3-13-2384/28 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-13-2384 Otsuse kuupäev 07.aprill 2014.a. Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi OÜ SF Pandivere (reg kood 10127457) esindaja A. K kaebus Väike-Maarja Vallavolikogu 29.08.2013 otsuse nr

22 „Detailplaneeringu vastu võtmata jätmine ja algatatud planeeringu menetluse lõpetamine“ tühistamiseks ning vastustajale ettekirjutuse tegemiseks

Menetlusvorm

Menetlusosalised Kohtuistung 11.märtsil 2014, Rakveres

Kaebaja OÜ SF Pandivere (reg kood 10127457), esindaja

A. K Vastustaja Väike-Maarja vald, esindaja Peeter Rahnik Kaasatud haldusorgan Lääne-Viru maavanem, esindaja Helin Leichter

Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Poolte menetluskulu jätta nende endi kanda.

Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada kohtuotsusele apellatsioon vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavaks tegemisest ehk hiljemalt 07.05.2014. Kui apellant ei taotle kaebuse lahendamist istungil, võib ringkonnakohus apellatsiooni lahendada kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK, KAEBAJA PÕHJENDUSED JA TAOTLUS, VASTUSTAJA VASTUVÄITED

1. Väike-Maarja Vallavolikogu 24.01.2007 otsusega nr 1 algatati detailplaneering (DP) Väike-Maarja vallas Ebavere külas Karja katastriüksuse (katastritunnus 92702:004:0057, registriosa 4421131, katastriüksuse pindala 25,68 ha, sihtotstarve tootmismaa, detailplaneeringu pind ca 1,8 ha) sigala projekteerimiseks 22.02.1995. a. kehtestatud üldplaneeringu alusel (tl 3 jj). Sama otsusega algatati keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 35 lg 1 ja 2 alusel detailplaneeringuga kavandatu elluviimisest tuleneva keskkonnamõju strateegiline hindamine (KSH). 07.02.2007 Väike-

Maarja Vallavalitsuse korraldusega nr 59 kinnitati detailplaneeringu lähteülesanne. KSH viis läbi AS Maves. KSH koostamise käigus viis OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus 2008. a. läbi töö „Väike-Maarja ümbruses paiknevate saasteallikate mõju välisõhu kvaliteedile“. KKA andis 15.07.2009. a. KSH-le heakskiidu ning kehtestas seiremeetmed ja keskkonnanõuded. KSH koostamise käigus viis OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus läbi töö „SF Pandivere Maramaa sigala lõhnaainete mõõtmine ja hajumise modelleerimine Karja sigalas“ (tl.7 jj). Väike-Maarja Vallavolikogu kehtestas 26.11.2008. a. valla uue üldplaneeringu (kus seati Karja kinnistu kasutuse osas piirangud). 21.07.2010. a. teatas Väike-Maarja Vallavalitsus kaebajale detailplaneeringu koostamise jätkamisest.

2. 25.08.2011 võttis Väike-Maarja Vallavolikogu vastu otsuse nr 49, millega jättis Karja katastriüksuse osas detailplaneeringu vastu võtmata ja lõpetas detailplaneeringu koostamise menetluse. OÜ SF Pandivere vaidlustas planeeringu vastu võtmata jätmise halduskohtus. Tartu Halduskohus tühistas 16.03.2012 kohtuotsusega (haldusasi nr 3-11- 2277) Väike-Maarja Vallavolikogu 25.08.2011 otsuse (tl.25 jj).

3. 29.08.2013 koostas Väike-Maarja Vallavolikogu otsuse nr 22 (tl. 96 jj), millega jättis Väike-Maarja vallas Ebavere külas Karja katastriüksusele 24.01.2007 algatatud detailplaneeringu vastu võtmata ning lõpetas eelnimetatud detailplaneeringu osas menetluse.

4. OÜ SF Pandivere (reg kood 10127457) esindaja A. K esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Väike-Maarja Vallavolikogu 29.08.2013 otsuse nr 22 „Detailplaneeringu vastu võtmata jätmine ja algatatud planeeringu menetluse lõpetamine“ tühistamiseks ning vastustajale ettekirjutuse tegemiseks viia asjas läbi uus kaalumine. Kaebaja leiab, et Väike-Maarja Vallavolikogu on otsust nr 22 tehes kuritarvitanud kaalutlusõigust. Kaebaja hinnangul ei ole otsuses kaalumist kui sellist üldse toimunudki. Otsusest nähtuvad üksnes asjaolud, mis toetavad kaebaja suhtes negatiivse otsuse tegemist – ülejäänud asjaolud, mis oleks aluseks positiivse otsuse tegemisel on jäetud Väike-Maarja Vallavolikogu poolt tähelepanuta.

Kaebaja hinnangul ei saa eelnimetatud viisil tehtud otsust pidada õiguspäraseks. Otsuse tegemisel on vald lähtunud oletustest Karja farmi võimaliku lõhnamõju osas Väike-Maarja vallale ja pole aluseks võtnud kaebaja poolt esitatud OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskuse uuringutulemusi ning Keskkonnaameti aktsepti Karja farmis loomakasvatusega tegelemiseks. Ka jääb kaebuse esitajal arusaamatuks, miks on Karja farmide planeerimismenetluse keskel otsustatud kehtestada 2008.a-l üldplaneeringuga kitsendused Karja farmide taaskasutusse võtmiseks ning seda ajal, mil puudusid igasugused adekvaatsed andmed piirangute kehtestamiseks.

Vastustaja on 2008.a üldplaneeringu eelnõuga kehtestatud põhjendamatutele piirangutele on viidanud ka OÜ Põlva Peekon 2008.a üldplaneeringu eelnõu kohta esitatud vastuväidetes, kelle vastuväiteid OÜ-le Põlva Peekon kuulunud „ebasoodsas asukohas“ asuvate farmihoonete osas on Väike-Maarja Vallavalitsus planeerimismenetluse raames arvesse võtnud. Samas keeldub Väike-Maarja Vallavolikogu arvestamast kaebaja poolseid põhjalikke tõendeid ja seisukohti Karja katastriüksuse suhtes 2008.a üldplaneeringuga kehtestatud põhjendamatute piirangute lõpetamiseks, mistõttu on kaebaja hinnangul tegemist Väike-Maarja Vallavolikogu poolse ebavõrdse kohtlemisega erinevate valla territooriumil tegutsevate ettevõtete vahel, mis on igati taunitav.

Väike-Maarja Vallavolikogu ei ole 29.08.2013 otsuses põhjendanud, millest on kaebaja ebavõrdne kohtlemine võrreldes teiste ettevõtetega põhjendatud. Väike-Maarja Vallavolikogu ei ole diskretsiooniotsust tehes analüüsinud planeerimismenetluse raames laekunud positiivsete keskkonnauuringutulemuste valguses kehtiva üldplaneeringu muutmise võimalikkust Karja detailplaneeringu menetluse raames, kuigi kaebaja on seda Väike-Maarja Vallavolikogult korduvalt palunud ning PlanS § 9 lg 7 seda ka võimaldab. Samuti on jäetud hindamata vaidlustatud otsust tehes selle mõju kaebaja õigustele ja vabadustele.

Väike-Maarja Vallavolikogu ei ole kaalunud ka negatiivse otsusega kaebajale tekitatava kahju suurust, mis tekib seoses asjaoluga, et kaebajal puudub võimalus kasutada farmihooneid otstarbel, milleks need algselt soetatud sai. Tulenevalt eeltoodust puudub võimalus kontrollida, kas Väike-Maarja Vallavolikogu poolt koostatud otsus (ning sellega Karja kinnistul säilitatav kasutuspiirang) oli ka õigusteja vabaduste ning kulupõhiselt proportsionaalne. Kaebaja teeb viite Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-66-08.

5. Vastustaja märgib, et alates üldplaneeringu jõustumisest 01.12.2008 ei ole võimalik Karja katastriüksusel seakasvatust arendada. Samas on selline lahendus vajalik selleks, et üldplaneeringu eesmärki oleks üldse võimalik saavutada. Juhul, kui volikogu muudaks kaebaja poolt soovitud kujul üldplaneeringut, ei oleks võimalik tagada üldplaneeringuga kehtestatud strateegia elluviimist. Otsuse nr 22 p 1 lk 6 ja 7 on vald esitanud põhjendused, miks detailplaneeringu koostamisel on kaldutud kõrvale detailplaneeringu lähteseisukohtadest ja varasemalt kehtinud 1995.a.

üldplaneeringust (tl 98-99). Karja katastriüksusele sigala rajamisel ei oleks tulevikus põhjust piirata loomakasvatuse arendamist ka teistel sama piirkonna katastriüksustel. See taastaks piirkonnas sisuliselt enne üldplaneeringu jõustumist kehtinud olukorra, mille muutmist peeti üldplaneeringu koostamisel oluliseks. Üldplaneeringu muutmine tooks kaasa selle, et loomakasvatusalad oleks elamualade vahetus läheduses (näiteks lähim elamu asub planeeritavast sigalast 185 m kaugusel ja on ühtlasi Karja katastriüksuse piirinaaber). Üldplaneeringu koostamisel oli üheks eesmärgiks korrastada seni üsna korrapäratult toimunud tootmisega seonduvat arendustegevust, mis valdavalt toimus ühe krundi keskselt ja ei arvestanud piirkonda tervikuna.

Seetõttu määratakse üldplaneeringuga täpsemalt, millist arendustegevust vastavas piirkonnas ette nähakse. Vallavolikogu peab sellist lahendust jätkuvalt oluliseks. Üldplaneeringu menetlemise oluliseks aspektiks on see, et menetlus toimub avalikkust kaasavalt. Planeeringu koostamise etapis koondatakse kokku vajalik taustteave, kaardistatakse olemasolev olukord, kaalutakse erinevaid lahendusi ja võimalikke alternatiive. Menetluse käigus täiendatakse üldplaneeringu seletuskirja ja jooniseid lähtuvalt erinevatest ettepanekutest. Soovi korral oli kaebajal võimalik üldplaneeringut PlanS § 26 lg 1 alusel vaidlustada.

Üldplaneeringu kehtestamise kohta saadeti OÜ-le SF Pandivere tähitud kirjaga teade 03.12.2008 nr 7-2.11/2299. OÜ SF Pandivere ei vaidlustanud kehtestatud üldplaneeringut. Eelnevalt saadeti OÜ-le SF Pandivere tähitud kirjaga Väike-Maarja Vallavolikogu 27.02.2008 otsus nr 12 üldplaneeringu vastuvõtmise kohta (29.08.2013 otsuse nr 22 p 1 lk 7). Seega oli kaebaja informeeritud üldplaneeringu menetlusest. Üldplaneeringu X peatüki punktist 2.1.2 nähtuvalt ei ole Karja katastriüksusel paiknevates hoonetes tootmistegevust täielikult piiratud.

Üldplaneeringuga on määratud, et piirkond, kus asub ka Karja katastriüksus ei ole ette nähtud loomakasvatuse arendamiseks. Samas, kui lähtutakse piirkonnas asuva ettevõtlusala spetsiifikast (puidust toodete valmistamine, ehitusmaterjalide müük, jms) on võimalik Karja farmide hooned kasutusse võtta. Seega on kaebajal võimalik Karja katastriüksusel asuvad farmi hooned võtta kasutusse muul otstarbel või anda üürile või müüa muu tootmistegevusega tegelevale arendajale. Kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 3 lg 2 kohaselt võib kaebaja taotleda talle kuuluva kinnisasja võõrandamist kohaliku omavalitsuse poolt õiglase ja kohese tasu eest, kui kehtestatud avalik-õiguslikud kitsendused ei võimalda kinnisasja kasutamist vastavalt senisele sihtotstarbele.

Vastustaja leiab, et vaidlustatud haldusakti tühistamiseks ei ole alust ja palub esitatud kaebus jätta rahuldamata.

6. Kaasatud haldusorgan Lääne-Viru maavanem, esindaja Helin Leichter jäi kohtule esitatud kirjalike vastuväidete juurde (tl 80 jj).Antud juhul on vald jätnud planeeringu vastu võtmata ja seda ka otsuses põhjendanud vt Riigikohtu lahend 3-3-1-56-08 p.25, seaduses pole sätestatud kindlaid kriteeriume, millal võib jätta planeeringu vastuvõtmata. See on omavalitsuse kaalutlusotsus.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

7. Kaebaja on enne kohtusse pöördumist valinud vabatahtliku vaidemenetluse. Pärast 17.10.2013 vaideotsuse tegemist on ta pöördunud kaebusega halduskohtusse vaidlusaluse 29.08.2013 otsuse nr 22 tühistamiseks ( tl 88 jj). Riigikohus on 28.04.2009 lahendis nr 3-3-1-30-09 leidnud, et vaidemenetlus planeerimismenetluses on võimalik. Vaidemenetlust detailplaneeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks on Riigikohtu halduskolleegium aktsepteerinud ka oma varasemas praktikas (vt nt Riigikohtu 09.06.2004 otsust haldusasjas nr 3-3-1-28-04). Seetõttu on halduskohus 07.01.2014 kohtumääruses lugenud esitatud kaebuse tähtaegseks ( tl 59 jj).

8. Menetlusosalistel ei ole vaidlust haldusorgani pädevuse üle. Menetlusosaliste vaidlus käib muude HMS §-s 54 nimetatud haldusakti õiguspärasuse eelduste üle. Kaebaja heidab vastustajale ette kaalutlusõiguse ja proportsionaalsusnõuete rikkumist. Kaebaja hinnangul on antud juhul tegemist ka Väike-Maarja Vallavolikogu poolse ebavõrdse kohtlemisega erinevate valla territooriumil tegutsevate ettevõtete vahel, kui jättis juba algatatud planeeringu vastu võtmata. Vastustaja ja kaasatud haldusorgan on leidnud, et otsus on piisavalt põhjendatud ning selle tühistamiseks alus puudub.

9. Käesolevas haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, et Väike-Maarja Vallavolikogu 24.01.2007 otsusega nr 1 algatati detailplaneering Väike-Maarja vallas Ebavere külas Karja katastriüksuse sigala projekteerimiseks 22.02.1995 kehtestatud üldplaneeringu alusel ning kinnitati detailplaneeringu lähteülesanded.

10. Halduskohus analüüsib kaebuse lahendamiseks planeerimisotsuse põhjendamist ja kaalutlusotsuste kohtuliku kontrolli ulatust. Planeerimisseaduse (PlanS) § 4 lg 2 p 2 kohaselt tagab kohalik omavalitsus planeeringu koostamisel avalike huvide ja väärtuste ning isikute huvide tasakaalustatud arvestamise. Vastavalt planeerimisseaduses sätestatule toimub peale planeeringu koostamise etapi läbiviimist planeeringu vastuvõtmine. Planeeringu vastuvõtmisega lõpetatakse planeeringu koostamise staadium ning järgneb planeeringu avalik väljapanek. Põhimõtteliselt võib planeeringu koostamise staadiumi lõppeda sellega, et planeering jääb vastu võtmata.

11. Haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, et Väike-Maarja Vallavolikogu 29.08.2013 otsusega nr 22 jäeti teistkordselt Karja katastriüksuse osas detailplaneering vastu võtmata ja lõpetati detailplaneeringu koostamise menetlus (tl.96 jj).

12. Kaevatav haldusakt sisaldab viidet haldusakti seletuskirjale, kui haldusakti täiendavaid põhjendusi ja kaalutlusi sisaldavale dokumendile. Planeeringu vastuvõtmata jätmise otsuse seletuskirjast (tl 101 jj) nähtub, et vald ei ole loomakasvatuse arendamise vastu, kuid leiab, et sigala tuleks rajada selleks sobivamasse, valla üldplaneeringuga kooskõlas olevasse asukohta. Vastustaja on leidnud, et kaebajal on võimalik Karja katastriüksusel asuvad farmi hooned võtta kasutusse muul otstarbel või anda üürile või müüa muu tootmistegevusega tegelevale arendajale. Kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 3 lg 2 kohaselt võib kaebaja taotleda talle kuuluva kinnisasja võõrandamist kohaliku omavalitsuse poolt õiglase ja kohese tasu eest, kui kehtestatud avalik-õiguslikud kitsendused ei võimalda kinnisasja kasutamist vastavalt senisele sihtotstarbele.

13. Detailplaneering algatati eesmärgiga anda hinnang planeeritava sigala asukoha sobivuse kohta, arvestades Karja katastriüksuse paiknemist Väike-Maarja aleviku elamutsooni läheduses. Nähtuvalt detailplaneeringu algatamise eesmärgist tuli haldusorganil hinnata planeeritava sigala asukoha sobivust keskkonnamõju strateegilise hindamise kaudu keskkonnatingimuste seadmisega planeeringuga kavandatu elluviimiseks jne. Seega oli detailplaneeringu eesmärgiks projekteerimiseks vajalike tingimuste määratlemine. Vaidlustatud otsuses nr 22 on vallavolikogu KSH aruannet puudutavas osas toonud esile eelkõige selle, et kuna KSH aruandes on jäänud mitmed olulised küsimused käsitlemata, ei ole vallavolikogul võimalik Karja katastriüksuse detailplaneeringu menetlemisel KSH aruandest kogu vajalikku infot saada.

KSH aruanne ei ole täielikult vastavuses KSH programmiga (29.08.2013.a. otsuse p 2, 3 ja 4 lk 2,3). Kaebaja seisukoht, et otsuses KSH aruannet puudutavad märkused on põhjendamatud on õigusliku aluseta. Riigikohtu halduskolleegium on kohtuasjas nr 3-3-1-61-07 p 23 märkinud, et eelnevate kooskõlastuse andmisest ei saa tekkida otsustavale haldusorganile kohustust haldusakti andmiseks. Kooskõlastuste olemasolu ei tähenda seda, et vastustajal detailplaneeringu vastuvõtmise otsustajana ei oleks õigus otsuses KSH aruannet käsitleda. See oleks vastuolus haldusorganile antud ulatusliku kaalutlusruumiga planeerimismenetluses.

Detailplaneeringule ja KSH aruandele on esitanud ekspertarvamuse planeerimisekspert ja keskkonnamõju strateegilise hindamise ekspert Kaur Lass, kes on osalenud üle 300 planeeringu koostamisel ja juhtinud mitmekümne keskkonnamõju strateegilise hindamise koostamist planeeringutele (vt tl 111 jj). Keskkonnaameti 31.03.2011.a kirja nr V 6- 5/11/7560-2 „Karja kinnistu detailplaneeringu kooskõlastamine“ on käsitletud otsuse lk 4 tl 97 jj). Keskkonnaamet on märkinud kooskõlastuses, et „Ebavere külas Karja katastriüksusele algatatud detailplaneeringu KSH tulemusel selgus, et kavandatav tegevus ei sobi piirkonda olemasoleva ülekoormuse tõttu.

Seafarmi üheks lõhnaaineks on vesiniksulfiid (H2S), mille ühe tunni ja kaheksa tunni keskmine piirväärtus on 8 μg/m³, samas kui inimene võib vesiniksulfiidi tunda juba alates 0,011-0,026 μg/m³. Välisõhu piirväärtused on kehtestatud lähtuvalt otsesest ohust inimese tervisele. Ebameeldiva lõhna esinemine ja tajumine inimese poolt on seotud pigem kaudse terviseohuga (stress, rahulolematus jne).

14. Seega ühe asjakohase kriteeriumina tuleb ruumilisel planeerimisel võtta arvesse piirkonnas juba väljakujunenud olustikku (PlanS § 1 lg-d 2 ja 3). Olustikuga tuleb alati arvestada. Üldine põhimõte on, et kavandatav objekt peab ümbrusesse sobima. Kohus ei saa hinnata ümber haldusorgani kaalutlusi, milles viimane ei tuvastanud sellist ülekaalukat ja põhjendatud erahuvi, mis tingiks üldplaneeringu erandliku muutmise ning milleks on ka piirkonda sobivuse küsimus, kuid kohtul ei ole haldusorgani põhjendustest ja asja materjalidest lähtudes alust pidada haldusorgani seisukohta meelevaldseks.

15. Haldusasja materjalidest nähtuvalt on vald väga põhjalikult juhindunud üldplaneeringuga sätestatud eesmärgist, kus üldplaneeringu täitmiseks on määratud piirkonnad, kus kasutusest väljalangenud farmide hoonete taaskasutusse võtmist loomakasvatuse eesmärgil ei kavandata, mis aitab tasakaalustada valla ruumilist arengut. Seetõttu välditakse tootmisalade, eelkõige loomakasvatuse segunemist elamu-, turismija ettevõtlusaladega. Vastustaja on õigesti leidnud, et haldusmenetluse läbiviimise põhimõtetega ei ole kooskõlas olukord, kus detailplaneering tuleks vastu võtta olukorras, kus esinevad ebakõlad, mis viivad detailplaneeringu menetluse nurjumiseni. Vastustaja on vaidlustatud otsuses tuginenud konkreetsetele eksperthinnangu punktile (tl 99 jj). Samuti on planeeringu algatamisele (24.01.2007) järgnenud lähteülesanne aegunud, uue üldplaneeringu kehtestamine jms sündmused on selgitanud detailplaneeringu algatamise hetkel teadmata asjaolusid, mistõttu on vald kaalunud detailplaneeringu kehtestamise sobilikkust Karja katastriüksusele ja lõppkokkuvõttes leidnud, et selle valla ruumilise arengu eesmärkidele vastavuse kinnitamine ei ole põhjendatud.

16. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vastustaja on haldusakti andmisel rikkunud kaalutlusõiguse ja proportsionaalsus nõudeid ning ei ole nõuetekohaselt otsust põhjendatud ning see peaks kaasa tooma haldusakti tühistamise. Kohus ei nõustu ka kaebaja väitega võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga selles küsimuses (tl 85 p), ega hakka neid kordama, märkides, et vastustaja ei ole rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna tegemist ei ole ühtede ja samade oludega ning seetõttu ei tulnud isikuid võrdselt kohelda.

17. Vastustaja on detailplaneeringu menetluse algatamise järgselt vastu võtnud ning kehtestanud 26.11.2008. a. valla uue üldplaneeringu (kus seati Karja kinnistu kasutuse osas piirangud). Nimetatud üldplaneeringut pole kaebaja vaidlustanud. Tulenevalt sellest, et planeerimismenetlus on protsess, mille käigus planeeringulahendus võib erinevate huvide arvessevõtmise vajaduse tõttu suuresti muutuda, ei saa pidada põhjendamatuks kohaliku omavalitsuse seisukohta, et planeeringumenetluses tuleks arvestada ikkagi kehtiva üldplaneeringuga, mitte vanast üldplaneeringust tulenevate põhimõtete ja tingimustega. See tuleneb ka haldusmenetluse eesmärgipärasuse põhimõttest, kuna olukorras, kus uus üldplaneering kehtestatakse enne detailplaneeringu vastuvõtmist või kehtestamist või kehtestamata jätmist ning selle lahendus on vastuolus uue kehtestatud üldplaneeringuga, ei oleks haldusorganil võimalik sellist detailplaneeringut kehtestada. Detailplaneeringuga kehtiva üldplaneeringu muutmiseks peab olema põhjendatud vajadus (PlanS § 9 lg 7). Kohalik omavalitsus on otsuses ja vaideotsuses põhjendanud, et lähteseisukoha kehtivusaeg oli üks aasta, mistõttu ei saanud volikogu vaidlusaluse detailplaneeringu menetlemisel lähtuda kehtetuks tunnistatud 22.02.1995.a üldplaneeringust ja juba kehtivuse kaotanud lähteülesandest ( tl 90 jj).

18. HKMS § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldi kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Halduse kaalutlusehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on seega piiratud (vt ka halduskolleegiumi 14. oktoobri 2003. a otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 38).

19. Haldusorganil on seega planeerimismenetluses ulatuslik diskretsiooniõigus. Seega, kohus ei nõustu kaebajaga, et kaevatav haldusakt on õigusvastane põhjusel, et selles tugineti detailplaneeringu menetluse algatamise taotluse esitamise ajal vastu võtmata valla üldplaneeringule. Vaidlustatud haldusakti andmise ajal oli valla uus üldplaneering kehtestatud ja sellele viitamine otsuse tegemisel on igati õiguspärane. Kaevatava haldusakti seletuskirjas ja vaideotsuses on vastustaja esitanud põhjaliku seisukoha kaebaja kirjalikele vastuväidetele (tl 88 jj, 101 jj), rikkumata selles osas planeerimisseaduse nõudeid.

20. PlanS § 18 lg-st 1 tulenevalt saab kohalik omavalitsus jätta vastu võtmata detailplaneeringu, mis ei vasta seadustele ja muudele õigusaktidele. Riigikohtu halduskolleegiumi 20.03.2014 lahendi nr 3-3-1-87-13 p-is 19 on leitud, et otsustus selle üle, milline asjassepuutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on kaalukam, on halduse kaalutlusõiguse tuum. Sellise kaalumisotsuse tegemise pädevus on täitevvõimul, mitte kohtul. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kohus tugineda vaid juhul, kui see on toimunud ilmselgelt meelevaldselt, ebaratsionaalselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga.

21. Kohtu hinnangul on haldusorgani kaalutlusotsus õiguspärane. Antud detailplaneeringu menetlus on olnud pikk, alates 2007 aastast ning iseenesest menetluse kestus ei tekita õiguspärast ootust planeeringu vastuvõtmiseks või kehtestamiseks, kuna menetluse pikkus ei ole argument, mida tuleks planeerimisdiskretsiooni teostades arvestada.

22. Kirjeldatu alusel ei ole alust vaidlustatud haldusakti tühistamiseks ja esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kuna tühistamiskaebus jääb rahuldamata, ei ole alust rahuldada ka kohustamisnõuet. Menetluskulu jääb menetlusosaliste endi kanda.

(digitaalselt allkirjastatud) Ülle Polluks kohtunik