3-12-557/100 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht

17. märts 2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-12-557 Haldusasi E.P.i kaebus Tallinna Linnaplaneerimise Ameti poolt 09.02.2012 välja antud ehitusloa nr 54286 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – E.P., esindaja Andry Krass Vastustaja – Tallinna linn Tallinna Linnaplaneerimise Ameti kaudu, esindaja Raul Keba Kolmas isik – Eesti Kunstiakadeemia, esindaja Anne-Riin Kütt Asja läbivaatamine Kohtustungil 11. veebruaril 2014. a RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste kanda. Edasikaebamise kord ja tähtaeg Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 17.03.14 esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. E.P.ile kuulub Tallinna linnas Kesklinna linnaosas kinnistu aadressiga Kivisilla tn 4 // Tartu mnt

7 (katastritunnus 78401:103:0310).

2. 16.06.2011 otsusega nr 114 kehtestas Tallinna Linnavolikogu Tallinna Kesklinna linnaosas 1,11 ha suuruse maa-ala kohta Tartu mnt 1 kinnistu ja lähiala detailplaneeringu. Detailplaneeringuga määrati muuhulgas ehitusõigus moodustatavale sotsiaalmaa sihtotstarbega krundile 16 maapealse ja

2 maa-aluse korrusega ülikooli õppehoone rajamiseks ning moodustatud kruntide kasutamise tingimused.

3. 14.07.2011 esitas E.P. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavolikogu 16.06.2011 otsuse nr 114 tühistamiseks (haldusasi nr 3-11-1741). Tallinna Halduskohus jättis 25.05.2012 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsus jõustus 27.03.2013.

4. Tallinna Linnaplaneerimise Amet (edaspidi TLPA) väljastas 10.11.2011 ehitusloa nr 52643 sulundseina rajamiseks ja sulundseina paigaldamisele ettejäävate tehnovõrkude ringitõstmiseks. Ehitusloaga on hõlmatud kinnistud Tartu mnt 1 (katastritunnus 78401:103:0050), Tartu mnt 5 (katastritunnus 78401:103:0020), Tartu mnt T10 (katastritunnus 78401:104:0015), A. Laikmaa tn (katastritunnus 78401:102:0330), Gonsiori tn T3 (katastritunnus 78401:103:0013) ja Gonsiori tn 6 (katastritunnus 78401:103:0023).

5. 23.11.2011 esitas E.P. Tallinna Halduskohtule kaebuse TLPA 10.11.2011 ehitusloa nr 52643 tühistamiseks (haldusasi nr 3-11-2727). Halduskohus jättis 27.09.2013 otsusega selle kaebuse rahuldamata (otsus ei ole jõustunud).

6. 09.02.2012 väljastas TLPA ehitusloa nr 54286, millega andis Eesti Kunstiakadeemiale (edaspidi EKA) loa uue hoone püstitamiseks, piirdeaia rajamiseks ning kuni 20m² suuruse ehitusaluse pinnaga väikeehitise püstitamiseks.

7. 16.03.2012 esitas E.P. Tallinna Halduskohtule kaebuse TLPA poolt väljastatud ehitusloa nr 54286 tühistamiseks (haldusasi nr 3-12-557).

8. 04.12.2012 määrusega tagastas halduskohus E.P.i 16.03.2012 kaebuse kaebeõiguse puudumise tõttu (HKMS § 121 lg 2 p 1).

9. 12.04.2013 määrusega rahuldas Tallinna Ringkonnakohus E.P.i määruskaebuse, tühistas Tallinna Halduskohtu 04.12.2012 määruse p 1 ning saatis asja menetluse jätkamiseks samale halduskohtule tagasi.

KAEBAJA SEISUKOHAD

10. AÕS § 144 lg 1 kohaselt võib kinnisasja omanik nõuda, et naaberkinnisasjale ei püstitataks rajatist, mille suhtes on alust eeldada, et see tekitab keelatud mõjutuse tema kinnisasjale. HMS § 3 lg

2 kohaselt peab halduse õigusakt ja toiming olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Tallinna Linnavolikogu 16.06.2011 otsusega nr 114 kehtestatud detailplaneeringu seletuskirja punkt

4.7 kohaselt on detailplaneeringus sätestatud ehitusõiguse elluviimise eelduseks insolatsiooni osas kokkulepete sõlmimine kõikide korteriomanikega, kellele kuuluvates eluruumides jääb detailplaneeringu elluviimisel insolatsiooni kestvus väiksemaks Eesti standardis EVS 894:2008 „Loomulik valgustus eluja bürooruumides” määratud miinimumist ja/või väheneb üle 50% olemasolevast insolatsiooni kestvusest. Eelnimetatud detailplaneeringu elluviimise eelduseks olevat kokkulepet kaebaja EKA-ga sõlminud ei ole, samuti ei ole Vabariigi Valitsus teinud kaebaja omanduses olevate korterite osas, milles väheneb päikesevalgus alla standardis kehtestatud normi, sundvalduse seadmise otsust. Vastustaja poolt väljastatud ehitusloa alusel lubatakse kaebajale kuuluva kinnistu naabrusesse rajada ehitis, mis varjab päikesevalgust (insolatsiooni) kehtivas detailplaneeringus lubatust suuremal määral. Vastustaja oli ehitusloa väljastamisel teadlik sellest, et kaebaja ei ole nõus ehitusloa väljastamisega, kuna see ei vasta kehtiva detailplaneeringu tingimustele. Ehitusluba ei saa väljastada enne, kui kaebajaga on sõlmitud kokkulepe insolatsiooni vähenemise osas. Kokku saab leppida, et ehitatakse teistsugune ehitis, mis insolatsiooni ei vähenda.

11. Ehitusseaduse (EhS) § 24 lg 1 punkt 1 kohaselt keeldutakse ehitusloa väljastamisest, kui ehitusprojekt ei vasta ehitusprojektile esitatavatele nõuetele või ehitusprojekti koostamise lähteandmetele, sealhulgas kehtestatud detailplaneeringule või projekteerimistingimustele. Sellest tulenevalt puudus vastustajal võimalus valida erinevate otsuste vahel ning ehitusluba tulnuks jätta välja andmata. Vastustaja tuginemine HMS § 53 lg 2 punktile 2 on ekslik. Olukorras, kus ehitusluba ei vasta detailplaneeringu tingimustele, ei näe ehitusloale kõrvaltingimuse seadmise võimalust ette ehitusseadus, samuti puudus vastustajal ehitusprojekti puuduseid arvestades võimalus kaalutlusõiguse alusel otsuse tegemiseks.

12. EhS § 12 lg 1 teise lause kohaselt tuleb ehitamisel vältida ehitamise kahjulikke mõjusid naaberehitisele, ümbrusele ja teistele isikutele. Kaebaja on seisukohal, et IB Johannes Pello OÜ poolt koostatud EKA hoone süvendusprojektiga seatakse naabruses asuvate eluhoonete omanikud ja kasutajad ebaproportsionaalselt suurde ohuolukorda võrreldes eesmärgiga, mida soovitakse saavutada.

13. AS Geotehnika Inseneribüroo hüdroloogilise uuringu kohaselt jääb ehitussüvendi rajamisega kaasneva veealanduse võimalik intensiivne mõjutsoon 15-20 meetri kaugusele ehitussüvendist. Fakti, et süvendi projekteerimisel on jäetud piisava tähelepanuta naaberehitistele süvendi rajamisega kaasnevad ohud, kinnitab ka ehitusekspert Peeter Talviste 16.08.2011 koostanud ekspertarvamus, kus märgitakse, et tehnoloogiliselt toestatakse süvend metallist sulundseintega. Praktikas ei ole võimalik või on väga raske vältida sulundseinte horisontaalsuunalist liikumist. Viimasega kaasnevad aga maapinna vajumised väljaspool sulundit tsoonis, mille laius on umbes võrdne süvendi sügavusega, mistõttu ei tarvitse piisata süvendi seina toestamisel hoonete vahetus läheduses metallsulundseintest. Alternatiiviks oleks P. Talviste hinnangul vaiseina või sein pinnases kasutamine naaberhoonete vahetus läheduses. Vaatamata eeltoodule ei ole süvendusprojekti autor naaberhoonete omanike ning kasutajatele ohutuse tagamise nimel pidanud vajalikuks süvendi piiride muutmist ja vaiseina või sein pinnases kasutuisele võtmist.

14. Ehitussüvendi rajamisel kasutatavate metallsulundseina elementide paigaldamine tekitab vibratsiooni. Vibratsiooni poolt tekitatav negatiivne mõju ehitistele on üldteada. Vastavale ohule on viidanud ka AS Geotehnika Inseneribüroo poolt teostatud geotehnika aruanne, mis soovitab vältida ehitussüvendi rajamisel vibratsiooni tekitavat tehnoloogiat. Ehitussüvendi projekt eirab eelnimetatud soovitust. Kuna Eestis puuduvad määrused ja standardid, mille alusel on võimalik määrata ohutu vibratsiooni ülempiiri, siis lähtub kaebaja Rootsi Kuningriigi ehitusstandardist SS 02 52 11. Standardis toodud arvutustabeli kohaselt on Tartu mnt 7 asuva eluhoone ohutu vibratsiooni ülempiir 3,5 mm/s. Aragon Consulting OÜ kirjast nähtub, et nende poolt 24.04.2009 Tallinnas Hiiul teostatud mõõtmistulemused näitasid sulundseina paigaldamisel tekkinud vibratsiooni tugevuseks 30 m kaugusel metallsulundseina paigalduskohast 0,53 mm/s ning 15 m kaugusel paigalduskohast 3,9 mm/s. Arvestades eeltoodut ning seda, et süvendusprojekt näeb ette metallist sulundseina paigaldamise 7,7 m kaugusele Tartu mnt 7 eluhoonest, leiab kaebaja, et ehitussüvendi projekti autorite arvamus vibratsioonist tuleneva ohu puudumise kohta on põhjendamatu.

15. Ehitusloa kõrvaltingimus ei muuda kaebaja omandiõiguse riivet olematuks. Kaebaja on naaberkinnisasja omanikuga võrdsel õiguspositsioonil, ning seega ei ole kaebaja kohustatud naaberkinnisasja kasuks enda omandiõigusest loobuma. Samuti on äärmiselt küsitav, kas kaebaja omandiõiguse piiramine saab toimuda sundkorras. Ka siis, kui kaebaja omandiõigust kavatsetakse piirata sundkorras, ei ole kõrvaltingimusest sõltuva ehitusloa väljastamine kohane enne, kui on selgunud kes, millal, kuidas ning milliseks tähtajaks kavatseb läbi viia kaebaja omandiõigust kitsendava haldusmenetluse. Olukorras, kus kõik eelnimetatud haldusmenetluse tingimused on lahtised, asetab väljastatud ehitusluba kaebaja õiguslikult ebakindlasse olukorda.

16. Kaebaja viitab AÕS § 146 lg-le 1 ja EhS § 3 lg-le 2 ning on seisukohal, et ehitusloa alusel teostatavate süvendustööde käigus kasutava vibratsiooni tekitava tehnoloogiaga tekitatakse kaebajale kuuluval kinnisasjal asuvale ehitisele ja selle aluspinnale vastuvõetamatult suuri deformatsioone. Seejuures ka projekti aluseks olevad uuringud soovitasid ehitusloaga lubatud tehnoloogiat naaberehitiste säästmise nimel mitte kasutada. Olukord, kus ehitusloa aluseks olevas ehitusprojektis on eiratud vastavate uuringute tulemusel tehtud soovitusi ning tekitatakse võrreldes alternatiivsete tehnoloogiatega naaberehitistele teadlikult suuremaid kahjustusi, on vastuolus hea ehitustavaga.

Ehitusloa aluseks olev projekt ja ehitusluba lähtuvad terviklikkuse printsiibist (EhS § 2 lg 1), seega on vaidlustatud ehitusloa alusel võimalik rajada ka sulundsein. Vastustaja ja kolmas isik on kohustatud jälgima, et kinnisasja süvendamine sulundseina rajamiseks oleks teostatud kolmandatele isikutele ohutult, sealjuures ei luba ükski õigusakt kasutada ohutuse tagamiseks ohtu tekitavat tehnoloogiat. Juhul kui ohutu tehnoloogia kasutamine ei ole kinnisasja süvendamisel võimalik, siis tuleneb EhS § 3 lg-test 1 ja 2 kinnisasja süvendamise keeld.

17. Isegi kui EKA on vaidlustatud ehitusloa alusel ehitamisest loobunud, siis juhul, kui ehitusluba ei tühistata, puudub kaebajal igasugune kindlus, et sama ehitusluba ei hakka realiseerima muu isik (Tartu mnt 1 kinnisasja igakordne omanik).

18. Kaebaja taotleb vastustajalt menetluskulude väljamõistmist.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

19. Vastustaja Tallinna linn vaidleb kaebusele vastu.

20. Kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Kuivõrd ehitusluba kaebaja õigusi ei riku, puudub tal ka kaebeõigus. Kaebaja ei ole tõendanud, et ehitusprojekti kohane ehitamine on ohtlik, või et ehitamine tekitab keelatud mõjutuse tema kinnisasjale. Halduskohtusse pöördumise õigust ei anna pelgalt ebaselged abstraktsed väited, et ehitusluba on vastuolus alal kehtiva detailplaneeringuga või projekteerimist puudutavad nõuded on olemuslikult õigusvastased.

21. Vastustaja on ehitamisega seotud asjaolusid kaebajale korduvalt selgitanud ning vastavad põhjendused ka ehitusloale lisanud. Ehitusloa põhjendustes on TLPA märkinud, et ehitusluba uue hoone püstitamiseks väljastatakse alljärgneva märkusega (kõrvaltingimusega): maapealsete hooneosade ehitamist võib alustada, kui on sõlmitud kokkulepped isikutega, kellele kuuluvates (elu)ruumides väheneb insolatsiooni kestus võrreldes olukorraga, kui planeeritud maa-alal asusid Eesti Kunstiakadeemia hooned, alla Eesti standardis EVS 894:2008 „Loomulik valgustus eluja bürooruumides“ soovitatust või on jõustunud vastav kinnisasjade sundvõõrandamise (sundvalduse seadmise) otsus. Detailplaneeringu käigus teostatud uuringutes kirjeldatud meetmed, mille rakendamisel saab vältida aktiivset veealandust ning kahju tekkimist naaberehitistele. Lisaks kanti ehitusloale märkus: ehitustööde läbiviimisel ei tohi rikkuda teistele isikutele kuuluvaid asjaõigusi. Seega on ehitusprojektis ette nähtud kõigi uuringus vajalikuks peetud meetmete kasutamine vältimaks kahjusid naaberhoonetele.

22. Vastavalt EhS § 25 lg 2 kaotab ehitusluba kehtivuse, kui ehitamist ei ole alustatud kahe aasta jooksul ehitusloa väljastamise päevast arvates. Arvestades, et Tartu mnt 1 kinnistule sulundseina rajamiseks väljastati 10.11.2011 ehitusluba nr 52643 ning selle alusel ei ole ehitama hakatud, on nimetatud ehitusluba kaotanud kehtivuse. Käesolevas asjas vaidlustatud 09.02.2012 ehitusloa nr 54286 alusel ei ole samuti ehitustöid alustatud ning EKA on teatanud, et neid ka ei alustata. Ehitusseadus ei võimalda kohalikul omavalitsusel ehitusluba kehtetuks tunnistada põhjusel, et selle alusel ei alustata ehitustöödega. Ka HMS (§ 66) ei näe aluseid käesoleval juhul ehitusloa kehtetuks tunnistamiseks. Küll aga saaks seda teha juhul, kui kinnistuomanik seda taotleks (EhS § 28 lg 1 p 4).

23. Vastustaja esindaja kohtuistungile ei ilmunud.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHAD

24. Kolmas isik Eesti Kunstiakadeemia leiab, et kaebus on põhjendamatu ja kui kohus menetlust määrusega ei lõpeta, palub jätta kaebuse rahuldamata.

25. Kaebaja on ehitusloa vaidlustamisel tuginenud insolatsiooni vähenemisele, mida ta peab oma õiguste rikkumiseks. Riigikohus on lahendites nr 3-3-1-42-03 ning 3-3-1-64-02 leidnud, et tiheasustusalal asuvate naaberkinnisasjade omanike vahelised ehitamisega seotud huvikonfliktid peab esmajoones lahendama detailplaneering. Naaber peab taluma ehitise rajamist, mis on lubatud planeeringuga ja sobib ümbrusse. Seega tuleb insolatsiooniga seonduvad huvide konfliktid lahendada detailplaneeringu alusel, nii nagu vaidlusalusel juhul on toimunud. Detailplaneeringu tühistamise kaebus on jõustunud kohtuotsusega jäetud rahuldamata. Ka Tallinna Ringkonnakohus on oma käesolevas haldusasjas tehtud 12.04.2013 määruse p-s 14 leidnud, et kaebaja õigusi ei saaks ehitusloaga insolatsiooni küsimuses rikkuda, kuivõrd seda küsimust reguleerib kehtiv detailplaneering.

26. Tuginedes Riigikohtu lahenditele nr 3-3-1-8-01 ja 3-3-1-15-01 tuleb kaebeõiguse puudumist tunnistada ka kaebuse sundvaldusega seotud väidetes. Sundvalduse seadmise näeb detailplaneering ette alternatiivina insolatsiooni servituudi seadmise kokkuleppele; ehk kui insolatsiooni osas ei õnnestu kokkulepet sõlmida, on võimalik seada vastav sundvaldus. Sundvalduse seadmine saab toimuda vaid kinnisasja sundvõõrandamise seaduses ettenähtud korras. Ehitusloast tuleneb, et maapealse ehitamise õiguse annab see vaid vastava kokkuleppe sõlmimise või sundvalduse seadmise järel, kuna selle 5. punkti alapunktis 1 on ehitamise tingimuseks seatud insolatsiooniküsimuse lahendamine. Kokkuleppe sõlmimine kaebajaga eeldab kaebaja vaba tahet ning ka sundvalduse seadmise menetlust ei viida läbi ehitusloa alusel, vaid eraldi menetluses. Seega ei tulene ega saagi tuleneda ehitusloast sellekohast kaebaja õiguste rikkumist.

27. Vaidlustatud ehitusluba ei anna õigust rajada sulundseina. EhS § 12 lg 1 kohaselt tuleb ehitada vastavalt ehitusprojektile. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt peab ehitamiseks olema ehitusluba. EhS §

18 lg 1 kohaselt on ehitusprojekt ehitise või selle osa ehitamiseks ja kasutamiseks vajalike dokumentide kogum, mis koosneb tehnilistest joonistest, seletuskirjast, hooldusjuhendist ja muudest asjakohastest dokumentidest. EhS § 22 lg 1 p 1 kohaselt on ehitusluba kohaliku omavalitsuse või riigi nõusolek püstitada ehitusloale märgitud maaüksusele või veekogusse ehitis ja ehitise teenindamiseks vajalikke rajatisi. EhS § 23 lg 2 p 2 kohaselt tuleb ehitusloa saamiseks esitada ehitusprojekt. Eeltoodust tuleneb, et kohalik omavalitsus annab ehitusloa väljastamisega nõusoleku ehitamiseks vastavalt ehitusloa aluseks olevale ehitusprojektile. Vastustaja on lahendanud EKA uue hoone püstitamise erinevate ehituslubade alusel, kusjuures sulundseina rajamiseks on väljastatud ehitusluba nr 52643. Ehitusluba ei saa anda õigust sellise ehitise püstitamiseks, mida ehitusloast ei nähtu ning mille ehitusprojektile ei ole kohalik omavalitsus ehitusloa väljastamisega nõusolekut andnud. Sulundseina ehitusloalt nr 52643 nähtub, et see on antud kahe ehitusprojekti alusel: (i) „Sulundsein ja selle paigaldamisele ettejäävate tehnovõrkude ringitõstmine, nr 1124, 0308.2011“ ja (ii) „Eesti Kunstiakadeemia uue õppehoone arheoloogiliste kaevetööde süvendi projekt, nr 02-2011, 01.05.2011“. Loalt nähtub, et see annab õiguse kuni 3 meetri sügavuse süvendi kaevamiseks, suurema süvendi kaevamiseks on vajalik sulundseina toestus, mis lahendatakse eraldi projektiga. Hoone enda ehitusluba ei reguleeri sulundseina püstitamist, ehitusloalt ei nähtu, et see oleks antud sulundseina ehitusprojekti alusel või süvendustööde projekti alusel. Seega ei saanud vaidlustatud ehitusluba anda õigust sulundseina ja süvendi rajamiseks. Ka hoone põhiprojekt ei anna seda õigust. Vaidlustatud ehitusluba ei ole võimalik hakata realiseerima enne sulundseina rajamist ehitusloa nr 52643 alusel. Ehitusloast ei tulene, nagu see välistaks sulundseina rajamise. Ehitusluba saab anda nõusoleku vaid konkreetseteks tegevusteks (EhS § 22 lg 1 p 1) ega peagi sisaldama välistusi tegevuste kohta, milleks ta nõusolekut ei anna. Ehitusloaga nr 54286 ei reguleerita neid tegevusi, mille kohta kaebaja väidab, et need tema õigusi rikuvad.

28. Riigikohus on oma 17.03.2010 kohtuasja nr 3-1-1-7-10 punktis 7.2 asunud seisukohale, et sellises tehnilises valdkonnas nagu ehitus on palju erinevaid nõudeid, mida ei ole nende rohkuse tõttu mõistlik ega ka võimalik õigusaktides sätestada. Seetõttu on vaid üksikud nõuded toodud ehitusseaduses ja muudes õigusaktides. Ülejäänud ehitusnõuded ei tulene õigusaktidest, vaid on kehtestatud eelkõige standarditega, sh Eesti standarditega. EhS § 3 lg-s 1 sätestatud kohustust järgida ehitamisel head ehitustava ja tagada ehitise ohutus täidab üksnes isik, kes järgib ehitamisel ohutusnõudeid, st nõudeid, mis on ehitamise valdkonna spetsiifika tõttu sätestatud lisaks õigusaktidele ka soovituslikku tähendust omavates aktides.

Viidatud kohtulahendi punktis 7.3 on Riigikohus asunud seisukohale, et head ehitustava on võimalik sisustada ka selliste ehitusnõuetega, mis ei tulene standarditest, vaid näiteks teaduskirjanduses avaldatud seisukohtadest, kutseorganisatsioonide reeglistikust või on tuletatavad loodusseadustest. Nii on isikul võimalik hea ehitustava rikkumise etteheitele vastu väita, et ta ei järginud küll standardis sätestatud nõudeid, vaid lähtus muudest talle teadaolevatest ehitusnõuetest. EKA hoone rajamise osas on koostatud kaks geotehnika aruannet, milles toodud seisukohad on arvestamiseks asjakohasemad kui kaebaja viidatud üldine Rootsi standard.

29. EKA on arvamusel (seda arvamust on kinnitanud ka haldusasjas nr 3-11-1741 tehtud ja käesolevaks ajaks jõustunud kohtuotsustes avaldatud kohtu seisukohad), et kavandatava hoone püstitamine on võimalik kaebaja elamu vajumiseta ja seega ka ilma ohuta kaebaja ning elanike elule ja tervisele. Vastavalt detailplaneeringu käigus teostatud geotehnika aruandele (Hüdrogeoloogiline uuring Tartu mnt 1 kinnistu ja lähiala detailplaneeringu koostamiseks, AS G.I.B. töö nr 2330) tuleb süvendi rajamisel loobuda aktiivsest veealandusest. Uuringus on toodud loetelu meetmetest, mida tuleks rakendada aktiivse veealanduse vältimiseks, ning loetletud meetmed on kirjeldatud nõuetena ehitamiseks ka detailplaneeringus.

30. EKA ei alusta ehitustöödega käesolevas haldusasjas vaidlustatud ehitusloa nr 54286 alusel. Vaidlustatud ehitusluba muutub kehtetuks 09.02.2014. Kuigi EhS § 28 lg 1 p 4 võimaldab ehitusluba kehtetuks tunnistada, kui seda taotleb ehitise omanik, ei ole antud juhul seda otstarbekas taotleda, kuna ehitusluba kaotas 09.02.2014 kehtivuse nii või teisiti.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

31. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, uurinud esitatud tõendeid, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ning kohtukulud kaebaja kanda.

32. Vastustaja esindaja kohtuistungile ei ilmunud ja asja arutamise edasilükkamist ei ole taotlenud, mistõttu HKMS § 143 alusel võis kohus määratud ajal asja arutada. Kuigi vastustajale oli kohtuistungi aeg teatavaks tehtud ja tal oli õigus esitada oma seisukohti ettenähtud ajal, ei olnud vastustaja kohtule täiendavaid seisukohti esitanud ja vastamise tähtaega palunud ka pikendada, mistõttu 21.02.14 esitatud seisukohad tuleb jätta tähelepanuta.

33. Kaebuse esitaja on olnud EKA hoone ehitamise vastu, mistõttu on ta vaidlustanud varasemalt halduskohtus detailplaneeringu ning Tartu mnt 1 kinnistule sulundseina rajamiseks väljastatud 10.11.2011 ehitusloa nr 52643. Asjaoludest nähtuvalt on käesolevalt tõendatud, et 23.11.2011 esitas E.P. Tallinna Halduskohtule kaebuse TLPA 10.11.2011 ehitusloa nr 52643 tühistamiseks (haldusasi nr 3-11-2727) ning halduskohus jättis 27.09.2013 otsusega selle kaebuse rahuldamata (otsus ei ole jõustunud). 14.07.2011 esitas E.P. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavolikogu 16.06.2011 otsuse nr

114 tühistamiseks (haldusasi nr 3-11-1741) ning Tallinna Halduskohus jättis 25.05.2012 otsusega kaebuse rahuldamata, märgitud otsus jõustus 27.03.2013. Kohtud on lahendanud kaebaja taotluste alusel esialgse õiguskaitse vajadust ning hinnanud olukorda nii, et ei peetud vajalikuks ehitusloa nr 52643 täitmist peatada. Tallinna Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-11-2727 16.02.12.a. tehtud määruses märkinud, et jääb oma 23.12.2011 määruses toodud seisukohtade juurde, mille kohaselt on vaidlusaluse ehitusloa alusel ehitatav sulundsein asjas esitatud materjalidest nähtuvalt vajalik, hoidmaks ära pinnasevee taseme alanemist ja sellest tulenevat naaberkinnistute vajumist ning pinnaselihkeid ja ehitussüvendi nõlvade varisemisi, mis võiksid ohustada nii naaberkinnistutel asuvaid hooneid ja nende elanikke kui ka ehitusplatsi ümber tänavatel liikuvaid inimesi. Kohus jäi seisukohale, et sulundseina rajamine on vajalik olemasoleva olukorra säilitamiseks, sh ka kaebajale kuuluva korterelamu vajumise vältimiseks, ja selle ehitamise keelamine võiks kaasa tuua raskesti kõrvaldatavaid tagajärgi. Käesolevas haldusasjas vaidlustatud ehitusloa täitmist ei ole samuti peatatud.

Kuivõrd kohus teatas kaebajale 24.10.13.a., et Riigikohus ei võtnud menetlusse E.P. kassatsioonkaebust haldusasjas nr 3-11-1741, siis on detailplaneering jõustunud ja kuivõrd kaebaja oli ehitusloa tühistamise nõude sidunud DP vaidlustamise menetlus kulgemisega, siis märkis kohus, et kaebuse esitajal tuleb kaebust täpsustada, kuna sellest ei selgu, missuguseid kaebaja õigusi rikutakse, kui esialgselt oli kaebaja justnimelt selgitanud kaebamise vajadust DP kehtivuse küsimuses lahendi tegemisega. Samal ajal oli kolmas isik ja vastustaja juhtinud kaebaja tähelepanu asjaolule, et kui ehitusluba ei ole tunnistatud kehtetuks ja seda ei tehta, siis kaotab see kehtivuse tulenevalt seadusest 09.02.12, mistõttu tühistamisnõue ei oleks enam asjakohane, kui märgitud kuupäev saabub. Kaebuse esitaja teatas 07.11.13.a. kohtule, et kuna ta ei tea kas Eesti Kunstiakadeemia on käesolevalt vaidlustatud ehitusloa alusel ehitamisest loobunud, siis ei piisa kaebajale selle deklareerimisest, vaid astuda tuleb samme selle ehitusloa tühistamiseks, kuivõrd vastasel juhul saab seda hakata realiseerima Tartu mnt 1 kinnisasja igakordne omanik. Kaebaja leidis, et tal puudub alternatiiv kohtumenetluse jätkamisele ja ta ei nõustunud vastustaja ja kolmanda isiku seisukohtade ja taotlustega, sj asjaoluga, et ehitusluba kaotab kehtivuse ja et ta ei saa esitada tühistamisnõuet.

Eesti Kunstiakadeemia esitas 13.11.2013.a. teate, et 24.10.13.a. on Eesti Kunstiakadeemia nõukogu jäänud temale pakutud alternatiivide juurde valida õppehoone asukohaks Kotzebue I/Põhja pst 7, mis tähendab, et lähtudes muutunud asjaoludest ei saanud kolmas isik loota, et ta jätkab plaanitud õppehoone ehitamist väljastatud ehitusloaga nr 54286 ettenähtud kohas. Tallinna Linnavalitsus teatas 19.11.13.a, et vastavalt EhS § 25 lg 2 kaotab ehitusluba kehtivuse, kui ehitamist ei ole alustatud kahe aasta jooksul ehitusloa väljastamise päevast arvates. 10.11.11.a. väljastatud ehitusloa nr 52643 alusel ehitama ei ole hakatud, mistõttu kaotab ehitusluba kehtivuse 09.02.14.a. EKA on vastanud linnale, et ta ei hakka selle ehitusloa alusel ehitama. Vastustaja nõustub kohtu seisukohaga, et menetluse jätkamiseks vajadus tühistamisnõudes puudub, ent ta ei saa kaebust õigeks võtta, kuna tegemist on õiguspärase aktiga ja seni ei ole möödunud seadusest tulenev loa kehtivuse tähtaeg. Arvestades asjaolu, et kaebuse esitaja vastusest ei selgunud, kas ta peab vajalikuks ehitusloa tühistamist nõuda ka siis, kui EhS § 25 lg 2 alusel kaotab ehitusluba kehtivuse, pidas kohus vajalikuks kustuda menetlusosalised kohtuistungile, et kaebaja saaks esitada oma selged seisukohad ja vajadusel teha nõude muudatus. Kuna kohtule nähtus andmetest, et kuivõrd ehitusloa kehtivus ei olnud peatatud, siis võib osutuda tõeseks, et ehitusluba kaotab kehtivuse ilma, et selle kohta antakse välja eraldi haldusakt, sest ehitusluba kaotab kehtivuse ka siis, kui seaduses on loa kehtivuse kohta olemas tähtaeg. Antud juhul see niimoodi on, mistõttu ei saanud vastustajalt ka nõuda, et ta teeks veel mingi otsustuse, sj ei olnud ehitusloa omanik taotlenud haldusakti kehtetuks tunnistamist.

Menetlusosaliste seisukohtades kaebaja ühest selget vastust ei andnud ning ei olnud teatanud ka seda, et ta kavatseb nõuet muuta või esitada alternatiivse nõude, kui asjaolud muutuvad ja kui seadusest tulenevalt kaotab haldusakt kehtivuse. Ka ei avaldanud kaebaja selget seisukohta, kas ta nõustuks määrusega menetluse lõpetamiseks, kui saabub ehitusloa kehtivuse tähtaeg, mille sätestab seadus ja kui on teada, et EKA ei saa hakata ehitama kohas, kus ta oli seda taotlenud ja mille suhtes oli koostatud DP. Kohus määrusega 10.12.13.a. pidas kujunenud muutunud olukorda vajalikuks läbi arutada kohtuistungil arvestusega, et HKMS § 51 kohaselt peavad esitama menetlusosalised uusi asjaolusid või taotlusi sisaldavaid avaldusi nii, et teised menetlusoalised saaksid sellega õigeaegselt tutvuda.

14.02.14 esitas EKA esindaja seisukoha, et ehitusluba muutub kehtetuks 09.02.14.a ja kuigi EhS §

28 lg 1 p 4 võimaldab ehitusloa kehtetuks tunnistada, kui seda taotleb ehitise omanik, ei ole antud juhul otstarbekas seda taotleda, kuivõrd ehitusluba kaotab kehtivuse nii või teisiti. EKA jääb endiselt seisukohale, et menetluse jätkamine ei ole vajalik, kuna kehtetu haldusakti tühistamiseks puudub vajadus. Ehitusloa tühistamiseks puuduvad ka faktilised ja õiguslikud alused, kuna ehitusluba on õiguspärane ega ole teada materiaalõiguse ega menetlusõiguse norme, mille alusel kehtetut haldusakti tühistada. Ehitusloa kehtetuks muutumise korral ei ole võimalik tühistamisnõudega kaebust edasi arutada. 14.01.14.a. asus vastustaja seisukohale, et kuna vaidlust ei ole küsimuses, et ehitamist ei alustatud ning kolmanda isiku kinnitusel seda ka ei alustata, siis EhS § 25 lg 2 kohaselt ehitusluba kaotab kehtivuse 09.02.14.a. HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus menetluse määrusega, kui haldusakt on tunnistatud kehtetuks või kaebuses nõutud haldusakt on antud või toiming tehtud. Kuigi haldusakti ei ole tunnistatud kehtetuks, lõppeb selle kehtivus tulenevalt seadusest. Kuivõrd kaebaja ei ole näidanud õigusi, mille kaitseks tuleks jätkata menetlust haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, ei pea vastustaja ja kolmas isik asja sisulist lahendamist otstarbekaks ega mõistlikuks.

11.02.14.a. kohtuistungil palus kohus kaebuse esitajal kaaluda nõude muutmist arvestades, et kohtule ei olnud saabunud tõendeid sellest, et ehitusloa alusel on alustatud ehitamist ning ka kaebaja ei väitnud, et käesoleva ehitusloa alusel on ehitatud või ehitamist jätkatud. Kuivõrd ehitusloa kehtivuse aeg oli istungi ajaks möödunud, see oli kaebajale ka ettenähtav ja igatpidi menetlusosaliste poolt kaebajale selgitatud, ei olnud kohtule selge, miks kaebaja ei ole soovinud ega soovi kaebuse nõuet muuta näiteks kasvõi tuvastamise nõude esitamiseks, kui tal esineb selleks põhjendatud huvi ja esineb vajadus, mis võiks viidata vajadusele arutada jätkuvalt esitatud tühistamisnõuet.

Seetõttu ei saanud kohus ka koheselt võtta seisukohta, kas kaebaja peaks esitama ilmtingimata mõne muu lubatava nõude HKMS § 5 lg 1 p 6 alusel, kui kaebaja nõude muutmisest keeldub. Kohus otsustas järgnevalt kaebaja ära kuulata kohtuistungil asja suulisel arutamisel. Kaebaja oli vaatamata selgitustele ja esitatud taotlustele küll märkinud, et tal on kahtlus, et ehitusloa alusel võib iga järgnev kinnistu omanik jätkata ehitusloa alusel kavandatud hoone ehitamist, ent sellest ei selgunud asjaolusid ja õiguslikke aluseid, millele selline kahtlus tugineb ja kuidas see võimaldaks rahuldada tühistamisnõuet olukorras, kus seadusest tulenevalt haldusakti täimise tähtaeg on möödunud.

Ka kohtuistungil selgitas kaebaja õiguste rikkumise ja nõude kohasuse kontrollimisel, et vaid „tühistamisnõue annab temale kindluse“, samuti lisas kaebaja, et ta soovib menetluskulude hüvitamist ja veel lisas kaebaja, et R.Keba vastus kinnitab, et nad ei kavatse ehitusluba tühistada, ent kaebaja keeldus erinevatel põhjusel nõuet muutma ja esitama mistahes muud nõuet ( sj HKMS § 5 lg 1 p 6 alusel). Kohus palus kaebajal kaaluda nõude muutmist ja esitada vajadusel tuvastamisnõue, kuna nähtus, et kaebaja ei suutnud anda vastuseid küsimustele, kuidas kehtetu haldusakt rikub kaebaja õigusi ja on tema õiguste seisukohalt temale ohtlik.

Kaebaja ei nõustunud jätkuvalt menetlusosaliste seisukohaga, mille kohaselt ehitusluba võib kaotada kehtivuse ka seadusest tulenevalt ja et tühistada ei saa kehtetut haldusakti. Seega pidas ja peab kaebaja võimalikuks esitada kohtule tühistamisnõue ka olukorras, mil haldusakt peaks olema seaduse kohaselt kaotanud õigusjõu. Kohus järgnevalt kontrollib, kas tühistamisnõude esitamine ja kaebaja õiguste rikkumine on võimalik, kui EhS § 25 lg 2 kohaselt ehitusloa kehtivus lõppes 09.02.14.a. ja vastustaja ei ole eraldi vormistanud või väljastanud haldusakti ehitusloa kehtetuks tunnistamise kohta.

34. Kohus nõustub EKA esindaja seisukohaga, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja kaebaja õiguste rikkumine kehtetu haldusaktiga ei ole võimalik. Muutunud asjaoludel on kaebajal õigus ja kohustus muuta seni esitatud tühistamisnõuet, kui ta peab vajalikuks menetluse jätkamist ja kaebaja ei saanud riskida tühistamisnõude esitamisega, kui talle oli ettenähtav, et haldusakt võib muutuda seadusest tulenevalt kehtetuks ning kaebajal puudub põhjendatud huvi menetluse jätkamiseks. Kuna kaebaja kinnitas vajadust jääda tühistamisnõude juurde, siis kohus pidas vajalikuks kontrollida võimalust kaebaja õiguste rikkumise kohta olukorras, mil EhS § 25 lg 2 nimetab ära, et haldusakt muutub kehtetuks, antud juhul möödus kaks aastat ehitusloa väljastamisest 09.02.14.a. ja kaebaja ei olnud esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et käesoleva ehitusloa alusel ehitatakse. Kaebaja pidas vaatamata sellele võimalikuks, et ehitusluba saab vaidlustada justnimelt tühistamisnõudega ja ehkki ta ei osanud nimetada sellise seisukoha õiguslikku alust, nähtub, et kaebajal on vaid kahtlus, et keegi teine isik võib hakata ehitama.

Kohus siinkohal märgib koheselt, et nõustub menetlusosaliste juba varem esitatud põhistustega, et kaebajal tuleb arvestada, et kehtetut haldusakti ei saa enam tühistada ka kohtus, kuigi selline kaebus on kohtule esitatud tähtaegselt. Ehitusseaduses ei oleks sätestatud ehitusloa kehtivuse osas tähtaja nõuet, kui selle rakendamiseks puuduks võimalus ning kaebajal või muul isikul tuleks teha veel täiendavaid jõupingutusi, et kehtetuks muutunud haldusakti kohtus vaidlustada ja teha seda tühistamisnõudega. Kohtule ei esitanud kaebaja tõendeid, et ehitusloa alusel on ehitamisega alustatud, samas ei ole õiguslikku alust, mille põhjal saaks teha järelduse, et kehtetu haldusakti tühistamine on võimalik.

EhS § 25 lg 2 kohaselt kaotab ehitusluba kehtivuse ja kui ehitamist ei ole alustatud kahe aasta jooksul ehitusloa väljastamise päevast arvates, siis olukorda ei muuda asjaolu, kas väljastati mitu või üks ehitusluba või kas ehitusluba oli antud tingimuslikult. Kaebaja põhjendus kohtuistungil, et „ kui luba on kehtetu, puudub meil kindlus, et luba on kehtetuks tunnistatud ja soovime selle tühistamist“ ei selgita asjas midagi, kuivõrd luba kehtetuks tõepoolest eraldiseisvalt haldusaktiga ei tunnistatud ent seadusest tuleneva alusega peab kaebaja arvestama.

Tühistamisnõude juurde jäämise vajadust ei põhjenda ka soov hüvitada kaebajale menetluskulud. Nii nagu kolmas isik peab arvestama, et haldusmenetluses haldusakti muutmine on võimalik ja on võimalik ka see, et ehitusluba kaotab seadusest tulenevalt kehtivuse, tuleb vältimatult kanda ka kulutusi ja seda ka siis, kui on ette näha, et vaidluse ajal õiguslik olukord võib muutuda. Kohus ei nõustu seega kaebajaga, et kaebaja tühistamisnõuet tuleks arutada põhjusest, et kaebajal on soov saada tagasi menetluskulusid. Kaebajal ei ole õigustatud ootust kaebuse esitamisel, et haldusakt jääb kehtima ja et menetluses õiguslik ja faktiline olukord ei saa muutuda, seda enam, kui seadusest tulenevalt on prognoositav, et haldusakt võib seadusest tulenevalt kaotada kehtivuse.

Käesolevalt on kaebajale ka korduvalt selgitatud, miks haldusakt kaotab kehtivuse ja miks ei saa teda lugeda kehtivaks, seega ei olnud kaebajale need põhistused ja tagajärg teadmata, seda enam, et kaebajat esindab kohtus õigusteadmistega isik. Kuigi kaebaja nimetas korduvalt, et tema õigused jäävad kaitseta, ei nähtunud, missugused õigused jäävad tegelikult kaitseta, kui ei saa eeldada ka seda, et sellesama ehitusloa alusel saab keegi teine isik hakata ehitama. Seega nõustub kohus kokkuvõtteks kolmanda isiku seisukohaga, et kaebus tuleb jätta rahuldamata, kuna kaebaja õigusi ei saa rikkuda kehtetuks muutunud haldusakt ning kaebajal puudub seetõttu kaebeõigus ning kaebusel eesmärk.

DP –d kehtestava haldusakti tühistamise võimalust ehitusloa tühistamisnõude kaudu käesoleval ajal enam ei too.

35. Asjaolude kohtulik täiendav kontroll ja kaebaja väidete uurimine ei vii kohut järeldusele, et kaebaja õiguste rikkumine oleks antud juhul võimalik, kui ehitusluba on kaotanud kehtivuse. Kaebaja õigusi ei riku iseseisvalt kuidagi asjaolu, et ehitusluba oli väljastatud tingimusega, mis on märgitud ehitusloa p-is 1, et maapealsete hooneosa ehitamisega võib alustada, kui on sõlmitud kokkulepped isikutega, kellele kuuluvates eluruumides väheneb insolatsiooni kestus võrreldes olukorraga, mis valitses olukorras, mil planeeritud maa-alal asusid EKA hooned. Kaebaja seisukoht, et tema sooviks oli, et temaga „lepitakse kokku insolatsiooni osas, sundavalduse seadmine või kokkuleppe sõlmimine“ jääb antud olukorras ajakohatuks, kuivõrd haldusmenetluses on paindlikkuse huvides võimalik anda haldusakte lisatingimusega, mille märgib ära vaidlustatud ehitusluba, ent käesolevalt juhul, kui ehitusluba ei kehti, ei ole juba sellest tulenevalt võimalik kaebaja õiguste rikkumine. Kui haldusakt kehtiks, ka siis ei oleks kaebajal võimalik nõuda muude kokkulepete täitmist, kui seda sisaldab vaidlusalune haldusakt. Vaidlusaluses ehitusloas ei ole seatud lisatingimust, et ehitusluba ei saa anda enne seda, kui pole kokku lepitud kaebajaga mingi muu ehitise rajamiseks, kui see rajataks kehtiva DP alusel. Juba sellise lisatingimuse puudumine ei tooks kaasa kaebaja õiguste rikkumist ka siis, kui haldusakt oleks kehtiv. Kui haldusakt ei realiseeru ja see on kehtetu, siis ei saa ehitusloast tulenevalt hakata täitma ka selle p1 nõudeid. Kaebaja selgitus nn kokkuleppe puudumise all tähendas kaebaja arvates seda, et peab silmas, et sõlmimata on kokkulepe, et DP-d tuleb muuta ja muudetakse ning et ehitatakse hoopiski muu ehitis. Kuna antud juhul on hoone ehitamine otsustatud DP menetluses, siis oli kaebajal võimalus vaidlustada DP-d kehtestav otsus ja kaebaja seda õigust on ka kasutanud. Kui DP otsus jääb jõusse nagu see antud juhul on ka toiminud, siis ei pea vastustaja seadma ehitusloas eraldi tingimust, et ehitusluba antakse välja vaid siis, kui DP jääb kehtima, kuna juba õiguslikust regulatsioonist tulenevalt DP alusel ehitusloa väljastamisel ei oleks ehitusluba väljastamine võimalik, kui puuduks kehtiv DP. Seega kaebaja õigusi ei saaks kuidagi rikkuda asjaolu, et enne ehitusloa andmist pole kaebajaga sõlmitud kokkulepet, et ehitada saaks siiski hoopiski mingi muu ehitise, mis ei ole see ehitis, mis kinnitati DP otsusega.

Asjaolude ja taustaandmete kontrollimise tulemusel jäi kaebaja ikkagi seisukohale, et kaebust saab ja tuleb lahendada vaid lähtudes tühistamisnõudest ja ühtegi muud nõuet ta ei soostu esitama. Kaebaja märkis lisaks, et kuna halduskohus on haldusasjas nr 3-11-2727 leidnud, et sulundseina ehitamise küsimusi tuleb vaadata ehitusloa nr 54286 arutamisel. Kohus siinkohal märgib, et teise jõustumata kohtuasja lahendi seisukohtadele ei saaks kaebaja toetuda ka siis, kui kohus saaks tühistamisnõuet käsitleda asjakohase nõudena.

Kuigi kaebaja peab ise ainuõigeks nõudeks tühistamisnõuet, ei ole kohus tuvastanud asjaolusid, mis viiksid kohut järelduseni, et esineb faktiline või õiguslik alus kaebuse rahuldamiseks. Kohus andis võimaluse kaebuse nõuet muuta, kuid kaebaja sellega ei nõustunud. Seega lahendab kohus kaebaja kaebuse lähtudes asjaolust, et esitatud on tühistamisnõue.

36. Kohus leiab, et vaatamata kaebaja kartusele, et keegi teine kinnistu omanik hakkab väljastatud ehitusloa alusel ehitama, ei ole võimalik juba tulenevalt asjaolust, et õiguslikult on võimalik ehitada isikul, kes on kinnistu või hoone omanik ja kui EKA ei ole ei kinnistu ega hoone omanik, siis ei ole võimalik nn automaatne sellesama ehitusloa üleandmine teisele isikule. Kuigi kaebaja leiab, et keegi muu saab kinnistu omanikuks, siis kohtu arvates tuleb arvestada siinkohal EhS § 23 sätteid, so ehitusloa väljastamine. Viidatud paragrahvi lõige

1 sätestab, et ehitusloa väljastab ja tunnistab kehtetuks kohalik omavalitsus ning lg 1.1 märgib, et ehitusloa taotluse esitab maaüksuse või ehitise omanik või ehitise kaasomanik kaasomanike enamuse otsuse kohaselt, kui sellele enamusele kuulub suurem osa ühises asjas, või korteriomanik korteriomanike häälteenamuse alusel. Samas nimetab lg 3, et ehitusluba antakse ehitusloa taotlejale, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 4, 5 ja 51 nimetatud juhtude. Kuna ehitusluba väljastati 09.02.12.a., siis nähtub, et eelmärgitud norm jõustus juba 01.05.2009 ning põhimõtteliselt tuleks uuel omanikul taotleda uus ehitusluba.

Samas juhul, kui haldusakt on juba kehtetu, ei ole võimalik selle alusel ehitama asuda ühelgi isikul ning soovi korral hakata ehitama, tuleb anda uus ehitusluba, kuna kehtetust haldusaktist ei tulene ühelegi isikule õigusi ega kohustusi asuda ehitama. Isegi siis, kui kaebajast võiks aru saada nii, et ta sooviks oli, et antaks välja eraldi haldusakt ehitusloa kehtetuks tunnistamise kohta, ei ole ta ka selliselt formuleerinud kohustamisnõuet, kui see oleks olnud mingil põhjusel temale hädavajalik. Kohus siinkohal märgib, et tühistamisnõuet ei võimalda rahuldada ka asjaolu, et vaidlustatud haldusakti ei ole eraldiseisva haldusaktiga kehtetuks tunnistatud, kuid selleks puudub kohtu arvates ka vajadus.

EKA esitas vastustajale enne kohtuistungit andmed ja ka peale asja kohtulikku arutamist kinnitas täiendavalt, et ehitamisele ei ole asutud seaduses märgitud tähtajal kummagi ehitusloa alusel, so 10.11.11.a. ja 09.02.12.a. väljastatud ehitusloa alusel. Kuigi menetlusosalised ei teadnud kohtuasja arutamisel, kas ehitisregistrisse on kantud andmed ehitusloa kehtetuse kohta, nähtub, et Riiklikusse Ehitisregistrisse kanti andmed kehtivuse kohta 20.02.14.a, ent asjaolu, et seda ei tehtud varem, ei väära fakti, et seadusest tulenevalt oli ehitusluba kehtivuse kaotanud.

EKA ja vastustaja esitatud andmed ei kinnita, et EKA või vastustaja oleks menetlusega venitanud, vaid nähtub, et ehitamisele asumist takistasid alanud kohtuvaidlused, mille tulemusel tekkis objektiivne võimatus ehitusõigust realiseerida seaduses märgitud tähtajal. Kuna kohus tuvastas, et haldusakti saab välja anda kõrvaltingimusega ja HKMS § 54 ja § 61 lg 2 p-st 5 tulenevalt oli haldusakt õiguslikus ja faktilises mõttes täidetav, siis ei olnud õigustatud kaebaja etteheide, et haldusaktist tulenevalt oli vastustaja kohustatud ja on kohustatud sõlmima kaebajaga veel mingeid muid kokkuleppeid, kui see oli ehitusloa tingimustes seatud.

Kõrvaltingimused, mida ei ole seatud, ei tinginud käesolevalt kaebaja õiguste rikkumist ja kaebuse arutamise vajadust. Isegi juhul, kui tuleks mõnda kõrvaltingimust mõista teistsugusena, kui seda käsitleb kaebaja, nähtuks ikkagi, et nii nagu haldusaktigi puhul, kehtib ka kõrvaltingimus vaid juhul, kui haldusakt on kehtiv. Kui haldusakti kui tahteavalduse sisu iseloomustab selle kehtivus, siis see kehtib ka kõrvaltingimuste kohta. Kehtiv on see haldusakt, millel on omadus tuua kaasa õiguslikke tagajärgi; õigusvastast haldusakti tuleb reeglina täita, kuniks ta tunnistatakse kehtetuks.

Haldusakti automaatset kehtetust (tühisust) kaasa toovaid tagajärgi kaebaja ei ole esile suutnud tuua ja neid kohtule esitatud andmetest ka ei nähtu. Kuigi planeeringut ei ole kehtetuks tunnistatud, ei saa ka sellest järeldada, et ehitusluba on juba sellest tulenevalt automaatselt kehtiv ja selle kehtivus ei saa lõppeda. Kuigi planeeringu selgesõnaline kehtetuks tunnistamine tooks kaasa ka ehitusloa kehtetuks tunnistamise vajaduse, ei ole antud juhul sellist olukorda tekkinud. Kohtule ei nähtu, et vaidlus oleks selles, kas haldusakt hakkas kehtima, kuivõrd sellist küsimuse püstitust ei nähtu ja ka kohtule ei nähtu, et esineks olukord, mil haldusakt ei oleks hakanud kehtima, seega ta eksisteeris ja evis õigusi ja kohutusi selle kehtivuse aja jooksul.

Haldusakti kehtivus lõpeb selle kehtetuks tunnistamisega haldusakti andnud või mõne teise pädeva haldusorgani poolt kas vaidemenetluses või vastavalt HMS §-dele 64. Ka HMS § 61 (kehtivuse eeldused) lg 2 märgib, et haldusakt kehtib adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. Kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, hakkab avalikult teatavaks tehtud haldusakt kehtima 10. päeval pärast avaldamist ning lg 2, et haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti.

Erinevatel alustel kehtivuse lõppemisel on erinevad õiguslikud tagajärjed. Haldusakti kehtivust saab haldusorgan kaotada, kui ta soovib selle kehtivust kaotada ja selle tõttu ta tunnistab selle kehtetuks, mil haldusaktikehtivus lõpeb ja see ei ole enam kellelegi täitmiseks kohustuslik ja haldusakt on kaotanud oma õigusjõu. Vastustajal puudus põhjus soovida ehitusloale märgitud tähtajal takistada ehitamist, selleks puudus põhjus. Kohus nõustub kokkuvõttes kolmanda isiku seisukohtadega ja kuivõrd antud juhul nähtub, et ehitusluba kehtis haldusakt kehtivusajani, ka ei nähtu kohtule, et ehitamisega oleks alustatud, siis on seadusest tuleneval alusel haldusakti kehtivus lõppenud.

Kuna vastavalt Ehitusseaduse §-le 25 lg 3 loetakse ehitamise alustamise päevaks esimest ehitusprojektile vastavate tööde tegemise päeva ja kohtule ei ole esitatud ka neid andmeid, et keegi oleks esitanud tööde alustamiseks vajalikku teatist/taotlust, siis ei olnud ka sellest tulenevalt võimalik järeldada, et haldusakt on kehtiv. Kohtule i nähtu, et esineks asjaolusid, mis tingiksid vajaduse anda välja eraldiseisvalt kehtetuks tunnistamiseks haldusakti, juhul, kui kaebaja seda sooviks, sest haldusakti kehtivus lõpeb iseenesest üldjuhul selle lõpliku täimisega või siis haldusakti kehtivusaja lõppemisega (HMS § 61 lg 2).

Ülejäänud haldusakti kehtivuse lõppemise viisid on selle tühistamine või kehtetuks tunnistamine haldusorgani poolt. Seega leiab kohus, et kuivõrd kaebaja õiguste rikkumist kaebuse alusel ei nähtu ning kuivõrd ehitusloa alusel hiljemalt 09.02.12.a. ehitustegevusega ei ole alustatud, on ehitusluba seaduse alusel automaatselt kaotanud oma kehtivuse alates 09.02.12.a. ning ehitusloa täiendav tühistamine või kehtetuks tunnistamine ei ole vajalik. Kaebaja muud nõuet kohtule ei soostunud esitama (HKMS § 5 lg 1 p 6 alusel) ja käesolevalt nähtub, et ka ehitusregistri kannete alusel ei saaks tekkida kaebajal kartust, justkui võiks keegi isik ehitusluba lugeda kehtivaks.

Kohus leiab, et kaebaja muud väited ei võimalda samuti kaebust rahuldada. 37.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja menetluskulud tuleb jätta tema kanda, kuna kaebus jääb rahuldamata. Teised menetlusoalised ei ole esitanud menetluskulude nõuet, seega jäävad tehtud kulutused menetlusosaliste kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karin Kalmiste Kohtunik