3-13-2392/20 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-13-2392

Otsuse kuupäev

3. aprill 2014

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

V. A.i (A.) kaebus Tartu Vangla 10. oktoobri 2013 käskkirja

nr 6-1/394 õigusvastasuse tuvastamiseks

Asja läbivaatamine

kohtuistungil 11. märtsil 2014

Menetlusosalised

Resolutsioon

Kaebaja – V. A.

Vastustaja – Tartu Vangla

1. Rahuldada kaebus osaliselt.

2. Tuvastada

V. A.i

suhtes

10. oktoobri

2013

käskkirjaga nr 6-1/394 kohaldatud täiendavate

julgeolekuabinõude jätkamise 11. novembri 2013 ja

9. detsembri 2013 otsuste õigusvastasus.

3. Tuvastada

V. A.i

suhtes

täiendavate

julgeolekuabinõude

kohaldamise

õigusvastasus

ajavahemikul

11. novembrist

2013

kuni

10. jaanuarini 2014.

4. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.

5. Mõista Tartu Vanglalt V. A.i kasuks menetluskulu

katteks välja 10 eurot. Ülejäänud osas jätta

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 5. mai 2014. Apellatsioonkaebus võidakse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tartu Vangla 10. oktoobri 2013 käskkirjaga nr 6-1/394 kohaldati V. A.i suhtes

vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 alusel lõike 2 p-des 1, 3 ja 4 nimetatuid täiendavaid

julgeolekuabinõusid.

V. A. esitas 24. novembril 2013 kaebuse Tartu Vangla 10. oktoobri 2013 käskkirja nr 6-1/394

tühistamiseks.

2. Tartu Halduskohus jättis 28. novembri 2013 määrusega V. A.i kaebuse käiguta, kohustades

kaebajat esitama riigilõivu tasumist tõendav dokument või isikukonto väljavõte ühes taotlusega

riigilõivust vabastamiseks.

3. V. A. esitas 8. detsembril 2013 riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse ja taotluse riigi

õigusabi saamiseks.

4. Tartu Halduskohus jättis 12. detsembri 2013 määrusega V. A.i taotluse riigilõivu tasumisest

vabastamiseks kaebuse esitamisel haldusasjas nr 3-13-2392 ja riigi õigusabi taotluse rahuldamata.

Kohus andis riigilõivu tasumiseks tähtaja 14 päeva alates 12. detsembri 2013 kohtumääruse

kättesaamisest.

18. detsembril 2013 tasuti riigilõiv V. A.i kaebuselt haldusasjas nr 3-13-2392.

5. Tartu Halduskohtu 2. jaanuari 2014 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse.

6. Tartu Halduskohtu 20. veebruari 2014 määrusega rahuldas kohus V. A.i taotluse kaebuse

muutmiseks, kuna Tartu Vangla 10. jaanuari 2014 käskkirjaga nr 6-1/19 on lõpetatud 10. oktoobri

2013 käskkirjaga nr 6-1/394 V. A.i suhtes kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude kasutamine

ning sellest tulenevalt muutus ainetuks kaebuse nõue käskkirja kehtivuse kõrvaldamiseks. Kohus

luges kaebuse esitatuks muudetud kujul. Sama määrusega määras kohus haldusasja

läbivaatamisele kohtuistungil. Kohus jättis määrusega rahuldamata ka kaebaja taotluse tunnistajate

ülekuulamiseks ning vastustaja taotluse tunnistaja ülekuulamiseks.

7. 11. märtsil 2014 toimus kohtuistung.

Kaebuse põhjendused

8. Kaebaja leiab, et Tartu Vangla kohaldas tema suhtes ebaseaduslikult haldusmenetluse seaduse §

4, VangS § 69 lg 1, 2 p 1, 3 ja 4 ning vangla sisekorraeeskirja § 12 alusel täiendavaid

julgeolekuabinõusid. Piirati vanglasisest liikumis-ja suhtlemisvabadust, keelati kehakultuuriga

tegelemine ja paigutati eraldatud lukustatud kambrisse.

Kaebaja leiab, et tema suhtes julgeolekuabinõude kohaldamine ei olnud põhjendatud ega

õiguspärane ning selle põhjuseks on vanglaametnike valetamine ja oma võimu kuritarvitamine.

9. Käskkirja kohaselt eiras kaebaja 30. augustil 2013 kell 18.50 ametniku korraldust seista

kinnipeetavatele mõeldud joone taga, 28. juulil 2013 kell 10.20 keeldus läbiotsimise teostamisest

ja käitus ametnikuga suheldes üleolevalt.

Elusektorisse sissepääsust, mis on eraldatud maast laeni trellidega ja kus teisel pool asub

valveruum, umbes 1 meetri kaugusel on põrandale tõmmatud punane joon, mille taga kinnipeetav

peab seisma. Sektoris, kus kaebaja viibib, on seinal stend, kuhu lisatakse erinevat informatsiooni.

Selleks, et lugeda stendil olevat, tuleb paratamatult ületada punane joon. Kaebaja selgitab, et 30.

augustil 2013 kella 18.50 ajal hõikas ta valvurit valveruumist ja küsis saabunud kirjade kohta ning

peavalutablette. Seejärel luges stendil olevat infot, mispeale valvur ütles, et peab minema tagasi

punase joone taha. Kaebaja vastas, et läheb, kui on lugemise lõpetanud. Seega ei pannud kaebaja

toime sellist rikkumist nagu vastustaja on välja toonud.

Samuti ei keeldunud kaebaja 28. juunil 2013 jalutuskäigult tulles läbiotsimise teostamisest, vaid

palus see teostada meditsiiniosakonnas. Kaebaja selgitab, et alates 15. juunist 2011 kuni käesoleva

ajani on tema suhtes läbi viidud üle 800 läbiotsimise. Kordagi ei ole kaebaja keeldunud, samuti ei

ole kunagi temalt ebaseaduslikke esemeid leitud. Sellest tulenevalt on kaebaja seisukohal, et

vangla teostas tema suhtes läbiotsimist põhjendamatult.

Vastustaja ei ole põhjendanud ka milles seisnes üleolev käitumine ning kõneviis. Samuti ei nõustu

kaebaja vangla seisukohaga, et kaebaja suhtub teistesse kaasvangidesse negatiivselt ja ähvardab

kaaskinnipeetavaid otsese ja kaudse vägivallaga, omab mõjuvõimu kinnipeetavate seas ning seega

oli käskkirja alusel karistamise näol vangla arvates tegemist julgeoleku õigusrikkumiste

ennetamisega. Kaebaja märgib, et on pöördunud mitmeid kordi vangla poole, et pääseda

julgeoleku vestlusele, kuid tulutult. Kaebaja soovis teada saada kuidas mõningad kinnipeetavad

ründavad verbaalselt teisi kinnipeetavaid ning kas selline tegevus on Tartu Vangla julgeoleku

poolt antud privilegeeritutele.

10. Kaebaja märgib, et sektoris E-4, kus ta viibib, on 52 kinnipeetavat, kes on ühes sektsioonis

olnud koos pikka aega. Nende seas on isikuid, kes on eluaegse vanglakaristusega ning, kes on juba

mitmeid kordi erinevates vanglates viibinud. Kaebaja kannab karistust esimest korda ja puutub

kokku teiste kinnipeetavatega esimest korda, ei ole seotud ka ühegi kuritegeliku grupeeringuga.

Sellest tulenevalt on kaebaja seisukohal, et ei ole eluliselt usutav, et isik, kes viibib esimest korda

vanglas, hakkab kogu sektorit terroriseerima ja alandama.

11. Kohtuistungil selgitas kaebaja seoses julgeolekuabinõude jätkamisega, et kuigi jätkamise

protokollis oli kirjas, et kaebaja otsis kontakti toidujagajaga, et teada saada, kes tema peale kaebas,

kaebaja sellega ei nõustu. Kaebaja seletas, et viibis E2 sektoris ning seal jagasid toitu 5. Ja

10.sektori kinnipeetavad, kes asusid teises tiivas ja ei oleks osanud midagi öelda. Samuti on

kaebaja seisukohal, et vanglaametnik Timmuski väide, et kaebaja omas teiste kinnipeetavate üle

mõjuvõimu, on paljasõnaline.

Vastustaja seisukoht

12. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja kaebus on põhjendamatu ja palub kaebuse jätta

rahuldamata.

13. Tartu Vangla julgeolekuosakonna ametnikud on tuvastanud, et kaebaja näitab oma

käitumisega üles negatiivset ja üleolevat suhtumist kaaskinnipeetavatesse ja ka ametnikesse.

Kaebaja omab kinnipeetavate seas mõjuvõimu õhutades neid teiste kinnipeetavate suhtes

üleolevalt ja mõnitavalt käituma, ähvardab kaaskinnipeetavaid otsese ja kaudse vägivallaga ning

õhutab enda mõju all olevad kinnipeetavaid sedasi käituma. Sellise käitumisega on kaebaja loonud

neljandas osakonnas pingelise olukorra, millega on seatud ohtu nii tema enda kui

kaaskinnipeetavate julgeoleku.

14. Tulenevalt VangS § 69 lg-st 1 võib täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada kinnipeetavale

ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Ennetamaks võimalikke raskete õigusrikkumiste

toimepanemist ning vanglas üldise julgeoleku tagamiseks ja kaebaja üle tõhusta järelevalve

teostamiseks pidas vangla vajalikuks kohaldada temas uhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid. Ka

Riigikohtu halduskolleegium on 2. juuni 2010 otsuses haldusasjas nr 3-3-1—33-10 leidnud, et

täiendavaid julgeolekuabinõusid tuleks kohaldada preventiivsel või tõkestaval eesmärgil.

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav, et vanglal on tekkinud

põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises.

Seega on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ka ennetav meede ning vastustaja on

seisukohal, et käskkirja andmisel on põhjalikult kaalutletud võimalikku ohtu, mille ärahoidmiseks

on kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatud.

15. Kaebaja käitumine, mis tõi kaasa pingelise olukorra osakonnas, on fikseeritud 9. oktoobri

2013 kaastööteates nr KT1350000304.

Kaebaja ohtlikkus seisneb selles, et mõjutamise, ähvardamise ja arusaamade pealesurumisega võib

vallanduda osakonna kaaskinnipeetavate ootamatu või ettearvamatu käitumine, sealhulgas ka

omavaheline füüsiline arveteklaarimine. Kaebaja viibis osakonnas, kuhu oli paigutatud vähemalt

50 kinnipeetavat ning seetõttu on kaebaja käitumisest mõjutatud väga palju kinnipeetavaid.

Olukorras, kus kinnipeetavate vahel on kaebaja käitumisest tulenevalt suhted pingelised, ei ole

vanglal võimalik ära hoida õigusrikkumiste toimepanemist ega tagada üldist julgeolekut muul

viisil, kui kaebaja suhtes täiendavat julgeolekuabinõuda kohaldamisega. Vastustaja leiab, et

närvilisus ning pidev surve viivad inimese käitumise ettearvamatuks ning võimalikud füüsilised

ründed võivad olla suunatud nii ametnike kui kaaskinnipeetavate vastu. Pingelised suhted

osakonnas võivad viia ka suuremate rahutusteni, mille tõttu on ohustatud ka suurem arv isikuid.

16. Inspektor-kontaktisiku Mariti Tiigivee suulisel kinnitusel on pärast kaebaja suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamist olukord osakonnas rahulikum ning kinnipeetavate vahelised

suhted ei ole sedavõrd pingestatud. Samuti on olukorra rahunemist osakonnas suuliselt kinnitanud

vanemvalvur Sirli Naha. Seega näitab ka saabunud tagajärg, et kinnipeetavatel on võimalik

käituda oma vaba tahte kohaselt, mitte aga kaebaja arusaamadest mõjutatuna.

17. Vastustaja selgitas kohtuistungil, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alused olid

olemas ning teave on kajastatud kaastööteates. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei

ole isiku väärikust alandav ega piinav. Kaebaja suhtes ei viidud läbi süüteomenetlust, seega on

põhjendamatud etteheited, et puuduvad faktid teo toimepanemise kohta.

Kohtu põhjendused

18. Vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 sätestab, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse

kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid,

kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on

ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on täiendavate

julgeolekuabinõudena lubatud kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse

piiramine, isiklike riiete kandmise ja kasutamise keelamine, kehakultuuriga tegemise keelamine,

eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine ja ohjeldusmeetmete kasutamine.

Vaidlustatud käskkirjaga on otsustatud kohaldada kaebaja suhtes vanglasisese liikumis- ja

suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ja eraldatud lukustatud

kambrisse paigutamist. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alusena on märgitud, et

kaebaja on ohtlik teistele isikutele ja vangla julgeolekule. Vastustaja leidis, et kaebajat tuleb

teistele isikutele ja vangla julgeolekule ohtlikuks pidada, kuna ta käitub kaaskinnipeetavate suhtes

üleolevalt, ähvardades neid otsese ja kaudse vägivallaga ning õhutab sarnaselt käituma

kinnipeetavaid, kelle üle ta mõjuvõimu omab.

19. Riigikohtu halduskolleegium on 2. juuni 2010 otsuses asjas nr 3-3-1-33-10 (p 12) VangS § 69

regulatsiooni analüüsides selgitanud: “Täiendavaid julgeolekuabinõusid tuleks kohaldada

preventiivsel või tõkestaval eesmärgil. Eeltoodut arvestades ei ole alati nõutav, et täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevad asjaolud oleksid tuvastatud distsiplinaar-,

väärteo- või kriminaalmenetluse reeglite kohaselt. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks

võib olla piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises.“

Kohtu hinnangul on viidatud seisukoht kohaldatav ka käesoleva asja lahendamisel. Kohus nõustub

vastustajaga, et kaastööteatisest nr KT1350000304 nähtuv informatsioon ühes varasemate

intsidentidega lõi vastustajale põhjendatud kahtluse, et kaebaja on oma tegevusega loonud ohu

teistele isikutele, selle kaudu ka endale ja vangla julgeolekule üldiselt.

20. Kohtu hinnangul ei ole siinkohal määrav, millised oli 28. juulil 2013 ja 30. augustil 2013

toimunud intsidentide täpsed asjaolud. Seetõttu ei pea kohus põhjendatuks neid sündmusi

käesoleva asja lahendamisel täiendavalt selgitada.

30. augusti 2013 intsidendi kohta on kaebaja märkinud (tl 2), et oli E4 sektsiooni osas, kus

kinnipeetavate viibimine on keelatud põhjusel, et lugeda teateid seal asuvalt stendilt ning vastas

valvuri korraldusele, et lahkub keelatud osast pärast teadete lugemist. Seega kaebaja möönab

valvuri korraldusele allumata jätmist, põhjendades seda asjaoluga, et stend on paigutatud

ebamõistlikku kohta.

28. juulil 2013 toimunud läbiotsimisega seoses on kaebaja samuti möönnud (tl 2 pöördel)

vastuseisu vastustaja ametnike tegevusele, kuna teda oli eelnenud nädalate jooksul korduvalt läbi

otsitud ja kaebaja tajus uut läbiotsimist ahistamisena.

Käesoleva asja lahendamisel ei ole oluline, kas kaebajat nende intsidentide tõttu

distsiplinaarkorras karistati või mitte. Tähendus on kaebaja varasemal käitumisel eelkõige

seetõttu, et selles ilmneb kaebaja meelestatus ja suhtumine kinnipidamise korraldusse ning

vastustaja ametnikesse.

21. Kaebaja on möönnud vastuolusid E4 sektoris viibinud kaaskinnipeetavatega, kelle käitumine

kaebaja

hinnangul

oli

väljakutsuv.

Kaebaja

soovis

kokkusaamist

Tartu

Vangla

julgeolekuosakonna ametnikega, et saada selgitusi ja probleemsed kinnipeetavad korrale kutsuda

(tl 3-4). Kokkusaamist ei toimunud, kuna julgeolekuosakonna ametnikud kaebaja soovile ei

reageerinud.

Asjaolu, et kaebajal ei õnnestunud julgeolekuosakonna ametnike kaudu saavutada eesmärki

häirivalt käituvate kaaskinnipeetavate korrale kutsumiseks, ühes varasemates intsidentides

ilmnenud kaebaja vastumeelsusega kinnipidamise korraldusse üldiselt, lisab kohtu arvates elulist

usutavust kaastööteatises (vt tl 56) esitatud andmetele. Olukorras, kus kaebajal ei õnnestunud

kehtestada

ennast

vastustaja

ametnike

võimuvolituste

kaudu,

võis

kaebaja

asuda

kaaskinnipeetavaid ise korrale kutsuma, kasutades selleks ka tema mõju all olevate

kaaskinnipeetavate abi.

On ilmne, et sellisel viisil käitumine pingestas suhteid kinnipeetavate vahel ning lõi tegeliku ohu

kinnipeetavate isiklikule julgeolekule, kui ka vangla julgeolekule üldiselt.

Seetõttu nõustub kohus vastustajaga, et vaidlustatud käskkirja andmisel esines alus kaebaja suhtes

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Asjakohatu on kaebaja väide, et tema suhtes ei ole

läbi viidud kohast süüteomenetlust ja ta ei tea milles teda süüdistakse. Täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamisel ei otsustata, kas isik on toime pannud karistatava teo, vaid seda

kas

esineb

kaitstava

õigushüve

kahjustamise

oht.

Seetõttu

ei

toimu

täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel menetlus süüteomenetluse reeglite kohaselt. Muu

hulgas on isiku õigused piiratumad võrreldes süüteomenetluses isikule tagatud kaitseõigusega.

22. Kaevatavas käskkirjas on kaebaja suhtes kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude valikut

põhjendatud vajadusega välistada võimalikud konfliktid teiste kinnipeetavatega ja negatiivse

eeskuju andmine kaaskinnipeetavatele. Kaebaja eraldamata jätmisel ei oleks võimalik tagada tema

üle tõhusat järelevalvet.

Kohus nõustub, et kaevatavas käskkirjas toodud asjaolusid arvestades ei olnud vastustajal

võimalik rakendada eesmärgi saavutamiseks, s.o kaaskinnipeetavate tervise ja vangla julgeoleku

tagamiseks, kaebaja õigusi vähem piiravaid meetmeid, mis oleks eesmärgi saavutamiseks sama

tõhusad.

Seetõttu on kohus seisukohal, et vastustaja on teostanud kaalutlust täiendava julgeolekuabinõu

valikul kooskõlas kaalutluse piiride ja eesmärgiga ning arvestanud sealjuures asjas tähtsust

omavate asjaoludega. Seega on vaidlustatud käskkiri täiendava julgeolekuabinõu valiku osas

õiguspärane.

23. Riigikohus on 2. juuni 2010 otsuses asjas nr 3-3-1-33-10 (p 15) sedastanud. „VangS § 69 lg 3

sätestab, et VangS § 69 lg-s 1 nimetatud asjaolude äralangemisel täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamine lõpetatakse. Seetõttu ei lõpe täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

otsustamisega vangla kohustus kaaluda, kas meetme kohaldamine on jätkuvalt põhjendatud.

Kolleegium on korduvalt rõhutanud, et diskretsioonivolituse mittetäielik kasutamine ja olulistele

asjaoludele mittetuginev kaalumine võivad endast kujutada sellist olulist diskretsiooniviga, mis on

kaalutlusotsuse tühistamise aluseks (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-81-07). Uute asjaolude

ilmnemisel tuleb vanglal diskretsiooni alusel otsustada, kas täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamine on jätkuvalt põhjendatud.“

Kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel 10. oktoobri 2013

käskkirjaga nr 6-1/394 on ühtlasi ette nähtub vastustaja pädeva ametniku kohustus otsustada

täiendavate julgeolekuabinõude jätkamise vajadus iga järgneva kuu 10. päevaks. Seega oli

vastustaja teadlik vajadusest hinnata täiendavate julgeolekuabinõude jätkamise vajalikkust ka

pärast abinõude kohaldamise otsustamist. Ühtlasi sätestati käskkirjaga ka jätkamise vajaduse

hindamise minimaalne sagedus.

24. Kohtule esitatud väljavõtetest täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise

protokollidest (tl 69) nähtuvalt otsustati jätkata julgeolekuabinõude kohaldamist 11. novembril

2013 ja 9. detsembril 2013. Vastustaja on julgeolekuabinõude kohaldamise järgselt välja

selgitanud, et vaatamata lukustatud kambrisse eraldamisele on kaebaja otsinud võimalusi

selgitada, kelle ettekande alusel kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati.

Vestlusel kaebaja ametnikega väljendas kaebaja negatiivset suhtumist E4 eluosakonda paigutatud

kinnipeetavatesse. Ka kohtuistungil väitis kaebaja jätkuvalt eitavat suhtumist julgeolekuabinõude

kohaldamise käskkirjas esitatud asjaoludesse, kinnitades, et ütles vestlusel vastustaja ametnikule,

et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olnud asjaolud ei lange kunagi ära, sest

neid pole kunagi olnudki (tl 74).

Eeltoodu alusel leiab kohus, et vastustaja on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

jätkamise otsustamisel täitnud kohustuse jätkuvalt hinnata kaebaja isikust lähtuvat ohtu

kinnipeetavate ja vangla julgeolekule. Pärast julgeolekuabinõude kohaldamist selgunud asjaolud

viitavad sellele, et kaebaja ei kavatsenud abinõude kohaldamist tinginud tegevusest loobuda.

Vastupidi, julgeolekuabinõude kohaldamine on motiveerinud kaebajat ennast veelgi enam

kehtestama ning võib kaasa tuua kättemaksu isikule, kes kaebaja kohta kaastööteate esitas.

25. Kuna käskkiri on kaebajale teatavaks tehtud, siis pidi kaebajale teada olema ka täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otsustamise kord. Samuti oli kaebajale käskkirjast

teada need asjaolud, mille alusel vastustaja pidas põhjendatuks täiendavaid julgeolekuabinõusid

kohaldada. Seeläbi oli ka kaebajale endale tagatud võimalus esitada vastuväiteid, põhjendusi ja

viidata uutele asjaoludele, et saavutada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamine.

Kaebaja ei ole vastava õiguse kasutamist väitnud.

Seega ei ole vastustajale etteheidetav kaebajale soodsate asjaoludega arvestamata jätmine

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otsustamisel.

26. 10. jaanuari 2014 käskkirjaga nr 6-1/19 (tl 47) on otsustatud lõpetada kaebaja suhtes

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine. Vastustaja selgituse kohaselt langes täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise alus ära seetõttu, et kaebaja oli võimalik ümber paigutada

elusektsiooni E3 ning kinnipeetavad, kellele kaebajal mõju oli, on vanglast vabanenud (tl 69).

Vastustaja ei ole esitanud kohtule andmeid selle kohta, kes olid need kinnipeetavad, kelle suhtes

kaebaja mõjuvõimu oli. Samuti ei ole vastustaja esitanud andmeid nende kinnipeetavate vanglast

vabanemise tähtaja kohta. Selliselt ei ole vastustaja väide kontrollitav.

Seetõttu järeldab kohus esitatud põhjendustest, et vastustaja pidas kaebajast lähtuva ohu

maandamist võimalikuks eelkõige kaebaja teise eluosakonda ümberpaigutamisega. Samas ei

nähtu, et sellist võimalust oleks kaalutud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise

otsustamisel. Kohtu hinnangul on täiendavate julgeolekuabinõude esmase kohaldamise

otsustamisel

õigustatud

mitte

kaaluda

isiku

ümberpaigutamist,

kuna

täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine tuleb otsustada piiratud ajaressursi tingimustes. Kuid hiljemalt

esimeseks pikendamise otsustamiseks pidi vastustaja välja selgitama, millised on võimalused

kaebaja

ümberpaigutamiseks

ja

vastavalt

nende

võimalustega

arvestama

täiendavate

julgeolekuabinõude

kohaldamise

jätkamise

otsustamisel.

Ümberpaigutamise

võimaluse

arvestamata jätmine on oluline kaalumisviga, kuna see võib kaasa tuua olukorra, kus jääb

kasutamata kaebaja õigusi oluliselt vähem piirav meede, mille kaudu saavutada kinnipeetavate ja

vangla julgeoleku tagamise eesmärk. Kui ümberpaigutamine ei olnud võimalik või antud ajahetkel

põhjendatud, siis oli vastustaja kohustatud esitama vastavad põhjendused täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise protokollis ning tutvustama neid ka kaebajale. Selle

nõude rikkumise tõttu on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otsused

kaalutluse osas vastuolus haldusmenetluse seaduse § 4 lg-ga 2, kuna ei ole arvestatud kõigi asjas

tähtsust omavate asjaoludega ja seega õigusvastased.

27. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamine otsustati õiguspäraselt ning abinõude kohaldamine oli õiguspärane 11. novembrini

2013, s.o täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otsustamiseni. Vastustaja 11.

novembri 2013 ja 9. detsembri 2013 otsused täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

jätkamise kohta on õigusvastased. Seetõttu oli õigusvastane kaebaja suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine ajavahemikul 11. novembrist 2013 kuni 10. jaanuarini 2014.

Kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Arvestades kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise ja nende õigusvastase kohaldamise proportsiooni leiab kohus, et kaebus rahuldatakse

2/3 ulatuses.

28. Kohus selgitab, et mitte haldusorgani toimingu või akti igasugune õigusvastasus ei ole aluseks

haldusakti tühistamisele või toimingu või aktiga tekitatud kahju hüvitamise nõudele. Kui

õigusvastasus on formaalne, näiteks juhul, kui haldusorgan on küll arvestanud kaalutlusotsuse

tegemisel olulise asjaoluga, kuid ei ole seda nõuetekohaselt dokumenteerinud, siis ei too see

tingimata kaasa hüvitise väljamõistmist isiku kasuks. Tõendamiskoormus õigusvastasuse

põhjustanud asjaolude vormilise iseloomu osas lasub sel juhul haldusorganil.

29. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 2 kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja menetluskuluks on kaebuse esitamisel tasutud

riigilõiv 15 eurot. Kaebaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja. Kaebuse menetlusse võtmise

otsustamisel kontrollis kohus riigilõivu tasumist (tl 38). Riigilõiv on olemuslikult selline

menetluskulu, mille kandmine on menetlusosalistele ettenähtav. Seetõttu peab kohus põhjendatuks

mõista vastustajalt V. A.i kasuks riigilõivu tasumist tõendava dokumendi alusel välja 2/3 tasutud

riigilõivust, s.o 10 eurot.

Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega

menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja

kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja ülejäänud osas jäävad menetluskulud poolte endi

kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik