3-13-70027/15 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Enno Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 17.03.2014, Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-13-70027 Haldusasi

V. J kaebus Maksuja Tolliameti 20.09.2013 korralduse nr 12.2-3/8076-20 ja 10.10.2013 vaideotsuse nr 6-1/1736-2 tühistamise nõudes RESOLUTSIOON

1. Lõpetada haldusasja nr 3-13-70027 menetlus osas, mis puudutab Maksuja Tolliameti 20.09.2013 korralduse nr 12.2- 3/8076-20 tühistamist, sest vastustaja 12.12.2013 otsusega nr 12.2-3/8076-22 tunnistati eelnimetatud korraldus kehtetuks ning seega on kaebaja oma eesmärgi ühtlasi ka saavutanud;

2. Jätta kaebus Maksuja Tolliameti 10.10.2013 vaideotsuse nr 6-1/1736-2 tühistamist puudutavas osas läbi vaatamata, sest vaidlustatud korralduse kehtetuks tunnistamise järgselt ei ole selle nõudega võimalik enam eesmärki saavutada;

3. Mõista Maksuja Tolliametilt V. J kasuks välja menetluskulud summas 462 eurot ja 40 senti Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale võib esitada 15 päeva jooksul Tallinna Halduskohtu kaudu määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule arvestatuna määruse ärakirja kättesaamisele järgnevast päevast.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V. J esitas 11.11.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Maksuja Tolliameti 20.09.2013 korralduse nr 12.2-3/8076-20 ja 10.10.2013 vaideotsuse nr 6-1/1736-2 tühistamise nõudes.

2. Tallinna Halduskohtu 04.12.2013 määrusega võeti kaebus menetlusse.

3. 12.12.2013 esitas Maksuja Tolliamet kohtule taotluse menetluse lõpetamiseks HKMS § 152 lg 1 p

4 alusel seoses Maksuja Tolliameti poolt 12.12.2013 vastu võetud otsusega nr 12.2-3/8076-22, millega tunnistati vaidlustatud 20.09.2013 korraldus nr 12.2-3/8076-20 kehtetuks.

4. 17.12.2013 kohtumäärusega võimaldati kaebajal esitada vastustaja taotluse suhtes omapoolseid seisukohti (tl 32).

5. Kaebaja teatas 07.01.2014, et ei nõustu vastustajaga selles, et tegemist oli õiguspärase korraldusega. Kaebaja arvates tingis näilikult „otstarbekuse kaalutlustel“ haldusakti kehtetuks tunnistamise vastustaja soov vältida menetluskulude kandmist. Kaebaja leiab, et vaidlustatud korraldus oli algusest peale õigusvastane. Kaebuse esitaja tegi vastustajale ettepaneku lõpetada menetlus kompromissiga, kuid samas nõustus siiski ka menetluse lõpetamisega eeldusel, et vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine oli tingitud kaebuse esitamisest ning kohus mõistab kaebaja kasuks menetluskuluna välja kokku 708 euro ja 60 sendi suuruse summa. Taotlusele oli lisatud ka arve, kulude nimekiri ning maksekorraldus eelnimetatud summa advokaadibüroole ülekandmise kohta (tl 40-47).

6. Maksuja Tolliamet vastas kaebaja seisukoha osas 21.01.2014. Vastustaja märkis, et HKMS § 152 lg 1 p 4 koosseis on täidetud ja seetõttu kuulub menetlus vaidlustatud korralduse tühistamise nõudes lõpetamisele ja kuna kaebaja ei ole väitnud, et vaideotsus rikkus tema õigusi vaide esemest sõltumatult, siis vaideotsuse tühistamise nõudes tuleb kaebus HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 alusel jätta läbi vaatamata. 20.09.2013 korraldus nr 12.2-3/8076-20 tühistati põhjusel, et MC Liising OÜ kontrolliga oli võimalik edasi minna ka ilma nõutud teavet saamata – kontrollakt väljastati 26. novembril, kontrollaktile esitati eriarvamus 20. jaanuaril ning vastav maksuotsus on koostamisel. Seega oli tegemist õiguspärase haldusaktiga ning selle kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Vastustaja arvates peaksid menetluskulud jääma poolte endi kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. HKMS § 152 lg 1 p 4 sätestab, et kohus lõpetab menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud. Sellistes olukordades ei oleks edasine menetlus enam vajalik ega ka kooskõlas protsessiökonoomia põhimõttega, sest kaebajad on vahepealsel perioodil oma eesmärgid saavutanud. Taolistel juhtudel kannavad kuni selle ajahetkeni tekkinud kohtukulud üldjuhul alati vastustajad ning seega kaebajate positsioon põhimõtteliselt ei kahjustu. Samas sätestab HKMS § 152 lg 2, et kohus ei lõpeta menetlust sama paragrahvi lõike 1 punkti 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb.

8. Käesoleval juhul menetluse jätkamine vaidlustatud haldusakti (võimaliku) õigusvastasuse tuvastamiseks kaebaja õiguste kaitseks vajalik ei ole, sest teabe andmist kohustav korraldus on vastustaja poolt nagunii kehtetuks tunnistatud, kusjuures kaebaja seda otseselt ka ei taotle. Kaebaja on tegelikult menetluse (osalise) lõpetamisega nõustunud, kuid püüab seada seda sõltuvusse vastustajalt kohtukulude täies mahus väljamõistmise või väljamõistetavate kohtukulude suurusega. See aga on teine küsimus. Menetluse lõpetamise aluse olemasolul ei saa seada menetluse lõpetamist sõltuvusse sellest, millised on menetluskulud ja milline on nende teiselt menetlusosaliselt tervikuna väljamõistmise perspektiiv. Tulenevalt HKMS § 108 lg 12 ja § 109 lg 6 kontrollib kohus menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust nagunii ja seda sõltumata teise protsessiosalise hinnangust. Teise menetlusosalise arvamust võib küll arvestada, kuid see ei ole siduv.

9. Lähtuvalt eeltoodust tuleb menetlus osaliselt lõpetada, sest vaidlustatud korraldus on kehtetuks tunnistatud. HKMS § 108 lg 6 kohaselt kannab menetluskulud vastustaja, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 (haldusakti kehtetuks tunnistamine) alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Seega tuleb käesoleva vaidluse praeguses menetlusjärgus hinnata seda kas vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine oli või ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Maksuja Tolliameti 12.12.2013 otsusest nr 12.2-3/8076-22 nähtub, et 20.09.2013 korraldus (vaidlustatud haldusakt) tunnistati otstarbekuse kaalutlustel edasiulatuvalt kehtetuks kui õiguspärane haldusakt. Vastustaja leiab, et 20.09.2013 korralduses nõutud teave ei olnud 12.12.2013 seisuga enam vajalik ning sellest tulenevalt ei olnud korralduse kehtetuks tunnistamine tingitud kaebuse esitamisest. Sisulisi põhjendusi 12.12.2013 otsuses ei sisaldu. Kaebaja omakorda on vastupidisel seisukohal. Siinkohal nõustub kohus kaebaja hinnanguga. Nimetatud küsimus võib jääda küll mõnevõrra vaieldavaks, kuid olukorras, kus sisulisi väiteid on väga vähe, räägib kaebaja kasuks eelkõige asjaolude kronoloogia. Kaebus võeti menetlusse 04.12.2013 ning edastati vastustajale vastamiseks. Seejärel tunnistaski maksuhaldur kaebuse materjali kättesaamisest ühe nädala möödudes haldusakti kehtetuks, mis tähendab seda, et vastustaja peab kandma ka vastavaid kohtukulusid.

10. Kaebaja on pidanud vajalikuks vaidlustada ka vaideotsust, mis oli küll võimalik, kuid ebaotstarbekas. HKMS § 45 lg 4 kohaselt võib esitada kaebuse vaideotsuse peale ilma vaide esemeks oleva haldusakti vaidlustamiseta kui sellega rikuti kaebaja õigusi sõltumata vaide esemest. Haldusasja materjalist ei nähtu, et kaebaja õigusi oleks rikutud vaide esemest sõltumatult. Seega nõustub kohus siinkohal vastustajaga, et olukorras, kus vaidlustatav haldusakt on kehtetuks tunnistatud, vaideotsuse tühistamisega enam eesmärke ei saavutata. HKMS § 151 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus jätta kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad sama seadustiku § 121 lõikes 2 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 2 p 2 kohaselt võib aga kaebuse tagastada, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Lähtuvalt eeltoodust jätab kohus kaebuse maksuhalduri 10.10.2013 vaideotsuse tühistamist puudutavas osas läbi vaatamata, sest vaidlustatud korralduse kehtetuks tunnistamise järgselt ei ole selle nõudega võimalik enam eesmärki saavutada.

11. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 4 kohaselt kannab kaebuse läbi vaatamata jätmise korral menetluskulud kaebaja. Arvestades asjaolu, et kaebaja vaidlustas ka vaideotsust ning selles osas jääb kaebus läbi vaatamata, õigusabikulusid tervikuna vastustajalt välja mõista ei saa. Kaebaja on taotlenud 693 euro ja 60 sendi väljamõistmist seonduvalt õigusabi osutamisega ja 15 euro väljamõistmist kaebuselt tasutud riigilõivu eest. Vastav maksekorralduse väljatrükk summade tasumise kohta on haldusasja materjali juurde esitatud (tl 47). Mis puutub menetluskulude jaotusesse, siis tuleb vaadelda Maksuja Tolliameti 20.09.2013 korralduse nr 12.2-3/8076-20 tühistamise nõuet kui põhinõuet, mistõttu ei saa menetluskulude täpselt pooleks jagamist põhjendatuks pidada. Lähtuvalt eeltoodust mõistab kohus seonduvalt menetluse osalise lõpetamisega vastustajalt kaebaja 693 euro ja

60 sendi suurustest kuludest kaebaja kasuks välja kaks kolmandikku ehk 462 eurot ja 40 senti. Mis puutub aga riigilõivu, siis neid lähtuvalt halduskohtumenetluse seadustiku § 104 lg 5 p-st 4 vastustajalt välja ei mõisteta. Menetluse osalisel lõpetamisel HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel on kaebuse esitajal võimalik soovi korral ning käesoleva määruse jõustumise järgselt haldusasjas tasutud riigilõivu kahe kolmandiku ulatuses ehk 10 euro suuruses summas tagasi taotleda. Selleks aga tuleb riigilõivu tasunud isikul esitada rahandusministri 21.09.2010 määrusega nr 47 kinnitatud „Riigilõivu sularahas vastuvõtmise, tasumise kontrollimise ja tagastamise korra“ §-s 11 sätestatud nõuetele vastav taotlus ning näidata muude vajalike andmete kõrval ära kontonumber, millelt makse sooritati ja kontonumber kuhu summa tagastada. Seejärel lahendab kohus riigilõivu tagastamise taotluse eraldi määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)

Enno Loonurm Kohtunik