2-13-45775/22 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Mati Maksing

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

14. märts 2014. a, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-13-45775

Tsiviilasi

XXXhagi Mittetulundusühingu XXX vastu 1 069,40 euro

nõudes

Tsiviilasja hind

1 148,76 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: XXX, registrikood XXX, asukoht XXX

Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Kadri

Ploom, e-post kadri.ploom@rln.ee

Kostja: XXX, registrikood XXX, asukoht XXX

Kostja seaduslik esindaja I: juhatuse liige XXX,

e-post XXX

Kostja seaduslik esindaja II: juhatuse liige XXX,

e-post XXX

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 25. veebruaril 2014, millel osalesid hageja

lepingulised esindajad vandeadvokaat Kadri Ploom ja

Kalev Rattus ning kostja seaduslik esindaja XXX

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada.

2. Mõista kostjalt Mittetulundusühing XXX(registrikood XXX) hageja XXX

(registrikood XXX) kasuks välja 1 069,40 eurot.

3. Jätta kõik menetluskulud kostja kanda, välja arvatud hagi esitamisel tasutud

riigilõivu täismäära ja soodusmäära vahe, mis jätta hageja kanda.

Edasikaebamise luba ja kord

Kohus annab loa otsuse edasikaebamiseks.

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7,

Tallinn, e-posti aadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja

hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus

kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

2-13-45775

2 (7)

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

Kohtu selgitused

Menetlusosaline võib nõuda Harju Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist

otsuses sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest.

Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse Harju Maakohtule (Kentmanni 13,

Tallinn,

e-posti

aadress

hmkkentmanni.menetlus@kohus.ee).

Avaldusele

lisatakse

menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb

kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtuasja menetlusega. Menetluskulude

jaotust saab vaidlustada üksnes otsuse peale edasi kaevates.

MENETLUSE KÄIK

1. XXX (edaspidi „hageja”) esitas 30. septembril 2013 e-kirja teel kohtule hagiavalduse

Mittetulundusühingu XXX(edaspidi „kostja”) vastu. Hageja täpsustas menetluse kestel hagi ja

hageja lõplikeks nõueteks kujunesid lepingust tuleneva võla 693,80 eurot ja hüvitise

375,60 eurot nõuded.

2. Kohus võttis hagiavalduse 2. oktoobri 2013. aasta määrusega menetlusse. Kostja esitas

16. oktoobril 2013

vastuse

hagile,

milles

vaidles

hagile

vastu.

Hageja

esitas

1. novembril 2013 arvamuse kostja vastuse kohta, milles täpsustas oma nõudeid. Kostja esitas

11. novembril 2013 täiendava vastuse, milles jäi põhimõtteliselt seniste vastuväidete juurde.

Pooled esitasid eelmenetluse käigus täiendavad kirjalikud seisukohad.

3. Kohus selgitas 24. jaanuari 2014. aasta määrusega pooltele kohaldatavat õigust ja sellest

tulenevat poolte tõendamiskoormist, samuti määras kohtuistungi ettevalmistamiseks tähtajad.

4. Kohus kuulas pooled ära kohtuistungil 25. veebruaril 2014.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Hageja nõue ja väited

5. Hageja nõuab kostjalt lepingust tuleneva põhivõla 346,90 eurot, samas summas viivise

(kokku 693,80 eurot) ja hüvitise 375,60 eurot maksmist. Hageja põhiväited on järgmised:

− pooled sõlmisid 9. novembril 2012 litsentsileping nr XXX(edaspidi „litsentsileping”),

mille p 3.1 kohaselt andis hageja kostjale loa teoste avalikuks esitamiseks kontserdil

„Ühe lossi hääled...”, mis toimus 10. novembril 2012 XXX kloostris (edaspidi

„kontsert I”). Litsentsilepingu p-ga 4.2 kohustus kostja maksma hagejale litsentsitasu

5% ürituse sissepääsutasust;

− kostja korraldas kontserdi I, aga jättis litsentsitasu maksmata. Sellega rikkus kostja

litsentsilepingut ning hageja on õigustatud nõudma lepingu täitmist ja rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise tõttu viivist. Kuna viivise summa on nõude esitamise

ajaks ületanud põhivõla summa, siis nõuab hageja viivist põhivõla summas;

− lisaks korraldas kostja 7. septembril 2013 XXX kloostris kontserdi „Ühe lossi hääled –

XXX, XXX” (edaspidi „kontsert II”);

2-13-45775

3 (7)

− pooled ei sõlminud kontserdi II kohta litsentsilepingut ja kostjal puudus õigus

korraldada sellel kontserdil hageja esindatavate autorite teoste ettekandmist – sellisel

juhul võib hageja nõuda kostjalt kahju hüvitamist kontserdi II piletitulust 10%.

6. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda.

Kostja vastuväited

7. Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja peamised vastuväited on järgmised:

− kontserdi I eest tuleb kostjal maksta üksnes 1/3 kokku lepitud ja hageja nõutavast

litsentsitasust, sest selle kontserdil esinenud kolmest artistist, kes kõik esitasin nende

endi loodud teoseid, esindab hageja ainult ühte (XXX);

− litsentsitasu nõue ei ole muutunud sissenõutavaks, sest pooltel on vaidlus selle üle ja

litsentsileping nägi ette vastava vaidluste lahendamise korra – seetõttu ei ole viivise

nõue põhjendatud;

− kontserdi II eest ei tule kostjal maksta rohkem kui 5% piletitulust, sest litsentsileping

jäi sõlmimata hageja tõttu. Kostja ei pidanud tasuma hageja nõutud ettemakset, mida

nõuti ka ülemäära suures summas, kusjuures kostjal oli põhjendatud kahtlus, kas ta

saaks hagejalt enamtasutud ettemakse summa tagasi.

8. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Kohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et hagi tuleb rahuldada.

Menetluskulud jätab kohus kostja kanda.

10. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mis kohus loeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks:

− pooled sõlmisid litsentsilepingu (I kd tlk 28–36), mille p-ga 3.1 andis hageja kostjale

loa teoste avalikuks esitamiseks kostja korraldatud ja ka tegelikult toimunud

kontserdil I (I kd tlk 16–19);

− kontserdil I esitasid XXX, XXX koos kitarrist XXX ja hang-trummi XXX avalikult

muusikateoseid, mis olid iga esitaja enda looming (I kd tlk 134);

− kontserdil I artistide ette kantud teoste autoritest esindab hageja XXX (I kd tlk 37–45),

aga ei esinda teisi artiste kui autoreid;

− litsentsilepingu p-ga 4.2 kohustus kostja maksma hagejale litsentsitasu 5% kontserdi I

sissepääsutasust, kuid mitte vähem kui 25,56 eurot;

− kontserdi I sissepääsutasude summa oli 6 938 eurot (I kd tlk 133);

− lisaks korraldas kostja kontserdi II (I kd tlk 14–15 ja 135 [kuupäev ekslikult

10. november 2012]), kus samuti esitati avalikult muusikateoseid. Kuigi pooled olid

pidanud läbirääkimisi ka selle kontserdi kohta lepingu sõlmimiseks (I kd tlk 46–49,

50–57, 78–82 ja 103–112), siis konsensuse puudumise tõttu kokkulepet ei sõlmitud ja

kostjal puudus hageja esindatavate autorite luba kontserdil II nende teoste esitamiseks;

− kontserdil II esitatud muusikateoste seas oli selliseid, mille autoreid esindab hageja;

− kontserdi II sissepääsutasude summa oli 3 756 eurot (I kd tlk 132);

− kostja ei ole kummalgi kontserdil muusikateoste avaliku esitamise õiguse eest hagejale

midagi maksnud.

11. Hageja esimeses nõudes sisalduva põhinõude summas 346,90 eurot õiguslik alus on

võlaõigusseaduse (VÕS) § 368, mis sätestab, et litsentsilepinguga annab üks isik

(litsentsiandja) teisele isikule (litsentsisaaja) õiguse teostada intellektuaalsest varast

2-13-45775

4 (7)

tulenevaid õigusi kokkulepitud ulatuses ja kokkulepitud territooriumil, litsentsisaaja aga

kohustub maksma selle eest tasu (litsentsitasu). Hagejale on tema ja XXX vahelise lepinguga

(I kd tlk 37) loovutatud viidatud artisti autoriõigused muu hulgas teoste avalikuks esitamiseks.

Pooled sõlmisid litsentsilepingu, mille ese olid nimetatud õigused. Vaidlust ei ole selles, et

hageja nõutav tasu vastab litsentsilepingu tingimustele, st moodustab 5% piletitulust.

Autoriõiguse seaduse (AutÕS) § 48 lg 3 järgi kohaldatakse olemasoleva teose kasutamise

korral litsentsilepingu alusel autorilepingule üldjuhul VÕS-s litsentsilepingu kohta sätestatut.

Litsentsileping on olemuselt kasutusleping ja selle alusel makstav tasu ei sõltu reeglina sellest,

kas kasutajale antud õigust tegelikult kasutati. Sarnane on olukord näiteks üürilepingu puhul,

kus üüri maksmise kohustus ei sõltu sellest, kas üürnik üüritud asja tegelikult kasutas. Kuna

pooled on kasutusõiguses ja selle eest makstavas tasus kokku leppinud, siis ei ole edukas

kostja vastuväide tasu sõltuvusest kontserdil I tegelikult esitatud muusikapalade autorite

esindatusest hageja kaudu. Kohtu hinnangul ei ole kostja toonud esile asjaolusid, mis

välistaksid litsentsilepingu p 4.2 kehtivuse või VÕS § 8 lg-st 2 tuleneva täitmise kohustuse.

12. Kohus ei nõustu kostjaga, et käesoleva juhtumi asjaoludel tuleb tal tasuda litsentsitasu

üksnes 1/3 kokku lepitud summast. Kostja ei pöördunud ise piisavalt aegsasti hageja poole

tavapärasest erineva litsentsitasu kokkuleppimiseks. Hageja saatis kostjale litsentsilepingu

projekti koos teabe- ja arvestuslehega 31. oktoobril 2012 (I kd tlk 20–27 ja 74–76). Kostja oli

algselt seisukohal, et kuna kontserdi I esinejad esitavad originaalloomingut, siis ei ole ilmselt

vaja hagejale midagi tasuda (I kd tlk 74). Seejärel vahetasid pooled teavet küsimuses, kas

XXX on hageja esindatav autor (I kd tlk 67–73). Kostja avaldas alles 6. novembril 2012, et ta

ei nõustu nõutava litsentsitasuga, sest see ei arvesta hageja esindatavate autorite osakaalu

kontserdi kogurepertuaaris (I kd tlk 66–67, 210 ja 211–215). Hageja selgitas kostjale, et kostja

suhtes erandi tegemine ei ole võimalik ja hageja ei nõustu sõlmima litsentsilepingut

tingimuslikult (I kd tlk 58–66). Poolte eelviidatud kirjavahetusest tuvastab kohus, et pooled

pidasid läbirääkimisi ja jõudsid selle tulemusel lepingu sõlmimiseni. Kokkulepitud tasu

maksmisest keeldumine ei ole põhjendatud.

13. Kostja pöördumine Konkurentsiameti poole 7. novembril 2012 (I kd tlk 99–100),

haldusmenetluse

algatamine

ja

läbiviimine

(I kd

tlk 101–102

ja 160–186)

ega

Konkurentsiameti otsus (II kd tlk 14–24) ei mõjuta samuti kostja lepingust tulenevat

kohustust maksta hageja nõutud litsentsitasu. Järelikult tuleb esimene nõue põhivõla osas

rahuldada.

14. Hageja esimeses nõudes sisalduva viivise nõude summas 346,90 eurot õiguslik alus on

VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mis sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Pooled ei vaidle selle üle, et

litsentsilepingu p-s 5.4 lepiti viivise määraks 0,5% päevas. Vaidluse all on hageja põhinõude

sissenõutavaks muutumise aeg. Hageja väitel muutus tema nõue sissenõutavaks

10. jaanuarist 2013, kostja väitel muutub nõue sissenõutavaks alles käesoleva vaidluse

lõppedes. Hageja tugineb oma väites litsentsilepingu p-dele 5.1–5.3 ja kostja p-le 7.4. Lisaks

viitab kostja ka sama lepingu p-le 8.3, mis siiski ei ole asjakohane, sest hageja ei ole esitanud

lepingust tulenevat leppetrahvi nõuet.

15. Hageja ei väida, et ta oleks esitanud kostjale põhivõla summas arve, mille kättesaamise

ajast sõltub litsentsilepingu p 5.3 järgi põhinõude sissenõutavaks muutumise aeg. Seetõttu

tuleb kohtul hageja käsitluse järgi kontrollida, kas on täidetud VÕS § 109 lg 1 kohaldamise

tingimused, mille kohaselt vastastikuse lepingu puhul võib oma kohustust rikkunud

lepingupool nõuda teiselt lepingupoolelt tema kohustuse täitmist ka juhul, kui kohustust

rikkunud lepingupoolelt endalt ei saa sama seaduse § 108 lg-s 2 nimetatud põhjusel kohustuse

täitmist nõuda, kui see põhjus on tekkinud teisest lepingupoolest tuleneva asjaolu tõttu või kui

see põhjus tekkis ajal, mil teine lepingupool oli vastuvõtuviivituses. Kohtu hinnangul on

2-13-45775

5 (7)

kostja viivitamine litsentsilepingu p-ga 5.1 võetud kohustuse täitmisega selline asjaolu, mis

muutis võimatuks sama lepingu p-s 5.2 ette nähtud kohustuse täitmise. Sellisel juhul oli

hageja kohustuse täitmine võimatu VÕS § 108 lg 2 p 1 tähenduses ja kostja vastutab

litsentsitasu maksmisega viivitamise eest alates 10. jaanuarist 2013.

16. Kostja väite järgi ei muutunud litsentsitasu sissenõutavaks, sest selle üle oli tekkinud

vaidlus litsentsilepingu p 7.4 tähenduses. Hageja leiab, et kõnealune keeldumise õigus ei

takista viivise nõudmist aja eest, mil kostja võis tasu maksmisest keelduda. VÕS § 113 lg 4

teise alternatiivi kohaselt ei pea võlgnik tasuma viivist aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma

kohustuse täitmisest. Seega sõltub kostja vastuväite edukus eelkõige sellest, kuidas

tõlgendada litsentsilepingu p 7.4 ja kas kostja vaidlustas temalt nõutava tasu. Pooled leppisid

litsentsilepingu p-s 7.2 kokku vaidluste lahendamise korra. Kostja ei ole tõendanud, et ta

esitas hagejale kirjaliku pretensiooni. Kohtu hinnangul ei saa viidatud p 7.2 sõnastuse tõttu

tasu vaikivat mittemaksmist pidada vaidluseks litsentsilepingu p 7.4 tähenduses. Seega ei

tuvasta kohus, et pooltel oleks vaidlus litsentsilepingu p 7.4 tähenduses ja järelikult ka

seetõttu vastutab kostja litsentsitasu maksmisega viivitamise eest alates 10. jaanuarist 2013.

17. Viivise määraks leppisid pooled 0,5% päevas, st põhivõla summaga võrdne viivise

tasumise kohustus täitus 200 päeva möödumisel tasumise tähtajast ehk 29. juuli 2013

möödumisel. Hagi on esitatud pärast viidatud kuupäeva, mistõttu hageja viivisenõue on

tervikuna põhjendatud.

18. Hageja teise nõude summas 375,60 eurot õiguslik alus on AutÕS § 817 lg 1 p 1, mis annab

autorile ja autoriõigusega kaasnevate õiguste omajale muu hulgas teose õigusvastase

kasutamise korral õiguse nõuda teose õigusvastase kasutamisega tekitatud varalise ja

mittevaralise kahju hüvitamist vastavalt VÕS §-le 1043. Hageja teise nõude summa

moodustab 10% kontserdi II sissepääsutasude summast, st on kaks korda suurem samadel

alustel hageja poolt antava loa (litsentsi) eest makstavast tasust. VÕS § 1043 näeb ette, et

teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju

hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt

seadusele. VÕS § 127 lg 6 teine lause sätestab, et kui kahju hüvitamist nõutakse autoriõiguse,

autoriõigusega kaasneva õiguse või tööstusomandiõiguse rikkumise tõttu, võib kohus, kui see

on mõistlik, määrata kahjuhüvitise kindla summana, lähtudes muu hulgas tasu suurusest, mida

rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa vastava õiguse kasutamiseks. Hageja

leiab, et kahjuhüvitis tuleb määrata vastava tasu kahekordse summana. Pooltel on võimalik

esile tuua asjaolud, millega kohus peaks arvestama loa saamise tasu ja kahjuhüvitise

omavahelise suhte määramisel.

19. Kohus tuvastab, et kostja oli enne kontserdi II korraldamist teadlik kohustusest sõlmida

litsentsileping ja jättis selle sõlmimata pooltevaheliste erimeelsuste tõttu (I kd tlk 46–49

ja 103–112), ka selle kontserdi puhul oli hageja eelnevalt saatnud lepingu projekti, asjakohase

teabe ja vormi (I kd tlk 50–57, 78–82 ja 111), samuti ettemaksu (käsiraha) tasumiseks arve

(I kd tlk 77). Kontserdi II kohta litsentsilepingu sõlmimata jätmisega põhjustas kostja

olukorra, kus hageja ei saanud litsentsitasu, mille nõudmiseks tal oli eespool p-s 11 märgitud

alustel õigus. Seega tekkis hagejal kahju ja selle põhjustas kostja õigusvastane tegevus, mis

seisnes kontserdil II hageja esindatavate autorite muusikateoste ettekandmise korraldamises

ilma autorite loata. Kohus ei nõustu kostjaga, et leping jäi sõlmimata hagejast tingitud

põhjustel. Kostja varasem rahaline kohustus oli täitmata ja hageja võis nõuda kostjalt

ettemakse tasumist. Sarnaselt saanuks hageja ka pärast kontserdi II kohta lepingu sõlmimist

nõuda tasumist või selle tagamist VÕS § 111 sätete alusel. Hageja nõutud ettemaksu summa

oli mõistlik. Kostja on seega AutÕS § 817 lg 1 p 1 järgi kohustatud kahju hüvitama.

20. Kohus leiab, et teoste kasutamise loa andmise tingimuste (sh teise nõude puhul

vaidlusaluse hüvitise suuruse) määramisel ei pea lähtuma ainuüksi tasudest, mida maksavad

2-13-45775

6 (7)

Eestis autoritele sarnastel asjaoludel võrreldavate teenuste osutajad, kelle majandustegevuses

on teoste kasutamine vältimatu (käesoleva juhtumi asjaoludel kontserdikorraldajad). Ainuüksi

see, et autorite kollektiivse esindamise organisatsioon on kellegagi loa andmiseks lepingu

sõlminud, ei tähenda, et ka kõik teised sarnase tegevusega isikud peavad nõustuma lepingu

sõlmimisega samasugustel tingimustel. Autoritasude määramisel võib autoreid esindavat

organisatsiooni võrrelda olulist vahendit omava isikuga konkurentsiseaduse (KonkS) § 15

mõttes, kui tema nõusolekuta ei ole võimalik mingit teenust osutada. KonkS § 18 lg 1 p-st 1

lähtudes tuleb olulist vahendit omaval ettevõtjal tagada mittediskrimineeriv kohtlemine.

Tulenevalt Eesti turu väiksusest ja tasu määramise metoodika välise kontrollimehhanismi

puudumisest võib õiglase ja mittediskrimineeriva tasu määramiseks vajadusel võrrelda ka

teistes riikides sarnastel tingimustel makstavaid autoritasu määrasid. Neid saab arvestada ka

saamata jäänud autoritasu eest hüvitise määramisel (vt Riigikohtu 29. mai 2013. aasta otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-50-13, p 34).

21. Konkurentsiamet on varasemas menetluses tuginenud sellele, et litsentsitasud on Rootsis

5,5%, Iirimaal 3–6%, Leedus 6%, Norras 2–8%, Ungaris 9%, Kreekas 7–10%, Šveitsis,

Itaalias ja Brasiilias 10% ning Poolas 2–12% (2000. aasta andmed, I kd tlk 158). Kuigi

Iisraelis, Inglismaal, Lõuna-Aafrika Vabariigis, Kanadas ja Austraalias on tavapärased

madalamad tasumäärad (ibid), ei tulene sellest, et Eesti oludes poleks 5%-ne litsentsitasu

määr mõistlik. Kostja on määraga 5% menetluses ka selgesõnalisest nõustunud. Hageja tõi

esile, et Leedus võib ilma loata teoste kasutajalt nõuda hüvitist kahekordses litsentsitasu

määras, Gruusias kümnekordses litsentsitasu määras ja Soomes on kujunenud tavaks, et kohus

määrab kahjuhüvitise suuruseks „litsentsitasu kordse”, nt kahekordse litsentsitasu. Kostja ei

ole neid seisukohti ega väiteid vaidlustanud. Kohus nõustub hagejaga ja leiab, et olukorras,

kus tavapärane on tasu 5% ürituse piletitulust, on litsentsilepingu sõlmimata jätmisel hüvitis

määraga 10% piletitulust mõistlik ja põhjendatud. AutÕS § 817 lg 1 p 1 alusel makstav hüvitis

peab olema kohaselt suurem litsentsilepingu alusel makstavast tasust (litsentsitasust), sest

vastasel juhul puuduks muu hulgas kontserdikorraldajatel stiimul lepingute sõlmimiseks ja

õiguspäraseks käitumiseks. Kaks korda suurema hüvitise maksmine on proportsionaalne ja

kooskõlas autorite varaliste õiguste kaitse eesmärgiga. Järelikult tuleb ka teine nõue tervikuna

rahuldada.

22. TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel jätab kohus otsuse tegemisel arvestamata teiste isikute

arvestuslehed ja repertuaariaruanded ja hagejaga sõlmitud lepingud (I kd tlk 187–209), samuti

teiste isikute suhtes tehtud kohtulahendi (I kd tlk 216–233), sest neist ei nähtu asja

lahendamisel tähtsust omavad asjaolud.

23. Tsiviilasja hind on TsMS § 134 lg 1 ja § 124 lg 1 alusel hagi esitamise aja seisuga

1 148,76 eurot (=585+563,76). Hageja on oma nõuet küll menetluse kestel vähendanud, aga

TsMS § 123 mõtte kohaselt on hagi hinna määramisel oluline avalduse esitamise aeg. Kohus

tõlgendab viidatud normi sel viisil, et nõude vähendamise tulemusel vähemalt üldjuhul ei

muutu tsiviilasja hind maakohtus.

24. Kuna kohus rahuldab hagi, siis jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

Nõude marginaalne vähendamine ei anna käesolevas asjas alust jaotada menetluskulusid

teisiti. TsMS § 162 lg 5 näeb siiski ette, et kui riigilõivuseaduse kohaselt on avalduse või

kaebuse veebilehe www.e-toimik.ee kaudu esitamisel sätestatud riigilõivu täismäärast

madalam riigilõivumäär, jäetakse seda ületavas osas tasutud riigilõiv menetlusosalise enda

kanda. Hageja esitas hagi e-kirjaga ja tasus riigilõivu hagi hinnale vastavas täismääras.

Eelviidatud sätte alusel peab vastav kulu jääma hageja kanda. Riigikohus tunnistas

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 10. detsembri 2013. aasta otsusega kohtuasjas nr 3-

4-1-20-13 riigilõivuseaduse § 57 lg-d 1 ja 15 ning lisa 1 (alates 1. juulist 2012 kehtivas

redaktsioonis) põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, mis sätestab

tsiviilkohtumenetluses avalduse muul viisil esitamisel kohustuse tasuda riigilõivu suuremas

2-13-45775

7 (7)

määras kui avalduse elektroonilisel esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee kaudu. Seega ei jää

riigilõivu täismäära ja soodusmäära vahe kostja kana, aga hagejal on õigus taotleda vastavas

osas riigilõivu tagastamist (vt eelviidatud otsuse p 77).

25. Kohus menetles käesolevat asja lihtsustatud korras TsMS § 405 sätete alusel. TsMS § 442

lg 10 näeb ette, et sama seadustiku § 405 lg-s 1 nimetatud asjas tehtud otsuses võib maakohus

märkida, et ta annab loa otsuse edasikaebamiseks. Sellise loa annab kohus eelkõige juhul, kui

apellatsioonikohtu lahend on maakohtu arvates vajalik ringkonnakohtu seisukoha saamiseks

mingi õigusnormi kohta. Edasikaebamise loa andmist ei pea otsuses põhjendama. Kohus

annab käesolevas asjas loa otsuse edasikaebamiseks.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

kohtunik