3-13-667/37 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. aprill 2014, Tallinn

Haldusasja number

3-13-667

Haldusasi

A. P.’i kaebus Tallinna Vangla Kodukorra p 7.1.32

tühistamiseks,

Tallinna

Vangla

direktori

8.03.2013

vaideotsuse nr 5-15/4811-1 tühistamiseks ning Tallinna

Vangla kohustamiseks väljastada kaebajale laost tema

isiklike asjade hulgast muusikat sisaldavad CD-plaadid

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: A. P.

Vastustaja: Tallinna Vangla

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta kaebaja taotlus tunnistada VangS § 15 lg 2 ja 4 põhiseadusega vastuolus olevaks

rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

4. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse

otse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates

otsuse

avalikult

teatavakstegemisest

ehk

hiljemalt

08.05.2014.

Apellatsioonkaebus

võidakse

lahendada

kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist

kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. P. esitas Tallinna Vanglale 10.01.2013 kirjaliku taotluse, milles palus lubada talle

kambrisse kasutamiseks laos olevad CD-plaadid.

31.01.2013 vastusega nr 5-8/2027-1 jättis Tallinna Vangla A.P.i taotluse rahuldamata. A.P.

esitas nimetatud vangla otsusele vaide, mis jäeti Tallinna Vangla 08.03.2013 otsusega nr 5-

15/4811-1 rahuldamata.

A.P. esitas 14.03.2013 (registreeritud 15.03.2013) vaide ka Tallinna Vangla direktori asetäitja

direktori ülesannetes 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 „Tallinna Vangla kodukorra ja seletuskirja

kinnitamine“ kinnitatud Tallinna Vangla Kodukorra (Kodukord) p 7.1.32 kehtetuks

tunnistamiseks. Tallinna Vangla edastas vaide oma 22.03.2013 kaaskirjaga nr 5-15/9613-1

Justiitsministeeriumile lahendamiseks. Tallinna Vangla kodukorra p 7.1.32 kohaselt on

vanglas keelatud andmekandja ja selle lugeja, v.a paber.

Justiitsministeeriumi 18.06.2013 vaideotsusega nr 11-7/13-3461-2 jäeti A.P.’i vaie

rahuldamata.

2. A.P. esitas 25.03.2013 (koos 03.05.2013 kaebuse täpsustusega) Tallinna Halduskohtule

kaebuse Tallinna Vangla Kodukorra p 7.1.32 tühistamiseks, Tallinna Vangla direktori

08.03.2013 vaideotsuse nr 5-15/4811-1 tühistamiseks ning Tallinna Vangla kohustamiseks

väljastada kaebajale laost tema isiklike asjade hulgast muusikat sisaldavad CD-plaadid.

Ühtlasi palub kaebaja tunnistada vangistusseaduse (VangS) § 15 lg 2 Eesti Vabariigi

põhiseaduse (PS) § 32 lg 2 või mõne muu põhiseaduse asjassepuutuva sättega vastuolus

olevaks osas, milles see keelab kinnise vangla kinnipeetaval vanglas omada muusikat

sisaldavaid CD-plaate.

Samuti palub kaebaja tunnistada VangS § 15 lg 4 alusel vanglateenistusele antud volitusnorm

PS §-ga 3 ja §-ga 11 vastuolus olevaks osas, milles see annab vangla direktorile võimaluse

käskkirjaga keelata asju ja aineid, mis tegelikult ei vasta VangS § 15 lg 2 sätestatud

tingimustele.

Koos kaebusega toodi kohtusse eraldi karp esemetega, millega on kaebuse kohaselt võimalik

vigastusi tekitada ja millised on vangla territooriumil kättesaadavad. Samuti oli kaebusele

lisatud CD-plaat, et näidata kohtule, et see on ümmargune ning ei ole ohtlik vangla

julgeolekule.

3. Kohus võttis oma 21.07.2013 määrusega kaebuse menetlusse ning vabastas kaebuse esitaja

menetlusabi korras riigilõivu tasumise kohustusest. 18.12.2013 määrusega määras kohus asja

lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ja määras menetlusosalistele lõplike seisukohtade

esitamiseks tähtaja ning kohtuotsuse kuulutamise aja.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebaja palub tühistada Tallinna Vangla Kodukorra p 7.1.32 ja Tallinna Vangla direktori

08.03.2013 vaideotsus nr 5-15/4811-1 ning kohustada Tallinna Vanglat väljastada kaebajale

laost tema isiklike asjade hulgast muusikat sisaldavad CD-plaadid.

4.1. Kaebaja palub esmalt tühistada Tallinna Vangla direktori 08.03.2013 vaideotsus nr 5-

15/4811-1 ning kohustada Tallinna Vanglat väljastama kaebajale laost tema isiklike asjade

hulgast muusikat sisaldavad CD-plaadid.

Kaebaja märgib, et vaideotsusest nähtub, et direktor on vaideotsusega täiendanud üksuse juhi

keelduvat otsust õiguslike alustega ja asunud üksuse juhi otsust täiendavalt põhjendama.

Vaideotsuses on asutud veel seisukohale, et vaidemenetluse ajal on muudetud Tallinna

Vangla Kodukorda (kinnitatud direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20) ja seetõttu ei saa ka

kohus teha vanglale kohustavat ettekirjutust, kuna kehtiv Kodukorra punkt seda ei võimalda.

4.1.1. Kaebaja leiab viidates Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-77-11, et kinnipeetavale isiklike

asjade laost kambrisse andmine on toiming. Seega ei saa sellele esitada tühistamisnõuet. Küll

aga leiab kaebaja, et kaebajale isiklike asjade laost CD plaatide väljastamisest keeldumine ei

olnud õiguspärane.

Nimelt 31.01.2013 Tallinna Vangla üksuse juhi otsuse nr 5-8/20217-1 tegemisel on tuginetud

VangS § 15 lg 2 ja lg 4. Kaebaja leiab, et üksuse juht ei oma pädevust teha otsus VangS § 15

lg 4 alusel, sest tulenevalt vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 11 omab vastavat

otsustuspädevust teha VangS § 15 lg 4 alusel otsuseid üksnes vangla direktor. Üksuse juht

saaks teha keelduva otsuse üksnes juhul, kui taotletud esemetele oleks laienenud näiteks

Kodukorra punkt või vangla sisekorraeeskirja säte. Igal juhul ei saaks üksuse juht tugineda

oma otsuses VangS § 15 lg 4. Üksuse juht ei ole oma otsuses viidanud ühelegi Kodukorra

punktile, mis tähendab, et ta on ületanud oma otsustuspädevust VangS § 15 lg 4 osas. Üksuse

juhi viide VSkE § 641 p 10 on väär, sest nimetatud sättes ei ole silmas peetud plaate, kuna

need ei ole tehnilised sidepidamisvahendid, mille kaudu on võimlaik infot edastada või vastu

võtta.

Lisaks leiab kaebaja, et üksuse juht on asunud väärale seisukohale nagu plaadid oleks terava

servaga. CD-plaadi materjal on plastmass ning plaat on ümmargune. Üksnes selle oskuslikul

lõhkumisel võib tekkida terav äär, kuid sellest ei piisa, et tekitada tõsiseid kehavigastusi. See

ei ole kaebaja hinnangul ka piisav põhjus, miks keelata plaatide kasutamist vanglas. Kaebaja

leiab, et ükskõik millise plastmassist toote lõhkumisel võib tekkida terav serv (sh pastaka

lõhkumisel). Vanglas on küllalt erinevaid lubatud esemeid, mille lõhkumisel saab valmistada

palju tõhusamad lõikevahendid (žiletiterad jms) – kaebaja on vastavad näidised ka kohtule

tõenditena esitanud ning leiab, et need näitavad, et tavalistest muusikaplaatidest lähtuv oht

vangla julgeolekule on pigem vangla otsitud põhjendus, et keelata nende kasutamine.

Kaebaja peab otsitud põhjenduseks ka seda, et plaate on vaja vanglateenistusel kontrollida,

mis on ressurssi- ja ajamahukas. Kaebaja selgitab, et talle kuuluvaid plaate on korduvalt

kontrollitud Tartu Vanglas ja viimane kontroll toimus 2010 enne kaebaja ümberpaigutamist

Tallinna Vanglasse. Plaadid sisaldavad ainult muusikat ning neile ei ole võimalik midagi

juurde salvestada (ei ole ümberkirjutatavad), kaebajal puuduvad selleks vanglas ka tehnilised

vahendid.

Kaebaja leiab, et vaideotsus on õigusvastane. Sellega on hakatud täiendama üksuse juhi

keelduvat otsust õiguslike aluste näol ja vastavalt sellele ka täiendatud otsuse põhjendusi,

kuigi tulenevalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 83 lg 1 ei ole selline tegevus

vaidemenetluses lubatud. Vaideotsuses on viidatud Kodukorra p-le 7.1.32, mis keelab omada

andmekandjaid ja selle lugejaid v.a. paber. Nimetatud Kodukorra punkti on kaebaja samuti

vaidlustanud.

Kaebaja hinnangul on vaideotsuses sõna otseses mõttes valetatud nagu oleks vaidemenetluse

ajal muudetud Kodukorda. Kaebaja selgitab, et kuni 31.01.2013 kehtis Tallinna Vanglas

Kodukord, mis oli kinnitatud direktori 16.04.2009 käskkirjaga nr 21. Alates 01.02.2013

hakkas kehtima direktori 21.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud Kodukord. Kaebaja esitas

vaide 06.02.2013 ja vaidemenetlus toimus kuni 08.03.2013, mis tähendab, et nii vaide

esitamise kui ka vaidemenetluse ajal kehtis käskkirjaga nr 20 kehtestatud Kodukord.

Vaideotsuses ei ole sõnagagi selgitatud, millisel moel ja kui suures ulatuses on

vaidemenetluse ajal Kodukorda muudetud. Kuna kaebaja on seisukohal, et eespool toodud

asjaoludest lähtuvalt on vaideotsus õigusvastane, siis ei ole tarvidust tähelepanu pöörata ka

vaideotsuse põhjendustele. Kuna üksuse juht ei ole keelduvas otsuses tuginenud ühelegi

Kodukorra punktile sh p-le 7.1.32, siis ei olnud vanglal võimalik anda hinnangut, kas üksuse

juht oma otsuses sellel punktile ka reaalselt tugines. Samas tunnistatakse vaideotsuses, et

üksuse juht on ekslikult viidanud VSkE § 641 p 10, kuid ikkagi on jäetud vaie rahuldamata.

4.2. Teiseks leiab kaebaja, et Tallinna Vangla Kodukorra p 7.1.32 kuulub tühistamisele.

PS § 32 lg 2 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada.

Kitsendused sätestab seadus. Kaebaja on seisukohal, et põhiseaduses sätestatud reservatsiooni

on rakendatud muu hulgas VanS § 15 lg 2, mille kohaselt on kinnipeetavale keelatud esemed

ja ained. Ei ole eluliselt usutav, et seadusandja pidas selles sättes keelatud esemete all silmas

muusikaplaate. Tegemist on üsna abstraktse sättega ja lõikes 3 antud volitusnorm

justiitsministrile kehtestada määrusega kinnises või avavanglas kinnipeetavale keelatud

esemete ja ainete loetelu. VSkE § 641 ei nähtu, et minister oleks pidanud vajalikuks ja

oluliseks keelata kinnipeetaval omada muusikaplaate.

VangS § 15 lg 4 on antud volitusnorm vanglateenistusele keelata kinnipeetaval omada

esemeid ja aineid, mis vastavad sama paragrahvi lg 2 sätestatud tingimustele. Kaebaja leiab,

et CD-plaatide omamise keeld nendele tingimustele ei vasta, millest tulenevalt vaidlustas

kaebaja vastava Kodukorra punkti ka vaide korras.

4.3. Kaebaja märgib, et põhiseadusest tuleneb ning ka Riigikohus on asunud seisukohale, et

isiku olulisi õigusi ning vabadusi tohib piirata seaduse alusel, mis on kooskõlas

põhiseadusega. Riigikohus on asunud ka seisukohale, et isiku vähemintensiivseid õigusi ja

vabadusi tohib piirata määrusega selge volitusnormi alusel. Põhiseaduse mõttest tuleneb, et

seaduse alusel antud volitusnormi ei hakataks tõlgendama meelevaldselt isiku kahjuks, eriti

juhul, kus tegemist on olulise põhiõiguse piiramise võimalusega. Kaebaja arvates on selge, et

seaduse abstraktset laadi sätte tõlgendamine annab võimaluse omavoliks.

Kaebaja on seisukohal, et VangS § 15 lg 4 alusel antud volitusnormi eesmärk ei ole võimaluse

andmine keelata kinnipeetavale vanglas võimalikult palju esemeid ja aineid, mis tegelikult ei

vasta lg 2 sätestatud tingimustele.

Kaebaja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-28-12 p 10, milles on asutud seisukohale, et

VangS § 15 lg 4 tulenev esemete ja ainete ulatuslik keelamine vangla direktori käskkirjaga ei

tohiks olla valdav praktika, vaid seda tuleks kasutada erandjuhtudel isikute ja vangla

julgeoleku ning vara säilimise huvides. Veel leidis kolleegium, et ühetaolise kohtlemise

tagamiseks tuleks eelistada kõnealuse olukorra kujundamist õigustloovate aktide tasandil.

Kaebaja viitab, et kuigi üksuse juht ei ole oma otsuses tuginenud Kodukorra p 7.1.32 on ta

siiski seisukohal, et plaadid vastavad VangS § 15 lg 2 sätestatud tingimustele. Üksuse juht on

aga jätnud arvestamata põhiseaduses sätestatud põhiõiguse ja kaebaja huvi ning selle, et

vanglas leidub palju teisi võimalusi, kuidas isikutele viga tekitada ja seeläbi vangla

julgeolekut ohustada. Üksuse juht on jätnud kaalutlemata, kas kaebajal on üldse mingit huvi

enda plaate lõhkuda ja plaaditükkidega kedagi vigastada, kui ta vabaneb juba 06.10.2013.

Kaebaja on seisukohal, et VangS § 15 lg 4 antud volitusnorm vanglateenistusele keelata

kinnipeetaval omada muusikaplaate, on ebaproportsionaalne ja mittevajalik ning plaatide

keelamisega ei täideta VangS § 6 lg 1 sätestatud eesmärke. Vangla hüpoteetiline oletus ja

kartus, et plaadid ohustavad isikute ja vangla julgeolekut, ei anna alust meelevaldselt keelata

esemete kasutamist kinnipeetavate poolt. Kaebaja lisab, et ei ole üldse selge, miks vangla

arvab, et kaebaja hakkab plaate lõhkuma ja nende tükkidega kedagi vigastama, kui vigastuste

tekitamiseks on hoopis efektiivseimaid vahendeid. Kaebajal on olnud muusikaplaadid alates

2005-2010 ning tal ei ole nende kasutamisega ühtegi intsidenti olnud.

Eeltoodust tulenevalt palub kaebaja jätta kohaldamata ka VangS § 15 lg 2 sätestatu, milles see

keelab kinnise vangla kinnipeetaval vanglas omada muusikat sisaldavaid CD-plaate ja

tunnistada viidatud norm selles osas põhiseaduse § 32 lg 2 või mõne muu asjasse puutuva

sättega vastuolus olevaks.

Samuti palub kaebaja tunnistada VangS § 15 lg 4 alusel vanglateenistusele antud volitusnorm

PS §-ga 3 ja §-ga 11 vastuolus olevaks osas, milles see annab vangla direktorile võimaluse

käskkirjaga keelata asju ja aineid, mis tegelikult ei vasta VangS § 15 lg 2 sätestatud

tingimustele.

Kaebaja lisab veel, et kuivõrd vangla on leidnud, et CD-plaatide keelamiseks tuleneb

volitusnorm just VangS § 15 lg 4 ja plaadid vastavad VangS § 15 lg 2 sätestatud tingimustele

(vt Kodukorra seletuskiri), siis on vastava taotluse esitamine põhjendatud.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

5.1. Vastustaja viitab esmalt VangS § 15 lg 2, mille kohaselt on kinnipeetavale keelatud ained

ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks, võivad

ohustada vangla julgeolekut või korda, ei ole kooskõlas karistusena mõistetud vangistuse

täideviimise eesmärkidega, raskendavad oluliselt vanglal hügieeninõuete täitmist või

nõuavad käesoleva seaduse § 31 lõike 2 kohaselt vanglateenistuse ametniku luba. Sama

paragrahv lõike 3 kohaselt kehtestab kinnises või avavanglas kinnipeetavale keelatud asjade

loetelu, enda juures ja laos olevate asjade kogukaalu, samuti hoiule võetavate asjade hoidmise

korra justiitsminister määrusega.

VSkE § 11 kohaselt on vangla direktori pädevuses teha otsus mh ka VangS § 15 lõike 4 alusel.

VangS § 15 lg 4 kohaselt võib vanglateenistus keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei

ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud

tingimustele

5.2. Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla

kodukord“ (Kodukord) p 7.1.32 kohaselt on kinnipeetavale keelatud esemed andmekandja ja

selle lugeja, v.a paber.

5.2.1. A.P. kannab vanglakaristust kinnipidamisasutuses, kus tema õigused on võrreldes

vabaduses viibivate isikutega piiratud. A.P. on kinnipeetav, kelle suhtes on õigus kohaldada

piiranguid, mis on vajalikud vangistuse kui karistuse täideviimiseks. VangS § 41 lg 2 lause 3

näeb ette, et piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele

ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.

Justiitsministri 06.12.2001 määruse nr 92 „Tallinna Vangla põhimäärus“ § 3 lg 2 p 7 annab

Tallinna Vangla direktorile õiguse anda oma pädevuse piires käskkirju ja muid kirjalikke või

suulisi korraldusi, mis on täitmiseks kohustuslikud vangla teenistujatele ning kinnipeetavatele

ja vahistatutele. VangS § 105 lõigete 21 ja 3 kohaselt sätestatakse reguleerimist vajavad

asjaolud vangla kodukorras, mille kinnitab vangla direktor.

Vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamiseks ja vangla julgeoleku tagamiseks on vanglal

laiaulatuslik kaalutlusõigus otsustada kinnipeetavatele lubatud või keelatud asjade üle

vanglas. Kaalutlusotsus on õiguspärane, kui see on kooskõlas õigusnormide ja õiguse

üldpõhimõtetega, tugineb seaduslikule alusele otsustus ei ole väljunud diskretsiooni piiridest

ning lähtutud on asjakohastest kaalutlustest.

5.2.2. Kodukorra p 7.1.32 seletuskirja kohaselt on CD-d ohtlikud, sest need on teravate

servaga ning neid on võimalik kasutada lõikerelvana endale või teistele vigastuste

tekitamiseks (seavad ohtu isikute elu ja tervise). Selleks, et kinnipeetavad saaksid

andmekandjaid kasutada, on vanglal eelnevalt vaja veenduda, et andmekandjad ei sisaldaks

vägivalda, rassismi, vihkamist ega pornograafilisi vms vangla julgeolekut ohustavaid teoseid.

Sellise veendumise tagab ainult põhjalik kontroll. Põhjalik andmekandja läbikuulamine või

vaatamine on ebamõistlikult suure ajakuluga toiming ning nõuab täiendava tööjõu

rakendamist ja segab suuresti vanglateenistuse ametnike põhitööd. Märgistamata ning

isevalmistatud andmekandjate puhul on omaniku tuvastamine keeruline ning võimaldab

kinnipeetavatel kergemini vahetada andmekandjaid, neid teistele laenata või laenutada.

Selline tegevus on aga Kodukorra kohaselt keelatud. Isikutel on võimalik kuulata muusikat

raadiost ning telesaateid ja filme jälgida telerist, mistõttu ei saa pidada CD-sid vanglas

hädavajalikeks esemeteks.

Riigikohus on leidnud, et vanglas esemete keelamine on lubatav VangS § 15 loetletud

põhjustel. Kolleegiumi senises praktikas on tunnustatud vangla olulist hindamisruumi esemete

lubatavuse ning neist lähtuva ohu määratlemisel (21.06.2010 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-24-

10 punkt 13; 24.04.2012 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-1-12 punkt 13). Vangla on vangistuse ja

eelvangistuse täideviimiseks loodud asutus, kellel peab olema vangistuse täideviimise

spetsiifikast lähtuv kogemus ohtude avastamisel ja ennetamisel. Keelatud esemete loetelu

kehtestades teostab vangla diskretsiooni, mis peab HMS § 4 kohaselt toimuma kooskõlas

volituste piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi

asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Esemed on ohtlikud nende soetamise ajast

sõltumata. Õiguspärase ootuse tekkimine on välistatud, sest seadusandja poolt VangS § 15 lg-

s 4 tehtud reservatsioonist tulenevalt võidakse varem lubatud esemeid keelata. Kuigi oht

isikute ja vangla julgeolekule ning varale ei saa alati ja igasuguste piirangute õigustamisel olla

vaieldamatult ülekaalukas argument, sõltub julgeolekuohu tähendus kaalumisel olevate

hüvede olulisusest (Riigikohtu 25.10.2012 otsus nr 3-3-1-28-12).

Seega ei saa kinnipeetaval tekkida õiguspärast ootust kuulata varasemalt vangla poolt

kontrollitud CD-plaate. Isegi kui CD-plaadid ei sisalda vanglas keelatud teoseid (nt

pornograafia, vägivald jne), ei tähenda see, et need ei oleks enam vangla julgeolekule

ohtlikud. Vangla on vangistuse ja eelvangistuse täideviimiseks loodud asutus, kellel peab

olema vangistuse täideviimise spetsiifikast lähtuv kogemus ohtude avastamisel ja ennetamisel

(vt eelviidatud Riigikohtu lahend). Kaebajal on käesoleval ajal kuus kehtivad

distsiplinaarkaristust erinevate vangistusalaste õigusaktide sätete rikkumise eest (tl 63-65),

mis näitab kaebaja suhtumist kehtivasse korda. Kaebaja näol on tegemist kuriteo toime

pannud isikuga, kes lisaks on õigusrikkumiste toime panemist jätkanud vangistustingimustes.

Ainuüksi kinnipeetava lubadusest CD-plaate ainult eesmärgipäraselt kasutada ei piisa, et

tagada vanglas nii vanglateenistuse ametnike kui ka teiste kinnipeetavate turvalisus ja

julgeolek. Lisaks peab vastustaja vajalikuks rõhutada, et kodukorraga sätestatud piirangud

kehtivad kõigile Tallinna Vangla kinnipeetavate, mitte ainult A.P.’i suhtes.

5.2.3. Erinevalt kaebajast on Tallinna Vangla seisukohal, et CD-plaatide keelamine vanglas

on julgeoleku tagamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu. Abinõu proportsionaalsust

kontrollitakse kolmeastmelise testiga.

Sobivuse nõudele vastab iga abinõu, mis aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. Füüsilised

ründed ametnike ja teiste kinnipeetavate vastu ohustavad ja seavad ohtu vangla julgeoleku,

samuti inimeste elu ja tervise. Asjaolu, et vanglas on ka teisi esemeid, millega saab

kehavigastusi tekitada, pole siinkohal tähtis. Vangla ei saa kinnipeetavatele keelata kõiki

esemeid, millega on vanglas võimalik kehavigastusi tekitada, kuid vanglal on õigus keelata

sellised esemed, mille omamine ei ole vanglas hädavajalik. Kindlasti ei ole

vangistustingimustes hädavajalik CD-plaatide omamine. Muusikat on kinnipeetaval võimalik

kuulata raadiost ning telesaateid ja filme jälgida telerist. Seega aitab abinõu kaasa julgeoleku

tagamisele ning on sobiv eesmärgi saavutamiseks.

Vajalikkuse põhimõtte kohaselt on meede lubatav, kui konkreetse eesmärgi saavutamiseks ei

esine leebemat meedet. Kaebaja leiab, et keeld omada muusikaplaate on ebaproportsionaalne

ja mittevajalik. Keeld omada CD-plaate ei põhjusta kinnipeetavatele kannatusi ega mingitest

hüvedest ilma jäämist, sest muusikat on kinnipeetaval võimalik kuulata raadiost. Kaebaja

kannab vabadusekaotuslikku karistust kinnipidamisasutuse, millega kaasnevad teataval

määral ebamugavused ja kehtivad piirangud. Sellest leebemat vahendit, mis samavõrra aitaks

kaasa julgeoleku saavutamisele, vangla tuvastanud ei ole.

CD-plaatide omamine vanglas ei ole hädavajalik. PS § 44 kaitseb eelkõige isiku üldist õigust

infoallikateni pääseda, mille vangla on taganud raadiokanalitega, mis kinnipeetavatele

kuuldavad on, samuti on kinnipeetavatele tagatud juurdepääs ajalehtedele ja ajakirjadele ning

televisioonile. Andes kinnipeetavate käsutusse mitte hädavajalikke esemeid nagu CD-plaadid,

on vanglal kinnipeetavate ja ametnike ohutuse tagamine raskendatud, sest kinnipeetavate

käsutusse antaks esemed, millega on võimalik kehavigastusi tekitada. Seepärast on õigustatud

piirangu rakendamine kõigi vanglas viibivate kinnipeetavate suhtes, viimata eraldi läbi

kaalumist konkreetse isiku ohtlikkuse osas. Lisaks nõuaks vanglalt eraldi ressurssi CD-

plaatidel olevate andmete läbivaatamine ja veendumine asjaolus, et CD-plaadid ei sisalda

vanglas keelatud teoseid. Vanglal sellised ressursid puuduvad. Juhul, kui kinnipeetavatele

oleks CD-plaadid lubatud, tähendaks see ka täiendavaid järelevalvetoiminguid, sest

igakordselt tuleks kontrollida, kas kambris olevad CD-d kuuluvad ikka kambrisse paigutatud

kinnipeetavale ja kas kõik isiklike asjade nimekirja kantud CD-plaadid ikka on kambris

olemas. Selline tegevuse läbiviimine nõuaks vanglaametnikult aega ning arvestades seda, et

CD-plaatide omamise keeld ei kujuta endast hädavajaliku eseme keelamist, oleks see

kinnipeetavale rakendatava piiranguga võrreldes liiga kulukas, sest nõuaks täiendavate

vanglaametnike palkamist ja täiendavate tööülesannete tegemist. Seega on abinõu mõõdukas.

Tallinna Vangla on seisukohal, et Kodukorra punkti 7.1.32 põhjendused on asjakohased ja

vajalikud vangla julgeoleku tagamiseks. Arvestades vaidlustatud punkti kehtestamise

eesmärki on see põhjendatud. Kodukorra punkti 7.1.32 näol on tegemist piiranguga, mis on

vajalik julgeoleku tagamiseks vanglas, see vastab karistuse täideviimise eesmärgile ja

inimväärikuse põhimõttele ning sellega ei moonutata seaduses sätestatud teiste õiguste ja

vabaduste olemust.

5.2.4. Vastustaja märgib, et kinnipeetaval ei saa tekkida õiguspärast ootust kuulata varasemalt

vangla poolt kontrollitud CD-plaate. Isegi kui CD-plaadid ei sisalda vanglas keelatud teoseid

(nt pornograafia, vägivald jne), ei tähenda see, et need ei oleks enam vangla julgeolekule

ohtlikud. Esemete ohtlikkus võib tuleneda just põhjusest, et selle kontrollimine ja ohutuses

veendumine on kas võimatu või põhjendamatult keeruline. Tänases kiirelt muutuvas

ühiskonnas on oluline, et vangla saaks paindlikult ja kiirelt reageerida muutustest tulenevatele

ohtudele. Vastavale õigustusele regulatsiooni paindlikkuse osas on viidanud ka Riigikohus

otsuse nr 3-3-1-28-12 punktis 10. Siinkohal tuleb arvestada, et esemete keelamine ei jäta

kinnipeetavat ilma eluks hädavajalikust, mistõttu kaalumisel olevate hüvede olulisuse

seisukohalt on omandiõiguse riive kokkuvõttes mõõdukas (Riigikohtu 25.10.2010 otsus nr 3-

3-1-28-12 p 20). Vanglal puudub ressurss igakordselt kontrollimaks, kas CD-plaat on

ülekirjutatav või mitte, samuti puuduvad vanglal vastavad tehnilised vahendid.

5.2.5. Kinnipeetava huvi kasutada oma omandit, sh isiklikke asju kõikjal vangla

territooriumil, ei kuulu PS § 32 lg 2 kaitsealasse (Riigikohtu 21.06.2007 lahend nr 3-3-1-29-

07 p 19). Kui kinnipeetavale on vangla ja riik taganud mõistliku võimaluse kuulata raadiot,

kust saab ka muusikat kuulata, siis ei rikuta kinnipeetava subjektiivseid õigusi täiendavalt

CD-plaatide kambrisse mittelubamisega. Vanglas CD-plaatide kambris omamine ei ole

kinnipeetava subjektiivne ega piiramatu õigus. Vangistusseadus (§ 15 jt) tagab piisavalt

kinnipeetavale vanglas isiklike asjade omamise ja kasutamise. Vangistuse täideviimise

eesmärgi (VangS § 6 lg 1) saavutamiseks ja julgeoleku kaalutlustel (VangS § 66 lg 1) on

kinnises vanglas kehtestatud ranged kinnipidamistingimused (RKHKo 21.06.2007 nr 3-3-1-

29-07, p 18).

Riigikohtu kolleegium on 25.10.2012 otsuse nr 3-3-1-28-12 punktis 10 möönnud, et vanglas

esemeid ja aineid keelav regulatsioon võib vajada aja jooksul muutmist. Vastavalt vangla

kogemustele ja tähelepanekutele võib selguda täiendavalt esemeid ja aineid, mis osutuvad

inimeste ja vangla julgeolekut ohustavaks või mis sobivad eriti hästi vara kahjustamiseks.

Samas võib aga suureneda vangla võimekus esemete ja ainete kontrollimisel ning ohu

ennetamisel ja tõrjumisel, mistõttu võidakse mõne eseme või aine osas ka varasem keeld aja

möödudes kehtetuks tunnistada. Kuigi Riigikohtu kolleegium märkis selles lahendis, et

kinnipeetavatele keelatud esemete ja isikute ühetaolise kohtlemise tagamiseks tuleks eelistada

esemete keelamist õigustloovate aktide tasandil ning VangS § 15 lõikest 4 tulenev esemete ja

ainete ulatuslik keelamine vangla direktori käskkirjaga ei tohiks olla valdav praktika, vaid

seda tuleks kasutada erandjuhtudel isikute ja vangla julgeoleku ning vara säilimise huvides, ei

võtnud Riigikohus siinkohal seisukohta, et vaidlusalune Viru Vangla direktori käskkiri,

millega VangS § 15 lõike 4 alusel kehtestati kinnipeetavatele keelatud esemete ja ainete

loetelu, oleks oma ulatuse tõttu õigusvastane ja vastuolus vangistusseadusega. Lisaks tuleb

Riigikohtu lahendist esile tõsta seda, et kohtu hinnangul ei saa kinnipeetav eeldada, et kord

lubatud esemed ei võiks olla mingist hetkest alates keelatud ja seda ka tagasiulatuvalt.

Lahendi punktis 14 selgitas kolleegium, et esemed on ohtlikud nende soetamise ajast

sõltumata. Õiguspärase ootuse tekkimine on välistatud, sest seadusandja poolt VangS § 15 lg-

s 4 tehtud reservatsioonist tulenevalt võidakse varem lubatud esemeid keelata. Kinnipeetav ei

saa eeldada, et julgeolekusituatsioon ja vangla hinnang eseme ohtlikkusele aja jooksul ei

muutu.

5.2.6 Tallinna Vangla ei nõustu kaebaja seisukohaga nagu ei oleks keelduv otsus mitte

väljastada laost CD-plaadid haldusakt vaid toiming. Toiminguks HMS § 106 lg 1 mõttes on

haldusorgani tegevus, mis ei ole õigusakti andmine ja mida ei sooritata tsiviilõigussuhtes.

HMS § 72 lg-st 2 tulenevalt vaidlustatakse haldusmenetluse toiming koos haldusaktiga

(sisulise otsusega).

HMS § 51 lõikest 1 tulenevalt on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel

avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste

tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või

muu õigusakt. Toiming, erinevalt haldusaktist, isikute õigusi ei muuda, s.t toimingul

regulatiivne toime puudub. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohtu halduskolleegium

28.04.2011 otsuse nr 3-3-1-10-11 punktis 13, milles sedastab, et toimingul puudub haldusakti

üheks tunnuseks olev regulatiivne toime, kuna toiming pole suunatud õiguste ja kohustuste

reguleerimisele, s.t õiguste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. 13.10.2010 lahendis nr

3-3-1-44-10 on halduskolleegium leidnud, et HMS § 51 lg 1 tähenduses on haldusakti

tunnuseks see, et tegemist on reguleeriva toimega õiguslikult siduva haldusorgani poolt

avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud tahteavaldusega, millega

tekitatakse, muudetakse või lõpetatakse isiku õigusi ja kohustusi. Toimingul see tunnus

puudub.

Keelduva otsusega on käesoleval juhul põhjendatud toimingu sooritamisest keeldumist, mis

aga on haldusakt ja mis peab vastama HMS 2. osas sätestatud haldusakti nõuetele.

5.2.7. Tallinna Vangla ei nõustu väitega nagu oleks üksuse juht kaebaja taotlust lahendades

pädevust ületanud. Tallinna Vangla direktori 01.07.2011 käskkirja nr 105 „Ajutise erisuse

kehtestamine Tallinna Vangla kodukorrast“ (tl 66 ja selle pöörel) punktiga 1 kehtestati

Tallinna Vangla direktori 16.04.2009 käskkirjaga nr 21 kinnitatud „Tallinna Vangla

kodukorra“ punkti 14.5.6 muudatus, mille kohaselt kinnipeetav, kes soovib kasutada isiklikku

raadiot, televiisorit, video- või helikassettmagnetofoni või muud olmeelektroonikat ja

vahistatu, kes soovib kasutada isiklikku raadiot või televiisorit, peab esitama lisas 7 toodud

vormil taotluse peaspetsialist-üksuse juhi nimele, kes otsustab eseme lubamise. Ka CD-

plaatide näol on tegemist vaba aja veetmise vahenditega, mille kasutamiseks kambris peab

kinnipeetaval olema luba ning sellise loa andmine on peaspetsialist-üksuse juhi pädevuses.

Alates 01.02.2013 Tallinna Vanglas kehtiva Kodukorra p 7.1.32 kohaselt on kinnipeetavale

keelatud esemed andmekandja ja selle lugeja, v.a paber. Kehtiva Kodukorra punkti 7.1.32

alusel ei oleks kaebaja taotlust võimalik rahuldada, mistõttu vaatamata sellele, et üksuse juht

on 31.01.2013 vastuses nr 5-8/2027-1 valele õiguslikule alusele tugines (viidates VSkE §-le

641), ei ole see ilmtingimata haldusakti kehtetuks tunnistamise aluseks. HMS § 58 sätestab, et

haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti

menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei

võinud mõjutada asja otsustamist. Olukorras, kus haldusorgan peaks nii või teisiti sama sisuga

haldusakti uuesti välja andma, ei ole haldusakti tühistamine akti põhjenduste puudulikkuse

tõttu menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt põhjendatud (Riigikohtu 15.10.2009 otsus nr

3-3-1-57-09).

Riigikohus on kohtuasjas nr 3-3-1-5-09 tehtud asja Riigikogu üldkogule andmise määruses

leidnud, et kohustamiskaebuse rahuldamiseks peab kohus hindama, kas toimingu sooritamine

on vanglale õigusaktidest tulenevalt kohustuslik ja lubatud kohtuotsuse tegemise, mitte aga

taotletud toimingu tegemisest keeldumise ajal või kaebuse esitamise ajal. Kohus ei saa

kohustada haldusorganit toimingut sooritama, kui kohtuotsuse tegemise ajal kehtiv õigus seda

ei võimalda. Samale seisukohale asus viidatud asjas ka üldkogu (Riigikohtu üldkogu otsus nr

3-3-1-5-09, p 44). Kui viidatud kohtuasjas oli tegemist seadusemuudatusega, siis käesoleval

juhul on menetluse kestel muudetud vangla kodukorda, mis Riigikohtu praktika kohaselt on

üldkorraldus. Kuivõrd kehtiv haldusakt on täitmiseks kohustuslik (HMS § 60 lg 2), siis ei saa

kohus käesolevas asjas kaebust rahuldada, kui vangla kodukorra vastav säte on kehtiv

(Riigikohtu 25.10.2012 otsus nr 3-3-1-28-12).

Antud juhul muudeti alates 01.02.2013 Kodukorda ning kehtiva Kodukorra kohaselt on

kinnipeetavatele keelatud andmakandjad, sh CD-plaadid, mis tähendab, et kaebaja taotlust

toimingu sooritamiseks ei ole võimalik rahuldada. Kuna kehtiv õigus ei võimalda

kinnipeetaval kambris CD-plaate kasutada, siis ei ole oluline ka see, kas Tartu Vanglas on

eelnevalt kaebaja CD-plaate kontrollinud või mitte.

5.2.8. Vastustaja märgib, et HMS § 87 lg 2 kohaselt võib halduskohtule esitatavas kaebuses

vaideotsuse tühistamist nõuda koos nõudega, mis jäeti vaideotsusega osaliselt või täielikult

rahuldamata, või sõltumata käesoleva lõike punktis 1 nimetatud nõude esitamisest, kui

vaideotsusega on isiku õigusi rikutud muul viisil kui vaide osaline või täielik rahuldamata

jätmine. Ainuüksi asjaolu, et vaidemenetlus viidi läbi ajavahemikul 06.02.-08.03.2013 ja

vaideotsuse põhjendustes on märgitud, et vaidemenetluse käigus muudeti kodukorda, ei tingi

vaideotsuse õigusvastasust. Selguse huvides olnuks õige vaideotsuses välja tuua, et kodukorda

on muudetud enne vaidemenetlust, kuid sama vaideotsuse õiguslikes põhjendustes on välja

toodud, et alates 01.02.2013 kehtib Tallinna Vangla direktori 31.01.2012 käskkiri nr 20

„Tallinna Vangla kodukorra ja seletuskirja kinnitamine“, mida kaebaja aga välja toonud ei

ole.

5.2.9 Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 4 kohaselt jätab kohus asja

lahendamisel kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti

Vabariigi põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega.

Kinnipeetav võib vanglas omada asju, mille omamine ei ole vastavalt VangS § 15 lõikele 2

keelatud. Lõige 2 sisaldab kooskõlas PS § 32 lg-tega 1 ja 2 omandiõigusesse sekkumise

aluseid kinnipidamiskohas. PS § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata kooskõlas

põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi

moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. PS § 3 lõige 1 esimese lause kohaselt

tohib riigivõimu teostada üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.

VangS § 15 lõige 4 annab vanglateenistusele seadusliku aluse täiendavalt keelata aineid ja

esemeid, mis ei ole keelatud esemete loetelus, kuid vastavad sama paragrahvi lõikes 2

sätestatud tingimustele. Täiendava keelu eesmärki tuleb põhjendada. Piirangute kontekstis

vanglas on Riigikohuski võtnud kasutusele mõiste piirangu eesmärgipärasus, hinnates seda

enne proportsionaalsuse testi kasutamist, mis tähendab seda, et vangla kontekstis on piirang

eesmärgipärane, kui ta hõlmab vangistuse täideviimise kasvõi ühte eesmärki. Vangistust ei

ole aga õige mõista üksnes füüsilise liikumisvabaduse piiranguna. Kinnipeetava kogu eluolu

seotakse vanglaga – tema vabadus allutatakse VangS 2. ja 3. peatükist tulenevatele

piirangutele, mis on vajalikus vangistuse kui karistuse täideviimiseks (Riigikohtu 07.12.2009

otsus nr 3-3-1-5-09).

Kodukorra punktis 7.1.32 sätestatud piirangu eesmärgiks on julgeoleku tagamine vanglas.

Riigikohus on möönnud, et õiguskorra kaitsmine karistuse täideviimise eesmärgina laiemalt

tähendab põhiseadusliku väärtusena riigi sisemise rahu kaitset, mis hõlmab ka seda, et tagatud

on ühiskonna turvalisus (nii vangla julgeolek kui ka väljapoole vanglat jäävate isikute

turvalisus) (Riigikohtu 07.12.2009 otsus nr 3-3-1-5-09). Väljastpoolt vanglat saadetud

esemetega, eriti nendega, mille läbiotsimine on raskendatud või isegi võimatu, kaasnevad

kõrgendatud riskid keelatud esemete ja ainete vanglasse jõudmiseks, mis aga on otseselt

ohuks õiguskorra kaitse tagamise eesmärgi saavutamisele.

Tallinna Vangla leiab, et VangS § 15 lg 4 on põhiseadusega kooskõlas ning puudub alus

selles osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks.

5.2.10. Vastavalt RVastS § 6 lõikele 1 võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu

sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu

sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Riigikohus (otsused 3-3-1-5-09, 3-3-1-77-09) on

korduvalt asunud seisukohale, et kui kohtuotsuse tegemise ajal kehtiv õigus ei võimalda

kohustada haldusorganit toimingut sooritama, siis tulenevalt riigivastutuse seaduse § 6 lõikest

1 ei saa kohus kohustada haldusorganit toimingut sooritama ning sellesisuline kaebus tuleb

jätta rahuldamata.

Kehtivast õigusest tulenevalt on vanglal õigus kaalutlusõiguse teostamise teel hinnata esemete

lubatavust vanglas VangS § 15 lg 4 alusel. Eelnimetatud sätte alusel on Kodukorra punkti

7.1.32 alusel vanglas kinnipeetavatele keelatud andmakandjad.

Tallinna Vangla leiab, et esitatud kaebus on põhjendamata ja see tuleb jätta rahuldamata.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Kohus, analüüsinud ja hinnanud vaidlustatud Tallinna Vangla direktori asetäitja direktori

ülesannetes 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 „Tallinna Vangla kodukorra ja seletuskirja

kinnitamine“ kinnitatud Tallinna Vangla Kodukorra (edaspidi ka Kodukord) punkti 7.1.32

koos selle seletuskirjaga ja vaidlustatud vaideotsuses märgitut ning vaidlustatud toimingut,

asjakohaseid õigusnorme, poolte kirjalikke seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid

kogumis ja nende vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole käesoleval

juhul suutnud kohut veenda ega tõendada, et vaidlustatud haldusaktid rikuks kaebaja õigusi ja

oleks vastuolus seadusega või mõne muu õigusaktiga ning kuuluks tühistamisele. Samuti

puudub alus kaebaja kohustamiskaebuse rahuldamiseks. Ka ei kuulu rahuldamisele kaebaja

taotlus jätta kohaldamata VangS § 15 lg 2 ja lg 4 nende vastuolu tõttu põhiseadusega. Kohus

põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.

6.1. Käesolevas asjas on tuvastatud järgmised asjaolud:

6.1.1. Vaidlust ei ole küsimuses, et kaebaja esitas Tallinna Vanglale 10.01.2013 kirjaliku

taotluse, milles palus lubada talle kambrisse kasutamiseks laos olevad CD-plaadid. Eeltoodu

on tõendatud nii kaebuse esitaja kui vastustaja seisukohtadega ning kohtule esitatud

dokumentidega.

6.1.2. Vaidlust ei ole ka selles, et 31.01.2013 vastusega nr 5-8/2027-1 jättis Tallinna Vangla

inspektor-kontaktisik peaspetsialist- üksuse juhi ülesannetes A.P.i 10.01.2013 taotluse

rahuldamata tuginedes vangistusseaduse (VangS) § 15 lg 2 ning vangla sisekorraeeskirja

(VSkE) § 641 p 10 (tl 6).

Küll on aga poolte vahel vaidlus selles, kas eelpool märgitud keeldumise näol on tegemist

haldusakti või toiminguga.

Kohus, nõustudes kaebuse esitajaga, on seisukohal, et tegemist on toiminguga. Eeltoodut

toetab üheselt ka Riigikohtu 26.03.2012 lahend nr 3-3-1-77-11, kus Riigikohus märkis, et:

„Eseme andmine kinnipeetavate isiklike asjade laost kambrisse on toiming. 4. märtsi 2009. a

kirjas teavitas vangla kaebajat kõnealuse toimingu tegemata jätmisest ja selle põhjustest.

Kolleegiumi varasem praktika (vt nt 19. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-62-09, p 10; 9.

juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-32-10, p 17) ei anna alust teistsuguseks järelduseks.

Nendes asjades luges kolleegium haldusaktideks keeldumised erinevate lubade, seega

haldusaktide andmisest. Õigusaktid ei näinud antud juhul ette loa ega muu haldusakti

andmist eseme laost kambrisse väljastamiseks (VangS § 15, justiitsministri 30. novembri

2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 61).“

Eeltoodust tulenevalt võttis kohus kaebaja kaebuse ka selliselt menetlusse (kaebaja

kohustamisnõue väljastada talle laost CD-plaadid on hõlmatud eelpool märgitud toimingu

õigusvastasuse tuvastamise nõudega). Kui tegemist oleks haldusaktiga nagu märgib ekslikult

vastustaja, siis sellisel juhul oleks kaebaja pidanud taotlema lisaks ka 31.01.2013 otsuse nr 5-

8/2027-1 tühistamist. Kuivõrd tegemist on aga toiminguga, siis vastavat nõuet kaebaja ka

esitama ei pidanud.

Teiseks vaidlusküsimuseks viidatud otsuse puhul on, kas kaebuse esitaja taotlus on

lahendatud pädevust ületades või mitte, sest keeldumisel tugines peaspetsialist-üksuse juht mh

otse VangS § 15 lg 2 ja lg 4.

Kohus nõustub vanglaga küll selles, et peaspetsialist-üksuse juht on pädev CD-plaatide

kambrisse lubamise üle otsustama tulenevalt Tallinna Vangla direktori 01.07.2011 käskkirjast

nr 105 „Ajutise erisuse kehtestamine Tallinna Vangla kodukorrast“, mille punktiga 1

kehtestati Tallinna Vangla direktori 16.04.2009 käskkirjaga kinnitatud „Tallinna Vangla

kodukorra punkti 14.5.6 muudatus, mille kohaselt kinnipeetav, kes soovib kasutada isiklikku

raadiot, televiisorit, video- või helikassettmagnetofoni või muud olmeelektroonikat ja

vahistatu, kes soovib kasutada isiklikku raadiot või televiisorit, peab esitama lisas 7 toodud

vormil taotluse peaspetsialist-üksuse juhi nimele, kes otsustab eseme lubamise.

Samas ei jaga kohus vastustaja seisukohta selles, et peaspetsialist-üksuse juht võiks teha

otsuse tuginedes otse VangS § 15 lg 2 ja lg 4. Kohus nõustub siinkohal kaebuse esitajaga, et

üksuse juht sellist otsustuspädevust ei oma, kuna tulenevalt VangS § 15 lg-st 4 ja VSkE §-st

11 on selline otsustuspädevus ainult vangla direktoril.

Kaebaja märgib õigesti, et üksuse juht saanuks keelduva otsuse teha juhul, kui taotletud

esemetele oleks laienenud nt Kodukorra punkt või sisekorraeeskirja säte, kuid igal juhul ei saa

üksuse juht tugineda VangS § 15 lg-le 4. Järelikult ületas üksuse juht otsustuspädevust ning

vangla toiming selles osas ei olnud õiguspärane. Samas märgib kohus etteruttavalt, et see ei

anna käesoleval juhul siiski alust kohustamiskaebuse rahuldamiseks ega ka vaideotsuse

tühistamiseks.

6.1.3. A.P. esitas vangla 31.01.2013 vastusele nr 5-8/2027-1 vaide, mis jäeti Tallinna Vangla

08.03.2013 otsusega nr 5-15/4811-1 rahuldamata (tl 5 ja selle pöördel).

6.1.4. A.P. esitas 14.03.2013 (registreeritud 15.03.2013) vaide ka Tallinna Vangla direktori

asetäitja direktori ülesannetes 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 „Tallinna Vangla kodukorra ja

seletuskirja kinnitamine“ kinnitatud Tallinna Vangla Kodukorra p 7.1.32 kehtetuks

tunnistamiseks. Tallinna Vangla edastas vaide oma 22.03.2013 kaaskirjaga nr 5-15/9613-1

Justiitsministeeriumile lahendamiseks paludes jätta kaebaja vaide rahuldamata (18-19).

Justiitsministeeriumi 18.06.2013 vaideotsusega nr 11-7/13-3461-2 jäeti A.P.i vaie

rahuldamata (tl 36-37).

6.2. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg-s 2 on sätestatud, et kui kaebus jääb

rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema

viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta

tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda

põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele.

6.2.1. Esmalt on kaebuse esitaja vaidlustanud tühistamisnõudega Kodukorra p 7.1.32, mille

õiguspärasusest sõltub tegelikult ka ülejäänud kaebuse nõuete lahendamine.

Nimetatud nõude osas nõustub kohus nii vastustaja argumentatsiooniga, mis on toodud

Tallinna Vangla 22.03.2013 kaaskirjas nr 5-15/9613-1, millega vastustaja edastas

Justiitsministeeriumile lahendamiseks kaebaja vaide (tl 18-19), samuti Justiitsministeeriumi

18.06.2013 vaideotsuses nr 11-7/13-3461-2 (tl 36-37) toodud põhjendustega kui ka nende

vastustaja vastuväidete ja selgitustega (tl 59-62 vt vastuse p 9-14), mis on esitatud vastuseks

konkreetselt kaebuses ja selle täienduses toodud väidetele seoses vangla Kodukorra p 7.1.32.

Kohus kohaldab HKMS-st tulenevat menetlusökonoomika põhimõtet ja seaduslikku alust

piirduda kaebuse eeltoodud nõude rahuldamata jätmisel vaid toodud selgituste ja

põhjendustega.

6.2.2. Teiseks palus kaebaja tühistada Tallinna Vangla direktori 08.03.2013 vaideotsuse nr 5-

15/4811-1, (millega jäeti kaebaja vaie Tallinna Vangla kolmanda üksuse inspektor-kontaktisik

peaspetsialist-üksuse juhi ülesannetes 31.01.2013 otsusele nr 5-8/2027-1 ning toimingu

sooritamiseks rahuldamata) ja kohustada Tallinna Vanglat väljastama kaebajale laost tema

isiklike asjade hulgast muusikat sisaldavad CD-plaadid.

Ka selle nõude osas nõustub kohus vastustaja argumentatsiooniga, mis on toodud vaidlustatud

vaideotsuses (tl 5 ja selle pöördel) kui ka nende vastustaja vastuväidete ja selgitustega (tl 59-

62), mis on esitatud vastuseks konkreetselt kaebuses ja selle täienduses toodud väidetele välja

arvatud käesoleva kohtuotsuse p 6.1.2. märgitud osas, mis puudutas üksuse-juhi pädevuse

ületamist ning asjaolu, kas tegemist oli haldusakti või toiminguga. Nimetatud väidetega

mittenõustumine ei muuda vastustaja vaideotsust õigusvastaseks ega anna alust

kohustamiskaebust rahuldada. Seega kohaldab kohus ka siinkohal HKMS-st tulenevat

menetlusökonoomika põhimõtet ja seaduslikku alust piirduda kaebuse vastavate nõuete

rahuldamata jätmisel vaid toodud selgituste ja põhjendustega.

Kohus soovib siinkohal rõhutada, et vastustaja on õigesti viidanud, et Riigikohus on

kohtuasjas nr 3-3-1-5-09 tehtud asja Riigikogu üldkogule andmise 18.05.2009 määruses

leidnud, et kohustamiskaebuse rahuldamiseks peab kohus hindama, kas toimingu sooritamine

on vanglale õigusaktidest tulenevalt kohustuslik ja lubatud kohtuotsuse tegemise, mitte aga

taotletud toimingu tegemisest keeldumise ajal või kaebuse esitamise ajal. Kohus ei saa

kohustada haldusorganit toimingut sooritama, kui kohtuotsuse tegemise ajal kehtiv õigus seda

ei võimalda. Samale seisukohale asus viidatud asjas ka Riigikohtu üldkogu (Riigikohtu

üldkogu otsus nr 3-3-1-5-09, p 44).

Antud juhul muudeti alates 01.02.2013 Kodukorda ning kehtiva Kodukorra kohaselt on

kinnipeetavatele keelatud andmakandjad, sh CD-plaadid, mis tähendab, et kaebaja taotlust

toimingu sooritamiseks ei ole võimalik rahuldada. Kuna kohus jättis kaebaja taotluse vastava

Kodukorra p 7.1.32 tühistamiseks rahuldamata, siis kehtiv õigus ei võimalda kinnipeetaval

kambris CD-plaate kasutada ning kohustamiskaebust ei ole sellest tulenevalt võimalik

rahuldada.

Kohus märgib täiendavalt, et kuivõrd käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks on kaebuse esitaja

vanglast vabanenud, siis ei saa vaidlustatud toiming ning selle suhtes tehtud vaideotsus

rikkuda ka enam kaebaja subjektiivseid õigusi. Lisaks ei ole enam objektiivsetel põhjustel

võimalik kaebuse esitaja kohustamiskaebust rahuldada, kuna kaebaja ei viibi enam vanglas.

6.2.3. Kolmandaks esitas kaebaja kohtule taotluse tunnistada VangS § 15 lg 2 PS § 32 lg 2 või

mõne muu põhiseaduse asjassepuutuva sättega vastuolus olevaks osas, milles see keelab

kinnise vangla kinnipeetaval vanglas omada muusikat sisaldavaid CD-plaate ja tunnistada

VangS § 15 lg 4 alusel vanglateenistusele antud volitusnorm PS §-ga 3 ja §-ga 11 vastuolus

olevaks osas, milles see annab vangla direktorile võimaluse käskkirjaga keelata asju ja aineid,

mis tegelikult ei vasta VangS § 15 lg 2 sätestatud tingimustele.

HKMS § 158 lg 4 sätestab, et kohus jätab asja lahendamisel kohaldamata seaduse või muu

õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega või Euroopa Liidu

õigusega.

Kohus on seisukohal, et keeld kinnise vangla kinnipeetaval vanglas omada muusikat

sisaldavaid CD-plaate ei tulene otse VangS § 15 lg 2, mistõttu ei ole kaebaja vastav taotlus

tunnistada vastav säte PS §-ga 32 või mõne muu sättega vastuolus olevaks asjakohane ning

tuleb jätta rahuldamata. Keeld tuleneb käesoleval hetkel Tallinna Vangla Kodukorra p

7.1.32., mille kaebaja ka vaidlustas. Samas ei esitanud kaebaja kohtule taotlust vastava

Kodukorra punkti põhiseaduslikkuse kontrolliks. Kohus, jättes kaebuse rahuldamata leiab, et

selleks ei ole ka alust.

Teiseks palus kaebaja tunnistada VangS § 15 lg 4 alusel vanglateenistusele antud volitusnorm

PS §-ga 3 ja §-ga 11 vastuolus olevaks osas, milles see annab vangla direktorile võimaluse

käskkirjaga keelata asju ja aineid, mis tegelikult ei vasta VangS § 15 lg 2 sätestatud

tingimustele. Kohus leiab, et ka vastav taotlus ei ole kohane, kuna volitusnormi kohaselt ei

tohi esemeid, mis ei vasta VangS § 15 lg 2 sätestatud tingimustele, ka keelata. Volitusnormis

on sätestatud just kaebaja poolt soovitud vastav piirang. Kohus andis kaebajale võimaluse

oma taotlust selles osas ka täpsustada, kuid kaebaja seda ei soovinud teha. Eeltoodust

tulenevalt leiab kohus, et kaebaja taotlus tuleb jätta rahuldamata.

7. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei esitanud taotlust oma kohtukulude

väljamõistmiseks. Seega jäävad kantud menetluskulud poolte endi kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik