3-13-70236/26 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 11.04.2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-70236 Haldusasi M.S.i kaebus Harku ja Murru Vangla 24.09.2013 käskkirjale nr 352-d Menetlusosalised Kaebaja – M.S. Vastustaja – Harku ja Murru Vangla Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord ja tähtaeg Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest, s.o hiljemalt 12.05.2014, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule.

ASJAOLUD

1. 24.09.2013 käskkirjaga nr 352-d karistas Harku ja Murru Vangla M.S.i vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumise eest noomitusega ning pööras täitmisele käskkirja nr 114-d, millega M.S.ile oli määratud kolm ööpäeva kartserit kuuekuulise katseajaga. Käskkirja kohaselt seisnes M.S.i rikkumine selles, et ta ei allunud vanglaametniku korraldusele näidata suitsukappide juures oma jope varruka sisu.

2. 22.11.2013 vaideotsusega nr 5-11/36-2 jättis Harku ja Murru Vangla M.S.i vaide 24.09.2013 käskkirjale nr 352-d rahuldamata.

3. 30.12.2013 saabus Tallinna Halduskohtule M.S.i kaebus Harku ja Murru Vangla 24.09.2013 käskkirja nr 352-d tühistamise nõudes. Kaebaja esitas täpsustused 02.04.2014.a., mis seni esitatud kaebaja väiteid ei muutnud; kohus määrusega 03.04.14.a. ei pidanud võimalikuks ja vajalikuks kaebaja vastuse alusel juba määratud menetlust muuta ja täiendavaid tõendeid koguda. Kaebaja jäi kaebuses esitatud asjaolude juurde ning oma seletusi distsiplinaarsüüteo osas ei muutnud.

KAEBAJA SEISUKOHAD

4. M.S. selgitab, et ta läks 24.08.2013 kella 17:35 paiku jalutuskäigule ning võttis oma suitsulaekast kolm sigaretti. Kaebaja näitas võetud kolme sigaretti valvur Trikile, kes katsus ka kaebaja varrukat. Kui ta jõudis välisukseni, tahtis valvur Trik kaebajat uuesti kontrollida, mille peale M.S. soovitas valvur Trikil „oma peas asjad korda teha“. Valvur Trik ütles kaebajale, et kaebaja ei ole tema silmis mitte keegi ning peab alluma tema korraldustele. Valvuri ütlust kuulis pealt kinnipeetav K. Kaebaja tundis end valvur Triki poolt öeldust solvatuna. Jalutuskäigult naastes teatas ta valvur Trikile, et tal hakkas paha ning et ta soovib viimist meditsiiniosakonda. Arsti juurde võimaldati kaebajal minna alles siis, kui tuli õhtune vahetus, so kella 20:00 ajal. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud ühepoolselt ning menetluse käigus ei võetud ütlusi teistelt tunnistajatelt. Valvurid Trik ja Kruusamets väitsid esialgu, nagu oleks kaebaja kätega vehkinud ning edasi-tagasi liikunud, kuid video ülevaatamisel julgeolekutöötaja Laansoo poolt seda ei nähtunud. Kaebaja arvates on valvur Trik oma ütlusi julgeolekutöötajale muutnud ning kaebaja kohta koostatud ettekanne on fabritseeritud. Valvur Trik solvas kaebajat ning tekitas talle hingelise trauma, seega ei olnud kaebajal (moraalset) kohustust tema korraldusele alluda.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

5. Harku ja Murru Vangla palub jätta kaebuse rahuldamata. Distsiplinaarmenetluse käigus leidis tõendamist, et kaebaja 24.08.2013 kella 17.35 ajal ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele näidata parema käe jopevarrukat ja kätt, et saaks kontrollida, kuipalju sutse võttis kaebaja suitsulaekast, seega rikkus kinnipeetav VangS § 67 p-st 1 tulenevat nõuet alluda vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele.

6. Kuna kinnipeetav pani distsipliinirikkumise toime teadlikult ja tahtlikult, siis võis teda distsiplinaarkorras karistada. Kaebajale määratud distsiplinaarkaristus on õiguspärane. Distsiplinaarkorras karistamisel on järgitud kõiki VangS-i § 64 lõigetes 1, 2, 3, 4 ja 41 kehtestatud nõudeid. Distsiplinaarmenetluse käigus on kaebajat teavitatud temapoolsest rikkumisest, kaebaja on andnud selgitusi, menetluse käik on protokollitud ja karistus on määratud ettenähtud tähtaja piires pädeva isiku poolt ning määratud karistus on proportsionaalne toime pandud rikkumistega.

7. Harku ja Murru Vangla direktori 14.02.2013 käskkirjaga nr 15 kinnitatud „Harku ja Murru Vangla Harku vangistusosakonna kodukord“ (edaspidi kodukord) p 4.8 tulenevalt on jalutuskäigule lubatud minna ainult hooajale vastavas riietuses ja kaasa võtta käekell, kaelaskantav religioosne ese, palvehelmed, abielusõrmus, taskurätt (üks riidest või kuni kümme pabertaskurätikut) ning suitsetaval kinnipeetaval suitsetamise ajaks kuni 5 sigaretti ilma pakita. Kodukorra p 12.3 kohaselt väljastatakse suitsetada soovivale kinnipeetavale jalutuskäigu alguses esimesel võimalusel maksimaalselt viis sigaretti ilma pakita.

Harku ja Murru Vanglas hoitakse kinnipeetavate sigarette vanglateenistuse poolt selleks ettenähtud ja lukustatud laegastes. Suitsetamiseks ettenähtud ajal avab vanglaametnik konkreetsele kinnipeetavale kasutada antud suitsulaeka ning võimaldab sealt suitsetada soovival kinnipeetaval vastavalt kodukorrale võtta kuni viis sigaretti. Käesoleval juhul tundus kinnipeetavatele sigarette väljastanud vanglaametnikule, et kaebaja hoidis paremat kätt kahtlaselt kaua sigaretilaekas ning kuna kaebaja käsi oli koos jopevarrukaga sigaretilaekas, ei näinud valvur, kui palju sigarette kaebaja tegelikult võttis. Kuigi kaebaja näitas oma kätt kapist välja võttes valvurile, et tal on käes kolm sigaretti, oli vanglaametnikul kahtlus, et ka kinnipeetava jope varrukas võib olla sigarette ja laekast võetud sigarettide arv võib olla lubatust suurem. Eeltoodust lähtuvalt andis vanglaametnik kaebajale korralduse parema käe jopevarrukat ja kätt näidata, mida kaebaja aga ei teinud.

8. Vangla sisekorraeeskirjade täitmine tagab vanglas distsipliini ja julgeoleku. Riigikohtu halduskolleegium on oma 01.03.2009 otsuse nr 3-3-1-103-06 punktis 14 asunud seisukohale, et kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Samuti leidis Riigikohus, et üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna talle õigust keelduda korraldust täitmast; vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Kinnipeetavale antud korraldus näidata kontrollimise eesmärgil jopevarrukat ja kätt ei olnud ilmselgelt tühine korraldus, mistõttu oleks kinnipeetav pidanud selle täitma. Korraldus oli ka täidetav ja mõeldavaks ei saaks pidada seda, et iga kinnipeetav hakkab enne korraldusele allumist vanglaametnikega korralduse õiguspärasuse üle vaidlema. Juba iga üksik seesugune intsident on vangla julgeolekule ohtlik, sest võib ühe kinnipeetava eeskujul kaasa tuua ka teiste kinnipeetavate allumatuse, bravuurika käitumise ning seeläbi ka rahutused. Kuna seaduslike korralduste täitmata jätmine seab ohtu vangla julgeoleku, siis on tegemist raske rikkumisega.

9. Kaebaja poolt kaebuses kirjutatust „Näitasin valvur Trikile kolme sigaretti ja valvur katsus ka varrukat. Kui olin jõudnud välisukseni, tahtis äkki valvur Trik veelkord kontrollida. Soovitasin temal peas asjad korda teha“ järeldub, et kaebaja ei täitnud valvur J. Triki korraldust. Valvuri igapäevane töö seisneb vanglas järelevalve tagamises ning kahtluse tekkimisel on valvuri poolt läbiotsimine igati põhjendatud. Antud juhul tekkis valvuril põhjendatud kahtlus ning tema korraldusele allumine oleks piirdunud kaebaja poolt varruka ettenäitamisega, mis oleks tekkinud kahtluse ka kõrvaldanud. Vastustajale jäävad arusaamatuks kaebaja väited ettekande fabritseerituse kohta. Vanglale ei nähtu, et ametnikel oleks olnud huvi ettekandes sündmusi moonutada. Kuna kaebajale kohaldati distsiplinaarkaristust vanglaametniku korraldusele mitte allumise eest, sellesisuline rikkumine on fikseeritud vanglaametnike ettekannetes ning ka kaebaja ise oma allumatust ei eita, on kaebaja poolt distsipliinirikkumise toime panemine tõendamist leidnud. Kuivõrd käesoleva kaebuse esemeks on distsiplinaarkaristuse käskkirja õiguspärasus, ei oma vastustaja hinnangul asjas puutumust väidetavad sündmused, mis peale kaebaja poolt distsipliinirikkumise toime panemist aset leidsid. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et valvur teda solvas. Vaidemenetluse raames 13.11.2013 e-kirja teel antud täiendavates selgitustes kinnitab vanglaametnik J. Trik, et ei kasuta kinnipeetavate suhtes kunagi ebaviisakaid väljendeid ning ei ole väljendit „te ei ole keegi ja allute minu korraldustele“ kasutanud. Ka vanglaametnik H. Kruusamets kinnitas 13.11.2013 e-kirja teel antud täiendavates selgitustes, et ei kuulnud eelnimetatud väljendi kasutamist – korraldusi andis J. Trik korrektselt ja arusaadavalt. Eeltoodust lähtuvalt on vastustaja seisukohal, et kaebaja väited, mille kohaselt valvur teda solvas, on paljasõnalised ja otsitud eesmärgiga õigustada distsipliinirikkumise toime panemist.

10. Vastustajale jääb arusaamatuks kaebaja viide tunnistajate kohta. VangS § 64 kohaselt viib distsiplinaarmenetluse läbi ning selgitab distsipliinirikkumise asjaolud välja vanglateenistus. Kinnipeetava distsipliinirikkumise tõendamisel ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Ametnike ettekanded distsipliinirikkumise kohta ning selles toodud rikkumise kirjeldus on käsitatavad distsipliinirikkumise ühe tõendina, mida tuleb hinnata kogumis teiste olemasolevate tõenditega. Distsiplinaarega vaidemenetluse käigus kaebaja ühtegi intsidendi tunnistajat, kes tema süütust tõendada võiksid, otseselt ei nimetanud, mistõttu vastustaja ei olnud teadlik võimalikest tunnistajatest. Arvestades asjaolu, et käesoleval juhul nähtub ka kaebaja enda selgitustest, et ta vanglaametniku korraldusele ei allunud, jääb selgusetuks, mida kaebaja poolt nimetatud tunnistaja ütlused tõendavad, seda enam, et kaebaja poolt kohtumenetluses tunnistajana nimetatud kinnipeetav

D. K. ei valda eesti keelt. Vastustaja lisab, et ei ole teinud võimalikele tunnistajatele takistusi soovi korral vabatahtlikult ütlusi anda.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

11. Kohus, hinnanud poolte väiteid ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

12. 24.09.2013 käskkirjaga nr 352-d karistas Harku ja Murru Vangla kaebajat M.S.i VangS § 67 p 1 rikkumise eest noomitusega selle eest, et kaebaja ei allunud valvuri korraldusele näidata jope varruka sisu pärast suitsulaekast sigarettide võtmist ja enne ruumist väljumist, et ametnik saaks kontrollida, kuipalju kaebaja laekast suitsu kaasa võttis. Kaebaja ei väida, et ta oleks vanglaametniku poolt antud korralduse täitnud, vaid ta selgitas kohtukaebuses, et „Näitasin valvur Trikile kolme sigaretti ja valvur katsus ka varrukat. Kui olin jõudnud välisukseni, tahtis äkki valvur Trik veelkord kontrollida. Soovitasin temal peas asjad korda teha“. Kaebaja on andnud kirjaliku selgituse vanglale 10.09.13 (tlk 19 pöördel), milles samuti selgitab, et ta sai korralduse, ent ta näitas pihus olevat, seega järeldub, et kaebaja ei täitnud valvur J. Triki korraldust, kuna valvur soovis kontrollida varruka sisu. Kaebaja on seejuures ise selgitanud lisaks, et kui ta näitas pihus olevat, siis hakkas ametnik rumalat juttu ajama, ent see ei anna kohtule võimalust asuda teistsugusele seisukohale küsimuses, kas kaebaja pidi ette näitama jope varruka sisu. Kaebaja sai jope varruka sisu ettenäitamise vajadusest ja ühtlasi ametniku korralduse sisust aru, kuna kaebaja enda kirjalikust seletustest nähtub, mida ametnik selgitas. Ametnik selgitas, et tal on kahtlus, et kaebaja võis võtta lubatust rohkem sigarette, st, et ametnik selgitas ja põhjendas, miks on vajalik täiendavalt kontrolli teha, see ei ole kuidagi asjakohatu või rumal jutt, seega on kaebaja etteheide õigustamatu.

Kaebaja leiab, et ta ei pidanud vanglaametniku korraldust täitma, kuna teda hoopiski on ametniku poolt solvatud solvati ning et distsiplinaarmenetlus on viidud läbi ühepoolselt, pole võetud ütlusi teistelt tunnistajatelt, kes saaksid anda ütlusi tema solvamist puudutavas

osas; distsiplinaarmenetluse aluseks olev ettekanne on võltsitud.

13. VangS § 67 p-st 1 tuleneb, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus ilmselgelt vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele. Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita.

Vastustaja on asjakohaselt viidanud Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele asjas nr 3-3-1-103-06, milles Riigikohus on leidnud, et kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ja korralduse tühisus on ilmselge ning et üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Isegi juhul, kui hiljem kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust.

14. Kohtule ei nähtu, et vanglaametnik J. Trik poolt kaebajale antud korraldus -näidata kontrollimiseks oma jope varruka sisuvastaks HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühisuse tunnustele. Asjaolu, et nimetatud vanglaametnik juba oli eelnevalt kaebajat kontrollinud, ei tähenda, et kaebajat ei oleks tohtinud veelkord uuesti kontrollida. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kinnitatud „Vangla sisekorraeeskirja“ (VSkE) § 82 lg 2 kohaselt võib kinnipeetav vanglas suitsetada üksnes selleks ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohtades ja ajal, millal kinnipeetaval on õigus seal viibida.

Sama paragrahvi lg 3 järgi ei ole kinnipeetaval õigus enda juures hoida tubakatooteid. Selleks, et tagada VSkE nõuete täitmine ja vältida kinnipeetavate poolt varjatult sigarettide võtmist ja peitmist ning hiljem lubamatus kohas suitsetamist, peavadki vanglaametnikud kinnipeetavaid sigarettide võtmise juures hoolikalt kontrollima. Käesoleval juhul oli kaebaja korduv kontrollimine ka täiesti õigustatud, kuna valvur J. Trik märgib oma ettekandes nr 770 (tl 18), et „kinnipeetav M.S. hoidis paremat kätt kahtlaselt kaua kapis“, mistõttu valvur J.

Trik ei näinud, kui palju sigarette jopet kandev kaebaja suitsukapist võttis. Ka julgeolekuosakonna spetsialisti L. Laansoo 02.09.2013 ettekandes (tl 17) on märgitud, et valvekaamera videosalvestisest on fikseeritav, et M.S. tõepoolest hoidis kätt sigaretilaekas u 15 sekundit. On arusaadav, et valvur J. Trikil tekkis asjaoludest tulenevalt kahtlus, et kaebaja selle ajavahemiku jooksul võis oma jopevarrukasse sigarette peita ning seega oli täiesti õigustatud kaebaja põhjalikum kontrollimine. Iseenesest on loogiline, et ametnikul on jopesse riietunud isiku tegevuse jälgimine raskem ja jope varrukasse on ka võimalik sigarette libistada, mistõttu ei saa vastustaja ametnikule ette heita, et ta kahtluse tekkimisel soovis lõplikult veenduda, kuipalju sigarette kaebajal kaasas on, kui ta ruumist väljub.

Ametnik ei pidanud katkestama oma tegevust ja juba antud korraldust muutma seetõttu, et kaebajale see ei meeldinud ja ametniku jutt tundus talle rumal. See on asjakohatu kaebaja subjektiivne hinnang. Kohtu hinnangul oli valvur J. Trik antud korraldus õiguspärane. Isegi kui kaebaja tegelikult ei peitnud sigarette jopevarrukasse ning võttis kapist vaid kolm sigaretti, nagu ta peo peal valvurile näitas, ei tähenda, et kaebajat ei oleks tohtinud korduvalt kontrollida või et ta oleks võinud keelduda korraldusest, millega tal kästi oma käsi ja jopevarrukas uuesti ette näidata.

Selline tegevus ja nõue ei olnud kaebajale kuidagi koormav ning kui kaebaja tõesti seal midagi ei peitnud, puudus mistahes vajadus seda mitte teha ning hakata ametnikule selgitama, et ametnik oma peas asjad korda teeks või et selline jutt tundus temale rumal. Kahtlemata ei ole sellise käitumisega kaebaja asunud ametniku korraldust täitma. Kaebaja poolt vanglale antud ja hiljem kohtule antud seletused sellest, justkui oleks ametnik teda solvanud, ei ole asjakohased, sest nagu nähtub, ei olnud enne korralduse andmist kaebajat keegi solvanud ning kaebaja on ise esitanud ametniku tegevust mitteaustavaid avaldusi.

Isegi juhul, kui esineks väidetav solvamine, siis ka kaebaja enda poolt esitatud sündmuste kirjeldusest nähtub, et ajaliselt ei saanud ametnik teda kuidagi solvata enne, kui korraldus anti ning kui see tuli täita. Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu ühtegi ilmselget HMS § 63 lg-s 2 sätestatud tühisuse alust vaidlusaluse käskkirja suhtes, kuna korraldus oli antud igati korrektselt ja see oli arusaadav ning täidetav. Distsipliinirikkumise koosseisuvälised asjaolud ei saa mõjutada otsustust, kas isik on karistatava distsipliinirikkumise toime pannud ning kuidas see tegu tuleb kvalifitseerida, küll võib selliseid asjaolusid arvesse võtta karistuse liigi ja määra otsustamisel (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 6. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-91-11, p 12).

Seega võiks vanglaametnike korralduse õigusvastasus omada tähendust kaebajale määratud karistuse liigi ja määra proportsionaalsuse hindamisel, ent kaebaja ei saa kuidagi tagantjärgi toetuda asjaolule, et ta korraldust ei pidanudki täitma, kui see anti.

15. Kaebaja väidab, et valvur J. Trik solvas teda ning seetõttu ei olnud tal justkui moraalset kohustust J. Trik korraldustele alluda. Kaebaja väitel ütles J. Trik talle, et kaebaja ei ole tema silmis „mitte keegi“ ning peab „alluma tema korraldustele“.

J. Trik on vastustajale antud selgituses solvavate sõnade kasutamist eitanud (e-kiri tl 23 pöördel), samuti eitab seda juhtunut osaliselt pealt kuulnud ja näinud vanglaametnik H. Kruusamets (e-kiri tl 23). Kohtu hinnangul ei ole tegelikult määrava tähtsusega, kas J. Trik kaebaja suhtes eeltoodud sõnu tegelikult kasutas, sest ka juhul, kui J. Trik oleks kaebaja suhtes selliseid sõnu kasutanud, ei oleks see õigustanud kaebaja poolt J. Triki korraldusele allumata jätmist. Kohus juba eelnevalt märkis, miks Riigikohtu praktika kohaselt ei saa distsipliinirikkumise koosseisuvälised asjaolud mõjutada otsustust, kas isik on karistatava distsipliinirikkumise toime pannud ning kuidas see tegu tuleb kvalifitseerida, neid asjaolusid võib arvesse võtta üksnes karistuse liigi ja määra otsustamisel (kohtu viide -RKHK 06.06.2012 otsusele asjas nr 3-3-1-91-11, p 12).

Ka ei saaks sõnu, mida J. Trik kaebaja väitel lausus, pidada kuidagi kaebajat solvavaks osas, milles ametnik kohustab alluma korraldustele, selgitab selle sisu ja esitamise vajadust, kuivõrd korraldustele allumise kohustus tuleneb õigusnormidest ja kehtivast vangla korrast ning korraldusele mitteallumisel tulebki ametnikul kinnipeetavale seda kohustust meelde tuletada. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest tulenevalt oleks ametnik nimetanud kaebajale, et too ei ole „mitte keegi“ või kui seda oleks ka öeldud, et sündmuste ja vestluse kontekstis on kaebaja seda mõistnud õigesti.

Kaebaja oli ise korralduse saamisel andnud ametnikule niisuguseid vastuseid, mille tõttu ametnik selgitas vajadust veelkord kontrolli teha, kuid mõistagi, andes ametnikule vastuse, milles kinnipeetav soovitab hoopiski ametnikul peas asjad korda teha, on korralduse andmise mõistes sellele allumatuse tähendus. Sellise ütlusega ei täitnud kaebaja talle antud korraldust. Kaebajal puudus vajadus algatada mistahes sõnavahetust, mis võiks ametnikku eksitada või venitada korralduse täitmist ja nagu nähtub, tuli ametnikul mitu korda korraldust anda, seega mistahes hilisem sõnavahetus ei selgita, miks kaebaja korraldust ei saanud täita.

Kohtule nähtub, et kaebaja on püüdnud võita korralduse täitmise käigus aega ja alustanud sõnavahetust ning lõppeks eemaldunud veel ka videokaamera jälgimise-alast, nüüdselt aga püüab asjakohatult õigustada oma käitumist ja leida väljundeid, kuidas karistust vältida. See, kas kaebaja peale jalutuskäigult tulekut tundis ennast halvasti, ei muuda fakti, et korralduse andmisel ja selle täitmise ajaks oli tal võimalik seda täita. See, kas kaebaja toimetati peale jalutukäiku arsti juurde viivitusega või mitte, ei muuda samuti eelnevaid sündmusi.

Kohus on täiendavalt selgitanud kaebajale tema 02.04.14.a. esitatud vastuse alusel, miks ei ole vaidlust selles, mismoodi sündmused arenesid ja kuidas kaebaja ning menetluses osalenud isikud on seda eelnevalt ise selgitanud, neis ei esine vastuolusid. Kuigi kaebaja oli kohtule saatnud 02.04.14.a. vastuse, milles ta siiski õigustab enda tegevust samamoodi, kui varasemalt, märkis kohus, et täiendavaid tõendeid ei ole vaja koguda. Kohus siiski tõlgendas kaebaja vastust kohtule ka kui tunnistajate ülekuulamise taotlust, ent kohus selgitas, miks taotlus ei kuulu rahuldamisele.

Kaebaja ei olnud põhistanud oma taotlust vajadusega muuta seni antud kirjalikke ütlusi ja selgitusi, millega kohus peab arvestama ja kui nähtus, et kaebaja seniöeldust ei tagane. Kohtule ei ole vajalik kuulata ära isikuid küsimuses, kas keegi võis hiljem kedagi solvata või kuidas anti kaebajale arstiabi peale jalutuskäigult tulemist, kuivõrd need ei saa mõjutada sündmuse asjaolusid seotult korralduse andmisega ja mõjutada korraldusele allumise küsimust. Kaebaja soov süüdistada ametnikke ei too kaasa vajadust ja kohustust uurida käesolevas asjas täiendavalt, mida keegi võis asjas veel kuulda ja asjast arvata.

Kohus selle tõttu oli juhtinud kaebaja tähelepanu vajadusele selgitada, miks ta oli allumatu ja hakkas vastu vaidlema ning jättis korralduse täitmata, mitte aga korduvalt kontsentreeruda ametnike muude tegevuste kritiseerimisele, mis on selliselt esitatult rikkumise koosseisuvälised asjaolud. Nii nagu ametnikule, on ka kinnipeetavale kehtiv kord teada ja täitmiseks ja selle meeldetuletamine ei saa kedagi iseenesest veel pingeolukorda ka viia, seda saab tekitada pigem soov varjata midagi. Kaebajal ei ole esile tuua ühtegi mõistlikku põhjendust, miks ei oleks tohtinud ametnik uuesti kontrolli teostada ja et kui ametnik selle nõude juurde siiski jäi, pidi ta arvestama, et kaebajal seejärel vererõhk ehk ka tõuseb „üle normi“ ning et korraldust ei tulegi enam täita.

Kohus veelkord rõhutab, et kaebajal ei saanud olla mingeid pingeid ametniku tegevusest tulenevalt enne korralduse andmist ja selle täitmise vajadust. Kui ebameeldivate korralduste täitmine tekitabki pingeid, siis ei saa neid sellegi poolest täitmata jätta. Asjaosaliste ja kaebaja enda väidete alusel on ilmne, et konflikti algatas siiski kaebaja, kui ta keeldudes esmalt J. Trik korraldusele allumast ja soovitas tal „peas asjad korda teha“ või et kaebaja pidas ametniku selgitusi või soovi „rumalaks“. Sellega näitas kaebaja ise vanglaametniku suhtes üles lugupidamatust ja pidi arvestama, et ta tekitab sellega ka ühtlasi pingeid, need võivad avaldada ka temale endale mõju.

Kaebaja on täiskasvanud isik, kes tunneb vanglas kehtivat korda ja oskab arvestada, et teise isiku suhtes ülesse näidates halba suhtumist tekivad vältimatult pinged. Harku ja Murru Vangla Harku vangistusosakonna kodukorra punktist 1.4 tuleneb kinnipeetavale kohustus olla vanglateenistujatega, vangla külastajatega ja teiste kinnipeetavatega viisakas ja korrektne. See nõue on seatud justnimelt selleks, et niisugustes olukordades ei tekiks segadust ja asjakohatult pingeid Kaebajal puudus mistahes vajadus lugupidamatult ametnikku solvavalt keeldudes korraldust mitte täita ja ta sai ilmselgelt ka aru, et ta selliselt provotseerib ametnikku ja avaldab vastupanu korra järgimisel, see takistab töökohustuste täitmist.

Jämedast käitumisest tekkiski ebameeldiv olukord ja soovitades teisel isikul „peas asjad korda teha“ sai kaebaja eeldada, et intsident avaldab temale tagasimõju, seda enam, kui ametnik selle tulemusel oma korraldusest ei loobunud. Seega võib kokkuvõttes nõustuda vastustajaga, et kaebajat võis loogiliselt hoopiski häirida, et ametnikest keegi provokatsioonidele ei allunud ja J.Trik jäi oma nõudmiste juurde ja kordas neid. Kaebaja ei ole senimaani väitnud, et ta poleks saanud aru, mis oli korralduse sisuks, asjaoludest selgubki, et on saanud korralduse sisust aru ja ta ka kirjeldab, mismoodi soovis ametnik edasist kontrolli teha.

Samas ei väida kaebaja, et ta ei ole teadlik kehtivatest eeskirjadest ning et ta ei tea ametnikule allumise kohustusest midagi, et arvestada allumatuse korral saabuvate tagajärgedega. Tõenäoliselt oleks igasugune sõnavahetus ära jäänud, kui kaebaja J. Triki korraldustele oleks koheselt kuuletunud, näidanud ette jopevarruka sisu, kuid selle asemel hakkas kaebaja antud korraldusele vastu vaidlema. Seega edasised sündmused, so ka asjaolu, millal kaebaja arsti vastuvõtule sai, ei saanud mõjutada ega põhjustada kaebaja käitumist suitsulaeka juures ning ei mõjuta vaidlustatud käskkirja kehtivust.

Kokkuvõttes nähtub, et kaebajale anti (korduvalt) selge ja õiguspärane korraldus, mis oli kaebajale arusaadav, kuid millele kaebaja ei allunud, ilma et tal selleks mingisugust õigustust oleks olnud. Seega oli kaebaja tegu süüline.

16. Kaebaja arvates viis vangla läbi distsiplinaarmenetluse ühepoolselt, ei võtnud ütlusi kõigilt võimalikelt tunnistajatelt, samuti on kaebaja suhtes koostatud ettekanne tema arvates võltsitud. Toimiku materjalidest nähtub, et kaebajale anti 24.08.2013 võimalus anda selgitusi, kuid ta ei soovinud seda õigust kasutada (akt selgituse andmisest keeldumise kohta, tl 19); kaebajat teavitati distsiplinaarmenetluse algatamisest (distsiplinaarmenetluse protokoll, tl 15); kaebaja andis

10.09.2013 kirjaliku selgituse (tl 19 pöördel) ning lisaks veel 20.09.2013 vastuväited distsiplinaarmenetluse protokolli osas (tl 20 pöördel). Seega on vastustaja järginud VangS § 64 lg-st 2 tulenevat nõuet. Vastustaja on korrektselt välja selgitanud distsiplinaarmenetluse asjaolud (VangS § 64 lg 1). Seejuures ei ole vangla tuginenud üksnes sündmuse juures viibinud vanglaametnike ettekannetele, vaid üle on vaadatud ka valvekaamera videosalvestis (02.09.2013 ettekanne, tl 17) ja kaebaja on saanud esitada oma selgituse ja vastuväited.

Kohus ei näe alust kaebaja väitel, et distsiplinaarmenetluse käigus oleks pidanud veel kellegi tunnistajana üle kuulama, kuna kaebaja isegi ei olnud märkinud, kelle vangla tunnistajana üle oleks pidanud kuulama ja kuidas oleksid selle isiku ütlused võinud asja mõjutada või miks kaebaja sellist taotlust ei esitanud. Kui kaebaja arvates oleks distsiplinaarmenetluses sündmuse osas tulnud keegi tunnistajana üle kuulata, oleks kaebaja sellest võinud vanglat teavitada näiteks juba oma 10.09.2013 kirjalikus selgituses. Kaebajal oli kohustus ja võimalus kasutada esmaseid õiguskaitsevahendeid, milleks on kahtlemata seletuste andmine ja taotluste esitamine.

Kuigi kaebaja on alles kaebuses nimetanud ära kinnipeetava K. osas, et viimane väidetavalt kuulis, mida J. Trik kaebajale ütles, ei saa kohus ka sellest väitest järeldada, et antud tunnistaja saanuks sündmuste osas midagi enamat väita, kui seda kaebaja juba väitis, so et ta ei allunud korraldusele ja avaldas oma subjektiivse arvamuse, mida ta korraldusest või selle andjast arvab. Kaebaja ei väida, et antud tunnistaja kuulis midagi muud, mis asjaolusid mõjutab. Siinkohal kohus rõhutab, et distsiplinaarega vaidemenetluse käigus kaebaja ühtegi intsidendi tunnistajat, kes tema süütust tõendada võiksid, ei nimetanud, mistõttu vastustaja ei olnud teadlik võimalikest tunnistajatest ja kui tunnistajate ülekuulmaise taotlus puudus, siis tuli lahendada distsiplinaarasi olemasolevate tõendite baasil.

Samas ei oleks olnud alust kahelda kaebaja enda antud hilisemas seletuses, mis kuidagi ei olnud vastuolus nende andmetega, mida esitasid menetluses olevad isikud ja milles kaebaja selgitas, kuidas ta käitus. Kaebajal, kui mõistlikult käituval isikul, oli kohustus ja võimalus tulenevalt juba seaduse võimalustest distsiplinaarmenetluses esile tuua kõik olulised asjaolud ja esitada taotlused, ent arvestades vaidemenetluse läbiviimist, tuli seda teha hiljemalt vaidemenetluses, ent kaebaja seda ei teinud. Seega ei ole käesoleval ajal asjakohane viidata umbmääraselt isikule või asjaolule, et ehk isik siiski midagi kuulis.

Vaidlust ei ole küsimuses, et kaebaja pole saanud ametnikult korraldust näidata ette jope varrukas. Kohus on eelnevalt juba märkinud, et kui vaidlust ei saa olla küsimuses, et kaebajale korraldus anti, seda on kinnitanud kaebaja korduvalt, et J.Trik andis korralduse näidata ette jope varrukas, siis teise kinnipeetava ütlused ei oleks vajalikud, et seda asjaolu kontrollida. Samas on vastustaja kohtule teatanud, et D. K. ei valda eesti keelt, mistõttu võib olla kaheldav, kas see isik oleks saanud anda üldse mingeid usaldusväärseid ütlusi tema jaoks võõras keeles öeldu kohta.

Kohtule ei nähtu, et kaebajal oleks olnud takistusi distsiplinaarmenetluse algatamisest arvates avaldada vanglale, et esineb tunnistaja ülekuulamise taotlus ja märkida, missugusel asjakohasel põhjusel tuleks seda teha. Kuna aga käesolevas vaidluses ei ole määravat tähtsust sellel, mida võiks veel keegi isik asjast arvata, sest kaebaja ei ole eitanud korralduse saamist, siis on alusetu ette heita menetluse puudulikkust. Alusetud on ka kaebaja väited selle kohta, et tema suhtes koostatud ettekanne (ilmselt peab kaebaja silmas J. Triki poolt koostatud ettekannet) on võltsing ning põhineb H.

Kruusametsa poolt kirjutatud ettekandel (mustandil). Kohtul ei ole alust arvata, et J. Trik või H. Kruusamets oma ettekannetes valeväiteid esitasid ja kaebaja on ilmselt olukorda valesti tõlgendanud. Isegi juhul, kui keegi kirjutab ametniku eest seletuskirja või ettekande, on määrav tähtsus sellel, kas ametnik on vastustajale esitatud seletuskirja või ettekande allkirjastanud. Antud juhul on nii ametnik J.Trik ja H.Kruusamets nende nimel esitatud kirjalikud seletused andnud, nendes ei ole nende teada moonutusi, mistõttu tuli vastustajal arvestada nende poolt kirja panduga.

Vastustaja on kirjapandut kontrollinud ka suulise vestluse kaudu. Kaebaja on esile toonud ka selle, et videosalvestiselt ei nähtunud, et tema oleks kätega vehkinud ja edasi-tagasi liikunud, nagu J. Trik ja H. Kruusamets ettekannetes on märgitud. Kohtule ei ole äratuntav, kuidas mõjutab allumise korralduse andmist ja selle mittetäitmist asjaolu, kas edasiselt kaebaja liikus edasi-tagasi kätega vehkides või ilma, ent nagu nähtub, ei ole teda karistatud selle eest, kas kaebaja edasine käitumine oli samuti taunitav (so vehkis lubamatult kätega vms).

Kaebaja jätab tähelepanuta, et julgeolekuosakonna spetsialisti L. Laansoo ettekandest ilmneb, et ka videost nähtus, et kaebaja liikus pärast sigarettide võtmist välisukse poole ning ei jäänud valvekaamera vaatevälja, mistõttu ei saanud videosalvestise alusel fikseerida, kas kätega vehkimist toimus või mitte. J.Trik on selgitanud vanglale, et kaebaja hoidus kaamera vaatevälja jäämisest. See aga ei tähenda, et J. Trik ja H. Kruusamets ettekannetes kirjeldatud kätega vehkimist ei oleks toimunud või et ettekanded oleksid selle tõttu kuidagi võltsimise tunnustega või esitaksid valeandmeid.

Kohtu arvates ei ole ka see küsimus tegelikult käesolevas asjas oluline, kuna vaidlustatud käskkirjas pannakse kaebajale süüks korraldusele allumata jätmist, mitte aga vanglaametniku suhtes ähvardavate liigutuste tegemist või ähvardavate sõnade kasutamist. Asjaolu, kas J. Trik kasutas enda ettekande koostamisel H. Kruusametsa poolt koostatud ettekannet oma ettekande mustandina nagu kaebaja väidab, ei mõjuta samuti vaidlustatud käskkirja kehtivust, kuna kohus selgitas, et kirja koostajaks loetakse seda, kes selle allkirjastab. Kaebaja poolt tema 20.09.2013 vastuväites nimetatud tunnistajad N. ja P. oleksid väidetavalt saanud kaebaja arvates kinnitada ettekande koostamist (nn mustandina), kuid nende isikute ülekuulamine ei oleks saanud distsiplinaarmenetluse tulemust mõjutada.

Ettekandel on J. Triki allkiri ning kohtul ei ole alust arvata, et ettekande oleks J. Triki eest koostanud keegi teine ja kui J.Trik on ettekandes märgitud seisukohti kinnitanud, tuleb need lugeda tema poolt avaldatud seisukohtadeks. Kohtule ei nähtu ühtegi asjaolu, mis viitaks distsiplinaarmenetluse erapoolikusele, ettekanded koostanud või distsiplinaarmenetlust läbi viinud ametnike isiklikule huvile saavutada ebaõige menetluse tulem või teiste isikute soovile kahjustada kaebaja menetluslikke õigusi. Kokkuvõttes ei ole alust arvata, et distsiplinaarmenetluse läbiviimisel oleks vangla rikkunud VangS, VSkE või muu õigusakti nõudeid, mis võiksid kaasa tuua vaidlustatud käskkirja õigusvastasuse.

17. Tulenevalt VangS § 63 lg-st 1 on sama seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale lubatud kohaldada järgmisi distsiplinaarkaristusi: noomitus (p 1), isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise keelamine kuni 45 päevaks (p 11), ühe lühivõi pikaajalise kokkusaamise keelamine (p 2), töölt eemaldamine kuni üheks kuuks (p 3), kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks (p 4). HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

Vaidlustatud käskkirjast nähtub, et karistuse määramisel on arvestatud kaebaja varasemat käitumist, samalaadsete distsiplinaarkaristuste olemasolu ja nende arvu ning rikkumise raskust. Kaebajale määrati rikkumise eest noomitus ehk kõige kergem karistus, mida ei saa pidada ebaproportsionaalseks karistuseks, arvestades raskendavate asjaolude olemasolu ning ka seda, et vanglaametniku konkreetsele korraldusele allumata jätmine ei ole tühine rikkumine. Distsiplinaarmenetluse protokollis on kaebajale õigesti üksikasjaliselt selgitatud, miks vangistuse olukorras on eriti oluline ametniku korralduse täitmine ja mida toob kaasa allumatus vangla tingimustes (protokoll 16.09.2003.a.).

Kaebaja näitas ametnikule enda üleolekut kehtivast korrast ja antud korraldusest, mis vangla tingimustes loob ohuolukorra vangla sisejulgeolekule. Distsiplinaarmenetluse protokollis on tehtud ettepanek määrata kaebajale karistuseks kartserisse paigutamine kolmeks ööpäevaks arvestades rikkumise tähtsust vangla tingimustes, kuid kokkuvõttes kaalumise tulemusel määrati siiski kergem karistus. Kohtul puudub alus arvata, et vanglaametnik oleks provotseerinud kaebajat distsipliinirikkumist toime panema ja saanud midagi lavastada; nagu nähtus, ei olnud ametnik alustanud vestlust enne, kui kaebaja oli ise võtnud laekast suitsud ja hakkas kontrolli teostamist takistama ning vaidles ametnikule vastu.

Kuna vangla ei määranud kaebajale kartserikaristust, siis ei ole ka kohtul põhjust arvata, et kaalumise tulemusel määratud karistus ei vastaks seaduses toodud nõuetele; karistuse raskusaste on proportsioonis üleastumise raskusega. Vanglas on ametniku korraldusele ja kehtivale korrale allumine vajalik ka selleks, et kinnipeetav hakkaks kehtivat korda austama ning korra eiramisel teole reageerimine ja karistuse määramine aitab kaasa kaebaja õiguskuulekale käitumisele suunamisele ja tagab ühtlasi vangla siserahu. Kaebaja on toime pannud distsiplinaarsüüteo, tema süü on tuvastatud ning esines alus kaebaja distsiplinaarkorras karistamiseks.

Vaidlustatud käskkiri vastab HMS § 54 nõuetele ning on õiguspärane. Seega tuleb kaebus jätta rahuldamata.

18. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb täies ulatuses rahuldamata, kannab menetluskulud kaebaja. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karin Kalmiste Kohtunik