrvaldatav ringkonnakohtu poolt ja ringkonnakohus ikkagi saadab kriminaalasja tagasi, siis on Riigikohus pidanud sellist otsustust ringkonnakohtu poolt menetlusnormide oluliseks rikkumiseks.

Seejuures on

Riigikohus ka korduvalt rõhutanud, et kui maakohus on tõendite hindamisel teinud vigu, siis selline rikkumine on ringkonnakohtu poolt kõrvaldatav ja sel alusel kriminaalasja tagastamine maakohtule ei ole põhjendatud. Kohtukolleegium on seisukohal, et vaidlustatud maakohtu otsust ei saa lugeda motiveerimatuks 2008.a. kuriteoepisoodide osas ainult seetõttu, et maakohus ei ole välja öelnud oma seisuk ohta läbiotsimise käigus leitud äriplaani osas.

Käesolevas

apellatsioonimenetluses kaitsja poolt apellatsioonis es

itatud väitele selles osas esitas

prokurör oma kirjalikus seisukohas vastuväite, milline on käesoleva kohtuotsuse sissejuhatavas osas tsiteeritud ning kohtukolleegium nõustub selle seisukohaga. Varasem äriplaani olemasolu ei välista süüdistatava poolt kuriteo toimepanemist. Kohtukolleegium leiab samuti, et maakohus, olles tuvastanud süüdistatava käitumises kurioteokoosseisu ei ole kohustatud hi kuna ndama tõendina eraldi äriplaani süüdistatava kuritegelik käitumine välistab tema enda tegevuse selle äriplaani realiseerimise eesmärgil.

s 20 rõhutanud,

Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-

-13 p.-

et

Kohtukolleegium peab antud juhul süüdistatava käitumise õigustamist varasema äriplaani olemasoluga tõendamiseseme asjaolude seisukohast asjassepuutumatuks. Omalt poolt rõhutab aga kohtukolleegium veelkord seda, et isegi juhul, kui maakohtu poolt tõendite puudulik hindamine kohtuotsuses oleks aset leidnud, ei ole see aluseks kohtuotuse tühistamiseks ja kriminaalasja saatmiseks uueks kohtulikuks arutamiseks. Ringkonnakohtul on õigus hinnata omalt poolt tõendeid ning seejuures otsustada, kuivõrd see mõjutab süüdistatava süüküsimust ja teha ka maakohtu otsusele selles osas vastupidine kohtuotsus.

-le 1 tehtud viide

Väär on kaitsja poolt KrMS prg. 338 p. väitega, et maakohtu poolt hindamata jäetud äriplaan on samastatav maakohtus toimunud kohtuliku uurimise ühekülgsusega.

Kohtulik uurimine lõpeb enne

kohtuvaidlusi ja kohtuotsuses esinevad puudused, s.h. ka ühekülgne ja puudulik tõendite hindamine ei kujuta endast kohtuliku uurimise ühekülgsust ja puudulikkust. Apellatsioonis on võimalik esitada etteheiteid selles osas kohtuotsusele ja esitada seejuures omapoolne tõendite analüüs ning taotleda ringko tõendite nnakohtult ümberhindamist. Seda käesoleval juhul tehtud ei ole.

Kaitsja poolt tehtud viide

Riigikohtu otsusele 3-1-1-

-

, milles Riigikohus

-

92 11

p. s 13 märkis, et

ei ole

käesoleval juhul aga absoluutselt asjakohane. Kaitsja on Riigikohtu seisukohta tõlgendanud meelevaldselt, Oluline on Riigikohtu viidatud seisukoha puhul see, mis järgneb punktis 13 öeldule e. p.

14 ja selles punktis on sõnaselgelt välja öeldud

-s

etteheide ringkonnakohtule maakohtu otsuses esinevate rikkumiste kõrvaldamata jätmises.

nimelt

märgib

Riigikohus

,

et

Ehk siis kaitsja

poolt viidatud Riigikohtu otsuses välja öeldud seisukoht on sisuliselt vastuolus kaitsja enda apellatsioonis taotletuga ning kinnitab juba eelnevalt käesolevas otsuses ringkonnakohtu poolt öeldut. Kohtukolleegium peab vajalikuks siinkohal märkida, et Riigikohus on oma otsustes 3-1-1- -10 ja 3-1-1-4-

10 juhtinud tähelepanu sellele, et

Riigikohtu seisukohtade n.ö. automaatne kohaldamine saab toimuda vaid olukorras, kus tuvastatakse sarnased tehiolud selle lahendiga, millele viidatakse. Muudel juhtudel on sellised viited sisutud. Arvestades eeltoodut ei saa kuidagi väita, et 2008.a. kuritegudes peaks tulevikus toimuma veel uus kohtulik arutamine maakohtus, mis veel venitaks ajas kaugemale kohtuotsuse jõustumise momendi nende kuriteoepisoodide osas. Kohtukolleegium on veendunud, et arvestades apellatsiooni sisu nimetatud kuriteoepisoodidega seonduvalt ning seda, et põhimõtteliselt ei saa selles osas olla kassatsiooni alus oluliselt erinev apellatsioonis esitatuga, on ennustatav kohtuotsuse jõustumine selles osas isegi enne, kui täitub 4 aastat ajast, mil süüdistatava suhtes on toimunud kriminaalmenetlus.

Tartu episoodis heidab

ellant

ap

kokkuvõtvalt maakohtule ette järgmist: maakohus on

rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõiguse norme ning hinnanud ebaõigesti tõendeid. Maakohus on valikuliselt tuginenud tunnistajate ja süüdistatava ütlustele, milline on menetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes ning toob kaasa kohtuotsuse tühistamise. Samuti on maakohus jätnud rahuldamata kaitsja taotluse tunnistaja eeluurimisel antud ütluste avaldamiseks ning jätnud andmata hinnagu tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kohta. Kohtuotsuses on tuginetud süüdistatava ütlustele, mis ei kajastu selliselt protokollides ja salvestisel. Kohtuotsus sisaldab peamiselt tõendite loetelu jättes sidumata iga konkreetse tõendi elulise asjaoluga, milline peaks täitma süüteokoosseisu. Süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 2 järgi, mis puudutab OÜ RDT Invest sõidukite võõrandamist ja hinda on mitteõiguslikku laadi eriteadmisi vajav asjaolu tuvastatud selleks kõlbmatute tõenditega.

Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et maakohus on kohtuotsuses pelgalt loetlenud tõendeid ning jätnud oma seisukoha motiveerimata. Esiteks märgib kohtukolleegium, et süüdistatavale etteheidetavate kuritegude objektiivne teokoosseis seisneb tegevuses, milline on tuvastatav dokumentaalsete tõenditega ja tunnistajaid, kes oleks tajunud nende tegudega kuritegude toimepanemist ei ole. Sisuliselt ei ole asjaolu, et kõik need käitumisaktid, milliseid süüdistustes kirjeldatakse ka aset leidsid vaidluse esemeks. Maakohus on vaidlustatud kohtuotsuses pisavalt veenvalt esitanud oma seisukoha selles, mis on oluline konkreetse kuriteo puhul subjektiivse külje tuvastamise seisukohast ning ka põh süüdistuses jendanud, miks leiab, et süüdistatavale etteheidetavad teod on kuriteod ning miks leiab, et süüdistatav on just nendes süüdi.

otsuse lugejale jälgitav, st

Kohtu siseveendumuse kujunemine on

maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Kohtuotsuses toodud põhjendustega mittenõustumine ei ole samastatav põhjenduste puudumisega KarS § 339 lg 1 p 7 mõttes.

Ülejäänud apellatsioonis etteh

väidetavad

eidetavad

rikkumised on aga sellised,

millised ei saa ka nende tegeliku esinemise korral kaasa tuua kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja tagastamist maakohtule. Tegemist on rikkumistega, milliste tuvastamisel on nend ringkonnakohtul ja oma sellekohast e kõrvaldamise kohustus seisukohta on kohtukolleegium juba põhjendanud käesolevas kohtuotsuses ega hakka seda üle kordama. Kohtukolleegium märgib veelkord vaid seda, et apellant ei taotle väidetavate rikkumiste tuvastamisel apel tõendite ümber latsioonikohtult hindamist ja kohtukolleegium peab seetõttu vajalikuks välja öelda oma seisukoha vaid selles, miks peab apellatsioonis esitatud väiteid rikkumiste esinemise kohta paljasõnalisteks. Apellant ei ole rahul sellega, et maakohus on süüdistatava süüküsimuse otsustamisel tuginenud tunnistaja VM ütlustele. Apellant väidab, et VM ütlusi ei saa lugeda usaldusväärseteks ja tunnistaja ütluste usaldusväärsuse hindamiseks pidanuks maakohus avaldama tunnistaja poolt eeluurimisel antud ütlused Samuti väidetakse . apellatsioonis, et tegemist on tunnistajaga, kes on kohtuistungil andnud valeütlusi. Kohtukolleegium rõhutab veelkord, et isegi, kui sellised väited oleks arvestatavad ei saa apellatsioonikohus sellistel põhjendustel tühistada kohtuotsust ja saata kriminaalasja tagasi maakohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul on eelkõige apellandi kohustus taotleda tõendite ümberhindamist apellatsioonikohtult, vajadusel taotleda tõendite vahetut uurimist apellatsioonikohtult või siis konkreetse tõendi kõrvalejätmist süüstavate tõendite kogumist. Apellant ei ole seda teinud. Esmalt märgib kohtukolleegium, et maakohtu otsuse põhjalikul lugemisel ja maakohtu põhjendustesse ning järeldustesse süüvimisel on kohtuotsusest väljaloetav üheselt, et tunnistaja VM ütluste kõrvalejätmine süüstavate tõendite kogumist ei tee veel olematuks muid tõendeid, milliste analüüsil ja kogumis hindamisel põhineb maakohtu järeldus selles, et oli vaid „tankist“ ning RDT Invest OÜ vara müüki organiseeris VM tegelikult U.H , kes omandas ka saadud tulu. Tunnistaja VM ütluste kõrvalejätmisel on ülejäänud tõendite kogum piisav, et tulla süüküsimuse osas maakohtuga samale järeldusele.

ütlusi, siis need ei

Mis aga puudutab tunnistaja

VM

tõenda sisuliselt muud, kui seda, et tegemist on isikuga, kes sisuliselt ei tea midagi äriühingu kohta, mille juhatusse ta n.ö. ära osteti ja kes figureerib konkreetse äriühingu juhatuses ilmselge „tankistina“. Kuidagi ei mõjuta maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust asjaolu, et Millised vastuolud VM eeluurimisel antud ütlusi ei avaldatud. esinevad tunnistaja ütlustes ning mida tunnistaja poolt eeluurimisel öeldut pidanuks kohus avaldama apellant ei täpsusta. Maakohtu istungi protokolli kohaselt (3.12.2013.a. istung) on kaitsja küll taotlenud ühe lause avaldamist tunnistaja ülekuulamise protokollist, kuid suutmata kohtule põhjendada selle seostatust tõendamiseseme asjaoludega hääbus ka vajadus kaitsja poolt taotluse toetamiseks. Ka on kaitsja üle forsseeritult nimetanud tunnistajat valeütluste andjaks. Esiteks, KarS prg. 320 kohaselt on valeütlus teadvalt antud vale ütlus, teiseks peavad valeütlused olema antud kuriteo tõendamiseseme asjaolude osas. Kaitsja on lisanud apellatsioonile äriregistri väljavõtted kahe osaühingu osas ning väidab, et VM, kes maakohtus väitis, et ta ei ole enne uuritava kuriteoga seotud äriühingu juhatuse liikmeks olemist olnud ühegi teise osaühingu juhatuse liikmeks, on seda tegelikult olnud ja annab seega valeütlusi. Vaidlust ei ole selles, et tegemist on isikuga, keda on kasutatu ne d „tankistina“ ning kriminaalme tluslik kogemus lubab üheselt väita, et sellised isikud satuvad äriühingute osanikuks ja juhatuse liikmeks juhuslikult ning nad ei oma vähimatki ülevaadet äriühingu tegevusest. „Tankist“ annab allkirja ja saab vastutasuks mingi väikese rahasumma või alkoholi ja ta ongi endale teadmata äriühinguga seotud. Ei ole välistatud, et VM teinud seda mitmeid kordi, kuid ise on seejuures eriti aru saamata, millele annab allkirja ja ning mida see sisuliselt tähendab. Kui isik eksib või ei mäleta ühte või teist fakti, siis ei tähenda see automaatselt seda, et ta teadlikult valetab. Ka peab n.ö. valetatav fakt olema seoses tõendamiseseme asjaoludega nagu juba eelnevalt rõhutatud. Vastasel juhul jääb arusaamatuks valetamise motiiv s

– tavaliselt saab see olla, kas kellegi alusetu süü tamise või vastupidi

- aidata kellelgi kahtlustusest vabaneda.

annab

eesmärgiga

Väide, et VM

ütlusi eesmärgiga välistada enda kriminaalvastutusele võtmist on samuti asjakohatu, sest samade faktiliste asjaolude osas on tema suhtes juba kriminaalmenetlus toimunud ning temale esitatud kahtlustus KarS prg. 384 lg 1, 3 -1 ja 381-

1 lg 1 järgi

oli menetlus lõpetatud 28.01.2013.a. KrMS prg. 199 lg 1 p.1 alusel, mis aga omakorda on KrMS prg. 199 lg 1 p.5 kohalselt kriminaalmenetlust välistav asjaolu. Järgnevalt konstanteerib appellant, et maakohus on rikkunud oluliselt menetlusõigust seeläbi, et on hinnanud valikuliselt süüdistatava enda antud ütlusi. Väidetavalt on maakohus osaliselt kasutanud süüdistava ütluseid kui tõendit teda süüstavate asjaolude suhtes ning teisalt jälle leidnud, et süüdistava ütlused ei ole usaldusväärsed ning on ennastõigustavad. Kohtukolleegiumi arvates on kaitsja sellekohane väide apellatsioonis täielikult jäetud põhjendamata. Milliseid ütlusi on maakohus kaitsja arvates süüdistatava poolt antud ütlustest tema vastu kasutanud ning millised on põhjendamata kõrvale jäetud, apellant ei täpsusta. Kohtul on sellist paljasõnalist väidet võimatu ümber lükata või sellega nõustuda ja kohtukolleegium saab vaid nentida, et kohtuotsuse lugemisel kohtule selline väidetud rikkumine silma ei hakanud. Maakohus on pea iga konkreetse süüdistuse tõendite hindamisel ja analüüsimisel tõesti tsiteerinud süüdistatava poolt kohtus antud ütlusi, kuid see ei tähenda, et neid oleks kasutatud süüküsimuse otsustamisel.

Samuti on kasutatud süüdistatava ütlusi

asjaolude osas, millised ei tekita vaidlust ning on tuvastatavad ka ilma süüdistatava n.ö. kinnituseta kriminaalasjas ko taalsete tõendite alusel. Nii näiteks gutud dokumen on maakohus kohtuotsuse lk. 13 ülevalt teine lõik süüdistatava ütlusi kasutanud tõesti märkides, et Maakohtu otsuse kohaselt on süüdistatava süüd eitavad ütlused süü osas paljasõnalised ja ennastõigustavad ning maakohus need ei ole pidanud võimalikuks nendele kohtuotsuse rajamist kuna on ü lükat mber ud teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega e. on vastuolus teiste kogutud tõenidtega.

Kohtukolleegiumi seisukohast ei saa sellist suhtumist süüdistatava ütlustesse nimetada kuidagi nendele valikuliselt tuginemiseks. Kaitsja seisukoht, et maakohus on kriminaalmenetluse norme oluliselt rikkudes tuvastanud kuriteoga tekitatud kahju ilma kohustuslikku sellekohast ekspertiisi määramata ja arvutanud kahju välja liiga kõrgete sõidukite hindade alusel, ei vääri samuti tähelepanu. Ikka ja jälle on kaitsja arvates tegemist sellise menetlusnormi rikkumisega, mille kõrvaldamine selle tuvastamisel ei ole võimalik ringkonnakohtus.

Jällegi rõhutab kohtukolleegium, et olukorras, kus maakohtu poolt on olnud tõendite uurimine puudulik e. mingi tõendamiseseme seisukohast olulise asjaolu tuvastamiseks ei ole määratud ja teostatud ekspertiisi, kui see on kohustuslik, siis on see võimalik apellatsioonimenetluses ning nimetatud puuduse kõrvaldamiseks ei ole võimalik saata kriminaalasja tagasi maakohtusse. Samas on aga kohtukolleegium seisukohal, et sõidukite turuväärtused ja nende alusel kuriteoga tekitatud kahju täpse keskmised suuruse kindlakstegemine ekspertiisi käigus ei ole käesoleval juhul vajalik ning sellised ekspertiisid tooks kaasa vaid menentluskulude olululise suurenemise.

Tsiviilhagi esitatud ei ole ja sõidukite turuväärtuste summaarne näit on oluline vaid kesmiste niivõrd kuivõrd see on vajalik kuriteokoosseisu tuvastamiseks. Eksperdi arvamus kui tõend ei ole eelistatavam teistest tõenditest ning ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire.

Käesoleval juhul on kuriteokoosseisu tuvastamise seisukohast vajaliku kahjusumma tuvastamiseks e. suures ulatuses tekitatud kahju tuvastamiseks pi isav, kui võtta aluseks kõige madalamad pakutud hinnad. Riigikohus on oma mitmetest lahendites selgitanud, et 3-1-1- -12;3-1-1-117-13).

RDT Investile kuulunud sõidukite

maksumused on hinnangulised ning need on arvestatud välja ajutise pankrotihalduri poolt spetsialistedelt küsitud võrdlushindade kaudu. Kohtukolleegium nõustub seejuures prokuröri seisukohaga selles, et puudub alus kahelda ajutise pankrotihalduri poolt Tartu Maakohtule esitatud RDT Invest pankrotiasjas esitatud aruande õigsuses, milles on ka kajastatud vastavate andmete kujunemine. Prokurör on ka õigustatult juhtinud tähelepanu sellele, et süüdistatav ise on ajutise halduri koostatud hindade võrdlustabeli kohaselt hinannud neidsamu sõidukeid veelgi kõrgemalt ja seda mõnel juhul madalaimast v õrdlushinnast rohkem kui kahe korra kõrgemalt. Eeltoodu alusel ja arevstades seda, et kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg.-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1, kohtukolleegium maakohtu otsuse U.H

2 jätab

suhtes muutmata

. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad süüdistatava kanda.

Julia Katškovskaja Urmas Reinola Pavel Gontšarov

Otsus osaliselt tühistatud Riigikohtu 16.02.2015 otsusega