4-13-7636/14 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 03 il 2014

. märts .a. Jõhvi kohtumajas Väärteoasja number 4-13-7636 Kohtunik Loretta Pikma Kohtuistungi sekretär Kristine Kriisk ja Piret Juuse Väärteoasi A.A kaebus PPA Ida Prefektuuri 16.10.2013 otsusele väärteoasjas nr 2440,13,006740 Väärteoasja arutamise aeg 03.03.2014 avalikul kohtuistungil Istungil osalenud isikud

PPA Ida prefektuuri esindaja Asja Malahhova Menetlusalune isik isikukood XXX, A.A, Elukoht xxx Juhindudes VTMS § 132, § 134, § 135, kohus

O T S U ST A S :

Jätta rahuldama jätta muutmata ta A.A kaebus ning

Politseija Piirivalveameti Ida prefektuuri 16.10.2013 2440,13,006740, otsus väärteoasjas nr millega Liiklusseaduse A.A-le § 222 lg 1 alusel määrati rahatrahv 10 trahviühikut s.o. 40 eurot. Rahatrahv tasuda

6-kuulise tähtaja jooksul alates kohtuotsuse jõustumise tähtajast Rahandusministeeriumi arvele 10220034796011 SEB pangas või arvele 221023778606 Swedbank, märkides viitenumbri selgituseks “ 10220135250650 A.A nr 4-13-7636 rahatrahv“. Kohtuotsuse peale on õigus kassatsioonikorras edasi kaevata RIIGIKOHTULE 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Menetlusosaline on kohustatud seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kättesaamisest teatama Viru Maakohtule kirjalikult oma soovist esitada kassatsioonkaebus. Kohtuotsus on Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 24.03.2014.

KOHTU POOLT UURITUD TÕENDID ja JÄRELDUSED:

A.A esitas Viru maakohtule kaebuse, milles palus tühistada Ida Prefektuuri otsus väärteoasjas nr. 240,13,006740 16.10.2013 selgitas, et ta ei ole väärtegu toime pannud. , ja

Kohus uuris väärteo toimepanemise kohta koostatud väärteoprotokolli nr. AB 1255778 26.09.2013. Rikkumise kirjeldusest nähtub, et A.A juhtimisel mootorsõiduk lähenes

xxx reguleerimata ülekäigurajale Jõhvis Keskväljak maja nr 1 juures, juht ei vähendanud kiirust ega peatunud, et anda teed ülekäigurajal tee ületamise võimalust ootavale jalakäijale. Sõidukijuht rikkus LS § 35 lg 4 sätteid ja väärteg fitseeriti LS § 222 lg 1 järgi. u kvali

Sõidukijuht ei ole rikkumisega nõus ja kinnitas seda oma allkirjaga.

Veski Kohus uuris menetlusaluse isiku A.A

ütlusi. Ütlustest nähtub, et ta ei märganud t alguses sõidu alustamisel jalakäijat. Tema sõidukiirus ei olnud suur. Mittemärkamist põhjendas A.A, sellega, et teine auto oli ülekäiguraja juures ja piiras nähtavust. Kohus leiab, et sõidu alustamisel Veski t alguses jalakäija mittenägemine ei samastu olukorraga, milline leidis aset vahetult enne reguleerimata ülekäigurada. Juhi ütlustest selgub, et edasi sõites ja ülekäigurajale lähenedes ei pööranud piisavalt tähelepanu jalakäijale, kelle liikumissuunast järeldas soovi ületada ülekäigurajal sõidutee. S e vaatamata sõidukijuht jätkas peatumata ellel liikumist ja jalakäi ale sõidutee ületamist ei võimaldanud. j

Kohtuistungil menetlusalune isik A.A selgitas, et ta viibis autos üksi ja liikus kiirusega

5-10 km tunnis. A.A selgitas, et inimene oli tulemas Tsentraali poolt ja tahtis ülekäigurajale minna. Ülekäigurajale ei olnud veel astunud. Parklas seisis auto ülekäiguraja ees samal pool kus jalakäija, pool meetrit ülekäigurajast eemal. Politseiautot A.A ei näinud.

Kohtuv ulatud tunnistaja, patrullpolitseinik, xx xx älises menetluses üleku

oma ütlustes selgitas, et ta oli teenistuses Jõhvi linnas koos patrullpolitseinik kell 14.59 Veski tänaval. xx xx

Tunnistaja märkas kuidas ei laskunud ülekäigurajal olevat isikut üle tee. Isik ootas võimalust xxx reguleerimata ülekäigurajal sõiduteel.

Tunnistaja xx xx

, et ta ütlustest nähtub ka, et juht oma suulises seletuses ütles ei märganud ülekäiguraja juues ootavat jalakäijat, kuna tegeles teiste asjadega ja tähelepanu oli hajutatud. Tunnistaja, patrullpolitseinik xx xx kohtuistungil

ütlustest nähtub, et politseiauto seisis Veski t 1 juures ja patrullpolitseinikud teostasid liiklusjärelevalvet. Tunnistaja nägi, et inimene suundus reguleerimata ülekäigurajale. Inimene tuli ülekäiguraja juurde, vaatas vasakule. Tumepruun masin sõitis mööda. Rikkuja tunnistas oma süüd politseiautos ja politseinikud pakkusid kiirmenetlust aga rikkuja ei nõustunud ja vastas, et tal ei ole raha. Jalakäija seisis ülekäiguraja juures ja ootas sõiduauto peatumist. Tunnistaja patrullpolitseinik xx xx ütlustes nähtub, et ta oli politseisõidukis juhti kõrvalistmel ja jälgis jalakäijat, kes liikus reguleerimata ülekäiguraja suunas ja pidi järsult seisma jääma, kuna juht ei märganud jalakäijat.

Alguses juht oli rikkumisega nõus aga kui kuulis et alustame väärteomenetlust keeldus neist ütlustest ja ütles kuna praegu ei tööta, trahviga nõustuda. Rikkuja soovis suulist , et ei saa ta

hoiatust, millega aga politseinikud ei nõustunud. Oma seletuse kirjutas rikkuja omakäeliselt protokolli, mille sisu tunnistaja ei mäleta.

, et A.A kaebus PP Ida Prefektuuri Kohus hinnanud kogutud tõendeid kogumis leidis 16.10.2013 otsusele 2440,13,006740, millega Liiklusseaduse väärteoasjas nr A.A-le § 222 lg 1 alusel määrati rahatrahv 10 trahviühikut s.o. 40 eurot tuleb jätta rahuldamata ja ,

nimetatud otsus tuleb jätta muutmata.

Väärteomenetluses lasub tõendamiskoormis süüdistusfunktsiooni kandjal, s.o kohtuvälisel menetlejal (vt RKKKo nr 3-1-1-105-03, p 6). Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on menetlenud väärte § oaja vastavalt V™S täheldatud nõuetele. § 72. Kohtuvälise menetleja lahendi tegemine

:

(1) Kui väärteoasja menetlemine on seaduse alusel kohtuvälise menetleja pädevuses ja seadus ei näe ette, et väärteoasja arutab kohus, teeb kohtuväline menetleja käesoleva seadustiku § s 73 märgitud lahendi menetlusaluse isiku ütlustest, asjas kogutud -

tõenditest, esitatud vastulausest ja sellele lisatud materjalist lähtudes kirjalikus menetluses menetlusosalisi välja kutsumata.

Juhindudes RKKKo 3-1-1-94-04 seisukohast kehtib, et situatsioonides, kus „Üldpõhimõttena

on ainult nö sõna sõna vastu, peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi -

asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, kusjuures otsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on neid asjaolusid ka arvestanud. Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang ehk teisisõnu - hinnata argumente kogumis.

Üksik tõend tuleb koos teiste teada olevate asjaoludega paigutada nö üldhinnangusse. „.

Samas seisukoht on kinnitatud lahendites 3-1-1-109-10, 3-1-1-87-11, 3-1-1-15-12 p 13 : „kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada „sõna sõna vastu“ olukordadena. Kuid esiteks on kõnealuste vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr , p 5.2; nr , p 11; ja nr 3-1-1-85-00 3-1-1-21-09 3-1-1-109-10,

p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas aktsepteeritavaks peetud vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul tuginemist vaid otsestele tõenditele – täpsemalt öeldes ütlustele. Isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks on olemas piisavalt võimalusi.

Nimetagem siinjuures kasvõi täiend või kordusülekuulamist ja selle käigus kasutatavat -

võimalust hinnata ütluste tõepärasust lähtuvalt ütluste psühholoogias aktsepteeritavast reegl

istikust.“ Samas on kohtupraktikas omaks võetud seisukoht, et politseiniku ütlus on tõend rikkumise kohta. Ei ole andmeid, et selles osas oleks kohtupraktika üles näidanud muutmise märke. ( RKKKo 3-1-1-29-05).

Kogutud tõenditest nähtub, et menetlusaluse isiku ütlused nii kohtuvälises menetluses kui ka kohtuistungil annavad alust veendumuseks, et juht ei olnud piisavalt tähelepanelik ja eiras ettevaatamatusest LS § 35 lg 4 sätteid:

§ 35. Juhi kohustused jalakäija, tasakaaluliikuri juhi ja jalgratturi ohutuse tagamisel

(4) Reguleerimata ülekäigurajale lähenedes peab juht sõitma sellise kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jalakäijat, . Vajaduse korral peab juht seisma jääma, et võimaldada jalakäijal sõiduteed ületada. A.A ütlused kohtuvälises menetluses tlk. 8 näitavad selgelt tema omakäelises selgituses, et sõidukijuht ei märganud jalakäijat. A.A oli kohustaud ülekäigurajale lähenedes vähendama kiirust ja vajadusel peatuma. A.A ütlustest nähtub, et ta sai aru, et jalakäija soovis ületada sõidutee reguleerimata ülekäigurajal s.t sisuliselt oli astumas sõiduteele. Vaatamata sellele, et tema vaatevälja ülekäiguraja täielikuks nägemiseks tema sõnul Veski tänava alguses

varjas

parkimiskohal seisev sõiduk, ei takistanud antud asjaolu juhil märkamast liiklusmärgi või liikluskorraldusvahendiga tähistatud reguleerimata ülekäigurada nn“ lamav politseinik“. A.A kinnitas, et sõiduk oli parkinud enne ülekäiku, seega on sõidukijuht lähenevast reguleerimata jalakäijate ülekäigukohast informeeritud ja ta pidi seda ka nägema. Kohtuistungil antud ütlustega on tõendatud asjaolu, et juht märkas sõidutee ületamiseks reguleerimata ülekäigurajale lähenevat jalakäijat. A.A ütlustega on tõendatud, et ärkas jalakäijat piisavalt lähedal ülekäigurajale juht m

,

et aru saada viimase poolt sõidutee ületamise kavatsusest. Seda enam oli juht kohustatud ülekäigurajale lähemale liikudes olema eriti tähelepanelik Sõidukijuhi käitumist hindasid . patrullpolitseinikud oma ütlustes üheselt selles, et sõidukijuht eiras jalakäijat ületas sõiduteel , ülekäiguraja enne jalakäijat, kes jäi seisma ja ootama võimalust ülekäigurajale astumiseks ja selle ületamiseks lähenevat sõiduautot märgates

.

Kohus arvestab asjaolu, et kohtuvälise menetleja teiste ametnike osalemisele väärteomenetluses tunnistajatena KrMS § 66 lg 2 piiranguid ei sea (vt RKKKo-d 3-1-1-43-05, 3-1-1-29-05). Kuna teatud juhtudel võib muude tõendite kogumine osutuda võimatuks, on põhjendatud, et kohtuvälises menetluses kasutatakse tõendina teenistuskohustusi täitnud politseiametnike kaasamisega kohtumenetlusse tunnistajatena.

Tulenevalt VTMS § 313 lg 1 on lubatav kohtuvälise menetleja ametnik tõendiallikana väärteomenetluses.

Kohtuvälise menetleja ametnik, kes on vahetult tajunud väärteo tehiolusid ja kirjeldanud neid väärteoprotokollis, kiirmenetluse otsuses või hoiatamisotsuses, võib osaleda kohtu või -

kaebemenetluses tunnistajana tema poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta.

Kohus hindab tunnistajate xx.xx ja xx.xx ütlusi tõepäraseks. Tunnistajate ütlused seonduvad ka asjaoludes, mis iseloomustavad juhi käitumist politseinikega suheldes, kus ta esmalt tunnistas oma rikkumist kuid kuulnud, et alustatakse väärteomenetlust asus A.A oma rikkumist eitama.

KarS § 56 lg 1 ja lg 2 kohaselt, karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Karistuse mõistmisel realiseeruvad mõistetaval karistuse liigis ja määras nii üldkui ka eripreventiivsed eesmärgid.

Riigikohtu lahendist 3-1-1-14-07, p 6 tuleneb, et

„Karistusseadustiku § 56 sätestab

karistamise alusena isiku süü, mille suurus määrab võimaliku karistuse ülempiiri karistuse kohaldamisel. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkree

tsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke.“

Karistus on teopõhine ehk kõigepealt võetakse arvesse toimepandud kuritegude asjaolusid ja siis süüdistatava isikut. Riigikohus rõhutas : „13.1

( lahendis 3-1-1-43-06)

Klassikalise

arusaama - kohaselt on karistusõigus suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü.“

Samas aga ei saa eripreventiivseid eesmärke arvestades jätta kõrvale ka täiskasvanust süüdistatava isikut.

Riigikohtu lahendist 3-1-1-99-06. p 15.1 nähtub:“Nii tuleb karistuse mõistmisel kooskõlas

KarS §

1 teises lauses sisalduva kolmanda alternatiiviga vältimatult arvesta

56 lg da

süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsust nr

- RT III 2004, 3-1-1-40-04 14, 174).“

A.A oma süüd ei tunnistanud ja oma ettevaatamatu käitumise pärast kahetsust ei väljendanud.

Tulenevalt LS - al § 222. Mootorsõiduki või trammijuhi poolt reguleerimata ülekäiguraj jalakäijale tee mitteandmine

-

(1) Mootorsõiduki või trammijuhi poolt reguleerimata ülekäigurajal jalakäijale tee mitteandmise eest, samuti reguleerimata ülekäiguraja ees naaberreal peatunud sõidukist möödumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut

LS § 222 lg 1 näeb ette karistusena rahatrahvi kuni 50 trahviühikut ehk summas 200 eurot. Karistuse keskmine määr on

25 trahviühikut s.t seega

100 eurot.

Menetlusalune isik on karistatud rahatrahviga 10 trahviühikut ehk summas 40 eurot, mis on keskmisest määrast oluliselt väiksem, moodustades ühe viiendiku ülemmäärast ja vähem kui poole keskmisest määrast. Kohtuväline menetleja on valinud põhjendatult karistuse liigi s.o rahat

10 trahviühikut rahvi ,

mis on piisav meede karistuse eesmärgi s.o edaspidi kaasliiklejatesse tähelepaneliku suhtumise ning liiklusturvalisuse tagamiseks kuna A.A puuduvad varasemad samalaadsed liiklusalased rikkumised.

misel ei tuvastatud A.A vastutust kergendavaid ega raskendavaid Väärteo toimepane asjaolusid. Sellest tulenevalt ei näe ka kohus võimalust isiku karistuse kergendamist kaaluda, sest A.A ei ole oma süüd tunnistanud ja karistuse kergendamist kohtult taotlenud.

Karistuse eesmärk on mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja kaitsta õiguskorda. Kindlasti ei saa olla iseenesest karistamise eesmärgiks riigi tahe anda märku, et teatud õigusrikkumiste toimepanijad saavad karmi karistuse, arvestamata eripreventiivset aspekti. Karistuse üldpreventiivne eesmärk on täidetud, kui isikutel on teadmine, et teole võib järgneda karistus ning karistust sätestava õigusnormi olemasolu ja kohaldamine veenvad inimesi selles, et kehtib vastav käitumisnorm ja see tegu väärib hukkamõistu.

Kohtu hinnangul määratud karistuse liik ja määr on vastavuses isiku süü suurusega, toimepandud süüteo laadi ja raskusastmega, on proportsionaalne toimepandud rikkumisele, arvestab teo toimepanija isikut, omab eripreventiivset toimet ja ning piisav karistuse eesmärkide saavutamiseks s.o. võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohus ei tuvastanud

aluseid väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 29 või 30 alusel.

A.A kaebus PPA Ida Prefektuuri 16.10.2013 otsusele väärteoasjas nr 2440,13,006740

tuleb jätta muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt) Loretta Pikma Kohtunik