3-13-70100/31 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. märts 2014, Tallinn

Haldusasja number

3-13-70100

Haldusasi

MTÜ Spordiklubi Martin Reimi Jalgpallikool

kaebus Maksu- ja Tolliameti 28. oktoobril 2013

maksuotsuse

nr

12.2-3/11339-16

tühistamise

nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 3. märtsil 2014

Menetlusosalised

Kaebaja: MTÜ Spordiklubi Martin Reimi Jalgpallilkool

Esindajad: v.adv Aivar Pilv ja v.adv Jaak Siim

Vastustaja: Maksu- ja Tolliamet

Esindajad: Pille Lehis ja Karolin Lorents

RESOLUTSIOON

1. Jätta MTÜ Spordiklubi Martin Reimi Jalgpallikool kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud poolte enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus hiljemalt 14. aprillil 2014 esitada

apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 180, §

181 lg 1).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS

1. MTÜ Spordiklubi Martin Reimi Jalgpallikool (edaspidi jalgpallikool) tegevuse põhikirjaline

eesmärk on anda 5-16aastastele Viimsi valla noortele võimalus mängida ja harjutada jalgpalli

professionaalsete treenerite käe all. 2011. aastal osales treeningtegevuses 185 last ja noort, kes

olid jagatud 11 rühma. Oma tulu sai mittetulundusühing treeningtegevuses osalenute

vanemate poolt makstud tasudest, Viimsi valla ja Tallinna linna ning Eesti Jalgpalliliidu poolt

saadud toetustest ja vähesel määral ettevõtlustegevusest. 2011. aastal tegi jalgpallikool viiele

treeninguid läbi viinud isikule nendega sõlmitud stipendiumilepingute alusel igakuiselt

väljamakseid. Kokku tehti I.L.ale väljamakseid 15 032,04 eurot, P.S.le 2375,19 eurot, M.K.le

5543,67 eurot, S.P.ile 1800 eurot ja M.P.le 700 eurot.

2. Maksu- ja Tolliamet tegi 28. oktoobril 2013 maksuotsuse nr 12.2-3/11339-16, määrates

MTÜ poolt täiendavalt tasumisele kuuluva 18 020,54 suuruse maksusumma, mis koosnes

töötasuväljamaksetelt

kinnipidamisele

kuuluvast

tulumaksust,

sotsiaalmaksust,

töötuskindlustusmaksetest ja kogumispensioni maksetest. Maksuotsuses leitakse, et

jalgpallikooli poolt I.L.ale, P.S.le, M.K.le, S.P.ile ja M.P.le 2011. aastal makstud stipendiumite

näol on tegelikult tegemist töötasudega. Maksuotsust põhjendatakse kokkuvõtlikult järgmiste

asjaolude ja seisukohtadega:

▫

stipendium on isikule korrapäraselt antav rahaline toetus eesmärgiga edendada tema hariduslikku,

kunstilist või sportlikku tegevust; stipendiumi ei anta eelnevate teenete eest ning see ei eelda

vastusooritust saaja poolt;

▫

Martin Reimi ja treenerite seletuste kohaselt maksti stipendiumi treeningrühmade juhendamise

eest ning vastavalt juhendatavate rühmade arvule ja treeneri kvalifikatsioonile;

▫

treenerite kvalifikatsioon oli stipendiumi saamise eelduseks, sest põhikirjaliste eesmärkide ja

lepinguliste kohustuste täitmiseks pidi jalgpallikoolil olema vähemalt teatud hulk teatud

kvalifikatsiooniga treenereid;

▫

stipendiumite määramise avalik konkurss oli üksnes formaalne – 2011. aastal tegutsenud

treeneritel olid Martin Reimiga juba enne konkursiavalduste esitamist sõlmitud kokkulepped

jalgpallikoolis kindlate ülesannete täitmise kohta;

▫

Martin Reim ise on kinnitanud, et jalgpallikoolil polnud raha kõigile palga maksmiseks, mistõttu

valiti tasu maksmise viisiks stipendium;

▫

2011. aastal kehtinud jalgpallikooli põhikirja kohaselt ei olnud stipendiumite maksmine

jalgpallikooli põhikirjaliseks tegevuseks;

▫

treeneri poolt sportlaste juhendamine ei ole käsitatav sporditegevusena;

▫

stipendiumilepingutes ei ole sätestatud stipendiumi saaja kohustust treeningrühmasid juhendada,

ent selleks, et täita oma lepingulisi kohustusi, vajas jalgpallikool treeneritööd tegevaid isikuid;

▫

stipendiumilepingutes sisalduvad sätted on omased ka töölepingule ega erine põhimõtteliselt

jalgpallikooli ning Martin Reimi ja O. R. vahel sõlmitud treeneritööd reguleerivatest

töölepingutest;

▫

stipendiumi saajatest treenerid pidid täitma treeningplaani nagu töölepingu alusel töötanud

treeneridki ning stipendiumi maksti neile igakuiselt kokkulepitud summas;

▫

treenerite seletustest nähtuvalt olid nad juba enne 2011. aastat tihedalt seotud jalgpallikooli

tegevusega – I.L., P.S. ja M.K. juhendasid 2011. aastal samu gruppe, kellega nad tegelesid ka 2010.

aastal, M.P. oli varem ise mängijana teinud tasuta abitreeneri tööd, S.P. õppis treeneritööd O. R.

treeningute juures;

▫

eluliselt ebausutav on, et treener oli vaba otsustamaks, kas ta jätkab treeningute läbiviimist lepingu

perioodi lõpuni või mitte ja et jalgpallikool jätkaks talle stipendiumi maksmist sõltumata

treeningute läbiviimisest;

▫

asjaolu, et jalgpallikool ei vormistanud treeneritega töölepingu seaduse nõuetele vastavat

töölepingut või ei kindlustanud treeneritele kõiki tööseadustest tulenevaid garantiisid, ei tähenda

veel seda, et töösuhet ei olnud;

▫

jalgpallikool deklareeris I.L.a ja M.K. eest sotsiaalmaksu minimaalse kuumäära järgi, soovides

sellega tagada isikutele ravikindlustuskaitset; P.S.l ja S.P.il oli olemas teine töökoht ning neile

sotsiaalkindlustuskaitse tagamine jalgpallikooli poolt polnud seetõttu vajalik;

▫

Eesti Haigekassa kinnitusel oli I.L.al ravikindlustus jalgpallikooli kaudu ajavahemikul 10. augustist

2008 kuni 16. jaanuarini 2013 võlaõigusliku lepingu alusel;

▫

jalgpallikooli otsustas stipendiumi maksmise kasuks tulenevalt väiksemast maksukoormusest,

mitte stipendiumi mõistele antud teistsugusest tõlgendusest ega soovist maksata treeneritele

stipendiume enesearenduseks või kutsekvalifikatsiooni säilitamiseks;

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

3. MTÜ Spordiklubi Martin Reimi Jalgpallikool esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles

taotleb Maksu- ja Tolliameti 28. oktoobri 2013 maksuotsuse nr 12.2-3/11339-16 tühistamist.

Kaebaja on seisukohal, et kuivõrd stipendiume maksti nii õppetöö kui ka sporditegevuse

eesmärgil, kaebaja oli kantud tulumaksusoodustusega ühingute nimekirja ning stipendiumite

määramine ja maksmine toimus Vabariigi Valitsuse 20. juuni 2000 määruses nr 196 „Õppe- ja

teadustööks ning loominguliseks ja sporditegevuseks antavate stipendiumite tulumaksust

vabastamise tingimused“ (edaspidi VVm 196/2000) sätestatud tingimustel, siis on need

tulumaksuseaduse (TuMS) § 19 lg 3 p 5 kohaselt maksuvabad.

4. Kaebaja on seisukohal, et treeneri kutse omandamine ning säilitamine on olemuslikult

käsitletav õpinguprotsessina ning treeneritele makstud stipendiumi tuleb käsitada vähemalt

osaliselt kui hariduslikul eesmärgil makstud stipendiumi. Kaebaja viitab Eesti Vabariigi

haridusseaduse (HS) § 4 lõikele 4 ja §-le 18 ning leiab, et kutseharidus on osa

haridussüsteemist ja treenerite tegevust ei saa käsitada pelgalt sporditegevusena, eirates

seejuures treenerite kutseharidusega (s.t õppetegevusega) seonduvat. Kaebuse täienduses

selgitab kaebaja, et ei ole väitnud, nagu tema tegevuseks oleks kutsehariduse andmine ning

selgitab, et treenerid tegelesid juba omandatud kutsetaseme säilitamisega, mitte kutsehariduse

omandamisega, kusjuures treenerile ei tasutud stipendiumit mitte treeningute läbiviimise, vaid

selle eest, et treener jätkuvalt täitis stipendiumilepingu eeldusi (s.t omas vajalikku kutsetaset).

5. Kaebaja viitab vaidlusaluseid stipendiume saanud treenerite suulistele seletustele, milles

kõik kinnitasid, et tegutsevad treenerina enda arendamise eesmärgil. Kaebaja hinnangul on

maksuhaldur neid seletusi põhjendamatult eiranud ja seeläbi uurimispõhimõtet rikkunud,

jättes maksuõigussuhte seisukohast olulised asjaolud välja selgitamata. Kaebaja märgib, et

maksuhaldur ei saa talle meelepärast versiooni kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat

tühimikku täita pelgalt enda siseveendumusega.

6. Kaebaja leiab, et treeneri tegevus on sporditegevus ja viitab selles osas spordiseaduse (SpS)

§-le 61 ning Vabariigi Valitsus 26. mai 2011 määruse nr 65 „Eesti spordiregistri asutamine ja

registri pidamise põhimäärus“ (edaspidi VVm 65/2011) §-le 2, samuti kõnealuse määruse

eelnõu seletuskirjale. Kaebaja leiab, et kui treenerite tegevus ei oleks käsitatav osalemisena

sporditegevuses, puuduks vajadus treenerite andmete kogumiseks Eesti Spordiregistrisse.

Kaebaja hinnangul ei saa ka vastustaja poolt kohtumenetluses viidatud VVm 65/2011 §-st 15

ega SpS § 6 lõikest 2 järeldada, et treener ei tegele sporditegevusega. Samuti leiab kaebaja, et

VVm 196/2000 normidest ei tulene, et sporditegevuseks antavad stipendiumid eeldavad

spordis osalemist füüsiliste jõupingutustega ning kuna treenerid on sporditegevuse

põhikomponendid, saab sporditegevuseks lugeda ka treenerite tegevust.

7. Kaebaja hinnangul tulenes talle õigus stipendiume maksta 1. oktoobril 2007 kinnitatud

põhikirja punktist 5.2 ning juhatuse 1. juuni 2008 otsusega kinnitatud stipendiumi statuudist.

Kaebaja märgib, et isegi kui möönda, et nimetatud statuudi kehtestamise õigust juhatusele

2008. aastal kehtinud põhikirjast ei tulenenud, on alates 2009. aasta üldkoosolekust alates

juhatuse tegevus heaks kiidetud, kuna juhatuse tegevust ei ole vaidlustatud.

8. Kaebaja hinnangul eelnes stipendiumite määramisele VVm 196/2000 §-s 4 nimetatud

avalik konkurss, mille teade avaldati jalgpallikooli kodulehel. Kaebaja ei nõustu maksuhalduri

järeldusega konkursi formaalsuse kohta, ning viitab kõigi asjassepuutuvate treenerite

suulistele seletustele, milles nad kinnitasid, et said info stipendiumite kohta just kodulehel

avaldatud konkursikuulutusest. Samas selgitab kaebaja, et kuivõrd kõik stipendiaadid olid

jalgpallikooliga kas mängija või lapsevanemana varem seotud, on loomulik, et nad pöördusid

stipendiumite kohta selgituste saamiseks ka jalgpallikooli juhi Martin Reimi poole.

9. Kaebaja on seisukohal, et isegi kui nõustuda maksuhalduri seisukohaga, et stipendiumite

maksmine ei olnud kaebaja põhikirjaline tegevus, ei kuulu stipendiumid maksustamisele

usalduse kaitse põhimõttest tulenevalt. Kaebaja leiab, et maksuhalduri tegevus on kallutanud

kaebajat käituma viisil, mis maksuhalduri hinnangul seadusega kooskõlas ei ole. Kaebaja

viitab Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2006 määruse nr 279 „Tulumaksusoodustusega

mittetulundusühingute, sihtasutuste ja usuliste ühenduste nimekirja koostamise kord,

nimekirja koostamiseks esitatavate dokumentide loetelu, ühingu nimekirja kandmise ja sealt

kustutamise kord ning asjatundjate komisjoni moodustamise kord, selle töökorraldus, samuti

liikmete nimetamise ja tagasikutsumise kord“ (edaspidi VVm 279/2006) §-des 4 ja 5

sätestatud maksuhalduri kohustusele tulumaksusoodustusega isikute nimekirja kantud isikud

kontrollida. Kaebaja märgib, et enam kui 4 aasta jooksul ei näinud maksuhaldur

mingisuguseid

minetusi

selles,

et

jalgpallikool

maksis

treeneritele

stipendiumeid

tulumaksuvabalt. Kaebaja hinnangul tekitas võrdlemisi pikk periood temas õigustatud ootuse,

et nimekirja kandmisel ning sellele järgnevatel aastatel teostas maksuhaldur regulaarset

kontrolli nimekirja kantud isikute üle. Usalduse kaitse põhimõtte osas viitab kaebaja ka

Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-23-09.

10. Kaebaja hinnangul on maksuhaldur vääralt kohaldanud võlaõigusseadusest (VÕS)

tulenevat lepingute tõlgendamise regulatsiooni. Kaebaja viitab VÕS § 29 lõigetele 1, 4 ja 5

ning Riigikohtu otsustele kohtuasjades 3-2-1-44-09 3-3-1-72-04 ja 3-3-1-89-10 ning leiab, et

eelkõige tuleb lähtuda poolte ühisest tahtest ja tehingu majanduslikust resultaadist, mida

maksuhaldur uurimispõhimõttest tulenevalt põhjalikult kontrollima peab. Kaebaja leiab, et

kõik maksuhaldurile esitatud stipendiumilepingud on sõlmitud eesmärgiga tunnustada

jalgpalliasjatundjaid, lepingute eesmärgiks ei olnud treeneritega töösuhte loomine ning need ei

kohusta stipendiumi saajat treeninguid läbi viima. Kaebaja peab meelevaldseks maksuhalduri

järeldust, et jalgpallikool vajas treenereid ning järelikult on stipendiumilepingud käsitletavad

töölepingutena. Kaebaja leiab, et stipendiumilepingute sätted lepingu kokkuleppel muutmise

kohta, vaidluste lahendamise kohta läbirääkimistega ja igakuise kokkulepitud suuruses

stipendiumi maksmise kohta, ei muuda neid olemuselt töölepingutest, kuna selliseid sätteid

sisaldavad kõik võlaõiguslikud lepingud.

11. Kaebaja viitab töölepingu seaduse (TLS) § 1 lõikele 1 ja Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-

2-1-9-05 ning leiab, et ükski eeltoodud lahendis käsitletud kuuest eeldusest, mis lubaks suhet

kvalifitseerida töösuhteks, ei ole käesoleval juhul täidetud. Kaebaja toob välja, et

stipendiumilepingud sõlmiti tähtajaliselt, ilma, et oleks olnud täidetud TLS §-s 9 sätestatud

tähtajalise töölepingu sõlmimise eeldused. Kaebaja hinnangul teadsid ka treenerid

stipendiumilepingu tähtaegsusest ega saanud eeldada, et treeneritöö võimalus on neil ka

edaspidi. Teiseks märgib kaebaja, et ei andnud stipendiaatidele kohustuslikke juhiseid ega

kontrollinud nende täitmist. Kaebaja selgitab, et treenerite otsustusõigus ei olnud piiratud

ning viitab selles osas asjassepuutuvate treenerite poolt maksumenetluses antud suulistele

seletustele. Kaebaja selgitab, et treeneritel oli küll teada, millised saalid on vabad, kuid

treeneritel oli endal vaba voli otsustamaks, treeningute sisu, aja ning võistlustel osalemiste üle.

Kaebaja toob välja ka selle, et stipendiumilepingutes ei ole sätestatud treeneritele tagatisi

ja/või hüvesid, mis on omased töösuhtele. Mis puudutab stipendiumi maksmist igakuiselt,

siis selles osas viitab kaebaja maksuhalduri poolt kasutatud stipendiumi mõistele, mille

kohaselt toimubki stipendiumi maksmine korrapäraselt. Seoses maksuhalduri väitega, et

jalgpallikool varustas vähemalt osad treenereid töövahenditega, selgitab kaebaja, et varustas

töövahenditega need treenerid, kes töötasid töölepingu alusel ning kui vastavad töövahendid

(näiteks pallid) ei olnud nende kasutuses, said neid kasutada stipendiaadid.

12. Kaebaja hinnangul on üldlevinud praktika, et stipendiumi maksmisel eeldatakse saajalt

teatud määral vastusooritust – Tartu Ülikoolis üliõpilastele makstavatele stipendiumite puhul

on nõutavaks vastusoorituseks hea õppeedukus; Eesti Olümpiakomitee poolt välja antavate

stipendiumite eelduseks on Eesti esindamine rahvusvahelistel spordivõistlustel.

13. Kaebaja viitab Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-3-1-79-11 ja leiab, et maksuhaldur on

vääralt kohaldanud MKS §-i 84, kuivõrd kaebaja kasutatud tehingu vorm ei ole ebakohane,

sest Eestis on laialt levinud praktika, kus spordiklubid maksavad sportlastele ja/või

treeneritele stipendiumeid.

14. Kaebaja ei nõustu ka maksuhalduri poolt tuvastatud maksusummade suurustega. Kaebaja

toob välja, et 2011. aastal oli töötasu alammääraks täistööajaga töötamisel 278,02 eurot kuus,

samas kui vähemalt kolm maksukohustuslase juures töötavatest treeneritest (P. S., S. P. ja M.

P.) teenisid sellest alammäärast vähem. Kaebaja märgib seejuures, et kui maksuhaldur on

seisukohal, et eelnimetatud isikud töötasid osalise tööajaga, oleks tulnud ka tuvastada, milline

nende tööaeg oli. Kaebaja toob välja, et kui maksuhaldur leidis, et S. P. ja P. S. brutotöötasu

oli 263,16 eurot, siis pidanuks nad töötama 0,95-koormusega ning M. P. oma 130,23 euro

suuruse brutopalga juures 0,47-lise koormusega. Kaebaja selgitab aga, et tegelikult töötasid

kõik eelnimetatud treenerid peaaegu identse koormusega: P. S. juhendas ühte gruppi kaks

kuni kolm korda nädalas, S. P. samuti ühte gruppi esiti kaks, hiljem kolm korda nädalas ning

M. P. ühte gruppi nii, et treeningud pidid toimuma kuni kolm korda nädalas, aga enamasti

toimusid kaks korda nädalas.

15. Kaebuse täienduses leiab kaebaja, viidates Euroopa Kohtu otsustele kohtuasjades C-

66/85, C-138/02 ja C-456/02, et antud juhul ei saa treenereid töötajatena käsitada juba

seetõttu, et reaalselt viisid nad treeninguid läbi keskmiselt 3 kuni 4,5 tundi nädalas, mis

moodustab 7,5-11% täistööajast.

16. Kaebaja ei nõustu ka täiendavalt tasumisele kuuluvate maksusummade arvutamise

metoodikaga ning leiab, et isegi kui stipendiumilepingud käsitada majandusliku sisu poolest

töölepingutena, siis tuleks lepingus kokku lepitud summasid käsitada brutotöötasudena.

Kaebaja leiab, et maksuhaldur ebaõigesti suurendanud stipendiumilepingutes märgitud tasude

suurusi, mille tulemuseks on paratamatult maksukohustuse ebaõige leidmine.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

17. Maksu- ja Tolliamet vaidleb MTÜ Spordiklubi Martin Reimi Jalgpallikool kaebusele vastu

ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja leiab, et kui käsitada treenerite tegevust

jalgpallikoolis

kutsehariduse

omandamisena,

siis

tuleks

jalgpallikooli

käsitada

kutseõppeasutusena või täienduskoolituse asutusena vastavalt HS §-dele 21 või 26. Vastustaja

leiab, et kaebaja näol pole tegemist kummagagi, kuna jalgpallikool ei ole asutatud

kutseõppeasutuse seaduse alusel ning treenerite koolitamine ei ole olnud jalgpallikooli

põhikirjaliseks eesmärgiks.

18. Vastustaja leiab, et treenerite endi hinnang, mille kohaselt oli tehtava töö eesmärgiks

enesearendamine, ei anna alust väita, et maksuvabade stipendiumite maksmine oli õige ega

muuda töö iseloomu stipendiumile vastavaks.

19. Vastustaja jääb maksuotsuses esitatud seisukohale, et treener on SpS § 6 lõikes 2 sätestust

tulenevalt sportlasi ja teisi spordis osalevaid isikuid juhendav spordispetsialist, mitte otse ise

spordis osalev isik. Vastustaja ei pea asjakohaseks kaebaja viiteid spordiregistri pidamist

reguleerivatele normidele, kuna need reguleerivad vaid andmekogu pidamist. Vastustaja toob

välja, et kui lähtuda eelviidatud normidest, saaks väita, et ka spordirajatised osalevad

sporditegevuses.

20. Vastustaja selgitab ka, et üksnes see, et stipendiumite määramise konkurss oli fiktiivne, ei

ole antud juhul olnud maksu määramise aluseks, küll on aga fiktiivse konkursi läbiviimine

üheks asjaoluks, mis kinnitab, et tegelikult oli jalgpallikooli ja treenerite töösuhe. Vastustaja ei

vaidle vastu sellele, et konkursiteade jalgpallikooli kodulehel avaldati, ent peab konkurssi

formaalseks, kuna tegelikkuses peeti potentsiaalsete treenerikandidaatidega lepingulisi

läbirääkimisi nagu seda tehakse töösuhete loomise eesmärgil. Siinkohal viitab vastustajagi

asjassepuutuvate treenerite suulistele seletustele, millest tulenes, et kõigil neil oli olemas

eelnev kontakt Martin Reimiga, nad olid spordiklubiga mingil viisil varasemalt seotud.

Vastustaja leiab, et kaebaja poolt esitatud e-kirjad teiste väidetavalt stipendiumitest huvitatud

isikutega kinnitavad samuti seda, et isikud pöördusid Martin Reimi poole sooviga saada

treenerina tööd ning ühestki kirjast ei nähtu, et nad oleksid teadlikud stipendiumikonkursi-

kuulutusest.

21. Vastustaja ei nõustu kaebaja käsitlusega, mille kohaselt ei vajanud jalgpallikool treenereid,

vaid treenerid vajasid jalgpallikooli, et kutset säilitada. Vastustaja leiab, et sellisel juhul jääb

arusaamatuks kaebaja poolt treenerite koolituskulude eest tasumine, sest kui kaebaja ei

vajanud treenerite tööd, on arusaamatu, miks maksta nende koolituse eest. Vastustaja viitab

Martin Reimi seletusele ning leiab, et tegelikult vajab aga kaebaja näiteks kohalike

omavalitsuste eelarvest ja Eesti Jalgpalliliidust toetuste saamiseks teatud tasemega treenereid.

22. Vastustaja leiab, et kontrollitaval perioodil ei olnud stipendiumite maksmine kaebaja

põhikirjaliseks tegevuseks, kuna kehtivas põhikirjas sellist tegevust nimetatud ei olnud.

23. Vastustaja ei nõustu kaebaja poolt usalduse kaitse põhimõttele tuginemisega ning selgitab,

et maksuhaldur ei ole mingilgi viisil kinnitanud, et kaebaja maksukäitumine vastab nõuetele.

Vastustaja selgitab, et maksuhaldur saab isiku maksukohustuse kohta hinnanguid anda üksnes

maksukontrolli

või

siduva

eelotsuse

raames,

samas

kui

tulumaksusoodustusega

mittetulundusühingute nimekirja kandmise menetluse raames maksuhaldur isikute

maksukohustuse õigsust ei kontrolli ning ka sellest, et maksuhaldur kaebajat varem

kontrollinud ei ole, ei saanud talle tekkida mingit põhjendatud arusaama, et ta on toiminud

õigesti. Vastustaja leiab, et kontrollimenetluse tulemusena saab maksusumma määrata

seaduses sätestatud aegumistähtaja jooksul.

24. Vastustaja jääb maksuotsuses esitatud seisukohale, et sõlmitud stipendiumilepingud

vastavad tegelikult sisult töölepingutele. Mis puudutab võlaõiguslike lepingute tõlgendamist,

siis möönab vastustaja, et nende tõlgendamisel tuleb lähtuda poolte tahtest, ent maksustamise

juures on oluline majandusliku tõlgendamise reegel, mille kohaselt maksustamise objektiks

olevate majandustehingute tõlgendamisel lähtutakse eelkõige tehingu majanduslikust sisust,

mitte juriidilisest vormist. Vastustaja viitab ka Euroopa Kohtu lahendile kohtuasjas C-94/07

ning leiab, et töösuhte tuvastamise mõttes oluline, kas pooled kinnitavad, et nende tahe ei

olnud sõlmida töölepingut või mitte.

25. Vastustaja leiab, et kuigi stipendiumilepingute sõnastus ei kohusta treenerit treeninguid

läbi viima, tuleneb nende seletustest ja muudest tõenditest, et selline kohustus tegelikult neil

oli. Vastustaja selgitab, et treeningute läbiviimise kohustus vastava kvalifikatsiooni treenerite

poolt tulenes kaebajale Tallinna linna, Viimsi valla ja Eesti Jalgpalliliiduga sõlmitud

lepingutest ning liiati oli jalgpallikoolil kohustus lastevanemate ees, kes on tasunud laste

treeningute eest ning neil on õigustatud ootus, et makstud treeningtasu eest annab nende

lastele kokkulepitud ajal ja kohas trenni kvalifitseeritud treener.

26. Vastustaja leiab, et kaebaja ja treenerite vahel oli võlasuhe, mille osaks oli treenerite

vastusoorituskohustus, mis seisnes treeningute läbiviimises. Samuti on vastusaja seisukohal, et

vaidluse korral suhte iseloomu üle peab kaebaja tõendama, et tegemist ei olnud töösuhtega.

Vastustaja viitab siinkohal Riigikohtu seisukohale, et juhul, kui poolte kokkuleppel on ühtviisi

nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole

lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määrata, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid

mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks.

27. Vastustaja leiab, et jalgpallikooli ja treenerite vahel oli töösuhtele omane sõltuvussuhe,

mida kinnitavad Martin Reimi seletused, millest tuleneb, et treenerid tegutsesid tema

juhtimise all, treenerite otsustusvabadus oli üksnes üksikküsimustes, mis on iseloomulik

töösuhtele.

28. Mis puudutab kaebaja väidet, et antud juhul ei olnud täidetud ükski tähtajalise töölepingu

sõlmimise eeldus, siis leiab vastustaja ühelt poolt, et jalgpallitreeneri töö ongi tähtajalise

iseloomuga töö, mille puhul võimaldab TLS § 9 sõlmida tähtajalise töölepingu. Teisalt ei pea

vastustaja maksustamise seisukohalt oluliseks, kas tööleping on sõlmitud tähtajaliselt

kooskõlas TLS-ga või mitte, sest maksustamise objektiks on töö eest tasutud väljamaksed,

mitte tööleping. Samamoodi ei pea vastustaja oluliseks seda, et lepingutes ei nähtud ette

töösuhte elementideks olevaid garantiisid.

29. Vastustaja toob välja, et stipendiumiväljamaksed tehti igakuiselt stipendiumi saamise

õiguse tekkimise kuule järgneval kuul, mis viitab üheselt tehtud töö eest tasu maksmisele.

Samuti on Martin Reim vastustaja hinnangul kinnitanud, et trenni varustuse muretses tema.

Vastustaja ei pea eluliselt usutavaks, et ühe töölepingu alusel töötava treeneri jaoks oli

hangitud nii palju varustust, et see võimaldas viiel treeneril mitme erineva grupiga trennid läbi

viia. Vastustaja viitab ka sellele, et kõik treenerid kinnitanud, et varustus on klubi poolt.

30. Vastustaja ei pea õigeks kaebaja käsitlust ülikoolides makstavates stipendiumitest ning

selgitab, et head õpitulemused on selliste õppestipendiumite saamise eelduseks, mitte aga ei

kohustu stipendiaat stipendiumi eest häid õpitulemusi saavutama. Samamoodi toob

vastustaja välja, et Eesti Olümpiakomitee kodulehe kohaselt on haridusstipendiumite eesmärk

on korvata sportlastele õppemaks, mis tähendab, et sportlasele ei anta stipendiumi, et ta

vastuteenena Eestit esindaks, vaid stipendiumi saamise eelduseks on, et sportlane on Eestit

juba esindanud või esindab.

31. Vastustaja leiab, et kaebaja ja stipendiumi saanud treenerite vahelise õigussuhte

majandusliku tõlgendamise põhimõttest lähtuv ümber kvalifitseerimine on toimunud õigesti

ja nõuetekohaselt. Vastustaja jääb maksuotsuses esitatud seisukoha juurde, et valik maksta

stipendiumi, ei tehtud mitte kaebaja ja treeneri vaheliste suhte iseloomust lähtuvalt, vaid

maksueelise saamise eesmärgil. Siinkohal viitab vastustaja eeskätt Martin Reimi seletusele, et

jalgpallikoolil ei ole nii palju raha, et kõigile palka maksta. Vastustaja kordab, et kaebaja ei

pidanud kinni stipendiumite maksmise korrast ning stipendiumi saajad ei osalenud tegelikult

avalikul konkursil.

32. Vastustaja ei pea asjakohaseks kaebaja õigustust, et Eestis on laialt levinud praktika, kus

spordiklubid maksavad sportlastele ja/või treeneritele stipendiume. Vastustaja leiab, et teiste

maksukohustuslaste maksukäitumine ei mõjuta vaidlusalust kaasust.

33. Vastustaja leiab, et käesoleval juhul on maksustamise aluseks treeneritele tehtud

väljamaksed ning see, milline oli konkreetne tunnitasu või kas see vastas palga alammäärale ei

ole asjas oluline. Mis puudutab kaebaja seisukohta, et õigussuhte ümber kvalifitseerimisel

tuleks lepingutes kokku lepitud summasid käsitada brutosummadena, siis leiab vastustaja, et

tehingu tegeliku majandusliku sisu tuvastamisel tuleb arvestada muuhulgas seda, millisena

tajusid tehtud väljamaksed tehingu pooled. Vastustaja hinnangul nähtub tuvastatud

asjaoludest, et pooled leppisid kokku, et tehtud väljamakse pealt treenerid eraldi iseseisvalt

maksukohustusi täitma ei pea ehk tegemist on netosummaga.

KOHTU SEISKOHT JA PÕHJENDUSED

34. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses

seoses, leian, et MTÜ Spordiklubi Martin Reimi Jalgpallikool kaebus ei ole põhjendatud ning

tuleb rahuldamata jätta. Maksuhaldur on lõppkokkuvõttes õigesti leidnud, et kaebaja poolt

treeneritele tehtud väljamakseid tuleb majanduslikus mõttes käsitada töötasudena, mitte aga

maksuvabade stipendiumitena. Eeskätt kaebaja juhatuse liikme Martin Reimi poolt

maksuhaldurile antud seletused ning jalgpallikooli tegevust iseloomustavad teadaolevad ning

eluliselt usutavad asjaolud kinnitavad, et treeneritel oli stipendiumi eest kohustus

jalgpallikoolis läbi viia läbi laste- ja noorte treeninguid kaebajaga kokku lepitud ulatuses ja

aegadel. Pole kahtlust, et treeningrühmade juhendamine oli treenerite jaoks hariv ja arendav,

andes neile ka võimaluse säilitada treeneri kvalifikatsioon, ent kaebaja kui väljamakse tegija

seisukohast pidi väljamakse tegemise esmane eesmärk olema treenerite töise panuse

kasutamine jalgpallikooli käitamisel. Niisiis oli tegemist tasuga töö eest, mitte maksuvabale

stipendiumile omasel heategevuslikul eesmärgil treeneritele antava toetusega.

35. TuMS § 12 lg 1 punktist 7 tuleneva üldnormi kohaselt maksustatakse residendist füüsilise

isiku poolt saadud stipendiumid ja toetused tulumaksuga. Erandid on sätestatud TuMS §-s 19

lõikes 3, mille punktist 5 tulenevalt ei maksustata tulumaksuga õppe- ja teadustööks ning

loominguliseks ja sporditegevuseks antavaid stipendiume, mis vastavad Vabariigi Valitsuse

poolt kehtestatud tingimustele. VVm 196/2000 § 3 punktist 3 ja §-st 4 tulenevalt on need

tingimused järgmised: a) stipendiumi maksja on tulumaksuseaduse § 11 lõikes 1 nimetatud

nimekirja kantud ühing; b) stipendiumi makstakse isikule, kes ei ole stipendiumi maksva

ühingu asutaja, liige, ühinguga seotud isik ega temale annetusi teinud isik või sellise isiku

asutaja, liige või seotud isik; c) stipendiumi maksmine ühingule üheks põhikirjaliseks

tegevuseks; d) stipendiumi taotlemine ja määramine toimub avaliku konkursi alusel, mille

kohta on teave avaldatud ajalehes või stipendiumi maksja veebilehel. TuMS § 19 lg 3 punktis

5 sätestatakse niisiis maksusoodustus, mis laieneb üksnes neile stipendiumitele, mille

maksmisel on igakülgselt täidetud kõik eelnimetatud tingimused. VVm 196/2000 § 3 punkti 3

koosmõjust TuMS § 8 lg 1 p 8 tulenevalt on TuMS § 11 lõikes 1 nimetatud nimekirja kantud

ühingu töötaja selle ühinguga seotud isik ning talle ei saa ühing seega maksuvaba stipendiumi

maksta.

36. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kaebaja oli 2011. aastal kantud TuMS §-s 11

nimetatud tulumaksusoodustusega ühingute nimekirja. Vaidlus on poolte vahel aga esiteks

selles, kas täidetud oli VVm 196/2000 § 4 punktis 1 sätestatud tingimus ehk kas stipendiumi

maksmine oli kaebajale üheks põhikirjaliseks tegevuseks. Nõustun selles osas vastustaja

seisukohaga, et kontrollitaval perioodil sarnaste stipendiumite maksmine kaebaja

põhikirjaliste tegevuste hulka ei kuulunud. Leian, et põhikirjalise tegevusena saab käsitada

selliseid mittetulundusühingu tegevusi, mis on mittetulundusühingu põhikirjas sõnaselgelt ära

nimetatud

või

mis

on

otseselt

ja

selgelt

tuletatavad

põhikirjas

määratletud

mittetulundusühingu

eesmärgist.

Tuleb

tähele

panna,

et

mittetulundusühingu

majandustegevusele ei ole seaduses ühingu õiguslikust vormist tulenevalt seatud

mingisuguseid erilisi piiranguid. Sisuliselt võib mittetulundusühing tegeleda igasuguse

majandustegevusega, milleks ei ole vaja mõnda eriluba, mille saamine on ühingu õigusliku

vormi välistatud. Kuigi mõiste ühingu põhikirjaline tegevus legaaldefinitsiooni seaduses ei sisaldu,

ei saa seda samastada ühingu kogu õiguspärase tegevusega, kuna vastasel korral puuduks

VVm 196/2000 § 4 punktil 1 igasugune regulatiivne sisu. Seetõttu ei saa põhikirjalise

tegevusena käsitada mistahes ühingu õiguspärast tegevust, mis mingil moel ühingu eesmärgi

saavutamisele kaasa aitab, kuna sellistena kvalifitseeruks põhimõtteliselt igasugune tegevus,

mis otseselt eesmärgiga vastuolus ei ole, samuti igasugune majandustegevus, millest saadavat

tulu oleks võimalik mittetulundusühingu eesmärgi saavutamiseks kasutada.

37. VVm 196/2000 § 4 p 1 eesmärk ei ole kehtestada maksuvaba stipendiumi maksmise

eeldusena mitte seda, et ühingu tegevus oleks õiguspärane, vaid seda, et isikutele

maksuvabade stipendiumite maksmine oleks selgelt deklareeritud ühingu tegevuse alusaktiks

olevas põhikirjas. Leian, et maksusoodustuse saamise eeldusena sellise formaalse nõude

kehtestamine on legitiimne ning selle järgimata jätmise korral ühingul maksuvabalt TuMS §

19 lg 3 punktis 5 nimetatud stipendiume maksta õigust ei ole. Seega juhul kui ühingu

põhikirjas ei ole eesmärgi saavutamiseks konkreetseid tegevusi sätestatud (mis ei ole

mittetulundusühingute seaduse § 7 kohaselt iseenesest kohustuslik), peab selleks, et mingit

konkreetset tegevust saaks käsitada põhikirjalise tegevusena, see konkreetne tegevus selgelt ja

otseselt nähtuma ühingu eesmärgist.

38. 2011. aastal kehtinud kaebaja põhikirja redaktsioonis (tl. 167) on ühingu eesmärk ja selle

saavutamiseks ellu viidavad tegevused sätestatud punktides 1.4 ja 1.5. Seal sätestatust ei saa

teha järeldust, et ühingu põhikirjaliseks tegevuseks oleks treeneritele õppe- ja

sporditegevuseks stipendiumite maksmine. Üksnes sellest, et eesmärk on võimaldada lastel ja

noortel mängida ja harjutada professionaalsete treenerite käe all ei saa tuletada põhikirjalise

tegevusena treeneritele stipendiumi maksmist. Samuti mitte sellest, et ühing kasutab oma vara

oma eesmärkide saavutamiseks. Olukorras, kus selliste stipendiumite maksmist ei ole

sõnaselgelt põhikirjas ühingu tegevusena ära märgitud, saaks sellisest põhikirjalisest tegevusest

rääkida näiteks juhul kui ühingu eesmärgina oleks sätestatud treenerite kvalifikatsiooni

tõstmise ja säilitamise toetamine või midagi sarnast. Sellisel juhul saaks väita, et stipendiumite

(toetuste) maksmine on otseselt ja selgelt tuletatav eesmärgist. Kuna põhikirjast selliste

stipendiumite maksmist ei tulenenud, ei oma tähtsust põhikirjast madalamal seisvad ühingu

siseaktid, millega selliste stipendiumite maksmine ette nähti (juhatuse otsus statuudi

kinnitamise kohta, üldkoosoleku otsus juhatuse otsust mitte vaidlustada). Juba sel põhjusel ei

olnud kaebajal õigust 2011. aastal maksuvabalt TuMS § 19 lg 3 punktis 5 nimetatud

stipendiume maksta. Seda isegi juhul kui muud selliste stipendiumite maksmise eeldused

oleksid olnud täidetud.

39. Järgnevalt on vaidlus selles, kas kaebaja korraldas stipendiumite maksmiseks VVm

196/2000 nõuetele vastava konkursi. Iseenesest ei tulene eelnimetatud õigusaktist

mingisuguseid erilisi nõudeid sellele konkursile. Selle vastu, et konkursikuulutus oli avaldatud

jalgpallikooli veebilehel, ei ole vastustaja ühtki tõendit ega tõsiseltvõetavat väidet esitanud.

Asjaolu, et hilisemad stipendiaadid olid jalgpallikooliga varem seotud, ei välista nende

osalemist konkursil ega muuda konkurssi iseenesest fiktiivseks. Samas ei õigusta

nõuetekohase konkursi korraldamine maksuvabade stipendiumite maksmist, kui muud

maksuvaba stipendiumi maksmise tingimused ei ole täidetud (st. kui stipendiumi maksmine

pole ühingu põhikirjaline tegevus) või kui stipendiumi näol ei ole tegemist majanduslikus

mõttes stipendiumiga. Allpool esitatud põhjustel leian, et antud juhul oli stipendiumite näol

majanduslikus mõttes tegu töötasudega ning mistahes stipendiumi maksmise eelduseks

olevate formaalsete nõuete täitmine (sh. konkursi korraldamine) ei muuda neid

stipendiumiteks. Mis puutub sellesse, et stipendiumi saanud treenerid olid Martin Reimiga

konsulteerinud stipendiumite saamise võimaluste üle, siis see iseenesest ei anna alust väita, et

konkurss oli fiktiivne. Küll aga on maksuhaldur põhjendatult leidnud, et treenerite suulistes

seletustes viidatud arutelud stipendiumite maksmise võimalikkuse üle Martin Reimi ja

treenerite vahel on asjaoluks, mis viitab sellele, et tegelikult leppisid pooled kokku

stipendiumi saaja vastusoorituskohustustes, mida stipendiumilepingusse ei märgitud, ent mis

reaalselt seisnes töö tegemises ehk jalgpallikooli treeninggruppide juhendamises.

40. Keskseks vaidlusküsimuseks ongi poolte vahel aga see, kas treeneritele tehtud

väljamaksete näol oli majanduslikus mõttes oli tegemist TuMS § 19 lg 3 punktis 5 nimetatud

stipendiumitega või töö eest makstud töötasuga. Maksustamise aluseks on reaalsed

majanduslikud sooritused, mitte üksnes nende kohta olemasolevad formaalsed dokumendid.

MKS § 83 lõikest 4 ning §-st 84 tulenevalt lähtutakse maksustamisel tehingute tegelikust

majanduslikust sisust. Neist sätetest tulenevalt on maksuhalduril õigus maksukohustuslase

poolt mingil moel vormistatud tehingule anda maksustamise seisukohast teistsugune iseloom

ehk tsiviilõiguslik tehing ümber kvalifitseerida. See tähendab, et kui tehingu sisuks on

majanduslikus

mõttes

midagi

muud

kui

see,

mis

kajastub

maksukohustuslase

raamatupidamisdokumentides (sh. füüsilisele isikule tehtud väljamaksete aluseks olevates

lepingutes), tuleb maksustamisel neid dokumente eirata ja arvutada maksukohustus nii, nagu

see oleks olnud, kui tehingut oleks kajastatud oma tegelikule majanduslikule sisule vastavalt.

41. Maksuhalduril oli MKS §-st 84 tulenevalt õigus tsiviilõiguslik tehing maksustamise

eesmärgil ümber kvalifitseerida, kui tehingule on antud mingisugune tegelikust majanduslikust

sisust erinev vorm lubamatu maksueelise saamise eesmärgil. Eesmärk saada lubamatu

maksueelis tähendab seda, et maksukohustuslane on oma majanduslikule sooritusele andnud

teatud õigusliku vormi kas üksnes või peaasjalikult selleks, et vältida täiendavat

maksukohustust ning selline maksukohustuse vältimine on vastuolus sedalaadi soorituse

maksustamise põhimõtetega. Juhul kui maksukohustuslane teeb füüsilisele isikule väljamakse

vastutasuks viimase poolt väljamakse tegija kasuks tehtud töö eest, väljamakse vormistatakse

aga maksuvaba stipendiumina (või ka näiteks tasuna füüsilise isiku isiklikus kasutuses olnud

vallasasja võõrandamise eest), on tegemist tehingu tegeliku majandusliku sisu varjamisega

lubamatu maksueelise saamise eesmärgil. Sellisel juhul peab maksuhaldur tuvastama tehingu

tegelikud asjaolud ja sisu ning maksustama sooritused (nt. eelviidatud füüsilisele isikule tehtud

väljamaksed) vastavalt tegelikult majanduslikule sisule. Tehingu tegeliku majandusliku sisu

tuvastamisel peab maksuhaldur lähtuma tehingupoolte vaheliste suhete ja nende suhete

raames tehtud reaalsete soorituste kohta olemasolevatest objektiivsetest tõenditest ning

hindama neid iseäranis elulise usutavuse kriteeriumist tulenevalt.

42. Selleks, et kvalifitseerida mingisugune pooltevaheline suhe ümber töösuhteks, ei pea

maksuhaldur leidma peidetud töölepingut ega pea lähtuma asjaosaliste kinnitustest, et

töösuhe ei olnud poolte eesmärgiks. Küll aga peab tuvastama piisava hulga asjaolusid, mis

veenavad selles, et väljamakse tegija ning saaja vaheline suhe vastas põhiolemuselt eelkõige

töösuhte iseloomule. Töösuhte põhiiseloomuks on see, et üks isik (töötaja) teeb tööna

kvalifitseeruvaid reaalseid sooritusi teise isiku (tööandja) kasuks viimase juhtimise ja kontrolli

all. Isikutevaheline suhe vastab põhiolemuselt eelkõige töösuhte iseloomule, kui selle suhte

kohta tuvastatud asjaolud veenavad, et väljamakse saaja poolt tehtud töine sooritus ei olnud

selle suhte seisukohast väljamakse tegija jaoks teisejärguline ega tähtsusetu. Leian, et

käesoleval juhul on maksuhaldur õigesti tuvastanud, et ühelt poolt kaebaja ning teiselt poolt

I.L.a, P.S., M.K., S.P.i ja M.P. vahelise suhte keskseteks elementideks oli nimetatud treenerite

poolt jalgpallikoolis laste ja noorte treeningute läbiviimine ning kaebaja poolt neile selle eest

tasu maksmine. Kõrvalise iseloomuga olid selle suhte seisukohast asjaolud, et treenerid töö

käigus end arendasid, oma oskusi täiendasid ning et reaalne töötamine treeninggruppide

juhendamisel võimaldas neil säilitada treeneri kvalifikatsiooni või andis õiguse töökogemusele

tuginedes nõuda tulevikus kõrgema kutsekvalifikatsiooni omistamist.

43. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas treeneri tegevus saab üldse olla käsitatav

sporditegevusena TuMS § 19 lg 3 p 5 tähenduses. Leian, et põhimõtteliselt saab.

Sporditegevuse mõistet ei ole õigusaktides täpsemalt sisustatud. Põhjendamatu oleks siiski

asuda seisukohale, et sporditegevusega tegelemine saab seisneda vahetult sportlase poolt

võistlusel osalemises või võistlemiseks treenimises. Treeneri funktsioon on sportlase

juhendamine ja abistamine ning sporditegevuse osaleb ta põhimõtteliselt samamoodi nagu

vahetult treeniv ja võistlev sportlane. Samamoodi osalevad sporditegevuses ka teised

võistlevat sportlast abistavad isikud (nt. tehnikaspordialadel mehhaanikud, suusatajatel

määrdespetsialistid, samuti arstid, massöörid jms. tegelased). Sellistele isikutelegi ei ole TuMS

§ 19 lg 3 punktis 5 sätestatud stipendiumi maksmine põhimõtteliselt välistatud. Samamoodi

võib sporditegevuseks stipendiumi maksta ka treenerile. See aga ei tähenda, et treenerile

(samamoodi vahetult võistlevale sportlasele) tehtud mistahes väljamakse saaks kvalifitseerida

maksuvaba stipendiumina. Kui väljamakse on tehtud töise panuse eest, mille väljamakse saaja

on teinud väljamakse tegija kasuks viimase juhtimise ja kontrolli all, ei saa sellise väljamakse

näol olla tegemist sporditegevuseks antava maksuvaba stipendiumiga isegi juhul, kui see

väljamakse saaja töine sooritus kvalifitseerub sporditegevuseks.

44. Antud juhul on kaebaja teinud väljamaksed treeneritele, kes viisid läbi laste ja noorte

treeninguid kaebaja käitatavas jalgpallikoolis. Nõustun, et treenerite tegevus kvalifitseerub

sporditegevusena, kuna juhendades ja abistades treeningutest osa võtvaid noori, osalevad nad

sellises sporditegevuses. Samas kvalifitseerub treenerite tegevus kaebaja kasuks tehtava tööna.

Samuti on maksuhaldur õigesti tuvastanud, et see treenerite tegevus toimus kaebaja juhtimise

ja kontrolli all määral, mis on iseloomulik töösuhtele. Kaebaja väide, samuti asjassepuutuvate

treenerite poolt maksuhaldurile antud seletused, et treenerid tegutsesid jalgpallikoolis ning

said stipendiumi üksnes selleks, et nad saaksid ennast arendada ja treenerikvalifikatsiooni

säilitada, ei ole eluliselt usutav. Seda, et kaebaja käsitas stipendiume saanud treenereid

sisuliselt oma töötajatena, kinnitab eeskätt kaebaja juhatuse liikme Martin Reimi poolt

maksuhaldurile 22. novembril 2012 antud seletus. Martin Reim seletusest ei nähtu, et

stipendiaatidest treenerite tegevus treeningrühmade juhendamisel oleks põhimõtteliselt

erinenud nende treenerite omast, kellega oli sõlmitud tööleping. Kohtumenetluses on kaebaja

selgitanud, et teised treenerid tegelesid lisaks vahetule treeningtegevusele ka erinevate

korralduslike küsimustega. See võis nii olla ja ilmselt oligi, ent see ei muuda tõdemust, et

treeningule läbiviimise osas oli kaebaja suhe töölepinguliste treenerite ja stipendiaatidega

samasugune. Samuti selgitas Martin Reim, et treeninggraafikud koostab tema, need pannakse

üles kodulehele, kust nii lapsed, vanemad, kui treenerid saavad neid vaadata. Veel märkis

Martin Reim, et treeningute koormuse ja ajalise toimumise paneb paika tema. Ka selgitas ta,

et stipendiaatidest treeneritele mastava stipendiumi suurus sõltus juhendatavate rühmade

arvust ja kvalifikatsioonist. Eeltoodud selgituste pinnalt ei saa põhjendatuks pidada kaebaja

poolt treenerite seletustele antud tõlgendust, mille kohaselt oli treeneritel jalgpallikoolis täielik

tegevusvabadus. Treenerite antud seletusi, et nende tegevust otseselt keegi ei kontrollinud ja

nad said selle üle ise otsustada, tuleb Martin Reimi seletuste valguses pigem mõista selliselt, et

treener oli vaba otsustamaks treeningu sisulise läbiviimisega seotud küsimusi (millised

treeningharjutusi teha, millises järjekorras jms). Samuti võis treeneril olla õigus otsustada

seda, millistel võistlustel treeningrühmaga osaleda ning välistatud ei ole, et teatud ulatuses oli

treeneritel võimalik erandjuhtudel ning kokkuleppel treeninggrupis osalevate noorte või

nende vanematega kõrvale kalduda ka treeninggraafikust. Väide, et treenerid olid oma

tegevuses täiesti vabad ja kaebajast sõltumatud, ei ole aga eluliselt tõsiseltvõetav.

45. Kaebajal olid lepingulised kohustused nii talle tegevustoetusi maksnud kohalike

omavalistuste ja Eesti Jalgpalliliidu ees, eeskätt aga treeninggruppides osalenud laste vanemate

ees. Neid kohustusi sai kaebaja täita vaid treenerite kaudu. Seega sisuliselt andis kaebaja

treeneritele täitmiseks üle oma kohustused oma lepingupartnerite ees. Ei ole mõeldav, et

stipendiaatidest treenerid võinuksid oma suva järgi otsustada, millal või kas üldse treeninguid

läbi viia. Kaebajal pidid selles osas olema treeneritega kindlad kokkulepped, sest vastasel

korral ei oleks ta suutnud tagada treeningute toimumist ettenähtud aegadel ja mahus. See, et

treenerite kohustust treeninguid läbi viia polnud stipendiumilepingus ega üheski teises

kirjalikus dokumendis kirjas, ei anna alust väita, et sellist kokkulepet ei olnud. Ka

asjassepuutuvad treenerid kinnitasid, et neile anti treenimiseks konkreetne treeningrühm ning

nende seletusest nähtub, et nad tajusid suhet kaebajaga sellisena, et neil on kohustus neile

antud treeningrühmade treeninguid läbi viia. Seda, et stipendiaatidest treenerid ei teinud tööd

ega olnud kaebajaga alluvussuhtes, saaks väita siis, kui oleks mingi arvestatav hulk eluliselt

usutavaid asjaolusid, mis veenaksid selles, et kaebaja kui väljamakse tegija seisukohast oli

majanduslikus mõttes ükskõik, kas stipendiaadid treeninggraafikus paika pandud

treeningutele ilmuvad või mitte või kas nad tegelevad oma treenerioskuste täiendamise ja

kvalifikatsiooni säilitamisega konkreetselt kaebaja käitatavas jalgpallikoolis või mõnes muus

sarnases spordiklubis. Selliseid asjaolusid antud juhul aga ei nähtu. Seetõttu on maksuhaldur

õigesti leidnud, et vaatamata selliste kokkulepete kirjalikult fikseerimata jätmisele, oli

stipendiaatidest treeneritel kohustus anda kaebaja kasuks oma töine panus.

46. Käesoleva vaidluse seisukohast ei oma tähtsust treenerite kinnitus, et nende jaoks oli

treeningute läbiviimise näol tegemist eeskätt enda arendamise ja proovile panemisega. Samuti

ei mõjuta nende ja kaebaja vahelise õigussuhtele kvalifitseerimist mõne treeneri tõdemus, et ta

oleks olnud nõus treeninguid läbi viima ka tasuta. Kuivõrd tegemist oli füüsiliste isikutega,

siis on neile tehtavate väljamaksete osas maksukohustuslaseks väljamakse tegija. Seetõttu

tuleb väljamakse aluseks oleva õigussuhte kvalifitseerimisel lähtuda eelkõige sellest, millisena

paistab või pidi paistma see õigussuhe väljamakse tegija poolt vaadates. Asjassepuutuvatel

treeneritel võis olla ükskõik, kas neile tehakse väljamaksed stipendiumite või

töötasumaksetena. Nende maksukohustus väljamakse liigist ei sõltunuks. Samuti tuleb tähele

panna, et S.P. ja P.S. said oma põhisissetuleku ning töötaja sotsiaalsed garantiid oma

põhitöökohtadelt, M.P. oli kontrollitaval perioodil alaealine ja õppis gümnaasiumis, ega

vajanud seetõttu töötaja sotsiaalseid garantiisid, seevastu deklareeris kaebaja mujalt töötasu

mitte saanud I.L.a ja M.K. eest sotsiaalmaksu, tagades neile seeläbi töötaja elementaarse

sotsiaalkindlustuskaitse. Viimatinimetatud asjaolu, millele kaebaja vastu vaielnud ei ole,

kinnitab samuti kaebaja ja treenerite vahel töösuhte olemasolu. Kaebaja ei ole väitnud, et

stipendiumilepingutest tulenevate õigused ja kohustused oleksid näiteks I.L.a ja S.P.i puhul

olnud erinevad. See kinnitab, et treenerid tegid kaebaja jaoks tööd ning nende treenerite

puhul, kelle jaoks oli töötaja elementaarse sotsiaalkindlustuskaitse olemasolu vajalik, tagas

kaebaja ka selle.

47. Pooled on põhjalikult argumenteerinud oma seisukohti seoses stipendiumi mõiste ning

vastusoorituskohustusega. Leian, et stipendium tähendab eeskätt heategevuslikul eesmärgil

antavat rahalist toetust. Stipendiumi maksmine ei välista täielikult stipendiaadi

vastusoorituskohustusi, ent TuMS § 19 lg 3 punktis 5 sätestatud maksusoodustuse eesmärgist

tulenevalt ei tohi selliseks vastusoorituseks olla stipendiumi saaja poolt stipendiumi maksja

kasuks tehtav töine panus. Antud juhul stipendiaatidest treenerid aga just sellise töise panuse

andsid, täites oma tööga kaebaja lepingulisi kohustusi kolmandate isikute (nt.

treeningrühmades käivate laste vanemad) ees. TuMS § 19 lg 3 p 5 eesmärk seisneb eeskätt

selles, TuMS § 11 lg 1 sätestatud nimekirja kantud ühingud, kellele saavad ettevõtjad ja muud

isikud teha annetusi tulumaksuvabalt (st. ei pea neile tehtud väljamaksetelt kas tulumaksu

tasuma või saavad tehtud väljamakse oma maksustamisele kuuluvast tulust maha arvata)

saaksid neile laekunud raha või nende enda majandustegevuse tulemusena või muul moel

saadud raha suunata heategevuslikul eesmärgil õppe- , teadus, spordi- või loometegevuse

arendamiseks. Selle eesmärgiga on põhimõtteliselt vastuolus see, et ühing maksab stipendiumi

isikule, kes teeb selle ühingu kasuks tööd, mille tulemuse ühing ise oma majandustegevuse

raames edasi müüb. Martin Reim on maksuhaldurile kinnitanud, et kõik kaebaja jalgpallikooli

treeningud olid tasulised. Sisuliselt müüs seega kaebaja teenust, mille osutamiseks kasutas

treenerite tööd. See, et kaebaja ei teeninud selle teenuse müügilt majanduslikus mõttes

jaotamist võimaldavat kasumit (mittetulundusühingu vorm kasumi jaotamist ei võimalda), ei

ole siinkohal oluline.

48. TuMS § 19 lg 3 p 5 alusel makstud stipendiumi eest tehtav vastusooritus ei tohi niisiis

stipendiumi maksjale olla majanduslikult sellise iseloomuga nagu oleks tema töötaja poolt

tehtav sooritus. Sellele viitavad üheselt ka VVm 196/2000 § 3 p 3 ning TuMS § 8 lg 1 p 8,

mis välistavad maksuvaba stipendiumi maksmise oma töötajale. Koosmõjust MKS §-st 84

tuleneva majandusliku tõlgendamise põhimõttega, tuleneb sellest, et maksuvaba stipendiumi

ei või maksta isikule, kelle vastusooritus on majanduslikult samastatav väljamakse tegija

töötaja omaga. Stipendiaadi võimalikud vastusoorituskohustused peavad seega olema

teistsugused. Nii näiteks võib spordistipendiumi saaja võtta kohustuse osaleda teatud

võistlusel. Võistlusel osalemisega (olgu siis vahetult võistleva sportlasena, teda võistlusel

toetava tugimeeskonna liikmena või treenerina) ei soorita stipendiumi saaja midagi, mis oleks

majanduslikus mõttes samastatav tööga stipendiumi maksja ees. Kohustus viia läbi

stipendiumi maksja majandustegevuse sisuks olevaid jalgpallikooli treeninguid on

eelkirjeldatud võimalikest vastusoorituskohustustest põhimõtteliselt erinev. Samamoodi on

loominguliseks tegevuseks makstavate stipendiumitega. Näiteks tulumaksusoodustusega

ühingute nimekirja kantud etendusasutuse käitaja ei või lavastajale või näitlejale maksta

maksuvabalt stipendiumi selleks, et need osaleksid etendusasutuse enda poolt koordineeritud

loomeprotsessis, mille eesmärk on luua lavastus, mida seesama etendusasutus oma publikule

(klientidele) hiljem esitama (müüma) hakkab. Sel juhul on tegemist töötasuga, mitte

loometegevuse stipendiumiga.

49. Erandina võib stipendiumi maksja kasuks tehtav töine vastusooritus lubatav olla juhul,

kui on ilmne, et see vastusooritus ei ole stipendiumi määraja jaoks eesmärk omaette, vaid

paratamatuks osaks õppe-, teadus-, loomingulise või sporditegevuse protsessist. Vaid juhul

kui on ilmne, et selle töö tulemus ei ole stipendiumi maksja jaoks majanduslikult oluline, vaid

nö. stipendiaadi toetatava tegevuse kõrvalprodukt, saab rääkida lubatavast töisest

vastusooritusest, millele vaatamata on õigus maksuvabalt stipendiumi maksta. Käesoleval

juhul ei ole mistahes põhjust arvata, et kaebaja jaoks polnud majanduslikult oluline, kas

stipendiaadid viivad jalgpallikoolis treeninguid läbi või mitte. Kaebaja juhatuse liige Martin

Reim selgitas maksuhaldurile, et jalgpallikoolil ei olnud piisavalt vahendeid, et kõigile

treeneritele palka maksta. Olukorras, kus ühingul on rahaliselt keerukas isegi oma

põhitegevusega seotud töötajatele palkade maksmisega ei saa olla võimalik stipendiumite

maksmine isikutele, kelle töine panus pole ühingu jaoks majanduslikult oluline. Olukorraga,

kus töine vastusooritus on stipendiumi maksja jaoks ebaoluline, võib tegemist olla näiteks

käesolevaski asjas kohtuistungil arutatud õppe- ja teadusstipendiumite puhul, kus näiteks

kraadiõppe õppekava läbimine eeldab teatud pedagoogilise või rakendusliku töö tegemist.

Mis puudutab kohtuistungil arutatud Tartu Ülikooli poolt makstavaid stipendiume, siis

nendega saab analoogia asjakohane olla määral, mil tegemist ei ole seaduse alusel või

riigieelarvest makstavate õppetoetuste, stipendiumite või muude selliste toetustega, mille

maksuvabastust tuleneb TuMS § 19 lg 3 punktist 3. Selle normi alusel kaebajal

maksusoodustust võimalik saada ei oleks. Kaebaja poolt viidatud Eesti Olümpiakomitee

stipendiumite puhul, kui nende näol ei ole samuti tegemist TuMS § 19 lg 3 punktis 3

nimetatutega, võib sportlasel olla küll teatav soorituskohustus, ent see ei ole käsitatav töise

panusena stipendiumi andja kasuks.

50. Käesoleva vaidluse seisukohast ei ole tähtsust sellel, et kaebaja ja vaidlusaluseid

väljamakseid saanud treenerite vahel ei olnud sõlmitud nõuetekohaseid töölepingud ega

kokku lepitud kõigis asjaoludes, milles tööseaduste kohaselt töötaja ja tööandja kokku

leppima peaksid. Seetõttu on asjakohatud kaebaja viited sellele, et puudusid kokkulepped

puhkuste kohta, et treeneritele makstud tasu oli väiksem Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud

töötasu alammäärast, et treenerite ülesandeid arvestades polnuks tähtajalise töölepingu

sõlmimine töölepingu seaduse kohaselt õigustatud jms. Asjaolu, et kaebaja võib tööandjana

olla rikkunud tööseadusest tulenevaid nõudeid, ei anna alust väita, et töösuhet ei olnud.

Töösuhte keskseks elemendiks on töötaja poolt töö tegemine tööandjale viimase juhtimise ja

kontrolli all. Pooled on teinud mitmeid viiteid erinevatele kohtulahenditele, kus käsitletakse

isikutevahelise suhte kvalifitseerimist töösuhtena. Enamjaolt puudutavad sellised vaidlused

küsimust, kas poolte vahel oli töösuhe või mingisugune muu töö tegemises seisnev

võlaõiguslik suhe (töövõtt, käsundus vms). See pole käesoleval juhul aga tegelikult oluline,

sest kuivõrd ükski treenereist ei olnud kaebajaga õigussuhtes füüsilisest isikust ettevõtjana, siis

kaebaja maksukohustus ei sõltu sellest, kas kvalifitseerida treenerite tegevus töölepinguna või

näiteks töövõtulepinguna (TuMS § 13 lg 1 vrd. § 13 lg 11, sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p 1

vrd. § 2 lg 1 p 6). Samas nõustun maksuhalduri lõppjäreldusega, et sisuliselt vastab kaebaja ja

treenerite vaheline suhe töösuhte iseloomule, arvestades, et treenerid tegutsesid kaebaja

juhtimisel (treeninggraafikud kehtestas kaebaja) ning kasutasid oma töös kaebaja poolt antud

või

korraldatud

vahendeid

(alates

väiketreeningvahenditest

kuni

treeningsaalide/mänguväljakuteni). Võlaõiguslikust tööettevõtusuhtest saab rääkida sellise töö

puhul, kus töö tegija ülesanne on saavutada üksnes teatud parameetritele vastav tulemus, ent

see kuidas ja milliste vahenditega see saavutatakse, on töövõtja mure. Käesoleval juhul sellist

järeldust kaebaja ja treenerite vahelise suhte kohta samuti teha ei saa.

51. Põhjendamatu on kaebaja etteheide, et maksuhaldur ei ole välja selgitanud treenerite täpse

töökoormusega seotud asjaolusid. Kaebaja ja treenerite vahelise õigussuhte kvalifitseerimiseks

ei olnud see oluline. Seetõttu ei saa asjakohaseks pidada ka kaebaja viiteid erinevatele

Euroopa Kohtu lahenditele. Neis lahendites võetud seisukohtadest ei saa teha järeldust, et

töösuhtega ei ole tegemist siis, kui tööd tehakse väga väikeses mahus. Kohtuasjas nr C-94/07

võetud seisukohas, et töötajana tuleb käsitada igaüht, kes teeb tegelikku ja tulemuslikku tööd, välja

arvatud niivõrd väikesemahulist tööd, mida saab pidada üksnes kõrval- või lisategevuseks peab Euroopa

Kohus silmas seda, et töösuhtega ei ole tegemist, kui suhte poolte jaoks on suhte eesmärk

milleski muus kui selle töise panuse tegemises ning konkreetse õigussuhte raames on isiku

töine panus väga väike. Euroopa Kohtu lahenditest ei saa järeldada, et tavapärase

täiskoormusega tööajaga võrreldes väikese tööajaga töö poleks iseenesest käsitatav tööna või

et selle eest tehtud väljamaksed poleks iseenesest töötasuks. Antud juhul seisnes kogu suhe

kaebaja ja treenerite vahel selles, et treenerid viisid läbi treeninguid ja käisid

treeninggruppidega võistlustel. Euroopa Kohtu lahendites esitatud seisukoht puudutab aga

just neid juhtumeid, kus stipendiumi saaja täidab enamjaolt mingeid ülesandeid, milleks see

stipendium talle anti (näiteks läbib teatud õppekava), mis ei ole käsitatavad töise panusena,

ent selle kõrval, väheolulisel määral teeb ka mõned tööna kvalifitseeruvad liigutused, mis on

sellise põhitegevuse (nt. õppeprotsessi) paratamatu osa. Käesoleval juhul see nõnda ei olnud.

52. Väär on kaebaja seisukoht, et maksu määramine on vastuolus õiguskindluse põhimõttega.

Asjaolust, et taoliste stipendiumite maksmine võis spordiklubides olla tavapärane ega

asjaolust, et maksuhaldur võis sellisest väärpraktikast varem teadlik olla, samuti mitte sellest,

et maksuhaldur kaebajale selles osas varem mingeid etteheiteid teinud ega suuniseid andnud

ei ole, ei ole tekitanud kaebaja õiguspärast sellele, et maksuhaldur kontrolli tulemusena tema

maksukohustust ei korrigeeri. Antud juhul on maksusumma määratud seaduses sätestatud

maksusumma määramise aegumistähtaja jooksul. Vastustaja märgib õigesti, et just seaduses

aegumistähtaja kehtestamine on maksuõigussuhetes õiguskindluse tagamiseks mõeldud

instrumendiks.

Samamoodi

saab

maksukohustuslasel

õiguspärane

ootus

oma

maksukäitumises õiguspärasuses tekkida, kui maksuhaldur on talle andnud sellekohase MKS

§ 911 nimetatud siduva eelotsuse. Seda antud juhul tehtud ei ole.

53. See, et kaebaja on kantud TuMS § 11 lõikes 1 nimetatud tulumaksusoodustusega ühingute

nimekirja ning et ta on stipendiumite maksmise kohta esitanud maksuhaldurile

asjassepuutuvad deklaratsioonid, ei tekita samuti sellist õiguspärast ootust. Isiku kandmine

tulumaksusoodustusega ühingute nimekirja paneb maksukohustuslasele küll kohustuse

esitada täiendavaid deklaratsioone tehtud väljamaksete kohta, ent ei pane maksuhaldurile

täiendavat või intensiivsemat selle ühingu maksude arvestamise ja tasumise kontrollimise

kohustust ega lühenda seaduses sätestatud aegumistähtaegu. Maksuhalduril on õigus

maksudeklaratsiooni õigsust kontrollida ning täiendavalt tasumisele kuuluvad maksusummad

määrata MKS §-s 98 sätestatud tähtaegade jooksul.

54. Maksuhalduri varasemat passiivust kui maksusumma hilisemat määramist välistavat

asjaolu on Euroopa Kohus möönnud teatud tingimustel tollivõlgadega seonduvalt

(kohtuasjades C-250/91: Helwett Pacard ja 314-85: Photo Frost). Neis asjus leiti, et kauba

tollivormistuse eripärast tulenevalt ei ole tolli poolt maksusumma hilisem määramine

(järelarvestuskande tegemine) õigustatud, kui isik on samasugust kaupa pika aja jooksul

importinud ning igakordselt tollile esitatud impordideklaratsioonide ja nendele lisatud

dokumentide andmetest nähtus üheselt, et deklaratsioonil kajastatud tollimaksu arvutamise

aluseks olevad asjaolud (nt. KN-kood või kauba päritolumaa tähis) on valed. Seal viidatud

seisukohad on ilmselt printsiibis laiendatavad ka muudele maksukohustustele. See tähendab,

et maksukohustuslane saaks maksuhalduri varasemale passiivsusele tuginedes vaidlustada

maksusumma hilisemat määramist, kui vastava menetluse eripärast tulenevalt oleks

maksuhaldur pidanud juba varem olema teadlik konkreetse maksukohustuslase poolt

konkreetsel maksustamisperioodil maksusumma väärarvestusest, ent ei reageerinud sellele.

Sellest põhimõttest lähtub ka MKS-s sätestatud korduvrevisjoni keeld, mis tähendab seda, et

kui revisjoni vormis läbi viidud kontrollimenetluse tulemusena maksuõigusrikkumisi ei

avastatud, siis hiljem ei saa maksuhaldur enam juba revideeritud perioodi uuesti revideerima

asuda. Käesoleval juhul ei olnud ega pidanudki maksuhaldurile enne kontrollimenetluse

alustamist olema teada ja üheselt aru saadav, et kaebaja maksab stipendiumitena tegelikult

töötasusid. Maksuhalduri üldine teadmine sellealasest praktikast ei saanud kaebajale anda

õiguskindlust. Seadusest ei tulene ka maksuhaldurile kohustust reageerida võimalikule

maksuõigusrikkumisele viivitamata, seda saab ja võib teha kogu aegumistähtaja jooksul.

55. Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et kvalifitseerides kaebaja ja treenerite vahelise suhte

töösuhtena, pidanuks maksuhaldur käsitama stipendiumilepingutes nimetatud summasid

töötasu brutosummadena. Maksuhaldur on maksustuse tegemisel lähtunud treeneritele

reaalselt välja makstud summadest. Reaalselt välja makstud summa ongi netosumma,

sõltumata sellest, mis on selle väljamakse tegemise õiguslikuks aluseks. See, et töölepingu

puhul lepitakse töötasu eelduslikult kokku brutosummana, ei tähenda, et reaalselt tehtud

väljamakseid saaks brutosummadena käsitada.

56. Põhjendatud pole ka kaebaja arusaam, et probleemi, mis seondub sportlastele ja

treeneritele makstud stipendiumitega seotud maksukohustusega on hakatud lahendamata

valest otsast või et kaebajale tehtud maksuotsuse näol on tegemist nö. näidishukkamisega.

Maksukohustuslane ei saa õigustada maksude nõuetekohaselt arvestamata, deklareerimata või

tasumata jätmist sellega, et tõlgendas maksuseadust teistmoodi kui seda tegi hiljem

maksuhaldur. Ka see, et kaebajale täiendava maksukoormuse määramine seab kaebaja

majanduslikult äärmiselt raskesse olukorda ning võib kaasa tuua tegevuse lõppemise, ei ole

seadusest tulenevalt asjaolu, mille alusel saaks maksuotsuse tühistada. Iseenesest tuleb

nõustuda, et kaebaja tegevus laste- ja noortespordi arendamisel on tänuväärne ning avalikes

huvides. Samamoodi on avalikes huvides ka riigi maksutulu laekumine ning see, et

maksusoodustusi ei kasutataks meelevaldselt. Kui nõustuda kaebaja käsitlusega, et tuvastatud

asjaoludel võib treeneritele tasu maksta maksuvabalt, tõusetuks õigustatult küsimus, miks

tuleb töötasumakse maksta näiteks õpetajatele tehtud väljamaksetelt, ometi kui pole alust

kahelda, et õpetaja osaleb õppetegevuses, täiendab end ning ka õpetaja puhul on

pedagoogilise staaži pikkus asjaoluks, mis õigustab kõrgema kvalifikatsiooni omistamist. Igal

maksusoodustusel on kindel eesmärk, TuMS § 19 lg 3 p 5 eesmärk on võimalus

heategevuslikus korras toetada õppe-, teadus-, loome- ja sporditegevust. Heategevuslik

eesmärk on välistatud, kui väljamakse saaja teeb antud stipendiumi eest väljamakse maksjale

tööd.

57. Tähtsust ei oma ka kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud tõend, et alles käesolevast

aastast alates ei aktsepteeri Tallinna Spordi- ja Noorsooamet stipendiume sporditegevuse

toetuse kuludena. Sellest, et Tallinna Spordi- ja Noorsooamet selliseid stipendiume varem

toetuskõlblike kuludena aktsepteeris, ei saanud kaebajale ometi tekkida veendumust oma

maksukäitumise õiguspärasuses. Tallinna Spordi- ja Noorsooametil pole mistahes pädevust

anda siduvaid seisukohti maksuseaduse kohaldamise kohta.

58. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole

taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole kulud poole

enda kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik