3-13-1877/30 · Eesti Kohtud (Riigi Teataja)

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 18.03.2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-13-1877 Haldusasi A.E.u kaebus Tallinna Vangla 30.07.2013 käskkirjale nr 1108- d ja 16.08.2013 vaideotsusele nr 5-15/13/25954-2 Menetlusosalised Kaebaja – A.E. Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Teerika

Marilin Martisen Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Tagastada kaebaja hilinemisega esitatud taotlused 17.02.14.a. ja 25.02.14.a.

3. Jätta menetluskulud poolte enda kanda. Edasikaebamise kord ja tähtaeg Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul arvates selle avalikult teatavaks tegemisest, s.o hiljemalt 17.04.2014, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule.

ASJAOLUD

1. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 30.07.2013 käskkirjaga nr 1108-d karistati A.E.ut Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kinnitatud „Vangla sisekorraeeskirja“ (VSkE) §

511 lg 2 rikkumise eest noomitusega. Käskkirja kohaselt ei esitanud A.E. 05.07.2013 vastavalt VSkE § 511 lg-le 2 andmeid isiku kohta, kellele ta helistas 04.07.2013 kella 09.50-10.00 ajal Neljandas üksuses teisel korrusel asuva telefoniga. Helistamise tuvastas vangla A.E.ule väljastatud telefonikaardi kõnede väljavõtte alusel. Oma 15.07.2013 seletuskirjas märgib A.E., et ta ei mäleta, kellele ta 04.07 helistas, kas oli ühenduses ja kas üldse helistas. 03.05.2013 keeldus A.E. teiste isikute telefoninumbreid nende nõusolekuta avaldamast. Kuna A.E. ei olnud eelnevalt vanglale esitanud VSkE § 511 lg 1 alusel andmeid isikute kohta, kellele ta vangistuse ajal helistada soovib, siis pidi ta vastavalt sisekorraeeskirja § 511 lg-le 2 esitama nende isikute andmed hiljemalt telefoni kasutamisele järgneval päeval. Muuhulgas viitab vangla käskkirjas vangistusseaduse (VangS) § 29 lg-le 21. Käskkirjas märgib vangla, et kinnipeetava selline käitumine raskendab vanglal järelevalve teostamist. Arvestades kergendavate asjaolude puudumist ning raskendava asjaoluna kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu, pidas vangla proportsionaalseks karistuseks noomitust.

2. 02.08.2013 esitas A.E. käskkirjale nr 1108-d vaide ja taotles selle kehtetuks tunnistamist. Vaides märgib A.E., et peab VangS § 29 lg 21 ja osaliselt VSkE § 511 põhiseadusevastaseks, kuna nende sätete alusel ei sekkuta mitte üksnes tema eraellu, vaid ka nende isikute eraellu, kelle andmeid kogutakse.

3. 16.08.2013 vaideotsusega nr 5-15/13/25954-2 jättis Tallinna Vangla vaide rahuldamata. Vaideotsuses märgib vangla, et VangS § 29 lg 21 võib anda vanglale lisaks numbrinäidu tuvastamisele ka volituse kõne vastuvõtja tegeliku isikusamasuse tuvastamiseks. Kontrolli eesmärk on välistada võimalust säilitada või luua kontakti kuritegeliku maailmaga.

4. 09.09.2013 esitas A.E. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 30.07.2013 käskkirja nr 1108-d ja 16.08.2013 vaideotsuse nr 5-15/13/25954-2 tühistamise nõudes koos taotlusega tunnistada VSkE § 511 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see kohustab kinnipeetavat esitama teiste isikute kohta käivaid andmeid nende nõusolekuta ning tunnistada VangS § 29 lg 21 põhiseadusega vastuolus olevaks, milles see väidetavalt annab vanglateenistusele õiguse teha kõneregistri päringuid vanglas telefoniteenust osutavale sideettevõtjale.

KAEBAJA SEISUKOHAD

5. Isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 10 lg 1 kohaselt on isikuandmete töötlemine lubatud üksnes andmesubjekti nõusolekul, kuid kaebajale ei ole ükski tuttav ega perekonnaliige andnud nõusolekut telefoninumbri edasiandmiseks või avaldamiseks vanglale, samuti ei ole talle antud nõusolekut avaldada muid andmeid, sh nimesid. Vangla on kaebajat karistanud selle eest, et tema täidab isikuandmete kaitse seadust. Kaebaja leiab, et vanglale on antud ebaseaduslik vaba juurdepääs sideettevõtja kõneregistrile. VSkE § 511 ei oma kõrgemat jõudu isikuandmete kaitse seaduse üle. Põhiseaduse (PS) §-st 26 tulenevalt on nii kaebajal, kui ka telefoninumbreid omavatel isikutel, õigus perekonnaja eraelu puutumatusele. Sellest tulenevalt leiab kaebaja, et VsKE § 511 lg 1 tuleb tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see kohustab kinnipeetavat esitama teiste isikute kohta käivaid andmeid nende nõusolekuta.

6. Kaebaja arvates ei anna VangS § 29 lg 21 vanglateenistusele õigust teha päringuid sideettevõtjale, saamaks teada, millistele telefoninumbritele kinnipeetav on helistanud. Õigus kõnede registreerimisele ei tähenda õigust päringu tegemiseks sideettevõtjale, sh lõppkasutaja numbri teadasaamiseks. Päringu tegemise õiguslik alus on VangS § 331. Käesoleval juhul on vanglas telefoniteenust osutav ettevõte võimaldanud vanglale täiesti vaba juurdepääsu kaebaja kõneregistri andmebaasile, mis on kaebaja arvates õigusvastane.

Seejuures on kaebaja teinud vastustajale selgitustaotluse saamaks teada, mitmel korral on vanglateenistus ka tegelikult kontrollinud, kellega kinnipeetav telefoni teel on suhelnud ehk tuvastanud isiku. Vastustaja märkis 20.09.2013 vastuses selgitustaotlusele, et vangla ei kogu selliseid andmeid. Sellest järeldab kaebaja, et vastustajat tegelikult ei huvita, kellele kinnipeetavad helistavad. Kaebajale jääb arusaamatuks, et kui vangla ei ole teinud päringut sideettevõtjale, siis kuidas on vangla saanud tema kõneregistri väljavõtte 4. juuli kohta. Sellest tulenevalt taotleb kaebaja VangS § § 29 lg 21 tunnistamist põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see väidetavalt annab vanglateenistusele õiguse teha kõneregistri päringuid vanglas telefoniteenust osutavale sideettevõtjale.

7. Vaidlustatud käskkirjas on arvestatud üksnes rikkumise fakti ning raskendava asjaoluna kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu, kuid muid andmeid pole arvesse võetud. Kaebajale jääb arusaamatuks, millest tulenevalt on vangla leidnud, et noomitus on tema teo eest proportsionaalne karistus.

8. Kaebaja märgib, et 08.07.2013 ettekande nr 2015 (kaebaja poolt 04.07.2013 helistamise kohta koostatud ettekanne) on koostanud Neljanda üksuse juht ja distsiplinaarmenetluse on läbi viinud ning karistuse määranud üksuse juhi alluv inspektor-kontaktisik, kes on osa võtnud ka vaidemenetlusest. Vaideotsuse on allkirjastanud ettekande koostanud üksuse juht. Kaebaja leiab, et ettekande koostanud üksuse juht ei võinud vaideotsust allkirjastada, kuna ta oli ise asjas menetlusosaline. Samuti ei olnud seadusega kooskõlas karistuse määraja menetlusest osavõtt, kuna ta oli isiklikult huvitatud vaideotsusest ning oli üksuse juhist teenistuslikus sõltuvuses. Selline olukord on vastuolus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 10 lg 1 p-dega 1, 3 ja 4. Vaideotsuses on toodud kellegi isiklik seisukoht kaebaja enesekriitilise analüüsioskuse puudulikkuse kohta, kuid HMS § 83 lg-st 1 tulenevalt ei ole vaideotsuse tegijal alust anda hinnanguid vaide esitaja puuduste kohta.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

9. Vastustaja Tallinna Vangla peab kaebust põhjendamatuks ning palub kaebuse rahuldamata jätta.

10. Distsipliinirikkumise kohta on Neljanda üksuse peaspetsialist-üksuse juht Raido Kerner koostanud 08.07.2013 ettekande nr 2015, mille kohaselt 04.07.2013 kella 09:50 kuni 10:00 helistas kinnipeetav A.E. Neljanda üksuse teisel korrusel koridori keskel asuva telefoniga. Kuna A.E. VSkE § 511 lg-st 2 tulenevat kohustust ei täitnud, oli tegemist distsipliinirikkumisega, mille eest võis kaebuse esitajat distsiplinaarkorras karistada. VangS §

67 punkti 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kaebuse esitajale on tutvustatud allkirja vastu vangistusalaseid õigusakte, mistõttu oli ta teadlik kohustusest esitada peale helistamist vanglateenistusele andmed isiku kohta, kellele ta helistas. Kaebaja on kirjalikult keeldunud teiste isikute telefoninumbreid nende nõusolekuta avaldamast. Õigusaktides sätestatu täitmata jätmise näol on tegemist süülise käitumisega. Lisaks ei eita kaebuse esitaja rikkumise toimepanemist, vaid õigustab seda läbi õigusaktide meelevaldse tõlgendamise.

11. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et karistuse määramisel on jäetud mingisuguste asjaoludega arvestamata. Vastustaja on vaidlustatud otsuses toonud välja kõik karistuse määramise aluseks olevad asjaolud. Kaebaja ise seejuures ei ole nimetanud, milliste asjaoludega vastustaja veel arvestama oleks pidanud.

12. Alusetu on kaebaja väide, et ettekande koostaja ei võinud vaideotsust allkirjastada, kuna ta oli asjas menetlusosaline, ning et karistuse määraja osavõtt vaidemenetluses ei olnud kooskõlas seadusega, sest ta oli isiklikult vaideotsusest huvitatud ja üksuse juhist teenistuslikus sõltuvuses. VangS § 133 paneb vanglaametnikule kohustuse teatada viivitamatult vangla direktorile või kõrgemale kohalviibivale vanglaametnikule kõikidest karistuse täideviimisel esile kerkivatest tähtsatest juhtudest, mis puudutavad vangla sisekorraeeskirjade täitmist ja vangla julgeolekut, samuti tähelepanekutest kinnipeetava kohta, mis aitavad kaasa karistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele.

Seega oli Neljanda üksuse juht vanglaametnikuna kohustatud kirjutama ettekande selle kohta, et kaebaja ei täida VSkE § 511 lg-s 2 sätestatud kohustust esitada andmed isiku kohta, kellele ta helistas. Distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja VangS § 64 lg 1 kohaselt vanglateenistus. Tallinna Vangla direktori 12.08.2011 käskkirjaga nr 139 kinnitatud „Esimese, teise, kolmanda ja neljanda üksuse inspektor-kontaktisiku ametijuhend“ kohaselt kuulub kinnipeetavate distsiplinaarmenetluste läbiviimine inspektor-kontaktisikute pädevusse.

Neljanda üksuse inspektor-kontaktisik viis 08.07.2013 ettekande nr 2015 alusel läbi distsiplinaarmenetluse ja tuvastas, et A.E. pani toime süülise distsipliinirikkumise, mistõttu tuleb kinnipeetavat üldpreventiivsel eesmärgil karistada. Tulenevalt VSkE § 17 lg-st 1 on inspektor-kontaktisikul kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramise õigus. Kuigi ettekande on kirjutanud Neljanda üksuse peaspetsialist-üksuse juht, kes on Neljanda üksuse inspektor-kontaktisiku vahetu juht, tuvastas kaebajapoolse distsipliinirikkumise kontaktisik, kes määras selle eest ka distsiplinaarkaristuse.

Vastustaja leiab, et Neljanda üksuse juht ei olnud asjas menetlusosaline, viidates HMS § 11 lg-le 1. Neljanda üksuse juht koostas 08.07.2013 A.E.u kohta ettekande nr 2015, mille alusel tuvastas kontaktisik distsipliinirikkumise ja määras selle eest ka karistuse. Ettekannete koostamine on VangS-ist tulenevalt vanglaametniku, kelleks on ka üksuse juht, kohustus ning seda kirjutades ei saanud üksuse juht teada, kas kontaktisik tuvastab distsipliinirikkumise või mitte. Karistuse määras kaebajale kontaktisik, mitte üksuse juht. Ettekande koostajat ei saa liigitada ühegi HMS § 11 lg-s 1 nimetatud punkti alla, mille alusel saaks väita, et üksuse juht oli menetlusosaline.

Vanglateenistuse ametnikel ei ole isiklikku huvi (HMS § 10 lg 1 p 4) kinnipeetavaid karistada, vaid suunata neid õiguskuulekale käitumisele (VangS § 63 lg 3). VangS § 11 lg 41 sätestab, et vanglateenistus vaatab läbi muu vanglas töötava isiku haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid. Tallinna Vangla direktori 13.05.2013 käskkirja nr 87 muudeti Tallinna Vangla direktori 03.08.2012 käskkirjaga nr 129 kinnitatud „Asjaajamiskord“ § 9 lg-t 4 selliselt, et peaspetsialist-üksuse juhile anti inspektorkontaktisiku või selle üksuse koosseisus oleva isiku haldusakti või toimingu peale esitatud vaides vaideotsuse allkirjastamisõigus.

Vaidemenetluses kontrollib haldusorgan haldusakti õiguspärasust ja otstarbekust ning haldusakti õigusvastasuse tuvastamisel tunnistab haldusorgan haldusakti kehtetuks. Seega tuleb vaidemenetluses hinnata vaidlustatava käskkirja vastavust HMS §-s 54 sätestatule. Allkirjastades vaideotsust kinnitab üksuse juht oma allkirjaga, et vaidlustatav käskkiri vastab HMS-is sätestatud nõuetele. Alates 18.03.2013 kehtiva VSkE § 17 lg 1 kohaselt on inspektori-kontaktisiku pädevuses teha otsus VangS § 24 lõike 1, § 25 lõigete 1 ja 2, § 30 lõike 2, § 31 lõike 2, § 63 lõike 4, §

64 lõike 4, § 65 lõike 2, § 651 lõike 4 ning § 93 lõigete 3 ja 7 alusel. Seega on inspektorkontaktisikul pädevus VangS § 64 lg 4 alusel kinnipeetavale distsiplinaarkaristust määrata. Riigikohus on leidnud, et karistuse määrajal on VangS § 64 lg-st 3 tulenevalt otsustamisel kaalumisruum ning menetlust läbi viinud ametniku seisukoht ei ole talle siduv (RKHK

21.10.2010 otsus nr 3-3-1-56-10, p 14). Vastavalt asjaajamiskorrale on üksuse juhi pädevuses inspektor-kontaktisiku haldusakti peale esitatud vaides vaideotsuse allkirjaõigus. Enne allkirjastamist tutvub üksuse juht vaideotsusega, samuti on üksuse juhil õigus tutvuda distsiplinaarmenetluse materjalidega. Juhul, kui üksuse juht leiab, et ta on eriarvamusel koostatud vaideotsuses märgitust või leiab, et vaie tuleks rahuldada, siis on üksuse juhil õigus keelduda koostatud vaideotsuse allkirjastamisest ning tal on õigus nõuda vaideotsuse koostamist või ise koostada otsus, kust nähtub tema teistsugune seisukoht antud küsimuses. Vaideotsus, mille üksuse juht allkirjastab, on üksuse juhi seisukoht vastavas asjas. Üksuse juhi allkiri ei ole üksnes formaalsus.

13. Vastustaja viitab, et VangS § 29 lõike 21 kooskõla Eesti Vabariigi põhiseadusega kontrollis õiguskantsler 14.05.2013 seisukohas nr 6-1/130617/13021472. Õiguskantsler ei tuvastanud VangS § 29 lõike 21 vastuolu Eesti Vabariigi põhiseadusega. Vastustaja leiab, et VSkE § 511 lg 2 ja VangS § 29 lg 21 on kooskõlas põhiseadusega. Lisaks viitab vastustaja Riigikohtu seisukohale, et taotlus seadusesätte kohaldamata jätmiseks ja põhiseadusevastaseks tunnistamiseks ei ole protsessuaalne taotlus, vaid õiguse kohaldamise küsimus, millega kohus ei ole seotud (vt Riigikohtu otsused tsiviilasjades 3-2-1-4-06 ja 3-2- 1-13-06).

14. Täiendavas seisukohas (28.11.2013) märgib vastustaja, et telefonikõnede kontrollimise eesmärk on välistada võimalus säilitada või luua kontakt kuritegeliku maailmaga ning kasutada seaduslikku suhtlemisvõimalust uute kuritegude kavandamiseks või toimepanemiseks. Lisaks eesmärgile ennetada uue süüteo toimepanemist võib kontroll aidata kaasa hiljem selle menetlemisele ning annab märku vajadusest piirata kinnipeetavate õigust kirjavahetusele või telefonikõnedele VangS § 28 lg 3 korras. Telefonikõnede registreerimine aitab nii vanglal endal kui ka kinnipeetaval kontrollida nimetatud toimingute õiguspärasust. Telefonikõnede kontroll seisneb isiku või asutuse tuvastamises, kellega kinnipeetav suhtleb (nimi, helistamise aeg ja kõne kestus, telefoninumber). VangS § 29 lg-s 4 nimetatud isikutele võetud telefonikõnesid ei kontrollita, küll on aga vanglaametnikul õigus numbrit kontrollides kindlaks teha, kas kõne võetakse nimetatud isikule. Helistamist kontrollival vanglaametnikul on õigus näha helistamise ajal telefoni tablood, et kontrollida, kellega kinnipeetav telefonitsi suhtleb. Sealjuures ei tohi ta aga rikkuda kinnipeetava õigust sõnumi saladusele, st kuulata kõnet pealt (RKHK lahend nr 3-3-1-103-06, p 13). Vastustaja viitab ka Riigikohtu 31.10.2007 otsusele nr 3-3-1-54-07 (punkt 11), milles leiti, et vanglal peab olema võimalus tuvastada, kas kinnipeetava isiku graafikuväline helistamine on ikka toimunud isikutele, kellele helistamist vangistusseadust reguleerivate õigusaktide kohaselt vangla piirata ei tohi. VangS § 28 lg 3 annab vangla direktorile õiguse piirata kinnipeetava õigust kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele, kui see ohustab vangla julgeolekut või sisekorda või kahjustab vangistuse täideviimise eesmärke. Vanglal ei oleks seda ülesannet võimalik efektiivselt täita, kui vanglaametnikel puuduks õigus kontrollida, kellega kinnipeetav telefoni teel suhtleb.

15. Kinnipeeturegistri andmetel on A.E. alates 30.12.2011 paigutatud Tallinna Vangla Neljandasse üksusesse, mille näol on tegemist avatud osakonnaga. Nimetatu tähendab, et kambrid on lukustatud üksnes öörahu ajaks ning ülejäänud ajal saavad kinnipeetavad sektsiooni piires vabalt liikuda. Sektsioonis on kaks telefoniautomaati, mida kinnipeetavad saavad kasutada kodukorras selleks ettenähtud aegadel. Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord“ (edaspidi kodukord) p 13.3.5 kohaselt on avatud osakondades lubatud telefoni kasutada päevakavas toodud aegadel. Avatud osakonna lukustamisel määratakse lukustamise käskkirjas lukustamise ajal toimuv helistamise kord. Kodukorra lisa 1.4 sätestab Neljanda üksuse päevakava, millest nähtub, et helistamine toimub graafiku järgi 09:00 kuni 21:00. Neljanda üksuse sektsiooni 4-2 kinnipeetavad, s.h kaebuse esitaja, saavad helistada ajavahemikel 09:00 kuni 11:30, 15:30 kuni 17:30 ja 15:00 kuni 20:30.

Seega saab A.E. helistada kodukorras ette nähtud aegadel kokku 6,5 tunni jooksul päevas selleks eelnevalt vanglateenistusele taotlust esitamata. Helistamisel valib telefoninumbri kaebaja ise, eraldi teenistujat selleks avatud osakonnas ei ole. Kuigi telefoniautomaadid, mida kinnipeetavad kasutada saavad, asuvad turvakaamerate vaateväljas, ei saa vanglateenistus nende abil tuvastada, kellele kinnipeetav helistas ja kaua telefonikõne kestis. Ka ei ole telefoniautomaadi kõrval vanglaametnikku, kes kinnipeetava eest telefoninumbri valib veendumaks, kellele kinnipeetav helistab.

Võimaldamaks vanglateenistusel kontrollida, kellele kinnipeetav helistab, on avatud sektsiooni paigutatud kinnipeetaval kohustus esitada vanglale andmed päeva jooksul teostatud telefonikõnede kohta. Juhul, kui vanglateenistusel ei oleks võimalust näha avatud sektsiooni paigutatud kinnipeetava poolt teostatud telefonikõnede väljavõtet, puuduks vanglal igasugune võimalus tuvastamaks, kellele kinnipeetav helistab. Justiitsministri 12.03.2013 määrusega nr 6 „Vangla tegevust ja vangistuse täideviimist reguleerivate justiitsministri määruste muutmine“ §-ga 1 muudeti vangla sisekorraeeskirja ning sellele lisati § 511 (Telefonikõnede registreerimine) ja § 111 (Telefonikõnede registreerimiseks andmete esitamine).

Muudatused jõustusid alates 18.03.2013. Justiitsministri määruste muutmise määruse seletuskirja kohaselt muudetakse kinnipeetava helistamise registreerimise korda selliselt, et kinnipeetav ei pea pärast iga telefonikõnet esitama vanglateenistusele andmeid toimunud kõne kohta, vaid piisab, kui kinnipeetav on isiku kontaktandmed esitanud vanglateenistusele varasemalt. Muudatusega pannakse kinnipeetavale kohustus esitada isiku, kellele ta soovib vangistuse jooksul helistada, kontaktandmed karistuse kandmisele asumisel või kui need andmed kas uuenevad või täienevad, esitada uued andmed hiljemalt telefoni kasutamisele järgneval päeval.

Kinnipeetaval säilib kohustus teavitada vanglateenistust isikust, kellega ta suhtleb. Kohustus aga tuuakse erinevalt hetkel kehtivast regulatsioonist varasemaks. Samuti säilib kinnipeetaval kohustus esitada vanglateenistusele sellise isiku andmed, kellele kinnipeetav helistas, kuid kelle andmeid ei ole kinnipeetav varem vanglateenistusele esitanud. Andmed kinnipeetava poolt esitatud kontaktide kohta lisatakse isikliku toimiku teise osasse. Kinnipeetava esitatud isikud ja nende kontaktandmed kannab vanglateenistuse ametnik kinnipeeturegistrisse.

Kinnipeeturegistrisse laeb süsteem automaatselt kinnipeetava poolt tehtud telefonikõned, kust on võimalik saada informatsiooni konkreetse kinnipeetava poolt tehtud kõne aja, kestuse ja telefoninumbri kohta. Süsteem ühildab juba registris oleva telefoninumbri ja isiku registrisse kantud ning toimunud telefonikõnedega. Selliselt ei pea kinnipeetav igakordselt andmeid esitama. Andmeid säilitatakse registri põhimääruses sätestatud aja.

16. Ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega Rec(2006)2 kinnitatud "Euroopa Vanglareeglistiku" (EVR) punkt 24.1 näeb vanglavälise suhtlemise osas ette, et kinnipeetavatel peaks olema nii tihti kui võimalik lubatud suhelda kirja või telefoni teel või muul viisil oma perekonna, teiste isikute ja vanglaväliste organisatsioonide esindajatega. Reeglistiku punkti 24.2 kohaselt võib vanglavälist suhtlust piirata ja jälgida, kui see on vajalik muu hulgas korra, turvalisuse ja julgeoleku tagamiseks, kuid isegi suhtlemise piiramise korral tuleb kinnipeetavale võimaldada vanglaväliseid kontakte vastuvõetaval miinimumtasemel. EVR-i seletuskiri selgitab, et piirang peab olema nii leebe, kui see on ohtu arvestades võimalik. Seejuures peab piirangu kehtestamist õigustav oht olema ilmne. Kokkuvõttes on Tallinna Vangla seisukohal, et VangS § 29 lg 21 on põhiseadusega kooskõlas ning ei ole põhjendatud selles osas põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamine.

17. Lisaks märgib vastustaja, et kaebaja ei ole selgitanud, milliseid isikuandmeid sisaldavad isikute nimed, aadressid või telefoninumbrid, mille ametnikele teatavaks saamine rikub tema õigusi. Riigikohus on oma 30.05.2000 otsuses nr 3-3-1-20-00 märkinud, et kui kohus leiab, et vaidlustatud akt ei riku kaebaja õigusi, siis pole kohtul alust analüüsida kaebaja väiteid, mis puudutavad akti seaduslikkust. Tallinna Vangla on seisukohal, et kuna kaebaja ei ole märkinud, kuidas VSkE § 511 lg 2 ja VangS § 29 lg 21 tema õigusi rikuvad, siis ei ole kohtul alust analüüsida kaebaja põhjendusi, miks tema arvates on eelnimetatud normid õigusvastased.

18. Seoses päringu tegemisega märgib vastustaja, et kontrollimaks, kas kaebaja 04.07.2013 reaalselt ka kellelegi helistas, teostas vanglateenistuse ametnik päringu kinnipeeturegistrisse ning veendus, et 04.07.2013 kasutas kaebaja oma õigust helistada, kuid jättis esitamata VSkE § 511 lg-s 2 nimetatud andmed. Nimetatud väljavõtte ja vanglaametniku 04.07.2013 ettekandega on tõendatud kinnipeetava poolt toime pandud distsipliinirikkumine. Vastustaja selgitab, et vanglateenistus kontrollib kinnipeetava poolt teostatud telefonikõnede väljavõtet üksnes põhjendatud vajaduse korral, et tagada kinnipeetavate üle järelevalve teostamine ja vangistuse eesmärkide saavutamine.

VangS § 6 lg 1 kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Sellise eesmärgi täitmiseks saab pidada ka vangla kohustust hoolitseda selle eest, et süüdimõistetu ei paneks karistuse kandmise ajal toime uut kuritegu. Tegemist on avaliku huviga. Vanglateenistus peab vangla julgeoleku huvides olema informeeritud sellest, kellega kinnipeetav telefoni teel suhtleb ning vanglateenistus peab tagama ka selle, et piiramatut õigust helistada riigija kohalike omavalitsuste asutustele või nende ametiisikutele, samuti kaitsjale, ei kuritarvitataks.

Vastustaja viitab Tartu Halduskohtu otsusele haldusasjas nr 3-10- 1406, kus Justiitsministeerium põhjendas kinnipeetava telefonikõnede kohta käivate andmete registreerimist järgnevalt. Erialases kirjanduses on peetud kirjavahetuse ja telefonikõnede kohta käivate andmete registreerimist põhjendatuks, kuna see võimaldab:

1) jälgida, kellega kinnipeetav suhtleb, ning seeläbi võimaldab ennetada uue süüteo toimepanemist;

2) aidata hiljem kaasa kuriteo menetlusele;

3) anda märku vajadusest piirata kinnipeetava õigust pidada kirjavahetust või telefonikõnesid VangS § 28 lõike 3 korra kohaselt;

4) kontrollida nii vanglal endal kui ka kinnipeetaval selle õiguse realiseerimisega seonduvat. Eestis täidab telefonikõnede üle kontrolli telefonikõnede kohta käivate andmete registreerimine (VangS § 29 lg 21). Ehkki kinnipeetava telefonikõnede metaandmed tuleb registreerida, ei saa seda pidada vanglavälise suhtlemise intensiivseks piiranguks, sest sellega ei mõjutata negatiivselt õiguse teostamise võimalusi. Näiteks vanglast põgenemise korral võib registreeritud telefonikõnede andmete põhjal saada informatsiooni isiku suhtlusringkonna kohta, mis võimaldaks teda kiiremini tabada.

Helistamise aeg ja kestus võimaldavad vajaduse korral kontrollida näiteks juba toime pandud teo (näiteks ähvardamine) kokkulangevust ohvri väidetega. Telefoniside teenusepakkujalt on õiguserikkumise kahtluse korral võimalik saada logi kujul teavet abonendi valitud numbrite kohta, kuid selle logi täielikuks analüüsimiseks ja sidustamiseks või ka välistamiseks on vaja teada eeltoodud andmeid. Samuti võimaldab telefonikõnede registreerimine tõendada vanglal seda, kas kinnipeetav on saanud suhelda perekonnaga ka juhul, kui kinnipeetav pahatahtlikult väidab, et temal ei ole võimaldatud lähedastele helistada.

Riigil on sellisel juhul tõendamiskohustus, mida ei oleks võimalik täita, kui telefonikõnesid ei registreeritaks. Seega nähtub, et registreerimisel küsitavad andmed vastavad minimaalsuse põhimõttele, sest nad on vajalikud. Samuti küsitakse vaid andmeid, mida on reaalselt võimalik hiljem kasutada märgitud eesmärkide saavutamiseks.

19. Riigivõimu sekkumine kinnipeetavate puhul PS §-s 26 sätestatud õigusesse perekonnaja eraelu puutumatusele ei tähenda veel selle õiguse rikkumist. Põhiõigust riivav õigusakt ei riku põhiõigust, kui see on põhiseaduspärane ehk formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas. Perekonnaellu sekkuvad intensiivselt sellised mõjutused, mis teevad võimatuks või raskendavad perekonnaliikmete kooselu. Kinnipeetava telefonikõnede kohta käivate andmete registreerimine ei ole intensiivne meede. Vangla ei ole õiguslikult kohustatud küsima kinnipeetavalt isikuandmete töötlemiseks luba. Vangla järgib andmete töötlemisel seadust. Tehes kinnipeeturegistris päringuid kinnipeetava poolt teostatud telefonikõnedele, registreerib vangla üksnes selliseid andmeid, mida vangla on tulenevalt õigusaktidest kohustatud koguma. Seejuures tagatakse kinnipeetava sõnumi saladuse kaitse.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

20. Esiteks käsitleb kohus kaebaja taotlust tunnistada põhiseadusevastaseks VangS § 29 lg 21 ning VSkE § 511 lg 1 (I), teiseks kontrollib kohus Tallinna Vangla 30.07.2013 käskkirja nr 1108-d õiguspärasust (II), kolmandaks kontrollib kohus 16.08.2013 vaideotsuse nr 5- 15/13/25954-2 õiguspärasust (III) ning viimaseks otsustab kohus menetluskulude jaotuse (IV).

I

21. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 4 kohustab halduskohut jätma kohtuasja lahendamisel kohaldamata iga seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus põhiseadusega. PS § 15 kohaselt võib igaüks oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusevastaseks tunnistamist. Kohus järgib põhiseadust ja tunnistab põhiseadusevastaseks mis tahes seaduse, muu õigusakti või toimingu, mis rikub põhiseaduses sätestatud õigusi ja vabadusi või on muul viisil põhiseadusega vastuolus. Nimetatud sätetest tuleneb, et kohus peab lahendama menetlusosalise taotluse kontrollida kohaldamisele kuuluva asjassepuutuva sätte põhiseaduspärasust (vt RKHK 13.05.2010 otsus nr 3-3-1-31-10, p 8). Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikas käsitletakse seadusesätte põhiseadusevastaseks tunnistamise ja kohaldamata jätmise taotlust õigusliku väitena, nagu vastustaja on viidanud, kuid Riigikohtu halduskolleegiumi praktikas käsitletakse seda siiski protsessuaalse taotlusena, st kohus peab lahendama menetlusosalise taotluse kontrollida kohaldamisele kuuluva asjassepuutuva sätte põhiseaduspärasust.

22. Kohus saab algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse vaid siis, kui vaidlustatud õigusakt on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Asjassepuutuv on Riigikohtu praktika kohaselt säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (vt RKÜK 22.12.2000 otsus nr 3-4-1-10-00, p 10). Seadus on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja seaduse põhiseadusega vastuolu korral otsustama teisiti kui seaduse põhiseadusele vastavuse korral (vt RKÜK 28.10.2002 otsus nr 3-4-1-5-02, p 15). Riigikohtu seisukohtadest lähtuvalt tuleb õigusselguse tagamise eesmärgil lugeda asjassepuutuvaks ka need sätted, mis on tihedas seoses vaidlustatud normiga ning võivad kehtima jäädes tekitada õigusliku tegelikkuse suhtes ebaselgust (vt RKPK 01.10.2007 otsus nr 3-4-1-14-07, p 12; 8.10.2007 otsus nr 3-4-1-15-07, p 16).

23. Kaebaja on taotlenud VSkE § 511 lg 1 põhiseadusevastaseks tunnistamist osas, milles see kohustab kinnipeetavat esitama teiste isikute kohta käivaid andmeid nende nõusolekuta ning VangS § 29 lg 21 osas, milles see väidetavalt annab vanglateenistusele õiguse teha kõneregistri päringuid vanglas telefoniteenust osutavale sideettevõtjale. VangS § 29 lg 21 kohaselt kontrollib vanglateenistus, kellega kinnipeetav telefoni teel suhtleb või kirjavahetust peab. Telefonikõnede puhul on vanglateenistusel õigus registreerida selle isiku eesja perekonnanimi või asutuse nimi, kuhu kinnipeetav helistab, telefoninumber, helistamise aeg ja kõne kestus. Kirjavahetuse puhul on vanglateenistusel õigus registreerida adressaadi eesja perekonnanimi või asutuse nimi, kuhu kinnipeetav kirjutab, aadress ja kirja saatmise aeg. VSkE § 511 lg 1 kohaselt on kinnipeetav telefonikõnede registreerimiseks kohustatud ühe nädala jooksul vanglasse vastuvõtmisest või süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest esitama vanglateenistusele kirjalikult määruse lisa 14 vormil andmed nende isikute kohta, kellele kinnipeetav soovib vangistuse jooksul helistada. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kui kinnipeetav helistab isikule, kelle kohta ta ei ole vanglateenistusele andmeid esitanud, esitab kinnipeetav andmed hiljemalt telefoni kasutamisele järgneval päeval.

24. VangS § 29 lg 21 on asjassepuutuv säte, kuna sellest tuleneb vanglale õigus ja kohustus kontrollida muuhulgas seda, kellega kinnipeetav telefoni teel suhtleb. Ilma selle normita ei oleks vanglal õiguslikku alust nõuda kinnipeetavatelt, et nad esitaksid vanglale need isikud ja nende telefoninumbrid, kellega nad vangistuse ajal suhtlevad. Kaebaja on küll taotlenud selle sätte põhiseaduslikkuse kontrolli kitsalt, seoses sideettevõtjale päringute tegemisega, kuid kohus peab vajalikuks käsitleda VangS § 29 lg 21 põhiseaduspärasust laiemalt, kuna juhul, kui kohus peaks leidma, et see säte on põhiseadusega vastuolus, oleks seda ka VSkE § 511. VSkE § 511 lg 1 on asjassepuutuv norm, kuna juhul kui kohus peaks asuma seisukohale, et selles sättes kinnipeetavale esitatav nõue esitama vanglateenistusele andmed isikute kohta, kellele kinnipeetav soovib vangistuse jooksul helistada, on põhiseadusega vastuolus, ei oleks vanglal alust määrata distsiplinaarkaristust kinnipeetavale, kes ei ole vanglateenistusele oma kontakte teada andnud ega tee seda ka pärast helistamist. Kohtu hinnangul tuleb VSkE § 511 lg-t 1 põhiseaduspärasuse hindamisel vaadata koos VSkE § 511 lg-ga 2, kuna need normid on omavahel tihedalt seotud.

25. VangS § 29 lg 21 sätestatud viisil suhtlemise kontrolli näol on tegemist põhiõiguse, täpsemalt eraelu puutumatuse (PS § 26) piiranguga, mida kinnitab ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika (vt 03.04.2007 otsus asjas nr 62617/00 Copland v Ühendkuningriik, p 43-44). Kuna nimetatud säte ei anna vanglale õigust kinnipeetavate kõnesid pealt kuulata, ei ole tegemist sõnumi saladuse riivega (PS § 43).

26. VangS § 29 lg 21 põhiseaduspärasust on hinnanud õiguskantsler näiteks oma 17.05.2010 märgukirjas nr 6-1/081346/1002706 ning 14.05.2013 seisukohas nr 6-1/130617/1302147. Õiguskantsler leidis, et VangS § 29 lg-st 21 tulenev riive on vastavalt PS §-le 11 proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas) ning asus kokkuvõttes seisukohale, et VangS §

29 lg-s 21 sätestatu ei kujuta endast ülemäärast isikute eraja perekonnaelu puutumatuse riivet, st õiguskantsler ei tuvastanud nimetatud sätte vastuolu põhiseadusega. Lisaks juhtis õiguskantsler tähelepanu, et VangS § 29 lg 21 lausetes 2 ja 3 sätestatu mõõdukus võiks olla probleemiks, kui seadusandja poleks seda sõnaselgelt kehtestanud vanglateenistuse kaalutlusotsusena („Telefonikõnede puhul on vanglateenistusel õigus […]“). Kohus nõustub nende õiguskantsleri järeldustega.

27. Kaebaja on tõstatanud seoses VangS § 29 lg-ga 21 probleemi, et vangla teeb päringuid sideettevõtjale. Vangla on 28.11.2013 vastuses märkinud, et vanglas kasutatav süsteem laeb Kinnipeeturegistrisse automaatselt kinnipeetava poolt tehtud telefonikõned, kust on võimalik saada informatsiooni konkreetse kinnipeetava poolt tehtud kõne aja, kestuse ja telefoninumbri kohta. Süsteem ühildab juba registris oleva telefoninumbri ja isiku registrisse kantud ning toimunud telefonikõnedega. Kohtu hinnangul ei ole sellise helistamise kontrollimise näol tegemist VangS § 331 sätestatud päringu tegemisega sideettevõtjale, kuna selle kaudu ei tuvastata lõppkasutajat (numbri omanikku).

Sellise kontrolli teostamine on vajalik uute õigusrikkumiste ennetamiseks ning hiljem vajadusel nende menetlemisele kaasa aitamiseks. Vangla on asjakohaselt viidanud Riigikohtu 01.03.2007 otsusele haldusasjas nr 3-3-1-103-06. Nimetatud otsuse p-s 12 on Riigikohus märkinud, et vanglaametnikel on õigus näha telefoni tablood kinnipeetava helistamise ajal tulenevalt vajadusest tagada vanglas julgeolek ja kinnipeetavate järelevalve. VangS § 28 lg 3 annab vangla direktorile õiguse piirata kinnipeetava õigust kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele, kui see ohustab vangla julgeolekut või sisekorda või kahjustab vangistuse täideviimise eesmärke.

Vanglal ei oleks seda ülesannet võimalik efektiivselt täita, kui vanglaametnikel puuduks õigus kontrollida, kellega kinnipeetav telefoni teel suhtleb. Lisaks on VangS § 28 lg 3 teise lause kohaselt keelatud kirjavahetuse ja telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga. Vanglaametnike õigus jälgida telefoni kasutamist tagab neile võimaluse vajaduse korral tõkestada kaitsja ja haldusorganitega piiramatu suhtlemise õiguse kuritarvitamine kinnipeetava poolt. Kui kinnipeetav ei ole vanglale esitanud oma kontaktide andmeid või peab vangla vajalikuks kinnipeetava poolt esitatud andmeid kontrollida, siis on selleks vanglale kõige kiirem ja tõhusam kinnipeeturegistrist elektrooniliselt kinnipeetava helistamise kohta andmete saamine.

Arvestades vangla selgitust, et kaebaja viibib avatud osakonnas, kus kinnipeetavatel on võrreldes suletud osakondadega suuremad võimalused enda soovitud ajal helistada, samas vanglal on seda keerulisem kontrollida, on elektrooniline päring mõistlikum, kui näiteks vanglateenistuja poolt helistamise ajal numbrinäidu kontrollimine, millisel juhul peaks mõni vanglateenistuja pidevalt telefoniaparaadi juures viibima ning võib tekkida oht, et vanglateenistuja kuuleb pealt kinnipeetavate kõnesid. Päring ei piira kinnipeetava õigusi rohkem kui tabloo kontrollimine – mõlemal juhul saavad vanglaametnikule teatavaks nii helistamise fakt, aeg kui ka number, millele helistatakse.

Antud juhul on oluline, et päringu tegemisega või andmete kontrollimisega ei ole vangla rikkunud ega saanud ka rikkuda kaebaja õigust sõnumi saladusele. Kaebaja kaebusest ei nähtu andmeid, mis viitaksid, et rikutud on sõnumisaladust ja kaebaja on sellest tulenevalt pöördunud kohtusse. Juhul, kui kaebaja peaks silmas antud juhul sõnumisaladuse rikkumise kaudu oma õiguste rikkumist, siis see seisukoht oleks ekslik. Kokkuvõttes asub kohus seisukohale, et VangS § 29 lg 21 ei ole põhiseadusega vastuolus.

28. Järgnevalt kontrollib kohus, kas VSkE § 511 lg-d 1 ja 2 on põhiseaduspärased formaalses ja materiaalses mõttes. Formaalne põhiseaduspärasus tähendab, et põhiõigusi piirav õigustloov akt peab vastama pädevus-, menetlusja vorminõuetele ning määratuse ja seadusereservatsiooni põhimõtetele (vt RKPJK 13.06.2005 otsus nr 3-4-1-5-05, p 8). Vangla sisekorraeeskiri on kehtestatud Justiitsministri määrusega. HMS §-st 92 tuleneb, et määrus antakse kirjalikult, määruses tuleb viidata määruse andmise aluseks olevale volitusnormile, määruses märgitakse selle andnud haldusorgani nimetus ning määruse andmise kuupäev ja number, määrus pealkirjastatakse, sellele kirjutatakse alla ja avaldatakse seaduses ettenähtud korras. HMS § 89 lg 1 sätestab, et määrus on õiguspärane, kui see on kooskõlas kehtiva õigusega, vastab vorminõuetele ja kui selle on seaduses ettenähtud korras volitusnormi alusel andnud volitusnormis nimetatud haldusorgan. Käesoleval juhul on kohtu hinnangul täidetud HMS §-s 92 sätestatud nõuded, sh määruse on andnud pädev isik, määruse andmise aluseks on volitusnorm(id) ning see on ettenähtud korras avalikustatud. Seadusereservatsiooni põhimõte on sätestatud PS § 3 lõike 1 esimeses lauses ja §-s 11 ning selle kohaselt saab põhiõigusi piirata üksnes juhul, kui seaduses on olemas õiguslik alus, mis sellise piiramise võimaluse ette näeb (RKÜK 02.06.2008 otsus nr 3-4-1-19-07, p 25). Üldist seadusereservatsiooni konkretiseerivast seaduslikkuse põhimõttest tulenevalt peab volituse alusel antud määrus vastama volitavale seadusele. Seadusele vastavus tähendab seejuures nõuet, et volitusest ei astutaks üle ega asutaks reguleerima küsimusi, mis pole volitusest hõlmatud (vt RKPJK 13.06.2005 otsus nr 3-4-1-5-05, p 9). Volitusnormi nõue tuleneb ka haldusmenetluse seadusest, mille § 90 lõike 1 kohaselt võib määruse anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ning kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. Volitusnormi vajalikkusele määrusandluse puhul viitab ka HMS § 89 lg 1 (RKPJK 25.06.2009 otsus nr 3-4-1-3-09, p 19).

29. VangS § 29 lg 21 esimesest lausest tuleneb vanglale kohustus kontrollida, kellega kinnipeetav telefoni teel suhtleb. Sama sätte teine lause annab vanglale kaalutlusõiguse registreerida telefoni teel suhtlemise kohta vastavad andmed. VSkE § 511 lg-d 1 ja 2 panevad kinnipeetavale eelnevaga korrespondeeruva kohustuse esitada vanglale nõutud andmed. Kohtu hinnangul on VSkE § 511 lg-d 1 ja 2 kooskõlas VangS § 29 lg 21 mõtte ja eesmärgiga ega pane kinnipeetavatele võrreldes seaduses sätestatuga täiendavaid kohustusi. Nimelt, kui kinnipeetav esitab vanglale eelnevalt nimekirja kontaktidega, kellega soovib vangistuse ajal suhelda, on vanglal olemas andmed, mille alusel helistamise üle kontrolli teostada ning vangla ei pea koguma teavet kõigi kinnipeetavate iga helistamise juhtumi kohta. Kui kinnipeetav aga ei ole vanglale sellist nimekirja esitanud, peab vanglal olema õigus nõuda kinnipeetavalt andmeid helistamise kohta pärast helistamist, kuid kuna VangS § 29 lg 21 teine lause siiski annab vanglale kaalutlusõiguse, ei ole kohtu hinnangul vanglal absoluutselt igal juhul kohustust kontrollida, kellele kinnipeetav helistas. Küll aga peab vanglal olema õigus ja kinnipeetaval vastav kohustus seda teha, vastasel juhul tekiks oht, et kinnipeetavad asuvad helistamise õigust väärkasutama. Seega ka juhul kui konkreetset kinnipeetavat ei ole alust kahtlustada selles, et ta kasutab oma helistamise õigust näiteks uute süütegude planeerimiseks või kuritegelike kontaktide hoidmiseks, siis pisteline kontroll ka selliste kinnipeetavate üle distsiplineerib kinnipeetavaid üldiselt.

30. VSkE § 511 lg-tega 1 ja 2 riivatakse kinnipeetavate ning ka temaga suhtlevate isikute õigust eraelu puutumatusele. Viidatud sätete materiaalse õiguspärasuse kontrollimiseks peab kohus andma hinnangu sellele, kas riivel on legitiimne eesmärk ning kas riive on proportsionaalne, st sobiv, vajalik ja mõõdukas.

31. PS § 26 teise lause kohaselt ei tohi riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud kellegi perekonnaega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. VSkE § 511 lg-te 1 ja 2 eesmärk kattub VangS § 29 lg 21 eesmärkidega: tõkestada uute kuritegude toimepanemist ning lihtsustada juba toimepandud kuritegude menetlemist, samuti tagada vangla julgeolek ning selle kaudu avalik kord. Tegemist on kahtlemata legitiimse eesmärgiga.

32. Kohtu hinnangul on sätestatud abinõu eesmärgi saavutamiseks sobiv, kuna kinnipeetava kohustus teavitada vanglateenistust isikutest, kellega ta suhtleb ja nende telefoninumbritest, vähendab olukordi, kus kinnipeetav kuritarvitab oma õigust vanglavälisele suhtlemisele, kasutades seda näiteks teiste kurjategijatega sideme loomiseks või hoidmiseks ning uute kuritegude kavandamiseks. Teadmine, et tal on kohustus vanglale helistamise kohta teavet anda, pärsib kahtlemata paljudel juhtudel kinnipeetava soovi helistamisõigust kuritarvitada. Kohtule ei nähtu, et abinõule oleks mõni põhiõigusi vähem riivav, kuid sama tõhus alternatiiv, seega on kõnealune abinõu vajalik.

33. Riive mõõdukuse hindamisel tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust (vt RKPJK 06.03.2002 otsus nr 3-4-1-1-02, p 15). Käesolevas asjas tuleb riive õigustamiseks analüüsida, kas eesmärk tõkestada uute kuritegude toimepanemist ning lihtsustada juba toimepandud kuritegude menetlemist, samuti tagada vangla julgeolek ja selle kaudu avalik kord kaalub üles eraelu puutumatuse riive.

34. Kaebaja on juhtinud tähelepanu asjaolule, et tal ei ole õigust teiste isikute isikuandmeid nende loata vanglateenistusele teatada ning et VsKE § 511 ei oma kõrgemat jõudu isikuandmete kaitse seaduse üle. IKS § 4 lg 1 kohaselt on isikuandmed mis tahes andmed tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta, sõltumata sellest, millisel kujul või millises vormis need andmed on. Isikuandmete mõiste alla kuulub ka isiku telefoninumber seostatuna tema nimega. Seda on kinnitanud ka Euroopa Kohus kohtuasjas C-101/01 (Lindqvist, p 24), kus kohus märkis, et direktiivi 95/46 (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 95/46/EÜ, 24.10.1995, üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta) artikli 2 punktis a sisalduva määratluse kohaselt on artikli 3 lõikes 1 kasutatud mõistega „isikuandmed” hõlmatud „igasugune teave tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta”; selle mõiste alla kuulub kindlasti isiku nimi koos tema telefoninumbrite või teabega tema töötingimuste või vaba aja harrastuste kohta. Vastavalt IKS §-le 5 on isikuandmete töötlemine iga isikuandmetega tehtav toiming, sealhulgas isikuandmete kogumine, salvestamine, korrastamine, säilitamine, muutmine ja avalikustamine, juurdepääsu võimaldamine isikuandmetele, päringute teostamine ja väljavõtete tegemine, isikuandmete kasutamine, edastamine, ristkasutamine, ühendamine, sulgemine, kustutamine või hävitamine, või mitu eelnimetatud toimingut, sõltumata toimingute teostamise viisist ja kasutatavatest vahenditest. IKS § 10 lg 1 sätestab, et isikuandmete töötlemine on lubatud üksnes andmesubjekti nõusolekul, kui seadus ei sätesta teisiti. IKS § 12 lg-st 2 tuleneb, et andmesubjekti nõusolek tema isikuandmete töötlemiseks peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, välja arvatud juhul, kui vorminõude järgmine ei ole andmetöötluse erilise viisi tõttu võimalik.

35. Käesoleval juhul ei ole kaebajal kontaktide kirjalikku nõusolekut, kuid seadusest (VangS §

29 lg 21) tuleneb vanglateenistusele õigus registreerida isikute nimed ja nende telefoninumbrid ilma andmesubjektide nõusolekuta. Igal üksikul juhul andmesubjekti nõusoleku küsimine oleks ebamõistlik ning takistaks vanglal kontrollitegevuse tõhusat teostamist. Kuna vangla fikseerib kinnipeetava vanglavälise suhtlemise kohta kontaktis olnud isikute nimed, telefoninumbrid ning kontakti toimumise aja ja kestuse, mis aga ei ole sellised andmed, mille kogumine kujutaks endast intensiivset sekkumist isikute eraellu, ei saa ka õiguste riivet eriliselt intensiivseks pidada. Sellisele seisukohale on asunud ka õiguskantsler oma eelpool viidatud 17.05.2010 märgukirja nr 6-1/081346/1002706 p-s 127. Kaebajal on seejuures ka endal alati valikuõigus mitte helistada isikutele, kes tema meelest ei soovi, et nende telefoninumbrit seostatakse kaebajaga Arvestades, et põhiõiguse riive ei ole intensiivne, siis kohtu hinnangul kaalub abinõuga taotletav eesmärk selle riive üles ning seega saab riivet pidada mõõdukaks. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et VSkE § 511 lg-d 1 ja 2 on põhiseadusega kooskõlas.

II

36. Kuna kohus leidis, et VangS § 29 lg 21 ning VSkE § 511 lg-d 1 ja 2 on põhiseadusega kooskõlas, tuleb kohtul kontrollida, kas Tallinna Vangla 30.07.2013 käskkiri nr 1108-d on õiguspärane.

37. HMS § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vaidlustatud käskkirja on allkirjastanud Tallinna Vangla inspektor-kontaktisik. Vangla sisekorraeeskirja § 17 lg 1 sätestab, et inspektori-kontaktisiku pädevuses on teha otsus VangS § 24 lõike 1, § 25 lõigete 1 ja 2, § 30 lõike 2, § 31 lõike 2, § 63 lõike 4, § 64 lõike 4, § 65 lõike 2, § 651 lõike 4 ning § 93 lõigete 3 ja 7 alusel. VangS § 64 lg-st 4 tuleneb, et distsiplinaarkaristuse määrab vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. Seega oli käskkirja allkirjastanud inspektor-kontaktisikul olemas pädevus distsiplinaarkaristuse määramiseks. Kohtule ei nähtu ka vorminõuete rikkumist: käskkirjas on olemas HMS § 55 lg-s 4 sätestatud rekvisiidid ning selles on märgitud andmise faktiline ja õiguslik alus (HMS § 56). Käskkirja andmise õigusliku alusena on viidatud VSkE § 511 lg-le 2. Menetluse käigus on kaebajale antud võimalus oma seisukoha esitamiseks (kaebaja 15.07.2013 seletuskiri; tl 10). Kaebaja on ise keeldunud distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvumisest. Seega on vaidlustatud haldusakt formaalselt õiguspärane.

38. Käskkirjast nähtub, et vanglateenistuse poolt on tõendatud kaebajale kuuluvalt telefonikaardilt nr 001090307125004 tehtud kõnede väljavõtte kaudu, et 04.07.2013 tegi kaebaja ajavahemikul 09.50 – 10.00 kaks kõnet. 05.07.2013 ei esitanud kaebaja nende isikute andmeid, kellele ta eelmisel päeval helistas ning kelle kohta ei olnud esitanud andmeid. Kaebaja ise on väitnud, et ei mäleta, kellele ta sellel kuupäeval helistas ning kas üldse helistas. Ka siis, kui kohus palus täpsustada kaebaja seisukohta, kas ta tunnistab, et ta tegelikult helistas, ei andud kaebaja sellele selget vastust, kuid ta ei ole samas ka eitanud kõnede võtmist.

Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebajale oli teada, et talle ei ole keelatud helistamine siis, kui ta on sellest eelnevalt teada andud või kui ta teeb seda peale kõne teostamist, seega ei ole kahtlusi, et nimetatud korda kaebaja tundis ja Vangistusseadusest tulenevad nõuded olid tal eelnevalt vaidlustamata, kui ta kõned teostas. Nagu kaebajast võib aru saada, ei ole selline tegevuse tema puhul esmakordne, seega jäävad kohtule arusaamatuks kaebaja etteheited vastustajale, millest võib järeldada, et kaebajat ei rahulda olukord, et ta ei saa teostada telefonikõnesid nii, et ta sellest vanglat ei informeeri ja soovib saavutada kaebusega eesmärki, mil kaoks kohustus oma vanglavälistest kontaktidest vanglat informeerida.

Kohtu arvates ei ole kaebaja selline eesmärk kooskõlas vangistusseaduse legitiimsete eesmärkidega, kuivõrd eelnevast nähtus, et Vangistusseadusest tulenevat eesmärki soodustada vanglavälist suhtlemist on vastustaja täitnud, see tähendab konte perekonnaga, sugulastega ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetavate sotsiaalsete sidemete katkemist. Nii või teisiti on kinnipeetava kohta avaldatud juba varem ankeetandmete jms andmete kaudu andmed isik lähedaste kohta ja antud juhul kaebaja väide, et ta ei saa täita kehtivat korda selle tõttu, et tal tuleks anda teavet lähedaste telefoninumbrite või kontaktisikute kohta, millega ta soovib kaitsta lähedasi isikuid, on tegelikult vaid ettekääne, et õigustada soovi helistada kontrollimatult.

Seega tuleb kohtul nõustuda, et iseenesest kaebaja kaebusest ja distsiplinaarmenetluses antud seletustest ei nähtugi, et vangla rikuks nõudeid, mis seonduvad kinnipeetava õiguste ja võimalustega säilitada sotsiaalsed sidemed. Seadusele vastavat vanglavälist suhtlemist nähtuvalt asjaoludest ei takistata ja vangistusseadus kaitseb eelkõige ja justnimelt kinnipeetava neid sidemeid, mis vastavad vanglavälise suhtlemise nõuetele. Nii telefoni kui ka kirjavahetuse tagamine on kaebajale tagatud, kuna selleks on tehnilised tingimused ja kui sellise õiguse kasutamise näeb ette vanglas kehtiv kord, antud juhul kord tagab nende sidepidamisvahendite kasutamise, mis on tehniliselt võimalik ja selliselt, et soodustatud on seadusele vastav vanglaväline suhtlemine.

Asjaolu, et vangla kontrolliv tegevus võis antud juhul takistada sellist vanglavälist suhtlemist, mis ei ole kooskõlas ega vasta vanglavälise suhtlemise eesmärkidele, ei saa tuua kaasa kaebaja ühegi seadusega tagatud õiguse rikkumist ja kohtule ei nähtu kaebusest, missugused asjaolud võiksid kinnitada, et kaebaja suhtes takistati antud juhul ebaseaduslikult lubatud suhtlemist. Nii nagu õigusnormid sätestavad, et takistada saab ka kinnipeetava õigust telefonikõnedele ja selleks on võimalik seada piiranguid vangla julgeoleku ja sisekorra kaitseks või vangistuse täideviimise eesmärkide kaitseks, kuid ei saa takistada suhtlemist riigiasutustega, kohalike omavalitsuse ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga, siis ei selgu kaebaja kaebusest, et antud juhul oleks neid õigusi piiratud, mis on legitiimsed.

Ka ei märgi kaebaja, et oleks võimalik saavutada kontroll tema kõnede üle mingil muul efektiivsemal moel, ka ei näe kohus sellise efektiivsema ja ressursse säästvama vahendi olemasolu, mistõttu õigust kontrollida kinnipeetava tegevust ei saa õigustada väitega, et kaebaja selliselt võimaldab juurdepääsu teiste isikutega seotud andmetele. Kaebuse esitajal ei lasu kohustust kaitsta teiste isikute õigusi ent samas juhul kui minimaalsed andmed teiste isikute kohta tuleb avaldada, ei saa rikutud ühegi õigusnormi nõuded ja seda nii, et kaebajalt ei saakski nõuda kohustust alluda kehtivale korrale.

Kui ametnikel on õigus ja kontrollida näiteks telefonitabloo kaudu numbri valimist ja see teenib julgeoleku ja kinnipeetava järelevalve eesmärke (Vt Riigikohtu lahend 3-3-1-103-06), siis pidi kaebaja alluma järelvalvekorraldusele, muudmoodi ei ole võimalik efektiivselt täita neid eesmärke. Kuna vanglaametnikele on antud õigus jälgida telefoni kasutamist ja see tagab võimaluse vajadusel tõkestada õiguste kuritarvitamist kinnipeetava poolt ning kui seejuures ei rikuta õigust sõnumi saladusele, siis ei nähtu kaebaja kaebusest, et haldusakti andmiseks puudus õiguslik võimalus ja et sellega rikutakse kaebaja õigusi.

Ka ei nähtu, et oleks rikutud tõendite hindamise korda ja asjaolu, et kaebaja sooviks on veel ehk tulevikus vaidlustada sideettevõtja või muu isiku tegevus ning sõlmitud lepingud, ei saanud takistada kaebaja tegevuse uurimist ja sellele hinnangu andmist. Kohtule ei nähtu asjaolusid, mis võiksid viia järelduseni, et kaebajal puudus allumiskohustus, kuigi ta ei tea, kuivõrd on side-ettevõtja täitnud oma kohustusi ja kuivõrd kooskõlas on selle organi tegevus seadustega. Nähtub, et ühelgi juhul ei ilmne sõnumisaladuse rikkumist, mis võiks kaasa tuua kaebaja seadusega tagatud õiguste rikkumise, kui ei esine julgeolekuvajadust.

Kuna kaebaja niisugustele asjaoludele konkreetse juhtumiga seotult ka ei tugine, siis ei saa kohus kaebaja eest välja mõelda veel mingeid põhjusi, miks ta karistamise otsust on õigustatud vaidlustama ja mis oleks käskkirjas sisuliselt antud juhtumipõhiselt otsustatud valesti. Kaebaja ei märgi, et selles esineks kaalutlusi, mis ei vasta juhtumi tehioludele. Kohus ei nõustu kaebajaga, et kui vanglal on võimalik teostada telefonikõnede kontrolli ka mitmel muul viisil või et vangla niikuinii uurib välja, kellega ta suhtleb, et siis on tegemist kinnipeetava informeerimiskohustuse osas formaalse nõudega ja kohus ei nõustu ka seisukohaga, et kui vangla ei ole suutnud senimaani kaebaja kõnesid takistada ning vanglat on nii või teisiti võimalik petta, oleks käesolevalt võimatu kaebaja tegevust distsiplinaarkorras lahendada või määrata karistust.

Kohus on eelnevalt märkinud, millistel eesmärkidel on vanglal õigus kontrollida kellega kinnipeetav telefoni teel suhtleb ja et on õigus nõuda kinnipeetavalt, kas enne või pärast kõne toimumist sellega seotud andmete kirjalikku esitamist ja kui vangla seda ei ole senimaani suutnud, siis ei vii see järelduseni, et antud juhtumil ei oleks vangla tohtinud jätta juhtumi tähelepanuta. Seega ei saa telefonikõnede registreerimata jätmist pidada pelgalt formaalseks rikkumiseks, mille eest ei tuleks kinnipeetavale distsiplinaarkorras karistust määrata, kui selline juhtum jääb ametnikule silma.

Vaidlust ei ole jäänud küsimuses, et kaebaja polnud teadlik kohustusest esitada telefonikõnede kohta andmeid. Isegi juhul, kui kaebaja on arvestades tema väiteid korduvalt ignoreerinud kehtivat korda ja ikkagi helistanud või et esineb petmise võimalusi, ei tähenda, et isikule tuleks jätta distsiplinaarsüütegu fikseerimata, kui see avastatakse. Eelnevast pigem nähtub, et kaebaja järjepidevalt on tahtlikult ja teadlikult soovinud jätta kehtivad nõuded tähelepanuta. Kaebaja ja vastustaja esitatud asjaoludest nähtub, et kaebaja oli teadlik, et tal lasub kohustus teavitada vastustajat kõne võtmisest kas enne seda või vahetult peale kõne võtmist, seega ei saa kaebaja väita, et talle polnud õigusnormidega pandud kohustus teada ja et normi rikkumise korral võib järgneda karistus.

Asjaolu, et kaebajal on kehtivast normist teistsugune ettekujutus ei ole selliselt asjakohane ja ei vabastanud teda kohustuse täitmisest. Kaebaja on vaidlustanud temale määratud distsiplinaarkaristuse käskkirja ja ta on ka märkinud, millised normid kehtivad ja missugused kohutused temale pandi. Ehkki kaebaja peab kehtivaid norme õigusvastasteks, on ta õigustanud oma tegevust asjakohatult, st et ta ei pea õigustatuks andmeid esitada või et tegemist on niikuinii ebaolulise formaalsusega, kuna vangla sai helistamist kontrollida tagantjärgi.

Kohus on seisukohal, et asjas kogutud tõenditega on leidnud kinnitust, et kaebaja on temale vaidlusaluse käskkirjaga inkrimineeritud distsiplinaarsüüteo toime pannud. Kaebaja jättis vangalale esitamata andmed

2 telefonikõne tegemise kohta eelnevalt märgitud ajal ja ta ei esitanud andmeid nende kõnede tegemisest ei enne kõnede võtmist ega ka peale seda, tegemist ei ole ebaolulise rikkumisega. VangS § 29 lg 2.1 tulenev telefonikõnede kontroll ei ole põhiseadusega vastuolus ja kaebaja ei saa eirata kehtivat korda või esitada ebaõigeid andmeid. Meetmel on legitiimne eesmärk ning seaduslik alus, et tagada kord ja turvalisus vanglas. Telefonikontroll seisneb selles, et tuvastatakse isik, kellega kinnipeetav suhtleb ning asjaolu, et vanglal on ka teisi võimalusi teostada kontrolli, kellega isik suhtles, ei vabasta kaebajat kohustusest teatada kõne teostamisest, et vangla ametnik saaks fikseerida telefonikõnede kohta andmed (VangS § 29 lg 2.1).

Telefonikõnede metaandmete registreerimine oli võimalik, kuna kaebajale olid teada telefoninumbrid, millele ta ise helistas. Kaebaja õigusi ei ole piiratud nii, et talle oleks takistatud kõne võtmine, kuna nähtub, et ta sai valida numbri, millele ta soovis helistada, mis kinnitab, et vanglavälist suhtlemist ei ole püütud ega soovitud takistada, ent kinnipeetava vanglavälist suhtlemist soodustab vangla siis, kui kaebaja allub vanglavälise suhtlemise reeglitele ja esitab peale kõne võtmist eeskirjade kohaselt andmed. Vangla ei saanud jätta tähelepanuta, et kaebaja jättis kehtiva korra kohaselt andmed esitamata.

Kaebaja ei ole sj tõendanud, et üksi ametnik oleks andmeid kogunud enda ametialast pädevust rikkudes või võimaldanud andmete teatavaks saamist isikutele, kellele see pole ette nähtud ja sellist rikuks kuidagi kaebaja muid õigusi. Karistuse määramiseks on iga ametnik tegutsenud temale ettenähtud ülesannete raames ja pädevuses. Vangla ei ole õiguslikult kohustatud küsima kinnipeetavalt luba isikuandmete töötlemiseks, seega oli vangla õigus koguda rikkumise tuvastamise tõendamiseks ka kinnipeeturegistrist vajalikke andmeid, mis kinnitasid kõnede tegelikku sooritamist.

Kaebajat on seejuures eelnevalt ära kuulatud ning kaebaja seletustes ei leidu asjaolusid, mis välistaksid teo toimepanemise. VangS § 63 kohaselt kohaldatakse distsiplinaarvastutust vaid kinnipeetava süülise tegevuse korral ning distsiplinaarkorras on karistatav nii tahtliku kui ka hooletusega toimepandud süütegu ( Riigikohtu lahend nr 3-3-124-10). Kohtu hinnangul on eelnevaga tõendatud kaebaja poolt VSkE § 511 lg-s 2 sätestatud distsiplinaarsüüteo toimepanemine. Kaebaja, olles tutvunud vangistusseaduse, Vangla sisekorraeeskirja ning Tallinna Vangla kodukorraga, pidi olema teadlik kohustusest teatada hiljemalt helistamisele järgneval päeval andmed isiku(te) kohta, kellele ta 04.07.2013 helistas, kuna ta ei olnud oma kontaktide andmeid vanglale eelnevalt teada andnud.

Kaebajal oli võetud põhimõtteline hoiak mitte esitada vanglale andmeid. Seega oli kaebaja tegu süüline.

39. VangS § 63 lg 1 kohaselt võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi, milleks on: noomitus; isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise keelamine kuni 45 päevaks; ühe lühivõi pikaajalise kokkusaamise keelamine; töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks. VangS § 63 lg-st 3 tuleneb, et distsiplinaarkaristuse valikul võetakse arvesse vangistuse täideviimise eesmärki.

Kohus ei nõustu kaebajaga, justkui ei selguks käskkirjast karistuse määramiseks vajalikud olulised asjaolud. Karistuse määraja on arvestanud õigustatult kaebaja isikuga seotud asjaolusid ning toimepandud teo raskust. Seaduse kohaselt tuleb karistuse määrajal teha valik võimalike karistuste hulgast ja kaaluda valitava karistuse vastavust süüteo raskusele, selle toimepanemise asjaoludele ning isiku eelnevale käitumisele. Kaebuse esitaja ei ole siinkohal esile toonud ega tõendanud, et ta pole toime pannud distsipliini rikkumist ja et tema käitumist iseloomustav informatsioon oleks esitatud valesti.

Distsiplinaarkaristust määravast käskkirjast nähtuvad lisaks süüteo kirjeldusele ka asjaolud ja kaalutlused, mida vastustaja on karistamisel arvestanud, ning põhjendused karistuse määramise ja karistuse valiku kohta. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud ning sama paragrahvi lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud.

Riigikohtu halduskolleegium on oma praktikas korduvalt selgitanud, et haldusorganil tuleb distsiplinaarmenetluse läbiviimisel lähtuda ka haldusmenetlust reguleerivatest sätetest ja haldusmenetluse põhimõtetest. Kaebaja poolt toime pandud distsipliini rikkumist on uuritud nõuetekohaselt ning ei esine menetlusnõuete rikkumist, vaidlustatud käskkiri vastab eelmärgitult õigusaktide nõuetele ning on õiguspärane. Kohtu hinnangul on kaebajale määratud karistus – noomitus – proportsionaalne rikkumise raskusega. Kohus ei nõustu kaebajaga, et karistuse valikut ei ole piisavalt põhjendatud.

Vastustaja on märkinud, et isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise keelamine kuni 45 päevaks; ühe lühivõi pikaajalise kokkusaamise keelamine; töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks ei oleks käesoleval juhul proportsionaalsed ning seetõttu on kaebajat vajalik tema õiguskuulekale käitumisele ning vanglas kehtestatud korra järgmisele suunamiseks vajalik karistada noomitusega. Lisaks on märgitud, et puuduvad karistust kergendavad asjaolud ning raskendava asjaoluna on arvesse võetud kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu.

Tegemist on distsiplinaarkaristustest kõige kergema karistuse valikuga ning kaebaja teole üldse reageerimata jätmine ei oleks olnud põhjendatud, arvestades, et kaebajal olid kehtivad karistused, seega tuli järgida kooskõla VangS § 63 lg-ga 3. Kohtu hinnangul on vangla poolt kaebajale määratud karistuse valiku põhjendus esitatud ja seda tuleb lugeda piisavaks. Samuti nõustub kohus vastustajaga, et asjaolusid arvestades on tegemist proportsionaalse karistusega.

40. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et Tallinna Vangla 30.07.2013 käskkiri nr 1108-d on õiguspärane, kaebaja õigusi ei ole rikutud ning selle tühistamiseks puudub alus.

III

41. Kaebaja on seisukohal, et kaebajat puudutava 08.07.2013 ettekande nr 2015 allkirjastanud isik ei oleks tohtinud 16.08.2013 vaideotsust nr 5-15/13/25954-2 allkirjastada, kuna ta oli ise asjas menetlusosaline. Haldusasja materjalidest nähtub, et 08.07.2013 ettekande nr 2015 (tl 9) on allkirjastanud Neljanda üksuse peaspetsialist-üksuse juht Raido Kerner; distsiplinaarmenetluse protokolli (tl 11) allkirjastajaks ning menetluse läbiviijaks on inspektor-kontaktisik Marju Kuuse; 30.07.2013 käskkirja nr 1108-d on allkirjastanud inspektor-kontaktisik Marju Kuuse; 16.08.2013 vaideotsuse (tl 15) on allkirjastanud Neljanda üksuse inspektor-kontaktisik peaspetsialist-üksuse juhi ülesannetes Sander Kusmin ning vaideotsuse lõppu on märgitud Marju Kuuse ja Teerika Marilin Martisen. Eelnevast tulenevalt ei vasta tõele kaebuses esitatud väide, et vaideotsuse on koostanud üksuse juht, kes koostas ettekande, kuna tegemist oli erinevate isikutega, isegi nende ametinimetused on erinevad. Liiatigi on õiguskirjanduses märgitud, et erapooletust ei saa kahtluse alla seada üksnes seetõttu, et asja otsustab sama ametnik, kes haldusmenetluse algatas ja kogus menetluses tõendeid (A. Aedmaa jt. Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu, 2004, lk 57).

42. HMS § 11 lg 1 loetleb haldusasjas menetlusosalised: haldusakti andmist või toimingu sooritamist taotlev või halduslepingu sõlmimiseks ettepaneku teinud isik (taotleja); isik, kellele haldusakt või toiming on suunatud või kellele haldusorgan on teinud ettepaneku halduslepingu sõlmimiseks (adressaat); isik, kelle õigusi või kohustusi haldusakt, haldusleping või toiming võib puudutada (kolmas isik); haldusorgan, kes peab seaduse või määruse kohaselt esitama menetlevale haldusorganile arvamuse või kooskõlastuse õigusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks. Haldusasja menetlevat haldusorganit seadus menetlusosaliseks ei loe. HMS § 10 lg 1 sätestab, et haldusorgani nimel tegutsev isik ei või haldusmenetlusest osa võtta, kui: 1) ta on asjas menetlusosaline või menetlusosalise esindaja; 2) ta on asjas menetlusosalise või menetlusosalise esindaja sugulane (vanem, laps, lapsendaja, lapsendatu, vend, õde, vanavanem, lapselaps), abikaasa, hõimlane (abikaasa vanem, laps, lapsendaja, lapsendatu, vend, õde, vanavanem, lapselaps) või perekonnaliige; 3) ta on menetlusosalisest või selle esindajast tööalases, teenistuslikus või muus sõltuvuses; 4) ta on muul viisil isiklikult huvitatud asja lahendist või kui muud asjaolud tekitavad kahtlust tema erapooletuses. Kuna haldusorgani nimel haldusmenetluses osalev ametnik ei ole (nagu asja menetlev haldusorgan) menetlusosaline, ei esine tema suhtes kaebaja viidatud HMS § 10 lg 1 p-dest 1 või 3 tulenevat taandamise alust.

43. Lisaks leiab kaebaja, et karistust määranud inspektor-kontaktisik oli isiklikult huvitatud vaideotsusest ning lisaks oli ta üksuse juhist teenistuslikus sõltuvuses, mistõttu ei oleks ta tohtinud osa võtta vaidemenetlusest. Kohus märgib, et ehkki vaideotsuse alla on märgitud inspektor-kontaktisik Marju Kuuse nimi ning tema võis olla otsuse koostajaks, siis ei olnud tema see, kes vaidemenetluses lõpliku otsuse langetas ja otsusele alla kirjutas. Otsuse allkirjastas Sander Kusmin, kes kohtule esitatud materjalist lähtuvalt ei olnud varasemas haldusmenetluses osalenud. VSkE § 12 lg 21 sätestab, et üksuse juht vaatab läbi vaide, mis on esitatud inspektorikontaktisiku või muu selle üksuse koosseisus oleva isiku haldusakti või toimingu peale.

44. Kaebaja märgib, et vaideotsuses on toodud kellegi isiklik seisukoht kaebaja enesekriitilise analüüsioskuse puudulikkuse kohta, kuid HMS § 83 lg-st 1 tulenevalt ei ole vaideotsuse tegijal alust anda hinnanguid vaide esitaja puuduste kohta. Kohtule ei nähtu, et oleks hinnatud „vaide esitaja puudusi“, see on kaebaja moonutus. HMS § 83 lg-st 2 nähtub, et vaiet läbi vaadates uuritakse dokumentaalseid tõendeid, kuulatakse ära asjast huvitatud isikute seletused ja ekspertide arvamused ning tunnistajate ütlused, vaadeldakse asitõendeid ja teostatakse paikvaatlusi. Nendes asjaoludes hinnanguid andmata jääks haldusakt vajaliku motivatsioonita. Distsiplinaarkaristuse määramisel kontrollitakse, kas isikut on karistatud ebaseaduslikult, sj võetakse seisukoht süüteo raskuses, antakse hinnang selle toimepanemise asjaoludele ning isiku eelnevale käitumisele ning tema suhtumisele antud süüteosse ning hinnangu andmine ei tähenda, et vaideotsus oleks kallutatud või ebaõige ja tuleks sellest tulenevalt tühistada.

45. Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et 16.08.2013 vaideotsus nr 5-15/13/25954-2 on õiguspärane.

46. Kaebaja on esitanud peale seadusega ja kohtumäärusega ettenähtud tähtaega veel täiendava nõude, kuid kohtu päringule vastuseks ei formuleerinud kaebaja ühtegi konkreetset uut nõuet ja samas ei loobunud ta ka esitatud kaebusest.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 51 lg 4 sätestab, et kui menetlusosaline esitab avalduse pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või sama paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatut rikkudes, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Vastavalt kohtu 27.01.2014 määruses märgitule (tuleneb HKMS § 51 lg 3 teisest lausest) oleks uusi asjaolusid või taotlusi sisaldav avaldus tulnud esitada selliselt, et kohus oleks saanud selle hiljemalt seitse päeva enne menetlusdokumentide esitamise tähtaja lõppu vastustajale edastada ning vastustaja oleks saanud avaldusele hiljemalt 17.02.2014 oma seisukoha esitada.

Kaebaja on esitanud avalduse, mis sisaldas taotlusi ja kohus jõudis teatada kaebajale, et kaebaja taotlus tekitab olukorra, kus kohus peaks määrama vastustajale seisukoha esitamiseks uue tähtaja, mis omakorda tingiks ka otsuse kuulutamise edasi lükkamise. Kohus leiab, et kaebaja tegevus põhjustab taotluse lahendamiseks menetluse viibimist ka peale seda, kui kaebaja esitas uue vastuse. Kaebaja ei olnud nimetanud ka mõjuvat põhjust, miks ta ei saanud oma taotlust varem esitada. Kaebaja ei ole selles osas kohtule mõjuvat põhjust märkinud tegelikkusele vastavatele andmete ka käesoleva ajani.

Kaebaja märgib, et vastustaja selgitusest ilmnes uus asjaolu ning see tingis täiendava põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse esitamise. Haldusasja toimikust nähtub, et viimase vangla selgituse edastas kohus kaebajale juba 04.12.2013 ning kaebaja sai selle kätte 06.12.2013. Seega oli kaebajal piisavalt aega, et oma taotlus esitada varem ning kinni pidada HKMS § 51 lg 3 nõudest. Kõik asjaolud olid kaebajale teada, seejuures sideteenust osutava ettevõtja poolt teenuste osutamine, mida kinnitab kaebaja esmases kaebuses märgitud asjaolud.

Side-ettevõtja vastus tema ja vangla tegevust ei oleks ka kohane arutada vaidlust seotult kaebaja karistamise käskkirja arutamisega, kuivõrd sideettevõtjat poolt teenuste osutamine võiks olla iseseisev vaidlus, kui kaebajat huvitab tõepoolest küsimus vangla ja side-ettevõtja lepinguliste suhete õiguspärasusest. Kaebaja märkus uuel vastamisel, et ta ei ole ka ise enam veendunud, kas ta taotlus on asjakohane tähendab antud olukorras, et kohtule i ole võimalik määramatult oodata, millal kaebaja saavutab mingi veendumuse. Etteantud tähtaja ei loobunud kaebaja oma senisest kaebusest, seega ei hakka kohus veelkord kaebajale uut päringut tegema, kuna see ei võimalda tähtaegselt kohtul tööaja graafikus püsida ja kohustusi kanda, antud kohtuasja venimist ei õigusta kaebaja hilisem ümbermõtlemine.

Kohtule ei ole ka äratuntav, mida kaebaja soovib oma uue taotlusega saavutada. Kohus selgitab kaebajale, et kohus saab kaebaja esialgset taotlust VangS § 29 lg 21 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks lahendada ulatuses, milles see väidetavalt annab vanglateenistusele õiguse teha kõneregistri päringuid vanglas telefoniteenust osutavale sideettevõtjale, lahendada laiemalt (eeldusel, et kohus leiab, et nimetatud norm on asjassepuutuv), s.o kontrollida vangla VangS § 29 lg 21 alusel toimuva kontrollitegevuse põhiseaduspärasust. Seejuures ei ole niivõrd oluline, kas kaebajale on teada, mida vangla täpselt teeb ning kas kaebaja on sellest lähtuvalt esitanud õiges sõnastuses taotluse.

Laiemalt võttes on kaebaja tõstatanud küsimuse vangla kontrollitegevuse õigusja põhiseaduspärasuse osas ning kohus saab kaebaja taotlust otsuses ka selliselt lahendada. Kohus leiab, et kaebaja võimalikud taotlused või kui see on täiendav põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks taotlus on abstraktne ja ei seondu ühegi senise kaebuse nõudega, ei oleks käesolevalt ka enam asjakohane. Kuna kaebaja jättis oma taotluse lõpuni selgelt formuleerimata ja esmalt nähtus, et see on pigem suunatud side-ettevõtja ja vangla vahelise tegevuse uurimisele, siis tuleb eelnevast tulenevalt jätta peale ettenähtud tähtaega esitatud taotlused läbi vaatamata; kohus on juba määranud, et lisatud dokumendis kuuluvad tagastamisele.

Juhul, kui kaebajal on siiski põhjusta arvata, et side-ettevõtjad võiksid anda välja mingeid andmeid, mis võiksid kaebaja enda õigus või huvisid kahjustada, on kaebajal sellise asjaolu avastamisel õigus pöörduda ka Sideameti poole või siis kaebusega kohtusse.

IV

47. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb täies ulatuses rahuldamata, jäävad menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Kohus vabastas kaebaja riigilõivu tasumisest seoses maksejõuetusega. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karin Kalmiste Kohtunik