4-14-1416/4 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. märtsil 2014.a Tallinn (Liivalaia kohtumaja)

Väärteoasja number

4-14-1416

Kohtukoosseis

Kohtunik Leili Raedla

Väärteoasi

I.I kaebus PPA Põhja Prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlus-

talituse 21.01.2014.a. otsusele väärteoasjas 2373,14,

000021

Menetlusalune isik

I.I sünniaeg XXX elukoht XXX

Kohtuväline menetleja

PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärele-

valvekeskuse liiklusmenetlustalitus, Rahumäe tee 6/1,

Tallinn

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Juhindudes KarS § 47, V™S § 120 lg 1; § 132 p 2; § 133; § 134; § 135, kohus otsustas: Rahuldada I.I kaebus osaliselt. PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 21.01.2014.a. otsus väärteoasjas 2373,14,000021 tühistada ja teha uus otsus. Mõista I.I süüdi Liiklusseaduse § 227 lg.3 järgi ning karistada rahatrahviga 90 trahviühikut s.o. 360 eurot(kolmsada kuuskümmend eurot )

KarS § 66 alusel mõistetud rahatrahv

(kolmsada kuuskümmend eurot) kuu-

360 eurot

lub tasumisele ositi 6 (kuue)kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates kohtuotsuse kättesaadavaks tegemise päevast arvates Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr. EE89101022 0034796011 SEB või arveldusarvele nr. EE932200221023778606 Swedbank, viitenumber 4100064939.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast arvates ja esitama kassatsiooni

30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Asjaolud

Antud väärteoasjas on Põhja Prefektuuri Lääne- Harju Politseiosakonna piirkonnavanem Andre Raud koostanud 03.01.2014.a. väärteoprotokolli, mille kohaselt 03.01 2014.a. kell 00.50 juhtis I.I Tallinn-Pärnu-Ikla maantee 21-l kilomeetril , liikudes Pärnu suunas , mootorsõidukit sõidukiirusega 152+- 5 km/h , mis ületas lubatud sõidukiiruse 57 km/h .Lubatud sõidukiirus 90 km/h (asulaväline tee ). Kirjeldatud tegevusega rikkus I.I liiklusseaduse § 15 lg 1 p.1 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud liiklusseaduse § 227 lg 3 järgi. Politsei-ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanem väärteomenetleja Triinu Riigor määras 21.01.2014.a. otsusega nr. 2373,14,, 000021 I.I-le karistuseks liiklusseaduse §

227 lg 3 järgi põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 6-ks kuuks. Kaebuse sisu. Kaebaja I.I palub Harju Maakohtule esitatud kaebuses kohtuvälise menetleja poolt 21.01.2014.a väärteoajas nr 2373,14,000021 tehtud otsus tühistada ja tema suhtes algatatud menetlus lõpetada. Alternatiivselt palub kaebaja mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmine asendada rahatrahviga. Taotlust põhjendab kaebaja asjaoludega, et teda on diskrimineeritud ja temalt on ära võetud kaitseõigus. Väärteoprotokolli sisu ei tõlgitud talle arusaadavas keeles ja kõik mis öeldi, oli see, et antud rikkumise eest on ette nähtud rahaline karistus. Allkiri väärteoprotokollil kinnitab seda, et ta on sellega tutvunud, kuid mitte seda, et ta oleks sellest aru saanud ning sellega nõustunud. Lisaks on kaebaja seisukohal, et kuivõrd temale väärteoprotokolli koostamisel ei esitatud kiirusmõõteseadme tunnistust ega tehnilist instruktsiooni, siis on kiirus fikseeritud ebaseaduslikult ja ei ole tõendatud. Nii väärteoprotokoll kui ka otsus ei ole seaduslikud, sest need ei vasta rahvusvahelistele printsiipidele. Samuti viitab I.I asjaolule, et tema töö on seotud pidevate sõitudega ning juhtimisõiguse kaotamine võtab ära võimaluse oma tööd teha, samuti ei ole arvesse võetud karistust kergendavaid asjaolusid ning kohe on karistatud kõige raskema sanktsiooniga.

Kohtuvälise menetleja seisukoht

Kohtuväline menetleja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetleja esitas kohtule väärteoasja originaalmaterjalid ning omapoolse kirjaliku seisukoha. Kohtuväline menetleja jääb väärteoasjas tehtud otsuses toodud seisukohtadele ja leiab, et kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks või muutmiseks alus kaebuses toodud põhjendustel puudub ning palub jätta kaebus rahuldamata. Kohtuväline menetleja ei nõustu kaebaja väidetega, et teda on diskrimineeritud ja temalt on ära võetud kaitseõigus. Väärteoprotokolli sisu ei tõlgitud talle arusaadavasse keelde, kõik mis talle öeldi oli, see, et antud rikkumise eest on ette nähtud rahaline karistus.

Allkiri väärteoprotokollil kinnitab seda, et ta on sellega tutvunud, kuid mitte mingil moel seda, et ta oleks sellest aru saanud ning sellega nõustunud. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kuivõrd väärteoprotokollilt ja menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollilt nähtub, et isikule on tutvustatud V™S § 19 sätestatud õiguseid ja kohustusi, menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollile on isik omakäeliselt andnud sisulisi ütlusi rikkumise toimepanemise asjaolude kohta, ta on 07.01.2014.a osanud tähtaegselt ja õigele adressaadile esitada vastulause, milles ta üheselt mõistetavalt ja arusaadavalt kirjeldab rikkumise toimepanemise asjaolusid ning avaldab rikkumise toimepanemise osas kahetsust, ei saa kaebaja väiteid pidada tema diskrimineerimise ja kaitseõiguste rikkumiste kohta usaldusväärseteks.

Samuti on kaebaja andnud oma allkirja kiirusemõõteseadme kasutamise protokollile. Kohtuväline menetleja leiab, et kaebaja sellised väited on esitatud eesmärgiga kohut eksitada, et seeläbi vastutusest vabaneda. Riigikohus on otsuses nr. 3-1-1-6-07 märkinud, et on piisavalt mõistlik alus eeldada, et täiskasvanud inimene on teadlik enda allkirja tähendusest ega toimi allkirja andes kergemeelses lootuses seda igal enesele sobival hetkel tagasi võtta. Mõistetavalt on siin võimalikud ka erandid - näiteks juhtumid, mil isikut on kas füüsiliselt sunnitud allkirja andma või on allkirja saamiseks kasutatud pettust, kuid käesolevas väärteoasjas on see välistatud, kuivõrd kaebaja poolt kohtuvälisele menetlejale esitatud vastulauses ta kiidab politseiametnike head tööd.

Kohtuväline menetleja ei nõustu kaebaja väitega, et kuivõrd temale väärteoprotokolli koostamisel ei esitatud kiirusmõõteseadme tunnistust ega seadme tehnilist instruktsiooni, siis on kiirus fikseeritud ebaseaduslikult ja ei ole tõendatud. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt juhtis menetlusalune isik mootorsõidukit asulavälisel teel, kus lubatud suurim sõidukiirus oli 90 km/h kiirusega 152 +/- 5 km/h, kusjuures laiendmääramatus 5 km/h arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel loetud lubatud suurima sõidukiiruse ületamine, mitte vähem kui 57 km/h võrra.

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et I.I poolt juhitud sõiduki liikumiskiiruse mõõtmisel on järgitud asjaomaste õigusaktide nõudeid, mõõteseade oli taadeldud ning mõõtetulemus jälgitav. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokollilt nähtub, et sõidukiiruse mõõtmisel oli kiirusmõõteseade mõõtjal käes. Kaebaja poolt juhitud sõiduki sõidukiiruse mõõtmine toimus kõrvalteel paigal seistes. Samuti nähtub kiirusemõõteseadme kasutamise protokollilt, et menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduk liikus üksinda pärisuunas ning lähenes mõõtjale.

Kiirusmõõteseadme Doppler helisignaal oli radarmõõturil ühtlaselt tõusev e. kõrgenev. Kohtuvälisel menetlejal puudub alus kahelda liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli ja tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. Mõõtmiste usaldusväärsuse tagamiseks on kehtestatud mõõteseadus. Mõõteseaduse §

5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või, mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kui mõõtevahend on kantud mõõteseaduse § 7 lõike 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse ning nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad eriseadusest, piisab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamiseks taatluskohustuse läbinud mõõtevahendi kasutamisest. Kuivõrd mõõtevahendil oli 03.01.2014.a kehtiv taatlustunnistus, mõõtja oli pädev ning mõõtmise ajal järgiti mõõtemetoodika nõudeid, on mõõtetulemus jälgitav ja usaldusväärne. MS § 5 lg 2 p 2 kohaselt on jälgitavad mõõtetulemused väärteoasjas karistuse määramise aluseks. Lähtudes eelpool toodust on kohtuväline menetleja seisukohal, et kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis ja väärteoprotokollis fikseeritud seadme lugem tulenes menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduki kiirusest ja väärteoasjas on usaldusväärselt tõendatud LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteotunnuste esinemine menetlusaluse isiku käitumises. KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 3 mõttes on suur ning isiku käitumine näitab ilmselgelt tema ükskõikset ja üleolevat suhtumist liiklusohutusse, teistesse liiklejatesse ning võimalikku saabuvase tagajärge. Selline juht tuleb võimalikult pikaks ajaks liiklusest kõrvaldada, et tagada ohutus teistele liiklejatele vähemalt selleks ajaks kuni ohtlik juht liikluses aktiivselt mootorsõiduki juhina ei osale.

Kohtuotsuse põhjendused

Väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Käesoleval juhul on nii menetlusalune isik kui kohtuväline menetleja nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses. V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. V™S § 132 p 2 kohaselt võib maakohus kohtuotsusega tühistada kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses või osaliselt ja teha uue otsuse, kui see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja poolt esitatud seisukohaga ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et I.I kaebus tuleb rahuldada ning PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse 21.01.2014.a.üldmenetluse otsus väärteoasjas 2373,14,000021 tühistada ning teha uus otsus. Liiklusseaduse § 15 lg.1 p.1 sätete kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis. Vastavalt liiklusseaduse § 227 lg 3 sätetele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise eest 41-60 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõidukijuhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Vaidlust ei ole selles, et 03.01 2014.a. kell 00.50 juhtis I.I Tallinn- Pärnu-Ikla maantee 21-l kilomeetril , liikudes Pärnu suunas , mootorsõidukit sõidukiirusega 152+- 5 km/h , mis ületas lubatud sõidukiiruse 57 km/h .Lubatud sõidukiirus

90 km/h (asulaväline tee ). Kirjeldatud tegevusega rikkus I.I liiklusseaduse § 15 lg1 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud liiklusseaduse § 227 lg 3 järgi. Väärteo toimepanek on mh tõendatud: 03.01.2014.a. antud menetlusaluse isiku I.I ütlustega, milles tunnistab oma rikkumist, selgitab, et tahtis kiiremini koju Riiga jõuda, kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga 03.01.2014.a., millele isik on allkirja andnud ning mingeid avaldusi ega märkusi pole esitanud, samuti tunnistaja XXXütlustega, et 03.01.2014.a. liikus Tallinn-Pärnu-Ikla maanteel Pärnu suunas Volvo, mille sõidukiiruseks mõõdeti152 +- 5 km/h mõõtevahendi taatlustunnistus nr. TTRSS-13/00101.

Nimetatud tõenditega on tuvastatud, et menetlusalune isik rikkus LS § 15 lg.1 p.1 sätestatud nõudeid. Menetlusalune isik on toime pannud LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo. Antud juhul ei esine V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid, samuti ei kuulu väärteomenetlus lõpetamisele § 30 sätestatud alustel. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 6(kuueks) kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 227 lg 2 ettenähtud sanktsiooni 1/2 määras (sanktsioon kuni 12 kuud juhtimisõiguse äravõtmine) .

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus leiab, et I.I võttis mootorsõidukijuhina lubatud suurimat sõidukiirust ületades riski. On üldteada, et mootorsõiduki juhtimisel tehtavatel vigadel võivad olla rasked tagajärjed. Seetõttu ei antagi mootorsõiduki juhtimise õigust niisama, vaid tegemist on meetmega kontrollimaks, et isik on oma teadmistelt, oskustelt ja suhtumiselt sobiv mootorsõidukit juhtima.

Menetlusaluse isiku ütlustest ei nähtu ühtegi põhjendust, miks oli tal vaja autot juhtida nii suures ulatuses lubatud suurimat sõidukiirust ületades, väidab ainult, et tahtis kiiresti koju Riiga jõuda, kuid see ei ole põhjus, miks ületada sellisel määral öisel ajal sõidukiirust. Kaebaja ei ole oma kaebusele lisanud ühtegi tõendit, mis annaksid kohtule aluse kaaluda, kas isikule on eluliselt vajalik juhtimisõiguse olemasolu, kõik I.I väited mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolu vajalikkuse kohta on paljasõnalised, kuid samas ei ole kohtul kaebuse arutamisel võimalik mööda minna I.I isikust.

Karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks peab (prognoosimaks milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Oma liiklusalaselt käitumiselt on menetlusalune isik I.I Eesti Vabariigi territooriumil liigeldes käitunud seaduskuulekalt, tal ei ole varasemaid õigusrikkumisi. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et LS § 15 lg 1 p 1 kohaselt on suurim lubatus sõidukiirus asulavälisel teel 90 km/h, selle eiramine 57 km/h võrra kujutab endast olulist rikkumist, kuid samas tuleb karistuse mõistmisel hinnata kõiki asjaolusid nende kogumis ja mõista õiglane ning isiku süüle vastava karistus.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et I.I kaebus tuleb rahuldada osaliselt ,kaevatav otsus tühistada, teha uus otsus ja karistada menetlusalust isikut LS § 227 lg.3 järgi rahatrahviga keskmisest sanktsioonist (100 trahviühikut9 veidi madalama rahatrahviga.

RK lahendis nr 3-1-1-122-13 p 11 on asunud seisukohale, et iseenesest ei ole ka esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Riigikohtu üldkogu on lahendis nr 3-4-1-2-

05 asunud seisukohale, et karistus kujutab endast õiguserikkumise ja selle toimepannud isiku riiklikku hukkamõistu, mis avaldub isiku õiguste ja vabaduste kitsendamises. Karistuse raskuse määravad süü ulatus ning erija üldpreventiivsed vajadused. Teisisõnu peab karistus vastama toimepandud teo ebaõigusele, mõjutama isikut edaspidi rikkumistest hoiduma ning kaitsma õiguskorda. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on seadusandjal võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada õigusvastast käitumist. Riigikohtu kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, mille kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Kohus leiab, et arvestades rikkumise raskusastet ning tuginedes kehtiva õiguse järgi kohaldatavatele karistamise üldpõhimõtetele on I.I-le kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus ülemäära karm ning esmase rikkumise puhul saab kohaldada ka kergeimat karistusliiki s.o. rahatrahvi , arvestades karistust kergendavate asjaoludega, samuti tuleb kaaluda ning väga põhjalikult põhistada , miks oli vaja esmakordse rikkumise puhul kohaldada põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Kohtuvälise menetleja viited sellele, et sellise karistuse määramine eeltoodud teo eest on kooskõlas senise õiguspraktikaga, ei ole antud juhul piisav.Arvestada tuleb sellega, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks tulevikus enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb karistuse määramisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt kohtuväline menetleja on leidnud, et isikul on olemas ka tulevikus oht samalaadse rikkumise toimepanekuks.

Kohus ei tuvastanud I.I puhul selliseid asjaolusid, mis muudaks

tema puhul suuremaks võimaluse tulevikus samalaadseid õiguserikkumisi toime panna . Kohus leiab, et teised I.I väited, nagu oleks kiiruse mõõtmisel ja väärteo asja menetlemisel rikutud menetlusnorme , ei ole tõendamist leidnud ja on paljasõnalised ja sisutühised. I.I poolt juhitud sõiduki liikumiskiiruse mõõtmisel on järgitud asjaomaste õigusaktide nõudeid, mõõteseade oli taadeldud ning mõõtetulemus jälgitav. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokollilt nähtub, et sõidukiiruse mõõtmisel oli kiirusmõõteseade mõõtjal käes. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokollilt nähtub, et menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduk liikus üksinda pärisuunas ning lähenes mõõtjale. Kiirusmõõteseadme Doppler helisignaal oli radarmõõturil ühtlaselt tõusev e. kõrgenev. Kohtul puudub alus kahelda liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli ja tunnistaja ütluste usaldusväärsuses.

Leili Raedla

Kohtunik