4-13-6890/36 · Tallinna Ringkonnakohus

4-13-6890

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21.jaanuar 2014, Tallinn Väärteoasja number 4-13-6890 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Meelika Aava ja Pavel Gontšarov Kohtuistungi sekretär Liina Kaev Väärteoasi Teet Talli (Tall) väärteoasi liiklusseaduse (LS) § 223 lg 1 ja § 237 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 21.10.2013 otsus Kaebuse esitaja Teet Tall (ik: 36602190253) Istungil osalenud isikud

RESOLUTSIOON

1. Pärnu Maakohtu 21.10.2013 otsus väärteoasjas nr 4-13-6890 tühistada Teet Tallilt (Tall) LS § 237 lg 1 alusel karistusena mootorsõiduki juhtimise õiguse 12 kuuks äravõtmise osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Teet Tallile LS § 237 lg 1 alusel karistuseks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 3 (kolmeks) kuuks.

3. Muus osas jätta Pärnu Maakohtu 21.10.2013 kohtuotsus muutmata.

4. Esitatud apellatsioon rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord Kohtuotsus on ringkonnakohtu kantseleis kättesaadav alates 21. jaanuarist 2014.a. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseija Piirivalveameti Lääne prefektuuri Rapla politseijaoskonna väärteomenetleja A.

M. poolt 21.10.2013 koostatud väärteoprotokolli nr AB 1094987 kohaselt ei hoidnud Teet Tall 19.10.2013 kella 18.52 paiku Raplas Viljandi maanteel, juhtides sõiduautot Honda CRV, reg. nr XXXXXX, ees liikunud sõidukiga ohutut pikivahet ja sõitis otsa ees pidurdanud P. O. poolt juhitud sõiduautole Mazda, reg. nr XXXXXX, ning põgenes seejärel avariikohalt. Otsasõiduga põhjustas T. Tall ees liikunud autos viibinud P. O. ja K. L. (L.) tervisekahjustusi ja mõlema sõiduki omanikule varalist kahju. T. Talli tegevus on väärteoprotokolli kohaselt kvalifitseeritud väärtegudena LS § 223 lg 1 ja § 237 lg 1 järgi. Pidades vajalikuks karistada T. Talli arestiga, saatis kohtuväline menetleja väärteoasja väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 71 alusel Pärnu Maakohtule arutamiseks.

Maakohtu otsus

2. Pärnu Maakohus mõistis 21.10.2013 otsusega väärteoasjas nr 4-13-6890 T. Talli süüdi LS § 223 lg 1 ja § 237 lg 1 järgi ning KarS § 63 lg 1 kohaselt mõistis talle raskemat karistust ette nägeva LS § 237 lg 1 järgi karistuseks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise tähtajaga

12 kuud. Kohtuotsuse kohaselt arvestatakse karistuse tähtaega kohtuotsuse jõustumise kuupäevast ning viie päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest on T. Tall kohustatud loovutama juhitunnistuse Maanteeameti liiklusregistri büroole. Kohtuotsuse motiivides karistuse mõistmise osas märkis maakohus, et karistust raskendavaid asjaolusid menetlusaluse isiku tegevuses ei ole, kergendavaks asjaoluks saab lugeda oma teo ülestunnistuse ja kahetsuse. Kohus märkis, et liiklusõnnetuse põhjustamine ehk LS § 223 lg 1 ette nähtud väärtegu on toime pandud KarS § 18 lg 3 mõttes ettevaatamatusest hooletuse vormis, LS § 237 lg 1 ette nähtud väärtegu tuleb lugeda toimepanduks kavatsetult vastavalt KarS § 16 lg 2. Kohus leidis, et karistus tuleb antud juhul mõista KarS § 63 lg 1 kohaselt LS §

237 lg 1 järgi, kuna viimane näeb ühe põhikaristuse mootorsõiduki juhtimise õiguse ette kuni kahekümne nelja kuuni ja LS § 223 lg 1 kuni kuue kuuni. Kohus nõustus kohtuvälise menetleja seisukohaga, et sündmuskohalt lahkumisega avaldas T. Tall ilmset lugupidamatust nii teiste avariis olnud isikute kui ka õiguskorra vastu. Seepärast leidis kohus, et rahatrahv ei oleks selle väärteo ohtlikkusega vastavuses. Samas ei pidanud kohus vajalikuks ka aresti kohaldamist, sest T. Tall ei ole varem ühegi süüteo eest karistatud ja on oma süüst täielikult aru saanud. Kohus leidis, et kõige otstarbekam karistus edaspidi niisuguste süütegude ärahoidmiseks ja õiguskorra kaitseks on mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine. Kuna puuduvad karistust raskendavad asjaolud, siis pidas kohus vajalikuks kohaldada seda karistust LS § 237 lg 1 sanktsioonis ette nähtust pooles ulatuses, s.o kaheteistkümneks kuuks.

Apellatsioon

3. Pärnu Maakohtu 21.10.2013 otsuse peale esitas apellatsiooni menetlusalune isik T. Tall, kes vaidlustab kohtuotsust temalt karistusena juhtimisõiguse äravõtmise osas ning palub kohtuotsus nimetatud osas tühistada ja kohaldada karistuseks lühiajalist aresti. Apellatsiooni põhjendustes märgib T. Tall, et ta on ennast täielikult süüdi tunnistanud ning enda tegu kahetsenud. Ta ei ole kunagi sellisesse olukorda liikluses sattunud ja ilmselt šokist tingituna ja hirmust tööandjale kuuluva auto lõhkumise pärast sõitis kohe koju, pannes auto garaaži ja soovides seda järgneval päeval parandama hakata. Kuna otsasõidust tingitud kokkupõrge ei olnud tugev. Tegemist oli enne ringteed peatuva sõidukiga ja kaebaja poolt juhitud sõiduki kiirus oli väike, siis oli ta veendunud, et eesolevas autos kellegagi midagi juhtuda ei saanud. Pikaajaline juhtimisõiguse peatamine tekitaks kaebaja perekonnale suurt majanduslikku kahju. Ta on elukutseline autojuht ning muud eriala ei oma. Juhtimisõiguse peatamine aastaks tähendaks talle töökoha kaotamist. Kaebaja ülalpidamisel on kaks alaealist last ja kaks ülikoolis õppivat last. Samuti maksab veel kuus aastat kodulaenu, suurusega ca 190 eurot kuus. Kaebaja abikaasa ja laste ema käib tööl vaid asendusmüüjana ja teenib kuus vaid ca 100 eurot.

Kaebaja on autojuhina töötanud alates 1991. a Rapla Haigla juures, seejärel kiirabiautojuhina ja alates 1. jaanuarist 2000. a Perearstikeskuse autojuhina. Juhilubade omandamisest alates ei ole tal olnud ühtegi karistust liikluseeskirjade rikkumise eest. Kaebaja on koheselt nõus hüvitama kannatanutele tekitatud varalise kahju, mis käeoleval ajal on alles selgitamisel.

T. Tall palub kohut karistada teda lühiajalise arestiga ning jätta alles juhtimisõigus. Kui kohus peab vajalikuks, siis lisakaristusena palub kaebaja mootorsõiduki juhtimise õiguse ära võtta paariks kuuks. Ta on järeldused juhtunust teinud ja lubab edaspidi seaduskuulekalt käituda, nii nagu ta on elanud enne juhtunut.

4. T. Talli apellatsiooni suhtes esitas ringkonnakohtule oma seisukohad kohtuväline menetleja, PPA Lääne prefektuur, kes palub jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Kohtuväline menetleja märgib, et menetlusaluse isiku karistamisel on kohus arvestanud kergendavate asjaoludena teo ülestunnistust ja kahetsust ning teo toimepanemist ettevaatamatusest hooletuse vormis. Õige on kohtu hinnang, et rahatrahv ei ole väärteo ohtlikkusega vastavuses, kuid aresti kohaldamine varem karistamata isiku suhtes ei ole vajalik. Seetõttu on kohus pidanud otstarbekamaks karistuseks edaspidiste süütegude ärahoidmiseks ja õiguskorra kaitseks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist karistusmäära pooles ulatuses.

Maakohus on väärteoasja arutanud täies ulatuses ning nii kohtuvälises menetluses, kui kohtumenetluses on tõendamist leidnud väärteo toimepanemine menetlusaluse isiku poolt. Kohus on piisava põhjalikkusega kohtuotsuses märkinud, millele tuginedes on süüküsimuses ja karistuse mõistmises seesugustele järeldustele jõudnud. Menetlusalune isik omab juhtimisõigust ja seetõttu on teadlik kuidas liikluses erinevates olukordades käituda, seda enam, et tegemist on tema enda sõnul elukutselise juhiga. Menetlusaluse isiku teguviis peale liiklusõnnetuse toimumist näitab tema suhtumist õiguskorda ning on häiriv teistele liiklejatele.

Liiklusõnnetuse põhjustamisel tekkis varaline kahju, mille hüvitamine õnnetuse põhjustaja väljaselgitamata jäämisel jääks kannatanu enda kanda. Igal liiklejal on õigus eeldada teiste liiklejate poolt liiklusnõuetest kinni pidamist ning see õigus tuleneb liiklusseaduse § 14 lg 1 p 2. Oma teoga võtab menetlusalune isik teistelt liiklejatelt õiguskindluse, seetõttu on seadusandja sätestanud kõrgema maksimaalse karistusemäära ning muuhulgas ka rangema karistusliigi, s.o aresti. Seega tegemist ei ole kergema liiklusalase rikkumisega ning karistus seesuguse teo toimepanemisel peab mõjutama süüdlast edaspidi teo toimepanemisest hoiduma ning teenima õiguskorra kaitsmise huve.

Menetlusaluse isiku sõnul vajab ta juhtimisõigust sissetuleku eesmärgil, kuid ainuüksi see ei tähenda, et juhtimisõiguse äravõtmine karistusena on välistatud. Apellatsioonis ei ole esitatud veenvaid ning kontrollitavaid asjaolusid tänasel päeval sõidukijuhina töötamise osas. Ka KarS § 50 lg 2 sätestatud juhtimise õiguse ära võtmist keelavat asjaolu pole tuvastatud. Riigikohus oma lahendi nr 3-1-1-26-10 on öelnud: „Töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu, sest KarS 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu“.

Lühiajalise aresti määramises osas tuleb märkida, et väärteomenetluse seadustiku § 151 kohaselt saab ringkonnakohus uut otsust tehes jätta karistuse muutmata või mõista kergema karistuse. Raskema karistusliigi, milleks oleks aresti määramine, pole lubatud, mistõttu ka selles osas apellatsioonis esitatud taotlus tuleb jätta rahuldamata. Ühtlasi teatas kohtuväline menetleja, et ei võta kohtuistungist osa seoses tööülesannete täitmisega ning palub asja arutada ilma menetleja ametniku osavõtuta

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioon tuleb rahuldada osaliselt. Maakohus on T. Tallile käesolevas väärteoasjas karistust kohaldades arvestanud, et sündmuskohalt lahkumisega avaldas T. Tall ilmset lugupidamatust nii teiste avariis olnud isikute kui ka õiguskorra vastu. Seepärast leidis kohus, et rahatrahv ei oleks selle väärteo ohtlikkusega vastavuses. Kohtukolleegium leiab, et iseenesest ei välista maakohtu seisukoht selles, et avariipaigast lahkumisega avaldas T.Tall lugupidamatust nii teiste avariis osalenud isikute kui ka õiguskorra vastu, karistusena rahatrahvi mõistmist.

Seaduseandja on sellise süüteo eest ette näinud karistusena rahatrahvi ning samasisuline lugupidamatuse avaldus avaldub iga sama süüteo toimepannud süüdlase puhul. Samas puuduvad ringkonnakohtul volitused mõista menetlusalusele isikule karistuseks rahatrahv, sest kohtukolleegiumi arvates on see siiski juhtimisõiguse äravõtmisest raskem karistus ning raskemat karistust ei saa ringkonnakohus igal juhul mõista menetlusaluse isiku enda apellatsiooni alusel. Karistusena rahatrahvi mittekohaldamist apellatsioonis ka ei vaidlustata. Arvestades seda, et T.

Talli ei ole varem ühegi süüteo eest karistatud ja ta on oma süüst täielikult aru saanud, ei pidanud maakohus põhjendatult vajalikuks ka aresti kohaldamist ning pidas otstarbekaks kohaldada karistuseks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist. Seoses apellandi taotlusega kohaldada talle karistusena juhtimisõiguse äravõtmise asemel lühiajalist aresti märgib ringkonnakohus, et ka niisugust taotlust ei ole kohtul võimalik rahuldada, sest tegemist oleks T. Talli olukorra raskendamisega. Seda sellepärast, et arest on kõige raskem füüsilisele isikule väärteo eest kohaldatav karistus, kuivõrd sarnaselt kuriteo eest kohaldatava vangistusega seisneb ka arest süüdlaselt karistusena vabaduse võtmises.

Seetõttu kujutab arest endast raskemat karistust võrreldes juhtimisõiguse äravõtmisega ning seda olenemata nende karistusliikide määradest. Ringkonnakohus möönab, et on inimlikult mõistetav, kui T. Tallile on arvestades tema tööalaseid ja perekondlikke asjaolusid vastuvõetavam juhtimisõiguse äravõtmise asemel lühiajalise aresti kandmine. Kohtukolleegiumi arvates tingis just see faktor käesoleval juhul kohtuvälise menetleja otsustuse saata materjalid kohtule lühiajalise aresti kohaldamiseks, millega menetlusalune ka jätkuvalt nõus on.

Kuivõrd aga aresti puhul on tegemist karistusega, mille sisuks on vabadusevõtmine, siis paraku ei saa apellandi subjektiivne arvamus muuta aresti kui raskema karistuse olemust võrreldes juhtimisõiguse äravõtmisega.

6. Küll aga ei nõustu ringkonnakohus maakohtu seisukohaga kohaldada T. Tallile karistuseks juhtimisõiguse äravõtmist LS § 237 lg 1 sanktsioonis ette nähtust pooles ulatuses, s.o kaheteistkümneks kuuks. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on küll õigesti arvestanud karistust raskendavate asjaolude puudumist ning kergendava asjaoluna T. Talli poolt teo ülestunnistuse ja kahetsuse, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus karistuse mõistmisel arvestanud nende asjaoludega piisaval määral ning arvestatud ei ole ka kõigi asjaoludega. Kohtuotsuse põhjenduses T. Tallile mõistetud karistuse määra osas on maakohus välja toonud üksnes karistust raskendavate asjaolude puudumise. Ringkonnakohus on seisukohal, et arvesse võttes T. Talli isikut ning tema tööalast ja perekondlikku olukorda (T. Talli siirast kahetsust; asjaolu, et juhtimisõigus on T. Tallile vajalik tema tööülesannete täitmiseks ning juhtimisõiguse peatamine aastaks tähendaks talle töökoha kaotamist; T. Talli ülalpidamisel on kaks alaealist last ja kaks ülikoolis õppivat last; vajadust maksta veel kuus aastat kodulaenu, suurusega ca

190 eurot kuus; T. Talli abikaasa ja laste ema teenib kuus vaid ca 100 eurot; positiivset iseloomustust töökohast – Rapla Perearstikeskusest) on karistusena T. Tallilt mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kaheteistkümneks kuuks liiga karm ega ole vastavuses väärteo raskusele ja menetlusalusele isikule, mis on aga vastavalt VTMS § 148 p-le 4 kohtuotsuse tühistamise aluseks. Seetõttu tuleb apelleeritud kohtuotsus karistuse määra osas tühistada. Ringkonnakohus leiab, et arvestades T. Talli isikut ning tema tööalast ja perekondlikku olukorda, seda, et tegemist on siiski esimest korda õiguskorda rikkuva isikuga, kes siiralt kahetseb oma tegu ja on nõus kandma ka seaduses ettenähtud raskeimat karistust, et mitte jääda ilma töökohast ja sellega omakorda n.ö. karistada perekonda, on võimalik karistada T.Talli LS prg. 237 lg 1 sanktsioonis ettenähtud juhtimisõiguse äravõtmise minimaalmäära lähedase karistusega. Kohtukolleegium, kuulanud T.Talli ära ka kohtuistungil peab võimalikuks ilmutada antud juhul usaldust konkreetse menetlusaluse isiku suhtes.

7. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 4, § 148 p-st 4 ja § 151 lg 1 p-st 4 rahuldab ringkonnakohus esitatud apellatsiooni osaliselt ning tühistab apelleeritud Pärnu Maakohtu 21.10.2013 kohtuotsuse väärteoasjas nr 4-13-6890 T. Tallilt LS § 237 lg 1 alusel karistusena mootorsõiduki juhtimise õiguse 12 kuuks äravõtmise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega kohaldab T. Tallile LS § 237 lg 1 alusel karistusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 3 kuuks Muus osas jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 21.10.2013 kohtuotsuse muutmata

Julia Katškovskaja Meelika Aava Pavel Gontšarov