3-13-2447/16 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSU S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-13-2447 Otsuse kuupäev 04.aprill 2014 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi JA kaebus Politseija Piirivalveameti Pärnu arestimaja kinnipidamistingimustega tekitatud kahju hüvitamiseks. Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja – JA Vastustaja – Politseija Piirivalveamet Resolutsioon

1. Rahuldada JA kaebus osaliselt.

2. Mõista Politseija Piirivalvematilt J A kasuks välja hüvitis summas 552 (viissada viiskümmend kaks) eurot.

3. Mõista politseija Piirivalvematilt J A kasuks tasutud menetluskulu katteks 16.38 eurot.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 05.mai 2014. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud, kaebaja taotlus, põhjendused

1. JA esitas 09.12.2013 Tartu Halduskohtule kaebuse Politseija Piirivalveameti Pärnu arestimaja kinnipidamistingimuste õigusvastaseks tunnistamiseks ning kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 728 eurot, so 4 eurot iga arestimajas viibitud päeva eest.

2. Kaebaja märgib, et teda hoiti ajavahemikul 20.05.2011-02.09.2011 ja 16.09.2011- 02.12.2011 Lääne prefektuuri Pärnu arestimajas inimväärikust alandavates ja tervist kahjustavates tingimustes:

2.1 mittesuitsetajana pidi kaebaja kuude kaupa viibima väikeses kambris koos 2 kuni 3 suitsetava isikuga, mis oli tervist kahjustav;

2.2. pesu pesta ja kuivatada tuli kambris, kus puudus avatav aken ja piisav ventilatsioon, mis muutis riided niiskeks;

2.3 kogu arestimajas viibitud aja jooksul ei võimaldatud viibida kordagi värskes õhus ega jalutamas, kuna selleks ei olnud vastavaid tingimusi. Suulisele avaldusele Tallinna Vanglasse ümberpaigutamiseks vastati keeldumisega;

2.4 arestimajas viibimise ajal oli kaebaja sunnitud kasutama pooleldi avatud ja haisu levitavat WC, mille kasutamine rikkus kaebaja privaatsust ja oli alandav;

2.5 puudus loomulik valgus, kuna kambri akna asemel oli sisuliselt kahekordne klaasplokkidest sein, mis oli määrdunud ja seestpoolt tiheda sõrestikuga kaetud;

2.6 kambris puudusid nii laud kui toolid, kuigi võimalus nende paigutamiseks oli olemas, seetõttu tuli süüa, kirjutada ja lugeda ebaloomulikus asendis voodis:

2.7 arestimajas olid kirbud, kuid nende tõrjet vaatamata kaebaja igapäevastele teadetele ei tehtud. Umbes nädala pärast anti kaebajale aerosool ise tõrje tegemiseks. Vastustaja rikkus sellega kaebaja inimväärikust, tekitades ebamugavust ja alandust.

3. Kaebaja märgib, et tal ei olnud arestimajas viibimise ajal täit ettekujutust oma kõigist õigustest, mistõttu ta leppis arestimaja töötajate väidetega, et tingimused on sellised nagu peab ja paremaid tingimusi pole võimalik saada.

Vastustaja vastuväited

4. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata järgmistel põhjustel:

4.1 Varasema kehtetu sisekorraeeskirja § 32 lg 2 p 6 kohaselt tuli kambris suitsetamises kokku leppida. Seega perioodil 20.05.2011-02.09.2011 ja 16.09.2011- 24.10.2011 tuli lähtuda nimetud korraldusest. Kehtiv korra § 28 järgi tuleb suitseda selleks ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohtades. Silt „Suitsetamise koht“ lisati ventilatsiooni ava juurde juba 2010 aastal, et suitsetamine toimuks ventilatsiooniava juures. Arestimaja ametnikele ei meenunud, et kaebaja oleks esitanud taotlusi tema ümberpaigutamiseks mittesuitsetajate kambrisse. Kambrite seisukorda kontrollitakse iga tööpäeva alguses nagu arestimaja juht oma ettekandes kirjutab, mille käigus küsitakse, kas kinni peetutel on avaldusi, kaebusi või taotlusi.

4.2 Pärnu arestimaja juhi ettekande kohaselt kinni peetavad reeglina oma asju ei pese. Kuna kaebaja kinni pidamisest Pärnu arestimajas on möödunud palju aega, siis ei ole arestimaja ametnikel meeles, kuidas toimus pesu pesemine ja kuivatamine kaebaja puhul. Pakiüleandmise taotlustes 09.06.; 16.06.; 30.06.; 07.07.; 14.07.; 22,09.; 29.09.; 20.11.; 27.10.;

01.12. on näha, et kaebajale toodi riideid. Seega võib arvata, et pesemine ei toimunud kogu aeg. Ei saa nõustuda kaebaja väitega halva õhuvahetuse ja kõrgendatud niiskuse kohta. Arestimaja juhi ettekandest nähtuvalt töötas ventilatsioon nõuetekohaselt, seda regulaarselt puhastatakse. Sel põhjusel ei ole väited liigsest niiskusest asjakohased ja tõendatud.

4.3 Pärnu arestimajas jalutushoov puudub. Perioodil, mil kaebuse esitaja viibis Pärnu arestimajas, paigutati kambrisse üldjuhul vähem isikuid kui kambri suurus seda võimaldaks. Seda põhjusel, et oleks rohkem vaba ruumi. Arestimaja ametnikud ei mäletanud, kas kaebaja esitas taotlusi ja kas ta leppis jalutusvõimaluse puudumisega. Väljavõte arestimaja arvestusžurnaalist kinnitab, et taolisi avaldusi kaebajalt ei ole tulnud.

4.4 Pärnu arestimajas on WC-d kambrites olemas. See on piiratud kolmest küljest – kahest küljest kambrite seinaga ja ühest küljest betoonseinaga. Kambritesse antakse kardin. Sellega on tagatud maksimaalne võimalik privaatsus WC kasutamiseks. Vastustajale ei saa ette heita neid kambris viibijate tegevusi, mis kuuluvad nende vaheliste suhete sfääri. Samuti ei ole vastustajale esitatud pretensioone WC kasutamise võimatuse kohta.

4.5 Kaebaja ei täpsusta, millise ehituseaduse sättest tulenevad nõuded arestimaja akendele. Ehitusseadust ei saa otseselt kohaldada, kuna eelvangistusasutuse ehitistele saab esitada kõrgendatud turvanõudeid, tagamaks isikute kinni pidamise eesmärki. Raskused lugemisel ja kirjutamisel kõne all oleva perioodi jooksul peaksid avalduma isiku terviseseisundis, mille kohta kaebaja ei ole vastavasisulisi tõendeid esitanud.

4.6 Mööbel võib kambris olla vastava võimaluse olemasolul. Kambrisse on paigutatud riiul. Kasutusel on vaba nari, kuna kambrisse paigutatakse vähem isikuid. Soovi korral jagatakse kambritesse toole. Seega väited mööbli puudumisest tingitud ebamugavustest ei ole põhjendatud.

4.7 Kirpude osas on tegemist on kaebaja suusõnalise, tõendamata väitega. Selliseid juhtumeid ei ole Pärnu arestimajas esinenud. Kambreid regulaarselt puhastatakse ning vajadusel tehakse ka erakorralist tõrjet.

5. Kaebajale oli tutvustatud sisekorraeeskirja, samuti muid seadusi ja arestimaja päevakava. Lisaks sellele tal oli võimalik suhelda arestimaja ametnikega, tal oli tihe läbikäimine advokaadiga – seega võimalused oma õiguste teadasaamiseks ja realiseerimiseks oli olemas. Asjaoludest, mis tekitasid kaebuse esitajale ebamugavusi, vastustaja ei olnud teadlik.

6. Kohtute praktika kohaselt on sarnastes vaidlustes mõistetud kahjuhüvitiseks 1-2 EUR ööpäeva eest. Kui kohus leiab, et kahjuhüvitise nõudmine on põhjendatud, ei peaks selle määr ületama mitte rohkem kui 1 EUR ööpäeva eest. Vastustaja pöörab tähelepanu, et tõendamiskohustus lasub ka kaebuse esitajal tulenevalt HKMS § 59 lg 1. Käesoleval juhul on kaebuse esitaja väited paljasõnalised ja ta ei ole osundanud tõendite asukohale. Kohtu seisukoht

7. Kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue on seotud tema viibimisega Pärnu arestimajas ajavahemikul 20.05.2011-02.09.2011 ja 16.09.2011-02.12.2011. Kaebuse esitaja on märkinud arestimajas viibimise ajaks kokku 182 päeva (104+78). Kohtu arvestuse järgi viibis kaebaja aga Pärnu arestimajas näidatud perioodil kokku 184 päeva, so perioodil 20.05.2011 kuni 02.09.2011

106 päeva ja perioodil 16.09.2011 kuni 02.12.2011 78 päeva. Kohus lähtub arestimajas viibimise päevade arvestamisel Riigikohtu 10.10.2013 otsusest asjas nr 3-3-1-38-13, mille kohaselt tuleb vahistatu või kinnipeetavana arestimajas viibimise ajalise kestuse määratlemisel arvestada arestimajja saabumise ja arestimajast lahkumise päeva eraldi päevadena, mitte ühe päevana. Seda reeglit aluseks võttes viibis JA Pärnu arestimajas seega 184 päeva.

8. Kaebaja väitel ei võimaldatud tal kogu 182 päeva jooksul kordagi seadusega ettenähtud ühte tundi värskes õhus jalutada. VangS § 93 lg 5 ja kuni 23.10.2011 kehtinud AsKE § 31 p 4 kohaselt oli vahistatul õigus viibida üks tund vabas õhus, kui ta seda soovib. Alates 23.10.2011 sätestab sama õiguse AsKE § 31 lg 2. Riigikohtu halduskolleegium on 4. mai 2011 määruses asjas nr 3-3-1-11-11 nimetatud õiguse kasutamisega seoses selgitanud: “Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et olukorras, kus on üheselt selge arestimaja seisukoht õiguse kasutamise võimalikkuse osas, on arestimaja toimingu õiguspärasuse hindamiseks liigne nõuda, et kaebaja oleks esitanud veel taotlusi, milles väljendanuks veel kord soovi õigust kasutada.

Seega võib asja lahendamisel omada olulist tähendust asjaolu, kas vastab tõele kaebaja väide, et ta teavitas arestimajja saabudes arestimaja administratsiooni soovist kasutada õigusaktidest tulenevat õigust viibida tund aega päevas värskes õhus.“ Kaebaja väitel esitas ta suuliselt soovi jalutamiseks, kuid vastava võimaluse puudumisel anti keelduv vastus. Samas vastustaja ei vaidlusta, et tegelikult Pärnu arestimajas vaidlusalusel perioodil puudus vastav jalutushoov ning kinni peetutel ei olnud võimalik jalutuskäigul käia. RKHK selgitas 18. aprilli 2012 otsuses asjas nr 3-3-1-90-11 (p 17), et vahistatu suulised taotlused värskes õhus jalutamiseks tuleb protokollida, et tagada menetlusosaliste õiguste kaitse ning vältida vaidlusi teostatud menetlustoimingute üle.

Kuna vangistusseaduses ega selle seaduse volitusnormide alusel antud õigusaktides ei ole värskes õhus viibimiseks suulise taotluse protokollimise korda kehtestatud, toimub suulise taotluse protokollimine vastavalt haldusmenetluse seaduse § 14 lg-le 2 ning § 18 lg-le 2. Vastustaja on märkinud, et arestimaja ametnikud ei mäleta, kas kaebaja esitas taotlust jalutamiseks, seega ei ole välistatud, et kaebaja siiski vastava suulise taotluse esitas. Riigikohus on eelpool osundatud lahendis selgelt märkinud, et kui isikule juba antakse keelduv vastus, on liigne nõuda, et ta vastavat soovi veel kord esitaks.

Seega uuesti jalutuskäigule saamiseks soovi mitte esitamine ei tähenda, et isik edaspidi enam jalutuskäike ei soovinud. Eeltoodud asjaoludel loeb kohus tõendatuks, et kaebaja esitas suulise taotluse värskes õhus jalutamise võimaluse kasutamiseks Pärnu arestimaja arestikambris kinnipidamise ajal. Kuna kaebaja esitas taotluse VangS § 93 lg-s 5 ja ASkE § 31 p-s 4 sätestatud õiguse kasutamiseks, siis oli õigusvastane kaebaja ilmajätmine värskes õhus jalutamise võimalusest.

9. Kaebaja väitel rikkus tema õigusi ka see, et ta paigutati ühte kambrisse suitsetajatega ning ta pidi kuude kaupa taluma tubakasuitsu, mis oli ebameeldiv ja tervist kahjustav. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Vangistusseadus ega arestimaja sisekorraeeskiri ei keela suitsetajate ja mittesuitsetajate ühte kambrisse paigutamist. Seetõttu ei ole vastustajale etteheidetav kaebaja paigutamine suitsetajatega samasse kambrisse. Kuni 23.10.2011 kehtinud ASkE § 32 lg 2 p 6 nägi ette, et kinnipeetul on keelatud suitsetada, kui sellega ei nõustu teine samas kambris viibiv isik. Seega oli kaebaja kambrikaaslastel lubatud suitsetada üksnes juhul, kui kaebaja ise sellega nõustus. Kehtiv ASkE § 28 kohaselt tohib suitsetada selleks ettenähtud kohas Kaebaja ei ole kaebuses väitnud, et ta oleks keelanud kambrikaaslastel suitsetada või juhtinud vastustaja tähelepanu sellele, et tema kambrikaaslased suitsetavad. Seega ei ole vastustajale etteheidetav tegevusetus võimaldades kolmandatel isikutel kahjustada kaebaja õigusi kambris suitsetamisega. Seetõttu puudub põhjuslik seos kambrikaaslaste suitsetamises kaebajale tekkinud võimaliku mittevaralise kahju ja vastustaja tegevuse vahel. Samas ei ole kaebaja ka näidanud, kui palju aega ta kogu Pärnu arestimajas viibimise aja jooksul oli sunnitud suitsetava(te) kinnipeetava(te)ga koos kambris viibima ja kas tema oli kambris ainus mittesuitsetav kinni peetav, kellel oli võimalus suitsetavaid kambrikaaslasi nö korrale kutsuda.

10. Kaebaja väidab mittevaralise kahju tekkimist ka seetõttu, et viibis kambris tingimustes, mis alandasid inimväärikust. Täpsemalt heidab kaebaja ette, et riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, kus puudus vastav ventilatsioon, mistõttu oli seal pidevalt niiske ja rõske; kambrites asuvad WC-d olid pooleldi lahtised ja puudus eraldatus kambrist, kambri valgustus ei vastanud VangS § 45 lg-s 1 sätestatud nõudele; kambris puudusid laud ja tool, mistõttu pidi kaebaja sööma, jooma ja kirjutama voodi peal ebainimlikus asendis.

11. Vastustaja väitel on arestikambris WC-d piiratud kolmest küljest kambri seinaga ja ühest küljest betoonseinaga ning et kambritesse antakse kardin. Vastustaja on esitanud kambri, sh WC kohta vastavad fotod (tlk.34-35). Kohus on seisukohal, et vaheseinata tualeti kasutamine võib olla ebameeldiv, kui see ei ole iseenesest inimväärikust alandav. Seda on märkinud ka Riigikohus (17.06.2010, asi nr 3-3-1- 95-09). Euroopa vanglareeglistiku p 19.3 kohaselt peab vangidel olema vaba juurdepääs sanitaarsõlmedele, mis vastavad hügieeninõuetele ja võimaldavad omaette olla. Antud juhul viibis kaebaja pikemat aega arestimaja tingimustes, kus WC oli ainult osaliselt eraldatud. Vastustaja on vastuses küll märkinud, et kambritesse antakse kardin, kuid kaebaja väitel tema arestimajas viibimise ajal seda ei tehtud. Kohus peab kaebaja väidet tõesemaks, kuna ka korrakaitsebüroo arestimaja Pärnu arestikambri vanema 07.01.2014 ettekandest prefektile nähtub, et vajadusest WC eraldamiseks kambrist kardinaga on Riigi Kinnisvara AS-i teavitatud. Samas tuleb arvestada, et arestimajal tuleb järgida VangS § 90 lg 1 nõuet, mille kohaselt peab vahistatu puhul olema tagatud vahistatu pidev visuaalne ja elektrooniline jälgimine.

12. Kehtiva (alates 24.10.2011) arestimaja sisekorraeeskirja kohaselt kuuluvad kambri sisustusse võimaluse korral laud ja istekoht igale kinnipeetavale. Varasem arestimaja sisekorraeeskiri nägi ette kohustuslikult laua ja istekoha olemasolu kambris. Vastustaja vastuse järgi kambris lauda ei olnud, oli riiul ning laua või puuduvate toolide asemel võimaldatakse kasutada vaba nari ning et soovi korral jagatakse kambrisse toole. Kohtule jääb samas selgusetuks, miks peab arestimajal toolide olemasolu ja vaba ruumi olemasolu korral kambrisse tooli saamiseks soovi avaldama, nagu on vastustaja vastuses välja toodud. Saab järeldada, et tegelikkuses oli arestimajal olemas võimalus kambrisse toolide andmiseks ja sel ajal kehtinud sisekorraeeskirja järgi ka kohustus. Tartu Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-11-627 märkinud, et istekohana ei saa käsitleda voodit. Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et kaebaja suhtes on rikutud vaidlusalusel perioodil nii kehtetu ASkE § 10 lg 1 p 2 ja 3 nõudeid kui ka kehtivat ASkE § 13 lg 1 punkte 2 ja 3.

13. Kaebaja väitel oli kamber korraliku ventilatsiooni puudumise tõttu riiete kuivatamisel niiske ja rõske. Vastustaja on vastuses jäänud seisukohale, et kambris ventilatsioon töötas. Samuti on vastustaja märkinud, et reeglina kinnipeetavad arestimajas oma asju ei pese. Samas ei ole ka kaebaja ise välja toonud, kas ta pöördus arestimajas viibimise ajal vastava avaldusega, seda nii suuliselt või kirjalikult. Kaebaja põhjendustest saab järeldada, et ta seda ei teinud. Kui kaebaja leidis, et ventilatsioon puudus, või oli ebapiisav ja sellest oli kambris liigne niiskus, oli tal võimalus taotleda kambri mitterahuldava olukorra kindlakstegemist ning teise, vähem niiskesse kambrisse üleviimist. Kaebaja ei ole väitnud, et ta kambris viibides oleks sellise avalduse esitanud või üldse selles küsimuses arestimaja poole pöördunud.

14. Kaebaja väitel puudus arestikambritel aken selle klassikalises mõttes, kus oleks vaade välja. Selle asemel oli klaasplokkidest sein. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustuse. Euroopa vanglareeglistiku p 18.2 kohaselt peavad aknad olema kõigis kohtades, kus vangid elavad, töötavad või kogunevad, olema nii suured, et vangid saaksid normaaltingimustes ja loomuliku valgusega lugeda või töötada ning võimaldaksid värske õhu juurdepääsu, välja arvatud piisava konditsioneerimisesüsteemi korral. Selles, et Pärnu arestimaja aknad olid kaetud klaasplokkidest, vaidlust ei ole. Kohus peab usutavaks, et klaasplokkide puhul on loomulik valgustus ebapiisav ja vastustaja on rikkunud kaebaja õigusi. Kohus arvestab kambri valgustustingimustega inimväärikuse alandamisega seotud mittevaralise kahju eest hüvitise määramisel. Samas ei nähtu, et ebapiisav loomulik valgus oleks kaebaja tervist rikkunud.

15. Veel on kaebaja märkinud, et kambris olid kirbud, kuid vaatamata tema teadetele, tõrjet koheselt ei tehtud. Vastustaja väitel selliseid juhtumeid Pärnu arestimajas esinenud ei ole. Kohus nõustub, et kaebaja väide kirpude esinemise kohta on suusõnaline, kumbki pool oma seisukohtade tõendamiseks tõendeid esitanud ei ole. Kohus asub seisukohale, et ka juhul, kui kaebaja kambris oli teatud ajal kirbud, ei saa seda lugeda väärikuse alandamiseks, mis kuuluks hüvitamisele. Kaebaja enda selgitusest nähtuvalt võis kirpude olemasolu olla umbes nädal, mille järel anti talle kirbutõrjevahendid. Kaebusest järeldub, et peale selle enam kirpe ei olnud.

16. Kohus lähtub Pärnu arestikambri kinnipidamistingimuste kindlakstegemisel ka Õiguskantsleri 18.07.2012 kontrollkäigu raportist. Selles on Õiguskantsler välja toonud, et Pärnu arestimaja kambrid on küll amortiseerunud, kuid puhtad ja nende üldist seisukorda võib pidada arestimaja madalat täituvust arvestades rahuldavaks. ASkE nõudeid silmas pidades puuduvad kambrites ettenähtud toolid/pingid kinnipeetutele ja laud. Olmetingimuste parandamiseks on Pärnu kambris täielikult renoveeritud kinnipeetute kasutatav duširuum, köök ja ruumide ventilatsioon. Õiguskantsler on kokkuvõttes tõdenud, jättes jalutushoovi puudumise kõrvale, et Pärnu kambri üldised olmetingimused on rahuldavad juhul, kui kinnipeetu viibib selles hoones järjest mitte rohkem kui 30 päeva ning et pikemaajalisel kinnipidamisel võivad Pärnu kambri tingimused kujutada riivet kinnipeetu põhiõigustele, eelkõige inimväärikusele.

17. RVastS § 9 lg 1 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Antud juhul on kaebaja taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist inimväärikuse alandamise eest. Riigikohus on Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele tuginedes leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvestada kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (RKHK 15.03.2010 otsus nr 3-3-1-93-09 ja 10.10.2013 otsus nr 3-3-1-38-13). Arvesse võttes Pärnu arestimaja kambri tingimusi kogumis, lisaks asjaolu, et kaebajal puudus võimalus värskes õhus viibida õigusaktides ettenähtud korras ning arvestades kinnipidamise aega, on kohus seisukohal, et kaebaja inimväärikust on rikutud. Ka Õiguskantsler on 2012 a. raportis leidnud, et ka jalutushoovi puudumist arvestamata võivad üle 30 päeva kestev kinnipidamine Pärnu arestimajas kujutada riivet kinnipeetu inimväärikusele.

18. Kaebaja on taotlenud rahalise hüvitisena 728 euro väljamõistmist. Kohus ei pea sellises suuruses hüvitise väljamõistmist põhjendatuks. Arvestades seda, et kinnipidamistingimusi on Pärnu arestimajas peetud üldiselt rahuldavateks ning kaebaja õiguste rikkumine on seotud eelkõige kinnipidamise kestusega (kinnipidamise perioodid pikkusega 106 ja 78 päeva) ja värskes õhus jalutamise mittevõimaldamisega, peab kohus põhjendatuks vastustajalt kaebaja kasuks 552 euro väljamõistmist, ehk 3 eurot ööpäevas.

19. Vastavalt HKMS § 109 lg-le 1 kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja taotles vastustajalt 728 euro välja mõistmist, kohus rahuldab kaebuse 552 euro osas, ehk 76 % osas. Kaebaja on tasunud riigilõivu summas 21.84 eurot. 76% tasutud riigilõivust on 16.38 eurot, mis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.

/allkirjastatud digitaalselt/

Eda Muts kohtunik