3-13-70232/14 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(9)

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Roos Otsuse tegemise aeg ja koht

7. aprill 2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-13-70232 Haldusasi K.E.M.E.i ja I.M.von D.i kaebus Tallinna Linnavalitsuse 23.10.2013 korralduse nr 1455-k tühistamiseks ja Tallinna Linnavalitsuse kohustamiseks otsustada asi uuesti Menetlusosalised Kaebajad – K.E.M.E. ja I.M.von D., volitatud esindajad vandeadvokaadi vanemabi Helen Hääl ja vandeadvokaadi abi Kaija Koik Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindaja Inge Lumiste Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon

1. Jätta K.E.M.E.i kaebus rahuldamata.

2. Rahuldada I.M.von D.i kaebus.

3. Tühistada Tallinna Linnavalitsuse 23.10.2013 korraldus nr 1455-k osas, millega jäeti I.M.von D.i taotlus rahuldamata, ning kohustada Tallinna linna vaatama I.M.von D.i taotlus uuesti läbi.

4. Mõista Tallinna linnalt I.M.von D.i kasuks välja menetluskulud 15 (viisteist) eurot. Jätta poolte ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 7. mail 2014. a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavalitsuse 23.10.2013 korraldusega nr 1455-k jäeti rahuldamata K.E.M.E.i ja I.M.von D.i taotlus Tallinnas, Lai tänav 33 / Suurtüki tänav 2, endisel kinnistul nr 148 asuva hoone ja maa suurusega 959,38m2 tagastamise kohta ja otsustati mitte algatada kompenseerimise menetlust, kuna Bayreuth’i Lastenausgleicharchiv’is säilitatavate toimikute ZLA1/2001047 ja ZLA1/3047770 materjalidega on tõendatud, et Saksamaa Liitvabariik on taotletava kinnisavara eest maksnud varade hüvitamise seaduse (Gesetz über den Lastenausgleich, edaspidi LAG) alusel hüvitist. Eesti vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 17 lg 5 kohaselt ei ole õigustatud subjektiks oleval isikul õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud.

2(9)

2. K.E.M.E. ja I.M.von D. esitasid 27.12.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse 23.10.2013 korralduse nr 1455-k tühistamiseks ja Tallinna Linnavalitsuse kohustamiseks otsustada asi uuesti. Kaebajad põhjendavad kaebust järgmiselt:

1. Kaebajatele ei ole tagatud õigust olla ärakuulatud. Ärakuulamisõiguse rikkumine on mõjutanud asja otsustamist. Ärakuulamisõiguse teostamist on võimaldatud vaid näiliselt, kuna vastustaja andis arvamuse ja vastuväidete esitamiseks 9 päeva korralduse eelnõu edastamisest ning 7 päeva arvates korralduse eelnõu aluseks olnud arhiivimaterjalide, so 133 lehekülje saksakeelsete dokumentide ja samas mahus tõlgete edastamisest. Samas ei sisaldanud korraldus põhjendusi, millistele tõenditele tuginedes jõuti lõppjäreldusele. Ka viibis üks kaebajatest haiglaravil ning kaebajate saksa keelt valdav esindaja oli haigestunud. Sedavõrd lühike tähtaeg ei ole ka proportsionaalne, kuna haldusmenetlus oli kestnud enam kui 20 aastat ning otsuse edasilükkamine 1 kuu võrra ärakuulamisõiguse tagamiseks ei oleks niigi ebamõistlikult pikka menetlust oluliselt pikemaks muutnud. Vastustaja pidanuks järeldama seda, et kaebajatel ei ole piisavalt aega oma seisukohtade kujundamisest ka kaebajate esindaja Konrad Heilmanni menetluse peatamise taotlusest ja vastulausest, kuna selles oli väljendatud selge protest arhiivimaterjalide põhjal tehtud järelduste suhtes, kuid puudusid konkreetsed põhjendused.

2. Korraldus on olulises osas motiveerimata. Korralduses on viidatud faktilise andmise alusena asjaolule, et Bayreuth´i Lastenausgleichsarchiv´is säilitatavate toimikute ZLA1/2001047 ja ZLA1/3047770 materjalidest nähtuvalt on Saksamaa Liitvabariik maksnud hüvitist, samas ei ole korralduses viidatud, millistest dokumentidest lähtudes on vastustaja jõudnud sellisele järeldusele. Vastustaja poolt 11.10.2013 kaebajatele edastatud materjalid ei hõlmanud otsuseid hüvitise määramise ja väljamaksmise kohta. Vastustaja viidatud Riigikohtu praktika on asjakohatu, kuna nendes otsustes on selgitatud kaalutlusõiguse lausel antud otsuste põhjenduste sisu, kuid vaidlusaluse korralduse näol ei ole tegemist kaalutlusotsusega.

3. Arhiivimaterjalidest ei nähtu hüvitise väljamaksmist K.E.M.E.ile ega ka tema õiguseellasele G. E.´ile. Vastustaja viidatud dokumentidest nähtub üksnes põhihüvitise 9810 DEM tunnustamine ning mingite summade väidetav maksekaardile kandmine. Templijäljend „Maksekaardile märgitud“ ei saa tõendada hüvitise väljamaksmist. Ka ei ole vastustaja esitanud ühtegi tõendit märke „Maksekaardile märgitud“ ning Kompensatsioonifondi esindaja tunnustamisele osutava templijäljendi õigusliku tähenduse kohta, kuigi tähenduse väljaselgitamiseks on vajalikud eriteadmised saksa õiguse ja halduspraktika kohta. Hüvitise väljamaksmise saaks lugeda tõendatuks vaid juhul, kui vastustaja esitaks tõendid, mis seda otseselt ja ümberlükkamatult kinnitaksid.

4. Arhiivimaterjalidest ei nähtu hüvitise väljamaksmist I.M.von D.ile ega ka tema õiguseellasele O.-K. von D.le. Tõendatud on üksnes O.-K. von D.i poolt hüvitise taotlemine ning hüvitise kindlaksmääramiseks vajalike alusandmete väljaselgitamine. Vastustaja osutatud dokumendid ei tõenda vähimalgi määral, st isegi mitte kaudselt, et mistahes kahjuhüvitisi oleks tunnustatud ning välja makstud.

5. Hüvitise väljamaksmist ei kinnita ka muud tõendid. Kuna vastustaja tõstatas kahtluse, et kaebajate õiguseellastele võib poolsada aastat tagasi olla makstud Saksa riigi poolt LAG-i alusel hüvitisi, soovisid kaebajad paralleelselt halduskohtumenetlusega teha ka ise omalt poolt kõik selleks, et hüvitise väljamaksmist puudutavates asjaoludes selgust saada ning selgitada välja ka võimalikud tegevusalternatiivid ka juhuks, kui hüvitise väljamaksmine nende õiguseellastele peaks kinnitust leidma. Vastustaja järeldused nagu tõendaks kaebajate esindaja Konrad Heilmanni ja Liidu Kompensatsiooniameti vaheline kirjavahetus hüvitise maksmist, on meelevaldsed ja pahatahtlikud. Mitte miski osutatud kirjavahetuses ei anna alust järeldamaks, et kaebajate õiguseellastele on LAG-i alusel hüvitist makstud.

6. Vastustaja on valesti kohaldanud materiaalõigust, kuna omand oli enne omandireformi kaebajate õiguseellaste omandis. Vara natsionaliseerimine nõukogude võimu poolt oli vastuolus 1938. a põhiseadusega ning okupatsiooni möödudes oli vara omanikel õigusliku järjepidevuse põhimõttele tuginedes õigus nõuda Eesti riigilt tema omandiõiguse tunnustamist ning omandiõiguse teos-

3(9) tamise (taas-)võimaldamist. Kaebajad ning nende pärijad ei saanud okupatsiooni kestel omandit läbi natsionaliseerimise kaotada. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ei kvalifitseerunud formaaljuriidiliselt 1938. a põhiseaduse tähenduses seadusandliku võimu institutsioonina ning vastustaja pidanuks tõendama, et formaaljuriidiliselt ei ole Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poolt vastu võetud aktid kooskõlas põhiseadusega. Sarnaselt kehtiva põhiseadusega sai ka 1938. a põhiseaduse kohaselt sundvõõrandamine toimuda vaid erandlikel juhtudel ja seaduse alusel, üldistes huvides ja õiglase tasu eest. Üleüldist maa omandi riigistamist ei saa pidada 1938. a PS §-ga 26 ning ka kehtiva PS §-ga 32 kooskõlas olevaks. Seega ei laiene Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seaduse §-s 2 sisalduv heakskiit nõukogude võimu natsionaliseerimisaktidele ega ka Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsustele ning seadustele kogu riigi territoorium riigistada. Juhul, kui okupatsiooni käigus võõrandatud vara on säilinud, et Eesti riik otsustab seda vara omanikule mitte tagastada, on põhiseaduse kontekstis tegemist sundvõõrandamisega Eesti riigi poolt ning omandireformi raames makstav kompensatsioon on hüvitis Eesti riigi poolt läbiviidava vara sundvõõrandamise eest, mis seisneb vara „mittetagastamises“. Mistahes võimalikud Saksa riigi makstud hüvitised või toetused ei anna alust ORAS § 17 lg 5 kohaldamiseks isegi juhul, kui nende maksmine oleks tõendatud, kuna Eesti riigil lasub vara õiglase väärtuse hüvitise maksmise kohustus. Seega tuleks omand taastada või sundvõõrandada kohese ja õiglase hüvitise eest, jättes arvestamata kolmandate isikute makstud hüvitised.

7. LAG alusel makstud hüvitis on sotsiaalse iseloomuga, mitte kompensatsioon õigusvastaselt võõrandatud vara eest. LAG-ist ja selle preambulast võib järeldada, et toetuse eesmärgiks oli leevendada sõja läbi tekitatud kannatusi, sh kodu ja sissetuleku kaotust ning võimaldada sõjas kannatanutele uue ja inimväärse elu alustamist. Nimetatud toetuse väljamaksmine ei toonud endaga kaasa loobumist sõja jooksul maha jäänud vara omandiõigusest ega olnud mõeldud õigusvastaselt võõrandatud vara hüvitamiseks.

8. ORAS § 17 lg 5 on vastuolus põhiseadusega, osas milles see võimaldab vara tagastamata ja/või kompenseerimata jätmist põhjusel, et välisriik (sh Saksa riik) on maksnud omandireformi õigustatud subjekti õiguseellasele LAG-i alusel hüvitist. Vara tagastamata jätmine ORAS alusel on sisuliselt vara sundvõõrandamine PS § 32 mõttes. PS § 32 ei luba Eesti avalikul võimul vabaneda õiglase ja kohese hüvitise maksmise kohustusest viitega välisriigi poolt tehtud maksele. ORAS §

17 lg 5 annab sisuliselt aluse vara sundvõõrandamiseks ilma, et selle eest oleks makstud õiglast hüvitist. Ka on ORAS § 17 lg 5 vastuolus PS §-st 12 tuleneva võrdsuspõhiõigusega, kuna paneb sisuliselt alusetult ebavõrdsesse olukorda isikud, kes on saanud kompensatsiooni ORAS-e alusel ning isikud, kes on saanud märksa väiksemas ulatuses hüvitist välisriigilt.

3. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

1. Lastenausgleicharchiv’is olevatest dokumentidest nähtub, et kinnisasja endine omanik G. von D. (E.) on Saksamaa Liitvabariigi poolt välja makstud põhihüvitis tunnustatud osas kogusummas 9810 DEM. G. E. puudutavad otsused ja teated on küll vormistatud projektina, kuid samadele dokumentidele on kantud märked loobumise ja maksete kaardile kandmise kohta. Põhihüvitise ja intresside väljamaksmist tõendab asjaolu, et Kompensatsioonifondi huvide esindaja on tunnustanud väljamaksete tegemist ning hüvitise summa on kantud maksekaardile.

2. Kaebaja I.M.von D.i abikaasa O. von D., kes on S. von D. pärija, on esitanud Saksamaa Liitvabariigile avalduse ümberasutamiskahjude kindlakstegemiseks. Saksa Liitvabariik on kindlaks teinud kinnistuga seotud kahju summas 12 975 DEM.

3. Tallinna Ringkonnakohtu praktika kohaselt ei tähenda asjaolu, et LAG toimikus olevad hüvitise ameti otsused on koostatud nn „kavandina, mustandina“, et neil puuduks õiguslik kaal. Kavandina vormistatud otsustega, millele on kantud piirkonna vanema kantselei tempel ning märkused jõustumise ja sissekannete kohta, tõendavad väljamaksete tegemist. Tallinna Ringkonnakohus on asjas 3-10-2885 asunud seisukohale, et vara kompenseerimist on võimalik tõendada ka kaudsete tõenditega, kuna LAG § 251 näeb ette, et põhihüvitise taotlus täidetakse kahjukannatanule mää-

4(9) ratud põhisumma ulatuses, ja kui isikule on kahjuhüvitis kindlaks määratud, siis puudub igasugune ratsionaalne alus arvamaks, et isikule hüvitist seadust rikkudes välja ei makstud. (tl 41 pöördel)

4. Vara eest hüvitise saamist kinnitab ka kaebajate esindaja Konrad Heilmanni kirjavahetus Liidu Kompensatsiooniametiga, milles sooviti välja selgitada LAG alusel saadud hüvitise tagasimaksmise võimalused.

5. Vastustaja ei nõustu, et kaebajatele ei antud võimalust olla ära kuulatud. Kaebajate esindaja esitas 18.10.2013 korralduse eelnõule seisukoha, milles märkis, et hüvitise saamine on tõendamata ja taotles menetluse peatamist. Menetluse peatamise taotluse esitamise eesmärgiks oli saada juurde lisaaega lootuses, et ORAS § 17 lg 5 rakenduspraktikat muutvate õigusaktide jõustumisel avaneks kaebajatel võimalus nõuda Eesti Vabariigilt vara tagastamist. Kuigi kaebajad palusid eelnõule vastuväidete esitamiseks antud tähtaja pikendamist tervisliku seisundi tõttu, oli tähtaja pikendamise taotlus nähtuvalt lisas 12 toodud kirjavahetusest ja esitatud vastulausest ajendatud soovist välistada LAG alusel saadud hüvitise tagasimaksmise teel ORAS § 17 lg 5 kohaldamine. Kaebajad esitasid eelnõule kirjaliku vastuväite. Seega on ilmne, et nad said oma ärakuulamisõigust realiseerida.

6. Vaidlustatud korraldus sisaldab nii õiguslikku kui faktilist alust. Vaidlustatud korraldus ei ole antud kaaltulusõiguse alusel. Vaidlustatus korralduses on lisaks faktilistele alustele viidatud Bayreuth´i Lastenausgleichsarchiv väljastatud toimiku ZLA1/2001047 ja ZLA1/3047770 materjalidele. HMS § 56 lg-st 1 ei tulene, et haldusaktis peavad olema lisaks faktilisele alusele esitatud ka seda tõendavad dokumendid leheküljetäpsusega. Arvestades kaebajate kirju hüvitise tagasimaksmise võimaluste kohta, järeldub sellest, et kaebajad olid juba varem hüvitise maksmisest teadlikud. Haldusakti tühistamist ei saa nõuda üksnes vorminõuete rikkumise tõttu.

7. ORAS § 17 lg 5 ei ole põhiseadusega vastuolus. Haldusasjas nr 3-10-2885 ja 3-10-2995 leidis Tallinna Ringkonnakohus, et omandisuhete korraldamisel oli taastatud Eesti Vabariigil suur kaalumisruum ning 1991. a kehtestatud ORAS ning selle § 17 lg 5 väljendavadki tolleaegset seisukohta, et juba kompenseeritud vara tagastamisele või kompenseerimisele ei kuulu. Ka on Riigikohtu halduskolleegium otsuses nr 3-3-1-84-09 selgitanud, et kompensatsioonina ORAS § 17 lg

5 mõttes tuleb arvesse võtta mitte üksnes seda kompensatsiooni, mida isikule õigusvastaselt võõrandatud vara eest andis Eesti riik vaid Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikute puhul tuleb arvesse võtta ka kompensatsiooni, mida isikule õigusvastaselt võõrandatud vara eest andis mõni teine riik, näiteks Saksamaa Liitvabariik. Riigikohus on selgitanud, et PS § 32 kaitse ei laiene õigusvastaselt võõrandatud varale, mida omandireformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse vaid selle eesmärgiks on kaitsta isikut Eesti riigi poolt pärast põhiseaduse jõustumist toimepandud omandipõhiõiguse riivete eest. Riikidel on ulatuslik otsustusõigus selle üle, kas välistada endiste omanike teatud kategooriad vara tagastamise õigustatud subjektide ringist (vt EIKo Maltzan ja teised vs Saksamaa 02.03.2005).

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Harju maakonnakomisjoni 14.04.2011 otsusega nr 12371 (tl 11-12) tunnistati omandireformi objektiks Tallinnas, Lai tänav 33 / Suurtüki tänav 2, endisel kinnistul nr 148 asuv hoone ja maa suurusega 959,38m2 (p 1) ning tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks vara suhtes ¼ mõttelises osas K. E. M. E. ja 1/12 mõttelises osas O. K. von D. (p 5). Otsuse punktis sedastati, et O. K. von D. nõudeõigus on ORAS § 161 lg 1 kohaselt päritav tsiviilseadustes sätestatud korras.

Nimetatud otsusest nähtub, et kaebaja K. E. M. E. ema on G. M. von D. (alates abiellumisest E.). Pooled nimetatud asjaolu üle ei vaidle.

5(9)

O. K. von D. on I.M.von D.i abikaasa. O. K. von D. suri xxxx ja testamendi kohaselt on tema pärijaks I.M.von D. (ÕVVTK toimik, kd I tl 116-118). Pooled ei vaidle I.M.von D.i nõudeõiguse üle vara tagastamise menetluses.

5. Kohus lahendab esmalt küsimuse seonduvalt LAG alusel makstava hüvitise tähendusega. Kohus kordab varasemas kohtupraktikas öeldut LAG alusel makstud kompensatsiooni kohta. Tallinna Ringkonnakohus on mitmes lahendis (haldusasjad nr 3-10-2818, 3-10-2838, 3-10-2885, 3-10-2995, 3-11-1613) selgitanud kokkuvõtlikult järgmist.

ORAS § 17 lg 5 esimene lauseosa sätestab, et omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul ei ole õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud. Selle normi kohaldamise osas asus Riigikohus asjas nr 3-3-1-84-09 seisukohale, et õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulu tagastamisele ega kompenseerimisele, kui kompensatsioon on Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikule antud Eestisse jäänud vara eest ja see vara on õigusvastaselt võõrandatud. Samas lahendis selgitas Riigikohus, et ORAS § 17 lg 5 kohaldamist ei takista asjaolu, et taotlejale on kompensatsiooni maksnud Saksamaa; oluline on, et kompensatsioon oleks makstud Eestisse maha jäänud omandireformi menetluses taotletava vara eest. Asjaolul, kas õigusvastaselt võõrandatud vara eest antud kompensatsioon oli piisav, ei ole ORAS § 17 lg 5 mõttes tähendust, sest kompensatsiooni vastu võtnud isik pidi kompensatsiooni suuruse üle vaidlema selle andjaga.

LAG alusel makstud põhihüvitis on käsitatav ORAS § 17 lg 5 kohase kompensatsioonina. Ümberasustamiskahjuna maksti põhihüvitist üksnes neile isikutele, kes ümberasumise tõttu ümberasustamisalal asuvatest LAG-s nimetatud majanduslikest väärtustest ilma jäid ning põhihüvitise maksmise eesmärk oli kompenseerida vara kaotusest tekkinud kahju. Ümberasustamiskahju suuruse kindlakstegemisel ja põhihüvitise määramisel arvestati konkreetse kaotatud vara väärtust ning põhihüvitise suurus sõltus muu hulgas ka mahajäänud vara väärtusest. Kuigi LAG preambulist nähtuvalt ei välistanud Bundestag põhihüvitise maksmisest hoolimata ümberasustatute õigust mahajäänud vara tagastamisele, ei saa LAG sätteid pidada Eesti seadusandjale siduvaks ning LAG alusel kompensatsiooni saanud isikul ega tema õigusjärglastel ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et põhihüvitise saamist Saksa Liitvabariigilt ei käsitata kaotatud vara asukohas vara tagastamist või kompenseerimist välistava asjaoluna.

Kohus ei pea käesolevas asjas vajalikuks kalduda ringkonnakohtu kujundatud praktikast kõrvale ja nõustub vastustajaga, et LAG alusel kaebajatele või nende õiguseellastele makstud hüvitis välistab vara tagastamise ja kompenseerimise omandireformi menetluses.

6. Kohus leiab, et ORAS § 17 lg 5 ei ole põhiseadusega vastuolus ning kaebajate väited omandiõiguse taastamise kohta ei ole õiguspärased.

Kehtiva põhiseaduse § 32 kaitseb isikut üksnes pärast põhiseaduse jõustumist toime pandud sundvõõrandamise eest. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et põhiseaduse §-st 32 ei tulene Eesti riigi kohustust tagastada või kompenseerida vara, mis võõrandati õigusvastaselt teise riigi poolt enne põhiseaduse jõustumist (Riigikohtu otsused nr 3-4-1-6-03, 3-4-1-5-02, 3-3-1-41-01 ja III-3/1- 42/95). Eesti Vabariik ei vastuta rahvusvahelise õiguse kohaselt oma territooriumil, mida ei kontrollinud seaduslik valitsus, toime pandud õigusvastaste tegude eest. Sama on leidnud ka Euroopa Inimõiguste Kohus 02.03.2005 otsuses Maltzan jt vs Saksamaa. Kuna tegemist ei ole sundvõõrandamisega, vaid Eesti Vabariigi tingimustel läbiviidava omandireformiga, puudub alus nõuda või eeldada, et vara saab tagastamata jätta üksnes juhul, kui saadud kompensatsioon vastab vara turuväärtusele. Riigikohus on haldusasjas nr 3-4-1-6-03 samuti leidnud: „Omandireformi aluste seadus väljendas poliitilist tahet teostada restitutsioon ulatuses ja viisil, mis ei tekitaks uut ülekohut ja oleks

6(9) riigile majanduslikult jõukohane. /…/ Ülekohtu heastamise ulatust ja viisi õigustas asjaolu, et Eesti Vabariik ei ole vara õigusvastaselt võõrandanud ega saa seetõttu olla vastutav tekitatud kahju eest.“

Tallinna Ringkonnakohus leidis 13.04.2012 otsuses nr 3-10-2885, et omandisuhete korraldamisel oli taastatud Eesti Vabariigil suur kaalumisruum ning 1991. a kehtestatud ORAS ning selle § 17 lg 5 väljendavadki tolleaegset seisukohta, et juba kompenseeritud vara tagastamisele või kompenseerimisele ei kuulu. Kuna Eesti Vabariik ei ole võtnud vara endiselt omanikult või tema õigusjärglaselt ära õigusi, mida nad oleksid asunud realiseerima, ega lubanud ühelgi ajaperioodil, et tagastab või kompenseerib ka sellise vara, mille eest on kompensatsioon juba makstud, ei saanud LAG alusel kompensatsiooni saanud isikul tekkida õiguspärast ootust, et põhihüvituse saamist Saksa Liitvabariigilt ei käsitleta vara asukohamaal selle vara tagastamist või kompenseerimist välistava asjaoluna.

Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et kaebajate väited selle kohta, et vastustaja on materiaalõigust valesti kohaldanud, kuna ORAS § 17 lg 5 on põhiseadusega vastuolus ja vara tuleks kaebajatele PS § 32 alusel taastada või maksta turuhinnale vastav kompensatsioon, on alusetud.

7. ORAS § 17 lg 5 kohaselt ei ole omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et vara on ilma õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule. Järgnevalt kontrollib kohus, kas kaebaja õiguseelastele on makstud ORAS § 17 lg-le 5 vastavat kompensatsiooni, mis välistab vara tagastamise või kompenseerimise.

Kohtule on esitatud Lastenausgleicharchivis olevad järgmised tõendid:

- G. E. (sündinud D.) avaldus ümberasustamiskahjude-sõjakahjude-idakahjude kindlakstegemiseks, mille osades C ja D on isik esitanud andmed Reval (Tallinn), Lai 33 ja Suurtüki 2 tekkinud kahjude kohta (tl 43-47);

- G. E. avalduse 25.05.1959 lisaleht maaomandi kohta, kus on kirjeldatud kinnistut asukohaga Reval, Lai 33 / Suurtüki 2 (tl 48-51);

- Tauberbischofsheimi maavanema ameti 20.09.1961 osateade, millega tehti kindlaks G. von E.,

N. von D., M. von D. ja O. von D. kui õigustatud isikute maaomandile tekkinud kahju kõigi isikute kohta kokku 77 850 riigimarka ja kohustused 28 215 riigimarka (tl 52-56);

- Berliini Spandau linnaosaameti 02.05.1962 osateate projekt, milles tunnustatakse G. E. põhihüvitise nõuet summas 400 DEM (tl 57-58);

- Berliini Spandau linnaosaameti 02.05.1962 kirja projekt G. E.le, mille kohaselt makstakse osateate alusel välja tunnustatud summa 400 DEM, millele lisandub intress 152 DEM (tl 59);

- Berliini Spandau linnaosaameti 28.05.1962 osateade, milles tunnustatakse G. E. ümberasustamise kahjude põhihüvitise nõuet summas 9410 DEM (tl 60-63);

- Berliini Spandau linnaosaameti 28.05.1962 kirja projekt G. E., mille kohaselt makstakse osateate alusel välja tunnustatud summa 9410 DEM, millele lisandub intress 3575,80 DEM (tl 64);

- O. von D. avaldus ümberasustamiskahjude-sõjakahjude-idakahjude kindlakstegemiseks (tl 65- 72);

- O. von D. avalduse lisaleht maaomandi kohta, milles on kirjeldatud kinnistut asukohaga Reval, Lai 33 / Suurtüki 2 (tl 73-76);

- Tauberbischofsheimi maavanema ameti 20.09.1961 osateade, millega tehti kindlaks G. von E.,

N. von D., M. von D. ja O. von D. kui õigustatud isikute maaomandile tekkinud kahju kõigi isikute kohta kokku 77 850 riigimarka ja kohustused 28 215 riigimarka (tl 77-82);

- Tauberbischofsheimi maavanema ameti kiri O. von D. kahjude kindlakstegemise avalduste ja 20.09.1961 otsuse kohta (tl 83-84).

7(9)

8. G. E. kahjude hüvitamise avalduse osas C on toodud ka andmed maaomandile tekitatud kahju kohta, mis puudutavad maja aadressiga Lai 33, Reval. Lisalehe kohaselt oli tegemist segakasutusega kinnistuga asukohaga Lai 33 / Suurtüki 2. Lisalehel on toodud ka andmed kinnistul asuva hüpoteegi kohta summas 33 000 Eesti krooni. 14.03.1962 kompensatsiooniameti osateatega ühtse kahjude kindlakstegemise kohta kooskõlas LAG-ga mitme otseselt kahjustatud isiku korral on tehtud kindlaks maaomandile tekitatud kahju, millest igale otseselt kahjustatud isikule langes osa suurusega 1/6 ehk kahju summas 12 975 Saksa riigimarka ja kohustused summas 4702,50 Saksa riigimarka (tl 55). Osateate põhjenduste kohaselt on kahju suuruse kindlakstegemisel võetud aluseks see, et isikud olid üürimaja asukohaga Lai 33 ühisomanikud. Kahju suuruse arvutamisel on lähtutud Revali (Tallinna) piirkondade pindalade väärtustest, samuti on arvestatud kinnistul lasuvat hüpoteeki (tl 55 pöördel).

G. E. on 02.05.1962 tehtud osaotsus põhihüvitise nõude tunnustamise osas summas 400 DEM (tl 57-58), millele lisandub intress 152 DEM (tl 59). Nii osaotsusel kui ka kirjal on peal märge „projekt“. Samas on kirjas selgitatud, et väljamakset saab nõuda alles siis, kui on olemas Kompensatsioonifondi huvide esindaja nõusolek (tl 59). Osaotsusel on allkirjastatud märge „Loobun vaide esitamisest, Berliin 10.05.1962, Spandau Kompensatsiooniameti V.I.A“. G. E.le edastatud kirjal on ka templiga löödud märge „Tunnustatud“ , mille järel on kuupäev 10.05.1962 Eeltoodust tuleneb, et kuigi tegemist oli 02.05.1962 seisuga projektiga, on projekti 10.05.1962 tunnustatud. Samuti kinnitab projekti jõustumist see, et 28.05.1962 osateates põhihüvitise tunnustamise kohta (tl 60) on kirjas, et kahjusumma suurusega 400 DEM on juba 02.05.1962 teatega tunnustatud. Kirjas on samuti kinnitus, et summa kantakse õigustatud isikule üle.

G. E. on 28.05.1962 tehtud osaotsus põhihüvitise nõude tunnustamise osas summas 9410 DEM (tl 60-63), millele lisandub intress 3 575,80 DEM (tl 64).

Nii osaotsusel kui ka kirjal on peal märge „projekt“. Samas on kirjas selgitatud, et väljamakset saab nõuda alles siis, kui on olemas Kompensatsioonifondi huvide esindaja nõusolek (tl 64). Osaotsusel on allkirjastatud märge „Loobun vaide esitamisest, Berliin 29.05.1962, Spandau Kompensatsiooniameti V.I.A“. G. E.le edastatud kirjal on samuti märge “Tunnustatud“, mille järel on kuupäev 29.05.1962. Osateatele on märgitud „Maksekaardile märgitud 15/6.62 lk 38006“, millest nähtub, et projekti alusel on põhihüvitis tegelikult välja makstud. Ka Tallinna Ringkonnakohus asus 18.10.2012 otsuses nr 3-10-2995 seisukohale, et vaatamata märkele „projekt“, on sellisel juhul hüvitise väljamaksmine tõendatud.

Mõlemad otsused hüvitise tunnustamise kohta on vormistatud osateatena. Esitatud tõenditest nähtub aga veenvalt, et tegemist on lõpliku otsusega Lai 33 kinnistu hüvitamise kohta. 28.05.1962 otsuse p

3 kohaselt on kahjusumma alusel 01.04.1952 õigustatud isiku „G. E. lisa C osa järgne lõpppõhisumma 9810 DEM, mis moodustub varem tunnustatud summast 400 DEM ja 28.05.1962 otsusega tunnustatavast summast 9410 DEM (tl 60). Osateate põhjendustest (tl 61 ja pöördel) nähtub, et tegemist on maaomandile tekitatud kahju hüvitamisega summas 12 975 marka. Ka 20.09.1961 (tl 52-56) osateatega kahju kindlaksmääramise kohta tehti kindlaks maaomandile aadressiga Lai 33 tekitatud kahju summas 12 975 DEM. Seega nähtub üheselt otsuste vaheline seos, et 28.05.1962 osaotsusega põhihüvitise nõude tunnustamise kohta on määratud hüvitis kahju eest, mis tehti kindlaks 10.09.1961 osaotsusega (Lai 33 / Suurtüki 2 kinnistu). Lisaks kahjusummale – 12 975 DEM – kattub ka kohustuste summa 4702,50, millest on arvesse võetud pool. Terviklik arvutuskäik on toodud otsuse osas C (tl 61 pöördel). Otsusest ei nähtu, et 20.09.1961 otsusega kindlakstehtud maaomandiga (aadressil Lai 33) seotud kahju oleks hüvitatud osaliselt ja mingi osa sellest kuuluks hüvitamisele veel tulevikus. Arvestada tuleb, et kindlaksmääramise otsuses on selgitatud, et põllumajandusliku vara ja sisustuse kahjude kohta antakse eraldi teade (tl 55 pöördel ja tl 56), millest järeldub, et 28.05.1962 osaotsus ei saanud olla lõplik teade lõpliku põhihüvitise tunnustamise kohta, kuna

8(9) kõik kahjud ei olnud veel kindlaks tehtud. Küll aga oli lõplikult kindlaks tehtud ja tunnustatud maaomandiga (Lai 33) seotud kahju.

Eeltoodust tuleneb, et G. E.e kui K.E.M.E.i eelkäijale Saksamaa Liitvabariigi poolt kompensatsiooni maksmine on tõendatud ning vaidlustatud haldusakti järeldus on selles osas õiguspärane.

9. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et ORAS § 17 lg 5 alusel tehtav otsus ei ole kaalutlusotsus, mistõttu ei saa lähtuda Riigikohtu praktikast kaalutlusotsuste motiveerimispuuduse kohta. Riigikohus on 29.11.2012 otsuses nr 3-3-1-29-12 leidnud, et põhjendamispuudustega haldusakti võib jätta tühistamata, kui on ilmselge, et haldusorgan peaks vaidlustatud haldusakti uuesti välja andma. Vastustaja on haldusaktis viidanud arhiividokumentidele ilma iga konkreetset dokumenti ja sellest järelduvat kirjeldamata. Samas nõustub kohus vastustaja analüüsida vastuses kaebusele. Ka on kohtupraktika LAG tõlgendamise ja selle alusel kahju hüvitamise tuvastamisel olnud järjekindel. Kohtu hinnangul on käesolevas asjas ilmselge, et K.E.M.E.i taotlus tuleks ka haldusakti põhjendamispuuduse tõttu uuel läbivaatamisel rahuldamata jätta.

Vastustaja on kaebaja väited ärakuulamisõiguse teostamata jätmise kohta ümber lükanud. Kaebaja esindaja on esitanud 17.10.2013 vastustajale seisukoha korraldusega mittenõustumise kohta, mille vastustaja on sellel oleva käsikirjalise märke kohaselt 18.01.2013 ehk enne korralduse andmist ka kätte saanud (tl 91). Seega oli kaebajatel võimalik oma ärakuulamisõigust teostada.

Kohus jätab eeltoodust tulenevalt K.E.M.E.i kaebuse rahuldamata, kuna haldusakti resolutsioon on õiguspärane ja ka haldusakti tühistamine vormiliste puuduste kõrvaldamiseks ei tooks kaasa teistsuguse haldusakti andmise.

10. Kohus leiab, et kohtule esitatud tõenditest ei nähtu Saksa Liitvabariigi poolt O. von D. hüvitise maksmist. Tõendatud on üksnes see, et O. von D. taotles LAG alusel kahjude kindlakstegemist (tl 65-76) ning Saksamaa Liitvabariik tegi muuhulgas kindlaks Lai 33 / Suurtüki 2 kinnistuga seotud kahju (tl 77-84). Samas puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et hüvitise nõuet oleks tunnustatud (vrd tl 57-64) ja välja makstud. Kompensatsiooni maksmist O. von D. või tema õigusjärglastele ei saa järeldada üksnes kahju kindlakstegemise otsusest, kuna ka kindlakstegemise otsuses on viidatud, et tegemist on põhisumma arvutamisel kasutatavate alusväärtustega (tl 78, tõlge 80 pöördel). Ka nähtub G. E. tekkinud kahju hüvitamise menetlusest, et kahju kindlakstegemise otsusele järgnes veel põhihüvitise summa tunnustamine. Samale seisukohale, et kahju kindlaksmääramise otsusest ei nähtu veel hüvitise maksmist, asus ka Tallinna Ringkonnakohus 05.11.2011 otsuses nr 3-10-2971.

Kaebaja esindaja kirjavahetusest Saksa Liitvabariigi ja Eesti Vabariigi erinevate esindajatega ei nähtu seda, et O. von D. oleks vaidlusaluse vara eest hüvitist makstud. Selline järeldus on üksnes oletuslik, mida muud asjas kogutud tõendid ei kinnita ning mille alusel ei ole lubatav jätta I.M.von D.i taotlust rahuldamata.

Eeltoodust tulenevalt ei ole õige vaidlustatud korralduses toodud järeldus, et Saksamaa Liitvabariik on I.M.von D.ile või tema õiguseellasele maksnud Lai 33 / Suurtüki 2 kinnistu eest hüvitist. Korraldus on seetõttu I.M.von D.i osas õigusvastane, kuna asjas kogutud tõendid ei kinnita vastustaja järeldust. Vaidlustatud korraldus tuleb seega I.M.von D.i osas tühistada ja kaebus selles osas rahuldada. Kuna kaebaja taotlus vara tagastamise kohta on seega jätkuvalt lahendamata ning puuduvad takistused kohustamisnõude rahuldamiseks, rahuldab kohus ka kohustamisnõude ja teeb vastustajale ettekirjutuse vaadata I.M.von D.i taotlus uuesti läbi.

11. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Pooled ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist. Kuna kohus jätab K.E.M.E.i kaebuse rahuldamata, ent

9(9) Tallinna linn ei ole kulude hüvitamist taotlenud, jäävad Tallinna linna menetluskulud Tallinna linna enda kanda. I.M.von D. ei ole samuti kaebajana menetluskulude hüvitamist taotlenud, kuid kaebuse esitamisel on tasutud tema kaebuselt riigilõiv 15 eurot (tl 27). Seetõttu tuleb vastustajalt HKMS §

108 lg 1 alusel I.M.von D.i kasuks välja mõista riigilõiv 15 eurot. Poolte ülejäänud menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Roos