3-13-1175/21 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht

19. märts 2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-13-1175

Haldusasi G.R.i kaebus Politseija Piirivalveameti 29.04.2013 relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse nr 4.2-1/6819-1 tühistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev kirjalik menetlus Menetlusosalised kaebuse esitaja G.R. esindaja Siret Saks vastustaja Politseija Piirivalveamet esindajad Aare Hõbe ja Eneli Nõmm

RESOLUTSIOON 1. Jätta G.R.i kaebus täielikult rahuldamata. 2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 19.03.2014. a, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (HKMS § 114, § 187 lg 4). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD

1. Harju Maakohtu otsusega asjas nr 1-13-927 määrati G.R.ile (edaspidi ka kaebaja) rahaline karistus ja sõidukijuhtimise äravõtmine 2 kuuks karistusseadustiku (edaspidi KarS) §

424 kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest. Otsus jõustus 01.02.2013. a /tl 18/.

2. Tulenevalt eelnimetatud otsusest tegi Politseija Piirivalveamet Põhja prefekti isikus (edaspidi ka PPA või vastustaja) 29.04.2013. a relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse nr 4.2- 1/6819-1 (edaspidi ka Otsus), millega, juhindudes relvaseaduse (edaspidi RelvS) § 43 lg 3 p 2; § 36 lg l p 6; § 43 lg 3 sätetest ja Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi (edaspidi RKPJK) 14.12.2010. a otsusest nr 3-4-1-10-10, tunnistas kehtetuks G.R.ile väljastatud relvaload nr RL0726802 ja nr RL0736471 (kehtivusega 08.09.2015. a) ning nr RL0730567 ja nr RL0730349 (kehtivusega 15.09.2015. a). Otsus jõustus alates kättesaamise hetkest (17.05.2013. a) /tl 10, 12-13/.

3. 31.05.2013 esitas G.R. Tallinna halduskohtule kaebuse PPA 29.04.2013 relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse nr 4.2-1/6819-1 tühistamiseks, samuti esialgse õiguskaitse taotluse, paludes Otsuse kehtivuse peatamist kuni kohtumenetluse lõpuni /tl 1-11/.

4. 31.05.2013 määrusega kohus võttis kaebuse menetlusse /tl 22-24/, 10.06.2013 määrusega kohus jättis rahuldamata G.R.i esialgse õiguskaitse taotluse /tl 34-35/ ja 27.08.2013 määrusega kohus määras lahendada kaebus kirjalikus menetluses /tl 70/. 27.06.2013 määrusega Tallinna ringkonnakohus jättis rahuldamata G.R.i määruskaebuse ja Tallinna halduskohtu 10.06.2013 määruse muutmata /tl 52-54/.

5. 17.06.2013 esitas PPA kohtule oma vastuväited kaebusele /tl 62-64/. Pooltele täiendavate selgituste, taotluste jm dokumentide kohtule esitamiseks antud tähtajal kaebaja ega vastustaja midagi uut ei esitanud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja G.R. leiab kokkuvõtlikult, et Otsus on olulises osas põhjendamata, mistõttu see ei vasta haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) §-s 54 sätestatud õiguspärasuse tunnustele. Otsus ei ole õiguspärane, kuna see ei vasta kehtivale õigusele, pole proportsionaalne, arvestades kaebaja üleastumise tähtsust, ning sisaldab olulisi kaalutlusvigu. Otsuse tegemisel ei ole arvestatud süüteo esmakordsuse ning süüteo aluseks olevate asjaoludega. Lisaks leiab kaebaja, et Otsus ei vasta HMS §-s 56 sätestatule, kuna Otsus, mis oma sisult on sedavõrd koormav, ei sisalda piisavat motivatsiooni.

Viitega RelvS § 43 lg 3 p 2 ja § 36 lg 1 p 6 sätetele märgib kaebaja, et tulenevalt asjaolust, et karistusregistrist selgub, et Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja poolt määrati G.R.ile rahaline karistus ja sõidukijuhtimise äravõtmine 2 kuuks KarS § 424 kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest, on tunnistatud kehtetuks talle kuuluvad relvaload. Osundades RKPJK lahendis nr 3-4-1-10-10 märgitule kaebaja leiab, et käesoleval juhul on jäetud kriminaalsüüteo puhul arvestamata individuaalse süü ja süüteo aluseks olevate asjaoludega ning relvaloa kehtetuks tunnistamine on seetõttu ebaproportsionaalne karistus võrreldes kaebaja üleastumise raskusega, mistõttu tuleb tunnistada Otsus kehtetuks.

Kaebaja on karistatud KarS § 424 (mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest joobeseisundis – karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega) kohaselt kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud ainult lisakaristusega ehk juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks. Kaebaja leiab, et relvalubade kehtetuks tunnistamine on lubamatu, kuna käesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga, kus saab lugeda isiku üleastumise sedavõrd oluliseks, mille tagajärjena tunnistatakse kehtetuks isikule kuuluvad relvaload.

Soetamisloa ja relvaloa kehtetuks tunnistamine piirab iga kuriteo eest karistatud isiku vaba eneseteostust viisil, mis võtab isikult täielikult võimaluse kasutada relva jahipidamiseks ja turvalisuse tagamiseks kuni võimaliku uue loa saamiseni. Uue loa saamine pärast karistusandmete kustutamist karistusregistrist eeldab loa taotlemist, millega kaasneb isiku jaoks ajaja rahakulu. Kuriteo eest karistamise fakt ei ole iseenesest kaalukas põhjus kaalutlusõiguse absoluutseks välistamiseks nende isikute suhtes, kellele riik on varem usaldanud relva.

Kuriteo eest süüdi mõistmine ei tähenda seda, et isik oleks seetõttu relva kasutades edaspidi alati ohtlik. Seetõttu ei ole põhjendatud relvaloa kehtetuks tunnistamine kuriteo toime pannud isikut ja kuriteo asjaolusid arvesse võtmata. Kaebaja hinnangul ei saa igasuguse kuriteo ja iga isiku puhul ka tõenäosus, et kaitstavaid õigushüvesid relvaga rünnatakse, olla sedavõrd suur, et ilma kaalumata tunnistada isiku relvaluba kehtetuks. Riigikohus on varem leidnud, et seadusandja peab andma seaduse rakendajale võimaluse arvestada relvaloa taotlemisel taotleja isikut ja tema toimepandud kuriteo asjaolusid (RKPJK 6. oktoobri 2000. aasta otsus asjas nr 3-4-1-9-00, p 17).

Kolleegium leiab, et ka relvaloa kehtetuks tunnistamisel tuleb arvestada kriminaalkorras karistatud isiku ja tema toimepandud süüteo asjaoludega. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse aluseks olnud kohtuasjas leidis Tartu Halduskohus, et kriminaalkorras karistatud isikut ja kuriteo asjaolusid arvestades ei olnud relvaloa kehtetuks tunnistamine teiste inimeste elu ja tervise kaitsmiseks proportsionaalne vahend. Selles kriminaalasjas mõisteti isik süüdi aususe kohustuse rikkumisega seotud kuriteos. Tegemist ei olnud isikuvastase kuriteoga.

Selle teo toimepanemisel ei kasutanud isik relva. Käesoleval juhul on isik rikkunud sõidukijuhtimisele ette nähtud reegleid. Tegemist ei ole isikuvastase kuriteoga, vaid tegemist on eetilise ja ühiskonna moraali vastase kuriteoga. Kaebaja ei kahjustanud kellegi eluega tervist. Lisaks eeltoodule ei ole arvestatud sellega, et relvaluba on üks turvalisuse tagamise vahendeid. Turvalisuse tagamine, nagu jahipidaminegi, ei eelda alati relva kasutamist, kuid relvaga turvalisuse tagamine enese ja vara kaitsmise eesmärgil on üks vaba eneseteostuse lubatud viise, mis kuulub põhiseaduse (edaspidi PS) § 19 lg-s 1 sätestatud vaba eneseteostuse õiguse kaitsealasse (RKPJK 26. märtsi 2009. a otsus asjas nr 3-4-1-16-08, p 24).

Tulenevalt RelvS § 28 lg 1 p-st 4 võib füüsiline isik relva soetada, omada ja vallata turvalisuse tagamiseks ehk enese ja vara kaitsmise otstarbel. Vastustaja ei ole arvestanud turvalisuse tagamise eesmärkidega, ega seda, et relvaloa hankimisel on kaebaja arvestanud ka oma turvalisuse tagamisega ning oma pere ja vara kaitsmise eesmärkidega. Karistusregistri väljavõttest /tl 15-17/ nähtuvalt G.R.ile on selline üleastumine esmakordne. Tegemist on olukorraga, kus isikule on määratud esmakordselt kriminaalkorras karistus KarS §

424 alusel - rahaline karistus summas 768 eurot ning lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 2ks kuuks. Kaebaja leiab, et ilmselgelt on ebaproportsionaalne relvaloa äravõtmine esmakordse süüteo tõttu. MTÜ Kahala Jahiselts iseloomustuse kohaselt on kaebaja eeskujulik ning kohusetundlik jahimees /tl 14/. Käesoleval juhul ei ole vastustaja arvestanud kõikide asjaoludega Otsuse koostamisel, mistõttu on rikutud kaalutlusõigust. Kaebaja hinnangul on vastustaja jätnud arvestamata süüteo aluseks olevad asjaolud, individuaalse süü ja varasema käitumise, mistõttu on otsus õigusvastane ja kuulub tühistamisele. Piirang ei ole mõõdukas, sest need RelvS sätted ei arvesta kriminaalkorras karistatu isikuomadustega, tema toime pandud kuriteo raskusastet ning laadi ja kuriteo ohtlikkust. Piirangut ettenägev seadus peaks neid asjaolusid arvesse võtma. Pole võimalik väita, et ükskõik millise kuriteo eest kriminaalkorras karistatus annaks automaatselt aluse pidada tõenäoliseks, et see isik paneb relva kasutades toime edasisi õigusvastaseid tegusid. Kahtlus, et relva valdamine tekitab ohu uute õigusvastaste tegude toimepanemiseks relva kasutamisega, võib eelkõige olla seostatav tahtlikult toime pandud kuritegudega, mille koosseisuliseks tunnuseks on vägivalla kasutamine. Mõõdukuse hindamisel on oluline ka RelvS ja KarS § 51 võrdlus. Selle KarS sätte järgi võib kohus võtta süüdimõistetult kuni viieks aastaks relva ja laskemoona omamise õiguse, kui isik mõistetakse süüdi relva või laskemoona omamise või kasutamisega seotud kuriteos. Lisakaristuse kohaldamise võimalus on sätestatud kohtu kaalutlusõigusena, mitte kohustusena. Kaebaja leiab, et oluliselt on rikutud kaalutlusõigust lisakaristuse kohaldamise näol. Viitega Relvs § 1 lg 11 ning HMS § 40 lg 1, lg 2 ja lg 3 p 3 sätetele leiab kaebaja, et ta on jäetud haldusmenetluses ära kuulamata. Otsus tehti kaebaja kahjuks, mistõttu ei saa haldusmenetlust läbi viia selliselt, et ei kuulata ära menetlusosalise (kaebaja) arvamust ja vastuväiteid. Ärakuulamisõiguse rikkumine on kaebaja hinnangul selline menetlusnormi rikkumine, mis võib viia ebaõige otsuseni, milleni kaebaja arvates praegusel hetkel ka on jõutud.

Vastustaja Politseija Piirivalveamet vaidleb kaebusele vastu täies ulatuses, paludes jätta kaebus rahuldamata Vastustaja on seisukohal, et kaebaja väited, mille kohaselt Otsus on olulises osas põhjendamata, sisaldab olulisi kaalutlusvigu ning Otsus ei ole proportsionaalne, mistõttu Otsus ei vasta HMS §-s 54 sätestatud õiguspärasuse tunnustele, on ebaõiged. Vaidlustatud haldusaktis on olemas põhjendatud kaalutlused, millest lähtudes vastustaja kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistas. Kaebaja relvaluba tunnistati kehtetuks, kuna kaebaja pani toime kuriteo, juhtides joobeseisundis mootorsõidukit, mille eest teda karistati kriminaalkorras KarS § 424 alusel. Tegemist on tahtlikult toime pandud raske kuriteoga. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega nagu oleks haldusakt halvasti põhjendatud, ning Otsuse tegemisel olevat jäetud arvesse võtmata süüteo aluseks olevad asjaolud, individuaalne süü ja kaebaja varasema käitumine. Otsuse tegemisel on kaebaja kõiki asjaolusid arvestanud. Kuigi kuritegu ei olnud seotud vägivallaga ning jahipidamisega seoses ei ole kaebajal teadaolevalt senini probleeme esinenud, oli toimepandud süütegu sedavõrd raske, et vastustaja pidas vajalikuks kaebaja relvaload kehtetuks tunnistada. Võlaõigusseaduse 53. peatüki 2. jao kohaselt on mootorsõiduki näol tegemist suurema ohu allikaga. Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis ohustab teiste isikute elu, tervist ja vara. Jättes kaebaja lühikeseks ajaks ilma õigusest käia tulirelvaga jahil, piirab see vaid kaebaja võimalusi hobiga tegelemast. Ajajana on kaebajal kõik võimalused jahil käia ka praegu. Võimalikke tagajärgi kaaludes, on ilmselge, et antud juhul kaaluvad üldsuse huvid üksikisiku huvid mitmekordselt üle. Ühtegi tõendit ega konkreetseid põhjendusi selle kohta, et kaebaja vajaks isikliku turvalisuse tagamiseks vältimatult tulirelva, ei ole kaebaja esitanud. Samuti ei ole kaebaja esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et tal on vaja relva kasutada tööalases tegevuses. Võimalused tehingute tegemiseks sularahata arveldamise korras on ilmselgelt sedavõrd head, et puudub tungiv vajadus kasutada äri ajamisel suuri sularahasummasid.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kaebusest nähtuvalt G.R. on vaidlustanud PPA 29.04.2013 tehtud relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse kokkuvõtlikult põhjusel, et Otsus ei vasta HMS §-s 54 sätestatud haldusakti õiguspärasuse eeldustele. Kaebaja hinnangul on vastustaja Otsuse tegemisel rikkunud motiveerimiskohustust, rakendanud ebaõigesti kaalutlusõigust ja on seetõttu jõudnud ka ebaõige ja ebaproportsionaalse lõpptulemuseni, ning samuti on vastustaja jätnud kaebajale tagamata ärakuulamisõiguse. Neil asjaoludel on kaebaja seisukohal, et tegemist on õigusvastase haldusaktiga, mis põhjendamatult piirab tema PS § 19 lg-st 1 tulenevat vaba eneseteostuse õigust ja mis tuleb tühistada.

2. PPA oma vastuväidetest nähtuvalt ühegi kaebaja etteheitega Otsusele ei nõustu ja leiab kokkuvõtlikult, et Otsus vastab kõigile HMS §-s 54 sätestatud õiguspärasuse tunnustele ja vaidlustatud haldusakti tühistamiseks puudub alus.

3. Kohus, hinnanud asjakohaseid õigusnorme ja sellekohast kohtupraktikat, vaidlustatud haldusakti, poolte seisukohti ning kõiki asjas kogutud tõendeid nende kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab samuti kokkuvõtlikult, et Otsus on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane haldusakt, mistõttu see ei saa rikkuda ega ebaproportsionaalselt piirata mingeid kaebaja õigusi. G.R.i kaebus on alusetu ja see tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhistab oma eeltoodud lõppjäreldust alljärgnevalt.

4. Tulenevalt HMS §-st 54 haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 nõuab, et kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud (lg 1); haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (lg 2); kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (lg 3). HMS § 55 lg 1 kohaselt haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. HMS § 4 lg 1 kohaselt kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. Vastavalt HMS § 4 lg-le 2 kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituste piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.

5. Kaevatud Otsus on tehtud juhindudes RelvS § 43 lg 3 p 2; § 36 lg l p 6; § 43 lg 3 sätetest ja RKPJK 14.12.2010. a otsusest nr 3-4-1-10-10. RelvS § 43 lg 3 p 2 kohaselt politseiasutus tunnistab relvaloa kehtetuks, kui loa omaja ei vasta enam relvaseaduses kehtestatud nõuetele või kui esineb relvaseaduse § 36 lg 1 p-des 1-7, 9 või

10 või § 40 lg-s 1 nimetatud asjaolu. Vastavalt RelvS § 36 lg 1 p-le 6 relvaluba ei väljastata füüsilisele isikule, keda on kriminaalkorras karistatud. Viidatud RKPJK 14.12.2010. a otsusega nr 3-4-1-10-10 tunnistati RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 6 PS-ga vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu. RKPJK oma lõppjärelduse põhistamisel asus nimetatud lahendi p-s 59 seisukohale, et “kaalutlusõigust välistav relvaseaduse regulatsioon ei arvesta võimalusega, et iga kriminaalkorras karistatud isik ei pruugi kaitstavaid õigushüvesid relvaga rünnata. Kolleegiumi arvates ei saa igasuguse kuriteo ja iga isiku puhul ka tõenäosus, et kaitstavaid õigushüvesid relvaga rünnatakse, olla sedavõrd suur, et ilma kaalumata tunnistada isiku relvaluba kehtetuks.”. Sama lahendi p-s 60 RKPJK viitas varasematele Riigikohtu seisukohtadele ning leidis, et “ka relvaloa kehtetuks tunnistamisel tuleb arvestada kriminaalkorras karistatud isiku ja tema toimepandud kuriteo asjaoludega. Kolleegium soovib aga rõhutada, et mõnede tahtlike kuritegude (nt terrorism, isikuvastased kuriteod või kuriteod, mille toimepanemisel kasutati relva) toimepanemise eest karistatud isikute relvaloa kehtetuks tunnistamise ilma kaalutlusõiguse võimaldamiseta võib lugeda põhjendatuks.”. Nähtuvalt Otsusest on PPA antud juhul teostanud kaalutlusõigust ja vastavad kaalutlused on Otsuses esitatud. Otsuses on toodud lisaks ka selle andmise faktiline ja õiguslik alus. Otsuse on teinud selleks pädev ametiisik. Otsus on selge ja üheselt mõistetav, sisaldab vaidlustamisviidet. Seega kohus ei nõustu kaebaja väitega Otsuse ebapiisavast motiveerimisest ja on seisukohal, et Otsuse näol on tegemist formaalselt õiguspärase haldusaktiga, mis vastab kõigile haldusaktidele esitatavatele ülalviidatud vormija sisunõuetele, samuti pädevusja RelvS § 43 lg-st 5 tulenevatele nõuetele.

6. Nagu eelnevalt p-s 3 märgitud, kohus peab Otsust ka materiaalselt õiguspäraseks haldusaktiks. Tõepoolest on RKPJK oma lahendi p-s 40 asjas nr 3-4-1-10-10 märkinud, et Riigikohus on järjepidevalt asunud seisukohale, et PS-s ei nimetata õigust soetada või omada relva igaühe põhiõigusena, kuid isiku õigus soetada ja omada relva võib olla hõlmatud PS § 19 lõikes 1 nimetatud vaba eneseteostuse õigusega ehk üldise vabaduspõhiõigusega. Sama lahendi p-s 46 RKPJK tõdes: „Riigivõimu sekkumine kaebuse esitaja PS § 19 lõikes 1 sätestatud õigusesse ei tähenda veel iseenesest selle õiguse rikkumist. Põhiõigust piirav õigusakt ei riku põhiõigust, kui see on põhiseaduspärane ehk formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas (vt RKPJK 13. juuni 2005. aasta otsus asjas nr 3-4-1-5-05, punkt 7).“. Nimetatud kohtuotsusest tuleneb, et kriminaalkorras karistatud isiku relvaloa kehtetuks tunnistamine on lubatud, et tagada inimeste elu ja tervise kaitse, samuti riigi julgeolek ja avalik kord. Puudub vaidlus, et Harju Maakohtu (Liivalaia kohtumaja) 31.01.2013. a otsusega on G.R.ile määratud rahaline karistus ning sõidukijuhtimise õiguse äravõtmine 2 kuuks KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest. KarS § 424 näeb ette kriminaalvastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest joobeseisundis. Nimetatud kohtuotsus jõustus 01.02.2013. Vaidlustatud Otsus tehti 29.04.2013. Karistusregistrist nähtuvalt, ja seda on ka Otsuse märgitud, on isikul lisaks mitu kehtivat väärteokaristust ja üks kehtiv välisriigi karistus, mis näitavad, et kaebaja näol on tegemist süstemaatilise liikluseeskirjade/liiklusseaduse rikkujaga. RKPJK lahendi p-s 57 asjas nr 3-4-1-10-10 on kolleegium nõustunud siseministriga, et kuritegu on ühiskonnas eriliselt taunitav tegu, ja selle teo toimepanemine näitab kas isiku suhtumist õiguskorda või suutmatust järgida kehtivaid reegleid ning et selle kinnituseks on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.

7. Antud juhul on PPA kohtu hinnangul põhjendatult leidnud, et mootorsõiduki kasutamine on sarnaselt tulirelva käitlemisega seotud kõrgendatud ohuga nii kasutajale endale, kui ka ümberkaudsetele. PPA on toonud edasi kaalutlused: „Sõidukit joobeseisundis (KarS § 424) juhtinud isik on selle teo pannud toime tahtlikult, mitte ettevaatamatusest. Ehkki mootorsõiduki joobes juhtimise näol ei ole tegemist isikuvastase kuriteoga, mille toimepanemisel kasutati relva, leiab haldusorgan, et selle kuriteo üldohtlikkus ning kõrgendatud avalik huvi kaaluvad üles selle kuriteo toimepannud relvaomaniku isikuomadused ning teiste isikute elu ja tervise kaitseks on relvaloa kehtetuks tunnistamine proportsionaalne meede.

Antud kontekstis on G.R. politseiasutusele kui relvalube väljastavale kaalutlusõigust omavale institutsioonile potentsiaalselt isikuks, kes võib alkoholi tarvitamise ja samaaegse tulirelva käitlemisega põhjustada raske tagajärje. Arvestades kriminaalkorras karistatud isiku poolt toime pandud kuritegu ja selle ohtlikkust isikute õigushüvedele ning arvestades isikut ja temale süüks arvatud teo asjaolusid, siis ei vasta ta enam relvaloaomanikuna relvaseadusega kehtestatud nõuetele.“. Kohtu hinnangul PPA ei ole teinud kaalutlusviga, vaid relvaloa kehtetuks tunnistamine on neil asjaoludel lubatud ja proportsionaalne ehk riive kaebaja PS-st tulenevale vaba eneseteostuse õigusele on sobiv, vajalik ja mõõdukas.

Asjaolu, et kaebaja oma sõnul „ei kahjustanud kellegi eluega tervist“, on õnnelik juhus, sest sõiduki juhtimine alkoholijoobes teeb juhist iseenesest potentsiaalse mõrtsuka. Kuivõrd KarS § 50 lg 1 võimaldab diskretsiooni, kas kohaldada muu hulgas mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud süüteo eest süüdimõistetule või süüdlasele lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist ja p 1 järgi kohus võib sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kohaldada kuriteo korral kuni kolmeks aastaks ning kaebaja suhtes peeti vajalikuks lisakaristuse kohaldamist 2 aastaks, siis ei olnud kaebaja süütegu sugugi tähtsusetu.

Kohus rõhutab, et jahipidamine ei eelda alati relva kandmist ja kasutamist - ajajana on kaebajal kõik võimalused tegeleda oma hobiga (jahil käia) ka edaspidi. Vastustaja on samas õigesti osundanud, et kaebaja ei ole esitanud mingeid põhjendusi ega tõendeid, millest nähtuks, miks on kaebajale tema isikliku turvalisuse tagamiseks, pere või vara kaitseks või tööalaselt vältimatult vaja tulirelva. Väär on G.R.i väide, et PPA ei ole arvestanud kaebaja varasema käitumisega – sellega, et kaebajale oli tegemist esimese kriminaalkorras karistatava teoga.

Kaebaja varasemat käitumist ei iseloomusta üksnes tema käitumine jahimehena Kahala Jahiseltsis ega see, ta pole varem rohkem kuritegusid toime pannud, vaid eelkõige see, et G.R. süstemaatilise liikluseeskirjade rikkujana ei suuda järgida kehtivaid reegleid ja tema suhtumine õiguskorda on ilmselgelt hoolimatu (korduv lubatud sõidukiiruse ületamine, sh korduvalt olulisel määral - 21–40 kilomeetrit tunnis jm). Seega kohus leiab, et vastustaja on õigesti hinnanud kaebaja kuritegu (kuriteo asjaolusid), süüvormi, kaebaja isikut ja tema varasemat käitumist ning on teinud sellest põhjendatud järelduse, et isik võib alkoholi tarvitamise ja samaaegse tulirelva käitlemisega põhjustada raske tagajärje.

8. Mis puutub kaebaja seisukohta, et Otsus on õigusvastane ja kuulub tühistamisele ka seetõttu, et kaebaja on jäetud haldusmenetluses enne tema kahjuks tehtud Otsust ära kuulamata, siis selles osas märgib kohus järgmist. RelvS § 1 lg-st 11 tuleneb tõepoolest, et selles seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse HMS sätteid, arvestades RelvS erisusi. HMS § 40 lg 1 kohaselt enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Sama paragrahvi lg 2 näeb ette, et ka enne menetlusosalise suhtes sellise toimingu sooritamist, mis võib kahjustada tema õigusi, peab haldusorgan andma talle võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Samas ilmneb HMS § 40 lg-st 3, et nimetatud kohustus ei ole absoluutne. Kaebaja on osundanud p-le 3, mis sätestab, et haldusmenetluse võib läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui asja ei otsustata selle menetlusosalise kahjuks, ning on leidnud, et PPA ei saanud antud juhul haldusmenetlust läbi viia kaebaja arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata. Kohus märgib, et RelvS-st (asjassepuutuvatest sätetest) ei nähtu erisusi HMS § 40 kohaldamata jätmiseks, PPA ei ole ümber lükanud G.R.i väidet ärakuulamisõiguse rikkumisest ega esitanud selles osas ka mingeid omapoolseid selgitusi. Samas tulenevalt HMS §-st 58 haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid, kui see ei võinud mõjutada asja otsustamist. Riigikohtu praktika kohaselt üldiselt on koormava haldusakti andmisel ärakuulamisõiguse tagamata jätmine käsitatav sedavõrd olulise rikkumisena, mis toob endaga kaasa haldusakti õigusvastasuse (vt nt Riigikohtu 14.02.2011 otsust asjas nr 3-3-1-76-10; 10.12.2010 otsust asjas nr 3-3-1-72-10). Põhimõtteliselt analoogselt on kõrgeim kohus käsitlenud ka haldusakti motiveerimispuudusi. Teisalt on Riigikohus mitmetes lahendites väljendanud seisukohta, et erandjuhtudel on võimalik jätta põhjendamispuudustega haldusakt tühistamata, kui on ilmselge, et haldusorgan peaks vaidlustatud haldusakti uuesti välja andma (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi lahendeid haldusasjades nr 3-3-1-29-12 (p 19), 3-3-1-74-11 (p 16), 3-3-1-57-09 (p-d 13 ja 23), 3-3-1-49-

08 (p 11), 3-3-1-33-07 (p 16)). Kohus leiab, et sama põhimõte on teatud juhtudel kohaldatav ka ärakuulamisõiguse rikkumise puhul. Kohus on käesoleva kaasuse puhul seisukohal, et kuigi PPA ei ole andnud kaebajale võimalust enne Otsuse tegemist esitada asja kohta oma arvamust ja/või vastuväited ega ole toonud välja ka seaduslikku alust selle nõude eiramiseks, ei ole see rikkumine saanud viia asjas ebaõige otsuse tegemiseni. Kohus ei näe, et ka võimalike vastuväidete esitamise korral oleks vastustaja teinud teistsuguse otsuse. Nagu ilmneb G.R.i kohtukaebusest ja esialgse õiguskaitse taotlusest, ei ole kaebaja isegi neis suutnud põhistada, et relvaloa kehtetuks tunnistamine oli/on õigusvastane ning kaebaja õigusi erakordselt ja ebaproportsionaalselt piirav. Seda kinnitab lisaks kaebuse rahuldamata jätmisele muu hulgas ka kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmine nii halduskohtus kui ka ringkonnakohtus. Seega kohtul puudub alus eeldada, et vastuväidetes PPA kavandatavale otsusele oleks see teistmoodi olnud ehk et kaebaja oleks toonud seal esile midagi niisugust, mis oleks sundinud vastustajat teisiti otsustama. Järelikult ei ole ärakuulamisõiguse rikkumine antud juhul mõjutanud asja otsustamist ja kuivõrd PPA võtaks Otsuse sel motiivil tühistamise korral vastu sama resolutsiooniga otsuse, siis ei pea kohus Otsust tühistama.

9. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Samas tuleneb eelmärgitud sättest, et isikul, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb üldjuhul kanda ka vastaspoole menetluskulud. HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid, kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid aga kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Nende esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta. Antud juhul jääb G.R.i kaebus rahuldamata. PPA ei ole omapoolset menetluskulude nõuet esitanud. Seega kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab, et poolte võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Hurma Kiviloo Kohtunik