4-14-1540/10 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

4-14-1540

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

04. aprillil 2014. a Tartu kohtumaja, Kalevi 1, Tartu Väärteoasja number 4-14-1540 (2302,14,002829 / 10220132629695) kirjalikus menetluses Kohtunik Ene Muts Väärteoasi

L.J kaebus Põjha Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liikkustalituse liikluspolitseiniku

Mirjam Männamaa 15.02.2014. a kiirmenetluses tehtud otsuse peale Kaebuse esitaja, L.J isikukood: 37209080371, elukoht: XXXX e-posti aadressXXXX, töökoht: XXXX Kohtuväline menetleja Põhja Prefektuur RESOLUTSIOON juhindudes V™S § 120 lg 1 ja § 132 p 3

Tühistada kohtuvälise menetleja, Põjha Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liikkustalituse liikluspolitseiniku Mirjam Männamaa 15.02.2014. a kiirmenetluses tehtud otsus nr

2302,14,002829 / 10220132629695 ja teha uus otsus, mis ei halvenda menetlusaluse siiku olukorda.

Rahuldada L.J kaebus.

Määrata L.J-ile LS § 259 lg 2 p 1 järgi 15.02.2014. a LS § 22 lg 8 rikkumise eest karistuseks rahatrahv 20 (kahekümne) trahviühiku ulatuses, s.o. 80 (kaheksakümmend) eurot.

Rahatrhv tasuda Rahandusminiteeriumi arveldusarvele nr EE891010220034796011 SEB pank, nr

EE932200221023778606 Swedbank, nr EE701700017001577198 Nordea Bank või nr EE403300333416110002 Danske Bank, viitenumber . 10220132629695 Rahatrahvi vabatahtliku tasumise tähtaeg on 15 päeva arvates kohtuotsuse jõustumisest.

Eelnimetatud tähtajal tasumata jätmise korral pööratakse otsus sundtäitmisele ja kaasnevad täitemenetluse kulud.

Kohtuotsuse koopia saata L.J-ile ja Põhja prefektuurile V™S §-s 41 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada Tartu Maakohtu kaudu kassatsioonkaebuse Eesti Vabariigi Riigikohtule

30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Tartu Maakohtule 7 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast arvates.

Kohtuvälise menetleja otsuse sisu. Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liikkustalituse liikluspolitseiniku

Mirjam Männamaa 15.02.2014. a kiirmenetluses tehtud otsusega karistati L.J liiklusseaduse (LS) § 259 lg 2 p 1 järgi rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o. 200 eurot.

Karistus määrati selle eest, et 15.02.2014. a kella 01.05 ajal L.J Tartumaal

Kõrvekülas Kõrveküla – Tartu tee 1. Kilomeetril jalakäijana alkoholi tarvitamisest põhjustatud joobeseisundis, pimedal ajal teel liikudes ei kasutanud helkurit või valgusallikat. Ta rikkus LS § 22 lg 8 nõudeid ja pani toime LS § 259 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Karistust kergendava asjaoluna arvestati süü tunnistamist. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad.

Kaebuse esitaja taotlus ja põhjendused.

25.02.2014. a esitas L.J-i kohtule kaebuse kohtuvälise menetleja kiirmenetluses 15.02.2014. a tehtud otsuse peale.

Kaebuses kirjeldatakse asjaolusid järgmiselt. L.J ületas pimedal ajal maantee, et liikuda mööda kergliiklusteed ning ta ei kandnud helkurit. Ta oli tarvitanud alkoholi ning seetõttu liikus jala, mitte autoga. Ta on teadlik, et pimedal ajal tuleb kanda helkurit. Talvistele riietele on see kindlalt kinnitatud, kuid antud juhul sooja ilma tõttu oli selga pannu õhukese jope, millele unustas helkuri kinnitada. Tal oli kaasas kaaslane, kes kandis helkurit. Plaanis oli liikuda maantee kõrval asuval kergliiklusteel, kuhu minekuks tuli ületada maantee ning seal toimus kohtumine politseipatrulliga. Ta ei põhjustanud ühtegi liiklusohtlikku situatsiooni ega õnnetust. L.J on teadlik oma rikkumisest ja kahetseb seda. Ta tunnistas kohe sündmuskohal politseinikele oma süüd.

Kaebuse esitaja leiab, et kõiki asjaolusid arvestades on antud teo eest talle määratud rahatrahv ebaõiglaselt suur. Puudusid ka eelnevalt kehtivad karistused. Politseinike viisakas suhtumine ja proportsionaalne trahv distsiplineerivad paremini.

Kohtuvälise menetleja seisukoht

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuur on seisukohal, et L.J kaebus Politseija

Piirivalveameti Põhja prefektuuri liiklusjärelevalvekeskuse liiklustalituse poolt koostatud kiirmenetluse otsusele nr 10220132629695 tuleb jätta rahuldamata ning otsus muutmata.

L.J-ile koostati kiirmenetluse otsus nr 10220132629695, sest jalakäijana alkoholi tarvitamisest põhjustatud joobeseisundis pimeda ajal teel liikudes ei kasutanud ta helkurit või valgusallikat. Kohtuväline menetleja määras LS § 22 lg 8 alusel L.J-ile § 259 lg 2 p. 1 rikkumise eest 50 trahviühiku suuruse rahatrahvi, mis on 200 eurot.

Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on L.J-ile selgitatud V™S §-s 19 sätestatud õigusi ja kohustusi, ta on nõustunud kiirmenetlusega ning on teadlik kiirmenetluse kohaldamise erisustest. Menetlusalusele isikule võimaldati väärteo toimepanemise kohta anda ütlusi ning süüteo asjaolud on menetlejale olnud selged. Oma ütlustes L.J tunnistas, et ta liikus pimeda ajal teel ilma helkurita. Juhtunut ta ei kahetsenud, kuid tunnistas oma süüd.

L.J selgitas, et helkur jäi teise jope külge ning et ta soovis teel liikudes jõuda sihtpunkti veidi otsemini. Kohtuväline menetleja on karistuse määramisel arvestanud süü tunnistamist ning ülalpeetavate olemasolu.

Eeltoodust tulenevalt on kohtuvälise menetleja poolt täidetud kõik V™S § 55 sätestatud nõuded kiirmenetluse kohaldamiseks ning menetlusnorme ei ole kohtuvälise menetleja poolt rikutud.

Kohtuvälise menetleja vaatevälja ilmumisel liikus L.J piki Kõrveküla – Tartu teed Kõrveküla suunas. L.J liikus sõidutee parema ääre lähedal kaaslasega kõrvuti, L.J kõndis sõidutee pool, tema kaaslane teepeenra pool. Sellises situatsiooni märkab autojuht eemalt teepeenra pool liikuvat helkuriga jalakäijat, kuid ilma helkurita sõidutee pool liikuv jalakäija jääb märkamatuks. Manöövrit planeerides arvestab sõidukijuht talle nähtava jalakäijaga, kuid planeeritud külgvahe ei pruugi olla piisav ohutuks möödumiseks kahest jalakäijast. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et helkurita ning alkoholijoobes jalakäija liikumine pimeda ajal sõiduteel on äärmiselt ohtlik. Sõidukijuhtidel on raske eristada tumedas riietuses jalakäijat taustast mistõttu märgatakse jalakäijat siis, kui sõiduk on jalakäijale juba suhteliselt lähedal. Sellises olukorras ei pruugi jääda piisavalt aega ohutuks möödumiseks. L.J poolt kaebuses esitatud väitest, et ta ei põhjustanud oma teoga ohtu, saab kohtuväline menetleja signaali, et L.J ei ole siiski mõistnud oma teo tõsidust ning selle võimalikke tagajärgi.

Arvestades karistuse üldja eripreventiivseid eesmärke on igati põhjendatud L.J karistamine rahatrahviga sanktsiooni keskmises määras. Karistuse üldpreventiivse eesmärgina soovib kohtuväline menetleja anda ühiskonnale selge sõnumi, et õigushüve kahjustav tegevus on keelatud ning kui seda vabatahtlikult ei järgita, reageerivad sellisele tegevusele vältimatult järelevalveorganid, kes on kohustatud tagama normi kehtivuse vajadusel karistusvõimuga.

Karistuse eripreventiivse eesmärgina soovib kohtuväline menetleja mõjutada menetlusalust isikut edaspidi hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest. Käesolevas väärteoasjas ei ole

L.J esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahvi tasumine valmistab talle rahalisi raskusi, kuid kohtuväline menetleja nõustub rahatrahvi tasumise tähtaja pikendamisega, kui kohus peab seda vajalikuks. Eeltoodust tulenevalt leiab kohtuväline menetleja, et L.J karistamine LS § 22 lg 8 nõude rikkumise LS § 259 lg 2 p. 1 alusel rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses on põhjendatud ning otsuse muutmiseks alused puuduvad. Karistusseadustiku § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu.

Kohtus tuvastatud asjaolud ja järeldused

Kohus lahendab L.J kaebuse kohtuvälise menetleja 15.02.2014. a otsuse peale kirjalikus menetluses V™S § 120 lg 1 alusel. Mõlemad kohtumenetluse pooled on oma seisukoha avaldanud ega soovi asja arutamist kohtuistungil.

Kaebuses kirjeldatud asjaolud ühtivad vaidlustatud kohtuvälise menetleja otsuses kirjeldatuga. Kohtuvälise menetleja väärteomaterjalide hulgas on indikaatorvahendi kasutamise protokoll

15.02.2014. a, mille andmetel mõõdeti 15.02.2014. a kell 01.05 L.J indikaatorvahendiga Mercury №rdic nr LMN358 alkoholisisaldus tema väljahingatavas õhus 0,666 mg/l. kasutati kontrollitud ja taadeldud indikaatorvahendit. L.J ei ole keeldunud menetlustoimingust ja ta ei vaidlustanud tulemust. Karistusregistri andmetel on L.J-i karistusregistrisse kandmata isik. Kiirmenetluses tehtud otsusel on L.J allkiri selle kohta, et talle on selgitatud õigusi V™S § 19 järgi ja asjaolu, et kiirmenetluses ei koostata väärteoprotokolli. Allkiri on ka selle kohta, et ta nõustub kiirmenetlusega. V™S § 55 lg 1 järgi kohtuväline menetleja võib kohaldada kiirmenetlust juhul, kui väärteo toimepanemise asjaolud on selged ja menetlusalusele isikule on: 1) teatatud tema õigused ja kohustused, mis on ette nähtud käesoleva seadustiku §-s 19; 2) selgitatud, et kiirmenetluses väärteoprotokolli ei koostata; 3) võimaldatud anda väärteo toimepanemise kohta ütlusi ning kui isik nõustub kiirmenetlusega.

Vaidlust ei ole selles, et sündmuskohal olid väärteo toimepanemise asjaolud selged. L.J liikus pimedal ajal maanteel helkurita ja ta oli alkoholi tarvitamisest joobes.

Olemasolev tõend, indikaatorvahendi kasutamise protokoll on piisav tõend asjaolude kinnitamiseks. Nimetatud tõendiga on tõendatud väärteo toimepanemise aeg, koht, tehiolud ja teo toimepannud isik. Kõik V™S § 55 lg 1 järgi nõutavad tingimused kiirmenetluse kohaldamiseks olid täidetud. Kiirmenetlust välistavaid asjaolusid V™S § 55 lg 3 järgi ei esinenud. Karistus on määratud V™S § 55 lg 2 p 1 ettenähtud määra piirides.

Kohus ei tuvastanud kohtuvälises menetluses L.J suhtes 15.02.2014. a toimunud väärteomenetluses menetlusnormide rikkumist.

Vaidlus on selles, kas L.J-ile väärteo eest määratud karistus on vastav tema süüle. LS § 22 lg 8 järgi halva nähtavuse korral või pimeda ajal teel liikudes peab jalakäija kasutama helkurit või valgusallikat. LS § 259 lg 1 järgi jalakäija, tasakaaluliikuri juhi, jalgratturi, pisimopeedijuhi, loomveoki juhi või sõitja poolt liiklusnõuete muu rikkumise eest, kui puudub LS §-s 226, 234, 236, 237, 239 või 241 sätestatud väärteokoosseis, karistatakse rahatrahviga kuni kümme trahviühikut. LS § 259 lg 2 p 1 järgi sama teo eest, kui see on toime pandud joobeseisundis, karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.

L.J liikus 15.02.2014. a kella 01.05 ajal, s.o. pimedal ajal maanteel jalakäijana ilma helkurita ja rikkus sellega LS § 22 lg 8 nõudeid. Kuna ta oli ka alkoholijoobes on tema teos koosseisuline karistust raskendava asjaolu ning seetõttu on LS § 22 lg 8 rikkumine kvalifitseeritav ja karistatav LS § 259 lg 2 järgi Kohus ei tuvastanud L.J tegevuses süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid.

L.J on karistatud rahatrahviga sanktsiooni keskmises määras. Sealjuures on kohtuväline menetleja arvestatud ka KarS § 57 lg 1 p 3 ettenähtud karistust kergendava koosseisuvälise asjaoluga, puhtsüdamliku kahetsusega. Kohtuväline menetleja on karistuse määramisel arvestanud ka seda, et L.J on karistamata isik. Kohtuväline menetleja on kaebemenetluses kohtule esitatud seisukohas põhjendanud karistamist erija üldpreventiivsete eesmärkidega.

KarS § 56 lg 1 järgi karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kohus leiab, et L.J-ile kohtuvälise menetleja poolt karistuse määramisel on tegelikult jäetud arvestamata KarS § 56 lg 1 sätetatud kõik asjaolud. Need on otsuses karistuse mõistmise alusena vaid formaalselt loetletud.

Riigikohus on mitmetes lahendites selgitanud karistuse mõistmist. 17.05.2013. a Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-52-13 punktis 19 selgitatakse järgmiselt: „Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas ülesvõi allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse erija üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77- 11, p 11).

Ka väärteomenetluses karistuse määramisel tuleb lähtuda KarS § 56 lg 1.

Riigikohtu 03.04.2006. a otsuses nr 3-1-1-2-06 punktis 9 on see selgelt väljendatud järgmiselt: „Karistuse mõistmisel või määramisel tuleb lähtuda KarS § 56 lg 1 kohaselt isiku süüst ning võimalusest mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest. Seega peaks KarS § 57 lg-s 1 nimetamata asjaolu arvestamine kergendava asjaoluna tähendama seda, et see asjaolu on isiku süüd vähendav või näitab, et isiku mõjutamiseks edasistest rikkumistest hoiduma on põhjendatud kergema karistuse kohaldamine.“

L.J on varem karistamata isik ja seetõttu ei ole tema õiguskuulekuses midagi ette heita. Neil põhjustel on esmakordselt karistamisel võimalik L.J mõjutada edaspidi hoiduma uutest väärtegudest karistamisega eripreventiivseid eesmärke arvestades. L.J süü suurust mõjutab alkoholijoobe seisund. Arvestades alkoholi sisaldust väljahingatavas õhus, oli see määras, mis tooks mootorsõiduki sellises seisundis juhtimise korral kaasa väärteokoosseisu, mitte kuriteokoosseisu. Sellest järeldub, et tema süü ei ole alkoholijoobest tulenevalt suur. Kohtuväline menetleja on kohtule esitatud seisukohas põhjendanud rikkumise olulisust, millega peab kaasnema õiguskaitseorganite reageerimine karistamisega. Kohus peab vajalikuks märgida, et alati tuleb kaaluda ka karistamise otstarbekust. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga selles, et helkurita ning alkoholijoobes jalakäija liikumine pimeda ajal sõiduteel on äärmiselt ohtlik. Kohtuväline menetleja on aga jätnud tähelepanuta asjaolu, et LS § 259 lõigete 1 ja 2 sanktsioonide 10- kordne erinevus määrab seadusandja tahte, millise karistusega ja millistes piirides võib konktreetse väärteokoosseisu olemasolul isikut karistada. Asjaolu, et L.J oli alkoholijoobes, määras tema helkurita liiklumise eest karistuse piirid seadusandja LS §-s 259 lg 2. Õiguskaitseorganid on karistuse mõistmisel või määramisel kohustatud juhinduma KarS § 56 lg 1 ja kaaluma konkreetseli isikule karistus mõistmist või määramist seadusest lähtudes. Karistusvõimuga ei ole õigust kedagi mõjutada seadusi arvestamata. L.J karistamisel ei ole juhindutud KarS § 56 lg 1 ettenähtud karistamise alustest ja Riigikohtu mitmetes lahendites väljendatud seisukohtades. Eeltoodud karistamise põhimõtteid ja seaduslikku alust arvestades tuli L.J karistamisel tema karistust kergendavaid asjaolusid arvestades ning varasemat karistust arvestades liikuda karistuspiiride keskmisest määrast allapoole. Tulenevalt eelnevast, tühistab kohus kohtuvälise menetleja otsuse osaliselt ning teeb kaebust lahendades otsuse V™S § 132 p 2 alusel karistust kergendades.

Ene Muts kohtunik