2-13-29243/16 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

2-13-29243

Kohus

Pärnu Maakohus, Pärnu kohtumaja Rüütli tn

Kohtunik

Heli Käpp

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

20.märts 2014 Pärnu kohtumaja kantselei kaudu

Tsiviilasi

AS SEB Pank hagi A.V. vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

66 850,12 €

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja AS SEB Pank (registrikood 10004252), volitatud

esindaja

Liivi

Väärsi

(e-post:

liivi.vaarsi@seb.ee;

menetlus@seb.ee)

Kostja: A.V. (isikukood x, elukoht x; e-post: x)

Kohtuistung

04.märts 2014

Istungil osalesid

Liivi Väärsi, A.V.

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada.

2. Välja mõista A.V.-lt (V., isikukood x) AS SEB Pank (registrikood 10004252) kasuks

65 484,21 € (kuuskümmend viis tuhat nelisada kaheksakümmend neli eurot ja 21 senti,

millest laenu põhiosa 49 286,45 €, intressivõlg 2116,42 € ja otsuse 20.03.2014 (kaasa

arvatud) seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 14 081,34 €).

3. Välja mõista A.V.-lt AS-i SEB Pank kasuks viivis protsendina tasumata põhinõudelt

(otsuse tegemise seisuga 49 286,45 €) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

(alates 01.01.2014 kehtiv määr 8,25% aastas ehk 0,0226% päevas) alates 21.03.2014

kuni põhinõude täitmiseni.

4. Võtta vastu hageja loobumine tagatise mittekindlustamise leppetrahvi nõudest

summas 255,68 € ja lõpetada selles osas menetlus.

5. Menetluskulud jäävad täies ulatuses A.V. kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse

apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna

Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses

ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil.

Menetlusosalisel on õigus seaduses ettenähtud tingimustel ja korras taotleda apellatsioonkaebuse

esitamisel nõutava riigilõivu tasumiseks menetlusabi. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu,

mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

11.06.2013 AS SEB Pank esitas Pärnu Maakohtule hagi A.V. (V.) vastu laenulepingust tuleneva

võlgnevuse ja lisanduva viivise väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja A. V. 13.10.2005 laenulepingu nr L050024847,

millega hageja väljastas kostjale laenu 1 550 000 krooni (99 063,06 €) tähtajaga 15.09.2030.a.

Intressimääraks lepiti kokku panga baasintress + 0,700% aastas (lepingu punkt 4.1.), lepingu

punktis 5.2. lepiti kokku, et kostja tagastab laenu ja tasub intressi võrdsete osade kaupa

annuiteetmaksena iga kuu 15. päeval.

Lepingu punkti 15.5. kohaselt hagejal oli õigust nõuda laenusaajalt viivist määras, mis saadakse,

liites lepingus sätestatud intressimäärale 7% aastas (muutuva intressi puhul on ka viivis muutuv).

Kui kehtivad õigusaktid võimaldavad nõuda lepingus sätestatud viivisest kõrgemat viivist, siis

on pangal õigus suurendada viivise määra seaduses sätestatud maksimaalse lubatud viivise

määrani ilma poolte täiendava kokkuleppeta.

Kostja hakkas intressi ja laenumaksetega hilinema. Hageja korduvatele meeldetuletustele

vaatamata kostja võlgnevust ei tasunud. 07.02.2011 hageja saatis kostjale lepingu erakorralise

ülesütlemise teate JVK 156984141, milles andis võla tasumiseni täiendava tähtaja 06.märtsini

2011 ja hoiatas võlgnevuse tasumata jätmise korral laenulepingu ennetähtaegselt ülesütlemise

eest. Kostja võlga ei tasunud ja hageja ütles laenulepingu alates 07.03.2011.

31.03.2011 hageja esitas kohtutäiturile R. Liitmaale täitmisavalduse hüpoteegi realiseerimiseks,

et x kostjale kuuluva korteriomandi müügist saadavate rahaliste vahendite arvel kustutada

lepingust tulenev võlg. Korteriomand müüdi enampakkumisel 14.08.2011 (hagiavalduses

ekslikult aastaarv 2012, hageja täpsustas müügi aega 04.03.2014 kohtuistungil), müügist laekus

võlgnevuse katteks 41 569,12 €.

10.11.2013 seisuga oli kostjal hagejale lepingu alusel tasumata laenu põhiosa 49 286,45 €,

lepingu ülesütlemise päevani arvestatud intress 2116,42 €, kuni 10.11.2013 arvestatud

sissenõutavaks muutunud viivis 10 879,01 €.

Lisaks oli kostja kohustatud tagatise kogu laenuperioodi jooksul kindlustama ja selle kohustuse

täitmata jätmise korral oli hagejal õigus nõuda leppetrahvi kuni 5% ulatuses kohustuse rikkumise

hetkel tagastamata laenust, leppetrahv on kehtestatud ka AS SEB Pank hinnakirjaga.

Hagiavalduses hageja nõudis kostjalt perioodil 15.01.2011 – august 2011 leppetrahvi kokku

255,68 €. 04.03.2014 kohtuistungil hageja loobus leppetrahvi nõudest.

Hageja palub kostjalt välja mõista 62 281,88 € ja alates hagi 11.06.2013 esitamisest viivis

protsendina põhinõudest 49 286,45 € VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni

põhinõude täitmiseni.

KOSTJA VASTUS

Kostja 14.01.2014 kirjalikus vastuses hagi ei tunnista. Kostja võttis laenu korteriomandi x

ostmiseks hinnaga 1 150 000 krooni, eluasemelaenu sissemaksuks tasus kostja 150 000 krooni.

Korteri hindas LVM Kinnisvara, pank aktsepteeris hindamisakti ja oli nõus tagatiseks võtma

sellesama ostetava korteri ega nõudnud mingeid lisatagatisi.

Laenu võtmisele eelnevatel aastatel ja laenu võtmise ajal tegeles kostja ettevõtlusega ning

raskusi laenumaksete tasumisega ei olnud kuni kinnisvarakrahhini. Edasi tekkisid laenu

maksmisel raskused ja viivitused, mistõttu pank võttis kostja eluaseme ja müüs selle tunduvalt

odavamalt, kui ise oli laenu andmisel selle hinnanud. Kostja leiab, et ebaõiglane ja ebamoraalne

on nõuda nüüd selle eluaseme ostu ja müügi hinna vahet kostjalt, seda enam, et kinnisvarabuum

oli pankade enda tekitatud, korteri müügiga tegeles pank ja korteri müügihinna määras samuti

pank. Pärast korteri müüki SEB Pank ei esitanud kostjale mingeid pretensioone ega nõudeid

tasumata summade kohta kuni hagi esitamiseni, kostja eeldas, et korteri äravõtmisega on ka tema

eluasemelaen kustutatud. Kostja teada SEB Pank ja Swedbank ei nõua oma Rootsi ja Soome

klientidelt eluasemelaenu tagasimaksmist juhul, kui laenu tagatiseks olev kinnisvara tagastatakse

pangale, mida tegi ka kostja.

Kostja töötab praeguseks mitu aastat x kuupalgaga ca 470 € (neto). Kostjal puudub igasugune

vara, mille müügist saaks kasvõi osaliselt panga nõuet rahuldada. Kostjal on alaealine ülalpeetav

laps, kellele ta maksab elatisraha 139 € kuus. Kostja palub jätta hagi rahuldamata.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

1. Kohus, kuulanud pooled ära kohtuistungil, uurinud igakülgselt ja objektiivselt asjas esitatud

kirjalikke tõendeid, leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada, leppetrahvi nõude osas tuleb

menetlus lõpetada.

2. Hageja nõue kostja vastu tuleneb poolte vahel 13.10.2005.a sõlmitud laenulepingust nr

L050024847. Hagiavaldusele lisatud laenulepingust (lk 7-12) ja selle lisakokkulepetest (lk 13 –

15) nähtuvalt võttis hageja 13.10.2005 laenu 300 000 krooni (19 173,49 €) x asuva x kinnistu

ostmiseks ja elamu ehitamiseks. Laenu tagastamise tähtaeg oli 15.09.2025 ja laenu tagatiseks

seati

hageja

kasuks

hüpoteek

hoonestamata

kinnistule

asukohaga

x.

13.06.2006

lisakokkuleppega nr 1 suurendati laenusummat 250 000 krooni (15 977,91 €) võrra, määrati uus

laenutähtpäev 15.09.2030 ja täiendava tagatisena lisati A.V.le kuuluv kinnistu x külas x vallas.

17.10.2006 lisakokkuleppega nr 2 suurendati laenusummat 1 000 000 krooni (63 911,65 €) võrra,

täiendavaks tagatiseks lisati A.V.le kuuluv korteriomand asukohaga x ning eritingimusena lepiti

kokku laenu osalises ennetähtaegses tagastamises teenustasuta pärast x kinnistu müüki.

18.01.2007 lisakokkuleppega nr 3 muudeti lepingut tagatiste osas ja loeti õigeks sõnastus, mille

kohaselt tagatiseks on 1) I jrk hüpoteek summas 1 346 000 EEK A.V.le kuuluvale

korteriomandile x ja 2) I jrk hüpoteek summas 650 000 EEK A.V.le kuuluvale kinnistule

asukohaga x.

2. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kostjal tekkisid laenu tagasimaksete ja intressi maksmisega

viivitused ja tekkis võlgnevus, mida kostja hageja antud täiendavaks tähtpäevaks ei tasunud.

Hagiavaldusele lisatud laenumaksete aruande (lk 16 – 19) kohaselt kostja ei ole tasunud

intressimakseid alates 2010.a märtsikuust ning laenumakseid alates 2010.a oktoobrikuust.

07.02.2011 hageja saatis kostjale laenulepingu erakorralise ülesütlemise teate (lk 32), milles

näitas ära kogunenud võlgnevuse suuruse ja teatas, et kui kostja ei tasu võlgnevust 06.märtsiks

2011, ütleb hageja lepingu erakorraliselt üles 07.03.2011 ja nõuab kogu laenusumma tagastamist.

Hageja pakkus kostjale ka võimalust läbirääkimisteks. Vaidlust ei ole, et kostja võlgnevust ei

tasunud ning pooltevaheline laenuleping on hageja poolt erakorraliselt üles öeldud alates

07.03.2011. Hageja 31.03.2011 avalduse (lk 33) alusel alustas kohtutäitur Rannar Liitmaa

täitemenetlust tagatisara x realiseerimiseks. Korteriomand müüdi enampakkumisel 14.08.2011.

Täitemenetlusest laekus kostja võlgnevuse katteks 41 569,12 €, mis ei katnud kogu võlgnevust.

3. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

VÕS § 76 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 396 lg –st 1

tulenevalt on laenulepingust tulenevaks laenusaaja põhikohustuseks on tagasi maksta laenuks

saadud rahasumma. VÕS § 397 lg 1 järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult

tasuda ka intressi.

VÕS § 186 p 6 kohaselt võlasuhe lõpeb lepingu ülesütlemisega. VÕS § 195 lg 2 kohaselt

ülesütlemine vabastab mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest.

Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. VÕS § 195

lg 5 ja § 189 lg 1 alusel nende koostoimes on kostja kohustatud lepingu ülesütlemise järel

tagastama lepingu alusel saadu. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise

kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Eeltoodust tulenevalt on pooltevaheline

lepinguline võlasuhe muutunud nn tagasitäitmise võlasuhteks ning hageja on õigustatud kostjalt

nõudma tagastamata laenusumma ning kuni lepingu ülesütlemiseni arvestatud intressi ja viivise

tasumist.

4. Kostja 04.03.2014 eelistungil ja vahetult selle jätkuna toimunud kohtuistungil võttis omaks, et

x korteriomand müüdi täitemenetluses selleaegsele turuväärtusele vastava hinnaga. Kostja ei ole

oma kirjalikus vastuses laenuvõtmise ja tagatise andmise asjaolusid kirjeldanud täielikult. Tõele

ei vasta kostja väited selle kohta, et hageja ei nõudnud kostjalt täiendavaid tagatisi, vaid pidas

korteriomandi väärtust piisavaks. Nagu eelkirjeldatud asjaoludest nähtub, sai hageja laenusumma

1 550 000 krooni kätte mitmes osas ning vastavalt laenu suurendamisega nõuti ka lisatagatisi,

laenu tagas kokku kolm erinevat kinnistut. Alates 18.01.2007 jäid laenu tagama kaks kinnistut: x,

x asuv korteriomand, 18.01.2007 lisakokkuleppes x kinnistut enam tagatisena ei nimetata.

Põhjendatud ja vastutustundliku laenamise põhimõttega kooskõlas on hageja esiletoodu, et laenu

ei anta üksnes tagatisvara vastu, vaid eelkõige hinnatakse laenuvõtja maksevõimet. Kostja

maksevõime ei ole seotud tagatisvara väärtusega. Kostja kirjalikus vastuses väidab ka ise, et

tegeles laenuvõtmise ajal ja aastaid enne seda ettevõtlusega ning tema sissetulek oli piisav, et

laenumakseid tasuda.

5. Pandid (hüpoteegid) ja käendused peavad tagama laenulepingust tulenevaid laenusaaja

kohustusi juhul, kui laenusaaja oma kohustusi ei täida, tagatised üldjuhul ei ole mõeldud laenu

korrapäraseks teenindamiseks. Kohtul ei ole alust arvata (pooled ei ole sellele ka tuginenud), et

tagatisvara väärtus laenu andmise ajal ei vastanud tegelikule turuväärtusele. Pooltevaheline

viimane lisakokkulepe vormistati 18.10.2007, sel ajal (ja kuni 2009.a jaanuarini) kostja täitis

laenulepingust tulenevaid kohustusi suuremate tõrgeteta, mistõttu lepingu täitmise ajal puudus

reaalne vajadus tagatisvara väärtuse kontrollimiseks ja/või täiendava tagatise nõudmiseks. Kostja

ei ole põhistanud, kuidas oleks võla tekkimist aidanud vältida või võlga vähendanud see, kui

hageja oleks nõudnud kostjalt lisatagatist pärast seda, kui kostjal oli tekkinud võlgnevus ning

hagejale pidi olema selgeks saanud, et majanduslanguse tõttu on tagatisvara väärtus oluliselt

vähenenud ja see kogu võlga ei kata. Kostja kohtuistungil möönis, et x korteriomandi

enampakkumisel saadi sel hetkel turuväärtusele vastava hind. Esitatud tõenditest nähtuvalt on

hageja enne laenu andmist piisavalt analüüsinud kostja maksevõimet ja majanduslikku seisu,

hageja on laenu suurendamise puhul nõudnud kostjalt ka täiendavaid tagatisi, lisaks kostja ise

kinnitab, et sellel ajal oli tema sissetulek laenu tasumiseks piisav.

6. Kostja üldsõnaline seisukoht, et pangad on süüdi kinnisvarakrahhi tekkes, ei anna praegusel

juhul alust jätta tagatisvara väärtuse vähenemise riski hageja kanda. Kostja põhjendab oma

vastuväiteid sellega, et tema ettevõtlus oli seotud kinnisvara ja ehitusega, mistõttu üleilmne

majanduslangus ja kinnisvarakrahh mõjutasid otseselt ka tema maksevõimet, kinnisvarabuumi

tekitasid aga soodsate laenudega just pangad, sh hageja. Hageja ei saa kuidagi vastutada kostja

tegevusala valiku ja sellega seotud riskide eest.

7. Kostja väited on vastuolulised. Kohtuistungil kostja kinnitas, et müüs x kinnistu ise 2010.a

ning saadud rahaga kustutas osaliselt selleks ajaks tekkinud võlgnevust (kinnistusraamatu

andmetel kostja võõrandas x kinnistu 10.02.2010. Laenumaksete aruandest nähtuvalt on hageja

arvestanud 11.02.2010 laekunud summast 85 179,09 € kostja intressivõla katteks. See on

kooskõlas VÕS § 88 lg-ga 8, mis sätestab, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele

tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba

sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks), samas kostja heidab

hagejale ette, miks hageja ei oodanud enne x korteriomandi müüki kinnisvara hindade tõusu.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 352 lg-st 1 tulenevalt juhul, kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta,

on hüpoteegipidajal õigus nõuda sundtäitmist täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Kostjal ei ole õigust nõuda, et hageja ootaks hüpoteegi realiseerimisega kuni kinnisvara hinnad

tõusevad.

Kohus jätab tähelepanuta kostja paljasõnalise ja põhistamata väite, et AS SEB Pank ei nõua oma

Rootsi ja Soome klientidelt laenu tasumist, kui tagatisvara on tagastatud pangale. Õige on hageja

osundus, et laenulepingus ei ole kokku lepitud, et tagatise realiseerimisega loetakse

laenulepingust tulenevad kohustused täidetuks. Lisaks ei ole x korteriomand kuulunud pangale

ning seega ei saanud kostja seda pangale tagastada, omandi hagejale üleminekut võimaldavat

tehingut ei ole poolte vahel vormistatud.

8. Hageja selgituste kohaselt pakuti makseraskuste tekkimisel kostjale erinevaid võimalusi, muu

hulgas pakuti lisaks laenu põhiosa maksepuhkusele intressi maksepuhkust. Kostja maksepuhkusi

ei vormistanud, vaid kadus lihtsalt ära. Kostja seletas, et küsis intressi maksepuhkust, kuid seda

talle ei võimaldatud, kostja sõnul maksepuhkuse vormistamine olnuks mõttetu, sest suurema osa

igakuisest maksest moodustas intress, mida pidi tasuma ka maksepuhkuse ajal. Hageja väiteid

kostja loobumisest võtta midagi ette võlgnevuse vähendamiseks kinnitas kostja ise kohtuistungil:

kostja loobus panga pakutud erinevatest võimalustest, mis lõpptulemusena ei oleks midagi

muutunud, iga lepingumuudatus oleks maksnud aga tuhandeid kroone ning sellest. Kostja

apaatsust võlast vabanemise võimaluste suhtes näitab ka see, et kohtuistungil hageja esindaja oli

valmis kompromissi korras loobuma kogu viivise nõudest ja vähendama ka laenu põhiosa võlga

(selleks pidanuks hageja esindaja taotlema luba laenukomiteelt), kuid kostja ei olnud nõus

mingeid ettepanekuid kaalumagi, kostja teatas, et ei ole võimeline midagi maksma ning jäi selle

juurde, et pärast tagatise realiseerimist ei ole hagejal õigust kostjalt enam midagi nõuda ja kostja

on oma kohustused panga ees täitnud.

9. Põhistamata on kostja väited, et tagatisvara väärtuse vähenemise ja kostjal sissetulekute

kadumise eest peaks vastutama pank, sest pankade tekitatud kinnisvaramulli lõhkemise tõttu

kostja ehitusettevõte lõpetas tegevuse. Üldteadaolevalt jõudis üleilmse majanduslanguse mõju

Eestisse 2008.a suvel ning isegi pankade analüütikud ega majandusteadlased ei suutnud

majanduskriisi ulatust ja sügavust ette ennustada. Kostja ei ole esitanud mingeid tõendeid,

millest nähtuks kostja maksevõime väidetava languse põhjus ning selle seos kinnisvarakrahhiga.

Laenumaksete aruandest nähtuvalt tekkisid kostjal esimesed tõsisemad maksehäired 2009.a

jaanuaris-veebruaris, kuid kostja suutis võlgnevused likvideerida, järjepidevalt hakkas

intressivõlg kasvama 2010.a veebruarist ning laenumaksete võlgnevus alates 2010.a maist.

Äriregistri andmetel ei ole hageja osanikuna ega juhatuse liikmena olnud tegev üheski kinnisvara

ja ehitusega tegelevas äriühingus, kostjaga seotud kahest äriühingust üks on kustutatud

2000.aastal ja teine (tegevusalaks autode rent, kasutatud autode sisse- ja väljavedu ning müük)

on alates 2000.aastast likvideerimisel. Samuti puuduvad tõendid kostja väidetud töötuse kohta.

Kõike eeltoodut arvesse võttes, kohus rahuldab mõistab kostjalt hageja kasuks välja tagastamata

laenu põhiosa 41569,12 € ja tasumata intressi 2116,42 €.

10. Hageja taotleb kostjalt välja mõista hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise

10 879,01 € ja alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni viivise protsendina põhinõudest

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 võimaldavad

võlausaldajal nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitanud võlgnikult viivist alates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hagiavaldusele lisatud viivisearvestuse (lk

20) kohaselt sisaldab hagiavalduses märgitud sissenõutavaks muutunud viivisesumma perioodi

17.05.2010 kuni 09.05.2013 eest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatud

viivist. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt viivisenõude võib koos

põhinõudega esitada hagiavalduses selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks

veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt

protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et

kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina

põhinõudest. Eeltoodust juhindudes kohus mõistab otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks

muutunud viivise välja summaliselt ja edasi protsendina põhivõlast. Kostja kohtuistungil ei

soovinud viivise osas eraldi vastuväiteid esitada, vaid jäi selle juurde, et tagatise võõrandamisega

tuleb lugeda tema kohustused panga ees täidetuks.

VÕS § 113 lg 1 teine lause (alates 15.04.2013 kehtivas redaktsioonis) sätestab, et viivise

määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% aastas. VÕS § 94 lg 1

järgi

on

intressimääraks

poolaasta

kaupa

Euroopa

Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.jaanuari

ja 1.juulit, kui seaduses või lepingus ei ole ette nähtud teisiti. Intressimäärade avaldamist

korraldab Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded.

Hagi 11.06.2013 esitamisest kuni 30.06.2013 kehtinud intressimäära järgi oli viivisemääraks

8,75% aastas (0,024% päevas); 01.07.2013 – 31.12.2013 oli viivisemääraks 8,5% aastas (0,023%

päevas) ning alates 01.01.2014 kehtib viivisemäär 8,25% aastas (0,0226% päevas). Seega on

alates hagi esitamisest 283 viivitatud päeva eest põhinõudelt 49 286,45 € arvestatud viivis

täiendavalt sissenõutavaks muutunud kogusummas 3202,33 €. Kokku kohus mõistab

summaliselt kostjalt välja viivise 14 081,34 €.

11. Hageja 04.03.2014 kohtuistungil loobus leppetrahvi nõudest summas 255,68 €. TsMS § 428

lg 1 p 3 kohaselt kohus lõpetab menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. TsMS

§ 429 lg 1 järgi hageja võib hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades

selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja

menetluse. Hageja loobumine on TsMS § 429 lg 2 kohaselt protokollitud. Eeltoodu alusel kohus

lõpetab asjas leppetrahvi nõude osas menetluse. Nõudest osaliselt loobumine hagi esitamisel

nõutud riigilõivu suurust ei mõjuta, sest riigilõivu suuruse määramise aluseks olnud hagihinna

piirmäär ei muutu. Seega ei ole hagejal alust nõuda riigilõivu osalist tagastamist TsMS § 150 lg 2

p 2 alusel.

12. TsMS § 173 lg 1 kohaselt kohus määrab otsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste

vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

Kuna kohus hageja lõpliku nõude rahuldab täies ulatuses ning leppetrahvi nõue, millest hageja

loobus, moodustab esialgsest nõudest vähem kui 1%, jäävad menetluskulud täies ulatuses kostja

kanda. Hageja võib nõuda kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist kohtuotsuse

jõustumisest alates 30 päeva jooksul.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Heli Käpp

Kohtunik