4-13-1379/24 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Kuninga tänaval

4-13-1379

1 ( )

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

29. jaanuar 2014.a. Pärnu Väärteoasja number 4-13-1379 Kohtunik Teet Olvik Kohtuistungi sekretär Anneli Kaljula Väärteoasi

Z.E kaebus Politsei iirivalveameti Lääne

- ja P

prefektuuri korrakaitsebüroo Pärnu politseijaoskonna

patrullteenistuse vanemavariipolitseinik Mati Tee` poolt

21.02.2013.a väärteoasjas tehtud üldmenetluse otsusele nr 2670,12,010046 Liiklusseaduse § 223 lg 1 järgi Istungil osalenud isikud:

kaebuse esitajana kaitsja

kohtuvälise menetleja ametnikuna

Z.E (ik XXX, elukoht X ) XX Indrek Sirk

Politseija Piirivalveameti Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo Pärnu politseijaoskonna patrullteenistuse vanemavariipolitseinik Mati Tee

RESOLUTSIOON Juhindudes

217 lg 1 LS § ; Väärteomenetluse seadustiku § 2,

§ -135 kohus otsustas p 1, § 133

Jätta Z.E kaebus rahuldamata.

Jätta Politseija Piirivalveameti Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo Pärnu politseijaoskonna patrullteenistuse vanemavariipolitseinik Mati Tee` poolt 21.02.2013.a väärteoasjas tehtud üldmenetlus otsus nr 2670,12,010046 muutmata.

Menetluskulud jätta kaebuse esitaja enda kanda.

Välja mõista Z.E-lt täiendava liiklusekspertiisi (akt nr 13E-LL0069, 30.12.2013.a) maksumus 457 (nelisada viiskümmend seitse) eurot.

Rahatrahv 200 eurot, kohtuvälise menetleja otsusega VTMS § 74 lg 1 p 15 alusel välja mõistetud ekspertiisi maksumus eurot s eurot tasuda ja täiendava ekspertiisi maksumu

Rahandusministeeriumi a/a-le 891010220034796011 EE AS SEB Pank või a/a-le EE

932200221023778606 Swedbank (viitenumber 10220135042282. Kui nõude tasub teine isik, siis selgitusse lisada nimi, kelle eest nõue tasutakse). Nõue rahatrahvi os nõuetekohaselt as loetakse

t

äidetuks, kui isik tasub nõude 30 päeva jooksul alates käesoleva lahendi jõustumisest. Eelnimetatud tähtaja möödumisel rahatrahvi mittetasumisel järgneb sundtäitmine täiendavate kuludega.

Kohtuotsuse lõpposa kuulutamine: 29.01.2014. a.

Edasikaebamise kord

4-13-1379

2 ( )

Kassatsiooniõiguse kasutamisest tuleb kirjalikult teatada Pärnu Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ning kassatsiooni võib esitada Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on menetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav ning selleks tuleb kasutada advokaadi abi.

Kirjaliku kassatsiooniteate esitamise korral on põhistatud kohtuotsus kohtumenetluse pooltele kohtu kantseleis tutvumiseks kättesaadav alates 14.02.2014.a.

Asjaolud ja menetluskäik X.X.X.a on koostatud Politseija Piirivalveameti Lääne prefektuuri avariipolitseinik Aimi Kohv` poolt väärteoprotokoll selle kohta, et Z.E X.X:X.a kell X.X X, X it tänaval juhtis mootorsõiduk piiratud nähtavusega reguleerimata ristmikule, millel juhil on kohustus paremalt lähenevale või paremal asuvale juhile teed anda, sõitis ristmikule, sooritades parempööret, põrkas kokku paremalt läheneva sõiduautoga reg. märgiga , põhjustades varalise kahjuga liiklusõnnetuse. XX XXX XXX Oma teoga rikkus menetlusalune isik Liiklusseaduse (edaspidi LS)

§ 17 lg 5 p 5 ja § 56 lg 1 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 223 lg 1 järgi.

21.02.2013.a üldmenetluse otsusega nr 2670,12,010046 on määratud kohtuvälise menetleja Z.E-le

poolt eelpoolnimetatud väärteo toimepanemise eest LS § 223 lg 1 alusel karistuseks rahatrahv 50 trahviühiku ulatuses, so 200 eurot.

Kaebuse sisu X.X.X.a esitas Z.E kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk Pärnu Maakohtule kaebuse väärteoasjas tehtud otsuse tühistamiseks ning väärteomenetluse lõpetamiseks.

Kaebuse esitaja leiab, et kohtuväline menetleja ei ole andnud põhistatud hinnangut liiklusõnnetuses osalenud teise juhi käit Liikluses kehtib usalduspõhimõte, mida Riigikohus on rõhutanud umisele.

lahendites 3-1-1-94-02, 3-1-1-1-03, 3-1-1-63-03, 3-1-1-2-05. Riigikohus lahendi nr 3-1-1-94-02 punktis 7 on märkinud järgmist Liiklusseaduse § 2 lg 1 kohaselt peavad kõik liiklejad ja muud isikud järgima :

liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekkimist. Liikluseeskirja § 4 kohaselt peavad liiklejad täitma selle eeskirja nõudeid. Nendest sätetest järeldub, et igal liiklejal, kellel on ülalmärgitud kohustused, peab olema õigus eeldada, et ka teised liiklejad ja muud isikud täidavad liikluseeskirja nõudeid. Sellest omakorda tuleneb nõue, et liiklusena seotud õigusrikkumiste asjade menetlemisel, eriti aga liiklusõnnetusega seotud kuritegude menetlemisel, tuleb kaaluda kõigi liiklusõnnetuses osalenud liiklejate käitumist ja anda nende käitumisele õiguslik hinnang, sest vastasel korral ei ole võimalik objektiivselt hinnata kelle käitumine oli põhjuslikus seoses inimese vigastuste tekitamisega või surma põhjustamisega. Kohtuväline menetleja on asunud seisukohale, et X juht oli Õigustatud sõitma ristmikul vastassuunavööndis ning tugineb seisukohale, et pärisuunas olid pargitud autod, milles teostati ümberpõiget. Politsei saabudes ei olnud pargitud liiklust takistavaid sõidukeid, kuid liiklusõnnetuses osalenud teise juhi ja tunnistaja J ütlustele .S.

tuginedes loeti pargitud sõidukite olemasolu tõendatuks. Samas ei ole kohtuväline menetleja hinnanud nende sõidukite asukohta. Nimelt nähtub maja elaniku ütlustest, et autod olid pargitud sellisel viisil, X mis ei takistanud enne ristmikku reastuda tagasi pärisuunavööndisse. Tunnistaja J. (perekonnanimi ei ole kaitsjale teada) ütlustest nähtuvalt oli liiklusõnnetuse ristmikul kõige lähem sõiduk pargitud maja kaugema akna nurga poolt esimese aknani (alates elektripostist). Maja pikkus on kohtuvälise menetleja skeemi kohaselt X meetrit ning elektriposti kaugus ristmiku äärest X mee X trit. See tähendab, et ligi

meetrit enne ristmikku oli võimalus reastuda tagasi oma suunavööndisse ning sellisel juhul ei oleks liiklusõnnetust toimunud. Faktiline olukord vahetult pärast liiklusõnnetust nähtub allolevalt menetlusaluse isiku poolt vahetult pärast liiklusõnnetust tehtud fotolt ja midagi mõõtmata on selge, et X juhil oli võimalik naasta enne ristmikku oma suunavööndisse. Eeltoodu asemel on aga kohtuväline menetleja tendentslikult õigustanud äärmiselt piiratud nähtavusega kohas ohtlikku ümberpõiget tegevat juhti, kes selle ohtliku manöövri ajal ületas olulisel määral ka lubatud sõidukiirust ning isegi ristmikule jõudes ei reastunud tagasi oma suunavööndisse. Aleks Skergin lähtus eeldusest, et ka teised sellel ristmikul liiklevad juhid täidavad liiklusnõudeid. Nimelt puudus igasugune alus eeldada, et sellel ristmikul sõidab teine juht vastassuunavööndis. Skeem, sündmuskohal tehtud fotod ja videosalvestus ning eksperdi arvamus kinnitavad üheselt, et kokkupõrge toimus X juhi jaoks vastassuunavööndis. Ilmselge on ka eksperdi arvamusele tuginedes, et kui X oleks liikunud oma suunavööndis, siis ei oleks kokkupõrget toimunud. Vastassuunavööndis liikumine oli

4-13-1379

3 ( ) sellises olukorras keelatud, kuna Eesti liiklus on parempoolne (LS § 14 lg 1). Kui X juht oleks soovinud teostada vasakpööret, siis oleks ta pidanud enne pöörde alustamist reastuma pärisuunavööndi vasaku ääre lähedale (LS § 48 lg 1), möödasõit oli keelatud (LS § 52 lg 1 p 3). Kohtuvälise menetleja viidatud ümberpõige on liiklusseaduse § 2 p 37 ja 101 kohaselt manööver, mille sooritamisel tuleb LS § 33 lg 2 p

8 eelnevalt veenduda , et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid. Seetõttu ei olnud ühtegi õiguslikku alust juhil viibida vastassuunavööndis, mistõttu parempöörde sooritamisel oli Aleks X Skerginil õigus eeldada, et tema jaoks pärisuunavööndis ükski liikleja talle ei lähene. Aleks Skergin täitis ka LS § 50 lg 3 p 2 ning peatas sõiduki, kui nägi ohtu. Aleks Skergin ei rikkunud liiklusnõudeid. Seevastu teise liiklusõnnetuses osalenud sõidukijuhi käitumises on tuvastatavad liiklusnõuete rikkumised, mis conditio sine qua non põhimõtete järgi viisidki saabunud tagajärjeni. Esmalt tuleb osundada, et X juhi kiirus ületas olulisel määral sellel teel lubatud sõidukiiru km/h). Väiksema st (kiirus X-X km/h, lubatud X

kiirusega liikudes oleks juht jõudnud ohule reageerida õigeaegselt ning ka saabunud tagajärg oleks ilmselgelt olnud kergem. Teiseks oli X juht vastassuunavööndis. Kui X juht ei oleks kaldunud vastassuunavööndisse, siis ei oleks toimunud kokkupõrget. Kausaalne seos saabunud tagajärje suhtes on üksnes juhi käitumises. X

Isegi kui asuda seisukohale, et Aleks Skergini poolt ristuvale teele oma suunavööndis väljasõitmine oli õigusvastane, siis tuleb kohtuvälisel menetlejal tuvastada põhjuslik seos etteheidetava hoolsuskohustuse rikkumise ning saabunud tagajärje vahel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 19.11.2012 lahendis nr 3-1-

1-85-12 rõhutanud taaskord põhjusliku seose hindamise olulisust: Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas korduvalt märkinud, et ettevaatamatusdelikti koosseisupärasuse kontrollile kehtivad konkreetsed nõuded. Sarnaselt tahtliku süüteoga moodustavad ettevaatamatusdelikti objektiivse külje tegu, tagajärg ja nendevaheline põhjuslik seos, kus tegu on eeldus, ilma milleta tagajärg ei saabuks. Esmalt tuleb seejuures tuvastada objektiivne hoolsuskohustuse rikkumine (tegu ettevaatamatusdelikti mõttes) ning õigusvastasusseos. Seejuures saab deliktistrüktuuri ülesehitusest tulenevalt

õigusvastasusseosest ehk sellest, kas tagajärg saabuks ka hoolsuskohustusele vastava käitumise korral, rääkida alles siis, kui eelnevalt on tuvastatud objektiivse hoolsuskohustuse rikkumine (vt nt RKKKo 3-1- 1-90-06, p 21). Põhjusliku seose teoreetilist külge on Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitlenud ka 31.03.2008 lahendis nr 3-1-1-4-08: Karistusõiguses põhjusliku seose tuvastamiseks kasutatava ekvivalentsusteooria kohaselt on tegu tagajärjega põhjuslikus seoses, kui teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata. Kuna ekvivalentsusteooria mõttes on kõik tagajärje saabumise tingimused võrdväärsed, siis tuleb selle käsitluse praktilisel rakendamisel lähtuda konkreetselt saabunud tagajärjest ja selleni vahetult viinud teost.

Kui Aleks Skergin oleks lähenenud ristmikule mööda tänavat otse, ei oleks see muutnud sõiduki X asukohta kokkupõrke toimumise ajal, küll aga oleks kokkupõrge ikkagi toimunud. Seejuures liikus Aleks

Skergin väga aeglaselt ( km/h kokkupõrke hetkel) pöörde ajal, enne pöörde alustamist jäi enne X-X

ristmikku seisma. Otse mööda tänavat liikudes oleks ta aga võinud liikuda kuni X X km/h. Seoses lubatud sõidukiiruse ületamise, piiratud nähtavusega kurviga ning vastassuunavööndis paiknemisega

X juhi poolt

ei oleks kokkupõrge jäänud tegelikult toimumata. Vastupidi, sõidukid oleks põrganud kokku nö laupkokkupõrkena, mitte riivavalt nagu käesoleval juhul. Sõltumata Aleks Skergini juhitud sõiduki liikumistrajektoorist enne liiklusõnnetust oleks sellel ajal ja selles kohas igal juhul toimunud liiklusõnnetus. Seetõttu ei ole olegi Aleks Skerginile etteheidetav LS § 17 lg 5 p 5 antud juhul põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega. Liiklusõnnetus toimus seetõttu, et juht sõitis piiratud nähtavusega kurvis X sõidutee vasakul poolel ning paiknes vastassuunavööndis. Õigustust vastassuunavööndis paiknemiseks ei andnud ka enne ristmikku parkinud sõiduk või sõidukid. Tehes ümberpõiget neist sõidukitest oleks X juht pidanud oma suunavööndist välja kaldudes veenduma selles, et vastassuunavöönd on vaba ning ta saab naasta oma suunavööndisse tagasi. Seda juht ei teinud. Vastupidi, ta ületas lubatud sõidukiirust, sõitis X

piiratud nähtavusega kurvis täielikult vastassuunavööndis ning ei reastunud ka pärast takistusest möödumist tagasi pärisuunavööndisse. 5. Aleks Skergin teadis, et tänava ja tänava ristmikul tuleb X X teed anda paremalt lähenevale juhile. Selleks lähenes Aleks Skergin väga aeglaselt ristmikule, jäi enne väljasõitu seisma ning sõitis ristmikule välja minimaalse võimaliku kiirusega (ekspertiisiakti kohaselt oli Aleks Skergini juhitud X kiirus kokkupõrke hetkel km/h). Pööret alustades ei olnud kedagi paremalt X-X

lähenemas, st tee oli kogu nähtavusulatuse ulatuses vaba. Nähes paremalt lähenevat sõidukit pidurdas Aleks Skergin koheselt ning talle tundus, et ta suutis oma sõiduki enne kokkupõrget peatada. Eksperdiga on raske vaielda, mistõttu ei ole võimatu, et Aleks Skergin ei jõudnud oma sõidukit enne kokkupõrget veel seisma jätta.. Aleks Skerginile võiski tunduda, et ta jõudis oma sõiduki peatada, kuid tegelikkuses veel sõiduk seisma ei jõudnud jääda. Kõige selgemalt näitab Aleks Skergini ristmikule väljasõitmise

4-13-1379

4 ( ) ulatust allolev foto. Enne sellesse asendisse jõudmist ei olnudki Aleks Skerginil võimalik näha paremalt vastassuunavööndis lähenevat sõidukit.

Liiklustehnika eksperdi arvamus kinnitab, et Aleks Skergin oli liiklusõnnetuse toimumise ajal oma suunavööndis ning ei oleks pöörde jätkamisel kaldunud vastassuunavööndisse. Seega kinnitab eksperdi arvamus, e X t juhi õiguspärase käitumise korral ja oma pärisuunavööndis liikumise korral ei oleks liiklusõnnetust toimunud. Ekspert on andnud hinnangu küll küsimusele, kas juhil lubatud sõidukiiruse X

korral oleks olnud võimalik liiklusõnnetust ära hoida, kuid ekspert on lähtunud üksnes tehnilistest eeldustest jättes kõrvale selle, et asukoht teel ei olnud õiguspärane. Antud kaasuses ongi aga õigusliku

X hinnangu andmisel oluline, kas juhid käitusid õiguspäraselt. juhil ei oleks olnud võimalik ka lu X batud

kiiruselt X km/h liiklusõnnetust ära hoida, kuid seda põhjusel, et ta liikus õigusvastaselt vastassuunavööndis ning ei arvestanud ümberpõiget tehes nähtavusega ning vastuliikuvate sõidukitega.

Kohtuväline menetleja on määranud kindlaks Alek i nähtavusulatuse, mis kokkupõrkekohale s Skergin

jõudes oli 26,20 meetrit. Samas ei ole kohtuväline välja selgitanud, milline oli nähtavusulatus liiklusõnnetuses osalenud X juhile. Vaatlusega on tuvastatud, millel ilmub X esimene parem nurk nähtavaks ristmikule juba välja sõitnus X juhikohal istuvale inimesele. X juht aga ei istunud oma auto esimeses paremas nurgas, X juht kaldus vaid paremal ja sõiduki keskosa lähedal. Tuvastatud on, et piiratud nähtavusega kurvis vastassuunavööndisse ning jätkas ka pärast kurvi läbimist vastassuunavööndis sõitmist. Kas sellisel kiirusel X-Xkm/h oleks saanud X juht vältida kokkupõrget talle otse vastu liikuva oma suunavööndis liikuva juhiga või oleks kiirus pidanud olema väiksem? Kaitsja X osundab, et tegelikult ei ole olemuslikku vahet, kas Aleks Skergin sellel ristmikul tegi parempööret või oleks lähenenud otse üle ristmiku, kokkupõrge oleks ikkagi toimunud. Igal õigusnormil on oma reguleerimisala ja eesmärk. Paremalt lähenevale juhile teeandmi e nõude eesmärk ei ole skohustus

võimaldada lubatud sõidukiirust ületades sõita juhtidel vastassuunavööndis, vaid reguleerida sõidujärjekorda ristmikul. Ristmikul ei olnud juhil õigust olla vastassuunavööndis, mistõttu ei ole Aleks X

Skergin toime pannud ka väärtegu. Kuidas oleks pidanud selles olukorras Aleks Skergin käituma? Enne ristmikule sõitmist veendus ta selles, et tal on kohustus anda paremalt lähenevale juhile teed. Ta oli teinud selgeks teeandmiskohustuse nõuded antud ristmikul. Enne pööret ta peatas auto, pöörde ajal jälgis ta endast paremal asuvat teelõiku ning nähes ohtu, pidurdas koheselt. Kuigi ekspertiisiakt kinnitab, et ta ei jõudnud veel seisma jääda, nähtub eksperdi arvamusest ka see, et ta oleks jäänud seisma 1 meeter hiljem. Aleks Skergin tagas ka selle, et pöörde ajal jääks vastassuunavöönd vabaks ning ta teadis, et õiguslik alus tema suunavööndisse kaldumiseks puudub. Kas tõepoolest on LS § 17 lg 5 p 5 ülimuslik kõigi teiste liiklusseaduse nõuete ees ning paremalt ristmikule lähenev juht võib teha seda vastassuunavööndis ja lubatud sõidukiirust ületades? Toimiku materjalid kinnitavad ka seda, et kuigi kurvis võis olla vajadus teostada ümberpõige, siis enne ristmikku oleks X juht saanud naasta pärisuunavööndisse tagasi. määrata täiendav Kaebuse esitaja pal

us liiklustehnika ekspertiis.

Kohtuvälise menetleja vastus kaebusele

Politseija Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna korrakaitsebüroo Pärnu

politseijaoskonna patrullteenistuse vanemavariipolitseinik Mati Tee oma 26.03.2013.a kirjalikus vastuses

Pärnu Maakohtule palub jätta väärteoasjas vastu võetud otsus muutmata ja Z.E` kaebus rahuldamata ning seda järgmistel põhjustel: aebuses heidetakse kohtuvälisele menetlejale ette, et k

vaatamata sellesisulistele taotlusele, ei ole kohtuväline menetleja võimaldanud ekspertiisi määramisel eksperdile menetlusaluse isiku küsimusi esitada. Kohtuväline menetleja nõustub siinkohal, et menetlusaluse isiku taotluse rahuldamata jätmine eksperdile küsimuste esitamiseks ei ole menetlusalusele isikule arusaadavalt põhjendatud. Nimetatud minetust on võimalik kohtumenetluses kõrvalda, kutsudes eksperdi ütluste andmiseks kohtuvälises menetluses teostatud ekspertiisiakti selgitamiseks.

Kohtuvälises menetluses tehtud otsus sisaldab põhistust, kus kirjeldatakse mõlema liiklusõnnetuses osalenud juhi käitumist ning hinnang on antud mõlema juhi tegevusest lähtuvalt. Näiteks on kirjeldatud, millisel põhjusel menetleja leiab, et liiklusõnnetuses osalenud juht oli õigustatud vastassuunas li X iklema ümberpõike tõttu. Kaebusele lisatud fotod käsitlevad juhtunu järgset liiklusolusikku, mitte liiklusõnnetuse hetkel olnut ning ümberpõike põhjuseks olnud sõiduki olemasolu kohta oskab anda ütlusi kohtuvälises menetluses tunnistajana üle kuulatud J . Ümberpõike tegemisel oli konkreetses liiklussituatsioonis . S. X

juhi kohustus jälgida, et ta ei ohustaks või takistaks vastutulevaid sõidukeid, mis iseenesest puudusid. Kuivõrd küsimus on taandunud suures osas sellele, kas juhil oli õigus ümberpõike tegemiseks sellisel X moel ning milline oli liiklusolustik (teeääres parkivate sõidukite osas), siis seda saabki tunnistajate ning eksperdi ülekuulamisel kinnitada.

4-13-1379

5 ( ) Kaebuses on ka küsimus, kuidas oleks pidanud menetlusalune isik liiklussituatsioonis käituma. Tema, kui mitterööbassõiduki juht, pidi andma teed tema suhtes paremalt lähenevale või paremal asuvale sõidukijuhile, kui sõidukite liikumisteed lõikuvad ja sõidujärjekord ei ole käesolevas seaduses teisiti määratud. Anna teed (mitte takistada) LS (§ 2 p 1) mõttes tähendab nõuet, et liikleja ei jätkaks ega alustaks liikumist ega teeks manöövreid, mis võiksid sundida teist liiklejat järsult muutma liikumissuunda või -kiirust. Seega juht, tajudes, et tal ei ole võimalik juhti kohalt olukorrast terviklikku ülevaadet saada, peab kasvõi peatuma (ei alusta liikumist enne). Antud juhul on ekspertiis tuvastanud menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduki liikumise. Näiteks LS § 49 lg 1 kohaselt tuleb tagurdades vajaduse korral kasutada teiste isikute abi. Eeldatakse, et tagurpidi liikudes on juhi vaateväli oluliselt häiritum, kui otse liikudes. Samas on ka otse liikudes juhi nähtavusulatus teatud juhtudel nii piiratud, et juhikohalt ei ole võimalik edasiliikumise ohutuses veenduda. Seesugune olukord käesoleval juhul ka oli.

Lähtudes eelpooltoodud asjaoludest ning tuginedes väärteomenetluse seadustiku § 132 p 1 palub kohtuväline menetleja jätta otsus muutmata ja kaebuse rahuldamata. Samuti taotles kohtuväline menetleja tunnistaja J. S. kohtuistungile kutsumist ning üle kuulamist.

Menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil Kaebuse esitaja j oma kaebuses toodud seisukohtade juurde. äi Kohtulik uurimine, kohtulik menetlemine on ainult kinnitanud seda, mida kaebuse esitaja on kaebuses väitnud. Kuulasime üle ka selle liiklusõnnetuse teise poole, kes kas teadlikult või vale hindamise tõttu on esitanud meile liiklusõnnetuse asjaoludest sellise kujutuse, mis sugugi tõele ei vasta. Et tunnistaja kes juhtis X X-X km/h. Et siis , ületas lubatud sõidukiirust, eksperdi arvutuste kohaselt oli tema sõidukiirus väide, et tegemist oli ettevaatliku ja korraliku juhiga, kes kindlasti sõitis km/h või isegi väiksema X

kiirusega, ei vasta tõele. Teiseks on selle algse ekspertiisiaktiga tuvastatud see, et reageeris X juht tekkinud ohule, liiklusõnnetuse ohule pidurdamisega ja pidurdas juba enne kui kokkupõrge toimus. See oli selgelt tuvastatav sündmuskohal olevate pidurdusjälgede järgi, mis oli teele jätnud. Ekspert on välja X

arvutanud, et X juht reageeris ohule 11-13 meetrit enne kokkupõrke toimumist. Kui ta oleks liikunud kiirusega X km/h, siis oleks tema peatumisteekond olnud 14 meetrit ehk siis X km/h kiirusega oleks suutnud X juht oma sõiduki enne kokkupõrke toimumist peatata. Esimene teostatud ekspertiis andis vastuse ka küsimusele, kuidas teostas oma manöövrit kaebuse esitaja, nimelt kaebuse esitaja küll kokkupõrke hetkeks ei olnud veel seisma jäänud, liikus äärmiselt väikese kiirusega, X-X km/h. Kaebuse esitaja liikumise trajektöör oli selline, et sellel parempöördel, vaatamata nendele kitsastele tänavatele, täielikult sooritanud oma pöörde pärisuuna vööndisse ehk siis mingisugust ohtu õiguspäraselt liikuvale juhile paremalt poolt ei oleks ta tekitanud. Kas siis tunnistaja B. tohtis sõita vastassuuna vööndisse või mitte ja selle õigusliku analüüsi vastassuuna vööndis viibimise osas on kaebuse esitaja juba oma kaebuses esitanud punktis 3 ja ühtegi õiguslikku alust tegelikult vastassuunvööndis viibimiseks ei olnud. Tegemist oli kohaga, kus kiirus oli piiratud X km/h, see viitab sellisele kohale, kus võivad muud ohud olla, olla eraldi tähistamata, see tuleb liiklusmärkide määrustest selline määratlus. Tunnistaja teadis ka seda, et

läheneb ristmik, see oli talle väga tuttav koht, teadis, et tee äärde pargitud autod. Teadis, et sellel ristmikul

kus ta sõidab, tal ei ole absoluutset eesõigust, et seal kehtib parema käe reegel, kuid sellele vaatamata otsustas tunnistaja lubatud kiirusest märkimisväärselt suurema kiirusega sõita, kui see lubatud. Tõele ei vasta väited, et tunnistajal puudus võimalus naasta pärisuuna vööndisse tagasi, igaüks vaatab oma vaatenurgast, kuidas temale on kasulik. Kuulasime üle tunnistaja, kes küll sündmust pealt ei näinud, kuid kes vahetult pärast kokkupõrke toimumist ka neid asjaolusid nägi, kuidas sõidukid paiknesid, kuidas olid pargitud. Kõige olulisem on see, et need sõidukid, mis sinna kurvi peale oli pargitud, olidki selle tunnistaja pereliikmete sõidukid, seetõttu teadis väga täpselt, et kuidas need sõidukid olid pargitud. See asjaolu sai sündmuskoha vaatlusega, mida eelmisel korral sai teostatud koos eksperdiga, ka selgelt tuvastatud ehk kus see pargitud sõiduk asus, millest parasjagu ümberpõiget teostati, selle asukoht on tuvastatud. Ekspert on andnud meile selge ja ühese arvamuse, et kuigi tunnistaja valitud kiirus, et tal ei oleks olnud võimalik täielikult enne ristmikku naasta pärisuuna vööndisse tagasi, siis esiosaga oleks ta olnud juba pärisuuna vööndis ja tagaosa oleks ristmikul olnud ka juba pärisuuna vööndis ehk siis oli võimalik isegi kiirus km/h tunnis, mis ületas lubatud kiirust. Kiiruselt X X km/h oleks enne ristmikku

olnud sõiduk juba täielikult reastunud pärisuuna vööndisse tagasi ja kui me vaatame pärast õnnetust tehtud fotosid, siis me näeme seda, et tunnistaja sõiduk on kokkupõrke tagajärjel paiskunud täielikult X

pärisuuna vööndisse tagasi, seal ei olnud järelikult ühtegi takistust. Nagu tunnistaja ise täna ütles, et ta ei

sõitnud ühelegi teisele autole otsa, ühegi teise objektiga kokkupõrget ei toimunud. See kinnitab veelkord seda, et tegelikult võimalust naasta pärisuuna vööndisse, oli olemas. Kui kohtuväline menetleja viitab siin

4-13-1379

6 ( ) ümberpõikele, siis ümberpõige on manööver, LS § 2 p 101 sätestab ümberpõike kui möödumise sõiduteel seisvast ühest või mitmest sõidukist või muust takistusest kasutavalt sõidurajalt välja sõites. Manöövri definitsioon on sätestatud LS § 2 p 37, manööver on igasugune pööre või ümberpõige. LS § 33 lg 2 p 8 kohustab juhti veenduma enne mistahes manöövrit, et see on ohutu ja ei taksita teisi liiklejaid. Ehk siis teostades sellist manöövrit kurvis, kus on üsna halb nähtavus, vahetult enne ristmikku, pidi tunnistaja veenduma selles, et see on ohutu ja ei takista teisi liiklejaid.

Kaebuse esitaja lähenes ristmikule, kus teadis, et kehtib kiirusepiirang X km/h, teadis ka seda, et sellel ristmikul peab andma teed paremalt sõidukile. Kaebuse esitaja on andnud ka ütlusi, et ta peatus enne ristmikku. Kuid fotod kui ka sündmuskoha vaatlus, ka ekspertiisiakt näitavad, et nähtavus kaebuse esitajale paremale oli takistatud. Ja mida kaebuse esitaja tegi, ta hakkas ettevaatlikult sõitma ristmikule välja, et mitte takistada paremalt lähenevaid juhte, tegi ta parempööret selliselt, et ta mitte mingil juhul ei kalduks vastassuuna vööndisse ehk siis paremalt läheneva juhi jaoks oleks võimalik mööduda temast ohutult.

See ohutu möödumise võimalus oli olemas meil vastavalt ekspertiisiaktile. Mida me siis lõppkokkuvõttes heidame kaebuse esitajale ette, kas keegi teine oleks käitunud teistmoodi, kas Z.E oleks saanud teha midagi teistmoodi, oleks ta läinud autost välja, vaadanud, kas sealt läheneb autosid, 20 meetri kaugusel on piiratud nähtavusega kurv, nüüd istub autosse tagasi, paneb turvavöö kinni, hakkab sõitma, mitu autot jõuab selle ajaga mööda sõita. Ehk siis selles olukorras ei olnud tal muud võimalust kui aeglaselt ja vaikselt sellele ristmikule hakata välja sõitma ja arvestada liikluses kehtiva põhimõttega, et vastassuuna vööndis ristmikule ei sõideta, sest vastassuuna vööndi ristmikule sõitmine on keelatud.

Ei ole vastavat paragrahvi, mis ütleb, et sa ei tohi olla vastassuuna vööndis, aga on terve hulk norme, mis sätestavad juhtide käitumise ristmikul, esiteks pöörete regulatsioon, mis näeb ette, et pööre tuleb teha pärisuuna vööndi ääre lähedal, et enne ristmikku ei tohi vastassuuna vööndisse sõita. Teiseks on keelatud sellel ristmikul möödasõit, sest tegu ristmikuga, kus eesõigus ei ole reguleeritud. Ümberpõike sooritamine on ka selline manööver, mille käigus tuleb veenduda, et kedagi ei takistata ja mis tuleb lõpetada siis kui selleks vajadus lõppeb ehk siis asjaolu, et mõnekümne või mõnesaja meetrise vahega seisavad tee ääres mitmed sõidukid, ei anna õigustust teostada sellist jätkuvat ümberpõiget.

Ma liigun pidevalt sõidutee vasakus ääres sellel põhjusel, et kusagil 100 või 200 meetri kaugusel on kuskil veel üks sõiduk seismas. Nagu nägime kokkupõrke tagajärgede järgi, et tegelikult oli vöönd vaba. Isikut saab karistada vaid siis, kui tema tegu vastab süüteo koosseisule ehk siis peavad esinema objektiivsed ja subjektiivsed tunnused.

Objektiivsete tunnuste järgi vaieldamatult oli Z.E kohustus paremalt lähenevale juhile teed anda. Kuid samavõrra oli tal Riigikohtu praktika kohaselt õigus eeldada, et need sõidukijuhid, kes paremalt lähenevad, täidavad liiklusnõudeid ja kui see oleks niiviisi toimunud, siis ei oleks kokkupõrget toimunud. Me oleme saanud ekspertiiside tulemusel teada seda, et kiirusel X km/h oli sisuliselt õnnetuse ärahoidmine, võib km/h, sellepärast, et see üks meeter pidurdusmaad, mis eristas -olla oleks see olnud X X-st ja tegi seda X kiirust, on juba nii lühike vahemaa, kus me saame öelda seda, et vastutustundlik juht, kes sõidab kiiruse alas, ei pea sõitma maksimaalse kiirusega X X km/h, eriti kui ta sellises piiratud

nähtavusega kurvis teeb veel ümberpõiget. Saime teada ka seda, et hoolimata sellest kiirusest, oli tegelikult võimalik pärisuuna vööndisse tagasi naasta. Kui tuleme subjektiivsete tunnuste juurde, siis ilmselgelt ei ole kaebuse esitaja oma väidetavat väärtegu, parema käe reegleid eiranud, toime pannud tahtlikult. Ta ei teadnud ega näinud ette seda, et paremal vastassuuna vööndis auto läheneb, kuid kohusetundlikuma ja tähelepanelikuma suhtumisega oleks pidanud seda ette nägema, et paremalt tuleb vastassuuna vööndiga auto, olukorras kus tema jaoks vaade ristmikule, paremale, vasakule siis oli sedavõrd suures ulatuses vabam, et ta nägi, et seal on võimalik sõita ka pärisuuna vööndis. Et isegi kui jõuaksime analüüsiga selleni, et võis sõita vastassuuna vööndisse. Z.E teos puuduvad jah E. B. subjektiivsed tunnused. Ta ei saanud ega pidanudki seda ette nägema, et keegi sõidab vastassuuna vööndis ja ei oleks saanud vastutustundlikuma ega tähelepanelikuma suhtumisega seda ära hoida. See õnnetus ei toimunud sellepärast, et Z.E ei olnud ettevaatlik ja tähelepanelik, vaid võib-olla ka toimus sellepärast, et liikluskorraldus on puudulik. Aga me ei saa seda liikluskorralduse puudulikkust omistada Z.E-le ja karistada selle eest. Minu jaoks sündmuskohal käies tundus absurdne ning mõistetamatu see, et sellises kurvis lubatakse sõidukeid parkida sellisel viisil, et sõidukid peavad sõitma vastassuuna vööndisse. Et kui heidan E eid liiklusnõuete rikkumisi, siis tegelikult . B. ette igasugus möönan seda, et ka tema vaatenurgast vaadatuna oli see situatsioon mitte lihtne, oli suhteliselt keeruline.

Oleks olnud mõistlik sõita väiksema kiirusega, aga vaatamata sellele oli loodud selline nii öelda - liikluslõks mõlema poole jaoks, olid ju nähtavus ja olukord halb. Me ei saa Z.E selle eest karistada, et liikluskorraldus oli selline. Eeltoodust tulenevalt palus kaebuse esitaja kaitsja kohtuvälise menetluse otsus tühistada ja menetlus Z.E väärteoasjas lõpetada süüteo tunnuste puudumise tõttu hüvitada talle ka esitatud kulud. ning

4-13-1379

7 ( )

Kohtuistungil kohtuväline menetleja leidis, et kaebaja süü antud väärteo toimepanemises on tõendatud, väärteoasjas tehtud otsus on seaduslik, järgitud on väärteomenetlusõigust ning palus jätta otsus muutmata ja kaebus rahuldamata.

X juhi seisukohalt siis, lähenes kurvile, sooritas ümberpõiget, mis oli tõesti vältimatu seoses nende parkivate sõidukitega. Ümberpõike hetkel juba oli juhile nähtavus otsesuunas täiesti täies ulatuses X olemas, nii et ta sai veenduda otsesuunas liikuvate sõidukite puudumises ja tänu sellele manööver ohutu.

Kui mõtleme, kas ta oleks ristmikule jõudes jõudnud oma suunavööndisse, siis jah ekspert ütleb, et X km/h juures oleks ilmselt jõudnud tagasi, kuid selleks oleks ta pidanud sooritama manöövri, mis ei ole liiklusseadusega kooskõlas. Liiklus peab olema sujuv ja manöövrid peavad olema ohutud. Seda manöövrit ei saa kuidagi pidada ohutuks, seda ka öelnud X km/h kohta. Siia juurde tuleb teise osapoole Z.E käitumine ristmikul, et kui arvestame, et temal oli kohustus anda teed paremalt lähenevale

sõidukile, siis LS § 2 lg 1 järgi ei tohi takistada teist sõidukit, et teine sõiduk peaks vähendama kiirust või

muutma sõidu suunda. Z.E liikus ristmikule välja km/h, mida ei saa nimetada väikseks X-X kiiruseks ristmikul. Antud kiirusel on väga kaheldav, et kas oli võimalik ohutuses veenduda. Kui sellisel kiirusel tekib ootamatult sõiduk, siis X oleks pidanud tegema igal juhul äkilise suuna muutuse ehk viima ekstreemse manöövri läbi, mis omakorda tähendab, et Z.E igal juhul eiras kohustust anda siis paremalt poolt lähenevale juhile teed. Siinjuures ei ole oluline see, nagu ekspertiis ka öelnud, et X irus ki väidetavalt kokkupõrke hetkel oli veidi suurem lubatust, kuna ka km/h kiiruse juures oleks kokkupõrge X

toimunud, et pidama ei oleks enne ristmikku saanud. Z.E oleks pidanud hindama seda, et kiirusepiirang X hakkas alles ristmikust.

Pärnu Maakohtu seisukoht VTMS § 123 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VTMS § s 133 on loetletud küsimused, millised selgitab kohus välja kaebuse lahendamisel. VTMS § - -s 150 on loetletud väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised.

Kohus, vaadanud läbi kaebuse, asjas kogutud kirjalikud materjalid ning kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tunnistajate üt Z.E` ei ole põhjendatud ning rahuldamisele ei lused, leidis, et kaebus kuulu.

Kaebajale Z.E-le on süüks pandud liikluseeskirjade rikkumine Liiklusseaduse § 223 lg 1 kohaselt liiklusnõuete rikkumises, millega on tekitatud teisele isikule varaline kahju. Liiklusnõuete rikkumise sisuks on antud juhul Liiklusseaduse § 56 lg 1 ja § 17 lg 5 p 5 nõuete eiramine. Liiklusseaduse § 2 lg 1 kohaselt peavad kõik liiklejad ja muud isikud järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekkimist. Liikluseeskirja § 4 kohaselt peavad liiklejad täitma selle eeskirja nõudeid. Nendest sätetest järeldub, et igal liiklejal, kellel on ülalmärgitud kohustused, peab olema õigus eeldada, et ka teised liiklejad ja muud isikud täidavad liikluseeskirjade nõudeid. Sellest omakorda tuleneb nõue, et liiklusega seotud õigusrikkumiste asjade menetlemisel tuleb kaaluda kõigi liiklusõnnetuses osalenud liiklejate käitumist ja anda nende käitumisele õiguslik hinnang (Riigikohtu lahend 3-1-1-94-02 p. 7).

Lahendamaks käesolevas väärteoasjas esitatud kaebuse põhjendatust, tuleb kohtul hinnata seda, kas kaebaja käitumine 15.08.2012 a. tänava ristmikul toimunud liiklusõnnetuse ajal oli õiguspärane X X ja X või mitte, seda kas liiklusõnnetuses osalenud teise sõiduki juhi käitumine oli õiguspärane ning kas

E. B.

liiklusõnnetuse toimumine oli välditav liiklusõnnetuses osalenud sõidukijuhtide käesolevas juhtumis tuvastatud käitumise korral. Väärteomenetlusega on kindlaks tehtud, et 15.08.2012 a. liiklusõnnetus toimus tänava ristmikul, X X ja X

milline ristmik ei ole reguleeritud ei valgusfooriga ega liiklusmär iga „Anna teed“. Seega rakenduvad g antud juhul Liikluseeskirjade § 56 lg 1 ja § 17 lg 5 p 5 sätted. Liiklusseaduse § 56 lg 1 kohaselt peab juht ristmikule lähenedes olema eriti tähelepanelik ja arvestama ristmiku liiklusoludega. Juht peab sõitma sellise kiirusega, et tal on vajaduse korral võimalik sõiduk seisma jätta ning teed anda eesõigust omavale liiklejale.

Liiklusseaduse § 17 lg 5 p 5 kohaselt peab mitterööbassõiduki juht andma teed juhi suhtes paremalt lähenevale või paremal asuvale sõidukijuhile, kui sõidukite liikumisteed lõikuvad ja sõidujärjekord ei ole käesolevas seaduses teisiti määratud. Antud juhul oligi tegemist eeltoodud olukorraga.

4-13-1379

8 ( ) Väärteomenetlusega on kindlaks tehtud, et kaebaja Z.E juhitud sõiduk, sõiduauto sõitis mööda X X tänavat nimetatud tänavaga ristuvale tänavale kavatsusega teha parempööre. Väärteoasja kohtulikul X arutamisel avaldas kaebaja, et enne ristmikule väljasõitmist ta peatus ning vaatas, kas ristmikule ei lähene teisi sõidukeid. Veendunud selles, et ristmik on vaba, hakkas ta enda sõidukiga vaikselt liikuma ja sõitis välja ristmikule, kuid ootamatult lähenes paremalt suurel kiirusel, vasakpoolses sõidureas teine sõiduk (X) ning toimus kokkupõrge. Kaebaja hinnangul täitis tema kõiki Liiklusseaduse § 56 lg 1 ettenähtud nõudeid, kuna lähenes ristmikule eriti tähelepanelikult peatudes enne sellele väljasõitu, arvestades ka sellega, et ristmiku nähtavus on piiratud (paremalt poolt varjab nähtavust hekk, samuti pöördub tänavaga ristuv tänav kohe pärast X X

ristmikku kurviga paremale). Kuna aga X paremalt lähenenud sõitis suurel kiirusel ning valel, vasakul teepoolel, ei olnud kokkupõrget võimalik vältida. Hindamaks kaebaja käitumise õiguspärasust, tuleb kohtul hinnata, kas muud väärteomenetlusega kogutud tõendid kinnitavad kaebaja seisukohta.

-Tunnistaja E.B. X juht kinnitas kohtus, et , kokkupõrkes osalenud sõiduauto sõitis enda sõiduautoga

mööda tänavat kiirusega umbes X X km/h. Kuna X tänava parempoolne sõidurada oli hõivatud sinna pargitud sõidukite tõttu, oli ta sunnitud nendest mööduma vasakpoolset sõidurada kasutades. E.B. hinnangul oli vasak sõidurada vaba, kuna teisi sõidukeid vastu ei tulnud. Samas ilmus aga äkki ristmikule kõrvaltänavast väljasõitnud X ning toimus kokkupõrge. Tunnistaja hinnangul ilmus teine sõiduk talle ette niivõrd ootamatult, et ta ei jõudnud kokkupõrget vältida ega enne seda isegi pidurdada. -Liikluseseaduse § 33 lg 2 p 8 kohaselt on juht kohustatud enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid. Kaebaja poolt on sõiduki ette heidetud, et möödudes tänava äärde pargitud X juhile E.B.

sõidukitest vastassuunavööndi kaudu, ei veendunud ta manöövri ohutuses. Kohus kaebaja antud seisukohaga ei nõustu.

Kohtu poolt määrati 26.09.2013 a. kohtumäärusega väärteoasjas täiendav liiklustehniline ekspertiis.

30.12.2013 a. koostatud ekspertiisiaktis nr. 13E-LL0069 kohtuekspert Lembit Teesalu antud arvamuse kohaselt oli X tänava äärde pargitud sõiduk kaugusega X,X meetrit ristmikust. X.X.X a. koostatud liiklustehnilise ekspertiisi akti nr. 12E-LL0087 juurde lisatud skeemist nähtub, et sõidutee laiuseks sündmuskohal on 6,4 meetrit, mistõttu kummagi sõiduraja laiuseks on 3,2 meetrit. Seega, kui tänava äärde on pargitud sõidukeid, mille laius sõiduautode puhul on vähemalt 2 meetrit ja enam, on ilmne, et nendest ohutu möödumine antud laiusega sõiduteel on võimatu ilma vastassuunavööndisse ümber põikamata. Väärteomenetlus juhitud sõidukile

ega ega kohtuliku uurimisega ei ole kindlaks tehtud, et E.B.

oleks samal ajal vastassuunavööndist vastu tulnud teisi sõidukeid, mis tähendab seda, et vastassuunavöönd oli tema jaoks vaba. Eeltoodust tulenevalt ei saa E ette heita seda, et tema tänava . B. äärde pargitud sõidukist möödudes ei veendunud manöövri ohutuses ning sõitis vastassuunavööndisse.

Kaebaja on leidnud, et

X liialt suur kiirus, kuna liiklusõnnetuse põhjustas teise sõiduki, s.o.

liiklustehnilise ekspertiisiga X.X.X a. (ekspertiisiakt nr. 12E- X X kiiruseks LL0087) on sõiduauto eksperdi arvamuse kohaselt hinnatud X-X km/h (väärteotoimik t.l. 39) alas, kus lubatud suurimaks sõidukiiruseks on Kohus kaebaja antud seisukohaga ei nõu Xkm/h. stu. 30.12.2013 a. läbiviidud liiklustehnilise ekspertiisiga on ekspert jõudnud arvamusele (ekspertiisiakti lk.3), et kuna ristmikust lähima pargitud sõiduki kauguseks oli 8,8 meetrit, puudus sõiduauto Opel juhil täielikult võimalus tagasi reastuda enda suunavööndisse Tagasipöördumiseks enda suunavööndisse . oleks tal olnud vaja liikuda kiirusega mitte üle ehk alla lubatud suurima sõidukiiruse X km/h . Seega puudus tal ka võimalus enne ristmikku tagasi pöörduda parempoolsele sõidurajale a sõidukiirus oleks

ka siis, kui tem olnud lubatud X km/h ning ka siis oleks kokkupõrge toimunud.

X.X.X a. liiklustehnilise ekspertiisi akti kohaselt ei ole sündmuskohal tuvastatud pidurdusjälgi, välja arvatud sõiduauto X esiosa ees asuv 1,1 meetri pikkune pidurdusjälg, mille jättis sõiduauto Opel vasakpoolne esiratas. Kuna jäljes ei esine järsku suunamuutust, ei saanud see tekkida enne kokkupõrget

(t.l. 36). Nimetatud asjaolu tõendab seda, et kokkupõrge toimus sõidukijuhtide jaoks ootamatult, kuna vastasel juhul oleks nad enne kokkupõrke toimumist jõudnud pidurdada ning pidurdus oleks jätnud ka pidurdusjälgi. Pidurdusjälgede puudumine kinnitab E ütlusi selle kohta, et . B. X ilmus tema ette enne kokkupõrget nii ootamatult, et ta ei jõudnud sellele enam pidurdamisega reageerida.

-X.X.X.a. Liiklustehnilise ekspertiisi 12E-LL0087 eksperdiarvamuse kohaselt oli kaebaja poolt juhitud sõiduki liikumiskiirus kokkupõrke hetkel km/h (Väärteotoimik t.l. 39). Kohus nõustub antud juhul X X-X

kohtuvälise menetleja seisukohaga, mille kohaselt liikus X ristmikule välja sõites suhteliselt suure kiirusega, jalakäija tavalisest liikumiskiirusest vähemalt 3 korda kiiremini. Antud asjaolu kinnitab E.B. ütluste õigsust X ootamatu ilmumise kohta ristmikule. X juht Samas kinnitab see aga ka seda, et sõiduki

4-13-1379

9 ( ) (Z.E) ei sõitnud ristmikule lähenedes ning sellele välja sõites sellise kiirusega, kus tal oleks olnud vajaduse korral sõiduk seisma jätta ning anda teed eesõigust omanud, paremalt lähenenud ning eesõigust omanud liiklejale, sõiduautole Kohtu veendumuse kohaselt lähenes sõiduauto X. X ristmikule eeltoodud

kiirusega (X-X km/h), selle juht Z.E, vaadanud esmalt vasakule, millises suunas on nähtavus suhteliselt hea ning veendunud, et vasakult, sellest sõidusuunast, kuhu kavatses pöörata ka sõiduki X juht,

teisi sõidukeid ei tule, sõitis välja ristmikule parempöörde sooritamiseks. Seejärel, liikudes edasi kiirusega

X-X km/h, veendumata selles, et paremalt läheneb tänava ääres seisnud sõidukitest vastassuunavööndisse ümber põiganud E.B. juhitud X, toimuski kokkupõrge. -Väärteoasjas kohtus ütlusi andnud tunnistaja J , kes elab majas, mille juures toimus liiklusõnnetus ( . S. X).

Tunnistaja kinnitas, et kuulis kokkupõrkele omast heli (nn. „pauku“), vaatas seejärel aknast välja ning nägi, et ristmikul on toimunud kokkupõrge. Tunnistaja ütluste kohaselt oli maja ette, elektripostist ristmiku poole pargitud temale kuuluv sõiduauto X.

Tunnistaja eeltoodud lused kinnitavad samuti seda, et X ada oli sinna üt tänava parempoolne sõidur parkinud sõiduki poolt hõivatud ning sellest möödumiseks oli vaja suunduda vastassuunavööndisse. X

Väärteoasjas kogutud tõenditest nähtuvalt said mõlemad sõidukid märkimisväärseid tehnilisi vigastusi, kuna kokkupõrke tagajärjel deformeerusid olulisel määral mõlema sõiduki esiosad (Väärteotoimik t.l. 11- 17, fototabelid nr. 4-10). Lähtudes eeltoodust, asus kohus seisukohale, et kohtule kaebuse esitanud Z.E ei olnud

X ja X tänava reguleerimata ristmikule lähenedes piisavalt tähelepanelik ning ei liigelnud sellise kiirusega, mis oleks tal võimaldanud olukorras, kus paremalt poolt lähenes teine, E.B poolt juhitud, ristmikul eesõigust

.

omanud sõiduk , enda juhitud sõiduk peatada ning anda teed eesõigust omavale sõidukile X X . Z.E rikkus sellega Liiklusseaduse § 56 lg 1 nõudeid. Samuti rikkus ta Liiklusseaduse § 17 lg 5 p 5 nõudeid, kuna ei andnud liikumisteede lõikumisel teed tema suhtes paremalt lähenevale sõidukile

. Kohtu hinnangul põhjustas Z.E eelnimetatud käitumine liiklusõnnetuse, s.o. kokkupõrke kahe sõiduki vahel (nn. seos teo ja tagajärje vahel).

Hinnates teise sõiduki, juhi käitumist, asus kohus seisukohale, et viimase käitumine ei põhjustanud X liiklusõnnetust. Tema käitumise puhul saab küll ette heita seda, et sõiduki kiirus oli X-X km/h alas, kus lubatud suurim sõidukiirus oli km/h, kuid see ei toonud kaasa liiklusõnnetuse toimumist. Käesoleva X väärteoasja menetlusega on kindlaks tehtud, et ka juhul, kui sõidukiirus oleks jäänud lubatud piiridesse, X oleks kokkupõrge ikkagi toimunud. Ülaltoodust lähtudes, on kohus seisukohal, et Z.E poolt on mootorsõiduki juhina toime pandud liiklusnõuete rikkumine, s.o. väärtegu Liiklusseaduse § 223 lg 1 järgi, kuivõrd liiklusõnnetuse tagajärjel põhjustas ta teisele isikule kuuluvale sõidukile tehnilisi vigastusi ning sellega seoses ka teise sõiduki omanikule varalise kahju. Kohus tuvastanud ei väärteoasja menetlusega VTMS § 150 ettenähtud väärteomenetluse olulisi rikkumisi, mis annaks alust väärteootsuse tühistamiseks. Karistuse kohaldamise osas asus kohus järgmisele seisukohale:

KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Liiklusseaduse § 223 lg 1 näeb sanktsioonina ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni 6 kuuks. Kohtuvälise menetleja poolt on kohaldatud rahatrahv määras 50 trahviühikut ehk 200 eurot. Kohus leidis väärteoasja kohtuliku menetlusega, et Z.E puhul puuduvad teo õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid. Kohtuliku menetlusega ei ole tema suhtes tuvastatud ei karistust kergendavaid asjaolusid KarS § 57 ega karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes. Z.E puhul ei ole tuvastatud, et teda oleks varem kriminaal või väärteokorras karistatud. Väärteoasja kohtuliku uurimisega on leidnud tõendamist, et Z.E on süüdi liiklusõnnetuse tekitamises, mis ei toonud kaasa tervisekahjustusi, vaid üksnes varalise kahju. Kohtuväl määratud ise menetleja poolt on sanktsiooniga ette nähtud kergeim karistus, rahatrahv ning seda tunduvalt alla võimaliku sanktsiooni keskmise määra, sanktsiooni ühe viiendiku ulatuses. Kohtu hinnangul on kohtuväline menetleja karistuse kohaldamisel antud juhul õigesti hinnanud kõiki KarS § 56 ettenähtud asjaolusid, õigusrikkuja süü suurust, tema varasemat karistatust, kui ka liiklusõnnetuses osalenud teise osapoole käitumist, mille puhul on tuvastatud kiiruse ületamine. Kohus leidis, et karistuse kohaldamine antud juhul kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud määras on põhjendatud.

VTMS § 38 lg 1 kohaselt järgitakse kohtuvälises menetluses ja kohtumenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 180 kohaselt hüvitab süüdimõistva otsuse puhul

4-13-1379

10 ( )

menetluskulud süüdimõistetu. Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta menetluskulud, s.o. valitud kaitsjale makstud tasu ja ekspertiisitasu kaebuse esitaja kanda.

Teet Olvik Kohtunik