3-13-2445/21 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 27. märts 2014, Jõhvi Kohtuasja number 3-13-2445 Kohtuasi E.P. kaebus Viru Vangla käskkirjade 14.10.2013 nr 6-3/1444-D ja 04.11.2013 nr 6-3/1579-D tühistamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: E.P. Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Eve Kangro Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta E.P. kaebus täies ulatuses rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 28.04.2014. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 04.09.2013 koostatud käskkirjaga nr 6.-2/1356-T (tl 54) määras Viru Vangla kinnipeetav E.P. tööle finantsja majandusosakonda majandustööde abitööliseks E-7 osakonna üldkasutatavate ruumide koristajana alates 05.09.2013 kuni 04.12.2013. Seejuures märgiti, et E7 koristaja tööjuhendist lähtuvalt täidab kinnipeetav punktides 1.2, 1.3, 1.4, ja 1.5 kirjeldatud tööülesandeid, kasutab olmekeemia kasutamisel kummikindaid ega tohi tõsta raskusi üle 5 kg. Eelnevalt kooskõlastati tema tööle määramine vangla erinevates osakondades (tl 55). 12.09.2013 koostas II üksuse valvur ettekande nr 3941 (tl 52) selle kohta, et andis kella 20.54 paiku kinnipeetav E.P.le korraldusele asuda tööle eluosakonna koristajana, kuid tema keeldus öeldes, et ei taha tööd teha. 17.09.2013 teavitati kinnipeetavat distsiplinaarmenetluse alustamisest, seletuste andmise võimalusest ja muudest õigustest (tl 53). 11.10.2013 koostati distsiplinaarmenetluse protokoll (tl 50-51). 14.10.2013 vormistati kahe valvuri ülekuulamise kohta protokoll (tl 56). Samal päeval koostas vangla meditsiiniosakond E.P. kohta tõend (tl 43), millesse märgiti, et ta on võimeline sooritama E/ koristaja tööjuhendis punktides 1.2, 1.3, 1.4 ja 1.5 kirjeldatud tööülesandeid. 14.10.2013 koostati Viru Vangla käskkiri nr 6-3/1444-D (tl 28-30, millega karistati kinnipeetav E.P.t vangistusseaduse § 67 p 1 alusel 45 ööpäevaks kartserisse paigutamisega selle eest, et ta ei allunud 12.09.2013 kella 20.54 ajal vanglateenistuse ametniku korraldusele hakata koristama E7 eluosakonda. 22.11.2013 koostatud vaideotsusega nr 6-12/265-4 (tl31-32) jäeti käskkirja kehtetuks tunnistamiseks esitatud vaie (tl 25) rahuldamata.

03.10.2013 koostas II üksuse valvur ettekande nr 4385 (tl 62) selle kohta, et andis kella 20.45 paiku kinnipeetav E.P.le korraldusele asuda tööle E7eluosakonna koristajana, kuid tema keeldus öeldes, et ei taha tööd teha. 07.10.2013 teavitati kinnipeetavat distsiplinaarmenetluse alustamisest, seletuste andmise võimalusest ja muudest õigustest (tl 63). 26.10.2013 väljastas meditsiiniosakond tõendi selle kohta, et kinnipeetava terviseseisund võimaldab töötada, kuid hingamisteede ärrituse vältimiseks tuleb vältida kokkupuudet olmekeemiaga (tl 58). 29.10.2013 palus II üksuse inspektorkontaktisiku ülesandeid täitnud ametnik valvuril täpsustada korralduse asjaolusid. Samal kuupäeval koostati distsiplinaarmenetluse protokoll (tl 50-51). 04.11.2013 kirjutas ametnik õiendi (tl 65) selle kohta, et käis koos valvuriga kinnipeetava juures arstitõendiga seonduvaid väited tõendamas. 04.11.2013 koostati käskkiri nr 6-3/1579-D (tl 22-24). Sellega karistati E.P.t 45 ööpäevaks kartserisse paigutamisega selle eest, et 03.10.2013 kella 20.45 ajal ei allunud ta vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele hakata koristama E7 eluosakonda. 03.12.2013 koostati vangla meditsiiniosakonnas tõend (tl 59), millesse on märgitud, et perearsti poolt 21.10.2013 tehtud sissekande kohaselt üldine organismi allergilisus puudub ning hinnates kinnipeetava terviseseisundit oli 14.10.2013 perearsti poolt väljastatud tõendtöövõimelisuse kohta. 03.12.2013 vaideotsusega nr 6-12/290-4 (tl 21) jäeti käskkirja kehtetuks tunnistamiseks esitatud vaie (tl 18) rahuldamata. 04.12.2013 otsusega nr 6-10/41588-2 (tl 3) keelduti väljastamast E. P.käskkiri ja vaideotsust vene keeles.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 08.12.2013 koostas E.P. kaebuse ja palus, et mõlemad tema distsiplinaarkorras karistamise kohta tehtud käskkirjad tunnistataks õigusvastasteks. Kaebaja väitis, et ei valda piisavalt hästi eesti keelt ega tea seetõttu käskkirjade sisu, ühe ja sama asja eest kannab ta karistust juba neljateistkümnendat korda ning lisaks on rikkumised on ametnike poolt kunstlikult loodud. Veel väitis kaebaja, et on esitanud korduvalt avaldusi saamaks tööd vastavalt erialale, koristaja ta aga olla ei oska ja kursustele ei peetud teda vajalikuks kutsuda. Ta luges üles oma haigused, viitas oma õigusele keelduda toost, mis paneb ohtu tema tervise ning märkis seejuures, et 26.10.2013 tõendis on arst selgelt öelnud, et töö ei tohi olla seotud tolmu ja keemiliste pesemisvahenditega.

3. Viru Vangla vastuses (tl 46-48) paluti kaebus rahuldamata jätta, peeti distsiplinaarmenetlusi ja määratud karistusi igati õiguspärasteks ning leiti, et kaebaja pidanuks igal juhul talle antud korraldusi täitma ja tööle asuma. Vastuseks kaebaja väidetele märgiti, et vangistusseaduse § 37 lg 1 koosmõjus põhiseaduse § 29 lg-ga 2 piirab kinnipeetava õigust valida endale meelepärast tööd, ta on kohustatud tegema vangla poolt pakutavat sõltumata sellest, kas see langeb kokku tema vaba valikuga ning lisati, et karistused on määratud konkreetsete rikkumiste eest ja varasemad analoogilised rikkumised pole karistust välistavaks asjaoluks. Tervise ja keeleoskusega seonduvaid kaebaja väiteid peeti üheks paljudest tema poolt enda õigustamiseks esitatuteks ning märgiti, et need on ta välja toonud alles vaidemenetluses ega ole korralduse saamisel ja distsiplinaarmenetluses esitanud.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Kaebaja pole eitanud, et jättis talle tööle asumise kohta antud korralduse täitmata. Seega on halduskohtul vajalik käesolevas asjas lahendada üksnes küsimused, kas tema puhul esines mõni distsiplinaarkaristuse määramist välistav asjaolu ning kas karistus määrati kõiki selleks kehtestatud nõudeid arvestades.

5. Põhiseaduse § 29 teise lõike kohaselt ei laiene tahte vastaselt tööle sundimise keeld tööle, mida seaduse alusel ja korras peab tegema süüdimõistetu. Täpselt seesama tuleneb ka EIÕK artikkel 4 alapunktist 3a, kus on sätestatud, et sunniviisilise või kohustusliku töötamise mõiste ei hõlma töid, mida nõutakse õiguspäraselt kinni peetud isikult. Vangistusseaduse § 37 lg-st 1 tulenevalt peab kinnipeetav üldreeglina töötama ja juhud, millistel see kohustus puudub, on ammendavalt loetletud sama paragrahvi teise lõike neljas punktis.

Muuhulgas on neis kehtestatud, et töökohustusest on vaba kinnipeetav, kes ei ole võimeline töötama tervislikel põhjustel. Kinnipeetava puhul, kes ei ole veel jõudnud vanaduspensioni saamiseks vajalikku ikka eeldatakse töövõimelisust, vastupidise tuvastab vangistusseaduse § 37 lg 3 kohaselt arst ja seejuures pole seaduseandja kehtestanud vanglale kohustust viia enne kinnipeetava tööle määramist või töötama asumise korralduse andmist tingimata läbi meditsiiniline läbivaatus. Kaebaja väidab, et põeb mitmeid tõsiseid kroonilisi haigusi ning seetõttu oli tal õigus keelduda tööst, mille tegemine paneb ohtu tema tervise.

Seejuures pole ta aga arvestanud asjaoluga, et majandustööle määramine on enne vastava käskkirja andmist meditsiiniosakonnas kooskõlastatud. Seejuures määratles see osakond täpselt ära need koristaja tööülesanded ja tingimused, millised on lähtuvalt tema tervise olukorrast lubatud. Majandustööle määramise käskkirjas kaebajale pandud tööülesanded lähtuvad nendest ning asja materjalidest ei nähtu, et teda taheti sundida töötama käskkirjas määratletust erinevatel töödel või tingimustes. Samuti ei nähtu, et ta üldse on korralduste saamisel viidanud mõnele oma tervislikust olukorrast tulenevale töötamise takistusele.

Ettekannete kohaselt väitis ta mõlemal korral, et ei taha tööd teha, ei kurtnud terviseprobleemide üle ega soovinud tervishoiutöötaja kutsumist. Mõlema menetluse käigus on ettekannete koostamisega seonduvad asjaolud üle kontrollitud. Samuti on täpsustatud kaebaja tervisliku seisundiga seonduvat meditsiiniosakonnas ja võetud sealt tõendid nii distsiplinaarkui vaidemenetluses. Neis on kirjeldatud tema tervislikku seisundit ja töövõime ulatust, kuid ei nähtu, et korralduste saamise ajal oleksid olnud mis tahes täiendavad alalised või ajutised terviseprobleemid, mis said välistada tööle määramise käskkirjas nimetatud koristaja tööülesannete täitmisele asumise.

6. Lisaks oma tervisega seonduvale tugineb kaebaja ka asjaolule, et teda on sarnaste rikkumiste eest karistatud neljateistkümnel korral ning peab seda põhiseaduse §-st 23 tuleneva mitmekordse karistamise keelu rikkumiseks. Seejuures on ta aga tähelepanuta jätnud, et see säte keelab küll isiku teistkordse karistamise, kuid seda üksnes seoses konkreetse teoga, milles on teda vastavalt seadusele lõplikult süüdi või õigeks mõistetud. Sätestatut ei ole võimalik kuidagi mõista nii, et kui isik on saanud mingi rikkumise eest karistuse, ei saa teda sarnase uue rikkumise eest karistada. Mõlemad käesolevas asjas vaidlustatud karistused määrati mitte üleüldise töötamisest keeldumise, vaid erineval ajal antud konkreetsete korralduste täitmata jätmise eest. See, et korraldused ja rikkumised olid sisult sarnased, ei tähenda, et tegemist oli ühe rikkumisega. Seega pole vähimatki põhjust pidada toimunut kaebaja korduvaks karistamiseks. Seetõttu ei saa tema varasemad samalaadsete rikkumiste eest määratud karistused ka kuidagi välistada uue rikkumise eest karistamist. Need võivad olla vaid vastutust raskendavaks asjaoluks.

7. Kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramine on ulatusliku kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mille puhul võib kohus hinnata vaid seda, kas haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piirid, eesmärk ja õiguse üldtunnustatud põhimõtted järgitud. Vastavad eeldused sisalduvad haldusmenetluse seaduse § 54 ja nõuavad, et haldusakt oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-103-06 01.03.2009 tehtud lahendis leidnud, et kinnipeetavale antud korralduse täitmatajätmine saab õigustatud olla vaid juhul, kui selle tühisus on ilmselge. Kinnipeetavale vanglaametniku poolt tööle asumise kohta antav korraldus rajaneb eespoolt juba esitatu kohaselt vangistusseaduse § 37 lg-s 1 kehtestatud töötamise kohustusel ega saa piisava selguse ja töötamist välistavate asjaolude puudumise korral üldjuhul tühine olla. Kaebajale antud korraldused tulenevad vangistusseaduse § 37 lg-s 1 kinnipeetavale pandud töötamise kohustusest ning tööle määramise kohta 04.09.2013 vormistatud käskkirjast, mida ta ei ole vaidlustanud. Seega oli tegemist õiguspäraste korraldustega ja tal tuli need vaatamata oma teistsugusele arusaamale ilma vastu vaidlemata täita.

8. Vangistusseaduse § 63 lg 1 tulenevalt võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristust kohaldada selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. Kaebaja süü tööle asumise kohta vanglaametniku poolt antud korralduste täitmata jätmises on tõendatud vanglaametniku ettekannetega ning ta pole ka ise vaietes ja kaebuses nende täitmata jätmist eitanud. Distsiplinaarmenetluste käigus on kogutud täiendavaid andmeid tema terviseseisundi kohta, kuid meditsiiniosakonna tõendid töötamist välistavate asjaolude olemasolu ei kinnita. Kohtutoimikusse esitatud distsiplinaarmenetluste materjalidest nähtuvalt on kaebaja puhul järgitud kõiki vangistusseaduse § 64 lg-test 1, 2, 3, 4 tulenevaid nõudeid. Menetluste käik on justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja § 97 lg 2 nõuete kohaselt protokollitud, karistatut on teavitatud menetluste algatamisest, talle on võimaldatud end seletuste andmise läbi kaitsta ning karistused on talle määratud seaduses ette nähtud ühekuulise tähtaja ja „Vangla sisekorraeeskirja“ § 15 sätestatud pädevuse piires. Seejuures on käsitletud küllaldase ulatusega nii süüteo asjaolusid kui karistatu seletustest tulenevat ja põhjendatud on ka seda, miks on just maksimaalse ulatusega kartserisse paigutamine võrreldes teiste karistusliikidega tema puhul kõige otstarbekam.

9. Halduskohtule pole seaduseandja andnud õigust hinnata kaalutlusõiguse alusel kohaldatud distsiplinaarkaristuse sisulist otstarbekust, kuid vangistusseaduse § 63 lg 1 p 4 lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldada kuni neljakümne viie ööpäeva pikkust kartserisse paigutamist. Vanglaametniku korralduse täitmisest keeldumine on vangla julgeolekule olulist tähendust omav rikkumine. Töökohustuse täitmine on vangistuse täideviimise eesmärkide seisukohalt väga tähtis ja seetõttu on selle kohta antud korraldusest keeldumine eriti suure kaaluga rikkumine. Kõik see lubab eeldada, et maksimaalse pikkusega kartserikaristus võib teiste võimalike karistusvahenditega võrreldes kõige paremini kaasa aidata varem samalaadsete rikkumiste eest juba korduvalt karistatud isikut õiguskuulekale käitumisele suunamisel. Seda, et kehtiv distsiplinaarkaristus ja samaliigilise rikkumise fakt saab õigustada varasematest rangema karistuse määramist ega muuda seda ebaproportsionaalseks, on lahendis nr 3- 3-1-44-12 leidnud ka Riigikohtu halduskolleegium. Seega kinnitab kõik asjas kohtutoimikusse esitatu, et mõlemad kaebajale määratud karistused rajanevad õiguspärastel alustel ning miski ei tõenda, et nende kohaldamise juures oleks rikutud otsustust mõjutada võinud olulisi menetlusnõudeid, põhiseaduses kehtestatud õigusi ja vabadusi või mistahes muid õiguse üldisi põhimõtteid.

10. Veel on kaebaja märkinud, et ametnikud teevad kõik käskkirjad eesti keeles, tema aga ei valda piisavalt hästi seda keelt ja keegi ei saa üksikkambris viibimise tõttu teda tõlkimisel aidata. Sellele vaatamata on ta siiski saanud esitada mõlema käskkirja peale selgete väidete ja taotlustega vaided ning ka käskkirjade sisust lähtuva kaebuse. Seega on viide keeleprobleemile asjakohatu. Lisaks ei arvesta see ka põhiseaduse §-s 51 kehtestatuga, mis võimaldab saada riigiasutustelt ja ametiisikutelt vähemusrahvuse keeles vastuseid ainult neis paikkondades, kus vähemalt pooled püsielanikest on sellest vähemusrahvusest. Keeleseaduse § 9 lg-te 2 ja 3 kohaselt tuleb paikkonna all mõista omavalitsusüksust ja püsielaniku all Eesti kodanikku, alalist elamisõigust omavat Euroopa Liidu kodanikku või pikaajalise elamisloaga Eestis elavat välismaalast, kelle Eesti rahvastikuregistrisse kantud püsiv elukoht asub vastavas vallas või linnas ja määratleda vähemusrahvusest püsielanike osakaal lähtuvalt vastava aasta esimese jaanuari seisu rahvastikuregistri andmetest. Viru Vangla asukohaks on Jõhvi vald, mille kodulehel avalikult kättesaadavate andmete kohaselt moodustasid 6119 vene rahvusest elanikku 01.01.2014 seisuga 49,53% selle omavalitsusüksuse 12355 elaniku suurusest rahvuslikust koosseisust. Seega ei ületa vene rahvusest elanike osakaal Jõhvi valla elanikest poolt ning ühelgi sellest rahvusest isikul pole põhiseaduse §-st 51 ja keeleseaduses § 9 lgst 1 tulenevat subjektiivset õigust nõuda, et selles paikkonnas tegutsevad riigiasutused vormistaksid oma haldusakte vene keeles või menetleksid venekeelseid pöördumisi ja vastaksid neile vene keeles.

11. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-69-10 leidnud, et tervishoiuteenuse osutamine on eraõiguslik suhe, mida reguleerivad võlaõigusseadus ja vastavad valdkonnaseadused. Vangistusseaduse § 49 lg 1 ja § 52 lg 1 kohaselt osutatakse tervishoiuteenuseid vanglas tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätete alusel. Halduskohtumenetluse seadustiku § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses üksnes avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, eraõiguslikud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluse reeglite järgi maakohtutes. Kohtute infosüsteemist ei nähtu, et kaebaja oleks vaidlustanud vangla tervishoiutöötajate tegevust tema töövõimelisuse määramisel. Seega on asjasse puutumatud ja halduskohtu pädevuse raamidest väljuvad kõik need kaebuse väited, mis on esitatud vangla arsti tegevuse suhtes.

12. Eeltoodud järeldustel jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse alusel täielikult vabastatud kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud 15 euro suurusest riigilõivust. Viru Vangla oma kulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane