4-13-6258/10 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Väärteoasi nr. 4-13-6258

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel

17.märtsil 2014.a Tartu kohtumajas,

Tartu Maakohtu kohtunik Anneli Tanum, vaadanud läbi V.J-i kaebuse Politseija

Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 07.septembri 2013.a otsusele väärteoasjas nr. 2780,13,002616,

t u v a s t a s:

Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 07.septembri 2013.a otsusega väärteoasjas nr. 2780,13,002616 (tl 3-4) karistati V.J-i relvaseaduse (RelvS) § 45 lg 1 sätestatud nõude rikkumise eest RelvS § 89¹³ järgi rahatrahviga 30 trahviühikut, s.o 120 eurot.

Otsuse kohaselt hoidis ja omas V.J 25.aprillil 2013.a kella 00.47 paiku XXXX oma elukohas 16 laskekõlbulikku 12-kaliibrise sileraudse püssi padrunit, samas kui tal puudus luba nimetatud padrunite hoidmiseks. Sellega rikkus V.J RelvS § 45 lg 1 nõuet ja pani tahtlikult toime RelvS § 89¹³ sätestatud väärteo. Kergendava asjaoluna on kohtuväline menetleja arvestanud KarS § 57 lg 1 p 3 sätestatud asjaoluga. Lisaks rahatrahvile tuleb V.J otsuse kohaselt tasuda ka ekspertiisi teostamisega seotud kulu 420 eurot.

Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 18.septembri 2013.a määrusega lükati V.J-ile väärteoasjas nr. 2780,13,002616 määratud rahatrahvi täitmisele pööramine edasi alates 23.septembrist 2013.a kuni 07.septembrini 2014.a.

23.septembril 2013.a saabus Tartu Maakohtusse V.J-i kaebus (tl 1-2), milles ta palub temale Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 07.septembri 2013.a otsusega väärteoasjas määratud rahatrahvi vähendamist. Kaebuse kohaselt puuduvad V.J varasemad samaliigilised rikkumised ja teiste väärtegude eest määratud rahatrahvid on tasutud. Padruneid omandades ei olnud ta teadlik, et need on töökorras ja nende hoidmine võib olla seadusevastane. Padrunite omandamise eesmärk ei olnud neid hiljem kasutada ning oma tegu ta kahetseb. Kui kohus ei pea rahatrahvi vähendamist põhjendatuks, siis palub V.J lükata rahatrahvi täitmine jätkuvalt 12 kuuks edasi ja samuti määrata aastane tasumistähtaeg menetluskulule. Kaebuse esitaja kinnitab, et on huvitatud kõigi oma rahaliste kohustuste tasumisest, ilma, et neid sundtäitmisele pöörataks ja palub arvestada, et tal tuleb tasuda ka kriminaalasjas välja mõistetud menetluskulusid ja vara konfiskeerimise asendusraha. Kuna püsiv kuusissetulek on tal hetkel umbes 450 eurot, siis ei ole menetluskulu ühekordse maksena võimalik tasuda ja sundtäitmisele pööramisel oleks teiste rahaliste kohustuste täitmine oluliselt raskendatud.

15.novembril 2013.a saabus Tartu Maakohtusse kohtuvälise menetleja Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri kirjalik seisukoht V.J-i kaebusele. Kohtuväline menetleja leiab, et V.J-ile määratud rahatrahvi vähendamine ei ole võimalik, kuna määratud karistus on kooskõlas tema poolt toime pandud rikkumise raskusega ning vastab KarS § 56 sätestatud karistamise alustele. Seetõttu tuleb kohtuvälise menetleja hinnangul jätta esitatud kaebus rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

RelvS § 45 lg 1 kohaselt võib relva ja laskemoona hoida isik, kellel on relvaluba või tegevusluba relvade või laskemoona valmistamiseks, müügiks, parandamiseks, ümbertegemiseks või hoidmiseks teenusena. RelvS § 89¹³ sätestab vastutuse tulirelva laskemoonaks olevate sileraudse tulirelva padrunite ja kuni 12,7 mm kaliibriliste vintraudse tulirelva padrunite ebaolulises koguses ebaseadusliku käitlemise eest, tingimusel et käitlejal puudus juurdepääs nende padrunite kasutamiseks ettenähtud tulirelvale ja käideldud laskemoon ei olnud lõhkevõi süütekuuliga, või gaasirelvapadrunite ebaseadusliku käitlemise eest.

Menetlusaluse isiku V.J-i ütluste (tl 15), Politseija Piirivalveameti Lõuna

Prefektuuri 25. aprilli 2013.a läbiotsimisprotokolli (tl 20-23) ja Eesti Kohtuekspertiisi

Instituudi 26. juuni 2013. a ekspertiisiaktiga nr. 13E-TB0075 tuleb lugeda tõendatuks, et väärteootsuses nimetatud ajal leiti V.J-i

elukohast XXXX kuusteist laskekõlbulikku 12-kaliibrise sileraudse püssi padrunit. V.J-i enda ütluste kohaselt leidis ta need padrunid ehitustöid tehes ühelt objektilt ja otsustas koju tuua, samas kui Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 04. juuli 2013. a õiendist nähtuvalt tal relvaluba puudub. Kohus leiab, et eeltooduga tuleb V.J-i poolt RelvS § 45 lg 1 sätestatud nõude rikkumine ja sellega RelvS § 89¹³ sätestatud väärteo toimepanemine tõendatuks lugeda.

Kohus leiab, et subjektiivsest küljest pani V.J RelvS § 89¹³ sätestatud väärteo toime vähemalt hooletusest. KarS § 18 lg 3 sätestab, et isik paneb süüteo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Selleks, et heita isikule ette hooletust, peab kohus tuvastama, et isik on rikkunud mingit hoolsuskohustust ehk jätnud mingi ühiskonnas eksisteeriva käitumisreegli täitmata, mille tähelepanemiseks ja täitmiseks ta oli kohustatud. Kõik relva ja padruneid käitlevad isikud peavad olema hoolikad ja tähelepanelikud, et mitte asetada ohtu nii ennast kui ka teisi ühiskonnaliikmeid. V.J on tunnistanud, et omandas padrunid ehitusobjektilt, arvates, et need pole töökorras, sest leiuhetkel olid need läbi vettinud. Ta hoidis need alles teadmata, et see võiks olla seadusevastane ning tema eesmärgiks ei olnud neid ühelgi viisil kasutada. Isik oleks pidanud olema tähelepanelikum, st kindlaks tegema, kas tegemist on töökorras padrunitega, mitte lihtsalt eeldama, et kui tegemist on läbivettinud padrunitega, siis järelikult need ei tööta.

Ehitusobjektilt lammutamise käigus leitud padrunitest oleks pidanud teatama

päästeteenistusele. Lisaks peaks iga mõislik inimene teadma, et relvade ja padrunite käitlemine võib minna vastuollu RelvS sätestatud nõuetega. Seega oma tähelepanematu ja hooletu suhtumisega rikkus V.J temale tulenevat üldist hoolsuskohustust ja pani sellega hooletusest toime väärteo. Ta ei teadnud süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud teadma.

Kohus ei ole V.J-i puhul tuvastanud õigusvastasust ja süüd välistavate asjaolude esinemist. Samuti ei ole kohus tuvastanud kohtuvälise menetleja poolt väärteoasja menetlemisel olulisi väärteomenetlusõiguse rikkumisi.

KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü ning karistuse mõistmise või määramise puhul tuleb arvestada ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

RelvS § 89¹³ sätestatud väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni

300 trahviühikut või arest. KarS § 47 lg 1 kohaselt on väärteo eest kohaldatava rahatrahvi minimaalmäär 3 trahviühikut.

Kohtuväline menetleja on pidanud vajalikuks karistada V.J-i RelvS § 89¹³ järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest 30 trahviühiku, s.o 120 euro suuruse rahatrahviga.

Kohus ei ole tuvastanud, et V.J-i puhul esineks karistust raskendavaid asjaolusid. Kergendava asjaoluna tuleb arvestada tema puhtsüdamliku kahetsusega.

Kohtuväline menetleja on pidanud võimalikuks karistada V.J-i RelvS § 89

13 järgi

kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest 30 trahviühiku suuruse rahatrahviga. Tegemist on sanktsiooni esimesse kolmandikku jääva karistusmääraga. Kohus arvestab seda, et V.J on pannud toime üldohtliku süüteo, kuid samas on ta oma tegu ka siiralt kahetsenud.

Padrunid ei olnud tema enda sõnul mõeldud kasutamiseks, ta tõi need lihtsalt peale ehitusobjektilt leidmist koju ning politsei poolsel läbiotsimisel andis need ka koheselt vabatahtlikult välja. Kohus leiab, et eeltoodut arvestades ei ole põhjendatud karistada V.J-i sanktsiooni alammääralise karistusega, kuid samas ei ole põhjendatud ka oluliselt suurem karistus. Seega kohtuvälise menetleja poolt V.J-ile määratud karistus vastab tema süü suurusele ning arvestatud on muid karistuse määramisel olulisi asjaolusid.

Arvestades eeltoodut tuleb V.J-i kaebus jätta rahuldamata ja temale määratud karistus muutmata.

Lisaks väärteootsuse vaidlustamisele on V.J taotlenud kohtult ka rahatrahvi täitmise edasilükkamist ja menetluskulu tasumise pikendamist aasta võrra.

Kohus leiab, et kuna Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 18.septembri 2013.a määrusega on V.J-ile määratud rahatrahvi täitmisele pööramine juba kuni

07.septembrini 2014.a edasi lükatud, siis ei ole selle täiendav edasilükkamine enam põhjendatud. Kohus peab vajalikuks märkida, et seaduse mõtte kohaselt saab rahatrahvi täitmisele pööramist edasi lükata maksimaalselt 1 aasta võrra, mida on antud juhul ka tehtud. Seega ei ole rahatrahvi täitmisele pööramise täiendav edasilükkamine hetkel võimalik ja arvestades seda, et V.J on veel piisavalt aega rahatrahvi tasumiseks, ka sisuliselt põhjendatud. Samas peab kohus põhjendatuks võimaldada V.J tasuda temalt väärteootsusega välja mõistetud menetluskulu pikema tähtaja jooksul kui väärteootsuses toodud 15 päeva. Seejuures arvestab kohus nii V.J-ilt välja mõistetud menetluskulu suurust, tema sissetulekuid kui ka tema enda poolt viidatud asjaolu teiste rahaliste nõuete tasumise kohta. Seega leiab kohus, et on põhjendatud tühistada Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 07.septembri 2013.a otsus väärteoasjas nr. 2780,13,002616 V.J-ilt välja mõistetud menetluskulude tasumist puudutavas osas ja määrata, et tal on õigus tasuda väljamõistetud menetluskulu osade kaupa 1 aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest alates.

Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VtMS) § 132 – § 135, kohtunik o t s u s t a s:

Jätta kaebus rahuldamata ning Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri V.J-i

07.septembri 2013.a otsus väärteoasjas nr. 2780,13,002616 karistamises V.J-i muutmata.

Tühistada Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 07.septembri 2013.a otsus väärteoasjas nr. 2780,13,002616 välja mõistetud menetluskulude tasumist V.J-ilt

puudutavas osas ja määrata, et on õigus tasuda väljamõistetud V.J

menetluskulud, s.o ekspertiisi tegemisega seotud kulud nelisada kakskümmend (420) eurot osade kaupa ühe (1) aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest alates.

Rahatrahv tuleb tasuda hiljemalt 08.septembriks 2014.a ühele järgmistest

Rahandusministeeriumi arveldusarvetest: 10220034796011 (SEB Pank), 221023778606 (Swedbank), märkides viitenumbriks 10220135224217. Menetluskulud tuleb tasuda ühe (1) aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest ühele järgmistest

Rahandusministeeriumi arveldusarvetest: 10220034796011 (SEB Pank), 221023778606 (Swedbank), märkides viitenumbriks 10220135224217.

Rahatrahvi ja menetluskulude vabatahtlikult tasumata jätmisel määratud tähtaja jooksul pööratakse kohtuotsus kohtutäituri kaudu sundtäitmisele, millega kaasnevad täitekulud.

Kohtunik