3-13-124/141 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 08.04.2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-124 Haldusasi J.I.’e, M.M., P.L., T.R., O.K., M.M.’i, E.M.’i, U.R.’i ja K.E. kaebus Tallinna Linnavolikogu 20.12.2012 otsuse nr 187 osaliseks tühistamiseks. Menetlusosalised Kaebajad – J.I., M.M., P.L., T.R., O.K., M.M., E.M., U.R. ja K.E.; Vastustaja – Tallinna linn Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon

1. Jätta subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebus rahuldamata.

2. Jätta avalikes huvides esitatud kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest (so hiljemalt 08.05.2014) esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 180, § 181 lg 1). Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

1. Tallinna Linnavolikogu 20.12.2012 otsuse nr 187 p-ga 1 kehtestati Tallinnas Saviliiva tee

8 kinnistu ja lähiala detailplaneering, millega nähakse ette Haabersti linnaosas 3,62 ha suurusel planeeringualal asuvate Saviliiva tee 8, 8b ja Mirta tn 43 kinnistute ümberkruntimise teel moodustada üks sotsiaalmaa (üldkasutatav maa), kolm transpordimaa, kümme elamumaa ning kaks elamuvõi sotsiaalmaa (ühiskondlike ehitiste maa) sihtotstarbega krunti ning määrata ehitusõigus moodustatavatele elamumaa kruntidele kuue 2 maapealse korrusega üksikelamu, nelja 2 maapealse korrusega kahe korteriga elamu ja kuni kahekümne 1-korruselise abihoone ehitamiseks ning elamuvõi sotsiaalmaa (ühiskondlike ehitiste maa) kruntidele kahe kuni 2 maapealse korrusega asenduskodudeks mõeldud elamu ehitamiseks. Samuti on detailplaneeringuga lahendatud ala heakorrastus ja haljastus, juurdepääsud, parkimine ning tehnovõrkudega varustamine. Sama otsuse p-s 3 märgiti, et detailplaneeringu kehtestamisel muutub Tallinna Linnavalitsuse 31.08.2005 korraldusega nr 1595-k kehtestatud Saviliiva tee 8a, Vabaõhumuuseumi tee 95a ja 95b kinnistute detailplaneering otsuse p-s 1 detailplaneeringuga planeeritava maa-ala osas kehtetuks.

2. J.I., M.M., P.L., T.R., O.K., M.M., E.M., U.R. ja K.E. esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavolikogu 20.12.2012 otsuse nr 187 tühistamiseks. Kaebust täpsustati 27.02.2013, 28.02.2013 ja J.Ibruse esitatud 07.08.2013 menetlusdokumendis.

Kaebajad paluvad tühistada Tallinna Linnavolikogu 20.12.2012 otsuse nr 187 osas, millega muudetakse Tallinnas Mirta tn 43 asuva kinnistu senist suurust ja sihtotstarvet ning nähakse ette juurdepääs Veerise tänava kaudu. 25.04.2013 kaebuse täienduses palusid kaebajad kohtul kaebuse rahuldamise korral teha vastustajale ka ettekirjutus taastamaks vaidlusaluse kinnistu Mirta tn 43 suurus ja koosseis vastavaks sellele, milline see oli kaebuse esitamise hetkel.

3. Tallinna Halduskohus võttis 12.03.2013 määrusega kaebuse menetlusse ning tunnistas vastustajaks Tallinna linna. Tallinna Halduskohus viis 13.06.2013 läbi paikkonna vaatluse (II kd, tl 74-78).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

4. Kaebajad taotlevad Tallinna Linnavolikogu 20.12.2012 otsuse nr 187 tühistamist osas, millega muudetakse Tallinnas Mirta tn 43 asuva kinnistu senist suurust ja sihtotstarvet ning nähakse ette juurdepääs Veerise tänava kaudu. Kaebajad paluvad jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kaebuses väidetu kohaselt on see esitatud nii subjektiivsete õiguste kaitseks kui ka avalikes huvides.

4.1 Subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebus.

4.1.1 Kaebajate elukeskkond halveneb detailplaneeringu realiseerimise korral. Mirta tn 43 kinnistule planeeritud asenduskodude ja Veerise tänava pikenduse rajamiseks on vajalik pinnase tõstmine, kuid Mirta tn 43 kinnistul on haisev soo, mistõttu vee äravoolule seatakse täiendavaid takistusi. Juba praegu on kaebajate korterid muutunud nii niiskeks, et hoonet tuleb kütta 10 kuul aastas. Vaidlustatud haldusakti seletuskirja p 5 järgi kavatsetakse kaebaja elukoha naaberkinnistule, Mirta tn 43, rajada mh tiik, kuid ei nähtu äravoolu. Kavandatava tiigi seisev vesi hakkab roiskuma, tiik kasvab kiiresti kinni ja kaebajate elukeskkond halveneb olemasolevaga võrreldes veelgi. Veerise tänava pikenduse keskkonnamõju on jäetud hindamata ja selline pikendus on varem kavandatud Mirta tänava pikendusest pikem ja kallim.

Vastustaja on hakanud Veerise tn pikendust rajama ning sellega on rajatud teetamm, mis on maapinnast oluliselt kõrgem. Teetammi alla on paigaldatud mõned kuivendustruubid, kuid ka need on pinnasest oluliselt kõrgemal. Kui olukord jääb muutumatuks, hakkab kaebajate eluaseme kõrvale jooksma täiendavat pinnasevett, mis elukeskkonda olemasolevaga võrreldes veelgi halvendab. Juhul, kui detailplaneeringu realiseerimise käigus on aga planeeritud pinnase tõstmine paigaldatud truupide kõrgusele, siis tuleb pinnase tõstmiseks likvideerida olemasolev haljastus ning hävineb looduslik kooslus.

4.1.2 Veerise tänava pikenduse rajamine toimub olemasoleva Veerise tänava laiuses. Arvestades, et hetkel kasutab Veerise tn kitsast lõiku vaid 2 kortermaja, planeeringu järgselt lisandub aga täiendavalt veel vähemalt 12 hoonet, siis ei ole kaebajatel lumerohkel talvel enam võimalik Veerise tänava kaudu koju sõita. Veerise tänava laiendamine on võimatu, sest tänava ühel küljel on kuivenduskraav ja teisele poole on vastustaja poolt rajatud kõrghaljastus.

4.2 Kaebajad vaidlustavad haldusakti ka populaarkaebusega, kuna kaebajate hinnangul ei ole planeeringu koostamisel ja kehtestamisel järgitud õigusakte.

4.2.1 Vaidlustatav haldusakt ei ole kooskõlas Tallinna üldplaneeringuga ega Tallinna linna ehitusmäärusega. Kehtiva üldplaneeringuga on Mirta tn 43 sihtotstarbeks määratud üldkasutatav sotsiaalmaa. Kinnistule on ettenähtud rajada virgestusala, mitte kortermajad ja sõidutee. Vaidlustatud haldusakti kohaselt planeeritakse Mirta tn 43 jagada neljaks uueks kinnistuks, millest vaid üks osa säilitaks senise otstarbe. Asenduskodudeks planeeritud kinnistute osas on vaidlustatud haldusaktis sihtotstarbeks kord sotsiaalmaa alaliigiga ühiskondlike ehitiste maa, kord elamumaa. Sihtotstarbe muutmine peab toimuma kooskõlas planeerimisseaduse (PlanS) § 9 lg 7 p-ga 1 ja § 24 lg-ga 5 ning Tallinna linna ehitusmääruse § 10 lg-ga 4. Vaidlustatud haldusaktist ega selle seletuskirjast ei nähtu ettepanekut Mirta tn 43 osas kehtiva üldplaneeringu muutmiseks. PlanS § 8 lg-d 31 tuleb tõlgendada koostoimes sama seaduse § 9 lg 7 p-ga 1. Mõiste „juhtotstarve“ sisustamisel peab lähtuma PlanS § 8 lg-s 31 nimetatud kvartali mõistest ja selliseks kvartaliks tuleb lugeda Mirta tn 43 kinnistu koos seda vahetult ümbritsevate kinnistutega. PlanS § 9 lg 7 p-s 1 nimetatud „vastava maa-ala“ puhul pidas seadusandja silmas konkreetse detailplaneeringuga kaetud üldplaneeringu osa. Kuna Mirta tn 43 kinnistu moodustab 44,89% vaidlustatud haldusaktiga kinnitatud detailplaneeringust (PlanS § 9 lg 7 p-s 1 sätestatud mõistes vastavast maa-alast) ja Mirta tn 43 kinnistu senist sihtotstarvet vähendatakse 41,56%, on tegemist juhtotstarbe olulise muutmisega. Nõustuda tuleb, et kehtivat detailplaneeringut on võimalik muuta, kuid isikutele peab olema tagatud õiguskindlus.

Veerise tn 26 ja 28 aadresside määramisest võib järeldada, et planeeritakse avalike huvide kattevarjus elamuehitust. Mirta tn 43 kinnistu sihtotstarbe muutmise kaalutlused ei vasta tegelikkusele ega ole proportsionaalsed.

4.2.2 Veerise tänava pikendamisel Mirta tn 43 kinnistule Saviliiva tänava läbimurdeta, kasvab Veerise tänaval liiklusintensiivsus kõigi uute elanike võrra, kuid selline liikluskoormuse muutus Veerise tänaval ilma tee laienduseta ei ole võimalik. Veerise tänavat ei ole võimalik laiendada ja talvel ei ole seetõttu vastassuunas sõitvatel autodel võimalik teineteisest mööduda. Olemasolev tee on rajatud äärekivideta, õhema asfaltkattega ja aluspind on ettenähtud väiksema liikluskoormuse jaoks. Planeeritavatele kinnistutele Veerise tn 26 ja 28 on võimalik tagada juurdepääs ökonoomsemal viisil, pikendades olemasolevat Mirta tänavat 25 meetri võrra. Õige ei ole vastustaja seisukoht, et Veerise tn pikendusele detailplaneeringu menetluses vastu ei vaieldud. Veerise tn pikendamisele esitatud vastuväidet ei ole detailplaneeringu menetluses arvestatud.

4.2.3 Vaidlustatud haldusakti seletuskirjas märgitakse ebaõigesti, et Mirta tn 43 krundi põhjaosas säilib väärtuslikum metsaala hoonestusvabana ja kavandatud hooned on paigutatud vähemväärtusliku haljastusega alale. Tegelikkuses on Mirta tn 43 kinnistu ühtlaselt kaetud samasuguste ja samaliigiliste puudega nii krundi põhjakui ka lõuna osas. Plaanilt nähtuvalt asub enamus Mirta tn 43 kinnistu puid just perspektiivsete asenduskodude alal. Lisaks on Mirta tn 43 kinnistu põhjapoolses küljes piki Veerise 22 kinnistu piiri hakanud Mirta tn 43 kinnistule kogunenud liigvesi hävitama juba ka olemasolevaid puid, millistest osa on kohtumenetluse kestel vastustaja poolt ka kõrvaldatud.

4.2.4 Mirta tn 43 kinnistule on vaidlustatud haldusaktiga lubatud ehitada oluliselt suurema ehitise aluse pinnaga hooneid, kui samas planeeringus võrreldavatele kavandatavatele kinnistutele Saviliiva 8 ja Saviliiva 8b. Kaebajate ja ümberkaudsete hoonete elanike tarbeks mõeldud virgestusala suurust vähendatakse pea poole võrra ka Veerise tn pikenduse planeerimisega varem kavandatud virgestusalale. Olukord, kus roheala vähendatakse eesmärgiga suurendada liiklusintensiivsust ja heitgaaside kogust, ei saa olla õiguspärane. Vaidlustatud haldusaktis märgitud kaalutlused ei vasta tegelikkusele ega ole proportsionaalsed.

4.2.5 Asenduskodude arvelt suureneks liikluskoormus kuni 10 auto osas, kuid tähelepanuta on jäetud, et Mirta tänava pikendust hakkavad lisaks kasutama ka Saviliiva 8 ja Saviliiva 8b kinnistutele rajatavate elamute kasutajad ehk täiendavalt lisanduks ca 21 autot. Seega suureneks liikluskoormus kokku vähemalt 31 auto võrra. Vastustaja on oma seisukohaga 10-st lisanduvast autost kinnitanud kaebaja arvamust, et asenduskodude rajamine on „kattevari“ linnavalitsuse tegelikule soovile rajada Mirta tn 43 kinnistule kortermajad. Vastustaja esitatud Saviliiva tee 8 kinnistu ja lähiala detailplaneeringu lähteseisukohtade ja eskiislahenduse tutvustamise arutelu 27.07.2011 protokollist nähtuvalt on linn teadlik piirkonna liikluslahenduse puudulikkusest. Läbimurde rajamine Vabaõhumuuseumi teele oleks kõige õigem lahendus ja vähendaks oluliselt terve piirkonna poolt ülekoormatud Loigu tänava liiklusintensiivsust.

4.2.6 Vastustaja on küll esitanud lepingu tõendamaks Mirta tn 43 virgestusala väljaehitamist, sh liigvee probleemi lahendamist, kuid lepingu objektiks on üksnes mänguväljaku rajamine, mitte kogu rohealaks jääva 9293 m2 suuruse kinnistu korrastamine. Lepingust, mille maksumus on

20 000 eurot, ei nähtu mänguväljaku suurust ega sinna rajatavate atraktsioonide nimistut. Mänguväljaku reaalseks kasutuselevõtuks tuleb pinnast oluliselt tõsta ja rajada kuivenduskraavid, mille kogumaksumus on ca 10 000 eurot. Ülejäänud 10 000 euro eest on võimalik rajada 60 m2 suurune mänguväljak, mis tähendab, et virgestusala suurusega 9233 m2 jääb korrastamata. Lepingus märgitud leppetrahv, 3% lepingu maksumusest ehk 600 eurot, ei ole arvestatav kohustuste täitmise sunnivahendina. Seega on vastustaja lepingu esitamisega kohut eksitanud.

4.2.7 Kaebajaid ei ole vaidlustatud haldusakti andmisest teavitatud ja seega ei saanud nad esitada tõendeid. Kaebajatel ei ole etteheiteid avalikust väljapanekust teavitamise kohta.

5. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kaebajate menetluskulud nende endi kanda.

5.1 Kaebajad käsitlevad ekslikult üldplaneeringuga määratava maa-ala juhtotstarbe ja katastriüksuse sihtotstarbe määratlusi. Nimelt määratakse üldplaneeringus maa-ala juhtotstarve ning vaidlusaluse krundi osas on tegemist väikeelamute ala ehk põhiliselt ühepereja ridaelamutele, samuti üksikutele väiksematele 3–4-korruselistele elamutele mõeldud alaga, kus võib paikneda elamupiirkonda teenindavaid asutusi ja väiksemaid kaubandusteenindusettevõtteid. 2005.a detailplaneeringus on aga määratud Mirta tn 43 kinnistu (katastriüksuse) sihtotstarve, milleks on üldkasutatav maa.

2012 detailplaneering näeb ette Mirta tn 43 kinnistu sihtotstarbe muutmise sotsiaalmaaks, alaliigiga ühiskondlike ehitiste maa või elamumaaks. Mõlemad sihtotstarbe liigid vastavad Tallinna üldplaneeringu kohasele maa-ala juhtotstarbele, mistõttu kõik väited vastuolust Tallinna üldplaneeringuga või üldplaneeringu muutmisest on paljasõnalised ja tõendamata.

5.2 Kaebajatel ei ole õiguslikus mõttes õiguspärast ootust naaberkinnistu detailplaneeringu kehtimajäämise suhtes. Uue planeerimismenetluse läbiviimine on igati kooskõlas planeerimisseaduse mõtte ja sättega ning ei saa kuidagi rikkuda kaebajate õiguspärast ootust. Vaidlustatud otsuse alusel väheneb virgestusala asenduskodude jaoks mõeldud maa-ala ehk 3300 m² võrra, mis moodustab ca 7,5% rekreatsiooniks mõeldud alast. Vaidlustatud otsuses on välja toodud, et planeeringuala piirneb Õismäe rabametsaga, mis koos jalgteede ja kraavidega on avalikult kasutatav roheala, mistõttu ei ole Mirta tn 43 kinnistule nii suures ulatuses pargiala kavandamine vajalik. Mirta tn 43 kinnistust säilitatakse avalikult kasutatava rohealana üle 9200 m², mis on piisav puhverala kortermajade ja väikeelamute vahel.

5.3 Detailplaneeringu koostamise käigus on eskiisi menetluses kaalutud lahendust, mille kohaselt juurdepääs planeeritavale alale kulgeks Mirta tänava pikenduse kaudu. Nimetatud lahendus oli ka detailplaneeringu lähteseisukohtade ja eskiisilahenduse avalikul väljapanekul ning seda arutati eskiisi tutvustaval arutelul. Nimetatud liikluslahenduse miinuseks on, et Mirta ja Lõimimise tänavad on eraomandis, mis seab piirangud nende kasutamiseks uute kasutajate poolt, samuti tooks liikluskoormuse kasv kaasa liiklusohutuse languse, kuivõrd piirkonna elanike lapsed kasutavad Mirta tänava (kui tupiktänava) ringteed rattaga sõitmiseks. Lisaks on talvisel ajal Mirta tänav praktiliselt ühesuunaline. Arvestades, et Veerise tänava pikendus ei muuda olemasolevat liikluskorraldust oluliselt (Veerise tänava liikluskoormusele lisandub asenduskodude arvelt maksimaalselt 10 autot), muudeti planeeringulahendust ning nähti ette liikluse korraldus Veerise tänava pikenduse kaudu. Vastavalt üldplaneeringule on kavandatud väikeelamute ala ka Veerise tänava ning Vabaõhumuuseumi tee vahelisele alale, mis toob kaasa täiendavate jalakäijate teede kavandamise Veerise tänava äärde ja läbimurde Vabaõhumuuseumi teele. Koostatavate detailplaneeringutega on kavandatud läbimurre Saviliiva teele ja sealtkaudu Vana-Rannamõisa teele. Kaebajad ei ole vaidlustanud detailplaneeringut osas, mis puudutab Saviliiva tn 8 ja 8a kinnistuid (sh nendele antud ehitusõigust), mistõttu ei saa kaebajad oma põhjendustes arvestada ka nimetatud kinnistute hoonestamisega lisanduva liikluskoormusega. Vastustaja on näidanud Mirta tn 43 asenduskodude arvelt suurenevat liikluskoormust maksimumina ning jõudnud seisukohale, et kuni 10 sõiduki lisandumine ei suurenda märkimisväärselt Veerise tn liikluskoormust. Isegi kui arvestada ca 30 auto lisandumisega, ei ole tegemist märkimisväärse liikluskoormuse tõusuga, mis oluliselt muudaks kaebajate senist elukorraldust või oleks vastuolus õigusnormidega.

5.4 Asenduskodude krundid on planeeritaval alal paigutatud kaebajate kruntidest võimalikult kaugele – ca 60-200 m just eesmärgil, et Mirta tn 43 virgestusala paikneks piirkonna elanike suhtes võimalikult soodsamas asukohas. Virgestusalale kavandatud mänguväljaku rajamiseks (st mänguväljaku atraktsioonide soetamine ja paigaldamine) ning mänguväljaku juurdepääsutee rajamiseks on linn lepingu sõlmitud DLAN Invest OÜ ning Kariss Katused osaühinguga. Seega on 2012 detailplaneeringu alusel ka reaalselt tagatud Mirta tn 43 virgestusala väljaehitamine. Nimetatud lepingu sanktsioonide näol on tegemist linna tavapraktikaga. Leppetrahvi määramine ja selle tasumine ei vabasta isikuid nende põhikohustuste täitmisest; linnal on õigus kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid.

5.5 Kinnistust loodavatele kruntidele kavandatud asenduskodud on oma olemuselt sotsiaalse suunitlusega, seega maa sihtotstarve ei ole 2005. aasta detailplaneeringu lahendusega vastuolus. Nimetatud krundid moodustavad eelnevast sotsiaalmaa krundist ligikaudu 20%. Valdav osa Mirta tn 43 kinnistust jääb metsapargi alaks, kuhu on ette nähtud rajada jalgteed, valgustus, tiik ning laste mänguväljak.

5.6 Liigvee ärajuhtimise osas on detailplaneeringu raames koostatud eksperthinnang Saviliiva tee 8 ja Mirta tn 43 ala sademetevee ärajuhtimisest ja hüdrogeoloogiline hinnang. Nimetatud hinnangud annavad vajalikud meetmed võimalike negatiivsete mõjude leevendamiseks detailplaneeringu elluviimisel ning neist lähtutakse ehitusprojektide koostamisel. Vastustaja on astunud reaalseid samme Mirta tn 43 virgestusala väljaehitamiseks, sh liigvee probleemi lahendamiseks. Läbirääkimisi on peetud Saviliiva tee 2a, 4b ja 8d kinnistuomanike esindajaga ning kokku on lepitud, et kinnistuomanikud annavad linnale nõusoleku Saviliiva tee 8 ja lähiala planeeringule (sh Veerise tn 26 ja 28 ning Mirta tn 43 kinnistule) juurdepääsu tee ja trasside kavandamiseks läbi Saviliiva tee 8d ja 4b kinnistute.

5.7 Nõustuda ei saa kaebajate kriitikaga, mis puudutab vaidlustatud detailplaneeringu avalikust väljapanekust ja kehtestamisest teatamist. Vastustaja on kaebajaid teavitanud detailplaneeringu avalikust väljapanekust 02.07.2012 ning kehtestamisest kaebaja liikmeid 31.12.2012 tähitud kirjadega.

KOHTU PÕHJENDUSED:

6. Kaebajad on esitanud kohtule kaebuse nii subjektiivsete õiguste kui avalike huvide kaitseks (nn populaarkaebus). Seega analüüsib kohus esmalt, kas kaevatav haldusakt rikub kaebajate subjektiivseid õigusi (I). Seejärel käsitleb kohus populaarkaebuse põhjendatust (II). Populaarkaebuse läbivaatamisel piirdub kohtulik kontroll haldusakti seaduse või muu õigusaktiga vastuolu hindamisega (sh menetlusnormide järgimine) tulenevalt PlanS § 26 lg-st 1. Viimasena lahendab kohus menetluskulude taotluse (III).

I

7. Subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebuses väidetakse, et vaidlustatud planeeringus ei ole lahendatud liigniiskuse probleemi, mistõttu kaebajate elamistingimused halvenevad ning halveneda võib sellest tingituna ka tervis. Kaebuses viidatakse rahvatervise seaduse § 4 p-dele 1,

7 ja 9, mis väidetavalt kaitsevad kaebajate subjektiivseid õigusi. Samuti väidetakse, et kaebajate subjektiivete õiguste rikkumine seisneb sellest, et kitsa ja õhukese pinnakattega Veerise tänava pikendamine toob kaasa tänava kahjustumise ja kahesuunaliselt läbimatuks muutumise talvisel ajal; liiklusintensiivsuse kasvu; tänava laiendamiseks ja asenduskodude ehitamiseks haljastuse likvideerimise. Kaebajad ei viita õigusnormidele, millest eelmärgitud subjektiivsed õigused tulenevad. Kaebajad ei väida, et liikluse tihenemise tulemusena ületataks kehtestatud müravõi heitgaaside normatiive.

7.1. Kohus on seisukohal, et rahvatervise seadusest väidetavaid subjektiivseid õiguseid ei tulene. Osundatud paragrahv loetleb elukeskkonnaja tervisekaitse põhinõuded: inimene ei tohi ohustada teise inimese tervist oma otsese tegevusega või elukeskkonna halvendamise kaudu (p 1); ehitised, rajatised ja transpordivahendid peavad olema projekteeritud ning ehitatud nii, et nende sihipärane kasutamine soodustaks tervise säilimist ning arvestaks liikumispuuetega inimeste vajadusi (p 7); eluasemeja puhketingimused peavad soodustama tervise säilimist (p 9).

Viidatud üldsõnalisest normist ei saa kohtu hinnangul tuletada subjektiivset õigust nõuda, antud juhul kohalikult omavalitsuselt, detailplaneeringu kehtestamata jätmist ja looduskeskkonna senisel kujul säilitamist. Kinnisvara kasutamise halvenemine võib siiski olla käsitletav omandiõiguse riivena (PS § 32). Liiklusintensiivsuse väidetav kasv ei ole käsitletav subjektiivse õiguse rikkumisena, kui sellel puudub tagajärg - kehtivate normatiivide ületamine. Kaebajad seostavad detailplaneeringuga neile väidetavalt kaasnevaid negatiivseid mõjusid planeerimismenetluses nende huvidega arvestamata jätmisega. Kaebajate väidetavaid subjektiivseid õigusi saab kohtu hinnangul seega käsitleda huvidena (ei ole sama, mis subjektiivne õigus), mida tuleb detailplaneeringu kehtestamisel kaaluda (PlanS § 1 lg 2, § 4 lg 2 p 2). Haldusorgan saab sealjuures kaaluda üksnes neid põhjendatud huve, mis on talle planeerimismenetluses teatavaks tehtud ja/või iseenesest nähtavad. Antud asjas on peamiselt kaalutud Mirta tn 43 kinnistule varasema planeeringuga kavandatud (kuid realiseerimata) suure virgestusala vähendamist avalikes huvides asenduskodude rajamise võimaldamiseks. Kuna planeeringualale peab olema ka juurdepääs, siis on kaalutud erinevate juurdepääsude rajamise võimalusi ja peetud sobivaimaks Veerise tänava pikendamist. Kohus juhib tähelepanu, et mõlema kaalutluse puhul on tegemist otstarbekuse otsustusega, mille kohtulik kontroll on piiratud.

7.2. Kohus peab vajalikuks ka rõhutada, et planeerimismenetluses põrkuvad paratamatult erinevad huvid, eriti naaberkinnistu omanike puhul. Naaberkinnistu omanikul ei ole õiguspärast ootust varasema ja veel realiseerimata planeeringulahenduse kehtima jäämise suhtes. Planeeringute muutmine põhjendatud vajaduse korral on võimalik. Käesoleval juhul on kohalik omavalitsus otsustanud kasutada linnale kuuluvat kinnistut avalikes huvides ja rajada sinna asenduskodud lastele, et tagada neile kaasaegsed elutingimused ja parem elukeskkond. Kohtul ei ole võimalik asenduskodude asukoha valiku osas teha haldusorganile ettekirjutusi ning antud asjas puuduvad põhjused heita ette ilmselgelt meelevaldset asukoha valikut. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-87-13 märkinud, et: „Otsustus selle üle, milline asjassepuutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on kaalukam, on halduse kaalutlusõiguse tuum. Sellise kaalumisotsuse tegemise pädevus on täitevvõimul, mitte kohtul. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kohus tugineda vaid juhul, kui see on toimunud ilmselgelt meelevaldselt, ebaratsionaalselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga.“ HKMS § 158 lg 3 kohaselt kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti õiguspärasust hinnates kontrollib kohus kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest.

7.3. Enne üksikute väidete täpsemat käsitlemist peab kohus vajalikuks märkida, et kaebajad tuginevad ekslikule arusaamale, et detailplaneeringuga tuleks lahendada projekteerimise ja ehitusloa menetlusse kuuluvaid küsimusi detailselt. Samuti ei erista kaebajad seda, mida ja millises menetluses vaidlustada saab. Ala kuivendamise lahendust ei pea detailsena esitama detailplaneeringus ning tänava pinnakatte vastupidavuse või truupide kõrguse küsimused on projekteerimise temaatika. Samuti on detailplaneeringu realiseerimine kehtestamise otsuse sisulist õiguspärasust mittemõjutav, va juhul, kui on ilmne, et kehtestatud on objektiivselt realiseerimatu planeering.

7.4. Kohtu arvates on käesolevas asjas tõendamata kaebajate väide liigniiskuse tekkimisest.

Kohus peab vajalikuks märkida, et vaidlusaluse kinnistu puhul on tegemist looduslikult liigniiske alaga (äravoolu suund on mitte raba suunas, vaid elamuala suunas). Vastustaja poolt esialgse õiguskaitse taotlusele 21.08.2013 esitatud vastusest nähtuvalt liigniiskuse probleemi lahendamiseks juba tegeletakse projekteerimisega ning neid probleeme on käsitletud kaevatavas planeeringus nõutavas ulatuses. Kohus (sh ringkonnakohus) on selle seisukohaga esialgse õiguskaitse menetluses nõustunud. Detailplaneeringu õiguspärasuse seisukohast omab tähtsust asjas koostatud sademevee ärajuhtimise ja hüdroloogiline hinnang (tlk 115, I kd), kus on välja toodud, et planeeringuala kuivendamine ei mõjuta oluliselt Õismäe raba hüdroloogilist olukorda.

Õismäe raba vesi valgub Mirta 43 kinnistu kui madalama ala suunas. Ka kaebajad väidavad kaebuses, et Mirta tn 43 kinnistu on liigniiske, kuid vaidlevad siis sisuliselt vastu selle kuivendamisele. Tegemist on looduslikust olukorrast tingitud ala liigniiskusega, mis tuleb ala hoonestamisel paratamatult lahendada ning ühestki kohtule esitatud dokumendist ei nähtu, et sellise lahenduse projekteerimine oleks võimatu. Vastasel juhul ei oleks ka kaebajatele kuuluvat elamut lubatud ehitada liigniiskele alale. Samuti ei nähtu detailplaneeringust, et ala kuivendamiseks tuleks vesi suunata kaebajate kinnistule.

Sellise järelduse tegemiseks puudub mõistlik põhjus. Detailplaneering võimaldab järeldada, et selle realiseerimine toob kaasa ala kuivendamise, mitte täiendava soostumise nagu paljasõnaliselt väidetakse kaebuses. Kaebajate väide on ka kohtuotsuse tegemise hetkeks jäänud paljasõnaliseks. Kaebajate nn lõppsõnas esitatud arvamus, et teetammi rajamisel on kuivendustruubid paigutatud ebaõigesti ei ole detailplaneeringu kehtestamise üle toimuva vaidluse teema, vaid ehitusprojekti järgimise küsimus, mille osas kaebajad saavad pöörduda haldusorgani poole.

Detailplaneeringu õiguspärasuse seisukohast võiks omada tähtsust tõend, mis näitaks, et detailplaneeringuga kavandatul on kaebajate kinnisvara kahjustavad mõjud ning nende kõrvaldamine ei ole võimalik (nt puudub vastav tehniline lahendus) ning see on jäetud haldusorgani poolt planeeringumenetluses tähelepanuta. Detailplaneeringu materjalidest sellist tähelepanuta jätmist ei nähtu. Ka detailplaneeringu seletuskirja p 6.6.2. käsitleb liigvee ärajuhtimist, mis täpsemalt lahendatakse eraldi projektiga. Selle esitamise nõudmine planeeringumenetluses ei oleks põhjendatud, arvestades planeeringu ülesandeid ja detailsusastet.

Ala veerežiimi korrastamine toimub enne virgestusala väljaehitamist (so loogiline tööde järjekord). Planeeringuga (seletuskirja p 6.6.2) ettenähtud meetmete kasutamine on kaebajate huvides.

7.5. Väited seoses keskkonnamõju õigusvastaselt hindamata jätmisega on põhjendamata.

PlanS § 9 lg 2 p 8 kohaselt on detailplaneeringu ülesanne keskkonnatingimuste seadmine planeeringuga kavandatu elluviimiseks ja vajaduse korral ehitiste määramine, mille ehitusprojekti koostamisel on vaja läbi viia keskkonnamõju hindamine. Planeerimisseadus keskkonnamõju hindamise, kui eraldi menetluse, läbiviimist detailplaneeringu menetlemisel ei nõua. Keskkonnamõju hindamise kohustuslikkust strateegilise planeerimisdokumendi koostamisel reguleerib keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimise seaduse § 33. Kaebajad pole viidanud ühelegi märgitud sätte punktile, et põhjendada oma seisukohta keskkonnamõju hindamise vajalikkuse või kohustuslikkuse osas.

Tulenevalt kohtupraktikast (RKHK lahendid asjades nr 3-3-1-101-09, 3-3-1-63-11, 3-3-1-52-08 jt; Tln HK lahendid asjades nr 3-09-237, 3-08-2270, 3-11-608 jt) ei ole keskkonnamõju hindamine vajalik, kui planeeringu realiseerimisega olulist keskkonnamõju eeldatavalt ei kaasne. Kohalik omavalitsus peab oma vastavat kaalutlusotsust põhjendama. Detailplaneeringu seletuskirjast nähtuvalt (tlk 33; kd I) jäeti keskkonnamõju strateegiline hindamine algatamata Tallinna Linnavalitsuse 15.06.2011 korraldusega nr 1053-k. Nimetatud haldusakti punktis 5 on toodud põhjused, miks ei peetud keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimist vajalikuks.

Muuhulgas on leitud, et lähtudes planeeringuala ja selle lähiümbruse keskkonnatingimustest ja maakasutusest, ei põhjusta väikeelamute rajamine ning sihtotstarbeline kasutamine antud asukohas olulist keskkonnamõju ning tegevusega kaasnevad võimalikud mõjud on ehitusaegsed. Kaebajad ei ole näidanud, miks see seisukoht paika ei pea. Samuti tuleneb nimetatud korraldusest, et detailplaneeringu elluviimisega ei avaldata olulist mõju kõrghaljastusele, kui väärtuslikeks hinnatud okasja lehtpuude kasvukohad ning olulise väärtusega puuderühmad säilitatakse ning kavandatava ehitustegevuse tõttu likvideeritavad väheväärtuslikud või olulised puud kompenseeritakse asendusistutusega.

Kaebajate väited loodusliku koosluse hävinemisest on antud juhul oletuslikud, paljasõnalised ja liialdatud. Ka juba toimunud mädanenud puude likvideerimist ei ole võimalik pidada vaidlustatud detailplaneeringust tulenevaks negatiivseks mõjuks. Kohtule ei ole esitatud kaebajate väidet kinnitavat spetsialisti hinnangut (kohtumenetluses dokumentaalne tõend). Keskkonnamõju hindamise näol on tegemist üsna kuluka menetlusega, mille läbiviimine detailplaneeringu menetluse käigus peab olema põhjendatud. Kohtule ei ole käesolevas asjas esitatud ühtegi tõendit ega isegi veenvat põhistust sellise põhjendatud vajaduse ignoreerimise tuvastamiseks.

7.6. Haldusorgani kaalutlusotsus Veerise tänava pikenduse kaudu planeeringualale juurdepääsu kavandamisel.

Puudub vaidlus, et tegemist on haldusorgani kaalutlusotsusega. Kaebajate arvates on haldusorgan hinnanud tähtsust omavaid asjaolusid valesti ja kaebajate huvi ebaproportsionaalse riive jätnud piisava tähelepanuta. Kohus käsitleb selles otsuse punktis ka populaarkaebuse argumendiks olevat mõju keskkonnale.

Vaidlusaluse kinnistu Mirta 43 juurdepääs on planeeritud Veerise tänavalt pikenduse rajamisega mööda Mirta 43 kinnistut, planeeritud teelõigu pikkus on üle 100 meetri. Kaebajad leiavad, et kui linnal on vältimatu vajadus rajada Mirta 43 kinnistule asenduskodud, siis tuleks lähtudes PlanS § 1 lg-st 2 rajada sõidutee olemasoleva Mirta tänava pikendusena, millisel juhul oleks selle pikkuseks 25 meetrit. Samuti oleks võimalik teha läbipääsutee Saviliiva 8d kinnistu kaudu, mis oleks oluliselt keskkondasäästvam.

Veerise tänava pikenduse kaudu planeeringualale juurdepääsu kavandamine on haldusorgani otstarbekuse kaalutlustele tuginev otsus, mille saaks kohus lugeda õigusvastaseks üksnes juhul, kui see oleks ilmselgelt meelevaldne. Kohtu arvates sellist järeldust antud juhul teha ei saa.

Kohus leiab, et Saviliiva tee perspektiivne ühendus ei ole hüpoteetiline projekt ja otsitud põhjendus ning selle ühendamisel Mirta tänavaga (mis oli alternatiivselt kaalutud ja ka kaebuses pakutud juurdepääsu tänav) ei oleks tee pikkus võrreldes Veerise tänava pikendusega oluliselt erinev. Lisaks, võttes arvesse PlanS § 1 lg-tes 2 ja 3 sätestatut, ei ole ainuüksi tee pikkus ja looduskeskkonna säästmine ainsad planeerimisel arvestatavad asjaolud. Vastustaja kaalutlused on olnud järgmised: mõistlik on elurajoonides teha juurdepääsud erinevatest külgedest, et liikluskoormust hajutada; Mirta tänava lõpus asuvad üksikelamud, kuhu liikluse suunamisel oleks majaomanike privaatsusriive suurem kui korterelamute alal; Mirta tn näol on tegemist osaliselt erateedega (käesoleval ajal on tõkkepuuga suletud Uustalu tn poolne ots, mis leidis tuvastamist paikvaatlusel), samuti on eraomandis Lõimise ja Loigu tänavad Uustalu tn poolses osas, mis on tähistatud keelumärgiga (leidis tuvastamist paikvaatlusel); Veerise tn 22 majast ei esitatud vastuväiteid.

Kaebuse toodud väide, talvisel ajal Veerise tänava kitsama lõigu ühesuunaliseks muutumisest ei näita kohtu arvates haldusorgani valiku ilmselget põhjendamatust. Talvel lume lükkamise ja äravedamisega seonduv ei pea olema lahendatud detailplaneeringuga. Seega ei reguleeri kaevatav haldusakt kaebajate huvi oma elukohale talvisel ajal mugavalt ligi pääseda. Tegemist võib olla üksnes ühe asjaoluga, miks ühte või teist juurdepääsu lahendust valida.

Kaebajad väidavad liikluskoormuse olulist suurenemist seetõttu, et planeeringualale juurdepääsuks hakkavad Veerise tänava kitsast lõiku kaebajate elamu kõrval kasutama täiendavalt kuni 30 sõidukit. Kohtu arvates ei ole veenev kaebajate väide, et liikluskoormuse kasv Veerise tänaval lisanduva 10-30 auto (asenduskodude teenindamiseks 10 sõidukit ning 20 sõidukit planeeringualalt, mille osas kaebajad otsust ei vaidlustanud) tõttu on niivõrd ulatuslik, et detailplaneering tulnuks jätta kehtestamata. Puudub subjektiivne õigus nõuda, et ümbritsev keskkond ei muutuks, sh ei suureneks tänavate liiklustihedus. Käesoleval juhul ei suurene liiklustihedus määral, et seda võiks pidada ebaproportsionaalselt kaebajate huve kahjustavaks. Kohtu jaoks on piisavalt veenvad vastustaja selgitused, et kavandatavate planeeringutega antud piirkonnas Veerise tänava liikluskoormus pikemas perspektiivis hajub. Kõnealuses piirkonnas kavandatava Saviliiva tee läbimurde valmimisel ei ole alust eeldada, et kõik lisanduda võivad sõidukid hakkaksid intensiivselt kasutama Veerise tänavat. Vaatluse käigus on selgitatud, millised on kavandatavad lahendused sisseja väljasõiduks piirkonnast. Ka kaebajate poolt 21.03.2014 esitatud 10.01.2014 e-kirjast nähtub, et on kavandatud läbimurre Vabaõhumuuseumi teele, mis jääb järgmisesse planeerimisetappi. PlanS § 10 lg 1 võimaldab igaühel teha ettepaneku planeeringu koostamise algatamiseks. Kuna müra ja heitgaaside normatiivide ületamist seoses lisanduva 10-30 sõidukiga kaebajad ei väida, ei ole liikluskoormuse kasv subjektiivseid õigusi rikkuv. Samuti ei ole liikluskoormuse kasv nii suur, et detailplaneeringu kehtestamisega tulnuks oodata kuni uute läbimurrete valmimiseni.

Kaebajad leiavad, et haldusorgan on ebaõigesti viidanud vastuväite puudumisele Veerise 22 elanikelt ning see tekitab kahtlusi kaalutlusotsuse õiguspärasuses. Haldusakti seletuskirjast (tlk 26, I kd) nähtub, et avaliku väljapaneku käigus esitas vastuväite Veerise 22 elanik H.T. Seega oli vähemalt ühe Veerise tn 22 elaniku vastuseis juurdepääsuteena Veerise tänava pikendamisele haldusorganile teada. Nagu nähtub haldusakti seletuskirjast on vastuväidet ka käsitletud. Haldusorgan on kaalunud erinevaid liikluslahendusi ning koostöös transpordiametiga leidnud, et Veerise tänava pikendamine on optimaalne arvestades perspektiivis kavandatud Saviliiva tee läbimurret. Kohus möönab, et see, mida optimaalse all mõeldi, võinuks olla lahti kirjutatud, et mõtet ei peaks otsima kogu haldusakti seletuskirja analüüsides. See puudujääk haldusakti motiveerimisel tühistamist kaasa ei too. Haldusaktist ja selle seletuskirjast ei nähtu, et tegelikult oleks kaalumisel tähtsust omanud asjaolu, et Veerise tn 22 elanikud liiga vähe kaebasid. Vastuväite menetlemine on õiguslikult reguleeritud planeerimisseaduses ning mingeid menetluslikke rikkumisi ei nähtu. Vastuväitega arvestamise (nõustumise) kohustust ei tulene haldusorganile ühestki õigusaktist.

Osaliselt eraomandis olevate tänavate juurdepääsuteedena kasutamine on problemaatiline, kuna eraomanik võib oma teelõigu sulgeda ka juhul, kui tänaseks seda tehtud ei ole, mis muudab Mirta tänavale pääsemise erinevaid tänavaid pidi vaevaliseks (mida ei saa liikluskorralduses pidada mõistlikuks). Tänava sundvõõrandamine oleks antud juhul õiguslikult välistatud (kuna alternatiivne ja mõistlik juurdepääs on olemas) ning mõistlikuks ei saa pidada ka tänavate kokkuleppel omandamist, mis eeldab linna poolt kulutuste tegemist ja müüja huvi.

Kohtu hinnangul ei saa kaevatavas otsuses juurdepääsutee lahendust pidada ilmselgelt ebakohastel kaalutlustel tehtuks.

7.7. Kohalik omavalitsus on kohtu arvates õiguspäraselt kaalunud avalikku huvi asenduskodude rajamiseks ja piirkonna olemasolevate elanike huvi säilitada senist elukeskkonda muutumatuna.

Detailplaneering toob kaasa varasema detailplaneeringuga kavandatud virgestusala vähenemise. Kinnistu (Mirta tn 43) jagatakse. Osa varasemast kinnistust jääb jätkuvalt virgestusalaks, sh jääb piisav puhverala kortermajade ja asenduskodude vahele. (vastustaja vastuse p 5.2) Hoonestatavatele kinnistutele tulevad avalikes huvides rajatavad asenduskodud nagu on määratletud kaevatavas detailplaneeringus. Kaebajate vandenõuteooriale tuginev oletus, et tegelikult rajatakse tavalised kortermajad (võimalik et isegi kogu end. Mirta tn 45 kinnistule) ei saa olla õiguspäraselt tehtava kohtuotsuse aluseks. Planeeringu dokumentides on planeeringu eesmärk selgelt fikseeritud ning projekti teostatakse Euroopa regionaalarengu fondi rahadest, millisel juhul teostatakse rahade kasutamise üle kontrolli ka finantseerija poolt. Avaliku huvi määrab kohalik omavalitsus ning kohtul puudub mõistlik kahtlus selles, et uus kaasaja nõuetele ning väljakujunenud elukeskkonnas linna omandis oleval kinnistul paiknev asenduskodu lastele on avalikes huvides vajalik. Linnal on maaomanikuna õigus otsustada oma maa kasutamise üle ning kaebajate omandiõigus ei ole kuidagi õiguslikult tähtsam. Kaebajate elukeskkonna halvenemine ala liigniiskuse süvenemise näol tõendatud ei ole, pigem võib detailplaneeringust järeldada positiivset mõju seoses Mirta tn 43 kinnistu kuivendamisega. Liikluse tihenemine Veerise tänaval ilmselt kaasneb, kuid ei muutu ebamõistlikult intensiivseks. Virgestusala kättesaadavus on jätkuvalt väga hea ka peale kaevatava detailplaneeringu realiseerimist, tulenevalt paiknemisest suure roheala vahetus läheduses ja piisavalt suure virgestusala planeerimise tõttu planeeringualal.

7.8. Muid subjektiivsete õiguste rikkumise kaitsmisel esitatud väiteid haldusakti materiaalse õigusvastasuse kohta käsitleb kohus populaarkaebuse juures, vältides sellega otsuse põhjenduste kordamist.

7.9. Kohus on seisukohal, et kaevatav haldusakt ei riku kaebajate subjektiivseid õigusi, mistõttu jääb subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebus rahuldamata.

8. Kohus leiab, et esitatud populaarkaebus ei ole samuti põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

8.1. Kaebajate poolt kaitstav avalik huvi saab kaebusest nähtuvalt olla looduse puutumatuna säilitamine hoonestusalal ja sissesõidu tee alal ning Õismäe raba ökosüsteemide kaitse. Detailplaneeringust nähtuvalt on detailplaneeringu kehtestamine ise avalikes huvides, kuna planeeritakse rajada asenduskodud.

Kohus eelnevalt viitas haldusmenetluses esitatud hinnangule (kohtuotsuse p 7.4), millest nähtub, et Õismäe raba hüdroloogilist olukorda planeeringuala kuivendamine oluliselt ei mõjuta. Samuti on haldusorgan teinud põhjendatud otsuse selle kohta, miks ei kaasne muid olulisi keskkonnamõjusid, mida tuleks hinnata eraldi mõjude hindamise menetluses. Kohus käsitles ka seda, et detailplaneeringuga määratud ja alternatiivse juurdepääsutee pikkused tegelikkuses oluliselt ei erine, arvestades, et Mirta tänava pikendamisel tuleks see ühendada tulevikus rajatava läbimurdega Vabaõhumuuseumi teele. Kohus viitas ka sellele, et keskkonnamõju hindamise vajalikkuse üle otsustades hinnati, kas planeeringu realiseerimine toob kaasa väärtusliku haljastuse likvideerimise. Sellist järeldust ühestki kohtule esitatud dokumendist teha ei saa.

8.2. Vastuolu üldplaneeringu ja Tallinna linna ehitusmäärusega.

Kaebajad leiavad, et Mirta tn 43 kinnistu on Tallinna üldplaneeringu kohaselt ettenähtud täies ulatuses virgestusalana ning sellele kortermajade ja sõiduteede rajamise võimalust kehtiv üldplaneering ette ei näe ja kinnistu sihtotstarve ei luba.

Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajad käsitlevad ekslikult üldplaneeringuga määratava maaala juhtotstarbe ja katastriüksuse sihtotstarbe määratlusi. Kaebajate käsitlus detailplaneeringu vastuolust üldplaneeringuga seoses vastava maa-ala juhtotstarbe ulatusliku muutmisega ei ole põhjendatud. Üldplaneering ei saa kindlaks määrata krundi sihtotstarvet, sest see on PlanS § 9 lg 4 p 1 kohaselt detailplaneeringu ülesanne. Krundi kasutamise sihtotstarbe alusel määratakse katastriüksuse sihtostarve.

Üldplaneering ega õigusaktid ei keelanud antud juhul kinnistu jagamist. Antud juhul kinnistu otsustati jagada ja näha ette kõigile uutele moodustatavatele kinnistutele kasutamise otstarbed, mis vastavad üldplaneeringule. Üldplaneering näeb ette maa kasutamise väikeelamute ja üksikute väiksemate korterelamute ning elamupiirkonda teenindavate asutuste ja väiksemate kaubandus-teenindusettevõtete maana. 2005.a detailplaneering määras Mirta tn 43 katastriüksuse sihtotstarbeks üldkasutatava maa sihtotstarbe (virgestusmaa). Detailplaneering ei ole selles osas realiseeritud. 2012.a detailplaneering jagab Mirta 43 kinnistu neljaks ning säilitab ühel (so suurem osa varasemast virgestusmaa otstarbega kinnistust) senise virgestusmaa otstarbe. Asenduskodude kinnistute katastriüksuse sihtotstarve tuleneb ehitiste kasutusotstarbest ning on seega selgelt sotsiaalse suunitlusega. Planeeringuga kavandatav ei hälbi ka üldplaneeringuga määratud ala juhtotstarbest (väikeelamuala). Mirta kinnistu kuulub maa-ala (ümbritsev elamukvartal) koosseisu, mis on väikeelamute ala ja seda juhtotstarvet detailplaneeringuga ei rikuta (sellisele seisukohale asus ka Tallinna Ringkonnakohus oma 24.09.2013 määruses käesolevas asjas).

Kohtule jääb arusaamatuks, kuidas on kaebajad välja lugenud vastustaja 10.01.2014 e-kirjast omaksvõtu krundi kasutusotstarbe õigusvastase määramise kohta. Vastustaja esindaja on seal selgitanud, et asenduskodusid mõnele teisele krundile rajada ei saa, kuna maaüksuse ehitusõigus (mis ei hõlma üksnes sihtotstarvet) on määratud detailplaneeringuga. See tähendab, et detailplaneering määrab mitmeks kinnistuks jagataval planeeringualal ära, kuhu on hoonestus lubatud ning hoonestuse asukohta detailplaneeringu muutmise menetlust algatamata muuta ei saa.

8.3. Kohtu arvates, kui lugeda avalikuks huviks ka piirkonna elanikele virgestusala kättesaadavus, ei kahjusta virgestusala vähendamine end. Mirta tn 43 kinnistul selle kättesaadavust piirkonnas.

Detailplaneering on haldusakt, mille muutmine on võimalik. Tallinna Ringkonnakohus on oma 26.03.2013 määruses asjas nr 3-13-299 (populaarkaebus sama haldusakti peale) selgitanud, et „kaebajatel puudub õiguspärane ootus varasema ja veel realiseerimata planeeringulahenduse kehtima jäämise suhtes. Põhjendatud vajadusel on võimalik planeeringuid muuta. Vaidlustatud haldusakt sisaldabki sellekohaseid põhjendusi, samuti on detailplaneeringu kehtestamisel analüüsitud kaebajate poolt esitatud vastuväiteid. Asjaolu, et vastuväidetega ei arvestatud, ei tähenda, et otsus oleks kaalutlusvigadega. Kaebusest ei selgu, millisest õigusnormist tuleneb kaebajate „õigus tervikliku elukeskkonna säilimisele“ ja kuidas vaidlusaluse detailplaneeringu kehtestamisega saab kaebajate terviklik elukeskkond häiritud“.

Kohtu hinnangul on haldusorgan piisavalt põhjendanud, miks varasem detailplaneering, mille suhtes võib eeldada ümberkaudsete elanike huvi (mitte õiguspärast ootust), muudeti. Arvestatud on naaberkinnistutele privaatsuse tagamisega, jättes piisava puhvri hoonestusala vahele. Samuti, kuna tegemist on Õismäe raba ja ulatusliku rohealaga piirneva asumiga, siis on leitud, et virgestusala vähendamisega konkreetsel planeeringualal huvi avalikult kasutatava virgestusala kättesaadavuse osas ei kahjustata. Suurem osa kinnistust on planeeritud jätkuvalt virgestusalaks. Asjaolu, kas vastustaja on käesolevaks ajaks sõlminud piisavalt kindlad tsiviilõiguslikud lepingud virgestusala rajamiseks, ei oma tähtsust detailplaneeringu kehtestamise otsuse õiguspärasuse hindamisel.

8.4. Kohtul ei ole alust pidada haldusorgani ulatusliku planeerimisdiskretsiooni alusel tehtud otsust (otstarbekuse ja sobivuse osas, mis õiguslikus vaidluses sisuliselt hinnatavad ja kohtu arvamusega asendatavad ei ole) meelevaldseks.

Kohus ei hinda haldusorgani planeerimisdiskretsiooni arvestades, kas kohalikul omavalitsusel oli vältimatu vajadus asenduskodude rajamiseks või mitte. Kohtul ei ole esitatud materjalide põhjal alust arvata, et asenduskodude ehitamise ettenägemine kaevatava planeeringuga oleks põhjendamata otsus, mille tegemisel kaalumine oleks jäetud teostamata. Kohtul ei ole peale piirkonnas paikvaatluse teostamist alust pidada kavandatavaid asenduskodude hooneid ümbritsevast piirkonna hoonestusest kavandatava mahu poolest eristuvateks ja sobimatuteks ning kohtule ei ole esitatud põhjendusi, et hoonete kasutamine asenduskodudena lastekodulastele oleks kaebajatele mingisuguseid negatiivseid mõjusid kaasa toov.

8.5. Kaebajad on kehtestatud detailplaneeringu vaidlustanud kaebetähtaja jooksul kohtus ning saanud selle raames välja tuua kõik asjaolud, milles vaidlustatud planeering nende huve või õigusi rikub. Kaevatava haldusakti tühistamist kaasa toovaid menetlusnõuete rikkumisi kohus ei tuvastanud.

9. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et vaidlustatud haldusakt ei riku kaebajate subjektiivseid õigusi, haldusakt on õiguspärane ning kaebajate kaebus tuleb täies ulatuses jätta rahuldamata.

10. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsust tehti. Osundatud sättest tulenevalt jäävad kaebajate menetluskulud nende endi kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmiseks taotlust ja vajalikke kuludokumente esitanud, seega kannab ka tema oma kulud ise.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kristina Maimann Kohtunik