2-13-54793/7 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Piret Rõuk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja kantselei kaudu

(Kentmanni tn 13, Tallinn) 28. märts 2014

Tsiviilasja number

2-13-54793

Tsiviilasi

AS-i XXX hagi XXX vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Hagihind

4 498,69 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: AS XXX (registrikood XXX, asukoht XXX),

lepinguline esindaja Maie Talts

Kostja: XXX(isikukood XXX, elukoht XXX), lepinguline

esindaja Kauri Rattus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. AS XXX hagi XXX vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

rahuldada

2. Välja mõista XXX võlgnevus 4498,69 eurot (neli tuhat

nelisada üheksakümmend kaheksa eurot ja 69 senti), millest

põhinõue on 2256,88 eurot ja viivis 2241,81 eurot AS XXX

kasuks

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud jätta XXX kanda

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest

Hagiavalduse asjaolud

Hageja ja OÜ XXX sõlmisid 22.12.2004 äriruumide üürilepingu, mille alusel hageja andis OÜ-le

XXX Tallinnas XXX asuvad ruumid (330 m2) tasu eest tähtajaliseks kasutamiseks üürilepingus

toodud tingimustel.

01. septembril 2005 sõlmisid hageja, OÜ XXX ja OÜ XXX (kustutatud) kokkuleppe üürilepingu

üleandmiseks, mille kohaselt OÜ XXX (kustutatud) võttis üle üürilepingu alates 01. septembrist

2005.

Üürilepingu punkti 7.1 kohaselt kohustus OÜ XXX (kustutatud) tasuma hagejale ruumide

kasutamise ja valdamise eest üüri igakuiselt 47850 Eesti krooni/ 3058,18 eurot, millele lisandus

käibemaks, koos käibemaksuga 3669,82 eurot. OÜ XXX (kustutatud) jättis üüriarved A2111757,

A2111255, A2111416 ja A2111572 osaliselt tasumata, võla jääk koos käibemaksuga on hagi

esitamise hetkel 2256,88 eurot. Üürilepingu punkti 8.2 kohaselt on hagejal õigus nõuda viivist

kõigi üürilepingu kohaselt tasumisele kuuluvate summade tasumisega viivitamise korral 0,2%

viivitatud summast iga viivitatud päeva eest. Viivis arvestamise alguseks on võlgnevuse

sissenõutavaks muutumise päevale järgnev päev. Viivis kuni 31.12.2012 on kokku 2241,81 eurot.

Hageja sõlmis kostjaga 07. septembril 2005 käenduslepingu, mille punkti 2.1 kohaselt oli

käenduslepinguga käendatavaks kohustuseks üürilepingust tulenevad kõik OÜ XXX (kustutatud)

kohustused. Käenduslepingu punkti 3.1 kohaselt vastutasid OÜ XXX (kustutatud) ja kostja

kohustuse mittetäitmise korral hageja ees kui solidaarvõlgnikud. OÜ XXX (kustutatud) suhtes on

võlanõue esitatud, kuid seoses algatatud pankrotimenetlusega on nõude maksmapanek

raskendatud. Tulenevalt eeltoodust nõuab hageja võlgnevuse sisse käenduslepingu alusel kostjalt.

Hageja ei nõustu kostja vastuväidetega, et hageja ja kostja vahel sõlmitud käendusleping on

tarbijakäendusleping VÕS § 143 lg 1 mõttes ja tühine, kuivõrd käendaja vastutuse rahalist

maksimumsummat ei ole kokku lepitud. Tegemist on olukorraga, kus juhatuse liikmele

tarbijakäenduse kaitsvad sätted ei kohaldu, kuna kostja oli OÜ XXX (kustutatud) juhatuse liige

ajavahemikul 27.06.2005 kuni 27.05.2013, ajal mil sõlmiti hageja OÜ XXX ja OÜ XXX

(kustutatud) vahel üürilepingu ülevõtmise kokkulepe ning hageja ja kostja vaheline käendusleping

ning sellele järgnevalt sisuliselt kuni osaühingu kustutamiseni.

Kostja otsene isiklik majandushuvi oli seotud OÜ-ga XXX (kustutatud) ning käenduslepingu

sõlmimisel ei olnud kostja tarbija. Kostja on olnud OÜ XXX (kustutatud) osanik. Kostja on olnud

kogu hagejaga suhtlemise perioodil ainus isik, kes on sisuliselt otsuseid teinud, kellega hageja on

läbirääkimisi pidanud ja sisulisi kokkuleppeid sõlminud.

Kostja ei olnud käenduslepingu sõlmimisel kogenematu ega äritegevuses oskamatu isik, kes ei

saanud aru, millised kohustused lepingute sh käenduslepingu sõlmimisel ta endale võtab. Kostja on

olnud seotud OÜ-ga XXXja alates 2001. aastast seotud kolme äriühingu tegevusega. Seega

käenduslepingu sõlmimise ajaks 2005. aastal omas kostja ka mitmete aastate pikkust

majandustegevuses osalemise kogemust ja praktikat.

Hageja ja kostja vahel sõlmitud käendusleping sõlmiti kooskõlas lepingu sõlmimise hetkel

kehtinud seadusega, millisel ajal võlaõigusseadus ei näinud kohustusliku tingimusena

käenduslepingus maksimumsumma märkimist.

Kostja vastuväited

Kostja hagi ei tunnista, palus selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda jätta.

Kostja leiab, et poolte vahel sõlmitud käenduslepingust tulenevalt ei saa hagejal kostja vastu nõuet

olla, sest sõlmitud käendusleping on tarbijakäendusleping VÕS § 143 lg 1 mõttes.

Poolte vahel sõlmitud käenduslepingus ei ole käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat kokku

lepitud, mistõttu on VÕS § 143 lg 2 järgi tegemist tühise käenduslepinguga.

Kostja ei olnud käenduslepingu sõlmimise ajal OÜ XXX (kustutatud) osanikuks, seega ei saa

kostjat pidada käenduse andmisel tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses, samuti puudus tal

vahetu majanduslik huvi. TSÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke

tagajärgi.

OÜ XXX (kustutatud) osanikuks kostja käenduslepingu sõlmimisel polnud, hageja seisukoht, et

kostja isa oli 2003 - 2011 vaid OÜ XXX (kustutatud) formaalne omanik, on meelevaldne ega vasta

tegelikele asjaoludele.

Kohtuotsuse põhjendused

Pooltel ei ole vaidlust alljärgnevate asjaolude üle:

- hageja ja OÜ XXX sõlmisid 22.12.2004 äriruumide üürilepingu Tallinnas XXX asuvate ruumide

üürimiseks lepingus toodud tingimustel;

- 01.09.2005 sõlmisid hageja, OÜ XXX ja OÜ XXX (kustutatud) kokkuleppe üürilepingu

üleandmiseks, mille kohaselt OÜ XXX (kustutatud) võttis üle üürilepingu alates 01.09.2005;

- üürilepingu punkti 7.1 kohaselt kohustus OÜ XXX (kustutatud) tasuma hagejale ruumide

kasutamise ja valdamise eest igakuiselt üüri 47850 Eesti krooni/ 3058,18 eurot, millele lisandus

käibemaks, kokku käibemaksuga 3669,82 eurot,

- OÜ XXX (kustutatud) jättis üüriarved A2111757, A2111255, A2111416 ja A2111572 osaliselt

tasumata, mistõttu võla jääk koos käibemaksuga on hagi esitamise hetkel 2256,88 eurot;

- üürilepingu punkti 8.2 järgi arvutatud viivis 0,2% päevas võlgnevuse sissenõutavaks muutumise

päevale järgnevast päevast kuni 31.12.2012 on kokku 2241,81 eurot;

- pooled sõlmisid 07.09.2005 käenduslepingu, mille punkti 2.1 kohaselt oli käenduslepinguga

käendatavaks kohustuseks üürilepingust tulenevad kõik OÜ XXX (kustutatud) kohustused ning

käenduslepingu punkti 3.1 kohaselt vastutasid OÜ XXX (kustutatud) ja kostja kohustuse

mittetäitmise korral hageja ees kui solidaarvõlgnikud;

-07.09.2005 käenduslepingus ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse maksimumsummas.

Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja käendus on tarbijakäendus VÕS §-s 143 lg 1 mõttes ning kas

käendusleping on käendaja vastutuse rahalise maksimumsumma kokku leppimata jätmise tõttu

VÕS § 143 lg 2 alusel tühine.

Käenduslepingu sõlmimise ajal, 07.09.2005, kehtisid VÕS § 143 lg 1 ja lg 2 redaktsioonis, mille

kohaselt

on

tarbijakäendusleping

käendusleping,

kus

käendajaks

on

tarbija,

ning

tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises

maksimumsummas. Kuna antud VÕS § 143 lg 2 redaktsioon jõustus juba 27.12.2003, siis on

hageja seisukoht, et poolte vahel lepingu sõlmimise hetkel ei sätestanud võlaõigusseadus

kohustusliku tingimusena käenduslepingus maksimumsumma märkimist, ekslik.

VÕS § 34 järgi on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või

kutsetegevusega.

Riigikohus on 05.11.2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08, mis puudutas VÕS § 155 järgi

garantii andmist, märkinud, et juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse

tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses

VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või

aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama

äriühingu osanikust või aktsionärist juhatuse liikmel.

23.03.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06 on Riigikohus asunud seisukohale, et osaühingu

osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene

võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti

huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija.

Seega tuleb kostjal eeldus, et ta ei tegutsenud OÜ XXX (kustutatud) kohustuste tagamiseks

käenduslepingut sõlmides majandus- või kutsetegevuses, ümber lükata.

Kohus leiab, et kostja viidatud Riigikohtu lahendid tsiviilasjas nr 3-2-1-126-09 ja tsiviilasjas nr 3-

2-1-111-10, ei muuda Riigikohtu varasemaid seisukohti selles, et juhatuse liiget tuleb eelduslikult

lugeda tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses ning selle eelduse ümberlükkamise koormus

lasub temal endal.

Kohus on seisukohal, et kostja on isikuks, kelle suhtes ei saa kohaldada tarbijakäenduse sätteid,

alljärgnevatel põhjendustel:

Äriregistri teabesüsteemi väljatrükiga on tõendatud, et kostja oli OÜ XXX (kustutatud) juhatuse

liige ajavahemikul 27.06.2005 kuni 27.05.2013, seega hageja, OÜ XXX ja OÜ XXX (kustutatud)

vahel üürilepingu ülevõtmise kolmepoolse kokkuleppe ja poolte vahelise käenduslepingu

sõlmimise ajal.

Kostja oli OÜ XXX (kustutatud) juhatuse liige ka enne käenduslepingu sõlmimist ning selle

järgselt. Kostja juhatuse liikme kanne kustutati äriregistrist ligikaudu pool aastat enne osaühingu

registrist kustutamist, kui juhatuse liikmeks sai tema isa XXX. XXX oli juhatuse liikmeks ka

07.03.2001 kuni 27.06.2005.

Äriregistri väljatrükiga on tõendatud, et kostja oli OÜ XXX (kustutatud) osanik perioodidel

05.07.2011 – 31.01.2012 ja 31.01.2012 - 19.04.2013.

Ka XXX on olnud korduvalt osanikuks, perioodidel 01.01.2001 -01.01.2003, 01.01.2003 –

05.+7.2011 ja alates 19.04.201 kuni osaühingu registrist kustutamiseni.

Äriregistri väljatrükiga ja äriruumide üürilepinguga on tõendatud, et kostja oli OÜ XXX juhatuse

liikmeks ja seotud isikuks 22.12.2004, hageja ja OÜ XXX üürilepingu sõlmimise ajal.

Kostja ei lükanud ümber hageja väiteid, et ta oli kogu hagejaga suhtlemise perioodil ainus isik, kes

tegi sisuliselt otsuseid ning kellega hageja pidas läbirääkimisi ja sõlmis sisulisi kokkuleppeid.

Kostja ei esitanud ka muid asjaolusid või tõendeid tõendamaks, et ta tegutses käenduslepingut

sõlmides tarbijana VÕS § 34 mõttes. Ainuüksi see asjaolu, et kostja ei olnud käenduslepingu

sõlmimise hetkel osaühingu osanikuks, ei anna alust tarbijakäendust kohaldada.

Hageja on õigesti esile toonud, et antud juhul tuleb arvestada, et kostja puhul ei olnud

käenduslepingu sõlmimisel tegemist kogenematu ega äritegevuses oskamatu isikuga, kes ei saanud

aru, millised kohustused lepingute sh käenduslepingu, sõlmimisel, ta endale võtab.

Äriregistri päringu tulemusega on tõendatud, et kostja oli seotud osaühinguga XXX alates 2000.

aastast ja alates 2001. aastast veel kolme äriühingu tegevusega. Seega omas kostja käenduslepingu

sõlmimise ajaks 2005. aastal mitmete aastate pikkust majandustegevuses osalemise kogemust ja

praktikat.

Eelnevast saab kohus järeldada, et kostja ei ole sõlminud käenduslepingut tarbijana, vaid olles

korduvalt osaühingu osanikuks ja juhatuse liikmeks, oli tal otsene isiklik seotus ja majandushuvi

OÜ XXX (kustutatud) majandustegevuse vastu. Kuna tema osanikuks ja juhatuse liikmeks olemise

perioodid on vaheldunud perioodidega, kui tema isa oli sama osaühingu osanikuks või juhatuse

liikmeks, siis ei saa välistada, et kostja huvi säilis ka nendel ajaperioodidel, sest tegemist oli nn

pereäriga.

Järelikult ei ole poolte vahel sõlmitud käendusleping VÕS § 143 lg 2 järgi tühine.

VÕS § 142 lg 1 järgi kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgniku)

võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohustuse rikkumise korral

vastutavad põhivõlgnik ja käendaja VÕS § 145 lg 1 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, kui

käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa

nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.

07.09.2005 käenduslepingu punkti 2.1 kohaselt oli käenduslepinguga käendatavaks kohustuseks

üürilepingust tulenevad kõik OÜ XXX (kustutatud) kohustused ning käenduslepingu punkti 3.1

kohaselt vastutasid OÜ XXX (kustutatud) ja kostja kohustuse mittetäitmise korral hageja ees kui

solidaarvõlgnikud.

VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1

järgi tuleb kohustus täita lepingu või seadusega kindlaks määratud tähtpäeval. Vastavalt VÕS § 87

lg 7 muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui

lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva

või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel.

VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või

mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 kohaselt on hagejal

õigus kostjalt nõuda rahalise kohustuse täitmist.

Kohtule esitatud üüriarvetega A2111757, A2111255, A2111416 ja A2111572 ja viivisearvestusega

on tõendatud, et OÜ XXX (kustutatud) võla jääk koos käibemaksuga on 2256,88 eurot.

Üürilepingu punktist 6.5 tulenevalt ja arvetel märgitud kuupäevadest nähtuvalt on üüri nõuded

sissenõutavad.

VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäära, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem

intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivisemääraks lepinguga ette nähtud

intressimäär.

Üürilepingu punkti 8.2 kohaselt on hagejal õigus nõuda viivist kõigi üürilepingu kohaselt

tasumisele kuuluvate summade tasumisega viivitamise korral 0,2 % viivitatud summast iga

viivitatud päeva eest. Viivise arvestusest nähtub, et viivist arvestati võlgnevuse sissenõutavaks

muutumise päevale järgnevast päevast kuni 31.12.2012 ning viivis kokku moodustab 2241,81

eurot.

Eeltoodust lähtuvalt leidis kohus, et hagi on põhjendatud ja tõendatud ning kuulub rahuldamisele.

Kostjalt tuleb välja mõista võlgnevus 4498,69 eurot, millest põhinõue on 2256,88 eurot ja viivis

2241,81 eurot hageja kasuks.

Menetluskulude jaotus

Kuna kohus rahuldas hagi täies ulatuses, tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel jätta täies

ulatuses kostja kanda.

TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult

menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva

jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda

menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis.

Vastavalt TsMS § 174 lg 3 esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud

esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud

kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega;

lõike 5 kohaselt võib kohus menetlusosalisele anda tähtaja hüvitatavate menetluskulude

täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. Kohtu

nõudmiseta ei pea menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama; lõike 6 kohaselt peab avaldaja

menetluskuludelt

arvestatava

käibemaksu

hüvitamiseks

kinnitama,

et

ta

ei

ole

käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada;

lõike 7 kohaselt ei või menetlusosaline menetluskulude kindlaksmääramise menetluse väliselt ega

seal määratust suuremas ulatuses esitada menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosalise

vastu nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik