3-13-100/58 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis kohtunikud Elle Kask, Enno Loonurm, Kristjan Siigur Otsuse kuulutamise aeg ja koht 08.04.2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-100 Haldusasi AS Alexela Terminal kaebused Maksuja Tolliameti 18.12.2012 maksuotsuse nr 12.2-3/4182-7 ja 18.01.2013 maksuotsuse nr 12.2-3/4182-10 tühistamise ning 28.03.2013 maksuotsuse nr 12.2-3/4182-13 tühistamise ja tasutud maksusumma tagastamise nõuetes.

Menetlusosalised

Kaebaja: AS Alexela Terminal Lepingulised esindajad: v.adv. Egon Talur ja v. adv. Maarja Kärson; Vastustaja: Maksuja Tolliamet, Volitatud esindajad Andreas Aas ja Nikolai Majerovitš.

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada AS-i Alexela Terminal kaebused. Tühistada Maksuja Tolliameti 18.12.2012 maksuotsus nr 12.2-3/4182-7; 18.01.2013 maksuotsus nr 12.2-3/4182-10 ning 28.03.2013 maksuotsus nr 12.2-3/4182-13.

2. Teha Maksuja Tolliametile ettekirjutus käesoleva kohtuotsusega tühistatud maksuotsuste alusel AS-i Alexela Terminal poolt tasutud maksusummade tagastamiseks AS-ile Alexela Terminal.

3. Mõista Maksuja Tolliametilt AS-i Alexela Terminal kasuks välja menetluskulu 8250 (kaheksa tuhat kakssada viiskümmend) eurot.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 08.05.2014 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUSED

1. 30.10.2009 ladustati AS Alexela Terminal tollilattu 4 089 297 kg biodiislikütust FAME B

100 1 GRADE. Allpool punktis 2 esitatud tabeli 1. tulbas nimetatud tollideklaratsioonidega deklareeris AS Alexela Terminal sama tabeli 2. tulbas näidatud osa sellest kaubast vabasse ringlusesse koos samaaegse ladustamisega aktsiisilaos. Kauba vabasse ringlusesse deklareerimisel märgiti tollideklaratsioonides kauba saatjana Bioversal Trading Inc, kauba lähteriigiks ning päritoluriigiks Kanada ning transpordivahendiks laev Stolt Kite.

2. Maksuja Tolliamet tegi 18.12.2012 maksuotsuse nr 12.2-3/4182-7; 18.01.2013 maksuotsuse nr 12.2-3/4182-10 ning 28.03.2013 maksuotsuse nr 12.2-3/4182-13, millega korrigeeris AS-i Alexela Terminal tollimaksukohustusi seoses all-loetletud tollideklaratsioonide esemeks olnud biokütuse FAME B 100 GRADE importimisega.

tollideklaratsioon maksuotsusega kindlaksmääratud maksukohustused kuupäev ja number kauba kogus (kg) dumpinguvastane tollimaks (€) tasakaalustav tollimaks (€) käibemaks (€) 18.12.2009

09EE1160EE91870247

150 000

24 969,00

34 364,97

11 866,80 19.01.2010

10EE1160EE90085797

1 019 501

169 617,04

233 444,97

80 612,40 30.03.2010

10EE1160EE90556720

125 000

20 836,22

28 677,03

9 902,66 13.05.2010

10EE1160EE90859677

225 000

37 539,59

51 665,98

17 841,06 17.06.2010

10EE1160EE91111983

175 000

29 274,03

40 290,03

13 912,80 30.07.2010

10EE1160EE91397314

160 000

26 690,97

36 735,01

12 685,18 KOKKU:

308 926,85

425 177,99

146 820,90

3. Lisaks kohustati AS-i Alexela Terminal eelnimetatud 28.03.2013 maksuotsusega tasuma

313 475,05 eurot aktsiisi 16.12.2010 kuni 2011. aasta juunikuuni (kaasa arvatud) aktsiisivabalt tarbimisse lubatud biokütuselt.

4. Maksuhaldur asus eelnimetatud maksuotsustes seisukohale, et eeltoodud tabelis nimetatud tollideklaratsioonide esemeks olnud biokütuse päritoluriigiks ei olnud mitte Kanada, vaid Ameerika Ühendriigid. Seda seisukohta põhjendatakse kõigis neis maksuotsustes viitega Euroopa Pettusevastase Ameti (edaspidi OLAF) 16.07.2012 lõppraportis nr 2010/0093 kajastatud asjaoludele. Dumpinguvastase ja tasakaalustava tollimaksu määramisel on vaidlustatud maksuotsustes viidatud nõukogu määrustele nr 598/20091 ja nr 599/20092. Täiendavalt tasumisele kuuluva käibemaksu määramise osas viidatakse maksuotsustes käibemaksuseaduse § 1 lg 1 punktile 2 ja § 13 lõikele 1.

KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

5. AS Alexela Terminal esitas Tallinna Halduskohtule kaebused, milles taotleb Maksuja Tolliameti 18.12.2012 maksuotsuse nr 12.2-3/4182-7, 18.01.2013 maksuotsuse nr 12.2- 3/4182-10 ning 28.03.2013 maksuotsuse nr 12.2-3/4182-13 tühistamist. Kaebaja on

1 Nõukogu 7. juuli 2009 määrus (EÜ) nr 598/2009, millega kehtestatakse Ameerika Ühendriikidest pärit biodiislikütuse

impordi suhtes lõplik tasakaalustav tollimaks ning nõutakse lõplikult sisse nimetatud impordi suhtes kehtestatud ajutine

tollimaks

2 nõukogu 7. juuli 2009 määrus (EÜ) nr 599/2009, millega kehtestatakse Ameerika Ühendriikidest pärit biodiislikütuse

impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ning nõutakse lõplikult sisse nimetatud impordi suhtes kehtestatud ajutine

tollimaks

seisukohal, et maksuhalduri kogutud tõendid ei kinnita, et vaidlusaluste tollideklaratsioonide esemeks olev biodiislikütus pärineb Ameerika Ühendriikidest. Kaebaja hinnangul nähtub OLAF’i lõppraporti lisast 1.2.1, millal ja kuidas toodi biodiislikütus mahutisse, millest see hiljem laevale Stolt Kite pumbati, ent pole võimalik veenduda, et tegemist on sama kütusega, mis on Kanadasse imporditud Ameerika ühendriikidest OLAF’i lõppraporti lisas 1.2.3 nimetatud tollideklaratsioonide alusel. Kaebaja märgib, et osa OLAF’i lõppraporti lisas 1.2.3 nimetatud impordist toimus oluliselt varem kui kütus eelnimetatud mahutisse toodi. Kaebaja heidab maksuhaldurile ette uurimispõhimõtte rikkumist, leides et maksuhaldur oleks pidanud välja nõudma OLAF’i lõppraportis viidatud tollideklaratsioonid ja neid vahetult hindama, sest nende pinnalt oleks saanud kauba päritolu kontrollida, samas kui OLAF’i lõppraportile lisatud näidisdeklaratsioonil pole kaebaja poolt soetatud kütusega mingit puutumust. Kaebaja hinnangul ei ole OLAF’i lõppraporti järeldus kontrollitav ning maksuhalduri poolt sellele tuginemine on lubamatu.

6. Kaebaja peab OLAF’i lõppraportit tervikuna ebausaldusväärseks, kuna selle lisades sisalduv teave on Eestisse kütuse ekspordi kuupäeva ja laeva nime osas vastuoluline ning liiati on erinevad isikud, sh Bioversel Trading Inc, esitanud Kanada föderaalkohtusse hagi lõppraporti töölähetuse aruandes nimetatud Kanada Piiriteenistuse Ameti ametnike ja Kanada riigi vastu. Kaebaja on seisukohal, et maksuhaldur oleks pidanud välja nõudma nimetatud kohtuasja materjalid ning nende pinnalt OLAFi lõppraporti järelduste usaldusväärsust hindama. Kaebaja leiab, et olenemata Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EÜ) nr 1073/19993 artikli 9 lõikes 2 sätestatust ei saa maksuotsuse põhjendusi rajada üksnes lõppraportis esitatud järeldustele, jättes nende järelduste paikapidavuse ja usaldusväärsuse sisuliselt hindamata.

7. Kaebaja hinnangul on maksuhaldur kütuse päritolu tuvastamisel põhjendamatult jätnud tähelepanuta kaebaja poolt imporditud biodiislikütuse tootja päritolusertifikaati nr CBVL- E09-010, mille kohaselt pärineb see kütus Kanadast. Kaebaja hinnangul pole maksuhaldur välja toonud ühtki asjaolu, mis päritolusertifikaadi autentsuse kahtluse alla seaks.

8. Kaebaja leiab, et vaidlusaluse kütuse Ameerika Ühendriikide päritolu seab kahtluse alla see, et kütuse maksumus vastas turuhinnale. Kaebaja selgitab, et Bioversel Trading Inc. müüs kütuse kaebajale hinnaga 794,50 USD/t tarnetingimusel FOB Quebec, sama kütuse börsihind Rotterdami sadamas 2009. aasta oktoobris oli keskmiselt 880 USD/t, minimaalne börsihind aga 817,5 USD/t. Kaebaja selgitab, et kui lisada ostuhinnale prahiraha Quebecist Paldiskini 68,25 USD/t, siis osteti kütus sisuliselt Rotterdami sadamas noteeritud turuhinnaga. Kaebaja on seisukohal, et nõukogu määrustega (EÜ) nr 598/2009 ja 599/2009 kehtestatud 172,2 euro ja 237 euro suuruste maksumäärade eesmärk on elimineerida Ameerika Ühendriikidest pärit biodiislikütuse ekspordihinna ja mittekahjustava hinna vahe, ent antud juhul kujuneks vaidlusaluse biodiislikütuse hinnaks koos maksudega 1398,68 USD/t, mis on turuehk börsihinnast oluliselt kõrgem. Prahiraha osas selgitab kaebaja, transpordi maksumus Quebecist Paldiskini oli 68,25 USD/t, samas kui transpordil Rotterdam-Paldiski olnuks see umbes 30 USD/t ning Quebec-Rotterdam umbes 60 USD/t. Kaebaja leiab, et konkreetse kauba hinna võrdlemisel börsihinnaga tuleks vaadelda hinda, mis kujuneks, kui kaup oleks transporditud Rotterdami sadamasse või siis arvestada Rotterdami sadama börsihinnale juurde transpordikulu Rotterdamist Paldiskisse. Kaebaja toob välja, et kui Rotterdam-Paldiski veohinda (umbes 30 USD/t) arvestades oleks Rotterdamist ostetud kauba hinnaks Paldiskis 880+30=910 USD, millega oleks võrreldav ostetud kauba hind, millele lisanduks Quebec- Rotterdam prahiraha (umbes 60 USD/t), Rotterdam-Paldiski prahiraha (umbes 30 USD/t) ning Rotterdami sadama terminalija ümberlaadimise tasud (orienteeruvalt umbes 30 USD/t) ehk

3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999 määrus (EÜ) nr 1073/1999 Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta.

kokku 794,50+60+ 30+30= 914,50 USD/t, mis on 4,50 USD kallim kui hind, mis oleks kujunenud samadel tingimustel Rotterdamist kauba ostmise Paldiskis.

9. Kaebaja leiab, et isegi kui OLAF’i lõppraport oleks usaldusväärne, on maksuotsused nõuetekohaselt põhjendamata, sest raport ei kinnita, et vaidlusalune kütus pärines Ameerika Ühendriikidest. Kaebaja hinnangul pole ühtki tõendit, mis kinnitaks, et vaidlusalune kütus on Ameerika Ühendriikides kaevandatud või seal viimati töödeldud. Kaebaja rõhutab, et lõppraportist nähtuvalt on kontrollitud üksnes seda, kust kütus Kanadasse toodi, mitte aga selle kütuse päritolu. Kaebaja leiab, et isegi kui see kütus ei ole Kanada päritolu, vaid Kanadasse toodud Ameerika Ühendriikidest, ei tähenda see automaatselt, et kütus oleks Ameerika Ühendriikide päritolu, kuna see võis olla ka Ameerika Ühendriikidesse sisse toodud mõnest kolmandast riigist, mille suhtes taolisi tollimakse kehtestatud ei ole.

10. Kaebaja hinnangul on maksuotsused vastuolus ka dumpinguvastase ja tasakaalustava tollimaksu eesmärgiga, sest Bioversel Inc. müüs kaebajale kütuse hinnaga, mis oli võrreldav Rotterdami sadama börsihinnaga sel ajal, mis tähendab, et kaupa ei müüdud kaebajale alla mittekahjustava hinna ning ekspordihind ei kujutanud endast ühenduse tööstusharule mingisugust kahjulikku mõju.

11. Kaebaja leiab, et maksuotsused on vastuolus komisjoni määrustega (EÜ) 720/20104 ja 721/20105 ning nõukogu rakendusmäärustega (EÜ) 443/20116 ja 444/20117, kuivõrd nimetatud aktid keelavad kõnealuseid tollimakse sisse nõuda biodiislikütuselt, mis on imporditud enne Kanadast lähetatud biodiislikütuse suhtes uurimise algatamist 11. augustil 2010. Kaebaja selgitab, et nõukogu määruse (EÜ) nr 1225/20098 art 13 lõikest 3, art 14 lõigetest 1 ja 5 ning, nõukogu määruse (EÜ) 597/20099 art 23 lõikest 4 ning art 24 lõigetest 1 ja 5, samuti komisjoni määrustest (EL) nr 720/2010 ja (EL) nr 721/2010 tuleneb, et tollimaksude tagasiulatuv sissenõudmine võimalik üksnes pärast komisjoni määruste andmist imporditud kütuse suhtes, mille import tuli sel eesmärgil registreerida. Kaebaja leiab, et komisjoni eesmärk oli välistada tollimaksude sissenõudmine tagasiulatuvalt selliselt, et see võiks tulla adressaatidele täieliku üllatusena ning rikkuda nende õiguspärast ootust. Kaebaja on seisukohal, et kui eesmärk olnuks tollimaksude laiendamine mistahes ajal Kanadast imporditud kütusele ning võimaldada maksuhalduritel tollimaksusid sisse nõuda sel moel, et

4 Komisjoni 11. augusti 2010 määrus (EL) nr 720/2010, millega algatatakse uurimine seoses võimaliku kõrvalehoidmisega

Ameerika Ühendriikidest pärit biodiislikütuse impordi suhtes nõukogu määrusega (EÜ) nr 599/2009 kehtestatud

dumpinguvastastest meetmetest Kanadast ja Singapurist lähetatud biodiislikütuse impordi kaudu, olenemata sellest, kas see

on deklareeritud Kanadast ja Singapurist pärinevana või mitte, ja Ameerika Ühendriikidest pärit, 20 või vähem

massiprotsenti biodiislikütust sisaldava segatud biodiislikütuse impordi kaudu, ning kehtestatakse kõnealuse impordi suhtes

registreerimisnõue.

5 Komisjoni augusti 2010 määrus (EL) nr 721/2010, millega algatatakse uurimine seoses võimaliku kõrvalehoidmisega

Ameerika Ühendriikidest pärit biodiislikütuse impordi suhtes nõukogu määrusega (EÜ) nr 598/2009 kehtestatud

tasakaalustavatest meetmetest Kanadast ja Singapurist lähetatud biodiislikütuse impordi kaudu, olenemata sellest, kas see on

deklareeritud Kanadast ja Singapurist pärinevana või mitte, ja Ameerika Ühendriikidest pärit, 20 või vähem massiprotsenti

biodiislikütust sisaldava segatud biodiislikütuse impordi kaudu, ning kehtestatakse kõnealuse impordi suhtes registreerimisnõue.

6 Nõukogu 5. mai 2011 rakendusmäärus (EL) nr 443/2011, millega laiendatakse määrusega (EÜ) nr 598/2009 Ameerika

Ühendriikidest pärit biodiislikütuse impordi suhtes kehtestatud lõplikku tasakaalustavat tollimaksu Kanadast lähetatud

biodiislikütuse impordile olenemata sellest, kas kõnealune biodiislikütus deklareeritakse Kanadast pärinevana või mitte, ja

millega laiendatakse määrusega (EÜ) nr 598/2009 kehtestatud lõplikku tasakaalustavat tollimaksu Ameerika Ühendriikidest

pärit 20 või vähem massiprotsenti biodiislikütust sisaldava segatud biodiislikütuse impordile ning millega lõpetatakse

Singapurist lähetatud importi käsitlev uurimine.

7 Nõukogu 5. mai 2011 rakendusmäärus (EL) nr 444/2011, millega laiendatakse määrusega (EÜ) nr 599/2009 Ameerika

Ühendriikidest pärit biodiislikütuse impordi suhtes kehtestatud lõplikku dumpinguvastast tollimaksu Kanadast lähetatud

biodiislikütuse impordile olenemata sellest, kas kõnealune biodiislikütus deklareeritakse Kanadast pärinevana või mitte, ja

millega laiendatakse määrusega (EÜ) nr 599/2009 kehtestatud lõplikku dumpinguvastast tollimaksu Ameerika Ühendriikidest

pärit 20 või vähem massiprotsenti biodiislikütust sisaldava segatud biodiislikütuse impordile ning millega lõpetatakse

Singapurist lähetatud importi käsitlev uurimine.

8 Nõukogu 30. novembri 2009 määrus (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole

Euroopa Ühenduse liikmed.

9 Nõukogu 11. juuni 2009 määrus (EÜ) nr 597/2009 kaitse kohta subsideeritud impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa

Ühenduse liikmed.

Kanadast lähetatud kütus loetakse OLAF-i aruandele tuginedes Ameerika Ühendriikidest pärinevaks ning rakendatakse selle suhtes nõukogu määrustest (EÜ) nr 598/2009 ja (EÜ) nr 599/2009 tulenevaid tollimaksusid, puudunuks vajadus välja anda nõukogu rakendusmäärusi (EL) nr 443/2011 ja (EL) nr 444/2011. Kaebaja hinnangul on Euroopa Kohus kohtuasjas C- 667/11 tehtud otsuses samuti kinnitanud, et laiendatud tollimaksu saab tagasiulatuvalt sisse nõuda vaid nõuetekohaselt registreeritud impordilt.

12. Kaebaja rõhutab, et tema poolt kütuse tellimise ja tolliladustamise ajal 2009. aasta sügisel ei olnud nõukogu määrustega (EÜ) nr 598/2009 ja (EÜ) nr 599/2009 Ameerika Ühendriikidest pärit kütuse suhtes kehtestatud tollimaksusid veel laiendatud Kanadast lähetatud kütuse impordile ega isegi algatatud vastavat uurimist võimaliku meetmetest kõrvalehoidmise kohta, mistõttu ei saanud kaebaja kuidagi teada tollimaksudest kõrvalehoidmisest. Kaebaja hinnangul ei saa talle ette heita ühtegi kuritarvitust ning kõrvalehoidmine nõukogu määrustest (EÜ) nr 598/2009 ja (EÜ) nr 599/2009 tuvastati alles 11.08.2010 komisjoni määrustega (EL) nr 720/2010 ja (EL) nr 721/2010 algatatud uurimise käigus, mille tulemusel andis nõukogu alles 05.05.2011 välja rakendusmäärused (EL) nr 443/2011 ja (EL) nr 444/2011.

13. Mis puudutab kaebaja õigust taotleda komisjonilt vaidlusaluste maksuotsustega määratud tollimaksude tagasimaksmist nõukogu määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 11 lõike 8 alusel, siis märgib kaebaja, et see õiguskaitsevahend on ette nähtud juhuks, kui tollimaks on ühenduse õigusaktide alusel iseenesest õiguspäraselt määratud, millega aga antud juhul tegemist ei ole. Kaebaja toob ka välja, et ühelgi hoolsal ja mõistlikult tegutseval ettevõtjal ei ole õigusliku olukorra kardinaalse muutumise riski vastu eelnimetatud määruse artikli 11 lõikes 8 sätestatud õiguskaitsevahendi kasutamiseks vajalikke tõendeid, kuna kütuse soetamise ajal ei olnud mingit põhjust ega võimalust ette näha, et vaidlusalune biodiislikütus võib pärineda kunagi tulevikus läbi viidava uurimise tulemusel koostatava OLAF-i lõppraporti kohaselt Ameerika Ühendriikidest ning maksustatakse tagantjärele.

14. Kaebaja leiab, et maksukohustuse kehtestamine lõppraporti alusel rikub õiguskindluse, õiguspärase ootuse ning võrdse kohtlemise põhimõtteid. Kaebaja toob välja, et lõppraporti ja maksuotsuste kohaselt tuvastati kütuse väidetav Ameerika Ühendriikide päritolu ligikaudu kaks ja pool aastat peale vaidlusaluse biodiislikütuse eksportimist Kanadast ning kaebaja sai sellest teada alles vastustaja 30.10.2012 väljastatud kontrolli vaheaktist. Kaebaja on seisukohal, et õiguskindluse põhimõttega ei ole kooskõlas olukord, kus maksumaksjal ei ole enne maksukohustuse tekkimist võimalik aru saada ning ette näha, milliseid makse tuleb maksta. Kaebaja rõhutab, et tal puudusid täiendavad võimalused kauba päritolu täpsemaks väljaselgitamiseks, ent vaidlusaluste maksuotsustega on kaebaja on pandud olukorda, kus ta peab kandma olulist majanduslikku kahju, mis ei olnud kaebajale mingil moel ettenähtav. Kaebaja leiab, et tollimaksude määramisega asetatakse ta konkurentidega võrreldes ebavõrdsesse olukorda, sest koos täiendavate tollimaksudega on tema poolt Kanadast hangitud biodiislikütuse hind keskmiselt 509,11 USD tonni kohta kallim kui vastava biodiislikütuse mittekahjustav hind, samal ajal kui kaebaja konkurentidel oli ja on eelduslikult võimalik biodiislikütust importida mitte kallimalt kui mittekahjustava hinnaga.

15. Kaebaja peab ebaõiglaseks intressi nõudmist, kuna kaebaja ei saanud ega pidanudki teadma väidetavast maksude tasumata jätmisest. Samuti on kaebaja seisukohal, et intressimäär on karistusliku iseloomuga, ent sellise iseloomuga mõjutusvahendi kohaldamiseks puudub põhjus. Kaebaja leiab, et analoogia korras tuleks intressinõudest loobuda MKS § 119 lõigete 7 ja 8 alusel.

16. Viimaks peab kaebaja põhjendamatuks käibemaksu määramist, kuna maksuotsustes ei ole tuvastanud kaebaja õigust käibemaks sisendkäibemaksuna maha arvata ning see põhjustab kaebaja jaoks käibemaksukumulatsiooni. Kaebuse esitaja taotleb vaidlustatud maksuotsuste tühistamist ja menetluskulude väljamõistmist vastustajalt kaebaja kasuks.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

17. Maksuja Tolliamet peab AS-i Alexela Terminal kolme kaebust põhjendamatuks ning taotleb nende rahuldamata jätmist, leides, et OLAF’i lõppraportist ja sellele lisatud dokumentidest on üheselt tuvastatav vaidlusaluse kütuse pärinemine Ameerika Ühendriikidest. Vastustaja hinnangul saab lõppraportit nõukogu määruse (EÜ) 1073/1999 art 9 lg 1 kohaselt kasutada tõenina.

18. Vastustaja selgitab, et vaidlusalune biodiislikütus toimetati ajavahemikul 25. septembrist kuni 02.10.2009 erinevate raudteevagunitega Ameerika Ühendriikidest Kanada Quebeci sadama laofirma Bioversel mahutisse nr 5, kust sellest 4 089 429 kg lastiti laevale Stolt Kite ning toimetati Paldiski sadamasse. Vastustaja toob välja, et OLAF’i töölähetuse aruande lisast nr

1.2.1 nähtuvalt pumbati 11.10.2009 mahutist nr 5 laevale Stolt Kite 4 089 429 kg biodiislikütust, enne seda toimus viimane kütuse väljapumpamine samast mahutist 16.09.2009. Vastustaja märgib, et pärast 16.09.2009 toimunud väljapumpamist laevale Clipper Klara jäi mahutisse nr 5 üksnes 4601 kg kütust, mis tähendab, et valdav enamus laevale Stolt Kite lastitud kütusest toodi mahutisse nr 5 pärast 16.09.2009. Järgnevalt selgitab vastustaja, et 16. septembrist 11 oktoobrini 2009 toodi mahutisse nr 5 biodiislikütust kokku 54 raudteevaguniga kokku 4 460 400 kg ning pärast laeva Stolt Kite lastimist jäi mahutisse vaid 394 804 kg kütust, mis tähendab, et laevale Stolt Kite lastitud biodiisel oli mahutisse nr 5 toodud eelnimetatud 54 raudteevaguniga. Järgnevalt viitab vastustaja lõppraporti lisale 1.2.3 ja lisale 5, millest nähtub, et eelnimetatud 54 raudteevaguniga toodi mahutisse nr 5 kütus Ameerika Ühendriikidest. Samuti viitab sellele vastustaja hinnangul lõppraporti lisa 6.

19. Vastustaja selgitab, et OLAF-i poolt maksuhaldurile 21.12.2012 saadetud e-kirjast nähtuvalt, on lähetuse aruande lisas nr 1.2.3 esitatud tollideklaratsioonide numbrite nimekiri väljastatud Kanada tolli poolt ning tegemist on sama tõendusliku väärtusega dokumendiga kui tollideklaratsiooni koopia puhul. Vastustaja on seisukohal, et need tõendid lükkavad ümber kaebaja poolt esitatud biodiislikütuse päritolusertifikaadis kajastatud asjaolu, et kütus oli Kanada päritolu. Seetõttu ei pidanud vastustaja vajalikuks ka eelviidatud tollideklaratsioonide vahetut uurimist.

20. Vastustaja ei pea usaldusväärseks kaebaja käsitlust biodiislikütuse börsihindadest ning selgitab, et Kanadast imporditud biodiislikütuse hinnad olid turuhinnast ligikaudu 50% odavamad. Vastustaja märgib, et nõukogu rakendusmääruse (EL) nr 444/2011 punktist 39 nähtuvalt moodustas 01.04.2009 kuni 30.06.2010 Kanadast Euroopa Liitu imporditud boidiislikütus kokku 9,2% kogu impordist, kusjuures Kanadast imporditud biodiislikütuse hinnad olid turuhinnast ligikaudu 50% odavamad ning sellega löödi alla liidu tootjate müügihindu umbes 40% ringis. Vastustaja märgib, et kaebaja ei ole arvestanud, et 2009 oktoobrikuu keskmine börsihind 880 USD/t oli tegelikult kunstlikult mõjutatud allapoole Kanadast odavama biodiislikütuse impordiga. Vastustaja toob välja, et kui arvestada kaebaja viidatud börsihinna juurde rakendusmäärustes nimetatud 40%, siis turutingimustele vastavaks hinnaks kujuneb 1466,67 USD/t. Seejuures viitab vastustaja ka sellele, et nõukogu rakendusmääruste punktides 18 märgitu kohaselt oli 2008. aastal biodiislikütuse import Kanadast Euroopa Liitu üksnes 0,1% kogumahust ning Platts andmete kohaselt oli 2008 märtsis biodiislikütuse (mark: FAME 0) börsihinnaks Amsterdami sadamas 1310 - 1320 USD/t. Vastustaja viitab ka CME Group’i poolt koostatud etanooli turuaruandele, millest nähtuvalt kehtisid 2009. a ja 2010 esimesel poolel Euroopas võrdlemisi madalad biodiislikütuse ning hind hakkas tugevalt tõusma 2010 augustis, kui Euroopa Komisjon algatas uurimise Kanadast imporditud biodiislikütuse osas ja kehtestas kütusele registreerimiskohustuse. Vastustaja märgib, et näiteks 2011. aasta märtsiks oli biodiislikütuse börsihinnaks Rotterdami sadamas algsele turuhinnale ligilähedane näitaja 1379.25 - 1384.25 USD/t, 2011. aasta juulis oli biodiislikütuse börsihinnaks Rotterdami sadamas 1423.00 - 1428.00 USD/t. Vastustaja toob välja, et vaidlusaluse biodiislikütuse vabasse ringlusse deklareerimise hetkel hakkas selle börsihind taastuma oma esialgsele tasemele, mistõttu ei ole kaebaja huvid ülemäära kahjustunud ning kaebajal oli võimalik müüa vaidlusalust kütust Euroopa Liidu sees börsihinnaga, mis oli 2010. aastal võrreldav kaebaja poolt lõppkokkuvõttes tasutud ostuhinnaga 1389,11 USD/t.

21. Vastustaja selgitab, viidates nõukogu määrustele (EÜ) nr 1225/2009 ja (EÜ) nr 597/2009, et dumpingutoote tuvastamisel lähtutakse toote ekspordihinna ja tavapärase kaubandustegevuse käigus ekspordiriigi samasuguse toote võrreldava hinna (normaalväärtuse) vahest. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja tõendanud, et vaidlusaluse biodiislikütusele tollimaksude määramine on vastuolus dumpingu ja subsideeritud impordi vastaste regulatsioonide mõttega. Samuti märgib vastustaja, et kaebaja ei ole Rotterdami sadama hinna (880 USD) puhul arvestanud hinna sisse prahiraha, mis on aga arvestatud vaidlusaluse biodiislikütuse hinna sisse. Vastustaja toob välja, et kui kaebaja on seisukohal, et impordile tollimaksude määramine oli eesmärgitu ja vastuolus EL-i turu kaitse eesmärgiga, tuleks tal pöörduda Euroopa Komisjoni poole nõukogu määruste (EÜ) nr 1225/2009 ja (EÜ) nr 597/2009 artiklite 11 lõigetes 8 sätestatud korras.

22. Vastustaja on seisukohal, et sisuliselt on kaebajale dumpinguvastase ja tasakaalustava tollimaksude määramisega taastatud esialgne turutingimustele vastav hind. Vastustaja viitab sellele, et komisjoni määruse (EL) nr 720/2010 C-osast nähtuvalt kujutas käesolevas asjas Kanadast biodiislikütuse importimine sisuliselt kõrvalehoidumist varasemalt nõukogu määrusega (EÜ) nr 599/2009 kehtestatud maksudest. Vastustaja leiab, et kaebajale maksude määramine tagab algsete meetmete tõhusa kohaldamise ning kõrvalehoidmise konkreetset konteksti arvestades oli asjaomase impordi registreerimise kohustuse eesmärk üksnes laiendatud lõplike meetmete tõhususe tagamine, muutes võimalikuks tollimaksu tagasiulatuva kohaldamise ja vältimaks seda, et kohaldatavad lõplikud meetmed kaotaks oma kasuliku mõju. Vastustaja leiab, et isikul ei saa tekkida õigust algselt kunstlikult madala hinnaga soetatud biodiislikütuse hindade püsimajäämisele olukorras, kus Euroopa Liidu institutsioonid on vahepeal tuvastanud, et taolise hinnaga biodiislikütuse importimine tekitab olulist kahju Euroopa Liidu biodiislikütuse tootmisharule ning senised börsihinnad on kunstlikult umbes 40% võrra alla löödud.

24. Vastustaja leiab, et Kanada föderaalkohtus toimuv vaidlus ei oma käesolevas asjas maksustamise seisukohalt määravat tähtsust, sest Kanadas hagi esitamise põhjuseks ei ole kütuse päritoluga seonduv ning liiati ei tähenda üksnes hagi esitamise fakt, et Kanada tolliametnike tegevus oli õigusvastane. Vastustaja leiab, et isegi kui kõnealuses kohtuasjas leiab hüpoteetiliselt tõendamist uurimise ebausaldusväärsus, mis võiks seada kahtluse alla OLAF-i raporti järeldused, võib see olla aluseks kaebaja suhtes välja antud maksuotsuste muutmiseks vastavalt MKS §-dele 101 - 103, kuid ei välista maksuotsuse tegemist enne kohtuvaidluse lõppemist.

25. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et maksuotsustes oleks tulnud määrata kindlaks kaebaja sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Vastustaja selgitab, et määratud käibemaksu näol on tegemist käibemaksuga, mis tuleb tasuda dumpinguvastaselt ja tasakaalustavalt tollimaksult vastavalt KMS § 13 lõikele 1. Vastustaja rõhutab, et täiendavat käibemaksu ei määratud seoses siseriikliku käibega ning importimisega seoses tasumisele kuuluvate maksude tasumise õigsuse kontroll ei nõua siseriikliku käibe kontrolli. Vastustaja leiab, et kui kauba importija on ettevõtja, siis kujutab impordil tasutud käibemaks endast käibemaksu eriliiki, mida saab vastavalt KMS §-s 31 toodud tingimustele sisendkäibemaksuna maha arvata.

26. Vastustaja ei nõustu, et vaidlustatud maksuotsused on vastuolus komisjoni määrustega (EL) nr 720/2010 ja (EL) nr 721/2010 ning rõhutab, et kaebajale on määratud tollimaksud nõukogu määruste (EÜ) nr 598/2009 ja (EÜ) nr 599/2009 alusel seoses asjaoluga, et maksumenetluse raames on tuvastatud, et vaidlusalune kütus pärines tegelikult Ameerika Ühendriikidest. Vastustaja märgib veel, et ainuüksi komisjoni määruste (EL) nr 720/2010 ja (EL) nr 721/2010 pealkirjast nähtuvalt on need üksnes varasemaid komisjoni määrusi (EÜ) nr 598/2009 ja (EÜ)

nr 599/2009 laiendavad, mistõttu ei saa need kitsendada juba varasemalt kehtestatud ühenduse siseturu kaitset dumpinguhinnaga ja subsideeritud Ameerika Ühendriikide biodiisli eest.

27. Vastustaja leiab, et kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust selle suhtes, et kõrvalehoidumine nõukogu määrustega (EÜ) nr 598/2009 ja (EÜ) nr 599/2009 kehtestatud Euroopa Liidu turgu kaitsvatest meetmetest jääb avastamata ning imporditava biodiisli hind jääb dumpinguvastaste ja tasakaalustavate tollimaksudega korrigeerimata. Vastustaja hinnangul ei saa isikul ei sa tekkida õiguspärast ootust kuritarvituse püsimajäämise suhtes.

28. Vastustaja selgitab täiendavalt, et antud juhul ei saa kõne alla tulla ka järelarvestuskande tegemata jätmine ÜTS10 art 220 lg 2 punkt b alusel. Siinkohal viitab vastustaja Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas C- 392/02 ning toob välja, et ÜTS-i süstemaatilisest tõlgendamisest ja senisest Euroopa Kohtu praktikast on heauskselt käitunud ja õiguspärasele ootusele tuginenud isiku ainukeseks kaitsenormiks järelearvestuskande tegemise korral ÜTS art 220 lg 2 punkt b, mille valguses pidanuks kaebaja praeguses asjas tõendama oma heausksust, mida kaebaja aga teinud ei ole. Lisaks leiab vastustaja, et antud juhul pole täidetud kõik ÜTS art 220 lg 2 punkt b kohaldamise eeldused. Viidates siinjuures Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas C-348/89, leiab, et tolli eksimusega pole tegemist olukorras, kus tollile esitati tollideklaratsioon ebaõigete andmetega kauba päritolu osas ning kui tollil puudus kohustus kontrollida kauba päritoludokumentide ehtsust. Vastustaja leiab, et viidates Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas C- 98/83, et päritolusertifikaadi esialgne tollipoolne aktsepteerimine piira kuidagi tolli võimalust päritolusertifikaadi hilisemaks kontrollimiseks. Viimaks leiab vastustaja, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks, et kaebaja on tõepoolest üritanud kontrollida eksportija poolt väljastatud päritolusertifikaadi ehtsust ja muid päritoluga seotud asjaolusid.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

29. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja haldusasja toimikusse esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, on seisukohal, et AS-i Alexela Terminal kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Kohus leiab, et vaidlusalustes maksuotsustes viidatud õigusliku alusel, st. nõukogu määruste (EÜ) nr 598/09 ja (EÜ) nr 599/09 alusel tollimaksude määramise eelduseks on asjaolu, et Euroopa Liitu imporditud biodiislikütus on Ameerika Ühendriikide päritolu, ent vaidlusalustest maksuotsustest ja seal viidatud tõenditest kõnealuse biodiislikütuse selline päritolu ei nähtu. Kohus peab esitatud tõenditega küll usaldusväärselt tuvastatuks fakti, et laevale Stolt Kite lastitud kütus toodi Kanadasse raudteevagunitega Ameerika Ühendriikidest, ent pelgalt sellest asjaolust ei saa tõsikindlalt järeldada, et biodiislikütus pärineb Ameerika Ühendriikidest ÜTS art. 23 tähenduses. Ka OLAF’i töölähetuse aruandest ega lõppraportist ei ole jälgitav ega kontrollitav, milliste tõendite põhjal on jõutud selles esitatud seisukohale, et biodiislikütus pärines Ameerika Ühendriikidest. Ka viimatinimetatud dokumentides kajastatakse üksnes biodiislikütuse Kanadasse vedamisega seotud asjaolusid, mitte aga selle kauba päritolu. Niisiis on vaidlusalused maksuotsused kohtu hinnangul õigusvastased, kuna nende aluseks olevate õigusnormide kohaldamise eelduseks olev asjaolu on nõuetekohaselt ja tõenditele tuginevalt tuvastamata.

30. Kohus peab põhjendamatuks kaebaja seisukohta, et vaidlusalused maksuotsused on vastuolus komisjoni määrustega (EL) nr 720/2010 ja /EL) nr 721/2010 ning nõukogu määrustega (EL) nr 443/2011 ja (EL) 444/2011. Nimetatud komisjoni määrustega alustati ühelt poolt uurimismenetlust, mille eesmärk oli kontrollida, kas Kanadast biodiislikütuse importimise näol on tegemist Ameerika Ühendriikide päritoluga biodiislikütuse suhtes kohaldatavatest

10 Nõukogu 12. oktoobri 1992 määrus (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseaduslik.

tollimaksudest kõrvalehoidmisega ning kehtestati Kanadast biodiislikütuse importimise registreerimise kohustus. Selline registreerimiskohustus kehtestati selleks, et oleks võimalik tollimaksud tagantjärele sisse nõuda, kui eelnimetatud uurimise käigus peaks kuritarvitused tuvastatama. Eelnimetatud nõukogu määrustega loetigi kahtlustatud kuritarvitused tuvastatuks ning laiendati Ameerika Ühendriikide päritolu biodiislikütuse suhtes kohaldamisele kuuluvaid tollimaksumeetmeid ka Kanadast Euroopa Liitu imporditud kütusele, kusjuures tagantjärele nähti ette tollimaksude sissenõudmine sellelt kütuselt, mis oli imporditud pärast komisjoni määruste kehtestamist ja mis oli nõutud moel registreeritud. Eelnimetatud õigusaktide sisuks on kokkvõttes see, et pärast uurimise algatamist Kanadast Euroopa Liitu imporditud biodiislikütuse suhtes kohaldatakse Ameerika Ühendriikide päritolu biodiislikütuse suhtes kohaldamisele kuuluvaid tollimakse sõltumata sellest, kas konkreetse kütuse pärinemine Ameerika Ühendriikidest on tuvastatav või mitte.

31. Käesoleval juhul olid aga vaidlusaluste tollimaksude määramise õiguslikuks aluseks nõukogu määrused (EÜ) nr 598/2009 ja (EÜ) nr 599/2009, mis reguleerisid Ameerika Ühendriikide päritolu biodiislikütusele kohaldatavaid tollimakse. Komisjoni määrustest (EL) nr 720/2010 ja /EL) nr 721/2010 ning nõukogu määrustest (EL) nr 443/2011 ja (EL) nr 444/2011 ei tulene aga kuidagi, et Kanadast Euroopa Liitu imporditud biodiislikütusele ei või kohaldada tollimakse nõukogu määruste (EÜ) nr 598/2009 ja (EÜ) nr 599/2009, kui leiab tuvastamist, et konkreetne biodiislikütuse pärines Ameerika Ühendriikidest. Põhimõtteline erinevus ühelt poolt nõukogu määruste (EÜ) nr 598/2009 ja (EÜ) 599/20009 ning teiselt poolt nõukogu määruste (EL) nr 443/2011 ja (EL) nr 444/2011 vahel ongi selles, et esimesel juhul on maksukohustuse tekkimise aluseks asjaolu, et kütus pärineb Ameerika Ühendriikidest, teisel juhul aga see, et kütus on imporditud Kanadast. Antud juhul on maksuhaldur tuginenud esimesena nimetatud määrustele ning lugenud tuvastatuks, et vaidlusalune kütus pärines Ameerika Ühendriikidest. Kui see asjaolu oleks õige, oleks valitud õiguslikul alusel maksustamine võimalik sõltumata sellest, et kaup imporditi Euroopa Liitu Kanadast. Vastustaja märgib selles osas õigesti, et komisjoni määruste (EL) nr 720/2010 ja (EL) nr 721/2010 ning nõukogu määruste (EL) nr 443/2011 ja (EL) nr 444/2011 eesmärk on maksubaasi laiendada, mitte kitsendada. Seega on esmalt vaja kontrollida, kas maksuhaldur on õigesti tuvastanud, et kaebaja poolt Euroopa Liitu imporditud kütus pärines Ameerika Ühendriikidest. Kui seda nõuetekohaselt tuvastatud ei ole, siis on nõukogu määruste (EÜ) nr 598/2009 ja (EÜ) nr 599/2009 alusel maksustamine välistatud sõltumata sellest, et kütus imporditi Kanadast ning et hilisema uurimise käigus on tuvastatud, et enamus Kanadast Euroopa Liitu imporditud kütust pärines tegelikult Ameerika Ühendriikidest.

32. Niisiis tulnuks maksuhalduril nõukogu määruste (EÜ) 598/2009 ja (EÜ) 599/2009 kohaldamiseks tuvastada, et kaebaja poolt imporditud konkreetne kaup pärineb Ameerika Ühendriikidest. Asjaolud tuleb õigesti tuvastatuks lugeda, kui maksuhaldur on nõuetekohaselt uurimispõhimõttest juhindudes kogunud vastava asjaolu esinemise või mitteesinemise kohta piisava hulga usaldusväärseid tõendeid ning teinud neid kogumis hinnates loogilise ja põhjendatud järelduse. Konkreetset asjaolu ei saa seevastu õigesti tuvastatuks lugeda, kui kogutud tõendite põhjal sellise asjaolu esinemist loogiliselt järeldada ei saa, samuti siis, kui maksuhaldur on jätnud kogumata või arvestamata tõendid, mis võinuksid vaidlusaluse asjaolu esinemist või mitteesinemist kinnitada ning mille olemasolust pidi maksuhaldur kas olema teadlik või mille kogumist kontrollitav maksukohustuslane menetluses taotles. Kohtu kontrollifunktsioon piirdub põhimõtteliselt maksuotsuste õiguspärasuse ja põhjendatuse kontrolliga vaidlusalustes maksuotsustes esitatud põhjendustest ja nendes viidatud tõenditest lähtudes. Eeskätt sel põhjusel jättis kohus käesolevas asjas menetluse käigus tehtud määrusega rahuldamata kaebaja taotlused nõuda välja dokumendid, mille kogumist oli kaebaja taotlenud juba maksumenetluses, ent mille kogumist maksuhaldur vajalikuks ei pidanud.

33. Kohus on seisukohal, et nõukogu määrustes (EÜ) nr 598/2009 ja (EÜ) nr 599/2009 kasutatud sõnastust „USA-st pärit […] biodiislikütus“ tuleb mõista selliselt, et kõnealuste määruste kohaldamisalasse kuulub selline biodiislikütus, mis loetakse Ameerika Ühendriikidest pärinevaks ÜTS 2. peatüki 1. jao (artiklid 22-26) tähenduses. Sellest, et eelnimetatud õigusaktide eestikeelsetes tekstides kasutatakse mõnevõrra erinevat sõnastust (USA-st pärit biodiislikütus vrd. kaupa käsitatakse sellest riigist pärinevana), ei saa teha järeldust, et nõukogu määrustes (EÜ) nr 598/2009 ja (EÜ) nr 599/2009 peetaks silmas midagi muud kui kauba päritolu ÜTS tähenduses. Seda kinnitab ka asjaolu, et teistes keeltes on ÜTS-i ja eelviidatud määruste sõnastus vastavas osas samasugune (prk. originaires d’un pays vrd. originaires des États-Unis d'Amérique; ingl. goods originating in a country vrd. originating in the United States of America).

34. ÜTS art 23 lg 1 kohaselt käsitatakse kaupa konkreetsest riigist pärinevana, kui see on täielikult saadud või toodetud selles riigis. ÜTS artiklis 24 on aga sätestatud, et kaupa, mille tootmine on toimunud rohkem kui ühes riigis, loetakse pärinevaks riigist, kus toimus selle viimane oluline majanduslikult põhjendatud töötlemine või toiming selleks seadmestatud ettevõttes, mille tulemusena valmis uus toode või mis oli tähtis valmistamisetapp. Seega väitmaks, et konkreetne kaup on Ameerika Ühendriikide päritolu, tuleb tõendada, et see on toodetud või saadud Ameerika Ühendriikides või et just seal tehti selle kaubaga viimane ÜTS artiklis 24 nimetatud toiming. Kohus nõustub kaebajaga, et käesoleval juhul ei ole mitte ühtegi veenvat tõendit, mis kinnitaks, et vaidlusalune biodiislikütus on toodetud või saadud Ameerika Ühendriikides. OLAF’i lõppraport ega töölähetuse aruanne ei tõenda üheselt ja veenvalt vaidlusaluse kütuse Ameerika Ühendriikide päritolu ÜTS tähenduses, samuti ei ole maksumenetluses kogutud tõendeid päritolu kohta. OLAF’i raportist ja selles kajastatud tõenditest nähtub küll piisavalt veenvalt, et vaidlusalune kütus on Kanadasse jõudnud USA-st. Selles osas nõustub kohus käesoleva kohtuotsuse kirjeldava osa punktis 18 kajastatud vastustaja väidetega, mis puudutavad kütuse toomist Bioversel Inc. mahutisse nr 5 ning selle lastimist laevale Stolt Kite, millega see transporditi Paldiskisse. Küll aga ei saa sellest teha järeldust kütuse Ameerika Ühendriikide päritolu kohta ÜTS tähenduses. Asjaolu, et see kütus Kanadasse Ameerika Ühendriikidest veeti, ei tõenda iseenesest selle Ameerika Ühendriikide päritolu. Siinkohal tuleb meenutada, et maksustamise aluseks on antud juhul nõukogu määrused (EÜ) nr 598/2009 ja (EÜ) nr 299/2009, mille kohaldamisel tuleb tuvastada konkreetse kauba pärinemine Ameerika Ühendriikidest ning maksustamiseks ei piisa üldisest tõdemusest, et impordi toimumise ajal veeti Kanada kaudu Euroopa Liitu ohtralt Ameerika Ühendriikide päritolu biodiislikütust.

35. Siinkohal tõusetub küsimus OLAF’i lõppraporti tõendusväärtusest. Nõukogu määruse (EÜ) nr 1073/1999 art 9 lõikes 2 sätestatakse, et OLAF’i juurdluse aruandeid tunnustatakse riigi inspektorite koostatud haldusaruannetega samal viisil ja samadel tingimustel ning neid on lubatud kasutada tõenditena selle liikmesriigi haldusja kohtumenetluses, kus nende kasutamine on vajalik. Nende kohta kehtivad samad hindamisreeglid kui riigi inspektorite koostatud haldusaruannete kohta ja nad on viimatinimetatutega võrdväärsed. Kohtu hinnangul ei saa eelviidatud normi alusel samastada OLAF’i raportit mingisuguse asjaolu asetleidmist kinnitava vahetu dokumentaalse tõendiga. Raporti näol on tegemist OLAF’i uurimise käigus kogutud tõenditele antud hinnanguga. Sellisena võib OLAF’i lõppraport olla võrreldav maksuhalduri poolt koostatud maksumenetluse tulemusi kokku võtva kontrollaktiga, millel ei ole eraldiseisvat tõendusjõudu. Maksuhalduri poolt koostatud kontrollakti või revisjoniakti näol on tegemist eelviidatud normis nimetatud riigi inspektori koostatud haldusaruandega. Seega võib OLAF’i raportisse ja selle tõendusjõudu suhtuda samamoodi, nagu siseriiklikul tasandil tuleks suhtuda haldusorgani poolt koostatud aruannetesse või haldusmenetluses kogutud tõendite analüüsi ning nende põhjal tehtud järeldusi kajastavatesse dokumentidesse. Nõukogud määruse (EL) nr 1073/2009 artiklit 9 ei saa tõlgendada selliselt, et liikmesriigi haldusorgan või kohus peaks OLAF’i raportit käsitlema võrdsena esmase ja vahetu tõendina mingi asjaolu kinnitamiseks. Sellistes dokumentides esitatud järeldused mingisuguste asjaolude asetleidmise kohta peavad olema kontrollitavad ning neist peab selguma, kuidas ja millistele esmastele tõenditele tuginedes on need järeldused tehtud. Vastasel juhul ei ole ka sellise dokumendi alusel antud haldusakt kontrollitav. On mõeldamatu, et üks haldusorgan (maksuhaldur), kes enda poolt läbi viidud menetluse käigus tuvastatud asjaolusid tõenditega tõendama peab, võiks mingi olulise faktilise asjaolu tuvastatuks lugeda teise haldusorgani (OLAF’i) poolt koostatud dokumendi alusel, ilma et oleks jälgitav, kuidas ja mille alusel selle teise haldusorgani seisukoht kujunes.

36. Eelnev ei tähenda, et maksuhaldur peaks igal juhul uurima vahetult kõiki allikaid, millele OLAF oma raportis tugineb. Raporti aluseks olevate allikate vahetu uurimine ei pruugi olla vajalik, kui raportis esitatud põhjendused on ilma selletagi veenvad ning järeldused loogilised ja ainumõeldavad. Niisiis leiab kohus, et maksuhaldur saab kasutada OLAF´i lõppraportit maksumenetluses tõendina, arvestades seejuures, et tegemist ei ole loomult algse tõendiga, vaid ametnike poolt kogutud tõendite põhjal koostatud aruandega (kokkuvõttega ning järeldustega). Kui aga raportist ei nähtu selgelt ja loogiliselt, kuidas on seal esitatud järeldused tehtud või millistele tõenditele tuginetakse, tuleb maksuhalduril uurimispõhimõtte järgimiseks täiendavaid tõendeid koguda. Antud juhul leiab kohus, et OLAFi raportis esitatud järeldus on põhjendatud osas, mis puudutab vaidlusaluse kauba tarnimist Ameerika Ühendriikidest Kanadasse. Selles osas ei ole kaebaja esitanud ühtegi veenvat põhjendust, mis eeltoodud järelduses kahtlema sunniks. Selles osas on raportile lisatud Kanada tolli aruanne, mille usaldusväärsuses ei ole iseenesest põhjust kahelda. Küll aga ei nähtu ei sellest tolli aruandest ega teistest OLAF’i raportile lisatud või seal viidatud dokumendist, kuidas või mille põhjal tehti järeldus, et vaidlusalune kütus pärineb Ameerika Ühendriikidest ÜTS tähenduses.

37. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et maksuhaldur oleks pidanud koguma ka tõendid, mis puudutavad Kanada tolliametnike vastu esitatud hagiga seotud asjaolusid. Hagi esitamine ametnike tegevuse õigusvastasust ei kinnita ning lõppraporti aluseks olevaid tõendeid iseenesest kahtluse alla ei sea. Kohus kordab varasemalt väljendatud seisukohta, et tõendina saaks tähtust omada Kanada kohtu jõustunud otsus, millega oleks tuvastatud ametnike poolt OLAF-i raporti aluseks olevate dokumentide võltsimine või muude tõendite fabritseerimine. Vastavate rikkumiste tuvastamine käesoleva menetluse raames ei oleks võimalik ega kohtu pädevuses. Tulevikus varasemad seisukohad ümber lükkava uue tõendi ilmnemisel on isiku õiguste kaitseks olemas HKMS 22. peatükis sätestatud teistmismenetlus, mis võimaldab jõustunud kohtuotsuse ümbervaatamist taotleda uue, ent seni teadmata tõendi või seni ilmumata asjaolu tõttu. Kohtu hinnangul ei ole asjakohane ka kaebaja viide 2013. aastal OLAF’i ametnike töös avastatud rikkumistele ja vigadele, kuna need on seotud konkreetse uurimise ja selle lõppraportiga, mitte käesolevas asjas vaidluse esemeks oleva lõppraportiga. Asjaolu, et ühe haldusorgani tegevuses on varem esinenud vigu, ei anna alust iseenesest kahtluse alla seada organi kui sellise tegevuse usaldusväärsust.

38. Käesoleval juhul märgitakse nii OLAF’i töölähetuse aruandes kui lõppraportis korduvalt, et ka laeval Stolt Kite Paldiskisse saabunud kütuse näol on tegemist Ameerika Ühendriikidest pärineva kütusega. Küll aga ei nähtu neist aruannetest, kuidas sellisele järeldusele jõuti. Aruandes on viidatud Kanada tollivõimudelt saadud tollideklaratsioonidele, mis kajastavad raudteevagunitega biodiislikütuse saabumist Kanadasse Ameerika Ühendriikidest. Konkreetset kaupa puudutavaid tollideklaratsioone aruandele lisatud ei ole. See, kas neist tollideklaratsioonidest tegelikult vaidlusaluse kauba päritolu nähtus või mitte, ei ole kohtule teada. OLAF ise märgib oma lõppraportis, et kui välja arvata laevadele Cristal Esmerald, Sichem Montreal ja Oriental Orchid lastitud kütus, siis ülejäänud Bioverseli poolt Kanadast Euroopa Liitu eksporditud biodiislikütusekoguste osas ei ole konkreetset tootjat/tarnijat tuvastatud. Selle seisukoha valguses jääb täiesti arusaamatuks, millistele tõenditele tuginedes on OLAF asunud seisukohale, et laevale Stolt Kite lastitud kütus oli Ameerika Ühendriikide päritolu. OLAF’i aruandes viidatud Kanada tolliaruandes (Rapport des douanes) on küll kajastatud kütust vedanud vagunite numbrid ja vastavate tollideklaratsioonide numbrid, ent ka sellest aruandest ei nähtu, et selle koostaja oleks tuvastanud selle, et kaup pärineb ÜTS tähenduses Ameerika Ühendriikidest. Seega, isegi kui nõustuda seisukohaga, et tolli aruanne on sama tõendusväärtusega nagu tollideklaratsioonid, ei saa selle põhjal tuvastada kauba päritolu. Võimalik, et tolliaruandes nimetatud deklaratsioonidel see päritolu kajastus, ent tolli aruandes seda ei kajastata. Dokument ei saa ühelgi juhul tõendada midagi, mis sellest dokumendist endastki ei nähtu.

39. Eelnevaga haakub ka tõendamiskoormuse küsimus. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kaebaja soetas kütuse Kanadast, see lähetati laevaga Kanadast ning kaubaga oli kaasas Kanada päritolu kinnitav päritolusertifikaat nr CBVL-E09-010, mis on välja antud Kanadas Montrealis 11.10.2009. Maksuhaldur ei ole esile toonud ühtki asjaolu, mis annaks alust väita, et kaebaja ei oleks tohtinud sellist päritolusertifikaati usaldada. Maksuhaldur on küll märkinud, et kaebaja oleks pidanud astuma täiendavaid samme soetatud biodiislikütuse päritolu kindlakstegemiseks, ent pole seejuures välja toonud ega selgitanud, milles need täiendavad sammud oleks pidanud seisnema. Ka ei nähtu maksuotsusest ega selles viidatud OLAF’i koostatud dokumentidest, et kõnealuse päritolusertifikaadi väljaandmise asjaolusid oleks uuritud. Maksuhaldur ei ole seega esile toonud ühtki asjaolu, mis lubaks kahelda selle päritolusertifikaadi autentsuses ega sellist seisukohta põhjendanud. Üksnes ühes vaidlusalustest maksuotsustest on maksuhaldur põgusalt viidanud, et sertifikaat erineb Kanada Kaubanduskoja väljastatud sertifikaadi näidisest. Kohus nõustub kaebajaga, et OLAF-i raportis toodud järeldused ei muuda päritolusertifikaadi andmeid automaatselt ebausaldusväärseks ning lõppraportit ei saa automaatselt eelistada teistele asjas kogutud tõenditele. Ühe tõendi eelistamisel teisele tuleb seda maksuotsuses põhjendada. Asjaolu, et vaidlusaluse kütuse päritolusertifikaat ei vasta Kanada Kaubanduskoja näidisele ei ole asjakohane, kuna vaidlusaluse sertifikaadi koostamisel on kaebaja selgituste kohaselt lähtutud Montreali Kaubanduskoja näidisest. Veelgi enam, maksuhaldur on käesoleva kohtuasja menetluses ise tuginenud päritolusertifikaadile kui tõendile, mis kinnistab, et kütus on toodud Eestisse laevaga Stolt Kite.

40. Väites, et kaup pärines tegelikult Ameerika Ühendriikidest, peaks maksuhalduril olema esitada selle päritolusertifikaadiga vähemalt võrdse tõendusjõuga dokument, mis kinnitaks kauba pärinemist Ameerika Ühendriikidest. Siinkohal on oluline, et vaidlusaluse maksukohustuse seisukohast ei ole oluline mitte see, kas kaup pärines Kanadast või mitte, vaid see, kas see pärines Ameerika Ühendriikidest. Isegi kui asuda seisukohale, et päritolusertifikaat ei tõenda veenvalt kauba pärinemist Kanadast, ei tõenda see siiski selle pärinemist Ameerika Ühendriikidest. Kohus leiab, et tekkinud olukorras ei saa maksuhaldur piirduda üksnes sellega, et nõuab maksukohustuslaselt täiendavate tõendite esitamist kauba pärinemise kohta Kanadast. Maksuotsuse tegemiseks on vaja tõendada seda, et kaup pärines ÜTS mõttes Ameerika Ühendriikidest. Kaebajalt ei saa nõuda, et ta tõendaks negatiivset asjaolu, et kaup ei pärinenud Ameerika Ühendriikidest. Asudes seisukohale, et kaebaja on kauba päritolu ebapiisavalt kontrollinud, peaks maksuhaldur ka põhjendama, mida oleks kaebaja päritolu täiendavaks kontrollimiseks teha saanud või tegema pidanud. Kaebaja väidab, et tal ei olnud võimalik muud teha. Vastustaja näib sellega mitte nõustuvat, samas jättes selgitamata, milliseid kauba päritolu kinnitavaid tõendeid oleks kaebaja saanud täiendavalt koguda. Siinkohal tuleb rõhutada, et antud juhul ei ole tegemist olukorraga, kus kauba importija sooviks saada mõnd maksusoodustust, millisel juhul peaks just tema tõendama maksusoodustuse saamise aluseks olevaid asjaolusid. Nii näiteks on ilmne, et soovides importimisel tugineda kauba sooduspäritolule, peab importija tõendama, et kaup on tõesti sooduspäritolu. Antud juhul deklareeris kaeja kauba impordi riigist, kust see tõepoolest laevale lastiti ja kaebajale lähetati ning mille kohta oli kaubaga kaasas ka selle päritolu kajastav päritolusertifikaat. Kohus leiab, et sellises olukorras on maksuhalduril, kes soovib väita, et kaup pärineb tegelikult teisest riigist, ka tõendamiskoormus. Veenvaid tõendeid vaidlusaluse kauba Ameerika Ühendriikide päritolu kohta maksuhaldur aga kohtule esitanud ei ole.

41. Kuivõrd maksuhaldur ei ole kohtule nõuetekohaselt tõendanud, et kaup pärines Ameerika Ühendriikidest, ei ole käesoleva vaidluse lahendamiseks vajalik üksikasjalikult analüüsida poolte väiteid, mis puudutavad biodiislikütuse börsihinda 2009. aasta sügisel ning sellise börsihinna kujunemise põhjusi. Iseenesest ei ole poolte vahel vaidlust selles, et tol ajal oli sarnase biodiislikütuse keskmiseks börsihinnaks Rotterdami sadamas 880 USD/t. Nõukogu määruste (EL) nr 443/2011 ja (EL) nr 444/2011 põhjendustes esitatud asjaolude valguses on põhimõtteliselt usutav, et selline börsihind oli kujunenud muuhulgas põhjusel, et Kanada või mõne teise riigi kaudu toodi Euroopa Liitu Ameerika Ühendriikidest pärit ning seal ekspordisubsiidiumite vms hinda moonutavate meetmete abil toodetud biodiislikütust. Samas ei ole maksuhaldur põhjendanud, miks oleks kaebaja pidanud seda teadma või miks oleks hind, millega kaebaja kütuse soetas, pidanud temas tekitama kahtluse, et kauba päritolu ei pruugi olla see, mis väideti. Kolleegium leiab, et kuigi hiljem on tuvastatud, et turuhinna viis sellel hetkel madalamaks Kanadast imporditud kütus, ei ole see kütuse soetamise hetkel turuhinna määramise osas asjakohane, kuna sellel ajal ei olnud nõukogu määrustest (EÜ) nr 598/2009 ja (EÜ) nr 599/2009 kõrvalehoidumise kahtlust, vastavat uurimist polnud algatatud või muid meetmeid Euroopa Liidu poolt selles osas võetud. Olukorras, kus 2009. aasta sügisel ei olnud Euroopa Liidu institutsioonidel aimu võimaliku kuritarvituse koha, ei saa paljasõnalisele väitele toetudes nõuda, et selline kahtlus oleks pidanud tekkima kaebajal. Seda sõltumata sellest, et kaebaja näol on tegemist kütuseturul pikaaegselt tegutsenud ja kogenud ettevõtjaga. Biodiislikütuse hindade alanemine Kanadast imporditud kütuse tõttu on tuvastatud aastaid hiljem ning sedastatud alles komisjoni määrustes, mistõttu ei pidanud kaebaja sellel hetkel arvestama asjaoluga, et tolle hetke börsihind ei olnud kujunenud ausa ja vaba turu tingimustes. Seega ei ole vastavad maksuhalduri märkused turuhinna osas asjakohased.

42. Kuivõrd kaebus tuleb eeltoodud põhjustel rahuldada, ei ole põhjust pikemalt käsitleda poolte väiteid seoses õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetega. Selles osas peab kohus vajalikuks siiski teha alljärgnevad tähelepanekud: Põhimõtteliselt on vastustajal õigus, et impordideklaratsiooni esitamine, tolli poolt selle aktsepteerimine vms asjaolud ei anna importijale õiguskindlust selles, et deklaratsioonis esitatud andmed on õiged ja täielikud ega välista hilisema kontrollimenetluse tulemusena deklaratsioonide alusel arvestatud maksukohustuse korrigeerimist.

Selles osas on Euroopa Kohus pidanud võimalikuks importija usaldust erandina kaitsta vaid juhul, kui tegemist on suuremahulise ja pikaajalise impordiga (nt. otsused kohtuasjades C-314/85 ja C-250/91), millega käesoleval juhul tegemist ei ole. Samuti on vastustajal põhimõtteliselt õigus selles, et ainsaks võimalikuks importija usalduse kaitse mehhanismiks on ÜTS art 220 lg 2 punktis b sätestatud tollivea regulatsioon. Kohus leiab, et isegi juhul, kui maksuhaldur oleks käesolevas asjas tuvastanud, et kaebaja imporditud biodiislikütus pärines tegelikult Ameerika Ühendriikidest, ei tohtinuks maksuotsuse tegemisel importija usalduse kaitse vajadusest sootuks mööda vaadata.

Kohus nõustub kaebaja seisukohaga, et maksukohustuslasel peab olema võimalik maksukohustust ette näha. Vaidlust ei saa olla selles, et 2009. aasta sügisel, mil kaebaja kõnealuse kütuse soetas, ei olnud Euroopa Liidu pädevad institutsioonid avaldanud mistahes kahtlusi seoses Kanadast biodiislikütuse importimisega võimaliku ühenduse majandushuve kahjustava iseloomu kohta. Samuti ei ole maksuhaldur suutnud välja tuua ühtki konkreetset etteheidet kaebaja hoolsuskohustuse täitmisele ega esitanud oma seisukohta selles osas, mida oleks kaebaja pidanud või mõistliku ja ausa ettevõtjana üldse saanud teha, et soetatud kütuse päritolu 2009. aasta sügisel täpsemalt kindlaks teha.

Ebamõistlik ning õiguse üldpõhimõtetega vastuolus oleks panna sellises olukorras kogu risk maksukohustuslasele. Loomulikult ei pea seadus maksuhalduri poolt asjaolude hilisema tuvastamise eest kaitsma hooletut, veelgi enam aga pahatahtlikku maksumaksjat. Küll aga ei saa mõistlikuks pidada maksukohustuse tagantjärgi tingimusteta suurendamist isegi juhul, kui ei ole võimalik tuvastada, et maksustamise aluseks oleva soorituse tegemise ajal pidi maksukohustuslane teadma, et reaalne eluline olukord ei vasta tema poolt deklareeritule. Sarnasest põhimõttest on kohtupraktika juhindunud näiteks käibemaksuga seotud vaidluste lahendamisel.

Viimaste puhul on leitud, et kauba ostjal on kauba eest esitatud arve alusel sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus ka siis, kui kauba tegelikult müüjaks polnud arvel näidatud isik, ent ostja ei teadnud ega pidanudki seda teadma, olles ise olnud tehingu tegemisel nõuetekohaselt hoolas ega ole oma tegevusega andnud alust põhjendatud kahtluseks maksupettuses osalemise kohta. Kohtu hinnangul on käesoleval juhul tegemist analoogse olukorraga. Sellisel juhul oleks mõeldav ÜTS art 220 lg 2 punkti b laiendav tõlgendamine selliselt, et käesolev situatsioon oleks seal käsitletud tolli eksimuse regulatsiooniga hõlmatud.

ÜTS art 220 lg 2 punkti b eesmärk on kaitsta heas usus toimetanud ettevõtjat muuhulgas selle eest, et hiljem tuvastatud asjaolud, mis ei pidanud ega saanud talle teada olla tehingute tegemise ajal, ei suurendaks tagantjärele tema maksukoormust. Kohus märgib, et ÜTS art 220 lg 2 punkti b kohaldamine peab olema erandlik, ent käesoleval juhul näib eluline olukord selle erandi tegemist õigustavat. Eelviidatud normi tähenduses tolli eksimusena, mida ei olnud võimalik avastada tasumise eest vastutaval isikul, oleks eesmärgipärase laiendava tõlgendamise korral võimalik käsitleda ka seda, et pärast deklaratsiooni esitamist ilmneb asjaolu, mida ei oleks ei toll ega importija saanud avastada deklaratsiooni esitamise ajal.

Põhimõtteliselt nõustub kohus vastustajaga, et Euroopa Liidu tollieeskirjade vastu toime pandud kuritarvitustele tuleb tõhusalt reageerida, ent tagasiulatuval reaktsioonilisel tegevusel peavad olema mingisugused mõistlikud piirid. Ebamõistlik on panna selline vastutus isikule, kes kuritarvitust toime ei pannud, selles ei osalenud ning sellest teadmagi ei pidanud.

43. Kohus ei pea asjakohaseks vastustaja seisukohta, et kaebaja oleks saanud nõukogu määruse (EÜ) nr 597/2009 art 11 lõike 8 alusel oma huvide kaitseks komisjoni poole pöörduda. Kaebaja märgib õigesti, et eelnimetatud õiguskaitsevahend on ette nähtud juhuks, kui tollimaksud on määratud iseenesest õiguspäraselt, millega käesoleval juhul tegemist ei ole. Võimalus komisjoni poole pöörduda ei võta igal juhul õigust maksuotsust kohtus vaidlustada.

44. Kuivõrd maksuotsused kuuluvad eeltoodud põhjendustel tühistamisele, ei pea kohus vajalikuks käsitleda poolte seisukohti maksuotsustega kaebajale intressi ja käibemaksu määramise õigsuse osas. Samuti ei pea kohus vajalikuks sel põhjusel käsitleda kaebaja väidet vaidlusaluse biodiislikütuse maksustamise vastuolu kohta dumpinguvastaste ja tasakaalustavate tollimaksude üldise mõtte ja eesmärgiga.

45. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega on otsus tehtud kaebaja kasuks. HkMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kaebaja on taotlenud 19 683,52 euro suuruse menetluskulu väljamõistmist. Menetluskulu koosneb kaebuste esitamisel tasutud 2250 euro suurusest riigilõivust ning 19 683,52 euro suurusest õigusabikulust. Kohus leiab, et vaidlusaluste haldusaktide ja nende aluseks olevate tõendite mahtu ning vaidluse õiguslikku keerukust arvestades on õigusabikulu põhjendamatult suur ning eeltoodut arvestades saab mõistlikuks pidada ca 6000 euro suurust õigusabikulu. Kokku tuleb seega vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista põhjendatud menetluskuluna 8250 eurot.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Enno Loonurm

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Elle Kask

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

TALLINNA RINGKONNAKOHTU 20.02.2015 KOHTUOTSUSE

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Maksuja Tolliameti apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 08.04.2014 otsus haldusasjas nr 3-13-100 osas, millega kohus tühistas Maksuja Tolliameti 18.12.2012 maksuotsuse nr 12.2-3/4182-7, 18.01.2013 maksuotsuse nr 12.2-3/4182-10 ja 28.03.2013 maksuotsuse nr 12.2-3/4182-13 lõplikku dumpinguvastast tollimaksu, lõplikku tasakaalustavat tollimaksu ja aktsiisimaksu puudutavas osas.

3. Ülejäänud osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 08.04.2014 otsus haldusasjas nr 3-13-100 muutmata.

4. Muuta menetluskulude jaotust ning mõista Maksuja Tolliametilt AS Alexela Terminal kasuks välja menetluskulud 1828,25 eurot (tuhat kaheksasada kakskümmend kaheksa eurot ja 25 senti). Ülejäänud osas jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.