3-13-757/37 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht

09. aprill 2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-13-757

Haldusasi A.L.e kaebus Maksuja Tolliameti 07.03.2013 vastutusotsuse nr 13-7/228-5 tühistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev

04. märts 2014. a Menetlusosalised kaebuse esitaja A.L. esindaja Tiina Pill vastustaja Maksuja Tolliamet esindaja Jane Rõuk RESOLUTSIOON 1. Jätta A.L.e kaebus täielikult rahuldamata. 2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 09.04.2014. a, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (HKMS § 114, § 187 lg 4). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). ASJAOLUD

1. Maksuja Tolliameti (edaspidi ka MTA, vastustaja või maksuhaldur) 30.05.2012 maksuotsusega nr 12.2-3/6251-20 (edaspidi Maksuotsus) vähendati maksustamisperioodil detsember 2011 Gettone OÜ (registrikood 11307664; alates 13.02.2013 Afrest Group OÜ; edaspidi Gettone OÜ) deklareeritud käibemaksu summas 16,67 eurot, deklareeritud sisendkäibemaksu summas 7 895 eurot ja jäeti rahuldamata Gettone OÜ tagastusnõue ning kohustati Gettone OÜ-d tasuma tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt summas 12 592,03 eurot, füüsilistele isikutele tehtud väljamaksetelt tulumaksu summas 10 487,04 eurot, tööandja töötuskindlustusmakset summas 726,28 eurot, kindlustatu töötuskindlustuse makset summas 1 452,56 eurot ja sotsiaalmaksu summas 16 789,45 eurot /I kd tl 16-34, 151-159/.

2. 29.06.2012 esitas Gettone OÜ Maksuotsuse peale vaide, mis MTA 09.08.2012 vaideotsusega nr 6-1/924-2 (edaspidi Vaideotsus) jäeti rahuldamata /I kd tl 36-40, 60-67, 190- 192/.

3. 07.03.2013 koostas MTA vastutusotsuse nr 13-7/228-5 (edaspidi Vastutusotsus) perioodil 02.06.2008-19.07.2012 Gettone OÜ juhatuse liikmeks olnud A.L.ele, kohustades teda tasuma Gettone OÜ maksuvõlga summas 42 517,08 eurot /I kd tl 69-88, 139-148/.

4. 08.04.2013 esitas A.L. (edaspidi ka kaebaja või kaebuse esitaja) Tallinna halduskohtule kaebuse MTA 07.03.2013 vastutusotsuse nr 13-7/228-5 tühistamise nõudes /I kd tl 1-10/.

5. 16.04.2013 määrusega halduskohus võttis kaebuse menetlusse ning peatas Vastutusotsuse täitmise kuni asjas kohtuotsuse jõustumiseni selliselt, et maksuhalduril on õigus Vastutusotsuse täitmise tagamiseks sooritada maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 130 lg 1 p-des 1-51 nimetatud täitetoiminguid /I kd tl 117-118/.

5. 31.05.2013 esitas MTA kohtule oma kirjaliku seletuse kaebuse kohta /I kd tl 123-130/. 15.01.2014 esitas kaebaja oma täiendavad seisukohad /III kd tl 2-4/ ja 17.02.2014 tegi sama vastustaja /III kd tl 78-86/.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja A.L. ei nõustu maksuhalduri seisukohaga, et SupremeMarket OÜ nimel vormistatud arvetel nr 65SM/11 ja 66SM/11 /II kd tl 108-109/ näidatud kaupu ega teenuseid Gettone OÜ saanud ei ole ning SupremeMarket OÜ-le 2011 detsembris tehtud väljamaksete seotuse kohta Gettone OÜ ettevõtlusega ei ole maksuhaldurile kontrolli käigus esitatud nõuetekohaseid raamatupidamise algdokumente, mistõttu tuleb nimetatud väljamakseid äriühingu pangakontolt käsitleda ettevõtlusega mitteseotud kuludena, mis kuuluvad maksustamisele tulumaksuga.

Kaebaja märgib, et reaalsuses toimusid nii kabiinmoodulite tehing kui ka tööjõu andmete ost. Kaebaja leiab, et äriühingu maksumenetlus on läbi viidud kiirustades, menetluses ja tõendites esinevaid vasturääkivusi kõrvaldamata ning andmata võimalust maksukohustuslasele oma seisukohtade esitamiseks ja nende tõendamiseks. 11.05.2012 koostas MTA kontrollakti nr 12.2-3/6251-19. A.L. teatas maksuhaldurile, et viibib Eestist ära kuni 17.05.2012, paludes talle määratud menetlustähtaja pikendust, sest alles peale Eestisse naasmist on A.L. võimeline esitama seoses maksumenetlusega haldurile täiendavaid dokumente ja seletusi tehingute asjaolude ja toimumise kohta.

Maksumenetlus peab olema läbi viidud maksukohustuslast võimalikult vähe kahjustavalt ja seega tuleb juhatuse liikmele menetlustähtaegade määramisel arvestada ettevõtte majandustegevuse iseärasustega ja sellega, kas maksuhaldurile vajalikku teavet saab esitada ainult üks isik või ka keegi teine. Vaadeldaval juhul sai maksuhaldurile vajalikku infot edastada ainult A.L.. Kontrollaktile vastamiseks antud tähtaeg oli ebamõistlikult lühike. Kontrollakt oli maksuhalduri poolt koostatud ennatlikult ja Eestist eemalviibimine kuni 17.05.2012 ei võimaldanud A.L.el esitada mõistliku aja raames ka põhjendatud vastuväiteid kontrollaktile.

MTA koostas 30.05.2012 OÜ Gettone suhtes Maksuotsuse olukorras, kus haldusorganile oli teada, et ettevõtte juhatuse liige ei viibi Eestis ja ei oma seega mõistlikku võimalust kontrolliaktile vastuväiteid esitada. Gettone OÜ palus ennistada menetlustähtaeg kontrollaktile vastuväidete esitamiseks ja esitas oma vastuväited kontrollaktile 29.06.2012 menetlusdokumendis ja esitas samas menetlusdokumendis ka vaide Maksuotsusele. Maksuotsuse peale esitatud vaide osas oleks pidanud MTA tegema lahendi MKS § 147 lg 3 kohaselt 30 päeva jooksul ehk siis hiljemalt 19.06.2012. a.

Otsus on tehtud seaduses sätestatud menetlustähtaega rikkudes 09.08.2012. a, kuid seda ei ole OÜ-le Gettone kätte toimetatud. Hilisemalt on OÜ Gettone seaduslik esindaja vaidlustanud tema isiklikule kinnistule maksumenetluses seotud hüpoteegi seadmist ning on oma erinevates menetlusdokumentides (31.09.2012 – määruskaebus Riigikohtule, 04.09.2012 – MTA vastus määruskaebusele; 2012; 25.01.2013.a – vastuväide vastutusotsuse projektile) märkinud korduvalt, et OÜ Gettone on esitanud Maksuotsusele vaide ja et Vaideotsusele ei ole ta saanud vastust.

MTA sellele asjaolule ei ole üheski menetluses tähelepanu pööranud ega lähtunud asjaolust, et juhatuse liige on avaldanud siirast soovi saada Vaideotsust. Omapoolsetes menetlusdokumentides ei ole MTA kordagi märkinud, et vaie on lahendatud ja et seda pole olnud võimalik OÜ-le Gettone kätte toimetada ega ole esitanud Vaideotsust koos kohtu poolt vahendatud dokumentidega. Seega on ilmselge, et MTA ei olnud ise huvitatud sellest, et OÜ-le Gettone saaks Vaideotsus korrektselt kätte toimetatud. OÜ Gettone oli sunnitud esitama kohtule kohustamiskaebuse vaide lahendamiseks (asi nr 3-13-176).

Alles viimatimainitud haldusasjas esitas MTA tähitud kirja kviitungi, et Vaideotsuse on nad tähitult posti pannud ja märkisid, et OÜ Gettone ei ole seda saanud – Vaideotsuse edastas MTA Tiina Pill meilile alles 07.03.2013. a. MTA sellise käitumisega püüdis vältida olukorda, kus Vaideotsuse saamisele järgnevalt püüab OÜ Gettone vaidlustada Maksuotsust halduskohtus ja saavutada esialgse õiguskaitse taotlusega haldusakti täitmise peatamine, mis omakorda oleks kaasa toonud MTA poolse võimatuse tegeleda Maksuotsuses toodud summade sundtäitmismenetlusega ja sellele järgneva võimalusega algatada juhatuse liikme A.L. suhtes vastutusmenetlus.

Seega ei ole maksumenetlus läbi viidud korrektselt ning nii maksukohustuslasel kui ka kaebajal ei ole olnud mõistlikku võimalust menetluses oma õiguste kaitseks. Rikutud on MKS § 13 lg 1 ja § 14 lg 1 nõudeid. Kabiinmoodilite tehing on reaalsuses toiminud ja MTA seisukoht antud arvete fiktiivsuse osas on ebaõige. Maksuotsuses ja Vastutusotsuses järeldab maksuhaldur, et ei ole esitatud ühtegi dokumenti selle kohta, mil viisil sattus eraisik V. K. valduses olev kaup SupremeMarket OÜ valdusesse ja seega ei ole tõendatud, et kabiinmoodulid olid, enne nende väidetavat müümist Gettone OÜ-le, SupremeMarket omandis.

Kaebaja on seisukohal, et asja ostu-müügitehingu kehtivust ei mõjuta asjaolu, kas ostja saab ostetud asja enda valdusesse või mitte (nt tarnib selle edasi ilma selle otsest valdust saamata). VÕS § 208 lg 1 kohaselt on oluline, et müüja teeb võimalikuks omandi ülemineku. Omand läheb üle kokkuleppega omandi ülemineku kohta. Samuti ei mõjuta Gettone OÜ ja SupremeMarket OÜ vahelist ostu-müügitehingu toimumist (kehtivust) ka asjaolu, kas SupremeMarket OÜ oli kaabiinmoodulite seaduslik omanik. Gettone OÜ on heauskne omanik juhul kui tõepoolest SupremeMarket OÜ müüs talle mittekuuluvat kaupa.

Ka asjaolu/maksuhaldur järeldus, et kabiinmoodulid ei ole jõudnud ka Bahamale, mis aga A.L.e sõnul pidid konteineris olema, ei väära tehingu toimumist (ehk asja ostu-müüki) ja Gettone OÜ poolt reaalselt kabiinmoodulite omandamist. Tehingu sisuks oli asjade ost ja omandi üleminek, mitte asjade transport.

Kaebuse esitaja esitab nimetatud tehingu tõendamiseks kohtule järgmised tõendid: kabiinmoodulite ja elementide ostu-müügileping; asjasse puutuvate isikute seletuskirjad (4 tk); konteinerite laadimisakt Eestis; kauba lahtivõtmise akt Bahamal. Seega järeldub eeltoodust tulenevalt, et kabiinmoodulite ost tegelikkuses toimus ning OÜ Gettone on tasunud reaalselt tehtud tehingu eest. Vahendusteenus töötajate leidmiseks (kontaktide vahendamiseks) on reaalselt aset leidnud. Maksuhaldur on teinud järelduse lähtuvalt kolmandate isikute ja A.L.e seletustest, et SupremeMarket OÜ ei tegelenud Gettone OÜ-le tööjõu otsimisega ega ka vahendusega.

Nagu nähtub MTA kõikidest menetlusdokumentidest, siis ilmselgelt ei ole MTA omale selgeks teinud, millisena soovib OÜ Gettone antud tehingut esitleda. MTA räägib läbivalt nii tööjõu rendist kui ka samal ajal töötajate vahendamisest. OÜ Gettone on viidanud vastuväites kontrollaktile, et need on erinevad mõisted ja OÜ Gettone ei ole kasutanud tööjõurendi teenust. A.L.e selgituste kohaselt oli vajalik tööd tähtaegselt lõpetada ning tööjõu puuduse tõttu oligi töötajaid juurde vaja. Samuti selgitas A.L., et arvel on märgitud selgitus valesti, oleks võinud panna lihtsalt „vahendusteenus“.

A.L. sõnul leidis SupremeMarket OÜ Gettone OÜ-le töötajad R. K., M. J., A. L. ja A. N. Lepingud sõlmis töötajatega A.L.. OÜ SupremeMarket esindaja Vassili K. seletuste kohaselt oli vaja Gettone OÜ-le nelja töötajat ning V. S. otsis inimesi. Töölepingu töötajatega sõlmis Gettone OÜ. MTA viitab Vastutusotsuses, et kolmandate isikute seletused on vasturääkivad, kuid ei ole pidanud vajalikuks nimetatud vasturääkivusi maksumenetluses kõrvaldada. Kaebaja on seisukohal, et kolmandate isikute seletust on võimalik menetluse raames teistkordselt võtta ning sellisel viisil menetluses arusaamatuks ja vasturääkivusi tekitavad küsimused kõrvaldada.

Vaadeldaval juhul ei ole MTA seda pidanud vajalikuks teha ning seega on menetlus puudulik ja ebaseaduslik, mis lõppkokkuvõttes on tinginud vale, antud juhul maksukoormust suurendava järelduse tegemise. A.L.ele töötajate poolt antud kirjalike seletuste kohaselt on töötajad saanud tööle OÜ-sse Gettone tööjõu vahenduse kaudu. A.L. on üritanud teha MTA poolset tööd ja võtnud asjaosalistelt täpsustavad seletused, milledest selgelt nähtub, et Gettone OÜ sai töötajate kontaktid SupremeMarket OÜ esindajate kaudu vastavast andmebaasist.

Nimetatud info vahenduse eest on OÜle Gettone arve esitatud ja selle eest on ka tasutud. MTA ei ole töötajatele väljamakstud tasudelt arvestamisele kuuluvate maksude määramisel arvestanud, et töötajad töötasid Prantsusmaal ja olid töölähetuses Bahamal ning on seega ebaõigelt maksustanud OÜ Gettone poolt tehtud väljamakseid töötajatele. Kuivõrd kõik töötajad on kinnitanud, et nad töötasid Prantsusmaal ja käisid tegemas ajutisi tööülesandeid Bahamal, siis oleks pidanud MTA kaaluma maksukohustuslase huve silmas pidades võimalust lasta tasuda vajalikud maksud Prantsusmaal, mis on ettevõtte jaoks soodsam.

Maksumenetluse alguses oleks olnud võimalus OÜ-l Gettone deklareerida ka oma maksud Prantsusmaal. Sellele võimalusele MTA OÜ Gettone tähelepanu ei juhtinud, kuigi MKS tulenevalt on maksuhalduril kohustus välja selgitada ka maksu vähendamist tingivad asjaolud. Antud juhul oli OÜ-l Gettone seaduslik õigus deklareerida makse ja tasuda makse Prantsusmaa jurisdiktsioonis. MTA on jätnud selle maksukohustuslasele selgitamata maksumenetluse alustamisel ja on hoopis asunud maksustama ettevõtet Eesti seaduste kohaselt, jättes tagamata ettevõttele võimaluse tasuda väiksemaid makse.

Isegi Eesti seaduste järgi OÜ Gettone maksustamisel ei ole MTA piisava põhjalikkusega välja selgitanud töötajate töö tegemise asukohta ning töölähetuste asukohta. See on tinginud valesti maksustamise ka Eesti seaduste kohaselt. MTA märgib, et A.L.e ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna need on ajas muutuvad. 02.03.2012 väitis ta, et töölepingud jäid ta laua peale, kuid 19.04.2012 saatis e-kirjaga info, et töölepinguid ega muid lepinguid pole ettevõttes kirjalikult sõlmitud. Kaebaja märgib, et MTA-l töölepingute puudumine ei tähenda, et töösuhe puudub.

Töötajad on menetluses kinnitanud, et töölepingud on olemas, et nad töötasid Prantsusmaal ja käisid tegemas ajutisi tööülesandeid Bahamal. Seega oleks pidanud MTA ettevõtte maksustamise Eesti seaduste järgi välja selgitama üheselt, kus oli töö tegemise asukoht ja kus käidi lähetuses. Seega ei ole võimalik MTA-l maksustada töötajatele tehtud väljamakseid kogu ulatuses sotsiaalja tulumaksuga nii nagu Maksuotsuses kirjas. Kaebuse esitaja esitab töölepingud, mis tõendavad, et töö tegemise asukohaks oli Prantsusmaa. MTA määras OÜ-le Gettone maksud töötajatele väljamakstud tasudelt, samal ajal oma menetlusdokumentides olles veendumusel, et töösuhe puudus.

Tegemist on vastuolulise seisukohaga. Vastutusotsuse tegemise eeldused puuduvad, sest antud juhul on võimalik rahuldada nõue OÜ Gettone vara arvel. MTA-le edastatud bilansi kohaselt on OÜ-l Gettone bilansijärgset vara rohkem kui vajalik MTA nõude rahuldamiseks. OÜ Gettone bilansi kohaselt (seisuga 16.07.2012) on ettevõttel nõudeid ostjate vastu kokku 246 413,54 eurot. Materiaalset põhivara kokku 515 699 euro eest. Nimetatud asjaolusid arvesse võttes ei saa teha järeldust, et tegemist on varatu ettevõttega ning Maksuotsuse sundtäitmiseks puuduvad võimalused.

MTA on arvestanud ainult asjaolu, et puudub registervara, millele pöörata sissenõuet. See on ebaseaduslik ning vale. MKS § 130 lg 1 p 6 kohaselt on maksuhalduril õigus pöörata sissenõue rahalistele nõuetele ja varalistele õigustele käesoleva seadusega või täitemenetlust reguleerivate õigusaktidega sätestatud korras. Seega eeltoodust tulenevalt OÜ Gettone maksumenetluses peab sundtäitmine toimuma kogu ettevõtte vara osas. Vastutusotsuse tegemise eelduseks saab aga olla sundtäitmise luhtumine ettevõtte vara osas. Kuna kogu ettevõtte vara osas ei ole sundtäitmist läbi viidud, siis on Vastutusotsuse tegemise eeldused vaadeldaval juhul täitmata.

Ka Riigikohus on oma lahendis nr 3-3-1-15-12 märkinud, et äriühingu seaduslik esindaja vastutab äriühingu maksuvõla eest vaid juhul, kui maksukohustuslane ise ei ole suuteline seda tasuma. Sama põhimõtet kordab Riigikohus ka oma lahendis 3-3-1-16-12, milles märgib, et äriühingu seaduslik esindaja vastutab äriühingu maksuvõla eest vaid juhul, kui maksukohustuslane ise ei ole suuteline seda tasuma. Kui sundtäitmise tulemusena ei ole õnnestunud äriühingult maksuvõlga sisse nõuda vara puudumise tõttu, on alus maksumenetluse algatamiseks juhatuse liikme vastu.

MTA ei ole tegelikkuses OÜ Gettone osas viinud läbi sundtäitmist korrektselt ning on piirdunud ainult registervara kontrollimisega. MTA soovib juhatuse liikme vastutust ilmselge põhjusega, et A.L.ele kuulub kinnisvara. Nii kergekäeline võimalus pöörata sissenõuet pisimagi põhistamata kahtluse korral juhatuse liikmest eraisiku vara on ilmselgelt kahjulik kogu Eesti ärikliimale ning on ilmselgelt suureks ohuks ka Eesti majandusse investeerida plaanivatele välisinvestoritele. A.L.e suhtes puudub õiguslik ja faktiline alus vastutusotsuse tegemiseks.

Juhatuse liikme vastutuse eeldused ei ole täidetud (MKS § 8 lg 1, § 40 lg 1). Vaadeldaval juhul ei ole rikkunud A.L. ei tahtlikult ega ka raskest hooletusest kohustusi. Kõik sellekohased järeldused on meelevaldsed, eelduslikud ja motiveerimata. Ainuüksi deklaratsioonide ekslikult valesti vormistamine ei ole vaadeldav tahtluse ega raske hooletusena. Aga just selliste asjaoludega põhjendab MTA A.L.e vastutuse aluseid. MTA ei ole põhistanud ega tõendanud A.L.e tahtlust ega rasket hooletust, sest tehingud on olnud reaalsed, mille eest on tasutud ning juhatuse liige on deklareerinud maksud vastavalt reaalselt tehtud tehingutele.

Vastutusotsuses toodud vastutuse ulatus on ebaselge (MKS § 96 lg 3). Antud menetluse raames on MTA arestinud OÜ Gettone arvelduskontod ning debiteerinud nimetatud kontolt kokku 12 710,04 eurot, milline laekumine aga ei ole OÜ Gettone võlgnevuse saldos arvestatud. Seega on vale juba MTA poolt näidatud OÜ Gettone maksuvõla suurus. Samuti on MTA jätnud põhjendamata selle, et kuidas tuleb A.L.el vastutada kõikide Maksuotsuses kajastatud tehingute osas. Maksuotsus baseerub kolmel tehingul:

1. kabiinmoodulite ost;

2. tööjõu vahendus;

3. töötajate väljamaksetelt tasumisele kuuluvad maksud. MTA on toonud välja üldistavalt, et kõikide tehingute osas on tegemist hooletusega ja tahtlusega. Kaebuse esitaja on seisukohal, et analüüsida tuleb siiski iga tehingu puhul eraldi juhatuse liikme hooletust või tahtlust, sest tegemist on oma olemuselt erinevate toimingutega ning hooletuse või tahtluse asjaolud saavad olla erinevate tehingute osas erinevad. A.L.e puhul ei esine mitte ühegi kõnesoleva tehingu osas ei hooletust ega tahtlust.

Vastustaja Maksuja Tolliamet on seisukohal, et Vastutusotsus on õiguspärane, paludes jätta A.L.e kaebus rahuldamata. Vastustaja leiab, et kaebajapoolsed etteheited on suunatud Maksuotsusele ja maksumenetlusele, mis ei ole käesoleva vaidluse kontekstis asjakohased. Käesolevaks hetkeks on Maksuotsus jõustunud ning seda ei ole võimalik enam vaidlustada. Kui isik ei nõustu Maksuotsuses tuvastatud äriühingu maksuvõla suurusega, on tal õigus vaidlustada selles osas Vastutusotsust. Seega tuleb Vastutusotsuse õiguspärasuse hindamisel analüüsida, kas maksuhaldur on maksuvõla Vastutusotsuses õigesti tuvastanud.

Kaebaja ei ole maksuhalduri järeldusi ümber lükanud, seega puudub alus pidada maksuhalduri poolt tuvastatud maksuvõla suurust ebaõigeks. Vastustaja ei nõustu ka kaebaja etteheidetega, et maksuhaldur ei ole andnud kaebajale võimalust oma seisukohtade esitamiseks ja nende tõendamiseks. Nimelt oli kontrollaktile eriarvamuse esitamise tähtaeg 22.05.2012. Kaebaja on märkinud, et viibis kuni 17.05.2012 välismaal, kuid ei ole ka pärast 17.05.2012 esitanud maksuhaldurile oma seisukohti ega ka taotlust eriarvamuse esitamise tähtaja pikendamiseks, vaid esitas oma vastuväite kontrollaktile alles 29.06.2012 koos vaidega Maksuotsusele.

Siiski ei ole kaebaja ka siis esitanud oma väidete tõenduseks ühtegi tõendit ning maksuhaldur on Vaideotsusega jätnud vaide rahuldamata. Seega on maksuhaldur vastustaja hinnangul taganud kaebajale ärakuulamisõiguse, kuid kaebaja on jätnud oma õiguse kasutamata ega ole palunud maksuhaldurilt ka nimetatud tähtaja pikendamist, mida ei saa maksuhaldurile ette heita. Kaebaja ei ole kaebuses esitanud ühtegi mõjuvat põhjendust, miks tal ei olnud võimalik esitada eriarvamust pärast 17.05.2012 või taotleda tähtaja pikendamist. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohtadega, et kabiinmoodulite tehing on reaalsuses toimunud ja MTA seisukoht antud arvete fiktiivsuse osas on ebaõige ning et asja ostu-müügitehingu kehtivust ei mõjuta asjaolu, kas ostja saab ostetud asja enda valdusesse või mitte.

Maksuhaldur on maksumenetluses kogutud tõendite ja asjaolude pinnalt asunud seisukohale, et kabiinmoodulite ostu-müügitehingut tegelikkuses toimunud ei ole, millele viitavad järgmised maksumenetluses tuvastatud asjaolud:

1) Toimunud tehingute kohta ei ole esitatud ühtegi tehingute toimumist kinnitavat dokumenti peale arve nr 65SM/11. Gettone OÜ ei ole maksumenetluses esitanud kauba üleandmisevastuvõtmise akte, tollideklaratsioone, ostu-müügilepingut ega ühtegi muud dokumenti. Ainuüksi arve ei tõenda tehingute toimumist, kui kõik muud asjaolud viitavad sellele, et tehinguid osapoolte vahel toimunud ei ole;

2) SupremeMarket OÜ nimel tehinguid teostanud V. K. poolt esitatud kabiinmoodulite mõõdud erinevad oluliselt A.L.e poolt esitatud mõõtudest. Seega on tehingu osapoolte seletused kauba mõõtude osas vastuolulised;

3) Kabiinmoodulid toimetati Bahamale A.L.e sõnul Almaco Group OY poolt tellitud konteineriga, millega transporditi OÜ Rossi Sepaärilt soetatud terasraame. OÜ Rossi Sepaäri esindaja sõnul konteineritesse peale metallraamide enam suuremahulisi esemeid ei mahtunud ning isik ei olnud ka teadlik, et sinna midagi üldse juurde oleks pandud;

4) Transporditeenust osutanud Greencarrier Freight Services Estonia OÜ konteineri sisu kirjeldavast dokumendist nähtub, et Almaco Group OY poolt tellitud konteiner sisuks olid terasraamid, terasest nurkrööpad ja terasraamide jalad, kuid mitte kabiinmoodulid, nagu väitis A.L.;

5) Maksumenetluses ei ole tõendatud, et SupremeMarket OÜ-l oleks olnud kaupa, mida Gettone OÜ-le müüa. Maksumenetluses esitatud dokumentide kohaselt on V. K. soetanud kabiinmoodulid Z. S.’lt, kuid dokumentidest ei nähtu, et nimetatud kauba oleks soetanud SupremeMarket OÜ. SupremeMarket OÜ ei ole esitanud kassaorderit, lepingut ega ka ühtegi muud dokumenti. Maksuhaldur püüdis erinevatest andmebaasidest leida Z. S. nimelist isikut, kuid tulutult, V. K. Z. S. kontaktandmeid maksuhaldurile ei esitanud;

6) A.L.e sõnul suhtles ta SupremeMarket OÜ-st V. Š., V. Š. on aga selgitanud, et selles osas, et

V. Š. ja V. K. tegelesid kabiinmoodulitega koos, K. valetab natuke, K. tunneb neid rohkem. V.

K. 02.05.2012 seletuste kohaselt andis tema A.L.ele Keilas kauba üle ning tegeles kabiinmoodulite otsimisega. Tema seletuste kohaselt aitas mooduleid leida O. Š., kelle seletuste kohaselt tema aga moodulite otsimisega A.L.ele ei tegelenud;

7) Asjas puuduvad dokumendid (tollideklaratsioonid) kabiinmoodulite Bahamale viimise kohta. Eeltoodust nähtuvalt on väidetavas ostu-müügitehingus osalenud isikute seletused vastuolulised asjas kogutud tõendite ning teiste osapoolte seletustega, mistõttu on maksuhaldur põhjendatult asunud seisukohale, et kabiinmoodulite ostu-müügitehingut tegelikult ei toimunud ning Gettone OÜ ei ole tegelikkuses kabiinmooduleid soetanud. Käesolevas asjas ei ole vaidluse all mitte kabiinmoodulite valduse üleminek, vaid just kaebaja poolt viidatud omandi üleminek, mis ei ole maksuhalduri hinnangul kinnitust leidnud – puuduvad dokumendid, millest nähtuks, et SupremeMarket OÜ-l oleks olemas olnud kabiinmoodulid, mida Gettone OÜ-le võõrandada.

Kaebaja ei ole maksumenetluses, vaidemenetluses ega ka kaebuses maksuhalduri seisukohti ümber lükanud. Kaebaja hinnangul tõendavad tehingu toimumist kaebaja poolt kaebuse juurde esitatud dokumendid (kabiinmoodulite ostu-müügilepingu, asjasse puutuvate isikute seletuskirjad, konteinerite laadimisakti ja kauba lahtivõtmise akti Bahamal), kuid reaalselt selliseid dokumente kaebuse juurde esitatud ei ole. Isegi kui kaebaja sellised dokumendid kohtumenetluses esitab, ei saa pidada neid usaldusväärseteks, kuivõrd maksu-, vaideja vastutusmenetluses selliseid dokumente esitatud ei ole ning sellised tõendid tuleb jätta tähelepanuta (MKS § 102 lg 1 p 2).

Seoses kaebaja väidetega, et vahendusteenus töötajate leidmiseks (kontaktide vahendamiseks) on reaalselt aset leidnud ning et MTA on valesti mõistnud mõisteid tööjõu rent ja vahendusteenus ning pidanud neid ekslikult sama tähendusega mõisteteks, märgib MTA järgmist. Maksuhaldur on Maksuotsuses asunud seisukohale, et SupremeMarket OÜ ei tegelenud Gettone OÜ-le tööjõu otsimise ega rentimisega, vaid Gettone OÜ leidis ise töötajad, millele viitavad maksumenetluses kogutud järgmised asjaolud:

1) A.L.e sõnul leidis SupremeMarket OÜ Gettone OÜ-le neli töötajat: R. K., M. J., A. L. ja A. N., tegemist oli vahendusteenusega. Teenuse osutamist tõendab üksnes arve nr 66SM/11, ühtegi muud dokumenti (teenuse osutamise lepingut) maksuhaldurile esitatud ei ole;

2) A.L.e sõnul sõlmiti kokkulepe 2011. a detsembris ning tarnija tingimuseks oli, et raha tuleb kohe maksta, st A.L. seletustest võib järeldada, et SupremeMarket OÜ asus töötajaid otsima alles pärast seda, kui Gettone OÜ teenuse eest tasus, st mitte varem kui 16.12.2011. Gettone OÜ pangakonto väljavõttest nähtub, et Gettone OÜ on teinud töötajatele väljamakseid juba 13.12.2011, selgitusega „novembri palk ja päevarahad“;

3) V. K. sõnul võttis Gettone OÜ SupremeMarket OÜ-ga ühendust oktoobris ja inimesi oli vaja detsembris, V. Š. seletuste kohaselt võttis A.L. temaga ühendust 2011. a suvel, novembrisoktoobris viis V. Š. A.L.e kokku O. S., kes leidis paari nädala jooksul vajalikud inimesed;

4) Töötajatega sõlmitud lepinguid A.L. maksuhaldurile maksumenetluse käigus ei esitanud ja väitis esmalt (02.03.2012 suuliste seletuste protokoll, I kd tl 183-187), et unustas lepingud laua peale ning lubas lepingud saata 05.03.2012. 05.03.2012 e-kirjaga A.L. lubatud dokumente ei esitanud. Hiljem on A.L. maksuhaldurile teatanud, et töölepingud ja kõik muud lepingud on neil ettevõttes suulised;

5) V. Š. seletuste /II kd tl 135-138/ kohaselt andis V. K. suurema osa Gettone OÜ poolt tasutud summadest O. S.le, pisut sai V. Š. ja ülejäänud osa jäi SupremeMarket OÜ-le. V. K. ja O. S. aga raha andmist O. S. ei kinnita /II kd tl 118-122, 129-132, 141-143/;

6) V. Š. seletuste kohaselt olid kõik leitud töötajad eestlased, V. K. sõnul nägi ta kõiki nelja töötajat enne nende tööle asumist. Töötajate kohta teadis V. K., et kaks kuni 35-aastased olid venelased, üks oli 35-40 ja neljas ka umbes 35-aastane. Tegelikkuses olid kõik neli töötajat eestlased. R. K. oli 2011. a novembris 29-aastane, J. M. 30-aastane, A. L. 35-aastane ja A. N. 41-aastane;

7) Töötajate antud seletuste kohaselt võtsid nad tööle asumiseks A.L.ega ise ühendust: J. M. sai tööle R. K. kaudu; R. K. sai A.L.e kontaktid tutvusringkonnast ning võttis töö saamiseks ise A.L.ega ühendust; A. N. sai tööle A. L. kaudu ning A. L. sai tööle oma sugulase kaudu ja käis Bahamal laevu ehitamas ka juba 5 aastat varem;

8) Ükski neljast töötajast ei olnud SupremeMarket OÜ-ga kokku puutunud;

9) Väidetavalt töötajate otsimisega tegelenud V. Š. ja O. S. ei olnud kumbki Gettone OÜ-le vahendatud töötajaid näinud; Eeltoodust nähtub, et kõik neli töötajat on Gettone OÜ-sse tööle saanud ise, läbi tutvuste ega tea SupremeMarket OÜ-st midagi. Seda kinnitab ka asjaolu, et tehingupoolte seletused töötajate tööleasumise aja kohta, nende vanuse ja rahvuse kohta ning raha liikumise kohta on vastuolus teiste asjas kogutud tõendite ja maksumenetluses antud selgitustega. Lisaks märgib vastustaja, et tööjõu vahenduse puhul on vahendustasu ühekordne summa, nagu maakleritasu, tööjõurendi puhul maksab töötajatele töötasu aga rendileandja ning rendilevõtja maksab rendileandjale töötajate töötasu poolte vahel kokkulepitud tunnitasu alusel.

Kuivõrd käesoleval juhul on arvel nr 66SM/11 kujunenud summa tunnihinde alusel, on arvel kajastatud info vastuolus kaebaja seisukohaga, mille kohaselt oli SupremeMarket OÜ ja Gettone OÜ vahelise teenuse sisuks töötajate vahendus, mitte rent. Samuti ei tundu eluliselt usutav, et Gettone OÜ maksis töötajatele töötasu ja ligi 17 370 eurot nelja töötaja tööle leidmise eest. Asja teeb ebausutavamaks veel asjaolu, et kui neljale töötajale detsembris tehtud väljamaksed olid kokku summas 9326,73 eurot ja töötajate kohta deklareeritud töötasu ainult 1800 eurot, siis vahendusteenuse eest on Gettone OÜ tasunud nelja töötaja tööle leidmise eest 17 370 eurot.

Usutavust kahandab veelgi asjaolu, et üks neljast töötajast töötas Gettone OÜ-s ka 5 aastat varem, st oli A.L.ega juba varasemalt tuttav ning ükski töötajatest SupremeMarket OÜ-ga kokku puutunud ei ole. Kaebaja viitab kaebuses töötajate seletustele, mis on A.L. poolt ise hiljem töötajatelt võetud. Kaebuse juurde nimetatud dokumente esitatud ei ole, seega on tegemist paljasõnalise väitega. Vastustaja rõhutab, et töötajad on maksumenetluses juba seletusi andnud ning maksuhaldur ei ole tuvastanud selgitustest vastuolusid, mis seaks töötajate seletuste usaldusväärsuse kahtluse alla.

Seega on maksuhaldur maksumenetluses põhjendatult asunud seisukohale, et Gettone OÜ ei ole töötajate vahendusteenust SupremeMarket OÜ-lt soetanud. Kaebaja on seisukohal, et MTA ei ole töötajatele väljamakstud tasudelt arvestamisele kuuluvate maksude määramisel arvestanud, et töötajad töötasid Prantsusmaal ja olid töölähetuses Bahamal ning on seega ebaõigelt maksustanud Gettone OÜ poolt tehtud väljamakseid töötajatele. Vastustaja hinnangul on kohut eksitav kaebaja väide, et MTA oleks pidanud kaaluma maksukohustuslase huve silmas pidades võimalust lasta tasuda vajalikud maksud Prantsusmaal, kuna kõik töötajad on kinnitanud, et nad töötasid Prantsusmaal ja käisid tegemas ajutisi tööülesandeid Bahamal.

Õige maksustamine oleks kaebaja hinnangul selline, et kaebaja esitab töölepingud, mis tõendavad, et töö tegemise asukohaks oli Prantsusmaa. Kaebaja etteheited töötasude maksustamise osas on asjakohatud. Maksumenetluses on töötajad kinnitanud, et käisid Bahamal laevu ehitamas ning Prantsusmaal töötamist ei ole neist ükski kinnitanud. Kaebaja ei ole maksumenetluses esitanud ühtegi töölepingut, mis kinnitaks kaebaja väiteid töötajate töötamise kohta Prantsusmaal, samuti ei kinnita kaebaja väidet ka ükski teine maksumenetluses kogutud tõend.

Maksuhaldur on oma seisukohti töötajatele tehtud väljamaksete maksustamise osas selgitanud ka Vaideotsuse p-s 3, mistõttu ei pea vastustaja vajalikuks neid seisukohti korrata. Põhjendatuks ei saa pidada kaebaja ettepanekut, mille kohaselt peaks maksuhaldur ja kohus Vastutusotsuse tühistamisel arvesse võtma kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud töölepinguid. Maksuotsust muudetakse või tunnistatakse maksuotsus kehtetuks uue asjaolu või tõendi ilmnemise tõttu maksukohustuse vähendamiseks üksnes juhul, kui asjaolu või tõendi hilisem teatavaks saamine ei olnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest.

Käesoleval juhul on kaebaja jätnud töölepingud maksumenetluses maksuhalduri korduvatele nõudmistele vaatamata siiski esitamata ning asunud lõpuks seisukohale, et kõik lepingud on ettevõttes vormistatud suuliselt. Seega puudub alus Maksuotsuse muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks ka MKS § 102 lg 1 alusel. Seoses kaebaja seisukohaga, et Vastutusotsuse tegemise eeldused puuduvad, sest antud juhul on võimalik rahuldata nõue Gettone OÜ vara arvel, vastustaja märgib, et maksuhaldur on vastutusmenetluse käigus kontrollinud erinevatest registritest Gettone OÜ varalist seisu ning on tuvastanud, et Gettone OÜ-l puudub vara, mille arvelt äriühingu maksuvõlga täita.

Kaebuses toodud asjaolud on vastustajat ja kohut eksitavad. Nimelt nähtub Gettone OÜ bilansist, et kogu põhivarast 487 782,33 eurot moodustavad ettemaksud, seega tegelikkuses reaalne vara puudub. Reaalne materiaalne põhivara on 27 916,65 eurot, kuid nagu maksuhaldur juba Vastutusotsuse p-s 5.2 märkis, ei õnnestunud maksuhalduril vara asukohta ning olemust tuvastada. Tallinna ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-11-2203 märkinud, et MKS § 96 lg 5 ei eelda, et maksuhaldur on eelnevalt ammendanud kõik teoreetiliselt võimalikud vahendid maksuvõla sissenõudmiseks MKS § 130 lg 1 p-s 6 sätestatud toimingutega, seega ei ole vastustaja hinnangul asjakohane kaebaja etteheide, et maksuhaldur ei ole sundtäitmist läbi viinud kogu ettevõtte vara osas.

Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohtadega, et A.L. ei ole rikkunud juhatuse liikme kohustusi ei tahtlikult ega ka raskest hooletusest ning et ainuüksi deklaratsioonide ekslikult vale vormistamine ei ole vaadeldav tahtluse ega raske hooletusena, kuid kaebaja hinnangul maksuhaldur just selliste asjaoludega kaebaja vastutuse aluseid põhjendabki. Maksuhaldur on Vastutusotsuses selgelt märkinud, et A.L. on juhatuse liikme kohustusi ostumüügitehingu ja töötajate vahendusteenuse osas rikkunud tahtlikult ning töötajate töötasude osas raskest hooletusest.

Maksuhaldur on Vastutusotsuse p-s 4 välja toonud, et Gettone OÜ ei ole SupremeMarket OÜ-lt mingeid kaupu ja teenuseid saanud. Gettone OÜ on tegelikkuses mittetoimunud tehingute deklareerimisega suurendanud sisendkäibemaksu tagastusnõudmise õigust ning viinud ettevõttest maksuvabalt raha välja. A.L.e 02.03.2012 seletustest nähtub, et A.L. oli isikuks, kes tegi tehinguid Gettone OÜ nimel. Deklaratsiooni allkirjastades kinnitab allkirja andja deklaratsioonis sisalduvate andmete õigsust ja võtab selle eest vastutuse. Tegelikkuses mittetoimunud tehingute deklareerimisel maksukohustuse vähendamise eesmärgil saab tegemist olla üksnes tahtliku maksude tasumisest kõrvalehoidumisega, mis on toime pandud äriühingu poolt kasu saamise eesmärgil läbi maksukohustuse vähendamise, mille tulemusena arvestati riigieelarvesse tasumiseks vähem käibemaksu ning saadi rahalisi vahendeid riigieelarvesse tulumaksu arvestamata ja tasumata jätmisega.

Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-23-12 märkinud, et olukorras, kus äriühingul on vaid üks vastutav seaduslik esindaja, on äriühingu ja seadusliku esindaja tahtluse väljaselgitamiseks olulised asjaolud valdavalt kokkulangevad. Selline seisukoht on kohaldatav ka käesolevas asjas, seega on Gettone OÜ tahtlik tegevus näilike tehingute kajastamises äriühingu käibemaksuarvestuses omistatav Gettone OÜ juhatuse liikmele A.L.ele. Lisaks on Vastutusotsuses välja toodud A.L.e süü seoses Gettone OÜ arvelduskontolt töötajatele väljamaksete tegemisega selgitusega „novembri palk ja päevarahad“.

Kuna töötajate seletustest nähtuvalt käisid töötajad tööd tegemas üksnes Bahamal, puudus alus lähetuse vormistamiseks ja päevarahade maksmiseks. Maksuhaldur on Vastutusotsuses jõudnud järeldusele, et A.L. on töötajatele tehtud väljamaksetelt õigusliku aluseta jätnud kinni pidamata ja tasumata riigimaksud ning on sellega rikkunud maksuseadustes sätestatud kohustusi. Seega on A.L. rikkunud MKS § 8 lg-st 1 tulenevat juhatuse liikme hoolsuskohustust, jättes nõuetekohaselt tagamata Gettone OÜ deklareerimiskohustuse deklareerida füüsilistele isikutele teostatud väljamaksed, mida osaliselt ning õigusliku aluseta on loetud makstud päevarahadeks.

Seega on A.L. tegutsenud raske hooletusega. Õige ei ole ka kaebaja seisukoht, et maksuhaldur on vastutuse aluseks pidanud deklaratsioonide ekslikult vale vormistamist, vaid maksuhaldur on tuvastanud juhatuse liikme tahtluse SupremeMarket OÜ arvete kajastamise osas ning juhatuse liikme raske hooletuse töötajatele tehtud väljamaksete deklareerimata jätmise osas. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohtadega, et Vastutusotsuses toodud vastutuse ulatus on ebaselge, kuna Maksuotsus baseerub kolmel erineval alusel (kabiinmoodulite ost-müük, tööjõu vahendusteenus ja töötajatele tehtud väljamaksed) ning maksuhaldur ei ole tahtlust ja hooletust iga tehingu osas eraldi tuvastanud.

Käesoleva vastuse p-s 2.6 on kaebaja süü selgelt välja toodud, seega ei ole õige kaebaja etteheide, et Vastutusotsuses toodud vastutuse ulatus on ebaselge ning maksuhaldur ei ole tahtlust ja hooletust iga tehingu osas eraldi tuvastanud. Maksuhaldur on toonud Vastutusotsuses juhatuse liikme süü eraldi välja nii SupremeMarket OÜ tehingute osas kui ka töötajatele tehtud väljamaksete osas. Seoses kaebaja väitega, et maksuhaldur on Gettone OÜ menetluse raames arestinud äriühingu pangakontod ning debiteerinud kokku 12 710,04 eurot, märgib vastustaja, et lisaks 28.05.2012 Maksuotsusele on maksuhaldur koostanud Gettone OÜ-le maksuotsuse ka 22.05.2012 summas

22 825,25 eurot ning kaebaja poolt nimetatud summa on läinud 22.05.2012 maksuotsuse nr 12.2-3/7415-4 katteks. Eelnimetatud asjaolu on peab olema teada ka kaebajale, kellel on võimalus maksulaekumiste ning nende arvelt täidetud maksukohustuste kohta infot saada ka emaksuametist. Seega on käesoleval juhul Vastuotsusega nõutud maksuvõla suurus õige ning maksuhaldur ei ole vaidlusalust maksuvõlga sundtäitma asunud.

Kaebaja täiendavad seisukohad 1.12.2011 on OÜ Suprememarket esitanud Gettone OÜ-le arve nr 65SM/11, millise kohaselt tarnis müüja ostjale kabiinmooduleid 4970*2535*2170H (4tk) ja 3890*2070*21711H (2tk). MTA on seisukohal, et nimetatud tehingut tegelikkuses pole toimunud ja toob välja järgmised vasturääkivused isikute ütlustes: V. K. on nimetanud kabiinmoodulite mõõtudeks arvel märgitud mõõtudega erinevad mõõdud; Rossi Sepaäri juhatuse liige ei kinnitanud, et kabiinmoodulid said tõstetud konteinerisse. Kaebuse esitaja on seisukohal, et kui esinevad vasturääkivused isikute ütlustes, siis tuleb nimetatud vasturääkivused kõrvaldada maksumenetluse käigus enne isikule mistahes koormava haldusakti tegemist. Vasturääkivuste kõrvaldamise mitteproovimine viitab puudulikule maksumenetlusele. Veel sisustab maksuhaldur oma seisukohta sellega, et puuduvad dokumendid, mille kohaselt oleks V. K. valduses olev kaup üle antud Suprememarket valdusesse; puuduvad tollideklaratsioonid, millest nähtuks kabiinmoodulite Eestist Bahamale viimine (Bahamale on viidud ainult keevitatud terasraamid); transpordidokumentidel puuduvad kabiinmoodulid (on terasraamid, jalad ja terasest nurkrööpad). Kaebuse esitaja on seisukohal, et antud juhul ei oma tähendust see, et puuduvad dokumendid

V. K. poolt kauba üleandmise kohta Suprememarketile. Vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda sellest, et Suprememarket OÜ müüs kabiinmoodulid OÜ-le Gettone ja mõlemad tehinguosalised on tehingu toimumist kinnitanud ning kaup on reaalselt Gettone OÜ-le üle antud. Samuti on tehingu toimumisest olnud teadlikud nii V. S. kui ka O. S. Õiguslikus mõttes ei oma tähendust, kelle valduses olid kabiinmoodulid või kellele kuulus omandiõigus enne selle müümist. OÜ Suprememarket ja Gettone OÜ vahelist müügitehingut kabiinmoodulite ostmise osas see tühiseks ei muuda, isegi kui Suprememarket müüs kellelegi teisele kuuluvat vara.

Maksuõiguslikus mõttes ei oma tähendust antud asjas ka muuhulgas see, kas vaidlusalused kabiinmoodulid toimetati Eestis Bahamale või mitte ehk kas need olid kõnealuses konteineris või ei olnud. Käibemaksustamise seisukohast lähtuvalt on oluline kauba ostu-müügitehingu toimumine, mitte aga sellele järgnev protsess. Vaadeldaval juhul kauba ost-müük toimus. Maksuhalduri järeldused müügitehingu fiktiivsuse osas on meelevaldsed. Kabiinmoodulite toimetamist OÜ Suprememarket poolt Keilasse ja üle andmist Gettone OÜ-le teab kinnitada oma ütlustega Rossi sepaäri töötaja P. R.

Seoses maksuhalduri järeldusega, et Gettone OÜ ei rentinud tööjõudu ja seega on tegemist ettevõtlusega mitteseotud väljamaksega ja seda kulu tuleb maksustada, on kaebuse esitaja seisukohal, et siinkohal on samuti maksumenetlus läbi viidud puudulikult ning sisuliselt ei ole maksuhaldur välja selgitanud tehingu tegelikke asjaolusid. Maksuhalduri erinevaid menetlusdokumente lugedes nähtub, et kord kasutab maksuhaldur mõistet tööjõu rent ja kord töötajate vahendamine. Tegemist on kahe täiesti erineva teenusega ning tööjõu rendiga ei ole OÜ Gettone nimetatud perioodil olnud seotud.

OÜ Gettone ostis endale vajalikke kontakte ehk poolte vahel oli tegemist kontaktide vahendusega. Seda asjaolu kinnitab OÜ Gettone ja OÜ Suprememarket vaheline kontaktide vahendamise leping, 08.11.2011. a. Lisaks kinnitab kontaktide vahendamist ka O. S., kes on rääkinud maksuhaldurile, et andis tuttavatele info, et otsitakse inimesi Gettone OÜ-sse (vt küs nr 17). O. S. on kinnitanud maksuhaldurile, et on tegelenud kontaktide otsimisega/vahendamisega. V. K. on andnud selgitusi, et kontaktide vahendamisega tegeles Viktor ja Oleg aitas teda. Seega on leidnud kinnitamist kontaktide vahendamisega seotud tegevus teenuse osutaja poolt OÜ Gettone huvides.

V. S. kinnitab oma ütlustes, et O. S. leidis vajalikud inimesed. Asjaolu, et töötajad ise on võtnud ühendust L.ga, ei lükka ümber fakti, et kontakte vahendas OÜ Superememarket. Tänu OÜ Suprememarket tegevusele teadsid töötajad üldse L.ga ühendust võtta. Vastavalt Maksuotsusele ja Vastutusotsusele on Gettone OÜ jätnud deklareerimata töötajatele tehtud väljamaksed vastavalt kontrollakti lisale nr 2. Maksuhaldur tuvastas, et detsembris 2011 on tehtud füüsilistele isikutele väljamakseid kogusummas 39 835 eurot, mida ettevõtte ei ole tulu-ja sotsiaalmaksu deklaratsioonil deklareerinud, ning et töötajatega oli töö tegemise asukohaks kokku lepitud Bahama.

Kaebuse esitaja ei nõustu maksuhalduri järeldusega, sest nii L., N. kui ka M. seletustest nähtub, et maksuhaldur ei ole esitanud mitte ühtegi küsimust töötajatele selles osas, kus oli kokku lepitud töö tegemise asukoht ja kus tegelikult tööd tehti ja kas oli kokku lepitud lähetuses või mitte. A. L. ülekuulamise protokolli kohaselt oli töötajal kokku lepitud nii palgasumma kui ka päevarahad – seega pidi olema pooltel kokkulepe ka lähetuse osas. Maksuhaldur ei ole antud asjaolusid täpsemalt uurinud. A. N. seletuse protokollist nähtub, et töötaja pidi tööd tegema ka Prantsusmaal, mitte ainult Bahamal.

Seega oleks pidanud maksuhaldur eriti tähelepanekulult suhtuma saadud infosse ning kindlaks tegema, milline oli siiski kokkulepitud töö tegemise koht - Eesti, Prantsusmaa või Bahama. Maksuhaldur peab isikule esitama küsimusi ise selliselt, et kõik asjassepuutuv oleks välja selgitatud – isik ise ei pea omaalgatuslikult ning oskuslikult jagama infot, sest tema asi ei ole ega peagi olema vajaliku infopagasi vormistamine maksuhalduri jaoks. Töötaja ei pruugigi vahet teha mõistel töö tegemise asukoht ja lähetuse asukoht – töötaja jaoks võivad need tavakõne mõistes olla samased tegevused ning nende kahe juriidiline tähendus ei pruugi olla ülekuulatava töötaja jaoks selge.

Seega tulen küsimused esitada ülekuulatavale väga selgelt. Maksuhalduri järeldus osas, et töötajatega töö tegemise kohaks oli kokku lepitud Bahama, on väär ja ei põhine ühelgi tõendil. Kaebaja esitab mõnede töötajatega seonduvad töölepingud, mis tõendavad, et antud perioodil oli tegemist töölähetusega Bahamal, sest tegelik töö tegemise asukoht oli kokku lepitud Prantsusmaal. Maksuhaldur on määranud täiendava maksu 21 inimesega seotud ülekannetega. Kuivõrd maksuhaldur on maksu määranud kõigi nimetatud isikutele tehtud ülekannetega seoses, siis oleks pidanud maksuhaldur üritama välja selgitada ülekande asjaolud ka kõikide isikutega seonduvalt.

Vaadeldaval juhul on maksuhaldur kogunud seletusi ainult kolmelt töötajalt – N., L. ja M. Ülejäänud 18 töötaja osas on asjaolud jätnud maksuhaldur välja selgitamata ning tuvastamata. Ainuüksi ülekannetele tuginedes ei saa määrata ettevõttele maksukohustust, veel enam kui selgituses on kirjas „palk ja päevarahad“. Juba ainuüksi nimetatud selgitus ülekandel viitab, et töötaja on saanud kokkuleppelisi päevarahasid, mida ei saa maksustada tuluja sotsiaalmaksuga. Kaebuse esitaja märgib, et A.L.ele tehtud ülekanne summas 7000 eurot ei olnud 100% palgasumma ja seega ei ole seda deklareeritud ka kogu ulatuses palgana.

Nimetatud ülekandest 5000 eurot on tagasimakse A.L.ele (lisatud leping). Seega kuulub palgana arvestamisele 2000 eurot, mitte aga 7000 eurot. Ülejäänud töötajate osas tuleb arvestada maha ülekantud summast lähetuse päevarahad summas 960 eurot ja alles seejärel saab maksuhaldur määrata täiendava tuluja sotsiaalmaksu töötajatele väljamaksud palgalt. Töölepingu seaduse (edaspidi TLS) § 21 lg 1 kohaselt tööandja võib lähetada töötaja tööülesannete täitmiseks väljaspoole töölepinguga ettenähtud töö tegemise kohta. Vabariigi Valitsuse määruse nr 110 § 3 kohaselt välislähetuse päevaraha alammäär on 22,37 eurot ja maksuvaba ülemmäär § 7 lg 1 p 3 kohaselt 32 eurot päevas.

Gettone OÜ on arvestanud päevaraha aluseks 32 eurot päevas. Maksuhaldur on Vastutusotsuses viidanud TLS §-le 20, mille kohaselt peab töötaja tööülesandeid täitma tööandja tegevuskohas, mis on töösuhtega kõige rohkem seotud, kui töö tegemise koht ei ole kokku lepitud. Olukorras, kus lähetused tuvastamist ei leia, saab maksustada väljamakseid palgatuluna. Vaadeldaval juhul aga ei ole maksuhaldur asunudki tuvastama kõikide töötajate osas, kas võis olla tegemist lähetusega või mitte. Asjassepuutuvas osas on maksuhaldur kogunud tõendeid ainult kolme töötajaga seoses, maksustatud aga on äriühingut kokku 21 töötajaga seoses.

Seega on läbi viimata sisuline maksumenetlus ning maksuhaldur ei ole püüdnudki midagi teiste töötajate osas tuvastada. MKS § 11 lg 1 paneb maksuhaldurile kohustuse muuhulgas välja selgitada maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel arvestama kõiki asjas tähtsust omavaid ja sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid. Sama sätte lg 2 paneb maksuhaldurile kohustuste koguda asjassepuutuvaid tõendeid. Maksuhaldur ei ole täitnud MKS-s sätestatud uurimispõhimõtet. N., L. ja M. seletused ei seondu teiste töötajatega, millest tulenevalt kõik teise töötajatega seotud maksusummade määramine on toimunud sisuliselt ilma eelneva maksumenetluseta ning seega ebaseaduslikult.

Juhatuse liikme vastutuse osas jääb kaebaja kaebuses toodud seisukohtade juurde ning märgib täiendavalt, et vastutusotsust on võimalik teha siis, kui on võlgnevuse summa selge. Käesoleval juhul on võlgnevuse summa ajas muutuv, vt MTA elektroonilise andmebaasi saldoseisusid. Eeltoodut kokkuvõttes ja kaebuses toodud asjaolusid arvestades on Vastutusotsus ebaseaduslik ning see kuulub tühistamisele.

Vastustaja täiendavad seisukohad Kaebaja on esitanud koos oma 15.01.2014 seisukohtadega ka uusi tõendeid, mida kaebaja maksumenetluses maksuhaldurile esitanud ei ole. Viitega MKS § 102 lg 1 p-le 2 vastustaja märgib, et käesoleval juhul ei ole kaebaja selgitanud, miks ei olnud tal võimalik nimetatud tõendeid esitada juba maksumenetluses. Kaebaja esitatud tõendite näol on tegemist dokumentidega, mis vastustaja hinnangul olid kaebaja valduses juba maksumenetluses ning millele oli kaebajal erinevalt maksuhaldurist ligipääs olemas. Seega on kaebaja jätnud nimetatud tõendid maksumenetluses esitamata, hoolimata maksuhalduri korduvatest palvetest, vähemalt hooletusest.

Käesoleval juhul on vaidlus selle üle, kas maksuhaldur on teinud asjas kogutud tõendite pinnalt õiged järeldused. Jättes olulised tõendid esitamata, võtab maksukohustuslane kaasaaitamiskohustust rikkudes endale riski, et olulised tõendid jäävad arvesse võtmata. Vastustaja hinnangul ei saa eeltoodud põhjustel kaebaja poolt alles kohtumenetluses esitatud tõendid tuua endaga kaasa Maksuotsuse tühistamist, mistõttu tuleb sellised tõendid jätta tähelepanuta. Hoolimata eeltoodust leiab vastustaja, et isegi kui võtta arvesse kaebaja poolt alles kohtumenetluses esitatud dokumente, on maksuhaldur jõudnud Maksuja Vastutusotsuses õigetele järeldustele seoses tehingute mittetoimumise ja A.L.e vastutusega.

Tulumaks ettevõtlusega mitteseotud väljamakselt. Kaebaja on 15.01.2014 esitatud seisukohtades toonud välja üksnes asjaolu, et maksuhaldur on määranud tasumisele kuuluva tulumaksu, kuid ei ole tulumaksu määramise õigusvastasuse osas ühtegi sisulist etteheidet esitanud. Samuti ei ole kaebaja tulumaksu määramise osas etteheiteid esitanud ka oma 04.04.2013 kaebuses ega esitanud selle kohta ühtegi tõendit. Kaebaja hinnangul on MTA järeldused kabiinmoodulite ostu-müügi tehingu osas põhjendamatud ning toob välja tehingu toimumist väidetavalt kinnitavad asjaolud.

Kaebaja on seisukohal, et maksuhaldur ei ole Maksuotsuses toodud vastuolusid kõrvaldanud ning et dokumentide puudumine kauba üleandmise kohta ei oma käesoleval juhul tähtsust, vaid lähtuda tuleb sellest, et SupremeMarket OÜ müüs kabiinmoodulid OÜ-le Gettone ja mõlemad tehinguosalised on tehingu toimumist kinnitanud ning kaup on reaalselt Gettone OÜ-le üle antud. Vastustaja märgib, et tehingute mittetoimumist kinnitavad asjaolud on välja toodud nii Maksuotsuses, Vastutusotsuses, Vaideotsuses kui ka kaebuse vastuses, kust nähtub, et kuigi V.

K., V. S. ja O. S. kinnitavad tehingute toimumist, siis on isikute seletused tehingu toimumise detailide osas vastuolulised (V. K.i, kes väidetavalt tegeles kabiinmoodulite leidmisega, poolt esitatud kabiinmoodulite mõõdud erinesid oluliselt A.L.e poolt maksuhaldurile teatatud mõõtudest). Lisaks ei ole tõendamist leidnud kabiinmoodulite transport ning kabiinmoodulite müüki tõendab käeoleval juhul üksnes arve nr 65SM/11. Muid tehingute toimumist kinnitavaid tõendeid maksuhaldurile esitatud ei ole. Olukorras, kus maksuhaldur heidab tehingupooltele ette maksupettuses osalemist, ei saa tehingupoolte kinnitustest teha järeldusi tehingute toimumise kohta, eriti olukorras, kus muud kogutud tõendid, sh isikute vastuolulised seletused, viitavad tehingute mittetoimumisele.

Lisaks on maksuhaldur maksumenetluses seletusi võtnud Rossi Sepaäri OÜ juhatuse liikmelt P. R. /II kd tl 146-147/, kelle sõnul pärast nende poolt konteineri täitmist sinna millegi suure mahutamiseks ruumi ei jää, vast paar ruutmeetrit põrandapinda ainult. P. R. sõnul ei ole tema näinud, et lisaks nende toodangule konteineritesse midagi täiendavalt oleks lisatud. Samuti ei kinnita kaebaja väidet, et kabiinmooduleid veeti Rossi Sepaäri OÜ konteinerites, transporditeenuse osutaja poolt esitatud dokumendid, millest nähtub, et konteiner sisaldas üksnes terasraame, raamide jalgu ja nurkrööpaid.

Seega on isikute seletused seoses tehingute toimumist puudutavate detailidega vastuolus nii omavahel kui ka teiste tõenditega. Isikute seletustes esinevaid vastuolusid ei olegi maksuhalduril võimalik lõplikult kõrvaldada, vaid üksnes kõrvutada neid teiste asjas kogutud tõenditega, mida on maksuhaldur ka teinud ning käesoleval juhul näitavad asjas kogutud tõendid kogumis, et OÜ Gettone ei ole kabiinmooduleid soetanud. Vastustaja ei nõustu kaebajaga ka selles, et asjas ei oma tähendust dokumentide olemasolu ega ka asjaolu, kas kabiinmoodulid toimetati Bahamale või mitte ning kas need sisaldusid OÜ Rossi Sepaäri konteineris või mitte.

Moodulite transport ning üleandmine omab vägagi tähtsust. Käesoleval juhul on kaebaja maksumenetluses esitanud tehingu toimumise kohta üksnes arve, mis kinnitab küll arve liikumist, kuid mitte arvel näidatud moodulite olemasolu, kaebajale üle andmist ega ka kaebajale ja kaebajalt edasi liikumist. Olukorras, kus moodulite transpordi ja üleandmise kohta ühtegi tõendit maksuhaldurile esitatud ei ole, ei ole mingil moel tõendatud, et sellised moodulid üldse olemas on olnud. Seoses P. R. tunnistajana üle kuulamisega märgib vastustaja, et maksuhaldur on maksumenetluses OÜ-lt Rossi Sepaäri seoses kabiinmoodulite väidetava transpordiga juba seletused võtnud ning OÜ Rossi Sepaäri juhatuse liikme P. R. sõnul saab konteiner nende asju täis, vast paar ruutmeetrit jääb vaba põrandapinda.

Samas tunnistas ta et metallraamid, mida nad toodavad on seest tühjad ning ka raamide kohal on 1 – 1,5 meetrit vaba ruumi. Tema sõnul midagi suurt sinna juurde küll rohkem ei mahu. Ning ta ei ole ka näinud, et keegi sinna midagi veel juurde paneks. Seega nähtub P. R. seletustest, et OÜ Rossi Sepaäri asju vedavates konteinerites ei ole muid kaupu veetud. Kaebaja ei ole täpsustanud, miks peaks P. R. olema P.

R. erinevat informatsiooni ning kuidas peaks P. R. kabiinmoodulitega seotud asjaolud teada olema olukorras, kus P. R. sõnul OÜ Rossi Sepaäri konteinerites muud kaupa ei veetud. Kaebaja on seisukohal, et maksuhaldur on viinud maksumenetluse läbi puudulikult ega ole välja selgitanud tehingu tegelikke asjaolusid, kasutades kord väljendit tööjõu rent ja teinekord jällegi vahendamine, mis on kaks täiesti erinevat mõistet. Tööjõurendiga ei ole OÜ Gettone vaidlusalusel perioodil seotud olnud, tegemist oli kontaktide vahendamise teenusega, mille tõestuseks esitas kaebaja 08.11.2011 kontaktide vahendamise lepingu.

Vastustaja märgib esmalt, et kaebaja ei ole oma seisukohtades selgitanud, millised asjaolud on jätnud maksuhaldur vahendusteenuse osutamise osas välja selgitamata. Maksuhaldur on maksumenetluses õigesti järeldanud, et OÜ SupremeMarket ei ole OÜ-le Gettone töötajate vahendamisega seotud teenust osutanud ning neid järeldusi kinnitavad asjaolud on nii Maksu-, Vastutuskui ka Vaideotsuses selgelt välja toodud. Kaebaja etteheide, justkui kasutaks maksuhaldur kord väljendit tööjõu rent ja kord vahendamine, on vastustaja hinnangul asjakohatu, kuivõrd nimetatud väljendid tulenevad kaebaja poolt antud seletustest ja esitatud dokumentidest.

Nimelt on kaebaja ise rääkinud maksuhaldurile, et tegemist on vahendusteenusega, samas kui arvele on märgitud tööjõu rent. Nagu kaebaja ka ise tabavalt märkis, on tegemist kahe täiesti erineva teenusega, seega on kaebaja ise oma seisukohtades ebajärjepidev. Kuigi A.L. on oma 02.03.2012 seletustes selgitanud, et SupremeMarket OÜ arve on valesti sõnastatud ning oleks võinud panna lihtsalt „vahendusteenus“, mis oleks konkreetsem olnud, siis on arve ka sisuliselt teiste tõenditega vastuolus, sh kontaktide vahendamise lepinguga ning A.L.e 02.03.2012 seletustega.

Nimelt nähtub kontaktide vahendamise lepingust, et Supremearket OÜ kohustub otsima ning andma OÜ-le Gettone edasi võimalike potentsiaalsete töötajate kontaktid, OÜ Gettone vajab kiiremas korras 2-5 inimest ning kohustub iga leitud ja vahendatud kontakti eest tasuma 8685 eurot. A.L.e seletuste kohaselt vahendas OÜ SupremeMarket OÜ-le Gettone töötajad R. K., M. J., A. L. ja A. N.. Seega kokku neli töötajat. Arvel on märgitud tööjõu rent 15 tundi hinnaga 965 eurot, kokku 14 475 eurot +km. Lepingu kohaselt kohustus OÜ Gettone maksma aga tüki hinda 8685 eurot nelja töötaja leidmise eest, kokku summas 34 740 eurot.

Seega on nii arve, esitatud leping kui ka A.L.e seletused omavahel vastuolus. Lisaks on A.L. maksuhaldurile antud seletustes kinnitatud, et OÜ-ga SupremeMarket tööjõurendi osas lepingut ei sõlmitud, oli vaid suusõnaline kokkulepe. Seega esineb vastustaja hinnangul põhjendatud kahtlus, et kontaktide vahendamise leping on kaebaja poolt tagantjärgi koostatud. Isegi kui pidada kaebaja poolt esitatud lepingut tõeseks, siis on Riigikohus otsuse nr 3-3-1-57-13 p-s 13 selgitanud, et kui tehingu majanduslik sisu on märgitud ebaõigesti, pole tegemist nõuetekohase algdokumendiga.

Selline asjaolu võib olla piisavaks aluseks, et kohaldada tulumaksuseaduse (edaspidi TuMS) § 51 lg 2 p 3. Vastustaja ei nõustu kaebajaga ka selles, et OÜ SupremeMarket poolt teenuse osutamise fakti ei lükka ümber asjaolu, et töötajad võtsid ise A.L.ega ühendust, vaid tänu OÜ-le SupremeMarket said töötajad üldse A.L.ega ühendust võtta. Esiteks ei ole korrektne juba see kaebaja väide, et ilma OÜ-ta SupremeMarket ei oleks saanud töötajad A.L.ega ühendust võtta. Nimelt on A. L. oma 21.03.2012 seletustes selgitanud, et sai OÜ-sse Gettone tööle sugulase kaudu 5 aastat tagasi ning helistas 2011. a lõpus ise OÜ Gettone ülemusele A.L.ele ja küsis tööd.

Seega olid A. L. endal OÜ Gettone kontaktid olemas ning OÜ SupremeMarket vahendusteenus ei olnud vajalik. Lisaks on A. L. tunnistanud, et ei tea OÜ-st SupremeMarket midagi. A. N. on aga 28.03.2012 selgitanud, et leidis firma läbi tutvuste. Tema tuttavad on selles firmas töötanud, helistas kas firma tahab töötajaid juurde ja nii saigi tööle. Info firma kohta sai A. L.. Ka A. N. kinnitas, et kuulis selles äriühingust esimest korda maksumenetluse raames ning enne pole sellisest ühingust kuulnud ega tea kes sellise firmaga seotud on. R.

K.

02.04.2012 seletuste kohaselt jõudis info OÜ Gettone kohta temani läbi tutvusringkonna ning võttis ise A.L.ega ühendust. R. K. ei mäletanud enam täpselt kelle kaudu info temani jõudis, kuid OÜ SupremeMarket nime nägi esimest korda maksumenetluse raames ning samuti ei olnud talle tuttavad V. K.i ja V. Š. nimed. Seega on kõik töötajad kinnitanud, et võtsid ise A.L.ega ühendust ning ei tea äriühingut SuperemeMarket. Lisaks nähtub kontaktide vahendamise lepingust, et OÜ SupremeMarket kohustus võimalike potentsiaalsete töötajate kontaktid edastama OÜ-le Gettone, mitte jagama OÜ Gettone kontakte töötajatele. Kaebaja hinnangul ei ole maksuhaldur küsinud töötajatelt ühtegi küsimust töö tegemise asukoha ja tegeliku töö tegemise koha kohta. Asjaolu, et töötajatega olid kokku lepitud nii palk kui ka päevarahad, pidi olema kokkulepe ka lähetuse osas. Maksuhalduri seisukoht, et töö tegemise kohaks oli Bahama, on väär ja ei põhine ühelgi tõendil. Kaebaja märgib, et töö tegemise asukoht oli tegelikkuses Prantsusmaal ning Bahamal viibisid töötajad lähetuses. Oma väidete tõestuseks esitas kaebaja töötajatega sõlmitud töölepingud. Kaebaja märgib, et maksuhaldur on maksu määranud 21 töötajaga seostud ülekannetega, kuid seletusi on kogutud ainult kolmelt töötajalt. Lisaks märgib kaebaja, et A.L.ele tehtud väljamaksest 5000 oli laenu tagasimakse ning palk moodustas üksnes 2000 eurot. Väite tõenduseks on kaebaja esitanud 14.08.2011 laenulepingu. Teiste töötajate osas tuleb arvestada 960 eurot lähetuse päevarahaks ning alles seejärel saab määrata täiendava tuluja sotsiaalmaksu väljamakstud palgalt. Väite juurde on kaebaja esitanud lähetusarvestuse tabeli. Vastustaja kaebaja etteheidetega ei nõustu ning märgib, et töötajatelt on küsitud, kus ja milliseid tööülesandeid töötajad täitsid, millised lepingud on sõlmitud ning millal täpselt töötamine toimus. Näiteks on A. L. oma 21.03.2012 seletustes selgitanud, et on käinud laevu ehitamas kolm korda. Laevad seisid Bahama ja Prantsusmaa sadamates, objektileping sõlmiti iga kord eraldi ning lepingus oli, et kolme nädala jooksul oli vaja objekt valmis saada. Palk sõltus objektist, aga üldiselt oli palk sama, kokku oli lepitud päevaraha ja töötasu. Seega nähtub

A. L. seletustest, et tööleping oli tähtajaline ning iga kord sõlmiti uus leping. Samuti nähtub A.

L. seletustest, et iga objekti puhul oli kokku lepitud nii päevaraha kui töötasu maksmine, olenemata sellest, kas töötamine toimus Bahamal või Prantsusmaal. Võrreldes A. L. seletusi kaebaja poolt esitatud A. L. töölepinguga, siis ei nähtu lepingust nii detailset kokkulepet, nagu selgitas A. L., seega tekib vastustajal põhjendatud kahtlus, et kohtule ja vastustajale alles kohtumenetluses esitatud lepingud on koostatud või muudetud tagant järgi. Lisaks, kui võrrelda lepingu eesti ja inglise keelset tulpa, siis inglise keelses veerus „töö tegemise koht“ on märgitud: „Töötaja täidab oma kohustusi tööandja ees tulenevalt projektist“, samas kui eesti keelde on tõlgitud: „tööülesannete täitmise kohaks on Prantsusmaa“. Seega nähtub ka kaebaja poolt esitatud lepingu inglise keelsest veerust, et töö tegemist koht oli sõltuvuses konkreetsest projektist. Asjaolu, et lepingusse on märgitud töö tegemise kohaks Prantsusmaa, ei muuda fakti, et tegelikkuses toimus töö tegemine 2011. a novembris Bahamal ning töölepingutesse on märgitud Prantsusmaa üksnes põhjusel, et vältida maksude tasumist töötajatele tehtud väljamaksetelt. Vastustaja ei pidanud kõikidelt töötajatelt seletuste võtmist vajalikuks, kuivõrd A. L., J. M. ja

R. K. antud seletustest nähtuvalt töötasid töötajad üksnes Bahamal ning juhul, kui töötajad töötasid mitmel objektil, nii Bahamal kui Prantsusmaal, sõlmiti iga objekti osas eraldi lepingud. Nähtuvalt kaebaja poolt esitatud lähetusarvestuse tabelist on kaebaja sisuliselt ka ise kinnitanud, et kõikidele töötajatele tehtud väljamaksed sisaldasid ka lähetuse tasusid ning et hoolimata sellest, on kaebaja jätnud füüsilistele isikutele tehtud väljamaksetelt maksud kinnipidamata summas 10 655,71 eurot. Seega sisuliselt nõustub kaebaja maksusumma määramisega, kuid vaidlus seisneb selles, kas maksude määramine on õigustatud ka lähetuse päevarahade pealt.

See tähendab, et kaebaja enda hinnangul ei oleks ülejäänud töötajad andud teistsuguseid seletusi lähetuse kohta võrreldes nende isikutega, kellelt on maksuhaldur menetluse käigus seletused võtnud. Nimelt on maksuhaldur asunud seisukohale, et tegelikkuses ei ole töötajad lähetuses viibinud, vaid tegelik töö tegemise koht oli üksnes lepingus märgitud riigis ning kui töö tegemise koht muutus, sõlmiti töötajatega uus leping. Vastustaja rõhutab, et kaebaja ei esitanud maksumenetluses maksuhaldurile mitte ühtegi lepingut, hoolimata asjaolust, et maksuhaldur neid korduvalt nõudis ning ka kohtumenetluses on esitatud üksnes viie töötaja töölepingud, mille osas on vastustajal tekkinud kahtlus, et lepingud on kas tagant järgi koostatud või on neid enne kohtule esitamist muudetud, kuivõrd A.

L. sõlmitud leping on oluliselt üldsõnalisem, kui seda kirjeldas A. L., lepingu eesti keelses ja inglise keelses veerus esineb olulisi vastuolusid just töö tegemise asukoha osas ning lisaks on kaebaja esitanud ka töölepingu A. N., kelle sõnul temaga kirjalikku töölepingut üldse sõlmitud ei ole. Seoses A.L.ele tehtud väljamaksega ning kaebaja väitega, et osaliselt oli tegemist laenu tagasimaksega, märgib vastustaja, et kaebajale tehtud väljamaksest nähtuvalt on 7000 euro näol tegemist 2011. a novembri palga väljamaksega. Ei pangaülekandest ega ka muudest maksumenetluses esitatud tõenditest ei nähtu, et A.L. oleks OÜ-le Gettone laenu andnud.

A.L. ei ole laenu andmisele maksuega vastutusmenetluses kordagi viidanud, laenulepingu lisa nr 1 on kaebaja esitanud alles kohtumenetluses, millest nähtub küll laenusumma üleandmine sularahas, kuid laenulepingut ennast ega ka ühtegi muud tõendit ei ole kaebaja esitanud. Olukorras, kus OÜ-le Gettone on üle antud 5000 eurot sularahas, peaks selle kohta olema koostatud ka kassa sissemakse order, millest nähtuks, et selline summa on OÜ-sse Gettone ka reaalselt jõudnud. Kuivõrd maksumenetluses laenu andmisele viidatud ei ole ning laenulepingu lisa on esitatud alles kohtumenetluses, puudub maksuhalduril käesoleval juhul võimalus kaebaja väidete kontrollimiseks seoses laenu andmise faktiga.

Seega on vastustaja seisukohal, et laenu andmise fakt ei ole kinnitust leidnud, üksnes laenulepingu lisa pinnalt ei ole võimalik asuda seisukohale, et laenu ka reaalset anti ning, et A.L.ele tehtud väljamakse kirjega „Salary November“ sisaldas muuhulgas ka laenu tagasimakset. Eeltoodust tulenevalt on maksuhaldur asunud maksumenetluses kogutud tõendite pinnalt õigesti seisukohale, et OÜ Gettone poolt tehtud väljamaksetelt on jäetud maksuhalduri poolt nimetatud maksud tasumata. Juhatuse liikme vastutuse osas vastustaja selgitab, et kaebaja etteheide maksuvõla muutumise osas jääb kohati arusaamatuks.

Nimelt on kaebaja esitanud kaks maksuvõla tõendi väljatrükki seisuga 24.09.2012 ning 12.12.2012 ja saldopäringu seisuga 27.12.2012. Võrreldes maksuvõla väljatrükke, nähtub tõesti, et alates 24.09.2012 kuni 12.12.2012 on vähenenud maksuvõlg kinnipeetud tulumaksu osas ja sotsiaalmaksu osas. Samas tuleb märkida, et maksuvõlgade tõend sisaldab kõiki OÜ Gettone võlgasid, mitte käesoleva vaidluse esemeks olevat võlgnevust, mistõttu ei saa tõendi muutumisest teha järeldust nagu oleks Vastutusotsusega määratud maksuvõla suurus kuidagi ebaselge või ajas muutuv.

Kaebaja esitatud saldopäringust nähtub selgelt, et maksuvõlg sisaldab ka maksuotsusega nr 12.2-3/6251 („alusdok. nr.“ saldopäringus) määratud nõudeid. 27.12.2012 saldopäringu lõppsaldod klapivad kaebaja poolt esitatud 12.12.2012 maksuvõlgade summadega ning kuivõrd saldopäringust nähtuvalt on Maksuotsusest tulenevad nõuded püsinud muutumatuna, siis on maksuvõlg vähenenud teiste nõuete osas ega puuduta Vastutusotsusega määratud maksusummat. Lisaks, isegi kui maksuvõla muutumine (vähenemine) oleks toimunud maksuotsuses märgitud nõuete osas, ei muuda see Vastutusotsuse tegemist õigusvastaseks.

Maksuhalduril on kohustus alustada enne vastutusotsuse tegemist MKS §-des 38-40 nimetatud isikutele, maksuvõla sissenõudmist maksumaksja või maksu kinnipidaja suhtes. Kui sissenõudmine ei anna kolme kuu jooksul tulemusi, võib maksuhaldur nõuda maksuvõla tasumist MKS §-des 38-40 nimetatud isikutelt. Seega võib teatud juhtudel maksuvõlg enne vastutusotsuse tegemist ka väheneda. Vastustaja märgib, et kaebaja poolt esitatud dokumendid (06.11.2012 Riigikohtu määrus, mis tõendab asjaolu, et A.L. määruskaebuses peatas Riigikohus menetluse kuni teises samas asjas lahendi jõustumiseni; 31.09.2012 määruskaebus Riigikohtule, mis näitab, et A.L.e isiklikule kinnistule on seatud hüpoteek ning A.L. on hüpoteegi seadmise vaidlustanud ning MTA seisukohad ning Riigikohtu lahend, mis näitavad menetluse käiku seoses A.L. kinnistule hüpoteegi seadmisega) on seotud haldusasjaga nr 3-12-1616 ega puutu käesolevasse vaidlusesse.

Lisaks on Riigikohus jätnud kaebaja poolt esitatud määruskaebuse menetlusse võtmata, seega on vaidlus sisuliselt lõppenud. Eeltoodust tulenevalt jääb vastustajale eelnimetatud dokumentide seos käesoleva vaidluse sisuga arusaamatuks, mistõttu ei saa vastustaja nende tõendite osas käesoleval juhul seisukohta anda. Kokkuvõtvalt asub vastustaja seisukohale, et kaebaja poolt 15.01.2013 esitatud tõendid tuleb jätta MKS § 102 lg 1 p 2 alusel tähelepanuta.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. MKS § 96 kohaselt maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest, teeb maksuhaldur vastutusotsuse. Sama paragrahvi lg-st 2 tulenevalt vastutusotsusele kohaldatakse MKS § 95 lõigetes 2–5 sätestatut, arvestades §-s 96 toodud erisusi. MKS §-s 96 on veel sätestatud, et kui seadusega ei ole sätestatud teisiti, võib teha maksusumma tasumiseks kohustava vastutusotsuse maksusumma määramise aegumistähtaja (§ 98) jooksul. Käesoleva seaduse §-des 38–40 nimetatud isikutele võib teha vastutusotsuse alles pärast seda, kui maksumaksja või maksu kinnipidaja suhtes on alustatud sissenõudmist käesoleva seaduse § 130 lõike 1 punktis 6 sätestatud viisil ning selle tulemusel ei ole õnnestunud kolme kuu jooksul võlga sisse nõuda või kui maksumaksjale või maksu kinnipidajale on välja kuulutatud pankrot (lg 5) ning et vastutusotsust ei tehta, kui: 1) maksuvõlga ei ole tekkinud; 2) maksuvõla sissenõudmine on aegunud; 3) maksuvõlg on kustutatud (lg 6). MKS § 98 lg 1 (Maksuotsuse ja Vastutusotsuse tegemise aja redaktsioonis) kohaselt maksusumma määramise aegumistähtaeg on kolm aastat. Maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral on maksusumma määramise aegumistähtaeg kuus aastat. Aegumistähtaeg algab selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. Seadusliku esindaja vastustuse sätestab MKS § 40, mille lg 1 kohaselt, kui seaduslik esindaja, tegevjuht või vara valitseja rikub tahtlikult või raskest hooletusest käesoleva seaduse §-s 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. Vastavalt MKS § 8 lg-le 1 juriidilise või füüsilise isiku seaduslik esindaja on kohustatud tagama esindatava käesolevast seadusest ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Rahalised kohustused täidetakse esindatava vara arvel.

2. Kaebusest ja selle täiendusest nähtuvalt peab A.L. Vastutusotsust õigusvastaseks ja oma õigusi rikkuvaks kokkuvõtlikult järgmistel põhjustel: MTA on rikkunud maksumenetluses menetlusnõudeid (sh uurimispõhimõtet) ja kaebaja õigusi – MTA on viinud menetluse läbi kiirustades, menetluses ja tõendites esinevaid vasturääkivusi kõrvaldamata ning andmata võimalust maksukohustuslasele oma seisukohtade esitamiseks ja nende tõendamiseks, samuti on ta jätnud täitmata selgitamiskohustuse. MTA on hinnanud asjaolusid ja tõendeid vääralt ning teinud neist valed järeldused. Kaebajale Vastutusotsuse tegemise eeldused puuduvad - kogu ettevõtte vara osas ei ole sundtäitmist läbi viidud ning maksuhaldur ei ole tahtlust ja hooletust iga tehingu osas eraldi tuvastanud. MTA ühegi kaebaja etteheitega ei nõustu ning on kokkuvõtlikult seisukohal, et maksumenetluse nõudeid ei ole rikutud, vastutusotsuse tegemise eeldused on täidetud ning Vastutusotsus on igati õiguspärane haldusakt, mille tühistamiseks puudub alus.

3. Halduskohus peab kõigepealt vajalikuks märkida järgmist. Käesolevas asjas on vaidlustatud konkreetne haldusakt – Vastutusotsus. Sõltumata sellest, kas halduskohus tühistab kaebajale tehtud Vastutusotsuse või jätab selle kehtima, ei mõjuta nimetatud kohtulahend kuidagi OÜ-le Gettone tehtud Maksuotsuse ja Vaideotsuse kehtivust. Kuna neid otsuseid ei ole kohtus ettenähtud korras vaidlustatud, on tegemist jõustunud ja kehtivate haldusaktidega. Asjaolu, et kohus Vastutusotsuse õiguspärasuse kontrollimisel annab hinnangu ka äriühingule tehtud Maksuotsuse teatud aspektidele koosmõjus Vastutusotsuse motiividega, ei tähenda, et Vastutusotsuse adressaadil oleks nimetatud otsuse vaidlustamise raames õigus vaidlustada kogu äriühinguga seonduvat maksuja vaidemenetlust. Seega A.L.e sellekohased väited on enamjaolt asjassepuutumatud ja jäävad tähelepanuta. Samas kohus nõustub vastustajaga, et MTA ei ole rikkunud ei uurimispõhimõtet, selgitamiskohustust ega äriühingu kui menetlusosalise ärakuulamisõigust. Järelikult need kaebaja nimetatud asjaolud ei saanud kuidagi mõjutada Vastutusotsuse õiguspärasust.

4. MKS §-s on sätestatud vastukaaluks maksuhalduri uurimispõhimõttele maksukohustuslase kaasaaitamiskohustus, millest tulenevalt maksukohustuslane: on kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust; peab arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta, annab seletusi, esitab deklaratsioone ja muid tõendeid ning säilitab neid seadusega ettenähtud tähtaja jooksul; ei või takistada maksuhaldurit menetlustoimingute sooritamisel. Kõigepealt, juba 21.02.2012 korralduses nr 12.2-3/6251-1, millega alustati Gettone OÜ käibemaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsuse kontrolli maksustamisperioodi 2011. a detsember kohta, anti äriühingule võimalus esitada teavet ja kõiki asjassepuutuvaid dokumente (näitlik loetelu oli toodud korralduses, sh olid nimetatud kassadokumendid, lepingud jms) /II kd tl 91/. A.L. Gettone OÜ juhatuse ainukese liikmena on andnud oma seletused maksuhaldurile 02.03.2012 /I kd tl 183-187, II kd tl 95-99/. Maksuhaldur on palunud veel hiljem korduvalt esitada asjassepuutuvaid dokumente, mida A.L. lubas esitada, kuid jättis esitamata (sh töölepingud, töövõtulepingud) /II kd tl 103-104/. Seetõttu on MTA 03.04.2012 korraldusega pidanud määrama Gettone OÜ-le sunniraha /II kd tl 105-106/ ja küsima täiendavat teavet /II kd tl 107/. Ehkki kontrollaktile eriarvamuse esitamise tähtaeg oli 22.05.2012 ja kaebaja on märkinud, et ta viibis kuni 17.05.2012 välismaal, ei esitanud ta ka pärast 17.05.2012 maksuhaldurile ei oma seisukohti ega taotlust eriarvamuse esitamise tähtaja pikendamiseks, kui A.L. leidis, et tal ei olnud võimalust esitada mõistliku aja jooksul põhjendatud vastuväited kontrollaktile. Oma vastuväite kontrollaktile esitas kaebaja alles pärast Maksuotsuse tegemist, 29.06.2012 koos vaidega Maksuotsusele /I kd tl 59-67/. A.L.el oli samuti võimalus esitada oma vastuväited vastutusotsuse projektile /I kd tl 41-50, 55- 58/. Neil asjaoludel on täiesti põhjendamatu rääkida ärakuulamisõiguse (MKS § 13) rikkumisest.

5. MKS § 14 lg 1 kohaselt maksuhaldur annab maksukohustuslase taotlusel teavet tema poolt tasumisele kuuluvate maksude, maksusumma arvutamise korra ja määramise aluste kohta ning selgitusi maksudeklaratsiooni täitmise ja vaide või taotluse esitamise kohta. Sama paragrahvi lg 2 järgi maksuhaldur selgitab vajaduse korral maksukohustuslasele tema õigusi ja kohustusi maksumenetluses. Asja materjalidest ei nähtu, et Gettone OÜ oleks taotlenud maksuhaldurilt mingeid selgitusi, nt maksude tasumise koha osas. Samas on MTA täitnud MKS § 14 lg 2 nõude /I kd tl 186 pöördel-187/.

6. MKS § 82 kohaselt maksuhaldur lähtub maksukohustuse täitmise kontrollimisel ja maksu määramisel eelkõige maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioonidest (§ 85 lõige 1), maksukohustuslase raamatupidamisarvestusest ja muust tema poolt enda tegevuse kohta peetud arvestusest. Kui maksuhalduril tekib kahtlus maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses, kogub ta täiendavaid tõendeid. MKS § 10 lg 3 nõuab, et maksuhaldur viib menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse.

MKS §-s 11 sätestatud uurimispõhimõtte järgi maksuhaldur on maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid (lg 1); Maksuhaldur otsustab maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid. Maksuhaldur ei ole maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega (lg 2).

MKS § 59 lg 1 kohaselt tõendid maksumenetluses on kõik asjas kogutud andmed, sealhulgas maksukohustuslaselt, kolmandalt isikult, riigi-, vallavõi linnaasutuselt saadud teave, dokumendid, asjad, vaatluse teel tuvastatud asjaolud ning eksperdiarvamus. Maksuhaldur otsustab, lähtudes talle seadusega pandud ülesannetest ning kaalutlusõigusest, milliseid tõendeid ta peab vajalikuks konkreetses asjas koguda. Seega on maksuhaldurile antud suur kaalutlusruum oma ülesannete täitmiseks sobivate abinõude valikul ja kohaldamisel. Samas tuleneb MKS §-st 12, et kui maksuhaldurile on seadusega antud volitus kaaluda abinõu kohaldamist või valida erinevate abinõude vahel, teostab maksuhaldur kaalutlusõigust volituse piires ja kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ja kaaludes põhjendatud huve.

Ühelgi tõendil ei saa olla ettemääratud jõudu, vaid maksuhaldur peab hindama kõiki asjas kogutud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. Nähtuvalt Maksuotsusest ja Vastutusotsusest maksuhaldur ongi nii toiminud. Kohus jagab vastustaja seisukohta, et ülalmärgitud sätteid arvestades ta ei pidanudki kõikidelt töötajatelt seletusi võtma, kuna muudest tõenditest ilmneb, et ülejäänud töötajad ei oleks saanud anda teistsuguseid seletusi lähetuse kohta võrreldes nende isikutega, kellelt on maksuhaldur menetluse käigus seletused juba võtnud - J.

M., A. L., A. N. ja R. K. /II kd tl 150-165/.

7. Vastutusotsuse küsimustes on välja kujunenud selge kohtupraktika. Seadusliku esindaja vastutust on Riigikohtu halduskolleegium (edaspidi RKHKo) selgitanud oma 31. oktoobri 2005. a otsuses asjas nr 3-3-1-41-05 jj asjakohastes lahendites. Kõrgeima kohtu selgituste kohaselt MKS § 96 lg-st 1, § 40 lg-st 1 ja § 8 lg-st 1 tuleneb, et juhatuse liikme vastutuse eeldused temalt maksuvõla sissenõudmisel on järgmised:

- juhatuse liige on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud oma kohustusi;

- rikutud on kohustust tagada MKS-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine;

- sellise kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg. Riigikohus on selgitanud, et vastutuse kohaldamise aluse näitamiseks tuleb maksuhalduril muuhulgas tuvastada, et juhatuse liige on oma kohustusi rikkunud süüliselt ja juhatuse liikme süü vorm. Vastutuse kohaldamise aluse näitamine tähendab, et vastutusotsuses tuleb motiveerida, miks maksuhaldur asus seisukohale, et juhatuse liige on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud oma kohustusi. Juhatuse liikme süü on individuaalne, s.t et iga juhatuse liikme süü tuleb tuvastada eraldi. On võimalik, et mõni juhatuse liige erinevalt teistest pole süüdi või et juhatuse liikmete süü vorm on erinev. Eriti suur koormus on raske hooletuse tuvastamisel ja motiveerimisel, sest kerge hooletus ei too kaasa juhatuse liikme vastutust. 22.05.2013 seadusega (jõustus 01.07.2013) lisandus MKS § 40 sõnaselge säte - lõige 4, mille järgi tahtluse, raske hooletuse ja hooletuse tuvastamisel lähtutakse VÕS § 104 lg-tes 3-5 sätestatust. Et praktikas oli seda ennegi tehtud, on asjakohane ka käesolevas asjas lähtuda samadest põhimõtetest. Vastavalt VÕS § 104 lg-le 1 seaduses või lepingutes ette nähtud juhtudel vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. VÕS § 104 lg 2 kohaselt süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus. VÕS § 104 lg 3 kohaselt hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine. Vastavalt VÕS § 104 lg-le 4 raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. VÕS § 104 lg 5 järgi tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel.

8. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt, andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Tulenevalt HMS § 56 lg-st 1 kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud, lg 2 nõuab, et haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Sealjuures on Riigikohus rõhutanud, et oluline on ka faktilise ja õigusliku aluse loogiline seostamine, mis võimaldab nii haldusakti adressaadil kui ka haldusakti õiguspärasust kontrollival kohtul veenduda, et just niisugune tulemus on toodud asjaoludel ainuvõimalik. Spetsiifilised nõuded maksuhalduri haldusaktidele on toodud MKS §-s 46, vastutusotsusele lisaks ka §-des 95 ja 96. Vastutusotsuse motiveerimiskohustuse täitmist tuleb käsitleda koostoimes Maksuotsuse põhistusega (HMS § 56 lg 1), kuna Maksuotsusele on Vastutusotsuses viidatud ja see on koos Gettone OÜ maksuvõlgade saldoteatisega olnud ka Vastutusotsuse lisaks. Kohus leiab, et Vastutusotsus vastab nii HMS §-des 55-57 haldusaktidele üldiselt esitatavatele kui ka MKS-s sätestatud spetsiifilistele nõuetele, on piisaval määral nii õiguslikult kui ka faktiliselt motiveeritud, sealjuures nimetatud motivatsioon on omavahel loogiliselt seostatud ning see veenab kohut vastustaja järelduste õigsuses. Vastutusotsus on tehtud selleks pädeva isiku poolt. Seega on Vastutusotsus formaalselt õiguspärane.

9. MKS § 150 lg 1 kohaselt maksuteates või maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral lasub maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Kui maksuhalduri kogutud tõendid põhjendavad kahtlust esitatud andmete õigsuses ning on võimalik määrata tasumisele kuuluv maksusumma, siis peab maksukohustuslane tõendama maksuhalduri ekslikkust maksusumma määramisel (vt RKHKo otsus haldusasjas nr 3-3-1-34- 07). Vastavalt MKS § 102 lg 1 p-le 2 maksuotsust muudetakse või tunnistatakse maksuotsus kehtetuks uue asjaolu või tõendi ilmnemise tõttu maksukohustuse vähendamiseks üksnes juhul, kui asjaolu või tõendi hilisem teatavaks saamine ei olnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest. Ehkki sättes räägitakse maksuotsusest, kehtib kohtu hinnangul sama põhimõte ka selle eriliigi – vastutusotsuse kohta. Kohus hindab üldjuhul vaidlustatud haldusakti õiguspärasust, lähtudes selle andmise ajal kehtinud seadusest ja selle andmise aluseks olnud asjaoludest/tõenditest. Tulenevalt viidatud MKS § 102 lg 1 p-st 2 saaks kohus arvesse võtta vaid selliseid kohtumenetluses esitatud asjaolusid või tõendeid, mis ei olnud kaebajale varem teada. Kui isik aga rikkus oma kaasaiatamiskohustust eelnevas maksumenetluses ja jättis tahtlusest või hooletusest õigeaegselt maksuhaldurile esitamata kõik talle teadaolevad asjaolud ja tõendid, siis tuleb sellised asjaolud ja tõendid jätta tähelepanuta ning need ei saa väärata vaidlustatud otsuse õiguspärasust ja kehtivust. Kohus leiab, et Gettone OÜ ega A.L. ei ole esitanud ei maksumenetluses, vaidemenetluses, Vastutusotsuse andmise menetluses ega samuti ka kohtumenetluses niisuguseid tõendeid, mis

Maksuotsuses ja Vastutusotsuses esitatud maksuhalduri hinnangud (sh põhjendatud kahtlused) ja järeldused ümber lükkaks. Samuti nõustub kohus MTA seisukohtadega A.L.e poolt alles kohtumenetluses, sh alles kolmveerand aastat pärast kaebuse esitamist, kohtule esitatud tõendite lubatavuse, usaldusväärsuse ja asjassepuutuvuse küsimuses, pidamata vajalikuks seda argumentatsiooni korrata. Seetõttu ei mõjuta need Vastutusotsuse andmise õiguspärasust Neil asjaoludel kohus, analüüsinud ja hinnanud Gettone OÜ-le tehtud Maksuotsuses ja Vastutusotsuses märgitut, asjakohaseid õigusnorme ja sellekohast kohtupraktikat, poolte kirjalikke ja suulisi seisukohti, tunnistaja ütlusi ning kõiki muid asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, on kokkuvõtlikult seisukohal, et antud juhul kaebaja ei ole suutnud tõendada, et maksusumma määrati talle tasumiseks valesti. Vastutusotsus on ka materiaalselt õiguspärane haldusakt, mis sellisena ei saa rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi ning seetõttu puudub Vastutusotsuse tühistamiseks alus. Sealjuures kohus nõustub vastustaja argumentatsiooniga, mida kohus ei pea vajalikuks üle korrata. Kohus rõhutab lisaks juba eelnevalt märgitule eelkõige järgmist.

10. Ebaõige on kaebaja väide, et kabiinmoodulite tehing on reaalsuses toimunud ja MTA seisukoht antud arve fiktiivsuse osas on ebaõige. Vastustaja on õigesti, kooskõlas asjakohase kohtupraktikaga, tõdenud, et üksnes arve nr 65SM/11 ja selle tasumine ning asjassepuutuvate isikute (keda maksuhaldur kahtlustab maksupettuses osalemises) suulised kinnitused tehingute väidetava toimumise kohta ei saa olla piisavaks tõendiks sisendkäibemaksu mahaarvamiseks, kui muud tõendid tehingu tegelikku toimumist ei kinnita. Oluline on ka märkida, et kuigi kaebaja hinnangul tõendavad kabiinmoodulite tehingu toimumist väidetavalt kaebusele lisatud dokumendid (kabiinmoodulite ostu-müügilepingu, asjasse puutuvate isikute seletuskirjad, konteinerite laadimisakti ja kauba lahtivõtmise akti Bahamal), siis reaalselt selliseid dokumente ta koos kaebusega ei esitanud.

Samamoodi on MTA õigesti järeldanud, et ei tööjõu renti ega vahendamist SupremeMarket OÜ ja Gettone OÜ vahel ei toimunud, vaatamata arvele nr 66SM/11 ning taas asjassepuutuvate isikute vastavale kinnitusele. Vastustaja on analüüsinud kõiki asjas esitatud/kogutud tõendeid ja toonud oma sellekohased järeldused põhjalikult nii Maksuotsuse II osas kui ka Vastustusotsuse p-s 1.2. ning esitanud need ka kohtule antud seletuses, mistõttu kohtul puudub vajadus seda uuesti üle korrata. Vastustaja on toonud välja vasturääkivused ja ebaloogilisuse/ebausutavuse isikute seletustes jm tõendites, mis viitavad selgelt tehingute mittetoimumisele isikute poolt väidetud ja arvetes kajastatud viisil.

Kohatu on A.L.e poolt maksuhalduri süüdistamine mõistete „tööjõu rent“ ja „töötajate vahendamine“ segiajamises ja vaheldumisi kasutamises, kuna see on tingitud just kaebaja endapoolsest sõnakasutusest. Ehkki A.L. tugineb eelkõige arvele nr 66SM/11, milles kauba nimetusena on näidatud just „tööjõu rent“, räägib kaebaja ise teenuse sisu kohta kord tööjõu andmete ostust, kord töötajate kontaktide vahendamisest jms. Kohtu hinnangul nimelt ka need asjaolud, kuidas on arves kajastatud teenust, kuidas seda on selgitanud väidetavate tehingupartnerite esindusõiguslikud isikud ja kuidas on tegelikult toimunud töötajate saamine ja nende tasustamine, näitavad kogumis selgelt, et reaalselt ei toimunud ei tööjõu renti ega töötajate vahendamist/töötajate kontaktide vahendamist/tööjõu andmete ostu ega muud kaebaja väidetud tehingut.

Antud juhul on vastustaja veenvalt näidanud, millel põhineb tema põhjendatud kahtlus Gettone OÜ ja järelikult ka tema ainukese juhatuse liikme A.L.e maksupettuses osalemises. Eeltoodut toetab asjakohane kohtupraktika, mille järgi maksuhaldur ei peagi maksumenetluses ja -otsuses suutma tõendada maksupettust (selleks on pigem muud menetlused), vaid piisab sellest, kui tal on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb maksupettuses (vt RKHKo otsus haldusasjas nr 3-3-1-34-07). RKHKo on asunud seisukohale, et maksudest kõrvalehoidumine saab olla vaid tahtlik tegevus (3-3-1-62-06, p 13), et maksude tasumisest kõrvalehoidumise eesmärgi tuvastamisel ei saa alati lähtuda maksukohustuslase subjektiivsetest kaalutlustest, sest nende väljaselgitamine pole sageli võimalik.

Määravaks võivad osutuda faktilised asjaolud, mis kinnitavad maksu tasumisest kõrvalehoidumist. Kui faktilistest asjaoludest tuleneb piisavalt selgelt maksudest kõrvalehoidumise eesmärk, oleks ebamõistlik sellise järelduse eiramine (3-3- 1-57-08, p 13; 3-3-1-52-09, p 15; 3-3-1-23-09, p-d 14 ja 15). Asjas nr 3-3-1-54-01 (p 2) on kolleegium leidnud, et tahtlus võib tuleneda ettekirjutuse aluseks oleva õigusrikkumise iseloomust, maksuhalduri tuvastatud asjaoludest ja asjas kogutud tõenditest.

11. Kohus on seisukohal, et antud juhul on juhatuse liikme vastutuse eeldused täidetud ning ei esine MKS § 96 lg-s 6 sätestatud vastutusotsuse tegemist välistavaid asjaolusid (maksuvõlga ei ole tekkinud, maksuvõla sissenõudmine on aegunud või maksuvõlg on kustutatud). Vastustaja on teinud katseid Gettone OÜ maksuvõla sundtäitmiseks, kuid tuvastanud, et nõuet ei ole võimalik rahuldada Gettone OÜ vara arvel /vt Vastutusotsuse p 2., samuti II kd tl 3-80/. Väär on kaebaja väide, et A.L. ei ole rikkunud juhatuse liikme kohustusi ei tahtlikult ega ka raskest hooletusest ning maksuhaldur ei ole lisaks ka tahtlust ja hooletust iga tehingu osas eraldi tuvastanud.

Maksuhaldur on Maksuotsuse lk-l 10 selgelt märkinud: „Maksuotsuses väljatoodud asjaolud viitavad otseselt maksupettusele ning kui esinevad maksupettusele viitavad asjaolud, siis on maksuhalduril õigus keelata ostja, antud juhul Gettone OÜ, sisendkäibemaksu mahaarvamist, kui on tuvastatud ja tõendatud, et ostja teadis, et ta osales ostutehingus, mis oli seotud käibemaksupettusega. Kui maksuhalduri põhjendatud kahtluse korral ostja osalemises maksupettuses ostja seda kahtlust täiendavate tõendite esitamisega ei kõrvalda, puudub tal alus sisendkäibemaksu mahaarvamiseks.

Maksuhalduri seisukohta Gettone OÜ osalemisest maksupettuses toetab ka asjaolu, et käesoleval juhul on kasusaajaks ennekõike sisendkäibemaksu mahaarvaja ehk Gettone OÜ. Kasusaamine seisneb selles, et äriühing sai seeläbi suurendada sisendkäibemaksu tagasinõudmise õigust. Lisaks viis Gettone OÜ tänu fiktiivsete arvete alusel tehtud ülekandele maksuvabalt ettevõtlusest raha välja. Ainuüksi eelnevalt nimetatud põhjusel ei olnud võimalik, et Gettone OÜ juhatuse liige ei teadnud toimepandavast maksupettusest ning nimetatud seosed viitavad ostja osalemisele maksupettuses.“ Sama sõnastust on MTA korranud ka Vastutusotsuse p-s 4.

Maksupettuses osaleda saab isik vaid tahtlikult - 20.01.2010. a otsuses asjas nr 3-3-1-74-09 on RKHKo sedastanud, et maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil tehtud tehing või toiming saab oma olemuselt olla ainult tahtlik. Maksuhaldur on näidanud Vastutusotsuses, milles seisneb A.L.e poolne MKS § 8 lg 1 tulenevate kohustuste rikkumine. Vastustaja on eristanud selgelt, milliste toimingute puhul oli tegemist tahtlusega (väidetav teenuse ostmine ja kauba soetamine SupremeMarket OÜ-lt: „Maksuhaldur on seisukohal, et A.L.e tegevus Gettone OÜ juhatuse liikmena, mille käigus on äriühingu raamatupidamises kajastatud fiktiivseid arveid, mis on kantud ettevõtte kuludesse ning mille alusel on deklareeritud sisendkäibemaksu ja tehtud äriühingust väljamakseid, on olnud suunatud maksupettuse toimepanemisele.

A.L. on nimetatud episoodis tegutsenud tahtlusega.“) ja millal raske hooletusega (jättis nõuetekohaselt tagamata Gettone OÜ deklareerimiskohustuse deklareerida füüsilistele isikutele teostatud väljamaksed, mida osaliselt ning õigusliku aluseta on loetud makstud päevarahadeks). Selle tulemusena on MTA kokkuvõtteks õigesti tõdenud, et A.L. on süüliselt rikkunud MKS § 8 lg-s 1 nimetatud seadusliku esindaja kohustusi, nimetatud tegevus viis maksunõude esitamiseni äriühingu vastu ja põhjustas Gettone OÜ maksuvõlgade tekkimise ning A.L. vastutab maksuvõla summas 42 517,08 eurot tasumise eest.

12. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Samas tuleneb eelmärgitud sättest, et isikul, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb üldjuhul kanda ka vastaspoole menetluskulud.

HKMS § 109 lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta. Samast sättest tulenevalt kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Et antud juhul jääb A.L.e kaebus rahuldamata ja MTA ei ole omapoolset kohtukulunõuet esitanud, siis kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab, et menetlusosaliste võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda ning kohtul puudub vajadus hinnata kaebaja menetluskulude kandmise tõendatust ja põhjendatust.

/allkirjastatud digitaalselt/

Hurma Kiviloo Kohtunik