3-13-26/96 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

7. aprill 2014. a, Tallinn

Haldusasja number

3-13-26

Haldusasi

L-L.P. kaebus Tallinna Linnavolikogu 15.11.2012 otsuse nr

160, millega kehtestati X tn xx/ X tn xx kinnistu

detailplaneering, tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: L-L.P.

Volitatud esindaja: vandeadvokaat Silja Holsmer

Vastustaja: Tallinna linn

Volitatud esindajad: Terje Krais ja Jaan Lindsaar

Kolmas isik: JB Private Invest OÜ

Volitatud esindaja: Raini Nõu

Seaduslik esindaja: Janek Barndõk

Asja läbivaatamise vorm

Kohtuistung 04.02.2014

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Mõista kaebajalt L-L.P.lt kolmanda isiku JB Private

Invest OÜ kasuks välja menetluskulud summas 1911

eurot (koos käibemaksuga). Muus osas jätta poolte

menetluskulud nende endi kanda.

3. Jätta kolmanda isiku taotlus lahendada korduvalt

kaebetähtaja küsimus läbi vaatamata.

4. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest ehk hiljemalt 7. aprill 2014. a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavolikogu 15.11.2012 otsusega nr 160 kehtestati X tn xx/ X tn xx kinnistu

detailplaneering.

2. L-L.P. esitas 07.01.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavolikogu

15.11.2012 otsuse nr 160 tühistamiseks.

3. 23.01.2013 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse ning viis läbi eelmenetluse.

Asjas toimus kohtuistung 04.02.2014.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebaja palub tühistada Tallinna Linnavolikogu 15.11.2012 otsuse nr 160, millega

kehtestati X tn xx/ X tn xx kinnistu detailplaneering, alljärgnevatel põhjustel.

4.1. Kaebaja on detailplaneeringu ala naaberkinnistu omanikuks olev isik. Vastavalt PlanS

§ 16 lg 4 p-le 2 on detailplaneeringu menetluses puudutatud isikuks planeeritava maa-ala

naaberkinnisasja omanik, kes tuleb detailplaneeringu koostamise menetlusse kaasata.

Seega on kaebaja vaidlusaluse detailplaneeringu menetluses puudutatud isikuks.

Kaebaja leiab, et vastustaja ei ole temaga detailplaneeringu menetluses sisulist koostööd

teinud ega kaebaja huve arvestanud, kuigi seda nõuab PlanS § 4 lg 2 p 2.

Kaebaja selgitab, et vaidlusaluse detailplaneeringu menetlus algatati 28.09.2011 Tallinna

Linnavalitsuse korraldusega nr 1488-k. Kaebaja esitas kolmandale isikule ning tema

arhitektile omapoolsed seisukohad juba enne detailplaneeringu algatamist 11.04.2011 (vt tl

137-139 pöördel, II kd). Kaebaja esitas omapoolsed seisukohad detailplaneeringu

lähteseisukohtadele ja eskiisile 20.10.2011, millele olid lisatud eelnimetatud 11.04.2011

seisukohad. Lisaks kordas kaebaja vastavaid seisukohti lähteseisukohtade arutelul

20.10.2011 ja esitas need kirjalikult Tallinna Linnaplaneerimise Ametile (TLPA) samal

koosolekul. Kaebaja seisukohad olid, et detailplaneeringuga kavandatu seab ohtu kaebaja

kinnistu hoonestuse püsivuse; kavandatavad ehitised ei ole tänavajoone ning olemasolevate

ehitistega

linnaruumi

sobivad;

puudub

selgus,

kas

kvartal

on

perspektiivne

miljööväärtuslik ala või mitte, mis aga peab olema aluseks hoonete mahtude ja kuju osas.

Kaebaja esitas ka ettepanekud seoses liikluskorralduse ja –ohutusega, lume koristusega,

tänavavalgustega, haljastusega, insolatsiooni, tuleohutuse ja turvalisusega.

Kaebaja viitab oma väidete toetuseks PlanS § 16 lg-le 8 ning märgib, et kaebaja neile

ettepanekutele vastustaja ei vastanud. Samas eskiisi avalikul arutelul kaebaja ettepanekuid

tagasi ei lükatud, vaid jõuti kokkuvõtvale järeldusele, et esitatud ettepanekud ja arutelu

käigus tekkinud mõttevahetus on loogiliseks eelduseks projekti edukaks lõpuleviimiseks

(vt eskiisi arutelu protokoll 20.10.2011 tl 80, I kd).

Kaebaja tutvus oma väitel täiendatud detailplaneeringu põhijoonisega 30.01.2012.

Detailplaneeringus kaebaja ettepanekutega arvestamist ei nähtunud ning kaebaja märkis

vastaval joonisel 30.01.2012 järgmist: “Palun arvestada 20.10.2011 esitatud planeeringu

eskiisi ettepanekutega“ (vt tl 140, II kd). Seega kaebaja kordas 30.01.2012 oma seisukohti

ning jäi jätkuvalt ootama vastustaja vastust kaebaja ettepanekutele.

Detailplaneeringu avalikustamisel kaebaja tutvus detailplaneeringuga ning veendus, et

tema 20.10.2011 vastuväited on detailplaneeringu materjalide hulgas. Kuivõrd kaebaja

vastavatele vastuväidetele vastatud ei olnud, siis eeldas kaebaja, et tegemist on

lahendamata vastuväidetega ning jäi oma seisukohtadele vastustajalt vastust ootama ning

ootas teadet detailplaneeringu avalikust arutelust. Eeltoodust tulenevalt pöördus kaebaja

15.08.2012 uuesti vastustaja poole (vt toimik lk 77-79, I kd), kus kaebaja juhtis tähelepanu

puudustele planeerimismenetluses ning kaebajaga koostöö mitteteostamises. Ühtlasi kordas

ja täpsustas kaebaja oma varem esitatud ettepanekuid ning taotles kas uue avaliku arutelu

korraldamist või üksnes naaberkinnistute omanikega ja vastustaja vahel arutelu läbiviimist.

Samuti kordas kaebaja oma ettepanekut liita kaebaja kinnistu planeeringuala koosseisu,

kuna kvaliteetse linnaruumi kujundamise huvides tuleb kahte külgnevat hoonet vaadelda

koos.

Vastustaja vastas kaebaja 15.08.2012 pöördumisele 17.09.2012 (tl 86-93, I kd). Vastustaja

teatas, et kaebaja poolt detailplaneeringu eskiislahenduse avaliku arutelu järgselt olevat

kaebaja ettepanekutest lähtudes detailplaneeringut korrigeeritud ja nii on kaebajaga

koostööd tehtud. Kaebaja leiab, et vastav väide on väär, sest tegelikkuses kaebaja

ettepanekuid ei arvestatud. Samuti ei ole pidanud vastustaja vajalikuks korduva

avalikustamise läbiviimist ja seda vaatamata kaebaja 15.08.2012 pöördumises esitatud

põhjendustele.

Asjaolu, et kaebaja ei korranud oma varem esitatud ettepanekuid detailplaneeringu avaliku

väljapaneku raames, ei ole aluseks kaebaja huvidega mittearvestamiseks. Puudub vaidlus,

et vastustaja oli jätnud vastamata kaebaja poolt detailplaneeringu eskiisi avalikustamisel

esitatud ettepanekutele, milleks oli seadusest tulenev kohustus. Samuti oli vastustaja enne

detailplaneeringu kehtestamise otsustamist teadlik, et kaebaja ei ole oma ettepanekutest ja

vastuväidetest loobunud ning on lisaks esitanud täiendavad seisukohad detailplaneeringu

puudustest. Seega pidi vastustaja vastavate seisukohtadega arvestama. Detailplaneeringu

raames tuleb puudutatud isikuga teha sisulist koostööd, leida erinevatest huvidest lähtuv

tasakaalustatud lahendus ning seda sõltumata sellest, kas puudutatud isik kordab oma

ettepanekuid detailplaneeringu avaliku väljapaneku raames või mitte. Vastustaja viitab

koostöö teostamisele märkides, et kaebaja oli teadlik detailplaneeringu menetlusest ning

tutvus detailplaneeringuga. On ilme, et vastavad asjaolud ei kinnita sisulise koostöö

teostamist. Kaebaja, kui puudutatud isiku, huvidega mittearvestamine on oluline

planeerimismenetluse põhimõtte rikkumine, mis on kaasa toonud õigusvastase otsuse.

4.2. Detailplaneeringu kehtestamisel on põhjendatud kavandatud hoone sobivust väitega, et

kavandatav X tänava äärne elamu järgib X hoone ehitusjoont ning arvestab hoone sokli-,

katuse räästa- ja harjajoone kõrgustega, mida peaks kinnitama detailplaneeringu koosseisus

olev joonis. Vastaval joonisel on aga esitatud kaebajale kuuluv hoone oluliselt eksitaval

ning tegelikkusele mittevastaval kujul - X tn xx tänavaäärse hoone absoluutkõrguseks on

antud planeeringujoonistel 24,89 meetrit, kuid tegelikkuses on hoone absoluutkõrguseks

21,73 meetrit (vt tl 141, II kd, väljavõte X tn xx hoone inventariseerimistoimikust ning tl

142, II kd, väljavõte geoalusest). Hoone kõrgus on arvestatud järgnevalt: kõrgusmärk

hoone nurgal: 12.43 (abs., vt väljavõte geoalusest, kõrgus 1. korruse põrandast pööningu

lae peale: 6, 80 m (vt. lisatud inventariseerimisjoonist), kõrgus pööningu laelt katuse

harjale: 2,5 m (inventariseerimisjoonisel andmata, kohapeal mõõdetud). Seega on kaebaja

hoone katuseharja kõrgus 21,73 m s.o. 12,43 m + 6,80 m + 2,50 m. Eeltoodust nähtub, et

detailplaneeringus on esitatud kaebaja hoone ligi 3,16 meetrit s.o. vähemalt ühe korruse

võrra kõrgemana., Lisaks puudub kaebaja hoonel sokkel.

Kaebaja on seisukohal, et puudub kahtlus, et nõuetekohaselt on võimalik diskretsiooni

teostada üksnes olukorras, kus otsustamisel lähtutakse tõestest andmetest. Antud juhul on

detailplaneeringu kehtestamist põhjendatud väitega, et kavandatav hoonestus on sobiv X

hoonestusega arvestades muuhulgas X hoone kõrgust. Kaebajale kuuluvat hoonest on aga

rohkem kui 3 meetrit kõrgema kujutatud, mis on oluline valeandmete esitamine

detailplaneeringus. Puudub igasugune alus eeldada, et lähtudes tegelikkusele vastavatest

andmetest

oleks

vastustaja

võtnud

vastu

samasuguse

otsuse

detailplaneeringu

kehtestamiseks. PlanS § 9 lg 6 kohaselt peab planeeringulahenduse illustratsioon andma

informatsiooni, et detailplaneeringu avalikustamisel ja otsustamisel tekiks ruumiline

ettekujutus kavandatavast keskkonnast ja hoonestusest. Seega on oluline, on planeering

sisaldab tegelikkusele vastavaid andmeid, mida aga ei ole esitatud, sest joonisel on esitatud

eksitavaid andmeid. Eraldi väärib rõhutamist, et kaebaja juhtis oma 20.10.2011 ja

15.08.2012 kirjas vastavale olulisele eksitamisele tähelepanu, kuid vastustaja on sellele

vaatamata jätnud kaebaja hoone tegeliku kõrguse arvestamata ning lähtunud valedest

andmetest, mis on kaasa toonud õigusvastase otsuse.

4.3. Kaebaja on seisukohal, et Vana-Kalamaja antud kvartal moodustab terviku ning

tänavalõigul peaks planeeringu tulemusena tekkima linnapilt, mis on harmooniline,

keskkonda sobiv, esteetiliselt nauditav ning kujunduslikult loogiline. Arhiivides säilinud

fotodest saab järeldada, et ajalooliselt on vastava kvartali dominantne ja kõrgeim hoonestus

olnud X kinnistul ning kõrvalkinnistul on olnud ajalooliselt läbivalt oluliselt madalamad

hooned (vt tl 143 ja selle pöördel, II kd fotod X hoonestusest). Kuna üks planeeringuga

kavandatav uushoone ehitatakse vastu X hoone A (paekivist hoone aastast 1898)

tulemüüri, on tänavale jääva pildi visuaalne kujundus, kõrgusjooned jms. oluline.

Detailplaneeringuga kavandatud ehitusmahud ning –vormid seevastu ei arvesta vähimalgi

määral ajaloolise hoonestuslaadiga. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on põhjendamatult

jätnud arvestamata piirkonna ajaloolise hoonestusega ega ole objektiivselt hinnanud

kavandatud hoonestuse sobivust vastavasse piirkonda. Detailplaneeringuga kavandatu

sobimatusele on tähelepanu juhtinud ka piirkonnas elavad ja/või töötavad arhitektid (vt tl

144-145, II kd).

4.4. Detailplaneeringu kehtestamise otsuse seletuskirjas on lähtutud eeldusest, et

detailplaneeringu ala ei arvata Kalamaja miljööväärtusliku hoonestusala koosseisu Tallinna

Linnavolikogu 26.01.2006 otsusega nr 8 algatatud Põhja-Tallinna üldplaneeringu raames.

Puudub

vaidlus,

et

vastav

üldplaneering

ei

ole

kehtestatud

ning

Kalamaja

miljööväärtuslikku hoonestusala ei ole ka praegusel hetkel määratud. Seega puudub

igasugune alus lähtuda menetluse ühest ajahetkest, vaid tuleb lähtuda siiski faktilistest

asjaoludest ning sisuliselt hinnata, kas X kuulub ajaloolise Kalamaja asumi koosseisu ning

vastavalt hinnata ka hoonestuse sobivust arvestades muuhulgas naaberkinnistu

hoonestusega. Juhul, kui vastustaja on seisukohal, et kaebaja kinnistu kuulub Kalamaja

miljööväärtuslikku hoonestusalasse, mida on Tallinna linn muuhulgas väljendanud

kaebajale väljastatud projekteerimistingimustes (vt tl 147, II kd), ning kaebaja kinnistul

asub väärtuslik hoone, siis ei ole võimalik vahetult väidetavalt miljööalas või

perspektiivses miljööalas asuva väga miljööväärtusliku hoonega kokku ehitada hoonet, mis

oma arhitektuurilt ega mahult vähimalgi määral ei arvesta ajaloolise hoonestusega.

Miljööala piir ei saa joosta kinnise hoonestusviisiga hoonestuse keskelt, kuna miljööala

tähendabki laiemat keskkonda, mitte üksiku hoone arhitektuuri.

Kaebaja märgib, et detailplaneeringu kehtestamise seletuskirjas on asutud seisukohal, et X

kinnistu asub Kalamaja asumi naabruses, mitte koosseisus, mis ilmselgelt on vale. X ja X

asuvad oma ajaloolise hoonestusega merepoolses osas, tänava ääres, mis tekkiski kalurite

asumi ning Tallinna vanalinna ühendusteena. Seega ei ole tegemist mitte Kalamaja

naabruses asuva kinnistuga, vaid vanima eeslinnas (s.o. Kalamajas) asuva kinnistuga.

Kaebaja rõhutab eraldi, et detailplaneeringu algatamise faasis oli vastustaja seisukohal, et

X kinnistu puhul on tegemist perspektiivse Kalamaja miljööväärtusliku ala koosseisu

kuuluva kinnistuga, mida muuhulgas kinnitab detailplaneeringu kaustas olev TLPA

04.03.2010 kiri (nr 1/2-1/265) kolmandale isikule.

Seega on detailplaneeringu kehtestamisel jäetud arvestamata ning sisuliselt hindamata

kavandatud hoonestuse sobivus piirkonda tervikuna. Vastustaja on leidnud ilma mistahes

sisulise analüüsita, et X ei kuulu perspektiivse miljööväärtusliku ala koosseisu ning jätnud

analüüsimata ning hindamata piirkonna ajaloolise hoonestuse ja sobivuse linnakeskkonda

või on hinnanud seda naaberkinnistu hoonemahtu tegelikust oluliselt suuremana

arvestades.

4.5. Kaebaja toob välja, et detailplaneeringu seletuskirjas on märgitud, et X kinnistul asuva

hoonega on ette nähtud plokistamine tulemüüriga ning vastavast eeldusest lähtudes on

detailplaneering ka Põhja-Eesti Päästekeskusega kooskõlastatud. Tegelikkuses vastavat

tulemüüri ei eksisteeri, vaid tegemist on vanade puitakendega seinaga. Seega ei ole

planeeringus piisavalt lahendatud tuleohutuse küsimus ning kaebaja hinnangul on Põhja-

Eesti Päästekeskusele esitatud tegelikkust moonutavaid lähteandmeid lähtudes eesmärgist

saavutada suurem ehitusõigus. Tulemüüri puudumisel pidanuks planeeringu ehitusala

kaugus naaberkinnistust olema vähemalt 8 meetrit tulenevalt Vabariigi Valitsuse

27.10.2004 määrusega nr 315 kehtestatud ehitisele ja selle osale esitatavate

tuleohutusnõuete § 19 lg-st 2.

4.6. Detailplaneeringuga on kavandatud kaks maa-alust parkimiskorrust 2 meetri

kaugusele kaebajale kuuluvast hoonest. Vastavad suuremahulised süvendit ettevalmistavad

ja süvendisse seina ehitamise tööd seavad ohtu kaebaja 1898. aastal ehitatud eluhoone ning

1912. aastal ehitatud kivist trepikojaga eluhoone püsivuse. Detailplaneeringu raames ei ole

viidud läbi mistahes analüüsi, mis oleks hinnanud vastava ehitusõiguse mõju

naaberkinnistu

hoonestusele.

Planeeringu

käigus

ei

ole

ka

kaalutletud

teisi

parkimislahendusi, mis ei omaks sellist mõju naaberkinnistu hoonestusele. Asjaolu, et

detailplaneeringus on seatud nõudeks analüüsi läbiviimine ehitusloa menetluses, ei taga

kaebaja huvide kaitset, kuna üksnes vastavas mahus maa-aluse ehitusõiguse puhul on

võimalik tagada nõuetekohast parkimist. Seega peab olema detailplaneeringu kehtestamisel

üheselt selge, kuidas on võimalik parkimise korraldada ning kui vastavas mahus

ehitusõiguse puhul on üksnes läbi maa-aluse parkimise võimalik nõuetekohane parkimine

tagada, siis peab olema detailplaneeringu kehtestamiseks selge, kas vastavate maa-aluste

korruste rajamine on võimalik või mitte.

Kaebaja ei nõustu vastustaja ning kolmas isiku viidatud IPT Projektijuhtimisese OÜ poolt

koostatud geotehnika aruandele, 14.03.2013, mis peaks väidetavalt kinnitama negatiivsete

mõjude ohu mitteesinemist. Viidatud geotehnika aruande lk 6-7 ning lk 8 järelduses nr 3

on kirjeldatud ülavee valgumisega ja vee ärajuhtimisega seotud probleeme ning osundatud,

et kogunev ülavesi võib liivakivi lagundada ja viimane muutub seeläbi oma omadustelt

lähedaseks liivaga. Liivase, st täiesti sõmera pinnaskonsistentsi puhul on aga oht

naaberhoone püsivusele väga reaalne. Geotehnika aruande lk 8 järelduses nr 2 on

osundatud, et süvendi mõju ulatub süvendist 2 meetri kaugusele. Seega oleks tulnud

tagada, et süvendi piir ei oleks naaberehitisele ega selle vundamenditaldmikule lähemal kui

2 meetrit, kuid antud juhul detailplaneering vastavat lahendust ette ei näe.

Detailplaneeringu kohaselt on naaberehituse maa-alune valmis välissein kinnistu piirist 2

meetri kaugusel. X hoone osad, mis külgnevad X kinnistuga, on hilisemad juurdeehitused

ning nende ehitusprojekti pole arhiivides säilinud. Oletada saab rajamisperioodi

ehitustavade ning TLPA arhiivis asuva hoone algse projekti alusel, et vundamenditaldmik

on laiem kui alusmüür ning asub juba naaberkinnistul. Seega oleks tulnud vähendada maa-

alust ehitusmahtu X kinnistul selliselt, et süvendi piir ei ulatuks naaberhoone

vundamendile ja selle taldmikule lähemale kui 2 meetrit ka irdpinnase osas, eesmärgiga

vältida mõjusid, mida aga antud juhul tehtud ei ole. Lisaks ei ole detailplaneeringus

näidatud, kuidas kavandatakse vältida ülavee valgumisest tingitud probleeme.

4.7. Kaebaja palub mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja kohtukulud vastavalt kohtule

esitatud menetluskulude nimekirjale (tl 180-193, II kd, tl 5-8, III kd) summas 5677,50

eurot (sh riigilõiv 15 eurot).

Kolmanda isiku poolt esitatud menetluskulude osas märgib kaebaja, et kolmanda isiku

poolt esitatud arve nr 1307 kajastab õigusabi seoses kolmanda isiku 11.03.2013

menetlusdokumendiga, milles kolmas isik taotles haldusasjas menetluse lõpetamist.

Kolmanda isiku vastav taotlus jäi rahuldamata. Seega 11.03.2013 menetlusdokumendiga

seotud kulude hüvitamise taotlus kuulub rahuldamata jätmisele sõltumata asja

lõpplahendist.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja

põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.

5.1. Vastustaja leiab, et kaebaja ettepanekuga seoses võimaliku ohuga kaebaja hoonele on

arvestatud ja detailplaneeringu seletuskirja (p 6.1) on lisatud nõue, et hoonete

ehitusprojektide koostamiseks tuleb läbi viia krundi ehitusgeoloogilised uuringud ja nende

alusel valida lahendus, mis arvestab naaberkinnistul asuvate hoonete eripäraga ning ei

mõjuta ehituse ajal ja edaspidise ekspluatatsiooni käigus naaberhoonete konstruktsioone

(lk 13-29 pöördel, II kd).

Vastustaja selgitab, et kuivõrd sama küsimus tekkis ka kompromissläbirääkimistel tellis

kolmas isik kõneluste kestel OÜ-lt IPT Projektijuhtimine (MTR EG10670486-001) X tn xx

/ X tn xx kinnistu geoloogilise ekspertiisi. Nimetud äriühing koostas 14.03.2013

geotehnika aruande, töö nr 13-02-1080 (tl 38-53, II kd). Välitööde käigus (teostati 8.

märtsil 2013) rajati 8 puurauku (vt aruande p 1.2) ning neist saadud andmete põhjal

analüüsiti pinnakihte ja pinnavett (p 2.3 ja lisatud joonised). Saadud andmetele tuginedes

koostati lähteandmed projekteerimiseks (p 3). Kokkuvõtvalt tõdetakse aruandes, et

ehitustegevus ei avalda kaebaja hoonetele negatiivset mõju isegi kui: a) ehitusaegse

pinnasevee taseme alandamisega kaasneb savipinnase vajumine naabermaja all; b) süvendi

seinad ebapiisavalt toestatakse; c) süvend jääb pikaajaliselt avatuks (nt arheoloogilised

kaevamised).

Seega jõuti läbiviidud geoloogilise ekspertiisi koostamise käigus järeldusele, et

ehitustegevusega ei saa kaasneda negatiivseid mõjutusi kaebaja kinnistul paiknevatele

hoonetele ning seega ei saa need tööd rikkuda L. P. subjektiivseid õigusi.

Vastupidist ei ole kaebuse esitaja tõendanud.

5.2. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et tema subjektiivseid õigusi rikub asjaolu, et X

tn xx/X tn xx kinnistu on miljööväärtuslikust alast välja jäetud.

Planeerimisseaduse (PlanS) § 8 lg 3 p 6 kohaselt on üheks üldplaneeringu ülesandeks

miljööväärtuslike hoonestusalade määramine ning nende kaitse- ja kasutamistingimuste

seadmine.

Ainuke vaidlusaluse ala suhtes kehtiv üldplaneering on kehtestatud Tallinna

Linnavolikogu

11.01.2001

määrusega

nr

3,

Tallinna

üldplaneering.

Tallinna

üldplaneeringu kohaselt ei asu planeeritav kinnistu miljööväärtuslikul hoonestusalal.

PlanS § 9 lg 2 p 12 järgi on üheks detailplaneeringu ülesandeks vajaduse korral

miljööväärtusega hoonestusalade määramine ning nende kaitse- ja kasutamistingimuste

seadmine. Kuna planeeritaval X tn xx/X tn xx kinnistul asusid detailplaneeringu

algatamisel ja ka praegu väga halvas seisukorras ehitised (vt tl 13-29 pöördel, II kd

detailplaneeringu olemasoleva olukorra kirjeldusele lisatud fotosid), siis ei tehtud ka

detailplaneeringu menetluse käigus ettepanekut kinnistu määramiseks miljööväärtusega

hoonestusala hulka.

Vastustaja on seisukohal, et tulenevalt asjaolust, et planeeritav ala ja kaebaja kinnistu ei

asu kehtivate õigusnormide kohaselt miljööväärtusega hoonestusalal, ei esine siinkohal ka

kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist. Kaebaja subjektiivseid õigusi ei saa rikkuda fakt,

et Põhja-Tallinna üldplaneeringus märgitud Kalamaja miljööväärtusliku piirkonna piire on

korrigeeritud lähtuvalt piirkonna olemasolevast linnaehituslikust olukorrast. Isiku

subjektiivseid õigusi saab rikkuda üksnes naaberkrundi konkreetne planeeringulahendus,

mitte küsimus sellest, kas see paikneb perspektiivis miljööväärtuslikuks määrataval alal või

ei.

5.3. Vastustaja leiab, et detailplaneeringu lahendusega nurgakrundile kavandatud X tänava

äärne elamu järgib naaberkinnistu X tn xx asuva hoone ehitusjoont ning arvestab hoone

sokli-, katuse räästa- ja harjajoone kõrgustega, uus hoone on kavandatud kokku

olemasoleva elamuga kinnistute ühisel piiril ning eraldatud sellest tulemüüriga. X tänava

äärde planeeritav uus kuni 5 maapealse (sh katusekorrus) ja maa-aluse korrusega elamu

lähtub X tänava 4–5-korruseliste hoonete ehitusjoontest, mahtudest ja kõrgustest ning

sobitub X tänavafrondis üldise hoonestusrütmiga. Hoonele on planeeritud tänavaääres

tagasiastega katusekorrus ning hoone 4-korruselise maapealse osa parapeti/räästa kõrgus

arvestab X tänava äärde planeeritava kuni 3 maapealse (sh katusekorrus) ja 2 maa-aluse

korrusega hoone kõrgusega kuni 12 meetrit maapinnast. Ühtlasi on planeeringulahenduses

uute hoonete kavandamisel arvestatud krundil praegu paiknevate ja varem paiknenud

ajalooliste hoonete asukohtadega, mistõttu merevaated X tn xx hoonetest ei muutu oluliselt

võrreldes olemasoleva olukorraga. Planeeritava krundi lõunapoolsele hoovialale on

kavandatud suurem haljastatud õueala koos laste mänguväljakuga.

Vastustaja selgitab, et X tn xx / X tn xx on reljeefse maapinnaga kinnistu, millele nähti

nurgakrundile parima variandina ette perimetraalne nurgalahendus, st hoonestust on

käsitletud üleminekuna Suur-Patarei tänaval juba paratamatult paiknevate 5-6 korruseliste

hoonetele ja X tänava poolne hoone osa arvestab Kalamaja miljööväärtusliku hoonestuse

mastaape. Eeltoodut arvestades on selge, et planeeringuga planeeritav hoonestus arvestab

ümbruskonna hoonestusega ning on piirkonda linnaehituslikult sobiv tekitades korrastatud

linnaruumi.

5.4. Vastustaja arvates annavad kõige objektiivsema võimaluse rajatavate hoonete mahtude

kõrvalkinnistutel asuvate hoonete mahtudega võrdlemiseks kaardi (tl 55, II kd) alaosas

kujutatud joonised, st pildid, mis võrdlevad rajatavaid hooneid kõrvalkruntide hoonetega

fassaadide laotuse kaudu. Seejuures on fassaadide kõrgusi võrreldud mõlema tänava osas.

Jooniselt nähtuvalt on planeeritava, X tänava äärde jääva 3-korruselise hoone absoluutne

kõrgus (edaspidi abs) 24,50 meetrit, mis ei ületa X tn xx tänavaäärse hoone abs-i (24,89

meetrit). Samuti ei ületa Suur-Patarei tänava äärde kavandatud 5-korruselise hoone abs

27,2 meetrit kõrvalkrundi, X tn xx hoone abs-i, mis on 27,41 meetrit. Järelikult ei ole

planeeritav hoonestus kõrgem (suurem) naaberkruntide hoonestusest.

Planeeringumaterjalidele on lisatud pildid, kus lähivaates on kaebaja hoone fotole „kõrvale

pandud“ kujutatav planeeringuga kavandatav hoone, mis annab hea võimaluse võrrelda

hoonete fassaade ka laiuse osas (tl 56, II kd). Kõikide piltide võrdlemisel nähtub, et X

tänava äärde kavandatav hoone fassaad on umbes kolmandiku võrra laiem kui X hoone

laius. Seega pole mahtude analüüsi kaardil X tänavaäärset hoonet suuremana kujutatud.

5.5. Vastustaja selgitab, et vaidlustatava detailplaneeringu avalik väljapanek toimus 2.

juulist kuni 16. juulini 2012. Avaliku väljapaneku kestuse ja sellest teavitamise osas ei ole

vaidlust. Vaidlust pole ka selles, et kaebaja avaliku väljapaneku käigus vastustaja poole ei

pöördunud. Järelikult ta avaliku väljapaneku käigus ühtegi ettepanekut ega vastuväidet

PlanS § 20 tähenduses ei esitanud.

Kaebaja pöördus vastustaja poole 15.08.2012 (tl 35-36, II kd), ehk pärast avaliku

väljapaneku toimumist, ja selle näol ei ole tegemist PlanS § 20 mõistes avalikul

väljapanekul esitatud ettepaneku või vastuväitega - selline pöördumine ei tekita PlanS

kirjeldatud õiguslikke tagajärgi, mis kaasnevad detailplaneeringu avalikul väljapanekul

esitatava ettepaneku või vastuväitega. Niisuguseks tagajärjeks on näiteks avaliku arutelu

korraldamine ja vastuväite osas üksmeelele mittejõudmisel ka maavanema järelevalve.

Väljaspool avalikku väljapanekut tehtud pöördumist tuleb vaadelda kui vastuväidet ja

ettepanekut PlanS § 16 tähenduses. Vastupidisel tõlgendusel muutuks PlanS avaliku

väljapaneku

regulatsioon

mõttetuks.

Kaebaja

15.08.2012

kirjale

on

Tallinna

Linnaplaneerimise Amet ettenähtud korras vastanud (tl 30-33 pöördel, II kd).

Kaebaja leiab ka, et kui ta esitas oma ettepanekud ja vastuväited enne avalikku

väljapanekut ei saa väita, et ta pole vastuväiteid ja ettepanekuid esitanud. Seega peaks

kaebaja tõlgenduse kohaselt kõik tema poolt enne detailplaneeringu avalikku väljapanekut

esitatud ettepanekud ja vastuväited, millele ei ole mingis osas vastatud automaatselt

võrdsustama

detailplaneeringu

avalikul

väljapanekul

esitatud

ettepanekute

ja

vastuväidetega. Selline lähenemine ei ole kooskõlas PlanS mõttega, mida kinnitab

planeerimisseaduse eraldi paragrahvidega (§ 16 ja 20) reguleeritud ettepanekutele ja

vastuväidetele esitamise kord. Olukorras, kus enne avaliku väljapaneku toimumist tema

esitatud vastuväidetele ei vastatud, oleks kaebaja pidanud esitama vastuväite avalikul

väljapanekul uuesti või pöörduma täiendava järelepärimisega vastustaja poole, küsimaks

selgitusi varasemalt esitatud kirjale vastamise kohta.

Seda seisukohta kinnitab ka Riigikohtu lahendis nr 3-3-16-08 kajastamist leidnud

arvamus, mille kohaselt „avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu tulemuste alusel teeb

kohalik omavalitsus planeeringus vajalikud parandused ja täiendused (PlanS § 21 lg 4).

Seega ei toimu avaliku väljapaneku käigus mitte üksnes avalikkuse informeerimine

planeeringust, vaid ka avalikkuse kaasamine planeeringu väljatöötamisse. Avalikku

väljapanekut ei saa käsitada juba valminud planeeringulahenduse tutvustamisena

avalikkusele. Väljapanekul esitletakse üksnes esialgset planeeringuprojekti, lõplik

planeering valmib alles koostöös avalikkusega“.

Koostöö avalikkusega peakski tähendama, et isik esmalt avalikul väljapanekul tutvub

kohaliku omavalitsuse poolt heakskiidetud lahendusega (PlanS § 18 lg 1) ja seejärel esitab

oma vastuväited avaliku väljapaneku kestel, sh küsib, miks tema seisukohtadega ei ole

arvestatud või on arvestatud vaid osaliselt. Kaebaja 15.08.2012 kirjast ilmneb, et ta tutvus

13.07.2012 avalikul väljapanekul olnud lahendusega, veendus, et tema ettepanekutega pole

arvestatud, kuid ei esitanud avaliku väljapaneku ajal vastuväiteid ega ettepanekuid.

5.6. Kaebaja süüdistab vastustajat selles, et tema ettepanekutele vaidlusaluse

detailplaneeringu eskiisi avalikul arutelul ei vastatud ettenähtud ajal. Samas ei vaidlusta

kaebaja asjaolu, et ta on olnud menetlusse PlanS mõttes kaasatud. Eeltoodut kinnitab

kaebaja 20.10.2011 kiri, milles ta esmalt tänab Tallinna Linnaplaneerimise Ametit kirja

(06.10.2011) eest, milles teda teavitati eskiisi avaliku arutelu ajast ja kohast. Lisaks

selgitab kaebaja kirjas, et arhitekt ja planeeritava kinnistu omanik on talle

planeeringueskiisi ka varem tutvustanud. Nagu eeltoodust selgelt nähtub kaasati kaebaja

menetlusse, talle tagati võimalus esitada ettepanekuid ning tal oli võimalus

planeeringumaterjalidega tutvuda (tutvus materjalidega ka avaliku väljapaneku käigus).

Kaebaja põhjendab, et ehkki tema 20.10.2011 kirjale vastas Tallinna Linnaplaneerimise

Amet 17.09.2012 kirjaga nr 3-2/265 (tl 30-33 pöördel, II kd ) ei ole tema põhiliste

ettepanekutega arvestatud. Samas ei ole kaebaja vaevunud välja tooma milles need tema

põhilised ettepanekud seisnesid.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58 sätestab haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa

nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei

vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.

Viidatud sätte kontekstis tuleb antud juhul analüüsida, kas kaebaja ettepanekutega

arvestamisel oleks vaidlusalune detailplaneering kehtestatud teistsugustel tingimustel.

Praegusel juhul pole kahtlust, et kaebaja ettepanekud jõudsid vastustajani, mis nähtub

kaebuse lisaks olevast Tallinna planeeringute registri väljavõttest ja seega on välistatud

võimalus, et vastustaja üldse nendega ei tutvunud. Asjaolu, et vastustaja on kaebaja

ettepanekutega sisuliselt tutvutud, tõendab detailplaneeringu seletuskiri. Seletuskirjas on

eraldi punkt 4.1.5 „Seisukoht X kinnistu omaniku ettepanekute kohta“, kus on kõigile

kaebaja ettepanekutele (vastused samas järjekorras nagu ettepanekud) antud sisulised

vastused ja konkreetse ettepanekuga nõustumisel on tehtud viide seletuskirja vastavale

punktile. Näiteks on kaebaja oma ettepanekus juhtinud tähelepanu tuleohutusele, ning

detailplaneeringu seletuskirjas on viide punktile 4.5 „Tuleohutus“ ja palunud lisada

insolatsiooni puudutava teabe, mida on ka tehtud (tl 59, II kd).

Samas on kaebaja 20.10.2011 kirjas teinud ka ettepanekuid, mida vaidlusaluse

detailplaneeringuga ei ole võimalik lahendada. Näiteks ettepanek (p 2.3) X tn xx hoonele

lubatud arhitektuurse fassaadilahenduse projekti koostamine või kelgumäe säilitamise

küsimus (p 4.4). Kuivõrd planeeringuala ei hõlma X tn xx krunti ning planeeringualal ei

ole olnud kelgumäge, siis vaidlusalune planeering ei saa neid küsimusi kuidagi ka

lahendada.

Lisaks tuleb tähelepanu juhtida asjaolule, et detailplaneeringu seletuskiri esitati vastustajale

menetlemiseks 13.02.2012, mida kinnitab Tallinna planeeringute registri vastav märge (vt

kaebuse lisa). Seega kujundati seisukoht kaebaja ettepanekute osas oluliselt varem, kuid

sellest ei teavitatud kaebajat. Kuna kaebaja tutvus planeeringu materjalidega avaliku

väljapaneku käigus 13.07.2012, siis tõenäoliselt luges ta ka planeeringu seletuskirjas

olevaid põhjendusi tema ettepanekutele. Järelikult ei ole korrektne kaebaja väide, et tema

ettepanekutele vastati (kujundati seisukoht) 17.09.2012 kirjaga.

Kuigi kaebaja mõistis, et tema ettepanekutele kirjalik vastamine viibib, ei teinud ta omalt

poolt midagi, et välja selgitada viivituse põhjus. Helistamine või e-maili saatmine ei oleks

kaebajale olnud ülemääraselt keeruline või kulukas. Samas, olukorras, kus isik teab, et

planeeringumenetluse käigus ei ole temale ettenähtud ajal vastatud, tutvub avaliku

väljapaneku käigus veendudes, et planeeringumaterjalides on tema ettepanekule vastatud

ning ei esita avaliku väljapaneku ajal vastuväiteid ja ettepanekuid ning pöördub hiljem

vastustaja poole ja nõuab uue avaliku väljapaneku korraldamist põhjusel, et talle ei

vastatud, on kokkuvõttes käsitatav pahatahtlikuna.

Lõpetuseks ei saa nõustuda kaebaja väidetega, et materjalid tehti talle kättesaadavaks

pärast kirjale vastamist (17.09.2012), alles 13 nädalat hiljem. Materjalid olid kaebajale

kättesaadavad kogu planeeringumenetluse käigus, kuid ta ei esitanud kordagi sooviavaldust

nendega tutvumiseks.

5.7. Kokkuvõtvalt saab asuda seisukohale, et otsusega ei ole kaebaja subjektiivseid õigusi

rikutud, sest väited ehitustegevusega planeeringuala naaberkrundile tekkivast kahjust on

geoloogilise ekspertiisiga ümber lükatud ning kehtestamata üldplaneering ei oma

subjektiivseid õigusi rikkuvat mõju ega määra miljööväärtusliku hoonestusala piire.

Menetlusnormi rikkumine, mis seisnes viivituses kaebaja ettepanekutele vastamisel, ei too

kaasa otsuse tühistamist, sest see ei mõjutanud asja otsustamist. Kaebaja ettepanekutega on

menetluse käigus arvestatud või nendega mittearvestamist enne detailplaneeringu

kehtestamist põhjendatud.

5.8. Kohtuistungil jäi vastustaja oma seisukohtade juurde ning palub jätta kaebuse

rahuldamata.

5.9. Vastustaja palub jätta võimalikud kohtukulud kaebaja kanda. Kohtuotsusega Tallinna

linnalt kohtukulude ja/või kahjusumma väljamõistmisel palub vastustaja tulenevalt HKMS

§ 246 lg-st 1 määrata otsuse täitmise tähtaeg, märkides, et Tallinna linn on kohustatud

kohtulahendi selles osas täitma hiljemalt 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse

jõustumisest.

14.02.2014 vastuses märkis vastustaja, et kaebaja menetluskulud on osaliselt mitte

vajalikud ning põhjendamata (vt tl 18-19, III kd). Kokkuvõtvalt on Tallinna linna arvates

vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud haldusasjas nr 3-13-26 kokku 2656,25 eurot, mis koos

käibemaksuga moodustab 3187,5 eurot.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

6. Kolmas isik palub jätta kaebuse rahuldamata. Kolmas isik nõustub vastustaja

seisukohtadega ning lisab järgmist.

6.1. Kolmas isik leiab, et kaebaja pole toonud esile asjaolusid ega esitanud tõendeid,

millistest võiks järeldada, et seoses vaidlusaluse detailplaneeringumenetlusega oleks

rikutud õigusnorme, mis omakorda oleks aluseks otsuse nr 160 tühistamisele (HKMS § 59

lg 1). Kaebaja väited (väidetud asjaolud) on vastavalt põhjendamatud, asjakohatud ning ka

tõendamata. Paljuski on kaebaja kriitikale vastused-vastuväited olemas linnavolikogu

15.11.2012 otsuses ja selle lisaks olevas seletuskirjas.

6.2. Kolmas isik on seisukohal, et käesoleval juhul pole täidetud PlanS § 26 lg 1 järgsed

eeldused kohtusse pöördumiseks. Käesoleval juhul pole avalike huvide riivet, pole

avalikkuse huvide rikkumist. Samuti pole rikutud kaebaja isiklike õigusi, pole kaebaja

õiguste ega vabaduste riivet. Ühest küljest väär, teisalt ka tõendamata on kaebaja väide, et

detailplaneeringu menetlus ei vastanud PlanS-le ning ei võimaldanud kaebajal oma õigusi

kaitsta. Oma tahteavalduste (ettepanekute) väljendamine kaebaja poolt ei tähenda veel

seda, et vastustaja pidi nendega kindlasti arvestama. Puudub õiguslik alus, mille kohaselt

tuleb esitatud ettepanekuid ja/või vastuväiteid kindlasti arvestada ehk et teha planeeringus

vastavasisulised muudatused. Kaebaja on nt osalenud 20.10.2011 Põhja-Tallinna

Valitsuses X tn xx/X tn xx kinnistu detailplaneeringu eskiisi avalikul arutelul (tl 125 ja

selle pöördel, I kd). Seega ei saaks väita, et kaebaja oleks kõnesolevast

detailplaneeringumenetlusest kõrvale jäetud, et teda poleks menetlusse kaasatud. Kaebaja

menetlusse kaasatus ja kaebajapoolne menetluses osalemine on tõendatud nt ka kaevatud

otsuse lisaks oleva seletuskirja lk 8 ülalt 5. lõigu järgi.

6.3. Kaebaja esitas oma ettepanekud planeeringule 20.10.2011 (mitte planeeringu avaliku

väljapaneku ajal). Avalik väljapanek toimus 02.07.2012-16.07.2012 (vt kaevatud otsuse

seletuskirja p 5). Kaebaja tutvus avalikul väljapanekul selle detailplaneeringuga: on olemas

kaebaja allkirjaga kinnitus kõnesoleva tutvumise kohta (tl 126, I kd). Kaebaja ettepanekuid

ega vastuväiteid avaliku väljapaneku ajal ei esitatud, seega ei kasutanud ta enda õigust

vastavalt PlanS § 20 lg-le 1 (igal isikul on õigus avaliku väljapaneku ajal esitada

ettepanekuid ja vastuväiteid planeeringu kohta). Ka ei esitanud ettepanekuid ega

vastuväiteid planeeringule avaliku väljapaneku ajal keegi teine, nagu seda tõendab Põhja-

Tallinna Valitsuse 20.07.2012 kiri Tallinna Linnaplaneerimise Ametile (tl 126 pöördel, I

kd). See aga tähendas, nagu on vastustaja ka õigesti leidnud, et vastavat avalikku arutelu ei

pidanud toimuma (PlanS § 21 lg 1). Kaebaja esitas omapoolsed ettepanekud (mitte aga

vastuväited) pärast avaliku väljapaneku lõppemist 15.08.2012, ent neile ei pea kohalik

omavalitsus reageerima selliselt, nagu see pidanuks olema siis, kui ettepanekud-

vastuväited olnuks esitatud avaliku väljapaneku ajal. PlanS § 21 lg 4 näeb ette, et avaliku

väljapaneku ja avaliku arutelu tulemuste alusel teeb kohalik omavalitsus või maavanem

planeeringus vajalikud parandused ja täiendused.

Kaebaja 13.01.2014 esitatud seisukohtade punktis 1.1.4 kinnitab kaebaja ise, et tema

ettepanekuid tuleb mõista PlanS § 16 lg 8 valguses. Kaebaja ettepanekud leiavad kajastust

planeeringu dokumentides ja planeeringukaustas, nende ettepanekutega arvestati ulatuses,

mida peeti tasakaalustatud planeerimise ja kaalutletud otsuse tulemusena vajalikuks ja

mõistlikuks.

Täiendavalt märgib kolmas isik, et kaebaja saatis kolmandale isikule 11.04.2011 e-kirja (tl

168, II kd), milles sisaldusid temapoolsed soovitused planeeringule. Kaebaja

ettepanekutega arvestati vastavalt võimalustele. Samas pole eelnimetatud kirja saajate

hulgas kedagi, kes kuuluks linnaplaneerimisega seotud ametkondade töötajate hulka, seega

võib oletada, et nimetatud kirja pole kaebaja TLPA-le eraldi saatnudki ja seega ei saanud

tekkida Tallinna Linnaplaneerimise Ametil ka kohustust nimetatud kirjale vastavalt PlanS

§ 16 lg 8 vastata. Kaebaja pole suvatsenud isegi tõendada vastava kirja saatmist Tallinna

Linnaplaneerimise Ametile. Pidevaid kirjavahetusi ja kohtumisi pidasid omavahel aga

kaebaja ja kolmas isik.

13.01.2014 menetlusdokumendi punktis 1.1.5 väidab kaebaja, et ta tutvus täiendatud

detailplaneeringu põhijoonisega 30.01.2012. Tema ettepanekutega arvestamist tema

väidetel ei nähtunud ning kaebaja märkis joonisel 30.01.2012 järgmist: “Palun arvestada

30.10.2011 esitatud planeeringu eskiisi ettepanekutega.” Eelneva väitega tõendab kaebaja

järjekordselt, et ta oli kaasatud planeerimise protsessi. Kolmas isik ja planeeringu

arhitektid kohtusid kaebajaga planeeringu menetlemise käigus mitmel korral, kaebajaga

arutati planeeringut, kaebaja arvamused ja ettepanekud leidsid kajastamist planeeringu

dokumentides.

6.4. Vaidlusalune detailplaneering ei hõlma kaebaja märgitud, temale kuuluvat kinnistut.

Ent sellele vaatamata võib kaebaja positsioonist aru saada selliselt, et ta üritab selle

detailplaneeringuga haakuvalt teatavalt korraldada seda, millel puutumus tema enda

kinnisasjaga – kolmanda isiku arvates pole selliseks lähenemiseks-asjaajamiseks

õiguslikku alust. Võimalikud vaidlustamised saavad toimuda õigel ajal, seoses õige

menetlusega jne: kas oli ehk kaebajal võimalik midagi varasemalt vaidlustada või võib see

veel tulevikus aset leida, ent kõnealuse planeeringuga ei saa seostada seda, millel selle

planeeringuga vajalikku puutumust ei ole (nt. konkreetsesse detailplaneeringusse, mis

olemuslikult kitsam, tahetakse sisse tuua n-ö üldisemad-laiemad küsimused; miks ühes

kohas on, teises kohas ei ole miljööala).

6.5. Kolmas isik leiab, et kaebaja halduskaebus on pahauskne, mille kaudu üritab kaebaja

kolmanda isiku arusaamisel saada enda kinnistule suuremat ehitusõigust, lahendada

teatavalt võimalikke naaberkinnisaja ehk kaebaja kinnisasjaga seonduvaid probleeme.

Kolmanda isiku viidatud e-kirjavahetuse sisu (vt tl 186-192, I kd) ei ole sisuliselt seotud

mitte vaidlusaluse DP-ga, vaid X kavandatava juurdeehitusega. Seetõttu ei ole ka kaebaja

halduskaebusel eduperspektiivi. Kui kaebaja on seisukohal, et seoses tema kinnisasjaga on

asetleidnud mingid rikkumised, et seonduvalt tema kinnisasjaga peaks midagi toimuma

vms, siis tulnuks/tuleb kaebajal asjakohasega tegeleda teistsuguses menetluses. Kolmandal

isikul (naaberkinnisasja omanikul) pole vastavat puutumust kaebaja kinnisasjaga, kaebaja

kui selle asja omaniku õiguste ja/või huvidega jne., mistõttu ei pea kolmas isik ka osalema,

sh läbi kaasatuse, menetlus(t)es, millised vahetult kolmandat isikut, tema õigusi ning huve

ei puuduta. Kolmas isik ei pea kannatama kahju seetõttu, et läbi tema DP üritatakse

saavutada mingeid muid eesmärke. Kaebajal pole olnud seoses vaidlusaluse DP-ga

vastuväiteid, ettepanekuid vms, millistega pidanuks asjaomane isik kohustuslikult

arvestama.

6.6. Kolmas isik on seisukohal, et linnavolikogu on piisavalt põhjendanud, miks pole olnud

võimalik kaebaja soovidega vastavalt arvestada. Kaebuse põhjal pole üheselt jälgitav, mis

alusel ja miks pidanuks minema teisiti, kui olnuks kaebaja esiletoodud arutamine avalikul

väljapanekul või maavanema juures (mida kaebaja sõnutsi ei olnud). Kolmas isik ei nõustu

kaebajaga, et menetluses olid menetlusvead, mis takistanud kaebajal planeeringus

osalemist.

Jääb arusaamatuks, millised on need kaebaja erihuvid, millega vastustaja ja kolmas isik

pidid arvestama ilma kolmanda isiku soove arvestamata ja kaalumata, ehk arvestama vaid

selle tõttu, et kaebaja lihtsalt soovis, et nii tuleks planeeringus tema arvates teha.

6.7. Kolmandale isikule jääb arusaamatuks, mida peab kaebaja silmas muudetud

planeeringumaterjalide all, millised saanuks kättesaadavaks 28.12.2012. Kolmanda isiku

teada selliseid muudetud materjale pole olnud, lisaks on planeeringuga seonduvad

materjalid olnud kättesaadavad ka enne 28.12.2012.

6.8. Kolmas isik on seisukohal, et kaebuse p-s 1.5. märgitu on ekslik. Miljööväärtusliku ala

olemasolu või puudumine pole praegusel juhul asjassepuutuv.

Selles osas, kas kolmanda isiku kinnistu asub või ei asu miljööväärtuslikul hoonestusalal,

pole vaidlust. Ei asu, see on fakt, mida tõendab nii kinnistu detailplaneeringu seletuskiri,

kui ka otsuse põhjenduste osa, samuti on fakt, et eelnimetatud kinnistu pole arvatud ka

kavandatavasse Põhja-Tallinna üldplaneeringuga kehtestatavasse Kalamaja miljööalasse.

6.9. Selle detailplaneeringumenetlusega, sh planeeringu kehtestamisega, pole kaebaja

õigusi rikutud. Ei ole õige kaebaja väide, et temale kuuluval kõrvalkinnistul asuvate

hoonete püsimine ei ole tagatud. Ka ei ole kaebaja tõendanud enda selle väite õigsust.

Samuti ei ole põhjendatud ega tõendatud kaebaja versioon kõrvalkinnistu eluhoonete

seisukorra ning eluhoonetes viibivate inimeste elu ja tervise ohust, mille tekitavat selle

planeeringu kehtestamine. Ka ei ole põhjendatud-õige ega tõendatud kaebaja esiletoodu

seoses ehitustööde (sh konstruktsioonide püsivusega), vajumiste, vibratsioonide ja muude

kahjustustega.

14.03.2013 koostas IPT Projektijuhtimine OÜ geotehnika aruande, töö nr 13-02-1080

seoses X tn xx/ X tn xx, Tallinn (tl 204-211 pöördel, I kd). Selle dokumendi põhjal on

tuvastatavad ka järgmised asjaolud: uuringute tellijaks oli kolmas isik; uuringute käigus

tehti puuraugud; millised kihid uuriti-eraldati; vundamendisüvendite rajamisel pole

naaberkinnistu puhul võimalik nõrkade savipinnaste vajumine maja alla, kuna hoonete

geoloogilise aluse moodustab poolkaljupinnas; toestamise lahenduse võib seoses süvendi

seintega jätta ehitajale, kusjuures nende seinte tavapärane toestamine on vajalik vaid

irdpinnaste osas; kui ka süvend jääks pikaajaliselt avatuks, ei ole sellel antud kohas mõju

naabermajadele. Kõnealuses aruandes pole järeldatud, et kaebaja kinnisasjal leiaks aset

vastav kokkuvarisemine.

Kaebaja vastavad väited on tõendamata.

6.10. Ehitusloa väljastamisega seonduv ei ole praegusel juhul asjakohane tahk, ehitusluba

väljastataks teises haldusmenetluses. Riigikohtu viidatud lahend asjas nr 3-3-1-64-02 ei

puuduta seejuures vastavalt detailplaneeringumenetlust. REIB-dokument pole asjakohane

lisaks seetõttu, sest see käib hoopis teise objekti kohta (iga asi ja/või olukord on

teadupärast ainulaadne ja kordumatu, mistõttu on erinevate objektide võrdlemine vastavalt

meelevaldne). Samamoodi pole asjakohasteks 2 täiendavat lehte (need ei kvalifitseeru

sellistena ka tõenditeks): seoses Hiiu sulundseina ning Eesti Kunstiakadeemia

kaevetöödega.

6.11. Samuti ei nõustu kolmas isik kaebaja märgituga seoses muinsuskaitsealalise ning

ajalooliselt väljakujunenu vastuväidetega. Ka jääb arusaamatuks kaebaja väide

planeerimise käigus valeandmete esitamisest – kolmanda isiku teada pole midagi sellist

olnud.

Kolmas isik rõhutab, et kõik planeeringu alusandmed on õiguspärased ja kontrollitud,

planeeringu kaust sisaldas avalikustamisel kõiki vajalikke andmeid – nii jooniseid kui ka

fotosid naaberkinnistul olevast ja potentsiaalselt planeeritavast, kõrgusmärke jm vajalikku

ning avalikkusele ei loodud vale ettekujutust olemasoleva hoonestuse ja planeeringu

olukorrast. Kaebaja väited on jällegi otsitud ja tõendamata.

6.12. Kolmas isik märgib, et muuhulgas soovib kaebaja planeerimistoimingute uuesti

alustamist, kuigi halduskaebusest ei nähtu selleks õiguslikku alust. Kaebaja ei ole esitanud

kinnistu planeeringu avaliku väljapaneku käigus mitte ühtegi ettepanekut ega vastulauset

PlanS § 20 tähenduses. Kaebaja hilisem (nö korduv) pöördumine vastustaja poole on

käsitletav ettepaneku või vastuväitena PlanS § 16 tähenduses. Seega puudus vajadus ja

kohustus korraldada avalik arutelu planeeringu üle peale avalikustamist.

Kaebaja väited tema planeerimisprotsessis mitte osalemise osas on otsitud ja tõendamata.

6.13. Küsimus, kas perspektiivse miljööväärtusliku hoonestusalaga piirnevale kinnistule

kavandatav hoonestus sobib piirkonda, on saanud ammendava vastuse kinnistu

planeerimisdokumentides, kaebajale 17.09.2012 saadetud Tallinna linna vastuskirjas ning

otsuse motiveerivas osas ja põhjendustes. Kõikides nimetatud dokumentides on põhjalikult

selgitatud ja põhjendatud nii hoonestuse viisi, laadi, sobivust kui ka arhitektuurseid

nõudeid ja leitud, et need on antud piirkonda sobivad.

Kolmas isik märgib, et kaebaja väited 13.01.2014 menetlusdokumendi punktis 1.3 väidetud

planeeringuga kavandatud hoonestuse sobimatuse osas on emotsionaalsed ja subjektiivsed

ega kajasta mitte kuidagi planeeringuga loodud reaalset olukorda. Ka kaebaja katse

põhjendada oma väiteid ajalooga ei ole õnnestunud, sest ajalooliselt on Kalamajas asunud

ka hoonestamata karjamaa – miks mitte sellest lähtuda?

6.14. Kolmas isik leiab, et kaebuse esitamisemotiiv on pahatahtlik. Samuti palub ta kohtul

võtta uuesti seisukoht kaebuse tähtaegsuse osas. Kolmas isik on seisukohal, et kaebus on

mittetähtaegne ja perspektiivitu ning menetlus tuleks lõpetada.

6.15. Tuleohutuse osas märgib kolmas isik, et kehtestatud vaidlusalusele planeeringule

kavandatav hoone on plokistatud X tulemüüriga. Vanade puitakende kohale on jäetud

seaduspärane kuja, mille näeb ette seadus ja mille on kooskõlastanud päästekeskus. Põhja-

Eesti Päästekeskuse kooskõlastus planeeringule on detailplaneeringu dokumentides

olemas. Kaebaja väited tuleohutuse nõuete rikkumise osas ei vasta seega tõele ja on

tõendamata.

6.16. Kokkuvõttes võib nentida, et planeeringuga pole kaebaja õigusi rikutud ja kaebaja

tõendamata seisukohad kinnistu ehitusemõjudest naaberkinnistule lükkab ümber

geotehnika aruanne ja ka kaebaja ise tunnistas kohtumisel linnaarhitektile, et selles osas tal

kolmandale isikule etteheiteid pole. Kehtestamata üldplaneering ei määra kindlaks

miljööala piire. Kaebaja oli kaasatud planeerimismenetlusse kõikvõimalikel erinevatel

viisidel. Menetlusnormi rikkumine ei mõjutanud asja otsustamist, sest ettepanekuid

arvestati juba planeeringu koostamise menetlemise faasis või jäeti arvestamata vastavalt

kaalutlustele ja neid kaalutlusi on enne planeeringu kehtestamist ka põhjendatud.

Kaebusega seotud asjaoludest tuleb selgelt välja kaebaja ja kaebuse pahatahtlikkus

kolmanda isiku vastu – kaebaja üritab lahendada temale kuuluva kinnistuga seotud

ehitusõiguslikke probleeme vaidlustades – seejuures hilinenult - naaberkinnistu

planeeringu ja kasutades seda sisuliselt suurema ehitusõiguse väljapressimisena vastustajalt

ja kolmandalt isikult. Kuna vastavasisulist kaebust oleks kaebaja saanud esitada omaenda

planeerimismenetluse raames, mis käis paralleelselt kolmanda isiku planeeringu

menetlemisega, siis on kaebuse näol tegemist otsese pahatahtlikkusega kolmanda isiku

vastu ja talle majandusliku kahju tekitamisega. Kolmas isik leiab, et kaebus on esitatud

kaebaja poolt selgelt pahatahtlikuna, ja esitatud motiveerituna vaid sellest, et saada oma

kinnistule suurem ehitusõigus.

6.17. Kolmas isik palub kaebajalt välja mõista menetluskulud vastavalt kohtule esitatud

menetluskulude nimekirjale ning kuludokumentidele (tl 194-198, II kd, tl 11-12 pöördel,

III kd) kokku summas 1911 eurot.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja nende seisukohti leiab, et

kaebus tuleb jätta rahuldamata ja põhjendab seda järgnevalt.

7.1. Käesolevas asjas on tuvastatud järgmised asjaolud:

7.1.1. Tallinna Linnavolikogu 15.11.2012 otsusega nr 160 kehtestati X tn xx/ X tn xx

kinnistu detailplaneering (edaspidi nimetatud ka DP), osaühingu R-KONSULT töö

nr 12/2009, millega määratakse Põhja-Tallinnas 0,22 ha suurusel planeeringualal asuvale X

tn xx // X tn xx kinnistule ehitusõigus ühe kuni 5 maapealse (sh katusekorrus) ja maa-aluse

korrusega korterelamu või äripindadega korterelamu ning kuni 3 maapealse (sh

katusekorrus)

ja

2 maa-aluse

korrusega

korterelamu

ehitamiseks.

Samuti

on

detailplaneeringuga lahendatud ala heakorrastus ja haljastus, juurdepääsud, parkimine ning

tehnovõrkudega

varustamine.

Detailplaneeringukohaste

teede-

ja

tehnovõrkude

väljaehitamine ja haljastuse rajamine tagatakse vastavalt 06.09.2012 sõlmitud lepingule

nr 3-7/155.

Otsuse kohaselt on DP kehtestatud planeerimisseaduse (PlanS) § 24 lg 3, kohaliku

omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 22 lg 1 p 33 ning Tallinna Linnavolikogu

29.05.2003 määrusega nr 35 kinnitatud “Tallinna linna ehitusmääruse” § 19 lg-te 1, 3 ja 5

alusel, kooskõlas Tallinna Linnavolikogu 11.01.2001 määrusega nr 3 kehtestatud “Tallinna

üldplaneeringuga” ning arvestades nii otsusele lisatud Tallinna Linnaplaneerimise Ameti

koostatud seletuskirjas esitatud kui ka järgmisi põhimotiive ja kaalutlusi: - Tallinna

Linnavolikogu 11.01.2001 määrusega nr 3 kehtestatud “Tallinna üldplaneeringus” on

planeeritava ala juhtotstarve korruselamute ala ehk põhiliselt kahe- ja enamakorruseliste

korterelamute ala, kus võivad paikneda kõik elurajooni teenindavad asutused,

kaubandusettevõtted, garaažikooperatiivid jm. Detailplaneeringu lahendus on kooskõlas

Tallinna üldplaneeringuga; - planeeringulahendusega on kavandatud kinnistul paiknevad

amortiseerunud hooned lammutada ja kinnistu hoonestada piirkonda sobivate elamutega,

millega suureneb elukeskkonna kvaliteet; - planeeringulahendusega kavandatud X tänava

äärne elamu järgib naaberkinnistul X asuva hoone ehitusjoont ning arvestab hoone sokli-,

katuse räästa- ja harjajoone kõrgustega; - planeeringus kavandatud hooned on planeeritud,

arvestades krundil paiknenud ajalooliste hoonete asukohtadega; - planeeringus kavandatud

hoonete mahud arvestavad piirkonnale iseloomulikku hoonestusstruktuuri; - parkimise

lahendus on kooskõlas Tallinna Linnavolikogu 16.11.2006 otsusega nr 329 kinnitatud

“Tallinna parkimise korralduse arengukavaga aastateks 2006-2014”.

Otsuse põhjendustes on analüüsitud olemasolevat olukorda, tehtud kontaktvööndi analüüs,

tuvastatud,

et

DP

on

kooskõlas

Tallinna

üldplaneeringuga,

toodud

välja

detailplaneeringuga kavandatu, märgitud ära avaliku väljapaneku tulemused ning X tn xx

kinnistu omaniku L-L.P. ettepanekud ja vastuväited ning neile esitatud vastused ning

seisukohad, samuti on välja toodud DP menetlus (vt tl 6-19, I kd või vt DP kaust 1).

7.1.2. PlanS § 26 lg 1 kohaselt on igal isikul õigus pöörduda planeeringu kehtestamise

otsuse vaidlustamiseks kohtusse, kui ta leiab, et see otsus on vastuolus seaduse või muu

õigusaktiga või selle otsusega on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Viidatud

võimaldab säte kaebuse esitamist nii subjektiivsete õiguste rikkumise tõttu kui ka avalikes

huvides ehk populaarkaebusena.

Riigikohtu halduskolleegium on 10.11.2009 otsuses asjas nr 3-3-1-84-08 (p-d 10 ja 11)

rõhutanud, et kui kaebuse esitamise eelduseks on kaebaja õiguste ja vabaduste riive, siis

populaarkaebuse esitamise eelduseks on avalike huvide riive. Riigikohtu nimetatud lahendi

kohaselt on võimalik esitada kaebus samaaegselt ka kahel erineval alusel - kas s.o

subjektiivsete õiguste rikkumise tõttu ja populaarkaebusena - kuid kolleegiumi hinnangul

peavad need erinevad alused ja kaebuse osad olema piiritletud ja eristatavad. Riigikohtu

halduskolleegiumi 24.05.2010 otsuses asjas nr 3-3-1-29-10 on halduskolleegium pidanud

vajalikuks rõhutada, et kohtul lasub sellise kaebuse menetlemisel kohustus selgelt eristada,

millises osas on kaebus esitatud subjektiivsete õiguste kaitseks ja millises osas soovitakse

kaitsta avalikku huvi vastuolu tõttu seaduse või muu õigusaktiga.

Käesolevas asjas on tuvastatud, et kohus võttis kaebuse menetlusse subjektiivsete õiguste

kaitseks esitatud kaebusena. Sealjuures andis kohus kaebuse esitajale võimaluse

täpsustada, kas kaebaja esitab kaebuse ka avalikes huvides paludes sellisel juhul ära

näidata DP vastuolu õigusnormidega ning eristades selgelt vastavad kaebuse osad.

Kaebuse esitaja ei esitanud kohtule kaebust avalikes huvides.

Seega on kohtu menetluses kaebaja subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebus

Tallinna Linnavolikogu 15.11.2012 otsuse nr 160 tühistamiseks.

7.1.3. Vaidlust ei ole küsimuses, et kaebaja L-L.P. on vaidlusaluse DP hõlmatud ala

piirinaaber ning X kinnistu omanik (tl 98). Samuti ei ole sisulist vaidlust selles, et vastavalt

PlanS § 16 lg 4 p 2 on ta puudutatud isikuks, kes tuli planeerimismenetlusse kaasata.

7.1.4. Kuivõrd kolmas isik on tõstatanud sisuliselt ka kaebeõiguse küsimuse, siis kohus

märgib, et kaebajal on tulenevalt PlanS § 26 lg 1 kaebeõigus, kuivõrd isik on

planeeringuala piirinaaber ning planeeringuga isiku õiguste rikkumine ei ole välistatud.

Sellisel juhul on isikul vastavalt seadusele ja kohtupraktikale kaebeõigus (vt ka HKMS §

44 ning § 37). Konkreetne subjektiivsete õiguste rikkumise kontroll toimub

kohtumenetluse käigus, mille tulemusena kohtumenetluse tulemusena tuvastatakse, kas

isiku subjektiivseid õigusi on rikutud või mitte.

7.1.5. Kohus leiab, et asjasse puutumatu on kaebuse esitaja väide, et ta esitas juba enne

vaidlusaluse DP algatamist 11.04.2011 kolmandale isikule ja tema arhitektile omapoolsed

seisukohad DP-le, DP algatati 28.09.2011 (vt tl 81-85 ja tl 17, I kd). Kuivõrd DP ei olnud

selleks

ajaks

algatatudki,

siis

ei

oma

kaebaja

poolt

viidatud

seisukohtade

haldusmenetlusele eelnev esitamine käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt tähtsust.

Ka ei tähenda kolmandale isikule ja tema arhitektile vastavate seisukohtade esitamine, et

need oleks esitatud haldusmenetluse raames ja vastustaja oleks pidanud nende suhtes

mingi seisukoha kujundama. Vastustaja on kohustatud seisukoha langetama ainult temale

haldusemenetluse käigus esitatud seisukohtade suhtes.

7.2. Kohus leiab pärast menetluse käigus esitatud seisukohtade ja tõendite uurimist asja

lahendades kõigepealt, et vastustaja viis detailplaneeringu menetluse läbi järgides

õigusaktides

sätestatud

nõudeid.

Planeeringumenetlusse

kaasati

nähtuvalt

selle

menetlusdokumentidest avalikult teatamisega avalikkus ja personaalselt saadetud teadetega

kõik puudutatud ning huvitatud isikud. Kõik kaasatud isikud said kasutada oma õigusi

seisukohtade esitamiseks. Kohus leiab, et kaebaja ei ole sisuliselt esitanud läbiviidud

menetluse suhtes ühtegi arvestatavat vastuväidet. Kaebaja ei ole tõstatanud küsimust, et

haldusorgan ei ole võimaldanud talle ligipääsu menetlusdokumentidele või on jätnud

vastamata tema esitatud seisukohtadele või vastuväidetele. Nähtuvalt vaidlustatud

detailplaneeringu seletuskirjast, on kaebaja olnud kaasatud menetlusse ning tema poolt

esitatud seisukohti on vastavalt võimalusele arvestatud ning kaalutud.

7.3. Kohus leiab, et sisulist vaidlust ei ole selles, et kaebaja esitas omapoolsed seisukohad

detailplaneeringu lähteseisukohtadele ja eskiisile 20.10.2011 toimunud lähteseisukohtade

arutelul. Vastustaja ei vaidle vastavale väitele vastu ning toimiku materjalid kinnitavad

eeltoodut (vt ka 125-126, I kd). Kaebaja kinnitab, et veendus ka DP avalikustamisel, et

tema varasemalt esitatud seisukohad on materjalide juures ning et ta jäi ootama vastust

ning teadet avaliku arutelu kohta. Uuesti esitas kaebaja oma seisukohad 15.08.2012,

millele vastustaja vastas 17.09.2012 kirjaga nr 3-2/265 (vt tl 77-93, I kd).

Kohus leiab, et nii kaebaja enda ütluste kui ka vastustaja ja kolmanda isiku poolt kohtule

avaldatuga ning DP materjalidega on leidnud kinnitust, et kaebaja poolt esitatud seisukohti

tuleb käsitleda kui arvamusi ning ettepanekuid PlanS § 16 lg 8 tähenduses, mis sätestab, et

planeeringu koostamise ajal võib iga isik esitada ettepanekuid ja vastuväiteid planeeringu

kohta. Kirjalikele ettepanekutele vastab planeeringu koostamist korraldav kohalik

omavalitsus või maavanem nelja nädala jooksul ettepaneku saabumise päevast arvates.

Laekunud ettepanekutele vastatakse esitamise viisil või ettepaneku esitaja soovi kohaselt

posti või elektronposti teel.

Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ettepanekutele on vastatud vastustaja 17.09.2012 kirjaga

nr 3-2/265 (vt tl 86-93, I kd), samuti on kaebaja ettepanekuid ja seisukohti, mis on otseses

puutumises vaidlusaluse DP-ga vaidlusaluse otsuse seletuskirjas analüüsitud (vt DP kaust

Seletuskiri Tallinna Linnavolikogu otsuse „X tn xx/ X tn xx kinnistu detailplaneeringu

kehtestamine Põhja-Tallinnas“ juurde.). Isegi siis, kui nõustuda kaebajaga selles, et

vastustaja rikkus PlanS § 16 lg 8 tulenevat 4 nädalast menetlustähtaega kaebajale

vastamiseks, ei anna see alust DP kehtestamise otsuse tühistamiseks.

Riigikohus on oma 15.10.2013 lahendis 3-3-1-35-13 märkinud, et haldusakti kehtetuks

tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid

või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada

asja otsustamist (HMS § 58).

Eeltoodust ei saa järeldada nagu ei oleks kaebuse esitajat kaasatud nõuetekohaselt

haldusmenetlusse. Tegelikult kaebaja seda kohtu arusaamisel ka ei väida, vaid leiab, et

tema põhiliste ettepanekute ja vastuväidetega ei ole arvestatud. Samas märgib vastustaja

õigesti, et kaebuses ei ole kaebaja samas välja toonud, millised konkreetsed kaebaja

ettepanekud ja vastuväited on jäänud arvestamata ning milliste vastavate seisukohtade osas

ei ole vastustaja omapoolset põhjendatud seisukohta esitanud (vastavalt siis DP

seletuskirjas või kaebajale esitatud vastuskirjas).

7.4. Kohus leiab, et poolte seisukohade ning DP materjalidega on asjas tõendamist leidnud,

et vaidlusaluse DP avalik väljapanek toimus 2. juulist kuni 16. juulini 2012 ning selle

toimumisest oli nii avalikkust kui kaebajat nõuetekohaselt teavitatud. Kaebaja osales

avalikul väljapanekul (tl 126, I kd). Samas ei esitanud kaebaja DP avalikul väljapanekul

omapoolseid ettepanekuid ega vastuväiteid ei esitanud (vt ka tl 126 pöördel).

Kohus nõustub siinkohal vastustaja seisukohaga, et kaebaja pöördus vastustaja poole

15.08.2012 (tl 35-36, II kd), ehk pärast avaliku väljapaneku toimumist, ja selles

pöördumises esitatu näol ei ole tegemist PlanS § 20 mõistes avalikul väljapanekul esitatud

ettepaneku või vastuväitega. Selline pöördumine ei tekita planeerimisseaduses kirjeldatud

õiguslikke tagajärgi, mis kaasnevad detailplaneeringu avalikul väljapanekul esitatava

ettepaneku või vastuväitega. Niisuguseks tagajärjeks on näiteks avaliku arutelu

korraldamine ja vastuväite osas üksmeelele mittejõudmisel ka maavanema järelevalve (vt

PlanS § 21). Väljaspool avalikku väljapanekut tehtud pöördumist tuleb kohtu arvates

vaadelda kui vastuväidet ja ettepanekut PlanS § 16 tähenduses.

Kaebaja leiab lisaks, et kui ta esitas oma ettepanekud ja vastuväited enne avalikku

väljapanekut, siis ei saa väita, et ta pole vastuväiteid ja ettepanekuid esitanud. Seega peaks

kaebaja tõlgenduse kohaselt kõik tema poolt enne detailplaneeringu avalikku väljapanekut

esitatud ettepanekud ja vastuväited, millele ei ole mingis osas vastatud automaatselt

võrdsustama

detailplaneeringu

avalikul

väljapanekul

esitatud

ettepanekute

ja

vastuväidetega. Kohus nõustub ka siinkohal vastustajaga, et selline lähenemine ei ole

kooskõlas planeerimisseaduse mõttega, mida kinnitab planeerimisseaduse eraldi

paragrahvidega (§ 16 ja 20) reguleeritud ettepanekutele ja vastuväidetele esitamise kord.

7.5. Kohus leiab, et kinnitust ei ole leidnud kolmanda isiku poolt esitatud väide nagu oleks

kaebaja esitanud kohtule valeandmeid, kui ta tõi välja, et 30.01.2012 tutvudes DP

põhijoonisega, märkis ta sellele järgmist: „Palun arvestada 20.10.2011 esitatud planeeringu

eskiisi ettepanekutega (vt tl 140, II kd). Kohus märgib, et nähtuvalt DP kaustast, on

kaebaja vastava märkuse vastustajale esitanud. Kolmas isik ei ole tõendanud, et nimetatud

märkus on lisatud põhijoonisele muul ajal, kui selles märkuses märgitud.

Samas ei tõenda selle märkuse olemasolu kaebaja seisukohta, et kaebaja ei olnud

menetlusse korrektselt kaasatud ning kaebaja seisukohti ei ole arvestatud. Pigem vastupidi

- eeltoodu näitab selgelt, et kaebaja on saanud menetluses igati oma arvamust avaldada.

Kuivõrd 30.01.2012 tehtud märkuse aeg ei lange kokku DP avaliku väljapaneku

perioodiga, mis toimus 2. juulist kuni 16. juulini 2012, siis ei tulnud ka vastavat kaebaja

seisukohta käsitleda kuidagi teisiti kui PlanS § 16 sätestatud vastuväidet ja ettepanekut,

mille vastustaja nagu kohus juba eelpool märkis, on juba lahendanud.

Ühtlasi märgib kohus, et selliste märkuste tegemisel jooniste peale ja mitte esitamisel

eraldi vormistatud ettepanekuna, riskib nende tegija paratamatult asjaoluga, et vastava

märkus võib jääda tähelepanuta. Kohus leiab, et sellises vormis projektdokumentatsioonile

märkuste tegemist ei saa pidada, juhul kui haldusorganit sellest eraldi ei teavitata või see ei

ole otse ette ettenähtud menetluskorras (näiteks kooskõlastused planeeringujoonistel),

100% heauskseks, sest see eirab tavapärast ettepanekute ja vastuväidete esitamise korda.

Samuti on sellisel juhul väga raske tegelikkuses kontrollida, kas nimetatud märkus on ikka

tehtud selles märgitud ajal või on tegemist hilisema märkuse tegija õiguslikust

positsioonist lähtuva juurdekirjutisega.

Eelmises lõigus toodu ei tähenda, et kohus muudaks oma käesoleva punkti esimeses lõigus

toodud seisukohta, kuid kohus pidas käesoleval juhul vajalikuks juhtida menetlusosaliste

tähelepanu probleemidele, mis kohtul esinesid sellise märkuse ja sellega seotud väidete

hindamisel. Kohus loodab, et see seletus aitab menetlusosalistel tulevikus vältida vastavaid

vaidlusi.

7.6. Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga selles, et kui kaebaja ettepanekuid ei arvestatud

täies ulatuses (seejuures ei ole kaebaja välja toonud, millises osas ning milliste kaebaja

ettepanekutega on jäetud arvestamata), siis ei ole kaebaja huve arvestatud ning kaebajaga

ei ole tehtud planeerimismenetluses piisavalt koostööd, mis on toonud kaasa õigusvastase

otsuse.

Kohus leiab, et kaebaja ei ole ära näidanud, milliseid kaebaja subjektiivseid õigusi on

vaidlustatud DP-ga rikutud ning milliste konkreetsete kaebaja subjektiivsete õigustega ei

ole arvestatud. Ka ei ole kaebaja esitanud selle kohta kohtule ühtegi tõendit ega välja

toonud, millist planeerimisseaduse sätet oleks rikutud.

Kohus leiab tuginedes DP kausta materjalidele, et kaebaja on olnud nõuetekohaselt

kaasatud DP menetlusse, kaebaja on saanud esitada omapoolsed seisukohad ja vastuväiteid

DP-le, millele on vastatud nii eraldi kirjaga (vastavalt PlanS § 16 lg 8) kui ka vaidlustatud

DP seletuskirjas, kus on üksikasjalikult välja toodud põhjendused, milliste ettepanekutega

on arvestatud ja millistega mitte. Käsitletud ei ole üksnes neid kaebaja ettepanekuid, mis ei

ole seotud vaidlusaluse DP-ga. Kohus märgib siinkohal veelkord, et kaebaja ei ole osanud

sisuliselt välja tuua ühtegi konkreetset omapoolset vastuväidet, mida vastustaja ei ole

käsitlenud. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu vastustaja vastavate seisukohtade ei tähenda, et

haldusakt oleks õigusvastane ning et kaebaja seisukohti poleks seaduse kohaselt kaalutud.

Kolmas isik märgib kohtu arvates õigesti, et oma tahteavalduste (ettepanekute)

väljendamine kaebaja poolt ei tähenda veel seda, et vastustaja pidi nendega kindlasti

arvestama. Antud juhul ei ole kaebaja suutnud ka välja tuua õiguslikku alust, mille

kohaselt oleks tulnud tema esitatud ettepanekuid ja/või vastuväiteid kindlasti arvestada ja

teha planeeringus vastavasisulised muudatused. Kohus leiab, et vastustajal tuli esitatud

ettepanekutele vastavalt seadusele vastata ning seda on vastustaja käesoleval juhul ka

tehtud.

7.7. Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga seisukohaga, et kuna DP kehtestamisel on

põhjendatud kavandatud hoone sobivust väitega, et kavandatav X tn äärne elamu järgib X

hoone ehitusjoont ning arvestab hoone sokli-, katuse räästa- ja harjajoone kõrgustega, mida

peaks kinnitama detailplaneeringu koosseisus olev joonis, mis ei vasta aga tegelikele

andmetele, siis kuulub DP tühistamisele, sest vastustaja ei ole diskretsiooni teostamisel

lähtunud õigetest andmetest.

Kõigepealt märgib kohus, et ei ole kaebuse esitaja sellise seisukoha esitamisel seostanud

esitatud väidet ühegi kaebajale endale kuuluva subjektiivse õiguse rikkumisega. Seetõttu ei

saa kohus eeltoodud põhjusel vaidlusalust DP kehtestamise otsust subjektiivsete õiguste

rikkumise alusel esitatud kaebust lahendades tühistada. Kohus rõhutab siinkohal, et

kaebaja on esitanud kaebuse üksnes oma subjektiivsete õiguste kaitseks, mitte avalikes

huvides.

Teiseks märgib kohus, et DP seletuskirjas on selgitatud, et kaebaja poolt viidatud joonise,

mis kajastab kaebaja kinnistu mõõtmei,d näol on tegemist illustratiivse ja informatiivse

tähendusega joonisega (vt DP kaust seletuskiri lk 5, neljas lõik). Nii vastustaja selgitustest

kui ka DP materjalidest nähtub, et vastustajale olid teada X hoone tegelik suurus (vt tl 37,

55-58, II kd), millest tulenevalt on lähtutud otsuse tegemisel õigetest andmetest. Kohus ei

nõustu siinkohal ka kaebaja seisukohaga nagu oleks rikutud PlanS § 9 lg 6, mis sätestab, et

detailplaneeringu lisana esitatakse vähemalt üks planeeringulahenduse illustratsioon, et

detailplaneeringu

avalikustamisel

ja

otsustamisel

tekiks

ruumiline

ettekujutus

kavandatavast keskkonnast ja hoonestusest. Kohus leiab, et vastav illustratsioon on esitatud

ning DP materjalidest on tuvastavad DP naaberhoonete tegelikud absoluutkõrgused ning

illustratsioon täidab oma eesmärgi – annab ruumilise ettekujutuse kavandavast

keskkonnast ja hoonestusest. Siinkohal lisab kohus, et kaebaja kinnistu ei ole DP osa.

Kuigi kindlasti oleks korrektsem, kui kõik mõõdud joonisel oleks täpsed, ei tähenda

võimalik eksimus ühe mõõdu (olemasoleva hoone absoluutkõrgus osas), et vastustajal ei

oleks olnud teada hoonete tegelikku suurust. Selline eksimus illustratiivsel joonisel, kui see

ei ole ilmselgelt viinud kindla otsuse tegemiseni, ei ole nii suur ja oluline, et oleks

paratamatult põhjustanud vastustajapoolse teistsuguse lahenduse ja vastavalt HMS § 58

pole see aluseks haldusakti kehtetuks tunnistamisele.

7.8. Seoses kaebaja tõstatatud hoone piirkonda sobivus e küsimusega leiab kohus, et selles

küsimuses on tegemist diskretsiooniotsusega. Vastavalt seadusele ja kohtupraktikale on

planeeringute, sh detailplaneeringute valdkonnas, kohtulik kontroll siinkohal haldusorgani

diskretsiooniotsuste üle oma ulatuselt piiratud ja ei hõlma otstarbekuse kontrolli. Küsimuse

sellest, mida planeeringualale rajada, otsustab oma laialdaste diskretsioonivolituste piires

planeeringu kehtestamisel haldusorgan. Üldjuhul ei saa kohus haldusorgani asemel muuta

planeeringulahendust (vt Riigikohtu 25.09.2008 lahend nr 3-3-1-15-08). Eeltoodust

tulenevalt ei saa kohus ka võtta seisukohta, kas vastav hoone sobib piirkonda või mitte.

Seda veel eriti olukorras, kus kaebaja ei ole selles osas välja toonud oma subjektiivsete

õiguste rikkumist ega vastuolu seadusega.

7.9. Kaebaja on kaebuses esitanud ka seisukoha, et detailplaneeringu kehtestamisel on

jäetud arvestamata ja sisuliselt hindamata kavandatud hoonestuse sobivus piirkonda

tervikuna. Lisaks märkis kaebaja, et vastustaja on lähtunud ilma mistahes sisulise

analüüsita positsioonist, et X ei kuulu perspektiivse miljööväärtusliku ala koosseisu ning

jätnud analüüsimata ning hindamata piirkonna ajaloolise hoonestuse ja sobivuse

linnakeskkonda või hinnanud seda arvestades naaberkinnistu hoonemahtu oluliselt

suuremana, kui see on tegelikkuses. Sisuliselt on kaebaja esitanud siinkohal väite, et tal on

igal juhul õigus, et tema kinnistu ümbruses säiliks olemasolev keskkond ja miljöö, kui see

ala on üldplaneeringus määratletud miljööalana .

Kohus viitab kaebaja vastava väite käsitlemisel kõigepealt 24.05.2010 Riigikohtu lahendile

nr 3-3-1-29-10, mille kohaselt ei tekita kehtestatud üldplaneering isikutele abstraktselt

kaitstavat usaldust, et kord kindlaks määratud tingimused säiliksid muutumatuna. Isikul

tuleb leppida võimalusega, et teda ümbritsev elukeskkond võib muutuda (Riigikohtu

19.04.2007 otsus haldusasjas nr 3-3-1-12-07). Miljöö ja olemasoleva keskkonna säilimine

iseenesest pole subjektiivsete õigustena kaitstavad väärtused.

Kuivõrd kaebus on kohtule esitatud üksnes kaebaja subjektiivsete õiguste kaitseks ning

eeltoodud Riigikohtu lahendist tulenevalt ei ole miljöö ja senise elukeskkonna säilimine

isiku subjektiivse õigusena kaitstav väärtus, siis ei saa ainuüksi kaebaja väide DP

mittesobivusest olemasolevasse keskkonda tuua kaasa DP kehtestamise otsuse tühistamist.

Lisaks nõustub kohus vastustaja poolt märgituga, et kuna ei planeeritav ala ega ka kaebaja

kinnistu ei asu kehtivate õigusnormide kohaselt miljööväärtusega hoonestusalal, siis

kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist siinkohal ei esine. Kaebaja subjektiivseid õigusi ei

saa rikkuda fakt, et Põhja-Tallinna üldplaneeringus märgitud Kalamaja miljööväärtusliku

piirkonna piire on korrigeeritud lähtuvalt piirkonna olemasolevast linnaehituslikust

olukorrast. Isiku subjektiivseid õigusi saab rikkuda üksnes naaberkrundi konkreetne

planeeringulahendus,

mitte

küsimus

sellest,

kas

see

paikneb

perspektiivis

miljööväärtuslikuks määrataval alal või ei.

Kaebaja viitab küll veel, et vastustaja on lähtunud ilma sisulise analüüsita asjaolust, et X

ei kuulu perspektiivse miljööväärtusliku ala koosseisu, kuid antud küsimust ei ole

otsustatud vaidlusaluse DP kehtestamise otsusega. Kohus ei saa väljuda kaebuse raamidest

ega hakata kontrollima vastava otsuse õiguspärasust (vt HKMS § 41 lg 1). Kui kaebaja

eelpool viidatud küsimusega ei nõustunud, siis oleks tulnud tal seaduses sätestatud korras

vaidlustada vastav otsus - antud juhul siis Tallinna Linnavolikogu 11.01.2001 määrusega

nr 3 kehtestatud Tallinna Üldplaneering - mille kohaselt ei asu planeeritav kinnistu

miljööväärtuslikul hoonestusalal. Kuivõrd ülejäänud kaebaja väited seoses hoone

mittesobivusega ning miljööväärtusliku ala võimalike piiridega väljuvad antud kaebuse

raamidest, siis kohus neil pikemalt ei peatu.

7.10.

Kaebaja

on

tõstatanud

kaebuses

küsimuse

tuleohutusnõuete

järgimisest

detailplaneeringus. Tuleohutuse osas viitab kaebaja õigesti, et Vabariigi Valitsuse

27.10.2004 määrusega nr 315 kehtestatud „Ehitisele ja selle osale esitatavad

tuleohutusnõuded“ § 19 lg 1 sätestab, et tule levik ühelt ehitiselt teisele ei tohi ohustada

inimeste turvalisust ega põhjustada olulist majanduslikku või ühiskondlikku kahju. Sama

paragrahvi lg 2 kohaselt lõikes 1 nimetatu täitmiseks peab hoonetevaheline kuja takistama

tule levikut teistele hoonetele, kusjuures juhul, kui hoonetevahelise kuja laius on alla 8 m,

tuleb tule leviku piiramine tagada ehituslike või muude abinõudega.

Kohus leiab siinkohal, et kaebaja on asunud ekslikule seisukohale, et antud juhul ei ole

viidatud määruse nõuded täidetud, kuna tegelikkuses vastavat tulemüüri ei eksisteeri, vaid

tegemist on puitakendega seinaga, millest tulenevalt ei ole planeeringus tuleohutuse

küsimus piisavalt lahendatud.

Kohus leiab, et DP materjalidest nähtub selgesti, et X kinnistul asuva hoone on ette nähtud

plokistada uuest hoonest tulemüüriga. Lähim kaugus X tänavapoolse hoone akendega

seinast on suurem kui 8 meetrit. Eeltoodut kinnitavad planeeringu lisaks olevad

kaardimaterjalid (vt nt tl 60, II kd). Kaebaja ei ole tõendanud oma seisukohta, et tulemüüri

ei eksisteeri või, et seda ei ole DP-ga ette nähtud ning et akendega seinast oleks vahe

kavandatud hooneni väiksem kui 8 meetrit. Kohus märgib, et DP-s on selgelt sätestatud, et

X tn xx ning sellega külgnev planeeritav hoone tuleb kokkupuutekohas plokistada

tulemüüriga. See kajastub üheselt DP seletuskirjas, mis on DP osaks ning selles on ka

märgitud, et X kinnistul asub olemasoleva hoone tulemüür naaberkinnistu X tn xx//X tn

xx kinnistuga ühisel krundipiiril. DP lahendusega nurgakrundile kavandatud Vana-

Kalamaja tänava äärne elamu järgib naaberkinnistu X asuva hoone ehitusjoont ning

arvestab hoone sokli-, katuse räästa ja harjajoone kõrgustega, uus hoone on kavandatud

ehitada kokku olemasoleva elamuga kinnistute ühisel piiril ning eraldatud sellest

tulemüüriga. DP-ga kavandatud uus hoonestus on planeeritud X kinnistu tänavaäärse

hoone akende välisseintest kaugemale kui 8 meetrit. DP on kooskõlastanud Põhja-Eesti

Päästekeskus (praegu Põhja päästekeskus). (Vt DP kaust seletuskiri lk 5 ning

Päästekeskuse kooskõlastus DP kausta lk 130). Kohus märgib, et juhul kui kaebajal on

siinkohal jätkuvalt kahtlus tuleohutusnõuete järgimises tulenevalt hoonete liigendatusest,

on seda küsimust võimalik täiendavalt kontrollida ja täpsustada ning vajadusel tagada

hoonete tuleohutus uue hoone ehitusloa väljastamise käigus. Kohus on veendunud, et

vastava ametkonna esindajatele on piisav kompetents selle küsimusega tegelemiseks.

7.11. Kaebaja leiab kaebuses, et vaidlustatud DP-ga on rikutud kaebaja subjektiivseid

õigusi tema hoone ohutusele, kuna DP-ga on kavandatud kaks maa-alust parkimiskorrust 2

meetri kaugusele kaebajale kuuluvast hoonest. Eeltooduga on seatud ohtu kaebaja 1898

aastal ehitatud eluhoone ning 1912 aastal ehitatud kivist trepikojaga hoone püsivus. Lisaks

märgib kaebaja, et DP raames ei ole läbi viidud mistahes analüüsi, mis oleks hinnanud

vastava ehitusõiguse mõju naaberkinnistu hoonestusele.

Kohus leiab, et ka need kaebaja väited ei anna alust detailplaneeringu kehtetuks

tunnistamiseks. Kohus leiab, et kaebaja vastavad väited on selgelt oletuslikud. Vastustaja

on seda küsimust käsitlenud ja DP täiendanud nõudega ehitusprojekti koostamiseks, sh

ettevaatusabinõud ja meetmed, et DP-ga kavandatud uute hoonete ehitamisega mitte

olemasolevat olukorda halvendada ja kahjustada naaberkinnistu X hooneid. DP-d on

täiendatud nõudega, mille kohaselt tuleb enne DP-ga kavandatud uute hoonete

ehitusprojekti

koostamist

läbi

viia

ehitusgeoloogilised

uurimustööd.

Planeeringulahendusega on hoonetele kavandatud ühine maa-alune parkimiskorrus

naaberkinnistu X krundipiirist ja hoonest (tulemüürist) vähemalt 2 meetri kaugusele, et

vältida võimalikku ehitusaegset mõju X tänavaäärse hoone ehituskonstruktsioonidele.

Kohtumenetluse ajal on kolmas isik kompromissiläbirääkimiste käigus tellinud ka vastavad

uurimistööd. Kohtule esitatud OÜ IPT Projektijuhtimine (MTR EG10670486-001)

14.03.2013 tööst nr 13-02-1080 „X tn xx /X tn xx Tallinn, Põhja-Tallinna linnaosa

Geotehnika aruanne“ (tl 38-53, II kd) nähtub, et välitööde käigus (teostati 08.03.2013)

rajati 8 puurauku (vt aruande p 1.2) ning neist saadud andmete põhjal analüüsiti

pinnakihte ja pinnavett (p 2.3 ja lisatud joonised). Saadud andmetele tuginedes on

koostatud lähteandmed projekteerimiseks (p 3), mille järgimisel ei saa avalduda kaebaja

kinnistule negatiivset mõju (vt tl 45, II kd).

Seega jõuti läbiviidud geoloogilise ekspertiisi koostamise käigus järeldusele, et DP-s ette

nähtud ehitusmahtude realiseerimisel ei saa vastavate nõuete järgimisel kaasneda

negatiivseid mõjutusi kaebaja kinnistul paiknevatele hoonetele ning seega ei saa need tööd

rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi. Lisaks märgib kohus, et täpne ehitustehniline

lahendus on ehitusloa menetluse küsimus ning detailplaneeringus ei pea olema kajastatud

konkreetseid tehnilisi lahendusi nagu vee–eemaldus ehitusperioodi ajal süvendis, süvendi

toestamine vms. Vastavad küsimused tuleb vastustajal lahendada koostöös asjaosalistega

ehitusloa menetluses.

Kohus nõustub kolmanda isiku seisukohaga selles, et kaebaja poolt esitatud REIB-

dokument pole asjakohane lisaks eeltoodule seetõttu, et see käib hoopis teise objekti kohta.

Samamoodi pole asjakohasteks 2 täiendavat dokumenti seoses Hiiu sulundseina ning Eesti

Kunstiakadeemia kaevetöödega (tl 62-76, I kd). Viidatud dokumentidega ei saa tõendada

asjaolu, et vaidlusalune DP seaks ohtu kaebaja hoone püsimise. Kohus märgib veelkord, et

detailplaneeringu ülesanne ei ole määrata tehnilisi lahendusi hoonete püstitamisel ja

kaebaja huvid ja õigused on hoonete püsivuse osas eelkõige kaitstud ehitusseaduse ja

ehitusloa regulatsiooniga

Kohus märgib, et kuigi ükski ettenähtud meetmetest ei anna ilmselt 100% garantiid, et

ehituse käigus kaebaja hooned ühel või teisel viisil kahjustada ei saa, võib

detailplaneeringus ettenähtud meetmeid pidada põhjendatuks ja vajalikeks nende võimalike

kahjude minimeerimiseks. Linnaehituses on teatud riskide allesjäämine paratamatu, kuid

oluline on, et neid minimeeritakse parima teadmise pinnal. Kohus peab vajalikuks märkida,

et kaebajal on võimalik teoreetiliselt arendaja tegevuse tulemusel tekkivad kahjud sisse

nõuda tsiviilkorras.

8. Kõike eelpooltoodut arvestades leiab kohus, et vaidlustatud detailplaneeringu

menetlemisel ei ole rikutud kaebaja menetluslikke õigusi, otsus on põhjendatud, vastab

seaduses sätestatud nõuetele ja selles ei ole diskretsioonivigu. Kaevatava haldusakti

motiveeringud sisalduvad nii haldusaktis kui ka selle osaks olevas seletuskirjas. Kohus

leiab, et tal puudub alus vaidlustatud haldusakti tühistamiseks kaebuses esitatud väidete

alusel ja esitatud kaebus tuleb täies ulatuses rahuldamata jätta.

9. Kolmas isik palus kohut lahendada uuesti ka kaebetähtaja küsimuse. Kohus selgitab, et

on kaebetähtaja küsimuse lahendanud oma 16.04.2013 määrusega ning vastav määrus on

jõustunud. Kui kolmas isik kohtu seisukohaga ei nõustunud, siis oleks tal tulnud vastav

määrus vaidlustada määruskaebuse korras. Kolmas isik seda võimalust ei kasutanud.

Samuti ei ole ta välja toonud ühtegi uut asjaolu oma taotluse toetuseks. Eeltoodust

tulenevalt jätab kohus kolmanda isiku taotluse lahendada korduvalt kaebetähtaja küsimus

läbi vaatamata (HKMS § 55 lg 3).

Menetluskulude jaotus

10. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Sama paragrahvi lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole

vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama,

jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda.

Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja menetluskulude hüvitamist

taotlenud ei ole. Kolmas isik on taotlenud menetluskulude hüvitamist vastavalt

menetluskulude nimekirjale ja kohtule esitatud kuludokumentidele kokku summas 1911

eurot (vt tl 194-198, II kd ja tl 11-12 pöördel, III kd).

Kaebaja leidis, et kolmanda isiku poolt esitatud menetluskukude arve nr 1307 kajastab

õigusabi seoses kolmanda isiku 11.03.2013 menetlusdokumendiga, milles kolmas isik

taotles haldusasjas menetluse lõpetamist. Kuna kolmanda isiku vastav taotlus jäi

rahuldamata siis 11.03.2013 menetlusdokumendiga seotud kulude hüvitamise taotlus

kuulub rahuldamata jätmisele sõltumata asja lõpplahendist.

Kohus sellise kaebaja käsitlusega ei nõustu. HKMS § 109 lg 6 sätestab, et kohus mõistab

välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Samas ei tulene viidatud sättest

automaatselt seda, et kui pool või kolmas isik on esitanud menetluses mingi taotluse, mis

on jäetud rahuldamata, siis selles osas tehtud menetluskulud on põhjendamatud ning välja

mõistmisele ei kuulu.

Kohus leiab, et kolmanda isiku poolt kohtule esitatud menetluskulud on arvestades asja

mahtu ning keerukust põhjendatud ning kaebaja seisukoht menetluskulude vähendamise

osas ei ole asjakohane.

Kohus on seisukohal, et arvestades kuluarvetes ja neile lisatud dokumentides kajastatud töö

sisu, on esindaja kulu kohtu hinnangul seotud käesoleva vaidlusega ning töö maht on

vastavuses sellele kulutatud ajaga.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebajalt tuleb kolmanda isiku kasuks välja mõista

kantud ja põhjendatud menetluskulud summas 1911 eurot koos käibemaksuga.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik