3-13-70238/25 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(7)

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Roos Otsuse tegemise aeg ja koht

31. märts 2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-13-70238 Haldusasi MTÜ Tallinna Erivajadustega Laste ja Noorte Tugiühing kaebus Tallinna Linnavalitsuse kohustamiseks tasuda erakooli tegevuskulud 2013. aastal summas 15 768 eurot Menetlusosalised Kaebaja – MTÜ Tallinna Erivajadustega Laste ja Noorte Tugiühing (registrikood 80206046), volitatud esindaja vandeadvokaat Taivo Ruus Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindaja Nele Kilk Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon

1. Võtta vastu kaebaja loobumine nõuetest kohustada vastustajat osalema eraüldhariduskooli Hilariuse kool tegevuskulude katmises esitatavate arvete alusel ning tasuma viivist viivitusse jäänud arvete eest.

2. Lõpetada osaliselt haldusasja menetlus, s.o nõudes kohustada Tallinna linna tasuma erakooli tegevuskulud 2013. aasta jaanuari–aprilli eest (summas 4814 eurot).

3. Rahuldada ülejäänud osas MTÜ Tallinna Erivajadustega Laste ja Noorte Tugiühing kaebus.

4. Kohustada Tallinna linna tasuma MTÜ-le Tallinna Erivajadustega Laste ja Noorte Tugiühing (registrikood 80206046) eraüldhariduskooli Hilariuse kool 2013. aasta mai–detsembri tegevuskuludest 10 954 (kümme tuhat üheksasada viiskümmend neli) eurot.

5. Lugeda kohtuotsuse resolutsiooni punktis 4 nimetatud kohustus esialgse õiguskaitse korras täidetuks summas 5186 eurot, mistõttu kuulub kohtuotsuse resolutsiooni punktis 4 nimetatud kohustus täitmisele veel summas 5768 (viis tuhat seitsesada kuuskümmend kaheksa) eurot.

6. Mõista Tallinna linnalt MTÜ Tallinna Erivajadustega Laste ja Noorte Tugiühingu kasuks välja kantud riigilõiv 30 eurot.

7. Jätta poolte ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda.

2(7) Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 30. aprillil 2014. a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 30.12.2013 esitas MTÜ Tallinna Erivajadustega Laste ja Noorte Tugiühing Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse kohustamiseks: 1) osaleda eraüldhariduskooli Hilariuse kool tegevuskulude katmises esitatavate arvete alusel; 2) tasuda juba esitatud arved (2013. aasta eest) kogusummas 15 768 eurot; 3) tasuda viivist viivitusse jäänud arvete eest.

Kaebuse kohaselt on MTÜ-le Tallinna Erivajadustega Laste ja Noorte Tugiühing väljastatud koolitusluba nr 7131 HTM, mille alusel peab MTÜ erakoolina tegutsevat Hilariuse kooli, mis on mõeldud erivajaduslikku õpet vajavatele lastele. Erakoolis õppis 2013. a jaanuarist kuni augustini 17 õpilast, alates septembrist kuni tänaseni on õpilaste arv, kelle elukoht rahvastikuregistri järgi on Tallinna linn, kokku 20. 2013. aastal on MTÜ Tallinna Erivajadustega Laste ja Noorte Tugiühing esitanud Tallinna Linnavalitsusele igakuiselt arveid linnapoolse tegevuskulu katmiseks kokku summas 15 768 eurot. Tallinna Linnavalitsus on keeldunud arveid tasumast. Seega ei täida vastustaja erakooliseaduse (edaspidi EraKS) §-st 222 tulenevat kohustust katta kaebaja peetava eraüldhariduskooli tegevuskulud. Hilariuse kool on ette nähtud erivajadustega õpilastele ning kooli võetakse vastu õpilased, kes on läbinud nõustamiskomisjoni ja omavad komisjoni suunamiskirja eripedagoogilisele õppele, mille võimalused munitsipaalkoolides on oluliselt piiratud. Seitse Tallinna linnas asuvat hariduslike erivajadustega lastele haridust pakkuvat põhikooli on jaotunud üle linna, hariduslike erivajadustega õpilastel ei tohiks olla kohustust käia kodust oluliselt kaugemal koolis kui ülejäänud õpilased. Sellega on Hilariuse kooli erakoolina pidamine täiendavalt põhjendatud. Viivist nõuab kaebaja halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 167 lg 3, võlaõigusseaduse (VÕS) §113 lg 1 ja 94 lg 1 alusel arvete tasumise kohustuste täitmisega viivitamise eest. Kaebaja taotleb vastustaja kohustamist tasuma lisaks 2013. aastal esitatud arvete eest viivist seadusjärgses määras kindla summana sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni HKMS § 38 lg 3 mõttes. Menetluskulud palub kaebaja jätta vastustaja kanda.

Koos kaebusega esitatud esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluses palus kaebaja kohtumenetluse ajaks kohustada Tallinna Linnavalitsust tasuma ajavahemikus 05.01.2013-01.12.2013 esitatud arved summas 15 768 eurot ning kohtumenetluse käigus esitatavad tegevuskulude arved.

2. 08.01.2014 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse, määras vastustajaks Tallinna linna ning rahuldas esialgse õiguskaitse taotluse ja kohustas Tallinna linna tasuma MTÜ Tallinna Erivajadustega Laste ja Noorte Tugiühingu peetava Hilariuse kooli tegevuskulud summas 10 000 (kümme tuhat) eurot hiljemalt 15 päeva jooksul arvates vastava määruse punkti jõustumisest.

3. 23.01.2014 esitas Tallinna linn Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus Tallinna Halduskohtu 08.01.2014 määruse esialgse õiguskaitse kohaldamise osas tühistada.

4. 28.01.2014 määrusega rahuldas Tallinna Ringkonnakohus määruskaebuse osaliselt ning kohustas Tallinna linna esialgse õiguskaitse korras tasuma MTÜ Tallinna Erivajadustega Laste ja Noorte Tugiühingu peetava Hilariuse kooli tegevuskulud summas 5186 eurot, kuna Tallinna linn oli 03.01.2014 tasunud kaebaja poolt jaanuarist 2013 – aprillini 2013 esitatud arved kogusummas 4814 eurot.

3(7)

5. 05.02.2014 esitas vastustaja kohtule seisukoha kaebuse kohta ning taotluse vastustaja asendamiseks.

Tallinna linn leiab, et õigeks vastustajaks on Vabariigi Valitsus, kuna Hilariuse kool ei ole eraüldhariduskool, millega seonduvate kulude kandmisel kohalduks EraKS § 222. Hilariuse kool on suunatud hariduslike erivajadustega õpilastele ning kõik kooli õpilased on toimetulekuõppel, mistõttu peab põhikoolija gümnaasiumiseaduse (PGS) § 2 lg 4 alusel neile põhiseaduse §-s 37 sätestatud hariduse andmise tagama riik. Kooli põhikirja kohaselt on kooli eesmärgiks anda põhikooli haridust erivajadustega lastele Vabariigi Valitsuse 16.12.2010 määruse nr 182 „Põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava“ lisa 2 järgi, mis on toimetulekuõpet käsitlev õppekava, ning vastava õppe tagamine on otsesõnu PGS § 2 lõikes 4 sätestatud riiklik kohustus.

PGS § 2 lg 4 sätestab selgelt riigi ülesande asutada hariduslike erivajadustega õpilastele õppe andmiseks vajalikud koolid, kujundada sobiv koolivõrk, mis arvestaks maksimaalselt vastavate õpilaste elukohalähedusega, tagada nende kooli vastuvõtt, luua koolis õpilaste igakülgse arengu toetamiseks spetsiaalsed õpitingimused ning kanda kooli ülalpidamisega seotud kulud. Sel moel tagab riik põhiseaduse §-s 37 sätestatud õppemaksuta kohustusliku hariduse andmise hariduslike erivajadustega õpilastele. PGS § 2 lg-s 4 sätestatud kohustuse olemusest ja imperatiivsusest tuleneb, et kui riik vastavat kohustust ei täida, siis on ta kohustatud hüvitama kohustuse täitmisega kaasnenud kulud.

Vastasel juhul võiks kohustuse täitmata jätmine õigustada kohustuse täitmisest kõrvalehoidumist ning riigi alusetut rikastumist. EraKS §-s 222 sätestatud erakoolide tegevuskulude hüvitamise regulatsioon ei ole mõeldud PGS § 2 lg-s 4 sätestatud kohustuse täitmisest vabanemiseks. PGS § 2 lg-s 4 sätestatud hariduslike erivajadustega õpilaste koolide pidamise kohustust ei ole kohalikele omavalitsustele pandud. Vastav kohustus lasub riigil, kes on seadusest tuleneva ülesande täitmiseks loonud ka mitmeid vastavaid koole. Vastavalt PGS § 2 lg-le 4 kehtib hüvitamiskohustus täies mahus, st samadel alustel riigi erikoolidega peab riik rahastama kõigis üldhariduskoolides, sh eraüldhariduskoolides õppivate nägemisja kuulmispuudega õpilaste, liikumispuudega õpilaste, kellel lisaks liikumispuudele esineb täiendav hariduslik erivajadus, tundeeluja käitumishäiretega õpilaste, toimetulekuja hooldusõppel olevatele õpilaste ning kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste õppetegevust.

Arvestades, et MTÜ pakub toimetulekuõpet, täites seega riiklikku kohustust, peaks sellega seonduvad kulud täies mahus ja mingite eranditeta kandma riik. Riigikoolide, sh riigi omandis olevate hariduslike erivajadustega õpilaste koolide pidamise kulusid ei ole omavalitsus kohustatud rahastama. Eeltoodu kehtib ka rahvastikuregistrijärgselt Tallinna linna haldusterritooriumil elavate õpilaste kohta. Seega ei ole kaebaja kooli tegevuskulude hüvitamise kaebus esitatud õige vastustaja vastu ning vastustajaks peaks olema Eesti Vabariik Vabariigi Valitsuse kaudu.

Lisaks eeltoodule leiab vastustaja, et EraKS §-s 222 sisalduv ülesanne on riiklik kohustus. Eraõiguslikule juriidilisele isikule kuuluva kooli tegevuse toetamine ei ole olemuselt omavalitsuslik ülesanne, vaid kohustus, mille riik on vabatahtlikult võtnud, millest tulenevalt on see kohustus käsitatav riikliku ülesandena. Riikliku ülesande täitmisega kaasnevad kulud on kohustatud hüvitama riik. See tähendab, et ka kulude hüvitamise nõue tuleb esitada riigi vastu. Vastavalt KOKS § 6 lg-le 2 on omavalitsusüksuse ülesanne korraldada antud vallas või linnas põhikoolide ja gümnaasiumide ning teiste kohalike asutuste ülalpidamist, juhul kui need on omavalitsusüksuse omanduses. Kaebaja kool ei ole käsitatav munitsipaalomandis oleva koolina. Samuti on Tallinna linn seisukohal, et EraKS § 222 on põhiseadusevastane. Tallinna linnal on põhiseaduse § 37 alusel kohustus teha haridus oma haldusterritooriumil kättesaadavaks ning pidada selle jaoks ülal vajalikul arvul õppeasutusi, kusjuures õpe peab toimuma õppemaksuta. Olukord, kus Tallinna linn peab lisaks olemasolevale hariduse pakkumise kohustusele ilma igasuguse rahastamiseta ülal pidama ka erakoole, on põhiseadusvastane, sest see on otseses vastuolus KOV-i kohustusega pakkuda tasuta õpet. EraKS § 222 põhiseadusevastasus nähtub otseselt ka kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg-st 2, mille kohaselt on omavalitsusüksus kohustatud korraldama üldhariduskoolide ülalpidamist vaid juhul, kui need on tema omandis. Põhiseadusvastane on ka olukord, mille on riik enda tegevusega teinud. Põhiseaduse § 154 lõike 2 teise lause alusel on riigil kohustus eraldada riiklike ülesannete täitmiseks

4(7) rahalised vahendid riigieelarvest. Riik ei ole kohalikele omavalitsustele EraKS sätte rakendamiseks rahalisi vahendeid ette näinud. Vastustaja on esitanud Eesti Vabariigi vastu Haridusja Teadusministeeriumi kaudu kaebuse kohustamaks riiki hüvitama EraKS § 222 rakendamisega kaasnenud kulu ja eraldama tulevikuks vajalikud rahalised vahendid riikliku kohustuse täitmiseks. Nimetatud kaebust menetleb Tartu Halduskohus haldusasjas nr 3-13-1329. Olukorras, kus riik on EraKS §-s 222 märgitud kohustuse vabatahtlikult võtnud ja sellega seonduvad kohustused omavalitsuste kanda jätnud, nägemata selleks ette täiendavaid rahalisi vahendeid, ei ole mõeldav, et KOV suudaks neid kohustusi katta ilma selleks riigilt vahendite eraldamist.

6. 20.02.2014 esitas kaebaja nõude täpsustuse, milles teatas, et tema lõplikuks nõudeks on kohustada Tallinna linna tasuma (2013. aasta) tegevuskulude eest juba esitatud arved kogusummas 15 768 eurot (tl 69). Teistest nõuetest kaebaja loobub. Samuti palub kaebaja jätta menetluskulud täies ulatuses vastustaja kanda.

7. 21.02.2014 määrusega määras kohus asja läbivaatamise vormiks kirjaliku menetluse ning jättis vastustaja taotluse vastustaja asendamiseks rahuldamata.

8. Pooled kinnitasid kohtule 17.03.2014, et kaebuse esitamise hetkel on 2013. aasta tasumata arvetest vastustaja ise tasunud 03.01.2014 4818 eurot ja esialgse õiguskaitse korras 5186 eurot ning seega on kaebaja esitatud arvete alusel tasumata veel 5768 eurot (tl 96 ja 97).

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Kaebaja esitas 20.02.2014 avalduses taotluse loobuda kaebuses nõuetest kohustada Tallinna linna:

- osalema eraüldhariduskooli Hilariuse kool tegevuskulude katmises esitatavate arvete alusel;

- tasuma viivist viivitusse jäänud arvete eest.

Kohus leiab, et kaebusest loobumine tuleb vastu võtta ja haldusasja menetlus nendes nõuetes lõpetada (HKMS § 152 lg 1 p 3). Kohus selgitab, et esimesest nõudest – edasiulatuvalt vastustaja kohustamine – loobumine ei tähenda seda, et kaebaja ei saaks edaspidi esitada kaebust vastustaja kohustamiseks tasuda konkreetsed arved. Tegemist on siis teistsuguste asjaolude kogumiga, kuna siis on kaebaja vastustajale arved esitanud ning vastustaja võib olla arvete tasumisest keeldunud või olnud tegevusetu. Ka Tallinna Ringkonnakohus on 30.01.2014 otsuse nr 3-13-1378 punktis nr 18 leidnud, et kaebajal säilib analoogses olukorras (kaebuse rahuldamata jätmisel) õigus pöörduda uuesti kohtusse eraldi kaebusega. Seega ei kohaldu selles osas HKMS § 43 lg-s 1 sätestatud piirang.

10. Seega on halduskohtu menetluses üksnes kaebaja nõue kohustada vastustajat tasuma juba esitatud arved (2013. aasta eest) kogusummas 15 768 eurot. Vastustaja tasus enne halduskohtu 08.01.2014 esialgse õiguskaitse määruse tegemist kaebaja 2013. aasta jaanuar-aprilli arvete alusel 4818 eurot. Seega on kaebuses nõutav toiming osaliselt tehtud ja haldusasja menetlus tuleb selles osas HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel lõpetada.

11. Kohus leiab, et kaebus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Tallinna linnal on kohustus kaebaja peetava erakooli tegevuskulude katmises osaleda.

12. Riigikohus on lahendites nr 3-3-1-2-01, 3-3-1-77-09 ja 3-3-1-5-09 sõnastanud halduskohtule esitatud kohustamiskaebuse rahuldamise eeldused, mis peavad üheaegselt täidetud olema. Esiteks peab avaliku võimu kandjal, kelle vastu kaebus esitatud on, olema seadusest, muust õigustloovast aktist, haldusaktist või lepingust tulenev kohustus vastav haldusakt anda või toiming sooritada. Teiseks on oluline, et avaliku võimu kandja ei ole, vaatamata kaebaja taotlusele, seda toimingut

5(7) veel sooritanud ning kolmandaks ei esine muid põhjendatud vastuväiteid, millest tulenevalt võiks õigus toimingule olla ära langenud. Poolte vahel on vaidlus selles, kas vastustajal on seadusest tulenev kohustus kaebaja esitatud arved tasuda või mitte. Vaidlust ei ole sellest, et avaliku võimu kandja, s.o Tallinna linn, ei ole vaatamata kaebaja taotlusele esitatud arveid tasunud ning on arvete tasumisest 09.10.2013 kirjaga keeldunud.

13. EraKS § 222 lõikes 1 sätestatakse, et vald või linn osaleb eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises proportsionaalselt selles koolis õppivate õpilaste arvuga, kelle rahvastikuregistri järgne elukoht asub selle valla või linna haldusterritooriumil. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt lähtutakse tegevuskulude katmisel PGS §-s 83 sätestatud munitsipaalkooli tegevuskulude katmises osalemise tingimustest ja korrast.

Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et MTÜ Tallinna Erivajadustega Laste ja Noorte Tugiühing peetavale Hilariuse koolile on haridusja teadusministri 02.08.2011 käskkirja nr 618 väljastatud koolitusluba nr 6324HTM kehtivusega 02.08.2011-31.08.2013 ning 06.08.2013 käskkirja nr 362 alusel koolitusluba nr 7131HTM kehtivusega 01.09.2013-31.08.2018. Samuti puudub vaidlus selles, et koolitusload on väljastatud EraKS § 5 lg 1 alusel ning antud õppe korraldamiseks põhikooli I-III kooliastmes Tallinna linnas. Pooled ei ole vaidlustanud ka asjaolu, et Hilariuse koolis õppis 2013. a jaanuarist kuni augustini 17 õpilast ning et alates septembrist kuni tänaseni on õpilaste arv, kelle elukoht rahvastikuregistri järgi on Tallinna linn, kokku 20. Iseenesest ei ole Tallinna linn vaidlustanud ka kaebaja esitatud arvetes märgitud summade suurust. Kohtu hinnangul vastavad arvetel märgitud summad PGS § 83 lõike 7 alusel kehtestatud määruse „Õppekoha tegevuskulu piirmäär ühe kuu kohta 2013. aastal» nõuetele (määruse kohaselt oli ühe õppekoha tegevuskulu piirmäär 2013. aastal 73 eurot ühe kuu kohta).

14. Poolte vahel seisneb vaidlusküsimus selles, et Tallinna linna hinnangul ei ole Hilariuse kool üldhariduskool, millele kohalduks EraKS § 222. Vastustaja põhjendab oma seisukohta sellega, et Hilariuse kool on suunatud hariduslike erivajadustega õpilastele ning kõik õpilased on toimetulekuõppel, mistõttu peaks PGS § 2 lg 4 alusel neile põhiseaduse §-s 37 sätestatud hariduse andmise tagama riik. Vastustaja leiab, et isegi kui tegemist oleks üldhariduskooliga, millele vastav säte kohalduks, puudub Tallinna linnal kohustus kaebaja tegevuskulusid kanda, kuna EraKS §-s 222 sisalduv ülesanne on riiklik kohustus ja seega peaks vastavad kulud hüvitama riik.

PGS § 2 lg 1 kohaselt on põhikool üldhariduskool, mis loob võimalused põhihariduse omandamiseks ja koolikohustuse täitmiseks ning põhikoolis on kolm kooliastet (I kooliaste – 1.-3. klass; II kooliaste – 4.-6. klass; III kooliaste – 7.-9. klass). EraKS § 2 lg 1 kohaselt on erakool äriregistrisse kantud aktsiaseltsi, osaühingu või mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse kantud sihtasutuse või mittetulundusühingu (edaspidi pidaja) asutus, mis juhindub oma tegevuses seadustest, nende alusel antud õigusaktidest ning erakooli pidaja põhikirjast ja erakooli põhikirjast. Sama paragrahvi lõike 2 punkti 3 kohaselt on erakooli liigiks muuhulgas põhikool. Kohus leiab, et kuna Hilariuse kool on loonud võimalused põhihariduse omandamiseks ja koolikohustuse täitmiseks ning koolile on väljastatud EraKS § 5 lg 1 alusel luba õppe korraldamiseks põhikooli kõikides kooliastmetes, vastab Hilariuse kool eelnimetatud üldhariduskooli nõuetele ning seega on tegemist eraüldhariduskooliga. Vastavas osas puudub pooltel ka vaidlusküsimus.

PGS § 2 lg 4 kohaselt võib hariduslike erivajadustega õpilaste õppe paremaks korraldamiseks asutada ja pidada hariduslike erivajadustega õpilastele suunatud kooli. Riik tagab koolide asutamise ja pidamise nägemisja kuulmispuudega õpilastele, liikumispuudega õpilastele, kellel lisaks liikumispuudele esineb täiendav hariduslik erivajadus, tundeeluja käitumishäiretega õpilastele, toimetulekuja hooldusõppel olevatele õpilastele ning kasvatuse eritingimusi vajavatele õpilastele. Kohtu hinnangul ei välista vastav regulatsioon asjaolu, et Hilariuse kool on eraüldhariduskool. Samuti ei muuda see fakti asjaolu, et koolis õpivad erivajadustega lapsed ning kooli eesmärk on pakkuda õpet

6(7) eelkõige erivajadustega lastele. Hilariuse kool vastab PGS § 2 lg 1, EraKS § 2 lg 1 ja lg 2 p 3 nõuetele ning PGS § 2 lg-s 4 sätestatu ei muuda seda olematuks.

15. Järgnevaga annab kohus hinnangu selle kohta, kas PGS § 2 lg 4 teises lauses sätestatud riigi kohustus asutada ja pidada teatud hariduslike erivajadustega õpilastele suunatud koole saab välistada EraKS § 222 lg-s 1 sätestatud kohaliku omavalitsuse kohustuse osaleda õigusaktides määratud ulatuses eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises. Vastava sätte muudatust puudutava eelnõu seletuskirja (põhikoolija gümnaasiumiseaduse ning sellega seotud teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri nr 340 SE) kohaselt luuakse PGS § 2 lg-ga 4 suurem selgus nendes erivajadustes, mille puhul on vajalik ja otstarbekas õpe erivajadustega laste koolis ning sätte eesmärk on, et riik tagaks põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava alusel toimetulekuja hooldusõppes osalevatele õpilastele võimaluse õppida riigi poolt peetavas hariduslike erivajadustega õpilaste koolis, kui kohalikud omavalitsused vastavat võimalust ei paku. Kohus leiab, et PGS § 2 lõikes 4 sätestatu paneb riigile küll kohustuse tagada hariduslike erivajadustega õpilastele riigikoolide olemasolu, kuid selline regulatsioon ei piira hariduslike erivajadustega lastele õppe pakkumist ka muudes koolides.

16. Põhiseaduse (PS) § 37 lõikes 3 on sõnaselgelt sätestatud, et lapse hariduse valikul on otsustav sõna vanematel. Hilariuse koolis õppivate laste vanemad on oma lapse sellesse kooli õppima asumisega oma valikuvabadust teostanud. PGS § 2 lg 4 võiks anda koolikohustuslikule lapsele või tema vanemale nõudeõiguse riigi suhtes, et riik rajaks erivajadusega õpilasele suunatud kooli, kuid see ei anna alust kohalikule omavalitsusele vabaneda EraKS § 222 lõikes 1 sätestatud kohustusest. Kohalikul omavalitsusel puudub õigusaktidest tulenev volitus teostada vanemate valikuõigust viimaste asemel. PGS § 47 lg 1 kohaselt lähtutakse haridusliku erivajadusega õpilase õppe korraldamisel kaasava õppe põhimõtetest, mille kohaselt üldjuhul õpib haridusliku erivajadusega õpilane tavaklassis. Üksnes juhul, kui elukohajärgses koolis ei ole võimalik korraldada õpet tulenevalt õpilase hariduslikust erivajadusest, oleks vastustaja kohustatud koostöös teiste koolide ja kooli pidajatega tagama õpilasele hariduse omandamise võimalused nõustamiskomisjoni soovituste kohaselt. Sellisel juhul võiks tulla kõigi osapoolte koostöös kõne alla, et õpilane jätkab oma haridusteed riigi rajatud koolis. Vaidlust ei ole selle üle, et Hilariuse kool suudab erivajadustega õpilase õpet korraldada.

17. Samuti ei välista PGS § 2 lg 4 mingil moel kohalikule omavalitsusele EraKS § 221 lg-ga 1 pandud kohustust osaleda õigusaktides sätestatud ulatuses eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises. EraKS § 222 ei erista eraüldhariduskoole selle alusel, kas koolis antakse põhiharidust hariduslike erivajadustega lastele või hariduslike erivajadusteta lastele. Vastustajal tuleks kooli tegevuskulud katta ka siis, kui vastustaja haldusterritooriumil elav õpilane õpiks eraüldhariduskooli asemel mõne teise valla või linna üldhariduskoolis. Seega ei oma EraKS § 222 lg 1 alusel tegevuskulude katmisel tähtsust asjaolu, et eraüldhariduskool pakub õpet eelkõige hariduslike erivajadustega lastele.

PGS § 83 lg 6 sätestab, et tegevuskulude katmisel lähtutakse kooli, kus õpilane õpib, õppekoha tegevuskulu maksumusest, mis saadakse kooli eelarves määratud tegevuskulude summa jagamisel kooli õpilaste arvuga selle kuu 10. kuupäeva seisuga. Arved tegevuskulude katmises osalemise eest esitatakse igakuiselt 1/12 õppekoha tegevuskulu maksumuse osas. Kui 1/12 õppekoha tegevuskulu maksumus on suurem kui lõike 7 alusel kehtestatud õppekoha tegevuskulu piirmäär ühe kuu kohta, lähtutakse tegevuskulude katmisel õppekoha tegevuskulude piirmäärast ühe kuu kohta, välja arvatud õpilaste puhul, kes õpivad § 51 lõike 1 punktides 5–12 sätestatud haridusliku erivajadusega õpilaste klassides. Sellest nähtub, et haridusliku erivajadusega õpilaste klassides ei lähtuta tegevuskulude katmisel õppekoha tegevuskulude piirmäärast, vaid õppekoha tegevuskulu tegelikust maksumusest.

Vabariigi Valitsuse 14.02.2013 määruse nr 28 „Õppekoha tegevuskulu piirmäär ühe kuu kohta 2013. aastal“ § 1 kohaselt on ühe õppekoha tegevuskulu piirmäär 73 eurot ühe kuu kohta. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja poolt vastustajale esitatud arvete alusel taotletakse tegevuskulude katmist

7(7) üksnes ühe õppekulu tegevuse piirmääras, s.o 73 eurot kuus ühe õpilase kohta. Seega ei olene vastustaja osaluse määr Hilariuse kooli tegevuskulude katmises sellest, kas õpilastel on erivajadus või mitte.

18. Kohtu hinnangul on põhjendamatu vastustaja seisukoht, justkui võiks EraKS §-s 222 sätestatud kohustuse mittetäitmist õigustada sellega, et eraüldhariduskoolide tegevuskulude rahastamine on oma olemuselt riiklik kohustus ning et riik ei ole omavalitsusele vastava kohustuse täitmiseks raha eraldanud. Kohus leiab, et EraKS §-s 222 sätestatud kohustuse täitmise seisukohalt ei oma käesolevas vaidluses vastavad asjaolud tähtsust, kuna nimetatud säte on vastava kohustuse seadnud otsesõnu kohalikule omavalitsusele. Hinnangu andmine sellele, kas riik on omavalitsustele taganud neile EraKS §-ga 222 pandud ülesande täitmiseks piisavate eelarvevahendite olemasolu või eraldamise (olenemata sellest, kas vastav kohustus on oma iseloomult omavalitsuslik või riiklik), väljub käesoleva vaidluse piiridest, seondudes hoopis vastustaja enda poolt viidatud Tartu Ringkonnakohtu menetluses oleva haldusasjaga nr 3-13-1329. Seega ei saa koolile tegevuskulude hüvitamist seada sõltuvusse riigilt rahastuse saamisest. Tegemist ei ole tingimusliku kohustusega, mida tuleks täita üksnes juhul, kui riik linnale selleks raha eraldab. Kohus leiab, et isegi kui leiaks tuvastamist, et riigil on kohustus Tallinna linnale eraldada lisavahendeid, ei tähenda see, et Tallinna linn saaks sel moel õigustada enda kohustuste täitmata jätmist või täitmisega viivitamist kolmandate isikute, sh kaebaja ees. Asjaolu, et kohustatud poolel pole rahalise kohustuse täitmiseks vajalikke vahendeid, ei muuda kohustust olematuks ega lõpeta seda. Vastustaja ei ole esitanud arvete põhjendatuse kohta ühtegi sisulist vastuväidet, näiteks, et Hilariuse koolis õpiks tegelikkuses arvetel märgitust vähem õpilasi, kelle elukohaks on Tallinna linn.

19. Eeltoodust tulenevalt kuulub kaebus kooli tegevuskulude katmise osas rahuldamisele. 2013. aasta eest esitas kaebaja vastustajale arveid kogusummas 15 768 eurot. 03.01.2014 on vastustaja tasunud kaebaja poolt 2013. a jaanuarist kuni aprillini esitatud arved kogusummas 4814 eurot (2013. aasta jaanuari-aprilli arved). Kohus on selles osas menetluse käesoleva otsuse punktis 10 lõpetanud. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebuse 10 954 euro ulatuses (15768-4814). Nimetatud summa hõlmab ka Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2014 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse korras vastustaja poolt kaebajale tasutut, kuna kohus ei ole nimetatud summa tasumise kohustuse osas kohtuotsusega seisukohta võtnud. Kuna Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2014 määruse alusel on vastustaja tasunud kaebajale 5186 eurot, tuleb nimetatud summa lugeda vastustajal lasuva kohustuse katteks ning vastustajal tuleb täiendavalt tasuda 5768 eurot (10954-5186).

20. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud isik, kelle kahjuks otsus tehakse. Sama paragrahvi lõike 6 kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg p 4 alusel. Kaebaja on palunud jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja ei ole taotlenud menetluses kantud õigusabikulude väljamõistmist vastustajalt. Menetluskulud on üksnes kaebuselt ja esialgse õiguskaitse esitamisel tasutud riigilõiv summas 30 eurot. Kuna vastustaja on kohustuse osaliselt kohtumenetluse jooksul täitnud ja kohus rahuldab ülejäänud osas kaebuse, tuleb vastustajalt riigilõiv summas 30 eurot välja mõista.

21. Kohus hoiatab, et kohtulahendi täitmata jätmise eest määrab kohus süüdiolevale menetlusosalisele rahatrahvi kuni 32 000 eurot (HKMS § 248 lg 1). Rahatrahvi määramine ei vabasta kohtuotsuse ettekirjutuse täitmata jätnud menetlusosalist kohustusest ettekirjutust mõistliku aja jooksul täita ega võta menetlusosaliselt, kelle huvides ettekirjutus on tehtud, õigust taotleda kohtult kohtuotsuse ettekirjutuse täitmata jätmise eest uue rahatrahvi määramist. Kui eelmise rahatrahvi määramisest on möödunud mõistlik aeg kohtulahendi täitmiseks, kuid lahendit ei ole täidetud, võib kohus määrata rahatrahvi uuesti (HKMS § 248 lg 2).

/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Roos