2-13-30528/23 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Mati Maksing

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

31. märts 2014. a, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-13-30528

Tsiviilasi

XXXhagi XXXja XXXvastu tehingu kehtetuks

tunnistamise ja nõusolekute asendamise nõudes

Tsiviilasja hind

69 024,58 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: XXX, sünd XXX, elukoht XXX

Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Madis

Mahlapuu, e-post mahlapuu.ab@gmail.com

Kostja I: XXX, isikukood XXX, elukoht XXX,

e-post XXX

Kostja I lepinguline esindaja: Janno Perv,

e-post janno@cityoigusabi.ee

Kostja II: XXX, sünd XXX, elukoht XXX

Kostja II lepinguline esindaja: vandeadvokaat Siiri

Malmberg, e-post siiri.malmberg@hansalaw.ee

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 25. märtsil 2014, millel osalesid hageja

lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis Mahlapuu,

kostja XXXja tema lepinguline esindaja Janno Perv ning

kostja XXXlepinguline esindaja vandeadvokaat Siiri

Malmberg

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada.

2. Tunnistada XXX ja XXX vahel 22. aprillil 2010 sõlmitud hüpoteegi seadmise

leping ja asjaõigusleping nr XXX kehtetuks.

3. Tuvastada, et XXX(sündinud XXX) ja XXXl (isikukood XXX) on kohustus anda

nõusolekud kinnistut nr XXX koormava XXX kasuks seatud hüpoteegi

kustutamiskande tegemiseks, kohustada XXX ja XXX eelnimetatud nõusolekuid

andma ning asendada need käesoleva kohtuotsusega.

4. Jätta hageja menetluskulud võrdsetes osades kostjate XXX ja XXX kanda ning

kostjate menetluskulud kummagi kostja enda kanda.

2-13-30528

2 (7)

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7,

Tallinn, e-posti aadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja

hinnast ja kaebuse ulatusest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse

esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

Kohtu selgitused

Menetlusosaline võib nõuda Harju Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist

otsuses sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest.

Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse Harju Maakohtule (Kentmanni 13,

Tallinn,

e-posti

aadress

hmkkentmanni.menetlus@kohus.ee).

Avaldusele

lisatakse

menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb

kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtuasja menetlusega. Menetluskulude

jaotust saab vaidlustada üksnes otsuse peale edasi kaevates.

MENETLUSE KÄIK

1. XXX (hageja) esitas 19. juunil 2013 veebilehe www.e-toimik.ee kaudu kohtule

hagiavalduse XXX(kostja I) ja XXX(kostja II, koos edaspidi „kostjad”) vastu kostjate vahel

22. aprillil 2010 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu nr XXX kehtetuks tunnistamise ja

kinnistut nr XXX koormava hüpoteegi kustutamiseks kostjate nõusolekute kohtulahendiga

asendamise nõudes.

2. Kohus võttis hagiavalduse 22. juuni 2013. aasta määrusega menetlusse. Kostja I esitas

9. juulil 2013 vastuse hagile, milles vaidles hagile vastu. Kostja II vastas hagile

23. juulil 2013 ja võttis hagi õigeks. Hageja esitas 19. augustil 2013 arvamuse kostjate

vastuste kohta. Kohus keeldus 21. augusti 2013. aasta määrusega kostja II õigeksvõtu

vastuvõtmisest. Pooled esitasid eelmenetluses täiendavad kirjalikud seisukoha ja taotlused.

3. Kohus selgitas 17. veebruari 2014. aasta määrusega pooltele kohaldatavat õigust ja sellest

tulenevat poolte tõendamiskoormist, samuti määras kohtuistungi ettevalmistamiseks tähtajad.

4. Kohus kuulas pooled ära 3. detsembri 2013 korraldaval istungil ja 25. märtsi 2014

kohtuistungil, neist esimesel kuulas kohus ära ka tunnistaja ütlused.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

2-13-30528

3 (7)

Hageja nõue ja väited

5. Hageja nõuab kostjalt kostjatevahelise hüpoteegi seadmise lepingu kehtetuks tunnistamist

ja sama hüpoteegi kustutamiseks kostjate nõusolekute kohtulahendiga asendamist. Hageja

põhiväited on järgmised:

− hageja ja kostja II (edaspidi koos ka „abikaasad”) on Venemaa Föderatsioonis elavad

abikaasad, kellele kuulub ühisvarana kinnisasi aadressil XXX, mille kohta on Harju

Maakohtu kinnistusosakonna Harju jaoskonnas avatud registriosa nr XXX (edaspidi

„abikaasade kinnistu”);

− abikaasade kinnistut koormab hüpoteek kostja kasuks summaga 1 080 000 krooni

(69 024,58 eurot),

mis

on

kinnistusraamatus

registreeritud

22. aprilli 2010

kinnistamisavalduse alusel (edaspidi „vaidlusalune hüpoteek”);

− vaidlusaluse hüpoteegi seadmise aluseks on 22. aprillil 2010 sõlmitud notariaalselt

tõestatud hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping nr XXX (edaspidi „hüpoteegi

seadmise leping”), milles on abikaasade kinnistu omanikuna märgitud kostja II, keda

lepingu sõlmimisel esindas volikirja alusel XXX;

− ebaõige on hüpoteegi seadmise lepingus sisalduv XXX avaldus nagu ei oleks kostja II

abielus ega olnud abielus ka abikaasade kinnistu omandamise ajal ning kinnistu on

kostja II

lahusvara.

Tegelikult

omandas

kostja II

abikaasade

kinnistu

7. septembril 2004, aga abikaasade abielu sõlmiti juba XXX ega ole lahutatud;

− abikaasade kinnistu koormamiseks oli vajalik lisaks hageja notariaalselt tõestatud

nõusolek. Kuna nii hageja nõusolek kui ka XXX volikiri hageja nimel tehingute

tegemiseks puudusid, siis on hagejal õigus nõuda Venemaa Föderatsiooni õiguse järgi

hüpoteegi seadmise lepingu kehtetuks tunnistamist;

− hageja sai hüpoteegi seadmise lepingust teada 2013. aastal, kui kohtutäitur algatas

kinnistu võõrandamiseks täitemenetluse kostja I avalduse ja hüpoteegi seadmise

lepingu alusel.

6. Menetluskulud palub hageja panna solidaarselt kostjate kanda.

Kostjate seisukohad

7. Kostja I vaidleb hagile vastu, tema peamised vastuväited on järgmised:

− notar vormistas hüpoteegi seadmise lepingu vastavalt osapoolte edastatud teabele ja

tahtele ning lepingus on notar selgitanud, millisele informatsioonile tuginedes on see

sõlmitud;

− kostja II väljastatud volikiri XXX ei sisaldanud mingeid piiranguid;

− hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimise ajal ei teadnud kostja I abikaasade abielust ega

kinnistu kuulumisest ühisvarasse, vastasel juhul ei oleks sõlmitud laenu- ega

hüpoteegilepingut. Kostja I tegutses hüpoteegi lepingu sõlmimisel, samuti hüpoteegi

tagatisel laenu andmisel heas usus;

− Venemaa Föderatsiooni õiguse järgi tuleb ühisvarasse kuuluva varaesemega tehingu

tegemisel eeldada ka teise abikaasa nõusolekut;

− hageja nõue on aegunud, sest hüpoteegi seadmise lepingusse on kantud ka kostja II

e-posti aadress, kes eeldatavasti teavitas tehingust ja hüpoteegikandest oma abikaasat

ehk hagejat.

8. Menetluskulud palub kostja I panna hageja kanda.

9. Kostja II võttis hagi õigeks ja palus menetluskulud jaotada vastavalt seadusele.

2-13-30528

4 (7)

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Kohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et hagi tuleb rahuldada.

Hageja menetluskulud jätab kohus võrdsetes osades kostjate kanda ja kostjate kulud nende

endi kanda.

11. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 1 järgi kuulub viidatud seadus

kohaldamisele juhtudel, mil õigussuhtel on kokkupuude rohkem kui ühe riigi õigusega.

Tulenevalt ühelt poolt hageja ja kostja II kui Venemaa Föderatsioonis elavate ja seal ka

abiellunud (tlk 18–19) abikaasade vahelisest õigussuhtest ning teiselt poolt Eestis asuva

kinnisasja koormamiseks sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingust on käesoleval vaidlusel

kokkupuude vähemalt kahe riigi õigusega. REÕS § 2 lg 1 näeb ette, et kui seaduse,

välislepingu või tehingu kohaselt kuulub kohaldamisele välisriigi õigus, kohaldab kohus seda

sellest sõltumata, kas selle kohaldamist taotletakse või mitte. REÕS § 2 lg-st 2 juhindudes

lähtub kohus välisriigi õiguse kohaldamisel selle tõlgendusest ja kohaldamise praktikast

vastavas riigis. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta

tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades (edaspidi „õigusabileping”) art 27 lg 1 alusel

määratakse abikaasade isiklikud ja varalised õigussuhted selle lepingupoole seadusandlusega,

kelle territooriumil neil on ühine elukoht. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et hageja ja

kostja II ühine elukoht on Venemaa Föderatsioonis, seega tuleb nende varaliste õigussuhete

kohta REÕS § 2 lg 1 ja õigusabilepingu art 27 lg 1 järgi kohaldada Venemaa Föderatsiooni

õigust. Kui kohaldatava õiguse küsimus on reguleeritud välislepinguga, siis ei tule seda enam

määrata REÕS muude normide järgi (vt sarnaselt Euroopa Liidu õigusakti ja REÕS

konkurentsi kohta Riigikohtu 16. jaanuari 2013. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-12, p 12).

12. Venemaa Föderatsiooni õiguses reguleerib tsiviilsuhteid üldiselt tsiviilkoodeks

(Гражданский Кодекс Российской Федерации, edaspidi „VFTsK”), mis on jaotatud

osadeks. Tehingu kehtetust käsitlevad üldnormid paiknevad koodeksi I osas alates art-st 166

(9. ptk § 2). Samas osas käsitleb abikaasade varasuhteid art 256. Perekonnaõiguse normid on

koondatud perekonnakoodeksisse (Семейный Кодекс Российской Федерации, edaspidi

„VFPK”). Kohus lähtub viidatud õigusaktide tekstidest, mis on avaldatud Venemaa

Föderatsiooni õigusaktide ametlikul veebilehel http://pravo.gov.ru/ips/. VFTsK art-st 4

tuleneb, et Venemaa Föderatsiooni tsiviilõigust tuleb tehingule kohaldada tehingu tegemise

ajal kehtinud redaktsioonis, selles osas olid pooled korraldaval istungil ka üksmeelsed.

Käesolevas asjas on vaidlusalune hüpoteegi seadmise kokkulepe sõlmitud 22. aprillil 2010, st

kohaldamisele kuuluvad VFTsK alates 27. detsembrist 2009 kuni 8. maini 2010 ja VFPK

alates 30. juunist 2008 kuni 23. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonid.

13. VFTsK art 166 lg 1 kohaselt on tehing seadusest tuleneval alusel kehtetu kas seda

kehtetuks tunnistava kohtuotsuse tulemusel (vaidlustatav tehing) või sõltumata kehtetuks

tunnistamisest (tühine tehing). Vaidlustatava tehingu kehtetuks tunnistamise hagi võib samas

teise lõike esimese lõigu alusel esitada VFTsK-s nimetatud isik. Hiljem on VFTsK art 166

lg 2 sõnastust muudetud ja praegu kehtivas redaktsioonis võib vastava nõude esitada seaduses

nimetatud isik – sellises sõnastuses kehtis kõnealune seadus ka hagi esitamise ajal. Kohus

leiab, et hagi esitamiseks õigust andev norm on olemuselt menetlusõiguslik ja seda tuleb

kohaldada menetlustoimingu tegemise aja seisuga, mistõttu hageja on õigustatud hagi esitama.

VFTsK art 167 lg 1 näeb ette, et kehtetul tehingul ei ole õiguslikke tagajärgi, välja arvatud

need, mis tulenevad tehingu kehtetusest, ning tehing on kehtetu algusest peale.

14. VFPK art 35 lg 1 sätestab üldreegli, et muu hulgas ühisvara käsutamine toimub

abikaasade kokkuleppel. Sama artikli kolmanda lõike esimese lõigu järgi on kinnisasja

käsutustehinguks ja ka muuks tehinguks, mis nõuab notariaalset tõestamist, vajalik teise

abikaasa notariaalselt tõestatud nõusolek. Kohus ei nõustu kostjaga I, et kinnisasja käsutuse

puhul saab teise abikaasa nõusolekut eeldada VFPK art 35 lg 2 alusel, sest kolmas lõige on

2-13-30528

5 (7)

selle suhtes erinorm. Kinnisasja käsutamiseks vajaliku nõusoleku notariaalse vormi nõue

järeldub ka REÕS § 9 lg-st 3 ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 120 lg-st 1 (vt Riigikohtu

11. aprilli 2006. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 11 esimene lõik). VFPK art 35 lg 3

teine lõik näeb ette, et abikaasa, kelle nõusolek eelviidatud juhul puudus, võib kohtus nõuda

tehingu kehtetuks tunnistamist ühe aasta jooksul alates päevast, mil ta tehingust teada sai või

pidi teada saama. Võttes arvesse VFTsK art 181 lg 2 sõnastust tõlgendab kohus VFPK art 35

lg-s 3 märgitud tähtaega aegumistähtajana. Kohtu käsitlus hageja nõude alusnormide osas

ühtib olulises osas hageja esitatud arvamusega Venemaa Föderatsiooni õiguse tõlgendamise

kohta (tlk 20–28), millega kohus saab REÕS § 2 lg 2 ja § 4 lg 2 järgi arvestada.

15. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mis kohus loeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks.

− kostjad sõlmisid omavahel hüpoteegi seadmise lepingu (tlk 7–12 ja 100–107,

kusjuures kostjat II esindas tehinguline esindaja I. Morozov, kelle volitusi kostja II ei

olnud piiranud (tlk 13–14);

− abikaasade kinnistu kuulus hageja ja kostja II kui abikaasade ühisvarasse VFTsK

art 256 tähenduses, kuigi kinnistusraamatusse on omanikuna kantud ainult kostja II

(tlk 6);

− lisaks ei ole vaidluse all, et hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimisel avaldas andmed

notarile XXX (tlk 88 ja 108).

16. Riigikohtu praeguse praktika kohaselt tuleb vaidlustes, kus üks pool on soovinud

aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud,

jätta hagi rahuldamata. Seejuures ei ole üldjuhul vajalik nõude olemasolu tuvastamine ka siis,

kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele hagile muid vastuväiteid (11. detsembri

2002. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-02, p 19 esimene lõik). Aegumise vastuväite

edukuseks tuli kostjal I tõendada, et hageja sai hüpoteegi seadmise lepingust teada enam kui

üks aasta enne hagi esitamist (st enne 19. juunit 2012) või vähemalt pidi sellest teada saama.

Hageja on esitanud kohtule täitetoimingust teatamise teatise (tlk 15), mis on koostatud

27. mail 2013. Kuigi teatis on adresseeritud kostjale II, siis võib selle koos hagiga esitamisest

järeldada, et hageja sai täitemenetlusest ja seeläbi hüpoteegi seadmise lepingust teada teatise

koostamise ja hagi esitamise vahelisel ajal. Ühtegi dokumentaalset tõendit hageja varasema

teavitamise kohta kohtule esitatud ei ole ja ka tunnistaja XXXütlustest (tlk 88) ei nähtu, et ta

oleks teavitanud tehingust hagejat. Kohus ei nõustu kostjaga I nagu saaks hüpoteegi seadmise

lepingus kostja II e-posti aadressi märkimisest järeldada hageja teadasaamist või teada saama

pidamist. Isegi kui notar ja/või kinnistusosakond saatsid teate kostja II aadressil, siis ei ole

tõendatud selle jõudmine hagejani. Seega ei tuvasta kohus, et hageja sai hüpoteegi seadmise

lepingust teada või pidi teada saama enam kui üks aasta enne hagi esitamist. Järelikult ei ole

hageja nõue aegunud.

17. Kostja II on vaidlustanud hageja väite, et hageja ei ole avaldanud notariaalselt tõestatud

vormis oma nõusolekut kinnistu vaidlusaluse hüpoteegiga koormamiseks. Täpsemalt on

kostja I väitnud, et hageja nõusolekut saab järeldada kostja II poolt tema tehingulisele

esindajale antud volikirjast. Kohus sellise käsitlusega ei nõustu. Abikaasad annavad volikirja

ja nõusoleku iseseisvalt ja muu hulgas eespool p-s 14 märgitust tuleneb, et ühisvarasse

kuuluva kinnisasja käsutamiseks on vajalikud mõlema abikaasa tahteavaldused. Seega ei

tuvasta kohus, et hageja oleks andnud kohases vormis nõusoleku abikaasade kinnistu

vaidlusaluse hüpoteegiga koormamiseks.

18. Seni tuvastatud asjaolude põhjal on hageja nõue VFPK art 35 lg 3 teise lõigu alusel

põhjendatud ja kohus saab hüpoteegi seadmise lepingu kehtetuks tunnistada.

2-13-30528

6 (7)

19. Järgmiseks tuleb kostja I vastuväidetest tulenevalt siiski kontrollida, kas kostja I võis

omandada hüpoteegi heauskselt AÕS § 56¹ lg 1 alusel. Riigikohus on asunud enne

1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse norme tõlgendades seisukohale, et ühe abikaasa

nõusolekuta ühisvara hulka kuuluva kinnisasja käsutamise tehing ei ole iseenesest tühine selle

tõttu, et ühel abikaasal puudus teise abikaasa nõusolek käsutuse tegemiseks, ja kinnisasja

heauskse omandamise korral kehtib käsutus vaatamata sellele, et käsutuse tegi õigustamata

isik (eespool p-s 14 viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 11). Sellest tulenevalt ei

oleks teise abikaasa nõusoleku puudumise tõttu Eesti varasema õiguse järgi iseenesest tühine

ka abikaasade ühisvara hulka kuuluvale kinnistule hüpoteegi seadmise asjaõiguskokkulepe

ega ka käsutus, kui hüpoteegipidaja omandas hüpoteegi AÕS § 56¹ lg 1 alusel heauskselt (vt

ka Riigikohtu 7. oktoobri 2009. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-5-09, p 8 teine lõik). Seega,

kui käesoleva juhtumiga sarnast olukorda tuleks lahendada Eesti varasema õiguse järgi, siis

võib tulemus sõltuda kostja I heausksusest kinnistamisavalduse esitamise ajal (AÕS § 56¹

lg 3). Põhimõtteliselt sarnane on abikaasade ühisvarasse vara omandamine ja ühisvarasse

kuuluva kinnisasjaga tehingute tegemine ka kehtiva perekonnaseaduse (PKS) alusel.

Erisuseks on PKS § 31 lg 1, mille järgi on abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluvate

esemetega tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud juhul, kui abikaasa, kelle

nõusolekuta või osaluseta tehing tehti, selle hiljem heaks kiidab. See välistab käsutustehingu

alusel kinnisomandi või piiratud asjaõiguse heauskse omandamise (Riigikohtu 3. veebruari

2012. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-11, p 14). Tehingute ja õiguste omandamise

kehtivust ei mõjuta tõestamisseaduse § 22 järgimine tehingu teinud isiku perekonnaseisu

tuvastamise kohta tehingu tõestamisel (Riigikohtu 13. novembri 2013. aasta otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-127-13, p 22 teine lõik).

20. Õigusabilepingu art 38 lg 1 näeb, ette, et omandiõigus kinnisvarale määratakse selle

lepingupoole seadusandluse järgi, kelle territooriumil kinnisvara asub. Sama artikli kolmanda

lõike esimese lause järgi määratakse muu asjaõiguse tekkimine ja lõppemine selle

lepingupoole seaduse alusel, kelle territooriumil vara oli sel hetkel, kui leidis aset toiming või

muu asjaolu, mis oli sellise õiguse tekkimise või lõppemise aluseks. Ka REÕS § 18 lg 1

sätestab, et asjaõiguse tekkimine ja lõppemine määratakse selle riigi õiguse järgi, kus asi asus

asjaõiguse tekkimise või lõppemise ajal. Hüpoteek on AÕS § 5 lg 1 kohaselt piiratud

asjaõigus, mille tekkimine tuleb määrata koormatud kinnisasja asukoha järgse riigi õiguse, st

praegusel juhul Eesti õiguse põhjal. Kohus ei pea võimalikuks jätta AÕS § 56¹ käesolevas

asjas arvestamata, st välistada kostja I võimalus hüpoteegi heauskseks omandamiseks üksnes

seetõttu, et hageja ja kostja II kui abikaasade vahelisele õigussuhtele tuleb kohaldada

Venemaa Föderatsiooni õigust. Samas leiab kohus, et heauskne omandamine ei ole võimalik

põhjusel, et VFTsK art 167 lg-s 1 ette nähtud kehtetuse tagajärg ühtib sisuliselt

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 esimeses lauses märgitud tühisuse

tagajärjega. Sarnaselt PKS regulatsiooniga välistab see käsutustehingu alusel kinnisomandi

või piiratud asjaõiguse heauskse omandamise. Järelikult ei ole kostja I vaidlusalust hüpoteeki

saanud omandada heauskselt ja vastav kinnistusraamatu kanne on tehtud ilma õigusliku

aluseta.

21. Hageja taotleb kostjate tahteavalduste asendamist, mis on vajalikud vaidlusaluse

hüpoteegi kohta kinnistusraamatusse tehtud kande kustutamiseks – selles osas on nõude

õiguslik alus TsÜS § 68 lg 5. Viidatud norm sätestab, et kui isik on kohustatud tegema kindla

sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv

kohtulahend,

millega

isikut

kohustatakse

sellist

tahteavaldust

andma.

Vastavalt

kinnisusraamatuseaduse (KRS) § 34¹ lg-le 1 on muu hulgas kande kustutamiseks on nõutav

selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud

isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. KRS § 34¹ lg 2 p 2 järgi on puudutatud isikuks

asjaõiguse kustutamisel selle asjaõiguse omaja – hüpoteegi puhul hüpoteegipidaja ehk

2-13-30528

7 (7)

käesolevas asjas kostja I. Lisaks nõuab hageja kostja II nõusoleku asendamist, milleks

eelviidatud normide järgi otseselt vajadus puudub. Kostja II on hagi siiski õigeks võtnud, st

tema tahteavalduse hüpoteegikande kustutamiseks vajalikus ulatuses saab kohus asendada

hagi õigeksvõtust tulenevalt. Vastavalt TsMS §-le 439 ei või kohus otsuses ületada nõude

piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Seega ei saa kohus asendada otsusega

kostja II muud tahteavaldust peale selle, mida hageja on taotlenud.

23. TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel jätab kohus otsuse tegemisel arvestamata laenulepingu

(tlk 84–86), sest käesolevas asjas tehtav lahend ei sõltu sellest, kas vaidlusalune hüpoteek

tagab reaalset kohustust. Samal põhjusel ei analüüsi kohus hüpoteegi seadmise lepingute

versioonide (tlk 7–12 ja 100–107) erinevust p-s 4 (tagatiskokkulepe). Venemaa Föderatsiooni

õiguse kohta esitatud arvamusega (tlk 20–28) arvestas kohus viidatud riigi õiguse

tõlgendamisel, aga ei käsitle seda dokumentaalse tõendiga.

24. Tsiviilasja hind on TsMS § 126 lg-te 2 ja 3 alusel 69 024,58 eurot.

25. Kuna kohus rahuldab hagi, siis jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostjate

kanda. TsMS § 165 lg 1 esimene lause sätestab, et kui otsus on tehtud kaashagejate

või -kostjate kahjuks, vastutavad kaashagejad või -kostjad menetluskulude eest võrdsetes

osades, kui kohus ei määra teisiti. Kohus ei määra käesoleval juhul teisiti. Kuigi kostja II on

hagi kohe õigeks võtnud, siis on ta oma käitumisega (esindaja kaudu vaidlusaluse tehingu

sõlmimine) andnud põhjust hagi esitamiseks.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

kohtunik