3-13-1485/42 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-13-1485

Otsuse kuupäev

4. aprill 2014

Kohtunik Roby Koik

Menetlusosalised Kaebaja – Keskpunkt OÜ, esindaja vandeadvokaat Veikko Puolakainen Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, Veiko Bergmann Kaasatud haldusorgan – Põllumajandusministeerium, esindaja Geir Veski

Kohtuasi

OÜ Keskpunkt kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 8. aprilli 2013 otsuse nr 17-6/137 tühistamiseks

Kohtuistungi kuupäev

5. märts 2014

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Tartu Halduskohtu 16. juuli 2013 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu tühistada kohtuotsuse jõustumisel.

3. Menetlusosaliste menetluskulud jätta nende enda kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o kuni 5. maini 2014. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. OÜ Keskpunkt esitas Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) taotlused nr 913009370015 ja nr 913009740036 Euroopa Kalandusfondi rakenduskava 2007-2013 meetme 1.3 „Kalalaevade pardal tehtavad investeeringud ja selektiivsus“ raames toetuse saamiseks muuhulgas kalalaeva Silverfors moderniseerimiseks. PRIA peadirektori 14.10.2009 käskkirjaga nr 1-3.18/123 (tl 9) määrati Keskpunkt OÜ-le taotluse nr 913009370015 alusel osaliselt toetus kogusummas 528 320,85 krooni. PRIA peadirektori 02.03.2010 käskkirjaga nr 17-6/40 (tl 46-47) määrati Keskpunkt OÜ-le taotluse nr 913009740036 alusel toetus summas 194 991,14 krooni. Käskkirja punkti 3 kohaselt peab toetuse saaja tagama soetatud või ehitatud vara säilimise ja sihtotstarbelise kasutamise otsuse tegemisest kuni seitsme aasta möödumiseni ja moderniseeritud kalalaev peab olema registreeritud kalalaevade riiklikus registris vähemalt 5 aastat pärast viimase toetuseosa väljamaksmist.

2. PRIA maksis toetused OÜ-le Keskpunkt välja 15.02.2010 ja 17.05.2010.

3. Toetusalune kalalaev Silverfors kanti 01.10.2010 kalalaevade riiklikust registrist välja seoses OÜ Keskpunkt poolt kalalaeva Silverfors Soome äriühingule Keskikala OY võõrandamisega.

4. PRIA saatis 13.08.2010 OÜ-le Keskpunkt järelepäringu (tl 49) seoses kalalaeva Silverfors moderniseerimiseks makstud toetusega. OÜ-le Keskpunkt määrati seisukohtade esitamise tähtajaks 27.08.2012, mida pikendati kuni 14.09.2012 (tl 48). OÜ Keskpunkt vastas järelpäringule 14.09.2012 (tl 12-14).

5. PRIA 08.04.2013 otsusega nr 17-6/137 (tl 15) nõuti OÜ-lt Keskpunkt osaliselt tagasi taotluste nr 913009370015 ja nr 913009740036 alusel välja makstud „Euroopa Kalandusfondi 2007-2013 rakenduskava“ meetme 1.3 toetuse kogusummas 41 076,96 eurot.

6. OÜ Keskpunkt esitas 09.05.2013 PRIA otsusele vaide, mis jäeti PRIA 10.06.2013 vaideotsusega nr 17-4/10 (tl 20 p-22) rahuldamata.

7. OÜ Keskpunkt esitas 10.07.2013 Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 08.04.2013 otsuse nr 17- 6/137 tühistamiseks ja otsuse täitmise peatamiseks kuni haldusasjas tehtava kohtuotsuse jõustumiseni.

8. Tartu Halduskohtu 16.07.2013 määrusega (tl 30-31) rahuldati esialgse õiguskaitse taotlus ja peatati PRIA 08.04.2013 otsuse nr 17-6/137 täitmine kuni kohtuasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni.

9. Tartu Halduskohtu 25.09.2013 määrusega kaasati asja arvamuse andmiseks haldusorganina Põllumajandusministeerium. Põllumajandusministeerium leidis 28.10.2013 arvamuses (tl 70-73) muuhulgas, et Euroopa Liidu Kohtule tuleks esitada eelotsustustaotlus, et selgitada kas Eestis registreeritud moderniseeritud kalalaeva võõrandamine Soome äriühingule ning kasutuselevõtt kalapüügiks Soomes enne, kui on möödunud nõukogu määruse (EÜ) nr 1198/2006 artikli 56 lõikes 1 sätestatud tähtaeg, on käsitatav olulise muudatusena nõukogu määruse (EÜ) nr 1198/2006 artikli 56 tähenduses. PRIA nõustus 04.12.2013 Põllumajandusministeeriumi seisukohaga (tl 80) ja OÜ Keskpunkt vaidles Põllumajandusministeeriumi seisukohale vastu (tl 96-88). Kaebuse põhjendus ja taotlus

10. PRIA 8. aprilli 2014 otsus on nii formaalselt kui materiaalselt õigusvastane. Kaebaja on seisukohal, et toetuse tagasinõudmiseks puudub õiguslik alus ning otsus on rajatud asjakohatutele kaalutlustele, rikutud on õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja seaduslikkuse põhimõtteid ning ärakuulamisõigust.

11. PRIA ei ole vaidlustatud otsuse tegemisel arvestanud taotluse esitamise ajal kehtinud õigusaktide redaktsiooniga. Kaebaja ei nõustu vastustaja väidetega, et kohustust hoida kalalaev Silverfors registreerituna riiklikus kalalaevade registris tuleneb meetme määruse lisa 3 “Kalalaevade pardal tehtavad investeeringud ja selektiivsus tegevuskava” punktist 16 ning seda kohustust on kinnitanud kaebaja oma taotlusel allkirjaga. Kohustust, mille rikkumist vastustaja vaidlustatud otsuses ette heidab, toetuse taotluse esitamise hetkel KTKS-s ja meetme määruses (redaktsioon 29.03.2009- 31.12.2010) ei eksisteerinud, seega ei saanud kaebaja ka oma allkirjaga sellise kohustuse võtmist kinnitada. Kaebaja sai septembris 2012 PRIA-lt telefoni teel kinnitust, et Euroopa Liidu piires on laeva ümberregistreerimine lubatud. Selline tegevus on kooskõlas Nõukogu määruse nr 1198/2006, mille preambula punkti 9 kohaselt peaksid Euroopa Kalandusfondi (EKF) tegevus ja tema poolt rahastatavad toimingud olema kooskõlas ühenduse muu poliitikaga ja kõigi ühenduse õigusaktidega. Kalalaeva ümberregistreerimine Euroopa Liidu piires toetab kapitali vaba liikumist (Euroopa Liidu toimimise leping art 63). Kaebaja leiab, et konkreetsed meetme tingimused taotlejale ja taotleja kohustused saavad tuleneda vaid õigusaktist, mitte selle võimalikest lisadest. Sellistele õigusnormidele vastustaja viidanud ei ole, mistõttu viidatud kohustust õigusaktides ei eksisteerinud. Isegi juhul, kui selline norm käesolevaks ajaks on jõustatud, siis selle kohaldamisega kaebajale on vastustaja asunud kohaldama kaebaja suhtes negatiivset normi tagasiulatuvalt. Vastustaja tegevus meetme määruse (kehtiv) lisale 3 tagasiulatuva jõu andmisel on vastuolus õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja seadusliku aluse põhimõtetega.

12. Kaebaja on toetust ja selle abil moderniseeritud kalalaeva Silverfors kasutanud sihtotstarbeliselt ning täitnud kõik talle õigusaktidest tulnud kohustused, seega puudub alus toetuse tagasinõudmiseks KTKS § 71 lg 2 p-i 2 alusel. Asjakohastest õigusaktidest ei tulene keeldu taotlejale kuuluva vara vabalt võõrandamiseks. Laeva võõrandmine toimus ühe kontserni sees, mistõttu on sisuliselt toetuse saaja ja kalalaeva Silverfors omanik konkurentsiseaduse § 2 lg 1 mõttes üks ettevõte. Kaebaja on selgitab, et kalalaeva Silverfors ajutiselt OY Keskikala omandusse andmise eesmärgiks oli kasutada kalalaeva kalandussektori valdkonna arenguvajadusi silmasepidades kõige efektiivsemalt, kuivõrd Soomes ei eksisteeri püügikvoodi piiranguid, samas kala müüakse Eesti ettevõtetele. Sellest tulenevalt on kaebaja oma tegevusega täitnud meetme 1.3 eesmärgi. Kaebaja ei nõustu vastustaja väitega, et kaebaja tegevusega on takistatud Eesti kalandussektori arengut ja/või rikkutud selle arenguvajadusi. Vaidlustatud haldusakt on kaebaja hinnangul selles osas motiveerimata, kuivõrd ei nähtu, kuidas on Eesti kalandussektori areng saanud kalalaeva üleminekust kahjustatud, seega on vastustaja rikkunud haldusakti andmisel ka põhjendamiskohustust. PRIA on meelevaldselt leidnud, et KTKS § 198 lg 3 p-st 2 tuleneb toetuse saaja kohustused, mille kohaselt peab taotuse saaja toetuse abil renoveeritud vara ise kasutama selleks ettenähtud tingimustel. Selline kaebaja kahjuks tõlgendus ei ole kooskõlas kehtivate tõlgendusmeetoditega. Tuginedes õigusselguse põhimõttele peab haldusvälisele isikule kohustuste panemine olema seadusest sõnaselgelt nähtav. Osutatud sätte kohaselt peab toetuse saaja kasutama toetust ja toetuse abil soetatud, ehitatud või renoveeritud vara ettenähtud tingimustel. Meetme tingimused on sätestatud meetme määruses ning tingimust, et vara peab kasutama taotleja ise, meetme määruses (redaktsioon 29.03.2009-31.12.2010) ei sisaldu.

13. Kaebaja on seisukohal, et toetuse tagasinõudmiseks KTKS § 71 lg 2 p 7 kohaselt puudub alus. Kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohaga, et toetuse võib KTKS § 71 lg 2 p 7 alusel tagasi nõuda juba ainuüksi põhjusel, et toetuse saaja ei ole täitnud talle meetme määrusega pandud kohustust hoida toetusalust kalalaeva jätkuvalt kalalaevade riiklikus registris vähemalt 5 aastat pärast viimase toetuseosa väljamaksmist. Vastustaja seisukohad on väärad kuna üks ja sama faktiline asjaolu ei saa olla erinevate normidega reguleeritud tagasinõudmise aluseks. KTKS § 71 lg 2 p 2 ja p 7 on erinevad tagasinõudmise alused, kuigi vastustaja heidab kaebajale ette vaid asjaolu, et laev ei olnud registreeritud riiklikus kalalaevade registris 5 aasta jooksul pärast toetuse saamist. Seega praegusel juhul ei saaks üks ja sama tegu olla toetuse tagasinõudmise aluseks nii KTKS §

71 lg 2 p 2 kui ka sama sätte punkti 7 alusel. Seega on vaidlustatud otsus õiguslike aluste osas eksitav.

14. Ka sisuliselt ei ole täidetud KTKS § 71 lg 2 p 7 kohaldamise eeldused. KTKS § 71 lg 2 p 7 kohaldamise eelduseks, et toetuse saaja oleks talle pandud kohustust rikkunud. Sellised toetuse saaja kohustused on sätestatud KTKS § 198 lg-s 3. Vastustaja on kaebajale ette heitnud KTKS §

198 lg 3 punkti 2 ja meetme määruse lisa 3 punkti 16 rikkumist. Kaebaja on selles osas eelpool selgitanud, et toetust ja vara on kasutatud ettenähtud tingimustel, mistõttu ei ole täidetud eeldused KTKS § 71 lg 2 p 7 kohaldamiseks.

15. Vastustaja seisukoht, et toetuse saaja peab saadud toetuse tagasi maksma kui EKF toetust saanud investeeringuobjektid võõrandatakse enne järelevalveperioodi lõppu, mis on vastavalt meetme määruse § 20 lg 1 seitse aastat alates taotluse rahuldamise otsuse tegemisest, on ekslik. Viidatud paragrahv ei viita mingil moel kohustusele tagada laeva registreeritus riiklikus laevaregistris. Meetme määruse § 20 lg-st 1 tuleneb üksnes see, et tagada tuleb vara säilimine ja sihtotstarbeline kasutamine seitsme (mitte viie) aasta vältel. Vaidlusalust laeva on sihtotstarbeliselt kasutanud sõltumata sellest, et laev on faktiliselt registreeritud Soome registris. Seega ei saa meetme määruse § 20 lg 1 olla tagastusnõude õiguslikuks aluseks.

16. Vastustaja ei ole otsuse tegemisel arvestanud, et nii toetust kui toetuse abil remonditud kalalaeva on kasutatud ning kasutatakse ka edasi sihipäraselt ning on otsuse rajanud formaalselt faktile, et kalalaev Silverfors enam Eesti kalalaevade riiklikus registris registreeritud ei ole. Vastustaja jätnud tähelepanuta, et OY Keskikala oli selle asutamisel 100% kaebaja tütarfirma. Otsustest ei nähtu põhjendusi, miks vastustaja kaebaja esitatud seisukohtadega ei nõustu. Seega on vastustaja eiranud diskretsioonireegleid, kuivõrd on lähtunud lubamatutest kaalutlustest ning jätnud olulised aspektid täiesti tähelepanuta. Kaebaja hinnangul on tegemist kaalutlusõiguse ebaõige kasutamisega. Vastustaja ei ole otsuse tegemisel arvestatud meetme 1.3 eesmärki ega analüüsitud kalandussektori arenguvajadusi või kaebaja poolt oma tegevusega selle toetamist. Järelikult on jäetud olulised asjaolud arvestamata, millega on toime pandud kaalutlusõiguse rikkumine. Asjaolu, et kaebaja on soovinud kalalaeva Silverfors maksimaalselt efektiivselt kasutada ning selline tegevus toetab ka kalandussektori arengut, näitab selgelt, et täidetud on meetme 1.3 eesmärk. Kaebaja hinnangul ei tule hinnata mitte seda, millises registris laev asub, vaid seda, kas ja kuidas moderniseeritud kalalaeva tegelikkuses kasutatakse ja kas meetme tegelikud tingimused ja lõppeesmärk on täidetud. Seega tuleb tagastusnõude esitamist hinnata eelkõige just meetme eesmärkide saavutamise kontekstis.

17. Vastustaja andis kaebajale võimaluse esitada oma seisukoht vastustaja argumentidele, mis seostusid Meetme määruse § 6 lg 1 ja 4, § 7 lg 1, § 20 lg 1 ja 2, lg 4 p 2 nõuete väidetava rikkumisega, kuigi vastustaja nende sätete väidetavale rikkumisele vaidlusaluses otsuses ei tugine. Tagastusotsust on peamiselt motiveeritud meetme määruse lisa 3 punkti 16 rikkumisega, millega seoses ei ole kaebaja saanud haldusmenetluse raames, enne tagastusotsuse tegemist, oma seisukohti väljendada, mistõttu on rikutud kaebaja ärakuulamisõigust. Vastustaja vastuväited

18. Vastustaja peab esitatud kaebust põhjendamatuks ja vaidleb sellele vastu. PRIA poolt määratud EKF toetusega toetati Eesti kalalaevastikku kuuluva laeva moderniseerimist, mitte Soome kalalaevastiku uuendamist. Kooskõlas rakenduskavaga kehtestatud meetme määruse nr 36 lisa 3 tabeli 1 punktis 16 sätestatuga peab toetusalune laev olema jätkuvalt registreeritud kalalaevade riiklikus registris 5 aastat pärast toetusraha laekumist investeeringu eest. Vastustaja märgib, et OÜ Keskpunkt on toetuse taotlemisel meetme määruse nr 36 lisas 3 toodud vormi kohase tegevuskava esitamisel kinnitanud oma jah-sõna lisamisega tegevuskava tabeli 1 punktis 16, et antud kalalaev on jätkuvalt registreeritud kalalaevade riiklikus registris 5 aastat pärast toetusraha laekumist investeeringu eest. Juhul kui OÜ Keskpunkt ei oleks toetuse taotlemisel meetme määruse nr 36 lisas 3 toodud vormi kohase tegevuskava tabeli 1 punktis 16 kinnitanud oma jah-sõnaga, et ta kohustub kõnesolevat nõuet täitma, siis ei oleks tema taotlust üldse rahuldatud, rääkimata toetuse väljamaksmisest.

Eeltoodust tuleneb, et meetme määruse nr 36 lisa 3 tabeli 1 punktis 16 sätestatu kehtis juba OÜ Keskpunkt poolt toetustaotluste esitamise ajal ja OÜ Keskpunkt teadis seda ja pidi aru saama kõnesolevast toetuse saaja kohustusest.

19. OÜ Keskpunkt taotluse nr 913009740036 rahuldamise 02.03.2010 käskkirjas nr 17-6/40 on sõnaselgelt märgitud ka see, et moderniseeritav kalalaev peab olema jätkuvalt registreeritud kalalaevade riiklikus registris vähemalt 5 aastat pärast viimase toetuseosa väljamaksmist. Eeltoodust tulenevalt ei ole vastustaja hinnangul alust väita, et toetusaluse laeva müügi tõttu Soome selle laeva Eesti Vabariigi kalalaevade registrist väljaviimine on kooskõlas Eesti kalalaevastiku arenguvajadustega, Eesti kalalaevastiku arenguvajadustele rajaneva rakenduskavaga ning selle rakenduskavaga kooskõlas oleva määruse nr 36 lisa 3 (tegevuskava) tabeli 1 punktis 16 sätestatud toetuse saaja kohustusega tagada toetusaluse laeva kalalaevade riiklikus registris olek vähemalt 5 aastat pärast viimase toetuseosa väljamaksmist.

20. Tagasinõude otsuses on õigesti märgitud, et OÜ Keskpunkt ei täitnud toetuse saaja kohustust kasutada toetusalust kalalaeva ettenähtud tingimustel, vaid müüs toetusaluse kalalaeva maha ja toetusalune kalalaev kanti kalalaevade riiklikust registrist välja lühikese aja möödumisel peale toetusrahade kättesaamist ehk oluliselt varem kui 5 aasta möödumisel toetusraha saamisest. Kaebaja 14.09.2013 kompromissi sõlmimise ettepanek näitab, et OÜ Keskpunkt sai aru, et ta on toetuse saaja kohustusi rikkunud, milles rikkumine seisnes ja et toetus tuleb seetõttu tagasi maksta. Toetuse saaja kohustused on sätestatud KTKS §-s 198 ning et § 198 lg 3 p 2, vasutstaja hinnangul on asjaolu, et toetuse saaja on kohustatud kasutama toetuse abil renoveeritud vara ettenähtud tingimustel, seadusest sõnaselgelt nähtav.

21. Meetme määruse nr 36 lisa 3 tabeli 1 punktis 16 sätestatu kohaselt peab toetusalune laev olema jätkuvalt registreeritud kalalaevade riiklikus registris 5 aasta pärast toetusraha laekumist investeeringu eest. KTKS § 71 lg 2 p 2 aga sätestab, et kui toetuse saaja ei ole kasutanud toetuse abil renoveeritud vara ettenähtud tingimuste kohaselt, võib toetuse täielikult või osaliselt tagasi nõuda. Antud juhul müüs toetuse saaja OÜ Keskpunkt mõne kuu pärast peale PRIA-lt toetusrahade kättesaamist toetuse abil renoveeritud laeva Soome äriühingule maha ja viis kõnealuse laeva kalalaevade riiklikust registrist välja. Vaidlustatud otsuses on õigesti kohaldatud KTKS §-s 198 lg 3 p 2, meetme määruse nr 36 lisa 3 tabeli 1 p 16 ja KTKS § 71 lg 2 p 2. KTKS § 198 lg 3 p 14 sätestab toetuse saaja kohustuse täita muid talle KTKS-ga või selle alusel antud õigusaktidega pandud kohustusi. KTKS alusel antud meetme määrusega nr 36 ongi toetuse saajale pandud kohustus hoida toetusalust kalalaeva jätkuvalt kalalaevade riiklikus registris vähemalt 5 aastat pärast viimase toetuseosa väljamaksmist. KTKS § 71 lg 2 p 7 sätestab aga, et kui toetuse saaja ei ole täitnud talle pandud kohustusi, võib toetuse tagasi nõuda. Seega võib toetuse KTKS § 71 lg 2 p 7 tagasi nõuda põhjusel, et toetuse saaja ei ole täitnud talle meetme määrusega nr 36 pandud kohustust hoida toetusalust kalalaeva jätkuvalt kalalaevade riiklikus registris vähemalt 5 aastat pärast viimase toetuseosa väljamaksmist. Järelikult on vaidlustatud otsuses õigesti kohaldatud meetme määruse nr 36 lisa 3 tabeli 1 p 16 ja KTKS § 71 lg 2 p 7. Vastustaja on seisukohal, et KTKS § 71 lg 2 p 7 ja KTKS § 71 lg 2 p 2 ei välista teineteist. PRIA võib toetuse tagasi nõuda kõigi kui ka vaid ühel KTKS §-s 71 toodud alusel. Kui toetusalaune kalalaev kantakse Eesti Vabariigi kalalaevade registrist välja, misõttu ei ole Eesti riigilt toetust saanud laev enam Eesti kalalaevastikus, vaid mõne teise riigi kalalaevastikus, siis on see PRIA hinnangul piisav põhjus toetuse tagasinõudmiseks ning muid põhjusi ei ole vaja esitada. Eeltoodust nähtub, et tagasinõude aluseks ei olnud meetme määruse nr 36 § 20 lg 1.

22. KTKS § 198 lg 3 p 12 kohaselt on toetuse saaja kohustatud kasutama toetuse abil renoveeritud vara sihtotstarbeliselt ja kooskõlas nõukogu määruse nr 1196/2006 artiklis 56 sätestatuga.

Artikli 56 lõige 1 sätestab, et liikmesriik või korraldusasutus tagab, et toiming saab EKF-lt toetust ainult juhul, kui viie aasta jooksul pärast pädevate riigisiseste asutuste või korraldusasutuse tehtud otsust rahastamise kohta ei tehta kõnealuses toimingus olulisi muudatusi, mis a) mõjutavad toimingu olemust või rakendamistingimusi või annavad mõnele ettevõtjale või avalik-õiguslikule organile põhjendamatuid eeliseid ja b) tulenevad omandisuhete muutumisest infrastruktuuri teatavas osas või tootmistegevuse lõpetamisest või asukoha muutmisest. Sama artikli lõige 3 täpsustab, et alusetult makstud summad nõutakse tagasi vastavalt VIII jaotise II ja III peatükile. Vastustaja viitab Tartu Ringkonnakohtu 8. mai 2007 kohtulahendile nr 3-06-2022, mis on käesoleva asjaga sarnane ja puudutab muuhulgas ka nõukogu määruse nr 1196/2006 artiklis 56 sätestatuga sama sõnastusega Nõukogu määruse 1260/1999/EÜ artikli 30 lõikes 4 sätestatut. Ringkonnakohus asus otsuses seisukohale, et on toetust antakse taotlejale, kes peab vastama meetme määruses sätestatud nõuetele. Selleks, et taotleja endale ehitatud (käesolevas asjas renoveeritud/moderniseeritud) objekti kasutaks ja seda ei võõrandaks kasusaamise eesmärgil, on kehtestatud viieaastane järelevalveperiood alates viimase toetuseosa väljamaksmisest. Toetuse saaja poolt toetuse abil ehitatud (siin: moderniseeritud) investeeringuobjekti andmine kolmanda isiku käsutusse, kel polnud õigust toetust taotleda, ei saa lugeda investeeringuobjekti sihipäraseks kasutamiseks, juba iseenesest investeeringuobjekti müümine kujutab endast investeeringuobjekti mittesihipärast kasutamist. Kohus leidis selles lahendis muuhulgas seda, et kuna investeeringuobjekti kasutati lühiajaliselt ainult 8 kuu jooksul, siis on PRIA õigesti nõudnud toetuse tagasi kogu ulatuses. Vastaja märgib võrdluseks, et OÜ Keskpunkt kandis toetusaluse kalalaeva pärast selle võõrandamist Soome äriühingule kalalaevade riiklikust registrist välja nelja

(4) kuu ja 13 päeva möödumisel viimase toetuseosa väljamaksmisest. Seega ei oleks PRIA eksinud kaalutlusõiguse teostamisel, kui oleks OÜ-lt Keskpunkt nõudnud tagasi kogu toetuse.

23. Ekslik on kaebuses esitatud väide, nagu sätestaks meetme määruse nr 36 § 2 toetuse abil renoveeritud vara kasutamise ühe tingimuse ja et sisuliselt tähendavat §-s 2 sätestatu seda, et toetuse abil renoveeritud vara peab olema kasutatud sihipäraselt. Vastustaja osutab, et § 2 pealkiri „Toetatavad tegevused“ näitab selgelt, et § 2 sätestab üksnes meetme 1.3 raames toetatavad tegevused. Seda, et meetme tingimustes tuleb kõigepealt kehtestada meetme raames toetatavad tegevused, sätestab KTKS § 194 lg 2 p 1. Samas õigusnormis, mis kehtestab antud meetme raames toetatavad tegevused, ei kehtestata toetuse saaja kohustusi selle kohta, kuidas ta pärast seda, kui taotletav tegevus on PRIA pool tunnistatud §-le 2 vastavaks toetatavaks tegevuseks ja seetõttu taotlus rahuldatud, toetatav tegevus ellu viidud ja toetuski kätte saadud, peab toetuse abil moderniseeritud vara kasutama. Seega, meetme määruse nr 36 alusel on võimalik toetust anda üksnes sellise projekti elluviimiseks, mis nägi ette kalalaevade riiklikku registrisse kantud kalalaeva moderniseerimise, täpsemalt kalalaevade riikliku registri segmenti 4S1 või 4S3 kuuluva laeva moderniseerimise.

24. Vastustaja märgib, et PRIA kalandustoetustega tegelevad ametnikud ei anna toetuse saajale sellist ilmselget väärinformatsiooni, mis on vastuolus mitte üksnes meetme määruses kehtestatud nõudega, vaid ka PRIA senise aastatepikkuse praktikaga toetuse tagasinõudmisel.

25. PRIA ei ole rikkunud toetuse saaja ärakuulamisõigust. Vastustaja ei ole oma seisukohti vaidlusaluse otsuse andmisel muutnud ja on toetuse saajale andnud võimaluse esitada nende kohta oma arvamusi ja selgitusi. Ärakuulamine toimus kirjalikult, 13.08.2012 ja 14.09.2012. Põllumajandusministeeriumi arvamus

26. Kaasatud haldusorgani meetme määruse nr 36 § 2 lõike 1, § 7 lõike 1 ja kalapüügiseaduse § 13 lõike 6 ja 7 tõlgenduse kohaselt moodustavad kalalaevastiku segmendi ühesuguste tunnustega kalalaevad, mis on kantud kalalaevade riiklikku registrisse. Sarnaste tunnustega laev, mis ei ole kantud kalalaevade riiklikku registrisse, ei kuulu kalalaevastiku segmenti. See on otseselt tuletatav ka kalapüügiseaduse § 13 lõikest 8, mis reguleerib laeva kandmist kalalaevastiku segmenti.

Kalapüügiseaduse § 13 lõige 9 viitab üheselt, et kalalaeva kustutamine kalalaevade riiklikust registrist on kalalaeva väljaviimine kalalaevastiku segmendist. Kalalaevade riiklik register ja kalalaevastiku segmendid on omavahel lahutamatult seotud. Kalalaevade riiklikku registrisse kantud kalalaev kuulub paratamatult mõnda segmenti ning kalalaevastiku segmenti saab laev kuuluda siis, kui on kantud kalalaevade riiklikku registrisse. Põllumajandusministeerium osutab, et kalalaevastiku segmentidest 4S1 ja 4S3 saab rääkida ainult Eesti kalalaevastikuga seotuna, Euroopa Liidu teiste liikmesriikide kalalaevastikel sellise tähisega segmente ei ole. Seega, Meetme määruse nr 36 alusel oli võimalik toetust anda üksnes sellise projekti elluviimiseks, mis nägi ette kalalaevade riiklikku registrisse kantud kalalaeva moderniseerimise, täpsemalt siis kalalaevade riikliku registri segmenti 4S1 või 4S3 kuuluva laeva moderniseerimise.

27. Kalandusturu korraldamise seaduse § 198 lõike 3 punkt 12 sätestas nii 14. oktoobril 2009 kui ka 2. märtsil 2010 kehtinud redaktsioonis, et Euroopa Kalandusfondi toetuse saaja on kohustatud tagama projekti elluviimise tulemusena soetatud või ehitatud vara säilimise ja sihtotstarbelise kasutamise ettenähtud tingimustel ja kooskõlas nõukogu määruse nr 1198/2006 artiklis 56 sätestatuga vähemalt viie aasta jooksul taotluse rahuldamise otsuse tegemisest arvates. Nõukogu määruse nr 1198/2006 artikli 56 lõige 1 sätestab, et liikmesriik või korraldusasutus tagab, et toiming saab EKF-lt toetust ainult juhul, kui viie aasta jooksul pärast pädevate riigisiseste asutuste või korraldusasutuse tehtud otsust rahastamise kohta ei tehta kõnealuses toimingus olulisi muudatusi, mis a) mõjutavad toimingu olemust või rakendamistingimusi või annavad mõnele ettevõtjale või avalik-õiguslikule organile põhjendamatuid eeliseid ja b) tulenevad omandisuhete muutumisest infrastruktuuri teatavas osas või tootmistegevuse lõpetamisest või asukoha muutmisest. Põllumajandusministeerium leiab, et EKF-i ja teiste sarnaste abimehhanismidega taotletakse kestvate struktuursete muudatuste saavutamist valdkondades, mis vajavad järeleaitamist ja edasiarendamist. Ministeeriumi hinnangul on ilmne, et kestvate struktuursete muudatuste saavutamiseks peab projekti tulemusena soetatud või ehitatud vara kasutamine jätkuma sihipäraselt ja samadel tingimustel ka pärast toetuse väljamaksmist. Kalandusturu korraldamise seaduse § 198 lõike 3 punktist 12 ja nõukogu määruse nr 1198/2006 artikli 56 lõikest 1 tulenev kohustus on kehtinud alates 2007. aastast. „Euroopa Kalandusfondi 2007–2013 rakenduskava” rakendamiseks kehtestatud põllumajandusministri määrustega (sh ka määrusega nr 36) ei ole võimalik kaotada ega kitsendada seadusest või Euroopa Liidu vahetult kohalduvast õigusaktist tulenevaid kohustusi, kui selleks ei ole otsest volitust. Seega, kalandusturu korraldamise seaduse § 198 lõike 3 punkt 12 koosmõjus nõukogu määruse nr 1198/2006 artikliga

56 paneb toetuse saajale vahetu kohustuse tagada soetatud või ehitatud vara säilimine ja sihtotstarbeline kasutamine ning sh mitte teha EKF-i toetuse abil elluviidud projektis olulisi muudatusi, sh tootmistegevuse lõpetamisest või asukoha muutmisest tulenevaid muudatusi ning muudatusi, mis annavad talle põhjendamatuid eeliseid. Kui kalalaev kustutatakse kalalaevade riiklikust registrist, siis ei ole seda enam võimalik Eestis sihipäraselt kasutada, sest kalapüügiseaduse § 13 lõike 4 kohaselt võib kutseliseks kalapüügiks kasutada kalalaevade riiklikku registrisse kantud kalalaeva, millel on kehtiv kalalaevatunnistus. Kui EKF-i toetuse abil moderniseeritud kalalaev kustutatakse kalalaevade riiklikust registrist ning müüakse Soome äriühingule, on toetust saanud Eesti isik lõpetanud selle laeva kasutamise tootmistegevuseks (kalapüügiks). Kui EKF-i toetuse abil moderniseeritud kalalaev kustutatakse kalalaevade riiklikust registrist ning võetakse Soomes kasutusele toetust saanud isiku enda poolt, on tegemist tootmiskoha asukoha muutumisega. Mõlemad juhud on selgelt nimetatud nõukogu määruse nr 1198/2006 artikli 56 lõike 1 punktis b. Tuginedes nõukogu määruse nr 1198/2006 artikli 56 lõike 1 eestikeelsele sõnastusele võib väita, et selle lõike punktid a ja b on kumuleeruvad ehk toimingu muutmisega oleks tegemist ainult siis, kui samaaegselt esineksid mõlemas punktis nimetatud asjaolud, kuid joonealuses märkuses nr 3 on selgitatud, et tegemist eesti keeleversiooni tõlkeveaga. Seega ei ole toodud väide tõene.

28. Ministeerium on seisukohal, et Eestis moderniseeritud, kuid Soomes kasutusele võetud kalalaev ei panusta kuidagi „Euroopa Kalandusfondi 2007–2013 rakenduskava” esimese prioriteetse suuna eesmärki uuendada kalalaevastik, viies see vastavusse kaasaja keskkonna, töötingimuste, ohutuse ja hügieeni nõuetega. „Euroopa Kalandusfondi 2007–2013 rakenduskava” eesmärgiks on uuendada Eesti, mitte Soome kalalaevastikku. Eesti on seadnud eesmärgiks, et 2015. aastaks on uuendatud kalalaevade protsentuaalne osakaal kogulaevastikus 40 protsenti. Kui uuendatud kalalaevad kohe pärast moderniseerimist Eesti kalalaevastikust välja viiakse, siis ei olegi võimalik seda eesmärki saavutada. Seega on Eestis moderniseeritud kalalaeva Soome viimine käsitatav ka kui toetust saanud toimingu olemuse ja rakendamistingimuste oluline muutmine nõukogu määruse nr 1198/2006 artikli 56 lõike 1 punkti a tähenduses ning peaks tooma kaasa toetuse tagasinõudmise.

29. Euroopa Liidu Kohtult tuleks taotleda eelotsust nõukogu määruse nr 1198/2006 artikli 56 lõike

1 punktide a ja b tõlgendamise kohta. Tuginedes nõukogu määruse nr 1198/2006 artikli 56 lõike 1 eestikeelsele sõnastusele võib väita, et selle lõike punktid a ja b on kumuleeruvad. Kohtu seisukoht

30. HKMS § 95 lg 4 ls 1 kohaselt, kui kohus taotleb asjas tõusetunud küsimuses Euroopa Liidu Kohtult eelotsust, peatab kohus menetluse kuni Euroopa Liidu kohtu lahendi jõustumiseni.

Põllumajandusministeerium 28.10.2013 arvamuses (tl 70-73) esitatud Euroopa Liidu Kohtult eelotsustustaotluse küsimise rahuldamine eeldaks kehtiva menetlusõiguse kohaselt seega asjas menetluse peatamist teise menetluse tõttu.

Kohus, määratlenud menetlusosaliste seisukohti arvestades kohtuasja õigusliku ja faktilise raamistiku, on seisukohal, et asjas menetluse peatamiseks teise menetluse tõttu puudub alus. Vaidlusalune EL-i määrus ei ole kohtu hinnangul vastuolus kapitali vaba liikumise põhimõttega ja on käesolevas vaidluses asjassepuutuv. Kuna vastustaja poolt vaidlustatud otsuse andmisel kohaldatud siseriiklike õigusaktide sisu vastab EL-i määruses sätestatud volitusnormi ulatusele, saab vaidluse lahendamisel kohaldada vastavaid Eesti õigusakte koostoimes EL-i määruses sätestatuga ja puudub vajadus EL-i määruse tõlgendamiseks.

31. Seega puudub alus asjas menetluse peatamiseks, kuna puudub vajadus EL-i asjakohase määruse tõlgendamiseks, mis on aga omakorda aluseks Euroopa Liidu Kohtult eelotsuse küsimiseks.

32. Kaebaja peab vaidlustatud otsust tema õigusi rikkuvaks, kuna otsus on rajatud asjakohatutele kaalutlustele, eiratud on õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja seaduslikkuse põhimõtteid ning ärakuulamisõigust.

33. Halduskohus jagab kaebaja seisukohti seonduvalt ärakuulamisõiguse tähenduse ja tähtsusega haldusmenetluses, kuid vastandumata asjakohase kohtupraktika seisukohtadele selle rikkumise tagajärgede osas, on kohus seisukohal, et kaebajale oli vaidlusaluses haldusmenetluses ärakuulamisõigus tagatud.

34. PRIA poolt eraldatud ja väljamakstud toetuse tagasinõudmise menetlus kujutab endast haldusorgani algatatud menetlust, mis lõpeb koormava haldusakti väljaandmisega. Seega tuleb pidada koormava haldusakti võimaliku adressaadi õiguste kaitse aspektist eriti oluliseks võimaldada tal olla ära kuulatud, esitada omapoolseid täiendavaid tõendeid ja vastuväiteid, tutvuda asjas kogutud materjaliga ja kasutada muid menetlusõigusi.

Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul minetused nendest põhimõtetest tõendamist ei ole leidnud. Kaebaja ei ole vaidemenetluses ega kohtumenetluses esitanud uusi asjaolusid või uusi tõendeid kõigutamaks vaidlustatud otsuse õiguspärasust.

35. Kaebaja puhul on tegemist äriühinguga, kes on esitanud taotluse vastustajalt toetuse saamiseks. Toetuse saamiseks pidi tema taotlus vastama vastavate õigusaktide sätetele. Taotlustes, mille väljavõtted (tl 44, 45) on kohtule esitanud, on kaebaja võtnud täitmiseks nii vahetult EL-i õigusest kui seisriiklikust õigusest tulenevad kohustused, et vastata toetuse saamise nõuetele. Kohustuste võtmata jätmine kaebaja poolt oleks vältimatult välistanud taotluste rahuldamise ja toetuse väljamaksmise. Vastustaja on vaidlusaluses haldusmenetluses selgitanud kaebajale 13.08.2012 saadetud kirjas (tl 49), miks vastustaja leiab, et seoses kalalaeva riiklikust registrist väljakandmisega, ei vasta kaebaja ja taotlus enam toetuse saajale kehtestatud nõuetele. Kaebaja on 13.08.2012 kirja kohaselt (tl 48 p- 49) probleemist aru saanud selgitades oma käitumise majanduslikke motiive. Vastustaja on 15.08.2013 kirjas (tl 48 p) oma seisukohta ka täiendavalt selgitanud. 24.08.2012 kirjas (tl 48) on vastustaja rõhutanud, et tegemist on kirjaliku ärakuulamisega, mitte veel koormava otsusega, mida on omakorda õigus vaidlustada. Kaebaja on 14.09.2012 PRIA poolt toetuse tagasinõudmise menetluses toimunud ärakuulamise käigus esitanud oma sisulised vastuväited (tl 50-52) koormava haldusakti andmisele. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vastustaja andis talle võimaluse vastuväidete esitamiseks ainult seonduvalt määruse nr 36 lisa 3 eiramisega. Kohtu seisukoht tugineb vastustaja ja kaebaja vahelisele kirjavahetusele (tl 48-52), mis tõendab ärakuulamist kõigis tähtsust omavates ajaoludes.

36. Kohus nõustub neil asjaoludel vastustajaga, et kaebajale on sellega ärakuulamisõigus tagatud ja vaidlustatud haldusakt ei ole sel motiivil kohtu poolt osundatud tõenditele tuginedes formaalselt õigusvastane.

37. Asjas kogutud tõendid ei kinnita kaebaja käsitlust, et vaidlustatud otsus on rajatud lubamatutele kaalutlustele. Kuna tõendatud ei ole õiguskindluse põhimõtte eiramine, on alusetud ka kaebaja etteheited õiguspärase ootuse ja üldise legaliteedi põhimõtte eiramisest.

38. Kohus ei tähelda vaidlustatud otsusega EL-i ühe neljast sambast ehk kaupade vaba liikumise põhimõtte eiramist, nagu arvab kaebaja. Vaidlustatud toetus on kaebajale määratud PRIA poolt (tl 9, 10) „Euroopa Kalandusfondi rakenduskava 2007-2013 meetme

1.3 alusel eesmärgiga saavutada struktuursed muudatused valdkondades, mis vajavad järeleaitamist ja edasiarendamist. Taoliste abimehhanismide kohaldamine ei ole vastuolus EL-i aluslepingutes sätestatud põhimõtetega.

Vastupidiselt kaebajale on kohus seisukohal, et kui kohus aktsepteeriks selles osas kaebaja positsiooni ja tunnustaks tema õigust kalalaeva Soome võõrandamiseks ja Soome vastavasse registrisse ülekandmiseks kalapüügiks, siis ei ole taolise kalalaeva moderniseerimise toetamine EL-i ja Eesti riigi vahenditest kooskõlas kaupade ja teenuste vaba liikumise põhimõttega, kuna Soome ei ole EL-i poolt selle meetmega järeleaitamist ja edasiarendamist vajavaks piirkonnaks, mistõttu tõusetuks lubamatu riigiabi tunnustele vastava toetamise küsimus ja vaba konkurentsi lubamatu moonutamise küsimus.

39. Kohus nõustub kaebajaga, et haldusmenetluse käigus esitatud taotlustele tuleb kohaldada õigust, mis kehtis taotluse esitamise ajal. Vastustaja ei ole kohtu hinnangul selle põhimõtte vastu eksinud, vaatamata sellele, et määruse nr 36 lisa 3 ei olnud kaebaja taotluste (tl 44,45) esitamise ajal Riigi Teatajas avaldatud sellisel kujul, nagu määrus kehtib käesoleval ajal.

40. Vastustaja otsus ei ole vastuolus üldise seaduslikkuse ehk legaliteedi maksiimiga. Kaebaja puhul on tegemist kutselise kalapüügiga tegeleva ettevõtjaga, kes soovis EL-i ja Eesti riigi toel moderniseerida oma püügivahendeid. Ettevõtjana esitas kaebaja vastava taotluse, mis rahuldati tingimusel, et ettevõtja järgib toetuse saamise tingimusi selleks kehtestatud aja jooksul. Kaebaja ei järginud toetuse taotlemisel võetud kohustusi ja võõrandas kalalaeva Soome ettevõtjale, misläbi muutus võimatuks moderniseerimiseks tehtud investeeringu jätkuv kasutamine sihipäraselt toetusaluses valdkonnas ja toetusaluses piirkonnas (Eesti kalalaevandus).

Kuna kaebaja taotlusel kustutati kaelalaev Eesti kalalaevade riiklikust registrist, mistõttu kaotas kehtivuse laevale Silverfors väljastatud kalalaevatunnistus (tl 43), siis ei saanud kaebaja ettevõtjana PRIA-lt saadud toetuse alusel moderniseeritud vara säilimist ja sihtotstarbelist kasutamist enam tagada, mis on muuhulgas tingitud laeva registrijärgse ja tegeliku asukoha muutmisest tingitud tegevuse lõppemisest. Asjaolu, et laev püüab kala väidetavalt edasi nn Soome lipu all, ei oma käesolevas vaidluses tähendust.

41. Kaebaja väited omandiõiguse ajutisest üleminekust tütarettevõttele on paljasõnalised ja tõendamata, aga ka asjakohatud. Kaebaja ise tunnistab kohtule esitatud materjalides, et laev kanti Eesti registrist välja majanduslikel kaalutlustel, kuna Soome vastav registreering majandustegevuseks oli kaebajale majanduslikult soodsam.

Kohtu hinnangul tähendab see asjaolu muuhulgas seda, et kaebaja tegi teadliku valiku toetuse tingimuste järgimata jätmise ja majandusliku otstarbekuse vahel. Fiskaalsed kaalutlused ei saa õigustada aga EL-i ja Eesti riigi toetatava majandustegevuse toetuse nõuete eiramist kaebaja poolt. Kohus ei jaga kaebaja seisukohta, et laeva väidetav võõrandamine kaebaja omandis olevale Soome ettevõttele omab vastustaja poolt kohaldatud õiguse aspektist sisulist tähendust. Vastustaja kaalutlused ei ole seetõttu lubamatud.

42. Vaidlust ei saa olla selles, et laevale väljastatud kalalaevatunnistus (tl 43), mille kehtivus on eelduseks toetuse sihipärasele kasutamisele, on kehtetu. Seetõttu ei oma vaidluse lahendamise aspektist tähendust ka kaebaja viited kalalaevade riikliku registri andmete informatiivsele tähendusele, sest vastavat kutselist kalapüügi õigust ja selle õiguse realiseerimiseks lubatavate püügivahendite tüüpi sätestav tunnistus on kaebaja enda tegevuse tagajärjel muutunud kehtetuks.

43. PRIA 14.10.2009 käskkiri ja PRIA 02.03.2010 käskkiri on kehtivad haldusaktid vaatamata nende väidetavale õigusvastasusele motiivil, et määruse nr 36 lisa ei olnud praegusel kujul Riigi Teatajas avaldatud. Kuna nende kehtivate käskkirjade andmise aluseks oli muuhulgas kaebaja poolt võetud kohustus kasutada toetuse abil renoveeritud vara sihipäraselt ning tagada vara säilimine, siis vara võõrandamisega ja sihipärase kasutamise võimatuks muutmisega kaebaja tegevuse tulemusel, ei ole üldise seaduslikkuse põhimõttega kooskõlas fakt, et kaebaja on käitunud vastuoluliselt PRIA ees võetud kohustusele ja PRIA 14.10.2009 ja 02.03.2010 käskkirjades sätestatud tingimustega.

44. Kaebaja ei ole tõendanud PRIA-lt telefonitsi väidetavalt eksitava informatsiooni saamist enne kalalaevatunnistuse kehtetuks muutumist, mistõttu ei saanud tal tekkida ka õiguspärast ootust ja õiguskindlust toetuse tagasinõudmise võimatusele, kui ta võõrandab toetuse alusel renoveeritud laeva, mis tingis omakorda ka kutselist kalapüüki lubava kalalaevatunnistuse kehtetuks muutumise. Seega erinevad käesoleva kaasuse asjaolud kohtupraktikas oluliseks peetud olukorrast, kus riigiorgani ekslik selgitus menetluse käigus võib selgitada menetlusaluse isiku käitumise motiive ning mõjutada seeläbi menetluse lõpptulemust (vrdl RKHKo 3-3-1-23-09 p 24).

45. Halduskohus lähtub vaidlustatud maksuotsuse materiaalse õiguspärasuse sisulisel hindamisel Riigikohtu praktikas oluliseks peetust, mille kohaselt on oluline, et õigusliku ja faktilise aluse omavaheline loogiline seostamine haldusaktis, võimaldaks nii haldusakti adressaadil kui ka kohtul veenduda, et kirjeldatud asjaoludel ja õigusnormide puhul on haldusaktis toodud järeldus/tulemus ainuvõimalik. (vrdl RKHK 19.03.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-13-02 p 14)

Kohus on seisukohal, et vaidlustatud otsus on asjas tuvastatud asjaoludel ja vastustaja kohaldatud õigusnormide puhul ainuvõimalik.

46. PRIA 08.04.2013 otsus (tl 15) on kaebaja poolt vaidlustatud osas antud KTKS § 19 8 lg

3 p 2, § 71 lg 2 p-de 2 ja 7 ning määruse nr 36 Lisa 3 p 16 alusel.

47. Menetlusosaliste vahel ei ole kohtuistungil enam vaidlust selles, et määruse nr 36 lisa 3 p 16 ei olnud kaebaja poolt taotluste esitamise ajal Riigi Teatajas avaldatud, mistõttu ei olnud PS § 3 kohaselt tegemist täitmiseks kohustusliku õigusaktiga.

Kaebaja viited määruse lisaga isikule kohustuste panemise lubamatusest ei ole seetõttu asjas määravad, sest kohus ei aktsepteeri määruse lisa kohustuslikkust kaebajale lisa kehtestatud korras mitteavaldamise motiivil. Seetõttu ei vaagi kohus kaebaja argumente seonduvalt väidetava vastuoluga hea õigusloome tavaga.

48. Taolise olukorraga analoogset situatsiooni on käsitatud kohtupraktikas.

Kohtuasjas nr 3-3-1-33-07 leidis kolleegium, et eksliku õigusliku aluse kasutamine on haldusakti oluline puudus, kuid see ei pruugi siiski vältimatult kaasa tuua akti tühistamist juhul, kui asjakohane regulatsioon on olemas (otsuse p 16). (RKHKo 3-3-1-46-11 p 14)

Seega kontrollib kohus vaidlust lahendades, kas asjakohane regulatsioon vaidlustatud otsuse andmiseks on olemas väljaspool määruse nr 36 lisa 3 p 16.

49. Asjakohane regulatsioon on olemas nõukogu määruse nr 1198/2006 artikkel 56 lõikes 1, mis paneb liikmesriigile kohustuse tagada, et viie aastase perioodi jooksul pärast korraldusasutuse (PRIA) tehtud otsust rahastamise kohta ei tehta kõnealuses toimingus olulisi muudatusi.

Vastustaja on õigesti kohaldanud vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel aluseks olnud seadusesätteid. Asjaolu, et kaebaja tõlgendab kehtiva õiguse eesmärke erinevalt vastustajast, ei muuda otsust veel kaebaja õigusi rikkuvaks.

50. Seega ei ole vaidlustatud otsus materiaalselt õigusvastane. Kaebaja tegevus annab aluse toetuse tagasinõudmiseks vastustaja poolt kohaldatud mõlemal alusel, sest kaebaja poolne rikkumine on haldusmenetluses kogutud tõenditega tõendatud. Kaebaja tegevus kvalifitseerub üheaegselt nii tingimuste kui võetud kohustuse rikkumisena, mida seadusesätted keelavad. Kohus jagab vastustaja positsiooni argumente ja ei korda neid.

51. Kaebus tuleb jätta rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud seoses sellega nende enda kanda. Esialgse õiguskaitse abinõu kehtib kuni kohtuotsuse jõustumiseni.

/allkirjastatud digitaalselt/

Roby Koik kohtunik