3-14-50449/2 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number 3-14-50449 Määruse kuupäev

10. aprill 2014 Kohtunik Mare Priks Kohtuasi D.P. kaebus Tartu Vangla toimingu (eriarsti juurde saatmata jätmine) õigusvastasuse kindlakstegemiseks ning Tartu Vanglale ettekirjutuse tegemiseks kaebaja eriarsti juurde suunamiseks Resolutsioon

1. Tagastada D.P. kaebus.

2. Kohtumääruse ärakiri saata kaebajale. Kaebus koos lisadega tagastada kaebajale pärast käesoleva kohtumääruse jõustumist. Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni p 1 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest. Asjaolud

1. D.P. esitas Tartu Halduskohtule 03.04.2014 kaebuse, milles palub tuvastada Tartu Vangla tegevuse õigusvastasus, et ta jäeti eriarstiabi osutaja juurde saatmata ning teha Tartu Vanglale ettekirjutus tema suunamiseks eriarstiabi osutaja juurde. Kaebaja sõnul tekitati talle füüsilisi ja vaimseid kannatusi ning kahjustati tema inimväärikust sellega, et Tartu Vangla ei võimalda talle eriarstiabi osutaja vastuvõttu, kuigi selleks on näidustused tuvastatud. Kaebaja leiab, et tema saatmata jätmisega eriarstiabi osutaja juurde on rikutud vangistusseaduse normidest tulenevaid tervisealase järelevalve nõudeid. Kaebuse kohaselt esitas kaebaja Tartu Vanglale 11.02.2014 ka vaide, mis aga tagastati viidates vaideõiguse puudumisele seoses eraõigusliku suhtega. Kaebaja vangla sellise seisukohaga ei nõustu ning leiab, et vaidlus on tekkinud avalik-õiguslikus suhtes.

Kaebuses on D. P. esitanud ka menetlusabi taotluse.

Kohtu seisukoht

2. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. HKMS § 121 lg 1 p-st 1 tulenevalt kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kaebuse tagastamisel selgitab kohus võimaluse korral, kuhu ja millises korras on kaebajal võimalik asja lahendamiseks pöörduda.

3. Ehkki kaebaja arvates on käesolev vaidlus tekkinud avalik-õiguslikus suhtes, nõustub halduskohus siiski Tartu Vangla poolt 25.02.2014 vaideotsuses nr 1-11/74-2 väljendatud seisukohaga, et antud juhul on tegemist tsiviilõigusliku vaidlusega, mille lahendamine kuulub maakohtu pädevusse.

4. Riigikohtu halduskolleegium on 15.12.2010 kohtuotsuses asjas 3-3-1-53-10 (p 9) ning 21.12.2010 kohtuotsuses asjas 3-3-1-69-10 (p 8) leidnud, et tervishoiuteenuse osutamine, sealhulgas ka teenuse osutamise või sellest keeldumisega tekitatud kahju hüvitamine on võlaõiguslik suhe, mida reguleerivad võlaõigusseadus (41. peatükk) ja valdkonnaseadused. Vangla arst tegutseb vangistusseaduse (VangS) § 52 lg 2 ja tervishoiuteenuste korralduse seadus (TTKS) §-de 20 ja 21 alusel vanglas haiglavälise eriarstiabi osutajana, kelle suhtes ei kohaldata aga TTKS § 21 lg-s 1 ja § 22 lg-s 2 sätestatud õiguslikku vormi. Ehkki tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, ei muuda see suhet avalikõiguslikuks, sest vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites, kuigi tervishoiuteenuse osutamise käsitamisel lepingulise suhtena on lepingupooleks siiski vangla. See ei muuda aga õigussuhte olemust. Tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab VangS § 52 lg-le 2 tuginedes vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte aga haldusotsusega. Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Maakohtu pädevuses on ka tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine.

5. Kaebaja sõnul on vangla alates 02.12.2013 olnud teadlik sellest, et kaebaja vajab eriarsti vastuvõttu, ent väidab siiski, et kaebajal ei esine selleks mingit vajadust. Kohtule on kaebaja muuhulgas esitanud ka OÜ Medita Kliiniku vastuskirja Tartu Vangla arst dr Reet Tammele kaebaja uuringutel ja ravil viibimise kohta. Nimetatud vastuskirjas on märgitud, et teostatud uuringute põhjal määrati kaebajale konservatiivne ravi koos soovitusega ravi lõppedes teostada kordusuuringud ja tulla eriarsti konsultatsioonile, ent kaebaja ei ole ravijärgsetele uuringutele ja vastuvõtule pöördunud. Seega on antud juhul vaidlus selles, et ehkki OÜ Medita Kliiniku arsti poolt on kaebajale antud soovitus ravi lõppedes teostada kordusuuringud ja tulla eriarsti konsultatsioonile, leiab Tartu Vangla meditsiiniosakonna arsti siiski, et selleks puudub vajadus. VangS § 53 lg 2 lause 1 sätestab, et kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, suunatakse arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Seega teeb vastava otsustuse, kas kaebaja suunata eriarstiabi osutaja juurde või mitte, vangla arst. Kohus leiab, et selline tegevus kujutab endast tervishoiuteenuse osutamist riigi poolt eraõigusliku suhte – tervishoiuteenuse osutamise lepingu – raames ning sellest tuleneva vaidluse lahendamine kuulub maakohtu pädevusse. Sama seisukohta on ka Riigikohus korduvalt väljendanud ( Riigikohtu erikogu 13.11.2013 määrus asjas nr 3-3-4-1- 13, 28.08.2012 määrus asjas nr 3-3-4-1-12).

6. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes HKMS § 121 lg 1 p-st 1 tagastab kohus D. P. kaebuse käesolevas haldusasjas halduskohtu pädevuse puudumise tõttu. Kaebajal on oma õiguste kaitseks võimalik pöörduda maakohtu poole.

7. Kuna kohus kaebuse tagastab, ei võta kohus seisukohta menetlusabi andmise küsimuses.

/allkirjastatud digitaalselt/ Mare Priks kohtunik