4-14-1489/7 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Otsuse kuupäev

25.03.2014.a

Kohus

Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

Kohtunik

Aime Ivanson

Kaevatav otsus

Politsei-

ja

Piirivalveameti

Põhja

Prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse

10.02.2014.a

otsus väärteoasjas nr. 2302,14,000726

Menetlusalune isik

R.H, isikukood XXX,

(kaebuse esitaja)

elukoht XXX

Kohtuväline menetleja

Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri KKB

liiklusjärelevalvekeskus

Menetluse liik kaebemenetlus, kirjalik menetlus

LÕPPOSA

1. Jätta R.H kaebus rahatrahvi vähendamiseks ja lisakaristuse tühistamiseks rahuldamata ja P olitseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 10.02.2014.a otsus väärteoasjas nr 2302,14,000726 rahatrahvi suuruse ja lisakaristuse osas muutmata.

2.Tühistada P

olitsei-

ja

Piirivalveameti

Põhja

prefektuuri

Põhja

Prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse

10.02.2014.a

otsus

väärteoasjas

nr

2302,14,000726 rahatrahvi korraga tasumise osas ja teha uus otsus, millega KarS § 66 lg 2 alusel määrata rahatrahvi summas 900 eurot tasumine ositi 6 kuu jooksul, igas kuus tasuda

150 eurot.

Edasikaebe kord

Otsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule menetlusalune isik advokaadi vahendusel või kohtuväline menetleja Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kaudu 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamise päevast, teatades Harju Maakohtule kassatsiooni esitamise soovist eelnevalt 7 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest. Otsus jõustub, kui seitsme päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest ei ole kohtule teatatud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist.

Kaevatava otsuse sisu

R.H karistati kohtuvälise menetleja 10.02.2014.a. otsusega väärteoajas nr 2302,14,000726 Liiklusseaduse § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o. 900 Väärteoasi nr.4-14-1489 eurot ja lisakaristusega mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 10 kuuks selle eest, et tema 18.01.2014.a. kella 20:39 ajal Tallinnas Narva maanteel suunaga Mustakivi tee poole juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,41 mg.

Taotlus

Kohtule esitatud kaebuses palutakse vähendada trahvi suurust, võimaldada trahvi maksta kuue kuu jooksul ja mitte kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist. Töötasu on tema ainuke sissetulek, millest osa läheb kohtutäituritele võlgade kustutamiseks ja talle jääb kätte 355 eurot. Tal on kolm alaealist last. Töötab OÜ-s XXX traktoristi-lukksepana ja juhtimisõigus on vajalik töö tegemiseks.

Kohtuvälise menetleja seisukoht

Kohtuväline menetleja ei vaielnud vastu kaebuse arutamisele kirjalikus menetluses ja esitas omapoolse seisukoha, milles palus kaebus jätta rahuldamata. Kuivõrd menetlusalust isikut on varasemalt samalaadse väärteo toimepanemise eest karistatud ja karistatus ei olnud kustunud, tingib see karistuse määramise üle ettenähtud sanktsiooni keskmise määra ning lisakaristuse kohaldamise. R.H võttis juhile keelatud seisundis olles mootorsõidukit juhtima asudes teadlikult riski. On üldteada, et juhile keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimisel tehtavatel vigadel võivad olla väga rasked tagajärjed. Iga õigusvastase teo toimepanemine ohustab üldist turvalisust. Õiguskaitseorgani kohus on hoida elukeskkonda turvalisena. Üheks vahendiks selle eesmärgi täitmisel on rikkujate mõjutamine läbi selliste karistuste määramiste, mis mõjutavad nende elukorraldust ja suunavad neid edaspidi rikkumisi mitte toime panema. Mootorsõiduki juhtimise keelamine on levinud karistusliik, mis kujutab endast efektiivset karistust liiklusalaste õigusrikkumiste eest. Õiguskorra, teiste liiklejate elu, tervise ja omandiõiguse kaitse vajadus kaaluvad üles R.H majandus – ja kutsetegevuse piirangu, mistõttu lisakaristuse kohaldamine on õigustatud.

Kohtu seisukoht

Kohus, tutvunud R.H poolt esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja seisukohaga ja kontrollinud väärteoasja materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt V™S §-le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. Otsustamaks R.H-le kohtuvälise menetleja poolt määratud karistuse õigsuse ja proportsionaalsuse üle tulenevalt tema süü suurusest, tuleb esmalt kohtul kontrollida, kas menetlusaluse isiku poolt toimepandud teos on süüteokoosseis. Nähtuvalt kohtule esitatud kaebusest ei vaidlusta R.H, et juhtis mootorsõidukit alkoholijoobes kohtuvälise menetleja otsuses näidatud ajal ja kohas.

LS § 224 lg 2 koosseisupärane tegu eeldab mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimist isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi. Kohus leiab, et R.H poolt 18.01.2014.a. kell 20:39 Tallinna linnas Narva maanteel suunaga Mustakivi tee poole mootorsõiduki Audi A6 reg.märk XXX juhtimine juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,41 mg, on tõendamist leidnud.

Lisaks R.H poolt süü tunnistamisele on tema poolt teo toimepanemist kinnitavaks tõendiks ka tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll, millest nähtuvalt tuvastati R.H 18.01.2014.a. 20:49-20:53 tõendusliku alkomeetriga DRÄGER ALCOTEST 7110 TTRC 13 00152 lubatud alkoholipiirmäära ületaminealkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus oli mitte väiksem 0,41 mg. R.H rikkumise kohta on andnud ütlusi tunnistaja Laura Laan, kes teostas liiklusjärelevalvet Harjumaal ning kelle tunnistusest nähtuvalt peatati Narva maanteel Kihnu ja Vormsi tänava vahel mootorsõiduk, mille juhiks oli R.H ja juhil esinesid alkoholi tarvitamise tunnused.

Väärteotoimikus on ka sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, mille kohaselt kõrvaldati R.H sõiduki juhtimiselt alates 18.01.2014.a. kell 20:39 kuni kainenemiseni, kuna tema kontrollimisel liiklusjärelevalve käigus oli alust arvata, et ta veres või väljahingatavas õhus oli alkoholi üle lubatud piirmäära või et ta oli joobeseisundis. Vastuväiteid nimetatud tõenditele R.H esitanud ei ole. Lisaks objektiivsele teokoosseisule sisaldub R.H teos ka nõutav subjektiivne koosseis. R.H ütlustest nähtub, et jõi õlut umbes kella 17.00 ja hiljem 20.30 istus ta rooli, lootes et on kaine.

Seega ka kaebuse esitaja ise ei olnud kindel, et ta on kaine, vaid üksnes lootis seda. Käesoleval juhul ei ole küll teada R.H poolt tarvitatud õlle kogus, kuid arvestades seda, et õlle tarvitamisest 3,5 tunni möödudes tuvastati isiku väljahingatavas õhus alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,41 mg liitri kohta, siis pidi tarvitatud õlle kogus olema üsna suur ja isik pidi aru saama, et ta viibib senini juhile keelatud seisundis. Seejuures ei ole tegemist olukorraga, kus isik ei tea vedelikku juues seda, et selles on alkohol, vaid kaebuse esitaja tarvitas teadlikult alkoholi.

Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kuivõrd menetlusalune isik viis end alkoholi tarbides tahtlikult sellisesse seisundisse, mis välistab mootorsõiduki juhtimise ning ei veendunud seejärel piisava hoolsusega aktiivse tegevuse käigus, nt alkomeetrit kasutades, oma kainuses, on kaebaja poolt õigusrikkumine toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Isik pidas võimalikuks juhtima asudes tema organismis alkoholi olemasolu, kuid suhtus sellesse ükskõikselt. Seega on R.H rikkunud LS § 69 lõike 5 nõudeid (mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem) ning tema poolt toime pandud tegu on õigesti kvalifitseerinud LS § 224 lõike 2 järgi.

Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus tuvastanud ei ole, samuti on kohtuvälise menetleja poolt järgitud väärteomenetlusõigust. LS § 224 lõike 2 sanktsioon näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. LS § 224 lõike 3 punkti 2 järgi võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada samas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud.

R.H karistati liiklusseaduse (LS) § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 järgi võeti lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõigus kümneks kuuks. Seega on kohtuväline menetleja karistanud R.H põhi-ja lisakaristuse osas üle sanktsiooni keskmise määra. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohtuväline menetleja tuvastanud ei ole. Vastavalt KarS §-le 56 lg 1 on karistamise aluseks isiku süü. Samuti tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest.

Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste kui ka juhi kohustuste täitmist. Ohtu kujutavad aga endast juhid, kes ei pea nende kohustuste täitmist vajalikuks. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest ja kaebusest nähtuvalt saab järeldada, et mitme tunni möödumisel alkoholi tarvitamisest oli sõiduki juhtimiselt kinnipeetud menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus endiselt alkoholi ja seda 0,41 mg/l.

Siinjuures ei saa kuidagi viidata auto juhtimisele joobe jääktunnustega. Kui isik peab end sellises seisundis kaineks, kujutab ta oma mõttelaadilt teatud ohtu ja näitab tema suhtumist liikluskorda. Kui ta aga sellises seisundis asub autot juhtima, muutub ka temast tulenev oht reaalseks. Seetõttu on oluliseks põhikaristuse määra ja lisakaristuse kohaldamise vajalikkuse valiku puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada vaid juhul, kui ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Väärteoasjas leiduvatest karistusregistri andmetest nähtuvalt oli kaebuse esitajat varem karistatud liiklusalase väärteo toimepanemise eest Viru Maakohtu poolt 18.01.2013.a.

Selle otsusega määratud arest oli kantud 23.01.2013.a. Menetlusesemeks oleva väärteo pani kaebuse esitaja toime karistuse kehtivuse ajal. Seega ei avaldanud varasem karistus koos lisakaristuse kohaldamisega talle piisavalt mõju hoidumaks uue süüteo toimepanemisest ja liikluses nõuetekohaselt käitumiseks. Sellised asjaolud näitavad kohtu arvates ilmekalt kaebuse esitaja suhtumist liikluskorda ja – ohutusse. R.H on kohtule esitatud kaebuses selgitanud, et juhiluba on talle vajalik töö tegemiseks ja töötasu on ainuke sissetulek, millest osa läheb võlgade kustutamiseks kohtutäiturile, jättes talle miinimumi summas 355 eurot, lisaks on tal ka kolm alaealist last.

Seetõttu soovib trahvi vähendamist ja lisakaristuse mittekohaldamist. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et mootorsõiduki joobes juhtimisega paneb isik toime enamohtliku väärteo ning tegu on äärmiselt taunitav. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on keskmine. R.H on küll oma rikkumist tunnistanud ja kohtule esitatud kaebuses tehtut kahetsenud, kuid ainuüksi sellele asjaolule toetudes ei ole põhikaristuse vähendamine põhjendatud. On oluline, et isik ka tegelikult tunnetaks oma vastutust liikluses osalejana ning saaks aru oma teo keelatusest.

Seda enam, et isikut oli juba eelnevalt karistatud samalaadse teo toimepanemise eest. Eeltoodu alusel nõustub kohus kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahvi suurusega. Seonduvalt lisakaristusega leiab kohus, et lisakaristuse kohaldamine on põhjendatud. R.H osales teadlikult liikluses mootorsõiduki juhina joobeseisundis, s.o. iseendale ja teistele liiklejatele ohtlikus seisundis. Seetõttu on sellise isiku liiklusest kõrvaldamiseks lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamine õigustatud. Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel.

Kaebuses toodud selgitused, et juhtimisõiguse olemasolu on vajalik seoses tööga, ei saa olla aluseks lisakaristuse kohaldamata jätmiseks. Isik, kellele juhtimisõiguse omamine on igapäevaselt vajalik, peab ka ise käituma seda õigust säilitaval viisil, st järgima igapäevaselt liikluseeskirju, mitte aga lootma, et rikkumisi kas ei märgata või nendele siis seaduses ettenähtud rangusega ei reageerita. Kui isik otsustab valida käitumisviisi, millega seab ohtu nii enda kui kaasliiklejate turvalisuse ning riskib juhtimisõigusest ajutise ilmajäämisega, tuleb tal taluda sellest lähtuvaid negatiivseid mõjusid oma elukorraldusele.

Karistuse eesmärgiks ongi mõjutada rikkujat karistuse läbi edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja kaitsta sellega ka õiguskorda, mille alla kuulub ka liikluskord. Menetlusalusele isikule oli töö iseloom teada ka väärteo toimepanemise ajal. Karistuse eesmärgiks on mõjutada rikkujat karistuse läbi edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja kaitsta sellega ka ühiskonna üldisi õiguskorra kaitsmise huvisid. Kuna R.H oli eelnevalt karistatud mootorsõiduki juhtimise eest lubatud alkoholi piirmäära ületades ja süüteo toimepanemise ajal oli karistus kehtiv, siis on ilmne, et eelnev mõistetud karistus aresti ja lisakaristuse näol ei ole vajalikku mõju avaldanud ning põhjendatud on talle rikkumiste eest mõistetavaid karistusmäärasid karmistada ning lisaks põhikaristusele kohaldada ka lisakaristust.

KarS § 66 lg 2 järgi võib kohus mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Arvestades, et R.H töötasust osa läheb võlgade kustutamiseks ja raha vajavad veel kolm alaealist last ning tema sissetulek ei ole piisav rahatrahvi koheseks tasumiseks, peab kohus R.H taotlust trahvi kuue kuu jooksul ositi tasumise määramiseks põhjendatuks. Rahatrahvi ositi tasumisele ei ole vastuväiteid esitanud ka kohtuväline menetleja. Eeltoodu alusel jätab kohus kaebuse rahatrahvi vähendamiseks ja lisakaristuse tühistamise osas rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse selles osas muutmata.

Kaebuse esitaja on taotlenud rahatrahvi ositi tasumist. Kohtuväline menetleja ei vaielnud sellele vastu. Kohus leiab, et R.H võib rahatrahvi tasuda osade kaupa 6 kuu jooksul. Kohus juhindub V™S § 120 lg 1, § 132 p.2.

Kohtunik