4-14-2035/8 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-14-2035

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

04. aprill 2014, Tallinn

Väärteoasja number

4-14-2035 (2302,14,001130)

Kohtunik

Märt Toming

Kohtuistungisekretär

Eda Loor

Väärteoasi

D.I kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja

prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse

vanemväärteomenetleja

politseileitnant Kairi Palitsa 14.02.2014 otsusele nr

2302,14,001130 D.I karistamises LS § 224 lg-

s 2 ja § 227 lg-s 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise

eest KarS § 63 lg 1 alusel ja LS § 224 lg 2 järgi

rahatrahviga 240 trahviühiku ulatuses, so 960 eurot ja LS

§ 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki

juhtimise õiguse äravõtmisega 7 kuuks.

Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuvälise menetleja esindaja: Triinu Riigor

Menetlusalune isik: D.I, ik XXX,

elukoht: XXX

RESOLUTSIOON

1. Jätta D.I kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 14.02.2014 otsusele nr 2302,14,001130 D.I karistamises LS § 224 lg-s 2 ja § 227 lg-s 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 alusel ja LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 240 trahviühiku ulatuses, so 960 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 7 kuuks rahuldamata.

2. Jätta

Politsei-

ja

Piirivalveameti

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 14.02.2014 otsus nr 2302,14,001130 D.I karistamises LS § 224 lg-s

2 ja § 227 lg-s 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 alusel ja LS §

224 lg 2 järgi rahatrahviga 240 trahviühiku ulatuses, so 960 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 7 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Määratud lisakaristuse, so sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 7 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 7 kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.

5. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv 960 (üheksasada kuuskümmend) eurot tuleb edasikaebe tähtaja, so 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri 10220145030941.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 04.04.2014. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 12.04.2014. Kassatsiooniõiguse soovist

7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg 05.05.2014. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 06.05.2014. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 14.02.2014 otsusega nr 2302,14,001130 karistati D.I LS § 224 lg-s 2 ja § 227 lg-s 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 alusel ja LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 240 trahviühiku ulatuses, so 960 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 7 kuuks selles, et menetlusalune isik 25.01.2014 kell 17.47 Rae vallas, Harju maakonnas, Tallinna ringtee 15. kilomeetril juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus oli mitte väiksem kui 0,74 mg, millega rikkus LS § 69 lg 5 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteo.

Samuti

juhtis

sõidukit

kiirusega

+/-

km/h,

millega

ületas

liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat sõidukiirust 70 km/h mitte vähem kui 19 km/h, millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 1 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et ei ole nõus ei rahatrahvi ega lisakaristusega. Kaebuse kohaselt puuduvad kaebuse esitajal võimalused maksta trahv ära 15 päeva jooksul. Soovib trahvi tasumise määramist ositi ja makstavaks summaks kuus määrata

10 eurot, kuna juhtimisõigus võetakse ära, millega seoses võib kaotada töökoha. Ei ole nõus juhtimisõiguse äravõtmisega. Juhtimisõigus on töökohal vajalik. Kui kaotab töökoha, kaotab ka elamise. Elukoht on töökoha poolt. Eelmisest aastast on seljaga probleemid, bussipeatus on

1 km kaugusel, raudteejaam 5 km kaugusel. Ühistranspordiga liiklemine on selja tõttu häiritud ja kaugele jala käia on vaevaline. Terviseprobleemide tõttu on vaja käia ravil Tallinnas. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et on trahviga nõus kui juhtimisõigus alles jääb. Kui jääb juhtimisõigusest ilma, siis kaotab töökoha ja trahvi tasumiseks võimalus puudub. Väärteo toimepanemise asjaolude osas selgitas, et oli kaks päeva pidutsenud ja läks öösel koju ning magas terve päeva. Õhtupoolikul sõbrad helistasid ja tahtsid üritusele minna ning soovisid, et tema neid sõidutaks.

Arvas, et on kaine ja sõidutas. Kiirust ei oleks ületanud, kuid seal oli teeremondi tõttu kiiruse piirang 70 km/h hariliku 90 km/h asemel. Märki tähele ei pannud. Varem ei ole seal sellist märki olnud. Teised sõitsid ees, tema nende järel. Tuttaval on alkomeeter, kuid kuna see on kalibreerimata, siis näitab „0“ sõltumata seisundist. Töötab autojuhina, otsene ülemus on otsusest teadlik. Seoses seljaprobleemidega peab käima ujumas, massaažides, elektriravis. Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et lisakaristuse tühistamisega ta ei nõustu.

Menetlusalune isik pani toime kaks liiklusalast väärtegu, neist ühe eriti raske. Lubatud alkoholipiirmäära ületavas seisundis sõidukit juhtides pani ta ohtu mitte ainult enda, vaid ka sõidukis viibinud sõprade ja kaasliiklejate elu ja tervise. Ei saa pidada usutavaks, et menetlusalune isik, kes oli kaks päeva pidutsenud, ei tajunud oma seisundit. Ta ei astunud ka samme, et oma seisundit kontrollida. Taoline käitumine näitab üleolevat suhtumist liikluskorraldusse ja liiklusnõuetesse. KarS § 56 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Menetlusaluse isiku süü on suur. Menetlusalusel isikul tuvastati alkoholipiirmäära ületamine ulatuses, mis on veel väärteona karistatav, ainult laiendmääramatus päästis kriminaalvastutusest. Karistuse määramisel on karistust kergendava asjaoluga arvestatud. Arvestatud on ka õiguskorra kaitsmise huvidega. Päevast päeva teatatakse tabatud joobes juhtidest, mistõttu tuleb selliste väärtegude eest karmimalt karistada. Peab ka teistele juhtidele näitama, et selliste rikkumiste eest karistatakse. Menetlusalusel isikul oli see töökoht olemas enne rikkumise toimepanemist ning isik peab ise tegema kõik selleks, et tema käitumise tõttu tagajärg ei saabuks.

Lisakaristuse kohaldamine on õigustatud, alused otsuse tühistamiseks puuduvad. Otsus tuleks jätta muutmata, kuid ei vaidle vastu kui kohus määrab trahvi tasumise ositi maksimaalse tähtaja, so 12 kuu jooksul. Kohus, tutvunud esitatud kaebuse ja selle lisadega ning kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse, samuti tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused.

V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile.

Väärteoasjas leiduvast tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt kasutati 25.01.2014 ajavahemikul 18.24 kuni 18.28 kaebuse esitaja seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit, milline oli taadeldud. Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,80 mg ja 0,79 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,74 mg alkoholi. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat.

Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik, kes ka ise on temale süüks arvatud teo toimepanemist tunnistanud (§ 133 p 3).

Kuna menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,74 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Lisaks sellele väärteoasjas leiduvast kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvalt kasutati 25.01.2014 kell 17.47 kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruse mõõtmiseks kiirusemõõteseadet Ultra Lyte, milline oli taadeldud. Kiirusemõõteseadme näidu kohaselt oli kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruseks 92 km/h teelõigul, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli km/h.

Vastavalt

mõõtemetoodikale

arvestati

mõõtmisel

laiendmääramatust +/- 3 km/h, mistõttu arvestati lubatud sõidukiiruse ületamise määraks 19 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 1 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S §

29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 19 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 1 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 kohaselt on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5).

Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Arvestades aga süü suurust väärtegude kogumis, puudub ilmselgelt ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 lg 1 p 1 alusel.

Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS §-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud.

LS § 227 lg 1 ettenähtud väärteo, so mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kuni 20 kilomeetrit tunnis on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 30 trahviühikut. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg-s 2 ja § 227 lg-s 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 alusel ja LS § 224 lg 2 järgi kui raskeimat karistust ettenägeva sätte järgi põhikaristusena rahatrahviga 240 trahviühiku ulatuses, so 960 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 7 kuuks.

Arvestades, et KarS § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, siis tuleneb määratud karistusest, et kohtuvälise menetleja T. Oselegile määratud rahatrahv on ettenähtud sanktsiooni 2/3 ületavas määras. Lisakaristust on kohaldatud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,79 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra.

Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,74 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär on sätestatud rikkumise ülemmäär, kus isikut on veel võimalik väärteo eest karistada. Seejuures ületas kaebuse esitaja ka samaaegselt lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 19 km/h võrra, mis on LS § 227 lg 1 sätestatud rikkumise ülemmäär. Ühtlasi annab see aluse rääkida süüst ja selle suurusest, mis on mõlema kaebuse esitanud isikule inkrimineeritud väärteo puhul maksimaalne.

See omakorda annab aga aluse määrata/mõista karistus määras, mis on mitte ettenähtud sanktsiooni keskmist ületav, vaid maksimum või maksimumi lähedane. Kuna tegemist on olukorraga, kus kaebuse esitanud isik pani ühe teoga toime kaks rikkumist, siis muudab see kohtu veendumuse kohaselt isiku süü väärtegude kogumis suuremaks. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja on tuvastanud karistust kergendava asjaoluna kahetsuse ning kohus nõustub sellega. Samas ei saa karistust kergendava asjaolu olemasolu mõjutada süü maksimaalset suurust määral, mis vähendaks karistuse ettenähtud sanktsiooni keskmise määrani.

Samas tuleb silmas pidada, et menetlusalusele isikule inkrimineeritakse mitte ühe vaid kahe väärteo toimepanemist ning mõlema väärteo puhul oli rikkumine maksimaalses määras. Seega osutavad need asjaolud, et karistuse määr põhikaristuse määramisel oleks proportsionaalne 2/3 määra oluliselt ületavana ja kergendava asjaolu puudumisel olnuks põhjendatud karistuse määramine ettenähtud sanktsiooni ülemmääras või selle lähedasena. Kuna kohtuväline menetleja on määranud karistuse, mis ületab ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra, siis järeldub sellest üheselt, et karistuse määra kindlakstegemisel on kohtuväline menetleja kahetsuse kui karistust kergendava asjaoluga arvestanud.

Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvast karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt on kaebuse esitajat korduvalt väärtegude, sh liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud. Kohus möönab, et need karistused on arhiveeritud ja viimane karistus määrati poolteist aastat tagasi ja trahv on tasutud. Eelosutatu annab aga alust asuda seisukohale, et eelnevalt määratud rahatrahvid ei suutnud menetlusalust isikut sundida hoidumast menetlusesemeks olevate väärtegude toimepanemisest.

Samuti tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arusaama kohaselt kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist, kuid kes ei soovi neid kohustusi täita. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest ning kohtuistungil antud kaebuse esitaja ütlustest saab järeldada, et menetlusalune isik oli teadlik eelnenud ohtrast alkoholi tarvitamisest ja pidanuks oma varasema elukogemuse pinnalt olema teadlik oma juhile keelatud seisundist.

Kaebuse esitaja ei astunud samme selleks, et oma seisundit kindlaks teha ja loobuda väärtegude toimepanemisest. Arvestades aga tuvastatud alkoholipiirmäära ületamise määra, peaks iga isik juhile keelatud seisundit tajuma. Seega pidas menetlusalune isik täiesti tähtsusetuks iseenda, sõidukis viibinud kaassõitjate ja teiste liiklejate elu ja tervist. Eelnevat kogumis hinnates leiab kohus, et ainuüksi juba süü suurust arvestades tuleb kohtuvälise menetleja määratud põhikaristust lugeda proportsionaalseks. Vaidlustatud otsusega määratud karistus mahub ettenähtud sanktsiooni piiridesse ning kohtul puudub igasugune alus asuda seisukohale, et kohtuväline menetleja oleks eiranud karistuse määramisel KarS § 56 lg 1 sätestatud karistamise aluseid.

Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis nähtub väärteoasja materjalidest, et menetlusalusel isikul tuvastati alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,74 mg/l. Kohtu hinnangul on kõnealuse näidu näol tegemist olulise lubatud alkoholipiirmäära ületamisega ning menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tuvastatud alkoholisisaldus oli oma määralt selline, et see ei oleks saanud menetlusalusele isikule märkamatuks jääda. Kohtu arvates näitab eelosutatu menetlusaluse isiku suhtumist liikluskorda ning selline suhtumine on oma olemuselt ohtlik, kuna isik ei taju temast enesest tulenevat ohtu ei enesele ega teistele liiklejatele.

Seejuures tuleb arvestada süü suurusega ka selles mõttes, et kaebuse esitaja pani üheaegselt toime kaks erinevat liiklusalast väärtegu. Kaebuse kohaselt on menetlusalusele isikule vajalik juhtimisõigus seoses tööga ja terviseseisundi tõttu on tal ühistranspordi kasutamine raskendatud. Mis puudutab väited mootorsõiduki juhtimisõiguse vajalikkuse kohta seoses töötamisega, siis sellega seoses märgib kohus, et menetlusalusele isikule pidi juhtimisõiguse vajalikkus töö tegemiseks olema teada ka väärteo toimepanemise ajal. Kaebusele lisatud meditsiinidokumentidest nähtuvalt on aga kaebuse esitaja pöördunud meditsiiniasutusse mitte pärast väärteo toimepanemist, vaid aasta varem.

Seega oli ka tema terviseseisund temale teada enne väärtegude toimepanemist ning ükski nendest eelmärgitud asjaoludest ei ilmnenud üllatuslikult pärast väärteo toimepanemist või kohtuvälise menetleja otsuse tegemist. Samas ei takistanud need asjaolud kaebuse esitajal juhtida mootorsõidukit keelatud seisundis ja lubatud suurimat sõidukiirust ületades. Kohus asub seisukohale, et väärteoasja materjalidest, ka kaebusele lisatud dokumentidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise.

Kaebuses toodud väited seoses võimaliku töökohustuse või kaebuse esitaja terviseseisundiga ei ole kohtu arvates erandlikeks asjaoludeks, mis võiks välistada kas teo õigusvastasuse või siis lisakaristuse kohaldamise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku enese puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Kohus leiab, et lisakaristuse kohaldamine menetlusaluse isiku suhtes oli süüteo asjaolusid ja süü suurust arvestades täiesti põhjendatud.

Menetlusalusele isikule on lisakaristus määratud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Kohus leiab, et süü suurus eeldanuks lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades lisakaristuse kohaldamist ka keskmist määra ületavas määras, sh ka maksimummääras. Keskmises määras lisakaristuse kohaldamine viitab üheselt sellele, et ka lisakaristuse määra valikul on kohtuväline menetleja arvestanud kaebuse esitaja kahetsusega ning kohus peab määratud lisakaristuse määraga nõustuma, kuivõrd kaebemenetluses puudub kohtul võimalus menetlusaluse isiku olukorda raskendada.

Eelnevast lähtudes asub kohus seisukohale, et kohtuväline menetleja on ka lisakaristuse määranud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Kohtuvaidluses asus kohtuvälise menetleja seisukohale, et ta ei ole vastu kui kohus määraks trahvi tasumise ositi maksimaalse tähtaja, so 1 aasta jooksul. Samas ei ole kaebuse esitaja ei kaebuses ega kohtuistungil esitanud sellekohast taotlust nagu ei ole kaebuse esitaja esitanud kohtule ka andmeid oma sissetuleku või rahaliste kohustuste suuruse kohta. Vastavalt KarS §

66 lg 2 sätetele võib rahatrahvi tasumise määrata ositi vaid mõjuvatel põhjustel. Taoline sätte sõnastus tähendab seda, et huvitatud isik esitab menetlejale vastavad tõendid ja menetleja otsustab, kas esitatud tõendite pinnalt võib asuda seisukohale, et tõenditest ilmnevad asjaolud on mõjuvad põhjused määramaks trahvi tasumist ositi. Kuivõrd kaebuse esitaja ei ole kohtule sellekohast taotlust ega põhjendusi esitatud, ei saa kohus meelevaldselt asuda kohtuvälise menetleja määratud trahvi tasumist määrama ositi. Küll on sellekohase soovi olemasolul kaebuse esitajal otsuse jõustumise järgselt võimalik pöörduda otsust täitmisele pöörava kohtuvälise menetleja poole taotlusega rahatrahvi täitmisele pööramise edasilükkamiseks V™S § 209 lg 2 korras.

Märt Toming

kohtunik