1-12-5131/22 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Kriminaalasi nr. 1-12-5131

M Ä Ä R U S

31.märtsil 2014.a Tartu kohtumajas

Tartu Maakohtu kohtunik Anneli Tanum

sekretär Evelin Ets juuresolekul

prokurör Margit Pärn osavõtul

arutades avalikul kohtuistungil süüdimõistetu

.

suhtes karistusjärgse

U R

käitumiskontrolli kohaldamist,

l e i d i s :

U R

. tunnistati Tartu Maakohtu 24.mai 2012.a otsusega kriminaalasjas nr. 1-12- 5131 süüdi KarS § 274 lg 1 ja § 275 järgi ning liitkaristuseks mõisteti 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel suurendati mõistetud karistusega . -ile Tartu Maakohtu U R Tartu kohtumaja 11.novembri 2011.a kohtuotsusega nr. 1-11-5001 mõistetud 2 aasta 4 kuu pikkust vangistust ning liitkaristuseks mõisteti 2 aastat 6 kuud vangistust. Mõistetud liitkaristusest arvati maha Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja 11.novembri 2011.a kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakantud osa, s.o 7 kuud 5 päeva vangistust ja lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 1 aasta 10 kuud 25 päeva vangistust. Kohtuotsus jõustus 09.juunil 2012.a. Tartu Maakohtu 09.juuli 2012.a määrusega kriminaalasjas nr. 1-12-5131 suurendati . -ile U R Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja 15.mai 2012.a otsusega kriminaalasjas nr. 1-12-4040 KarS § 65 lg 2 alusel mõistetud 2 aasta 5 kuu 1 päeva pikkust vangistust temale Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja 24.mai 2012.a otsusega kriminaalasjas nr. 1-12-5131 KarS § 64 lg

1 alusel mõistetud 4 kuu pikkuse vangistuse võrra osaliselt, s.o 2 kuu pikkuse vangistuse võrra ning liitkaristuseks mõisteti 2 aastat 7 kuud 1 päev vangistust. Liitkaristusest arvati maha Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja 15.mai 2012.a otsuse järgi .

poolt

U R

ärakantud karistusaeg 19.oktoobrist 2011.a kuni 24.maini 2012.a, s.o 7 kuud 6 päeva vangistust ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 1 aasta 11 kuud 25 päeva vangistust alates 24.maist 2012.a.

U R

. karistuse kandmise aeg lõpeb selle täielikul ärakandmisel 19.mail 2014.a.

U R

. on varem kriminaalkorras karistatud:

1. Tartu Maakohtu 29.jaanuari 2008.a otsusega KarS § 266 lg 2 p 1, 3, § 199 lg 2 p 4, 7, 8 ja § 215 lg 2 p 1, 2 järgi 8-kuulise vangistusega KarS § 74 alusel tingimisi 2-aastase katseajaga;

2. Tartu Maakohtu 30.juuni 2008.a otsusega KarS § 263 p 1 järgi 4-kuulise vangistusega, mida suurendati KarS § 65 lg 2 alusel eelmise kohtuotsuse mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, mõistes liitkaristuseks 11 kuud 28 päeva vangistust, mis asendati KarS § 69 alusel 716 tunni üldkasuliku tööga tegemise tähtajaga 1 aasta 7 kuud 3 päeva;

3. Tartu Maakohtu 06.oktoobri 2008.a otsusega Kars § 215 lg 2 p 1, 2 järgi 2-kuulise vangistusega, mida suurendati KarS § 65 lg 2 alusel eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, mõistes liitkaristuseks 1 aasta 1 kuu 25 päeva vangistust;

4. Tartu Maakohtu 03.augusti 2010.a otsusega KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 ja § 202 lg 2 p 2 järgi 1-aastase vangistusega KarS § 74 alusel tingimisi 1 aasta 8 kuu pikkuse katseajaga, kuid Tartu Maakohtu 28.oktoobri 2010.a määrusega pöörati karistus siiski täitmisele;

5. Tartu Maakohtu 11.novembri 2011.a otsusega KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9, § 200 lg 1, §

201 lg 2 p 1 ja § 202 lg 1 järgi KarS § 65 lg 1 kohaldades 2 aasta 4 kuu pikkuse vangistusega;

6. Viru Maakohtu 15.mai 2012.a otsusega KarS § 275 ja § 274 lg 1 järgi 1 kuu 1 päeva pikkuse vangistusega, mida suurendati KarS § 65 lg 2 alusel eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, mõistes liitkaristuseks 2 aastat 5 kuud 1 päev vangistust.

U R

. on korduvalt karistatud ka väärteokorras.

Tartu

Vangla

iseloomustustest

nähtuvalt

on

süüdimõistetu

vangistuses

osalenud

majandusabitöödel,

omandanud

põhihariduse,

läbinud

puidutöö

kursuse

ja

sotsiaalabiprogrammi

„Eluviisitreening“.

Samuti

on

ta

alustanud

osalemist

sotsiaalabiprogrammis „Agressiivsuse asendamise treening“, kuid katkestas selle. Vangistusest on tal hulganisti kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Kriminaalhooldaja arvamusest nähtuvalt puudub süüdimõistetul vabaduses seadusekuulekust soodustav ja toetav sotsiaalvõrgustik. Tal puudub ka kindel eluja töökoht ning kriminaalhooldaja ei usu, et süüdimõistetu suudaks järgida temale käitumiskontrolli kohaldamisega kaasnevaid nõudeid ja kohustusi.

U R

. avaldas kohtuistungil, et ei ole karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisega nõus. Vabanedes tal Eestis kindel elukoht puuduks. Samuti puuduvad tal lähedased toetavad isikud. Eelkõige oleks tal soov lahkuda Eesti Vabariigist elama ja tööle Norra. Kui see ei õnnestuks, siis oleks tal ehk võimalus esialgu peatuda enda endise tüdruksõbra juures. Sotsiaalkorterit on ta Tartu linnalt taotlenud, kuid kuni vabanemiseni talle seda ei võimaldata. Prokurör ei toetanud . suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamist.

U R

KarS § 871

lg 1 kohaselt kohaldab kohus isiku suhtes pärast vangistuse ärakandmist käitumiskontrolli vastavalt KarS § 75 sätestatule, kui: 1) isikut on karistatud tahtliku kuriteo eest vähemalt kaheaastase vangistusega ning ta on ära kandnud mõistetud vangistuse täies ulatuses; 2) teda on enne punktis 1 nimetatud kuriteo toimepanemist samuti karistatud tahtliku kuriteo eest vähemalt üheaastase vangistusega ja 3) arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ja elutingimusi ning käitumist karistuse kandmise ajal, on alust arvata, et ta võib toime panna uusi kuritegusid.

U R

. on karistatud tahtlike kuritegude toimepanemise eest enam kui 2-aastase vangistusega ning samuti on teda varasemalt karistatud tahtlike kuritegude eest vähemalt 1- aastase vangistusega. Käesoleva vangistuse kandmiselt peaks ta pärast karistuse täielikku ärakandmist vabanema 2014.a maikuus. Seega on süüdimõistetu vabanemisel olemas kõik formaalsed alused tema suhtes karistusejärgse käitumiskontrolli kohaldamiseks.

U R

. on kriminaalkorras karistatud kokku seitsmel korral. Ta on korduvalt kandnud reaalset vangistust. Samuti on temale mõistetud vangistust jäetud tingimisi katseajaga täitmisele pööramata ning vangistust on asendatud üldkasuliku tööga. Vaatama sellele on süüdimõistetu oma õigusvastast tegevust pidevalt jätkanud ning ei ole suutnud oma käitumist muuta ega temale kehtestatud reegleid järgida ka kriminaalhoolduse ajal. Samuti ei ole U R . suutnud oma käitumist muuta käesoleva vangistuse ajal ning on jätkanud reegleid eiravat käitumisviisi, pannes toime uued kuriteod ja arvukalt distsipliinirikkumisi. Seega tuleb järeldada, et varasemad karistused ja ka käesoleva vangistuse kandmine ei ole süüdimõistetule vajalikku mõju avaldanud ning on jätkuvalt reaalne oht tema poolt vabaduses uute kuritegude toimepanemiseks.

Kuna senini on

.

pannud toime eriliigilisi kuritegusid, sealhulgas vägivallaga

U R

seonduvaid, siis tuleb tema ühiskonnaohtlikkust pidada laiaulatuslikuks ja ettearvamatuks. Kindlasti tuleb varavastaste kuritegude puhul pidada peamiseks ohuteguriks süüdimõistetu majanduslikku ebastabiilsust, mis on aktuaalne ka tema vabanemise korral, kuna kindlat töökohta talle vabaduses garanteeritud ei ole. Samuti tuleb ohutegurina süüdimõistetu kuritegeliku käitumise juures käsitleda tema kalduvust eneseõigustuseks, kuna sel juhul ei pruugi ta oma käitumist ja selle negatiivseid tagajärgi ka täiesti adekvaatselt hinnata ega tegelikku väärolemust tajuda.

Ohutegur on ka süüdimõistetul positiivselt toetava sotsiaalvõrgustiku puudumine ja tema negatiivne mõjutatavus kriminaalse tutvusringkonna poolt, millele viitab grupiviisiliste kuritegude toimepanemine. Nimetatud ohtu suurendab veelgi see, et vabanemisel puudub süüdimõistetul kindel elukoht ja võimalusega asuda elama varjupaiga kaasneb paratamatult ka sage kokkupuude asotsiaalse ja kuritegeliku eluviisiga isikutega, kes võivad süüdimõistetule omakorda negatiivset mõju avaldada. Kohus leiab, et selliste eelandmetega isiku puhul oleks kahtlemata vajalik karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine.

Samas karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine olukorras, kus isikul puudub kindel elukoht Eestis, ei ole võimalik kuna ei ole täidetud käitumiskontrolli kohaldamiseks vajalikud seadusest tulenev nõue. Sotsiaalelupinna saamine ei ole enne tema vabanemist võimalik ja ei ole teada, millal selleks reaalne võimalus avaneks. Võimalust ööbida XXXX sotsiaalpinnal ei saa aga nimetada isiku kindlaks elukohaks kuna sinna saamiseks on vajalik täita kindlaid nõudeid, isikut ei seo selle kohaga reaalselt midagi ning tal on võimalik sealt alati lahkuda teadmatusse.

Samuti tuleb isiku suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise otsustamisel kaaluda lisaks tema ühiskonnaohtlikkusele ka seda, kas vastav meede üldse aitaks tema kuriteoriske maandada ja tema taasühiskonnastumist toetada ehk kas isik oleks valmis kriminaalhooldusele alluma ja kas sellest oleks temale kasu. Kuna käesoleval juhul ei ole süüdimõistetu käitumiskontrolli kohaldamisega nõus ja tema varasemate kriminaalhoolduste ebaõnnestumise ning vangistuse aegse käitumise põhjal puudub kohtul ka veendumus, et tal oleks olemas motivatsioon kriminaalhooldajaga koostöö tegemiseks, siis leiab kohus, et antud juhul karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine oma eesmärki ilmselt ei täidaks.

Seega leiab kohus, et karistusjärgne käitumiskontroll tuleb jätta .

suhtes

U R

kohaldamata.

Juhindudes KrMS § 4261 ja § 432, kohus

m ä ä r a s :

Jätta karistusjärgne käitumiskontroll

(IK XXX) suhtes kohaldamata.

U R

. Määruse peale on kohtumenetluse pooltel õigus esitada Tartu Maakohtule kirjalik määruskaebus 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teda saama.

Kohtunik