3-13-1296/23 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 26.03.2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-1296 Haldusasi S.L. kaebus Maksuja Tolliameti 16.05.2013 maamaksuteate nr 406809 tühistamiseks. Menetlusosalised Kaebuse esitaja – S.L., esindaja Martin Huberg Vastustaja – Maksuja Tolliamet, esindaja Marika Salmistu

Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest (so hiljemalt 25.04.2014) esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 180, § 181 lg 1). Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

1. 16.05.2013 koostas Maksuja Tolliamet (MTA) S.L.le maamaksuteate nr 406809, mille kohaselt on S.L. maamaksukohustus kinnistu asukohaga xxxxxx, Tallinn eest 2013.aastal 210,18 eurot. Maksuteate lisa kohaselt on kaebajale kuuluva maatüki mõttelise osa suurus ½, sellele vastav maa suurus 1 347,5 m2, maksustamishind 18 960 eurot, maksumäär 2,5%, maksusumma 474 eurot ja maksuvabastuse summa 263,82 eurot.

2. 13.06.2013 esitas S.L. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palub jätta vastuolu tõttu põhiseaduse (PS) §-ga 12 kohaldamata maamaksuseaduse (MaaMS) § 11 lg 3 osas, mis piirab kaasomandis oleva maatüki maksuvabastuse suurust 1500 ruutmeetriga kõikide kaasomanike peale kokku ning tühistada MTA 16.05.2013 maamaksuteade nr 406809.

3. Tallinna Halduskohus võttis 05.07.2013 määrusega kaebuse menetlusse.

4. 18.11.2013 määrusega peatas kohus käesoleva haldusasja menetluse kuni Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi menetluses olevas asjas nr 3-4-1-52-13 tehtava kohtulahendi jõustumiseni.

5. 31.01.2014 määrusega kohus uuendas haldusasja menetluse ja määras lahendamiseks kirjalikus menetluses.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

6. Kaebajale kuulub ½ mõtteline osa kinnistust aadressil Tallinn xxxxxxx (registriosa nr xxxxxxx, katastritunnus xxxxxxxx). Kuna kaebaja on maatüki omanik ½ osas, siis on talle arvutatud maksuvabastus üksnes 750 m2 osas.

Kaebaja taotleb PS §-iga 12 ja §-ga 32 vastuolu tõttu MaaMS § 11 lg 3 kohaldamata jätmist osas, mis piirab kaasomandis oleva maatüki maksuvabastuse suurust 1500 ruutmeetriga kõikide kaasomanike peale kokku ning MTA 16.05.2013 maamaksuteade nr 406809 tühistamist. Samuti palub kaebaja algatada viidatud sätte osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ning mõista vastustajalt välja enda menetluskulud.

6.1 Kaebaja on seisukohal, et MaaMS § 11 lg 3 on vastuolus PS §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega, sest kohtleb erinevalt maatüki kaasomanikke ja korteriomandite omanikke ning sellisel eristamisel puudub sisuline põhjendus. Seadusandja ei tohi maksusoodustust piirata meelevaldselt, juhuslike asjaolude alusel, mis ei ole maksusoodustuse eesmärki silmas pidades asjasse puutuvad. Kaasomandi mõtteliste osade omanikud ja korteriomandite omanikud on võrreldavas olukorras ning neid tuleb maamaksuvabastuse andmise võrdselt kohelda. Kinnisasja ühistel omanikel peab olema õigus ise vabalt valida, millises juriidilises vormis nad soovivad ühist omandit hallata – kas mõtteliste osadena, korteriomanditena või kinnistu jagamise teel. Kaasomandi ja korteriomandi puhul on tegemist juriidiliste formaalsustega, mis ei tohi mõjutada isiku maamaksu kohustust. Kui kaasomandi puhul reguleeritakse kinnisasja kasutamist nii hoone kui maa osas kasutuskorra ja kaasomanike kokkulepetega, siis korteriomandi puhul on hoone jagatud reaalosadeks, kuid maa kuulub mõtteliste osadena kõikide korteriomanike ühiskasutusse. See erisus ei mõjuta kuidagi koduomaniku kasutuses oleva maa väärtust, eluasemega seotud kulude suurust, eluruumi kvaliteeti või eluruumi kasutamise tingimusi. Pigem võib kaasomandis oleva kinnisasja omaniku seisund olla isegi halvem, sest juriidiliste riskide tõttu ei aktsepteeri pangad mõttelist osa laenu tagatisena ning mõtteliste osade väärtust hinnatakse tavaliselt korteriomandiga võrreldes madalamaks.

6.2 Kaebaja märgib, et temale kuuluv kinnistu asub Nõmme linnaosa II ehituspiirkonnas. Vastavalt Tallinna Linnavolikogu 28.10.2004 määrusega nr 36 kinnitatud „Nõmme linnaosa ehitusmääruse“ § 4 lg 13 p-ile 2 ei ole II ehituspiirkonnas lubatud krunte tükeldata iseseisvateks üksusteks, kui pind on väiksem kui 1200 m². Arvestades ehitise paiknemist praegusel krundil, ei ole krundi tükeldamine võimalik.

6.3 Kaebaja leiab, et maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas (51SE) ei ole nimetatud mitte ainsatki põhjust, mis viitaks vajadusele kohelda korteriomandite omanikke ja mõtteliste osade omanikke erinevalt. Kaebaja leiab, et tal on õigus maamaksuvabastusele 1500 m2 ulatuses samadel tingimustel, mida MaaMS § 11 lg 1 annab korteriomandi omanikule või iseseisvateks kinnistuteks jagatud maatüki ainuomanikule.

6.4 Kaebaja leiab, et isegi kui maksuvabastust kohaldataks temale ainult 750 m2 kohta, on maksuteates toodud arvutus vale. Keskkonnaministri määruse „Maa korralise hindamise tulemuste kehtestamine“ kohaselt on Tallinna linnas elamumaa maksustamishind kaebaja kodu hinnatsoonis H0784025 kuni 900 m2 ulatuses 21,09 eurot ruutmeetri kohta ning seda ületavalt osalt 10,55 eurot ruutmeetri kohta. Kaebaja leiab, et 750 m2 maksustamishind on 15817,50 eurot (750*21,09) ning maamaksuvabastuse summa järelikult 395,43 eurot (15817,50*2,5%). Seega peaks maksuvabastus 750 m2 osas olema 395,43 eurot, mitte 262,82 eurot. Seega tuleks maksuteade osaliselt (132,61 euro ulatuses) tühistada ka siis, kui kohus leiab, et MaaMS § 11 lg 3 on põhiseadusega kooskõlas.

7. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda.

7.1 Vastustaja on maamaksuvabastuse suuruse arvutamisel lähtunud MaaMS § 11 lg 3 (01.01.2013 jõustunud redaktsioonis) ning selle järgi on koduomaniku maamaksuvabastuse summa on 263,82 eurot. Vastustaja leiab, et seaduseandja sooviks oli kehtestada maksusoodustus üleriigiliselt ja sätestada selleks ka kindlad reeglid. Selline seadusandja soov on sõnaselgelt kirjas ka kaebaja viidatud eelnõu nr 51SE seletuskirjas.

7.2 Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et MaaMS § 11 lg 3 on vastuolus PS §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega. Võrdsuspõhiõigus tähendab ennekõike isiku õigust sellele, et avalik võim kohtleks teda võrdselt temaga samas olukorras olevate isikutega ning ei kohtleks temaga võrdselt neid isikuid, kelle olukord tema omaga võrreldav ei ole. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kaasomandi mõtteliste osade omanikud ja korteriomandite omanikud on võrreldavas olukorras ning neid tuleb maamaksuvabastuse andmisel võrdselt kohelda ning et kaasomandi ja korteriomandi puhul on tegemist juriidiliste formaalsustega, mis ei tohi mõjutada isiku maamaksukohustust. Vastustaja leiab, et võrrelda saab kaasomanikke kaasomanikega või siis kaasomanikke ühisomanikega. Koduomanike maamaksust vabastamise seaduse lõpptekstis (eelnõu nr 51 SE) oli § 11 lg-s 3 sätestatud üksnes kaasomandit puudutav maamaksusoodustuse arvestamise kord. Koduomanikke maamaksust vabastava maamaksuseaduse muutmise seaduse, maamaksuseaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse (eelnõu nr 299 SE) seletuskirja kohaselt tuleb maaüksuse ühisja kaasomanikke kohelda maamaksusoodustuse rakendamisel ühesuguselt. Maamaksuseadusesse viidi vastav parandus ka sisse. Seetõttu leiab vastustaja, et võrdsusõiguse rikkumist antud juhtumil ei esine. Kaasomanikele kuulub teatud kindlaksmääratud osa ühisest omandist, mitte aga konkreetne osa ühisest asjast – seega ei ole kaasomanikul omandit konkreetsele osale, vaid osa omandiõigusest kogu asjale ehk nn mõtteline osa. Vastustaja hinnangul ei ole kaasomanikud ja korteriomanikud võrreldavad ning kuna võrrelda saab vaid võrreldavaid, siis ei ole rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet

7.3 Vastustaja leiab, et kaebajale tasumiseks arvutatud maksusumma on õige.

Maamaksusumma määramine ei ole seatud sõltuvusse ei hoone energiakuludest ega eluruumi kvaliteedist. Tulenevalt MaaMS § 1 lähtub maamaks maa maksustamishinnast, mis arvutatakse kohalikust omavalitsusest saadud andmete põhjal. Antud juhul ongi maksuhaldur vastavalt käitunud. Maamaksusumma arvutamisel on maksuhaldur lähtunud kohaliku omavalitsuse poolt esitatud andmetest ja arvestanud ka MaaMS § 11 sätestatud maksusoodustustega.

7.4 Kinnistu asukohaga xxxxxxxx, Tallinn pindala on 2695 m2, millest kaebajale kuuluv mõttelise osa suurus kogu kinnistu pindalast on ½ ehk 1347,5 m2 . Kinnistu asub hinnatsoonis, kus kuni 900 m2 ulatuses oli hind 21,09 eurot ruutmeetri kohta ning seda ületavalt osalt 10,55 eurot ruutmeetri kohta. Kaebajale kuuluva maa osapinna maksustamishind 18 960 eurot (maksuteate lk 2 esimene lõik) on leitud järgmiselt: 900m2 x 21,09 + 1795m2 x 10,55 = 37 920 : 2 = 18 960 eurot. Kogu 1347,50m2 maamaksusumma on 18 960 x 2,5% = 474 eurot. Ühe ruutmeetri hind on 18 960 : 1347,5 = 14,07 eurot. Koduomaniku maamaksuvabastus on 14,07 x

750 x 2,5% = 263,82 eurot. Kaebaja on oma arvutuskäigus arvutanud kodualuse maa maksustamishinna eraldi, kuid ei ole põhjendanud, miks peaks kodualuse maa maksustamishinna arvutama eraldi uuesti uue ruutmeetrihinnaga. MTA leiab, et kui lähtuda kaebaja esitatud arvestuskäigust, et kodualuse maa hind tuleb leida erinevalt kogu maa maksustamishinnast, siis peaks ka selle maa, mille pealt kaebajale jääb maksukohustus, arvestama eraldi hinnaga. Arvutuskäik: kaebajale kuuluv kogu maa suurus on 1347,5m2, sellest maksusoodustust andev kodualune maa 750m2 summas 395,43 (kaebaja arvutuskäik). Maksukohustus jääb 1347,5 – 750 = 597,5m2 eest. 597,5m2 maksustamishind on 597,5 x 21.09 x 2,5% = 315,03. Kui vaidlusaluse teate järgi jäi kaebajal xxxxxxxxx eest tasuda 210,18 eurot maamaksu, siis kaebaja arvutuskäigust lähtudes jääks tasuda 315,03 eurot, mis on ilmselgelt suurem summa kui praegu tasumisele kuulub.

Maamaksu tasumisest on vabastatud maa omanik tema omandis oleva elamumaa või maatulundusmaa õuemaa kõlviku osas kuni 0,15 ha, kui sellel maal asuvas hoones on tema elukoht vastavalt rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmetele (MaaMS § 11 lg 1). Maamaksuseadus, maa hindamise seadus ega ka maa maksustamishinna arvutamise kord ei sätesta nn kodualusele maale kogu omandis olevast maast erineva maksustamishinna määramist.

KOHTU PÕHJENDUSED:

8. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebajale kuulub ½ mõtteline osa kinnistust aadressil Tallinn xxxxxxxxx (registriosa nr xxxxxxxx, katastritunnus xxxxxxxxxxx) ning et MTA on 16.05.2013 koostanud kaebajale maamaksuteate nr 406809, mille kohaselt on kaebaja maamaksukohustus kõnealuse kinnistu eest 2013. aastal 210,18 eurot. Vaidlust ei ole ka selles, et maksuteate kohaselt kohaldatakse MaaMS § 11 lg 3 alusel maksuvabastust arvestuslikult 750m2 suuruse kinnistu mõttelise osa eest. Samuti ei ole vaidlust, et kaebaja vastab muudele MaaMS § 11 lg-s 1 sätestatud maksusoodustuse kohaldamise tingimustele.

9. Kaebaja leiab, et maamaksu määramise aluseks olev MaaMS § 11 lg 3 (asjassepuutuv säte) on vastuolus PS §-ga 12, koosmõjus PS §-ga 32. Kaebaja hinnangul peaks maksusoodustus laienema täies ulatuses igale kaasomanikule sarnaselt korteriomanikega. Kaebaja peab oluliseks, et kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud ehitusmäärus ei võimalda piirkonnas, kus asub kaebaja kinnisomand, kruntide tükeldamist väiksemateks kui 1200 m2 suurusteks üksusteks. Kaebaja krundi jagamist eelmärgitud krundi suurust arvestades ei ole võimalik teostada tulenevalt elamu paiknemisest kinnistul.

Kaebaja vaidlustab ka maksuteates toodud arvutuskäiku.

10. Kohtu hinnangul ei ole MaaMS § 11 lg 3 vastuolus põhiseadusega. Kohtu arvates on võimalik lähtuda Riigikohtu poolt 29.01.2014 põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud otsusest.

10.1 MaaMS § 11 lg 3 kohaselt kui maa on ühisvõi kaasomandis, on ühisvõi kaasomanikud maamaksu tasumisest vabastatud käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustel elamumaa või maatulundusmaa õuemaa kõlviku osas linnas, vallasiseses linnas, alevis, alevikus ning üldplaneeringuga kohaliku omavalitsusüksuse või maakonnaplaneeringuga maavanema poolt tiheasustusega alaks määratud alal kokku 0,15 ha ning mujal kokku kuni 2,0 ha ulatuses. Käesolevas lõikes sätestatu ei kohaldu korteriomandite omanike suhtes.

10.2 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 29.01.2014 lahendis asjas nr 3-4-1- 52-13 leidnud, et kuigi vaidlusalune MaaMS § 11 lg 3 riivab PS § 12 lg-st 1 tulenevat põhiõigust koosmõjus PS §-ga 32, ei ole tegemist rikkumisega, kuna põhiõiguste riive ei ole meelevaldne ega ebamõõdukas ning seega ei ole vaidlusalune regulatsioon vaidlustatud osas põhiseadusega vastuolus (otsuse punktid 42.5 ja 59). Riigikohus selgitas, et mitte igasugune erinev kohtlemine ei ole PS § 12 lg-ga 1 vastuolus, vaid üksnes selline, millel puudub õigustus (otsuse p 46) ning luges riive legitiimseks eesmärgiks kohalikele omavalitsustele tulu laekumise ja riigi raha kokkuhoiu ning maamaksu administreerimise lihtsuse (otsuse p 46 ning punktid 55 - 58). Viidatud lahendi punktis 47 selgitas kolleegium, et erineva kohtlemise mõistlikkuse ja asjakohasuse väljaselgitamiseks tuleb kaaluda erineva kohtlemise eesmärki ja tekitatud erineva olukorra raskust ning leidis, et mida erinevamad on võrreldavad grupid sisuliselt, seda erinevamalt võib seadusandja neid kohelda. MaaMS § 11 lg-st 1 tuleneb, et kui maa kuulub ühele omanikule, saab ta kasutada maksusoodustust 1500 m2 (hajaasustuses 2 ha) ulatuses. Asjaõigusseaduse (AÕS) §-ide 74 ja 75 kohaselt võib kaasomandis olevat asja võõrandada või koormata ainult kõigi kaasomanike kokkuleppel ning kaasomandiga seotud õigused ja kohustused jagunevad kaasomanike vahel proportsionaalselt vastavalt nende omandi osa suurusele. Kolleegium leidis, et sellest regulatsioonist tulenevalt on õigustatud lähenemine, et maamaksuvabastus jagatakse kaasomanike vahel (p 48).

10.3 MaaMS § 11 lg-s 3 sätestatakse maksuvabastuse üldreeglist erand korteriomanike suhtes ning sisuliselt koheldakse korteriomanikke maamaksusoodustuse tegemisel sarnaselt maa ainuomanikega. Kaebaja leiab, et ka teda tuleks kohelda ühetaoliselt korteriomandi omanikega.

Riigikohus leidis eelpool viidatud lahendis, et selline erinev kohtlemine on õigustatud tulenevalt asjaolust, et kinnisasja kaasomanike ja korteriomanike suhe maksuobjekti (maatükki) ei ole olemuslikult ühesugune, tuues välja, et erinevus seisneb ehitise reaalosade kasutamises ning maatüki mõtteliste osade seotuses reaalosaga (korteriomandi reaalosa on tsiviilkäibes eraldi objektina, kuid mõttelist osa eraldi asjana vaadata ei saa; maatüki mõttelisi osi on võimalik käsutada vabalt, kuid korteriomandi puhul sõltub maatüki mõttelise osa suurus ja käive ehitise reaalosa suurusest ja staatusest). Kolleegium leidis, et kinnisasja kaasomandi ja korteriomandi erisust ei saa pidada maakasutuse maksustamisel asjassepuutumatuks (p 50) ning selgitas, et: „Kuigi korrusmaja võib olla ka kaasomandis ning funktsionaalselt mitte erineda korteriomanditeks jaotatud elamust, on kaasomandi korral sageli tegemist kaasomanike ühise koduga ja lisaks ehitisele on oluline tähtsus ka seda ümbritseval maal. Neil juhtudel võib kaasomanikke pidada sarnaseks pigem ainuomanikega. Sellest tulenevalt ei pruugi korteriomandi ja kaasomandi puhul tihti olla tegemist sarnastes positsioonides olevate omanikega. Eelnevat ilmestab ka praegune kohtuasi, kus tegemist on kahe kaasomanikuga, kelle kodu asub ca 23 000 m2 suurusel kinnistul. Kinnistul asuv ehitis ei ole korterelamu, vaid individuaalelamu tüüpi maja, mis on kahe omaniku omandis. Kaebaja ja teise kaasomaniku võrdsustamine korteriomanikega annaks neile põhjendamatu eelise sama suurel maal paiknevate individuaalelamute ainuomanikega võrreldes, sest sellisel juhul oleks ainuomaniku maamaks suurem kui kaasomanike maamaks kokku“ (otsuse p 50.3). Sama lahendi punktis 51 leidis kolleegium, et kinnisasja kaasomanikke koheldakse sarnaselt nende korteriomanikega, kelle korteriomand on kaasomandis ning selgitas, et erinevalt kaasomandis oleva maatüki mõttelisest osast, võib korteriomand kui iseseisev asi omakorda olla mitme isiku kaasomandis. Sellises olukorras jaguneb maamaksusoodustus kõigi korteri kaasomanike vahel.

10.4 Käesoleva vaidluse kontekstis saab Riigikohtu seisukohtadest tulenevalt kokkuvõtvalt järeldada, et:

- nii individuaalelamu kaasomanikel kui ka korteriomanikel peab maksusoodustuse saamiseks neile kuuluval maatükil asuma nende elukoht ning sellest tulenevalt on võimalik kaasomanikke võrrelda korteriomanikega, kuid erinev kohtlemine tuleneb sellest, kas maatükil oleva ehitise reaalosad on piiritletud või mitte;

- maamaksu objekt on maatükk ja erinevatesse gruppidesse kuuluvate maaomanike suhe maksuobjekti on olemuslikult erinev ning seda ei saa maakasutuse maksustamisel pidada asjassepuutumatuks;

- maamaksu soodustuse erinev kohtlemine seadusandja poolt on õigustatud, erinev kohtlemine ei ole meelevaldne, st võrreldavate maamaksu subjektide erinevaks kohtlemiseks on mõistlikud ja asjakohased põhjused;

- maksusoodustus tuleb jagada kaasomanike vahel, sh ka korteriomandi kuulumisel kaasomandisse, vastasel juhul tooks kaasomanike võrdsustamine korteriomanikega kaasa põhjendamatu eelise sama suurel maal paiknevate individuaalelamute ainuomanikega võrreldes;

- maa säästliku kasutamise tagamine õigustab korteriomandi puhul proportsionaalselt suuremat soodustust.

10.5 Lisaks on kolleegium tähelepanu juhtinud asjaolule, et korteriomandiseadus võimaldab jagada korteriomanditeks kaasomandis olevat kinnisasja, millel on elamu ning seega on kaasomanikel võimalus vältida enda ebasoodsamat kohtlemist sellega, et kinnisomand jagatakse korteriomanditeks. Riigikohus leidis, et selline võimalus vähendab riive intensiivsust ning selgitas täiendavalt, et kui kaasomandis olevat elamut ei ole võimalik või mõistlik jaotada korteriomanditeks, nt kuna tegemist on ühepereelamuga, siis ei ole selle võrdsustamine korteriomandiks jaotatud elamutega ikkagi põhjendatud (otsuse p 52).

10.6 Kohtul ei ole põhjust asuda Riigikohtust erinevale seisukohale. Käesolevas asjas ei esine selliseid asjaolusid, mis õigustaksid kohaldatava sätte põhiseaduspärasuse osas teistsugusele seisukohale asumist.

10.7 Seega jääb kaebaja menetluslik taotlus, asjassepuutuva sätte kohaldamata jätmiseks ja sellega põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamiseks, rahuldamata.

11. Seega ei oma olulist tähtsust, kas Tallinna Linnavolikogu 28.10.2004 määrus nr 36 „Nõmme linnaosa ehitusmäärus“ keelab Nõmme II ehituspiirkonnas krunte tükeldada. Kohus siiski märgib, et kõnealuse määruse § 1 lg 1 ütleb, et ehitusmääruse eesmärk on anda Nõmme linnaosa iseärasustest lähtudes põhimõtted ja nõuanded; kujundada hea ehitustava (lg 2) ning tegemist on tingimuslike piirangutega (lg 3). Ehitusmääruse II pt annab üldised põhimõtted ja tingimused ning sätestab § 4 lg 13 p-s 2, et reeglina krunte ei tükeldata iseseisvateks üksusteks, mille pind on väiksem kui 1200 m2. Seega ei saa väita, et ehitusmäärus näeb ette siduva normi. Ehitusmäärusega omandiõiguse piirangute kehtestamist varasemalt kehtinud ehitusmääruse puhul on peetud vastuolus olevaks põhiseadusega (RKHK lahend 03.12.2007 asjas nr 3-3-1-41- 06). Seega sellise siduva normi olemasolu väites tuleks tõstatada küsimus normi põhiseaduspärasusest.

Kaebaja on kaebuses üldsõnaliselt märkinud, et tema kinnistu puhul takistab kinnistu jagamist ehitise asukoht ning seetõttu ei ole kuidagi võimalik eraldada ja iseseisva kinnistuna võõrandada kaebaja kinnistust vähemalt 1200m2 suurust osa. Sellise täpsustamata väite hindamine kohtu poolt ei ole võimalik, kuid antav hinnang ei mõjutaks käesoleva asja lahendit.

12. Kaebaja leiab, et maamaksusumma arvutuskäik on ebaõige. Kaebaja on arvutanud nn kodualuse maa maksustamishinna eraldi. Vastustaja on seisukohal, et kodualuse maa maksustamishinda ei saa arvutada erinevalt kogu maa maksustamishinnast.

Kohus leiab, et vaidlusaluse maamaksuteate lisas toodud maamaksu arvutuskäik on õiguspärane ja korrektne. Kohus nõustub kohtumenetluses esitatud MTA põhjendustega arvutuskäigu osas. Õige on vastustaja seisukoht, et maamaksuseadus, maa hindamise seadus ega ka maa maksustamishinna arvutamise kord ei sätesta kodualusele maale kogu isiku omandis olevast maast erineva maksustamishinna määramist. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et kaebaja arvutuskäigu loogikast lähtudes peaks tasumisele kuuluma suurem maamaks, kui maksuteates määratud, mis näitab kaebaja arvutuse ekslikkust.

13. Kaebus tuleb jätta rahuldamata.

14. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsust tehti. Osundatud sättest tulenevalt jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude suurust ega menetluskulude väljamõistmiseks taotlust ja vajalikke kuludokumente esitanud, seega kannab ka vastustaja oma kulud ise.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kristina Maimann